Unistuste elu

Unistada tuleb osata. See on midagi, mida ma olen ilmselt terve elu teinud. Muidugi ei ole ma kõige asjalikum inimene, kes meist oleks, aga nagu me kõik tahan minagi lapsi, normaalselt süüa ja aegajalt, see käib nüüd minu põhilise iseloomuomaduse juurde, võrratult palju tundma õppida mind ümbritsevat elu. Just nimelt ELU! Uudishimutseda ühesõnaga - lõpmatult, tugevalt, palju!

Väike lühikokkuvõte unistuste elust.

Mul on alati kuskilt raha juurde tulemas, olen selle lihtsalt õigesse kohta investeerinud umbes nagu Abdul Turayl, ja võin teha väiksepalgalist nn mõttetut tööd, nagu kõik arvavad klienditeenindaja töö olevat või olla kuskil järjekordses kohalikus Eesti või mõne muu ingliskeelse maailma lehes ajakirjanik. Igal aastal sõidan kaheks-kolmeks kuuks sellisesse piirkonda, kuhu mitte keegi ei julge sõita, võtan kaasa Väikese Printsi koos filmikaameraga ja hunnikus märkmikke - uurin kohalikke, uurin kohalikku raamatukogu, uurin elu. Kui mul lõpuks lapsed ka on, siis kantseldan nad ka kaasa. Ülejäänud üheksa-kümme kuud paneme filmi kokku ja mina kirjutan raamatut sellest, kuidas oli, ja töötan kohalikus raamatupoes müüjana, võib-olla isegi vorstipoes, et õppida paremini tundma erinevaid vorste. Ja loomulikult peaksime siis Väikse Printsiga ka erinevates koolides lastele rääkima, nagu ma praegugi räägime Nigeeriast erinevatest riikidest ja erinevatest maailmadest, silmad lahti tegema. Julgema.

Kui päris aus olla, siis kirjutamine on samasugune programmeerimine, nagu kõik muud asjad siin elus.

Praegu on mul õnn olla klienditeenindaja, ajakirjanik, ürituste korraldaja ja mis seal salata - kõige huvitavamas faasis oma elus, kohaotsija.

Mis on sinu unistus?