see ongi päeva mõte

mõnikord ma mõtlen, et on tore, kui minu vastas seisab noor poiss, kes on ilmselt isegi klienditeenindaja või turvamees ja ma olen tükk tükk tükk aega ära raisanud ja avastanud lõpuks, et näe raamatut pole meie poe laoski, arvatavasti suudan ma seda ladu valesti vaadata, vaid suure nohu korral.

mõnikord.

ahjaa, mis puutub kulkasse, siis tegelikult mul pole midagi selle vastu, lihtsalt see tundub üleüldises hullus turumajanduses kuidagi kummaline, nagu võõrnähe, muidugi ma saan aru selle vajalikkusest Prima Vistal ja Mustas laes ja kõikides ägedates kohtades, Sinilindu ma ei sattunud, aga seal ka, oleks aru saanud, Lätete peal, aga lihtsalt.

kui turvamehed tulevad, siis on kohe tunda, et nädalalõpp on tulekul.

jah.

aga ideed liiguvad, nagu sumisevad kärbsed õhus, mõte võnkleb, ei elada on hea, elada just siin, just nende inimeste keskel, just siis kui ma tõusen voodist, et haarata järgmist seiklust, sest iga päev on minu jaoks seiklus, olgu see raamat, film, inimene

olgu see see!

vihane luuletus orjadest.

*

iga päev möödub
kusagil piinapingis
ennast taga otsides

sõnu on palju
naeratusi ja ootusi
et kuidas küll
toime tulla inimlikkusega

keegi ei tea
kõik vaikivad
seda pole kirjutatud
orjaajast saadik
kusagil

keegi ikka kuskil otsustab
hullumajas eraldatakse
eluohtlikud teistest
minu riigis

lastakse inimesel
orjapalga eest tööd teha
ja ennast mõttetuna tunda

võib
aga võib-olla
ei peaks

ja orjad ei julge ju
vastu hakata
ikkagi 700 aastat
traditsioonilist orjust