11 veebruar 2013

retked kuhugi mujale kui siin ja praegu

Minu ajakirjanikukarjäär on nagu oleks lehm lendama õppimas, paks küll, ja lai kah, aga kuidagi ju peab neid peaaegu olematuid inglitiibu liigutama, äkki siis liigub maailm ka. Millise mõnuga ma siin oma lugu kooliavamisest kirjutasin - terve öö. Ja lõpuks oldi minuga ikka nii õnnetud ja ega ma ise ka olen. Kuigi lood lõikasid ikka tihkete lähedusribadega nimetissõrme sisse punaseid auke.

---
Aga pole hullu.

Minu väike plaaniline - retk koolimaailma.


Linti posti külge sidudes teatas U, et kõnnime originaalparketil, mis on pärit aastast 1961, siis kui koolimaja valmis ehitati. Ul oligi vallamajast kõige rohkem asja koolimaja valmissaamisega terve eelmise aasta suvi. Sinna see suvepuhkus läkski ja eks seda uhkustunnet on kuulda igas tema sõnas, mis tal kooli kohta hiljem rääkida on.

Kehra gümnaasiumi renoveerimisprojekti rahastati meetmega „Kohalike avalike teenuste arendamine“. Vealeidja OÜ korraldas ehitushanke, kirjutas projekti EASile ja andis aru raha kasutamise kohta. Raha saadi 981 813 eurot. Sellest 37 940 eurot kulus projekteerimisele, mida tegi Esplan OÜ. Projekteerimis- ja arhitektuuribüroo jaoks oli see võimas projekt ajal, mil enamus ehitusega seotud firmasid hakkasid turult kaduma. Nii olid mõlemad – nii  vald kui projekteerijad teineteist õigel ajal leidnud.  Ehitajateks osutusid AS Parmeron ja TREV-2 Ehituse OÜ, kes tegid sisetöid, sokleid ja trasse, nende käe alt ilmusidki kooli akendega klassitoad, kuhu koridoris kõndija võib sisse vaadata. Kummaline, aga ometi ka ilus viis kontrolliks, et kõik on korras nii klassis kui ka klassist väljas. Fassaade tegi Filkester OÜ – nende pärast särabki koolimaja nii kollaselt ja kaunilt, muidugi võis ka aknast välja vaadates silmitseda kase otsas rippumas ilmselt mõne fassaaditegija beeži kampsunit, sest kuidas see muidu sinna umbes kümne-viieteist meetri kõrgusele sattuda sai. Võimla põrandakatte tegi OÜ Stigmar. Ehitustööde peale läks 721 971 eurot, mööbli ja inventari peale 79 218 eurot ja spordiinventarile 9 429 eurot.

Ekskursiooni alustati keldrikorruselt, kus kunagi asusid lagunenud lasketiir, maadlussaal, hiljem nõukaaegsed raudsed boksid riietehoiu jaoks, praegu on igal õpilasel oma personaalne kapp, mille võtit ime küll, polegi veel ükski õpilane ära kaotada suutnud. Seda süsteemi soovitatakse kasutada ka teistes koolides. Enimräägitud klass õpilaste jaoks on kodunduse klass – mitu ahju ja õmblemiskohad – kodundus on huvitav nii poistele kui tüdrukutele. Kõik tahavad kokkamisega ennast kursis hoida. Viidi ka Kehra käsipalli eduruumi – spordisaali. Näidati füüsikaklassi, kunstiklassi, keemiaklassi, arvutiklassi ja muusikaklassi. Koolimaja eripära on selles, et ei ole märgistatud tualettruume. Ainus vimka, mille ehitajad ära suutsid unustada, on see, et lülitid asuvad väljapool tualettruumi. Nii et kerges puberteedirõõmus kipuvad kõik lülitid kustuma nii kui tuppa sisse astuda, päris võimatu olevat seal käia, vähemasti seda on rääkinud noored asjaosalised ise Ule. Seegi probleem leiab peagi lahenduse, elektrimehed paigaldavad lülitid lihtsalt sisse.

Peale seda oli aga aeg külaliste tervitusteks ja palmideks. Tundub, et Kehra gümnaasiumist võib varsti saada botaanikaaed, sest kõik külalised ja tervitajad tõid vähemasti ühe palmi terve seltskonna peale. Külalised tulid aga tervitama Jõelähtmelt, Kostivere koolist, Neeme koolist, Raasikult, Aegviidust, Aruküla koolist, Pikavere koolist, Aruküla vabavalla koolist, Koselt, Kose gümnaasiumist. Oldi nii rõõmsad, kui pisut kadedad. Mõni meenutas väikse kurbusega, et kuhu küll oli tema kooliaegne Eduard Viiralti repro „Tiiger“ kadunud, mille all pidid lapsed oma kelmuste pärast seisma. Eks hiljem ütles direktor, et küll nad selle „Tiigri“ ka üles otsivad.

Kommentaare ei ole: