* * *
Igaüks võiks olla vähemalt päeva
sotsiaalametis, et aru saada, kui habras on hakkamasaamine ja
toimetulek, mida peetakse niisama tavaliseks, kui kahte silma ja
kahte kätt igal inimesel. Ühel teisipäeval olin ma sotstöötajale töövari. Istusin sama laua taga kus temagi ja kuulasin lugusid, mis keerlesid kohale. töötaja toksis arvutisse avaldusi
selle kohta, kuhu milline toetus minna võiks, ja õhtul tuli teha
komisjoniliikmetel otsus, kuhu milline toetus läheb.
Toimetulekutoetus on 76, 7 eurot, ehk
siis summa, mis on sama suur kui krooni ajal, 1200 krooni, see pole
järelikult muutunud viimased kolm või isegi enam aastat. See on
raha, mis peab jääma kätte peale seda, kui on makstud kinni
kommunaalkulud ja üürikulud. Kui inimene saab sellist summat
kolm-neli kuud järjest pole hullu midagi, aga kui aeg venib, ja tööd
ei leia, siis on see kõikidele raske. Nii inimesele endale kui tema
lähedastele. Vahel pole sellisel inimesel lähedasigi enam. Nii
väike on summa seetõttu, et see justkui sunnib tööd otsima. Mis
aga juhtub siis, kui tööd ikkagi ei leita? Või mis saab
inimestest, kellel pole lähisugulasi, kes suudaks-tahaks nende eest
hoolitseda? Leis ei tea. Miks nad on sellised?
Küsin, et kas vanamoodi ei saa?
Vanasti tegelesid hingeabiga kirikud, kes lisaks usule, andsid
inimesele lootust ja julgust kogukonnas hakkama saada. Tänapäeval
on selleks ju psühholoogidki. L ütleb, et teraapia maksab suurt
raha, mida riigil ei ole. Osatakse kirjutada projekte voldikutest,
kus on näiteks kirjas, et kust saab Pria-toetust ehk makarone,
toiduõli, teed ja kaerahelbeid, aga seda, kuidas inimest
emotsionaalselt aidata tema august välja, sellist projekti on raske
kirjutada.
Piirilugusid
Sotsiaalamet tegeleb inimestega, kes
elavad ühiskonna ja mitteühiskonna piiri peal, kes
näiteks ei oska ennast majandada kas seaduslikult või ise. Üks
sellistest piiriületajatest jõuab kabinetti, et teavitada Li
sellest, et ta lapsetoetus pole kohale jõudnud. L helistab sinna,
kust ta toetust on nõudnud, ulatab telefoni oma kliendile ja too
kuulab, kuulab, kuulab. Vaatab siis meie poole, ütleb telefoni
aitäh. Ja tuleb välja, et viimased kolm kuud on ta siiski toetusi
saanud, ilma et ta seda ise teaks. Peale inimese lahkumist pahvatab
ametnik kelmikalt minu poole: „Noh, miks sa arvad, miks ta seda
raha ei märganud?“ Ega ma seda eriti ette ei kujuta. „Eks ikka
sellepärast, et tal tuleb seda igalt poolt juurde.“
On ka neid saamatult või haiglaselt
ületatavaid piire, millel kohatavaid inimesi, me ehmatades tagasi
lükkaksime ja lükkamegi, arvates, et nad on lihtsalt õelad ja
julmad. Enne hommikukohvi on kabinetti sisse tormanud järjekordne
majandusraskustes vaevlev inimene. L saadab mulle paberitükikesel
sõnumi: ära vaata talle silma. Vaatan siis poolteist tundi
keerulist ja kummalist vada kuulates silmadest mööda, vaatan mütsi,
kulmukaari ja sõrmi, mida närviliselt heledal laual trummeldatakse,
ilma et ma teaks. L on endiselt sõbralik ja tore, väldib
silmsidet oma kliendiga. Probleem lahendatakse. Inimene võtab asjad
ja kaob. Ametnik naeratab mulle ja teavitab: „Tal võib hoog peale
tulla. Ta on vaimselt ebastabiilne. Sellistele inimestele ei tasu
silma vaadata, sealt tuleb terve sõitlemiste laviin kaela. Lihtsalt
hakkabki karjuma suvalise inimese peale.“
Samal ajal tuleb vastu võtta telefon,
tuleb toksida sisse endiselt avaldusi. Ühesõnaga tööd muudkui
tuleb juurde. Ja peale hommikukohvi leiame ennast lahendamast
peretüli sotsiaalkorteris, mis on kenasti sisustatud. Korras ja
puhas – palju ilusam, kui need teised korterid, kust otsime taga
üht meest, keda mul kõige lihtsam oleks nimetada suliks. Selle mehe
ületatud piir ei ole ilus piir, mida ületada. Suli ise saab ka
ilmselt aru, et ei ole. Olevat kunagi koolisööklat röövinud,
toppind kogu moona kotti ja jätnud mõnda lastele ka ja komistanud
varahommikusel ajal koolisööklatädile otsa, arvand, et too
samasugune suli nagu tema isegi ja kostnud, et midagi jäi veel
sööklasse alles. See klient või siis suli tuleb leida üsna
suurelt maa-alalt üles, mitmetest korteritest läbi sõeludes.
Satumegi sotsiaalkorteritesse, mille elanikud söövad
tuvisid, varastavad rauda, põõnavad päevade viisi teadmata, mida
oma eluga pihta hakata. Joovad hullumeelsuseni. Just neid
sotsiaalmaju on võimatu korda teha, sest ka ahi või radiaator on
rauast, mida saab ju müüa, et juua saada. Raudteeliiprid on rauast,
neidki saab müüa. Lõhkised tapeedid, koledad kumisevad külmkapid,
mis on ilmselt tühjad, räbalad kardinad, karumõmmid korteris, kuhu
harva satub mõni laps. Habetunud vanamees, kes tuletab endale
meelde, kus sõber on. Nii ärajoodud ja äramagatud näoga, et
hirmus hakkab. Ei, oma suli me siit eest ei leia. Suli leiab meid ise
ametipostist, kabinetist.
Habetunud, alkoholi järgi lõhnav
ilmselt kolmekümnendates või hilistes kahekümnendates mees seisab
kummaliselt rõõmsana meie ees. L meeldib inimestele – väheke
hulludele, väheke rahututele vanameestele, kes aegajalt oma naisele
liiga julgevad teha, lihtsalt inimestele, kellel on abi vaja. Meeldib
oma rahu tõttu. Suli küsib, et miks ta vajalik on. L ütleb, et
teda kohe pole vaja, aga olgu ta telefoninumber sotsiaalametnikul
käepärast, et küll siis kui kiri sealt kaugelt kohale jõuab, et
küll siis L ta üles otsib. Ja kiri peabki kohale jõudma,
kaugelt. Ja kui jõuab kohale, siis jõuab siia, sotsiaalametniku
juurde ja sealtkaudu ka suli juurde.
Päev lõpeb sellega, et kokku
kutsutakse komisjon, kes peab otsustama, kuhu läheb riigi raha, mida
kõigile kunagi ei jätku. Komisjoni vaatama minna ma ei saa. Eks L ise peab nüüd sellega hakkama saama, et ära
põhjendada kõikvõimalikud rahalised abipalumised. Ja eks inimesed
pea hiljem aru andma, et mismoodi nad raha kulutasid. Nagu
Vana-Roomas, nendib L. Ja nii ongi päev otsa saanud. Hiljem tuleb
helistada neile, kes raha ei saanud, ja seletada, et miks ei saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar