Hommikul Sõõrikukohvik. Kui keegi küsib, et kuidas ma oma raha kasutan, siis äärmiselt ebapraktiliselt. Hommikuti, kui ma tööle ei lähe, lähen ma Sõõrikukohvikusse kohvile ja peekonileivale. Umbes viisteist päeva olen ma töövaba inimene, selles mõttes, et kuhugi konkreetselt minema ei pea, ainult sinna, kuhu hing ihkab, aga hing eestimeelselt tööle ükskõik mis see ka ei oleks. Luuletuste kirjutamine ja lugemine on ka muide töö. Enamus inimesi arvavad, et see ei ole vajalik. Mina arvan, et on küll. Lihtsalt keegi mulle selle eest palka ei maksa. Misse honorar on? 37 eurot sentidega. Või 100 eurot? Samas kui ma olen aasta aega seda tunnet otsinud nendes viieteistkümnes päevas kuus, et mingi tekstiraasuke kokku kirjutada. Miks ma tahan oma töö eest raha saada? Noh, just sellepärast tahangi, et muud ma ei oska, kui aegajalt tekste kirjutada, mis mind ennastki liigutavad. Aga teate ju küll, ettevõtjad, kuidas ettevõtmistega on, 100st ettevõttest jääb kümneks aastaks püsima 10 ja neist omakorda pikemaks ajaks võib-olla 1. Loomulikult peab ette võtma ja minema ja otsima lugusid ja inimesi. Armastama ka. Alla anda ei või, aga vahepeal päris ära surra on kah mõttetu.
Seal nad siis on. Jällegi Äripäevas. Ütlevad, et ma õppigu ümber arhitektiks või projekteerijaks. On küll geenid, aga tegu küll ei ole. Sõitku seenele kui õppima hakkan. Pigem vaadaku üle, kuidas nad inimesi haldavad ja kelle nad tööle palkavad ja mismoodi nonde teadmisi-oskusi ära kasutavad. Ei, mina ei pea kohe kirjanike liidu esinaine olema ega isegi mitte kirjanik-luuletaja, vaid ma pean õppima selleks järgnevad kümme aastat peale ülikooli. Ja jah isegi raamatumüüja palk peaks olema selline, et ma võiks tekitada endale säästud, ISE, ilma issi abita.
Ja persse, kui minu artikkel suudab ainult inimesed selle peale mõtlema panna, et ei ole vaja kirjandusteadlasi!
Mulle ei meeldi meeldida Jürgen Roostele või veel mõnele toredale ja targale inimesele, ma tahan ise hakkama saada, oma reeglitega. Minu reegel on: TEHA TÖÖD, ükskõik millist, kus puutub kokku millegi sellisega, millega ma enne kokku pole puutunud. Raamatupood on mõnes mõttes ideaalne.
Aga jah, tänane KUMU retk, mis on muide hädavajalik, et olla normaalne inimene või siis kirjandusteadlane Katrina Helstein, tõi kaasa luuletused, mis on primitiivselt ühemõttelised, nagu Sarah Maple´i suht plakatlik näitus, aga elementaarsed.
* * *
kui kõik peavad tegema
aga keegi ei tee
siis teebki eikeegi
keegi ei tunnusta
keegi ei hooli
keegi lõikab tüki
suuremat tükki
eikellelegile jäetakse sõrmed
kuigi tükkigi poleks
kui eikeegi ei teekski
*
iga päev möödub
kusagil piinapingis
ennast taga otsides
sõnu on palju
naeratusi ja ootusi
et kuidas küll
toime tulla inimlikkusega
keegi ei tea
kõik vaikivad
seda pole kirjutatud
orjaajast saadik
kusagil
keegi ikka kuskil otsustab
hullumajas eraldatakse
eluohtlikud teistest
minu riigis
lastakse inimesel
orjapalga eest tööd teha
ja ennast mõttetuna tunda
võib
aga võib-olla
ei peaks
ja orjad ei julge ju
vastu hakata
ikkagi 700 aastat
traditsioonilist orjust
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar