Esimesed külajutud

Minimana esimene töö oli kirjutada sotsiaaltöötaja igapäevasest elust. Küla oli väike, sotsiaaltöötaja oli rõõmus ja Minimana oli enamasti segaduses. Ta kirjutas. Ta kirjutas palju ja ta ei teadnud isegi, kui palju pidi kirjutama.

"Ahtead, meil on siin üks hull külavanem, teda kardavad kõik."

Minimana ei kartnud, ta lihtsalt ei saanud mitte millestki mitte midagi aru. Ta püüdis. Ta sai aru, kui ta pidi kirjeldama seda, mis inimesi ümbritses. Ja ta tuli sellega suurepäraselt toime, sest ta teinuks seda muidu ka ilma igasuguste probleemideta. Küla ja linn, mida eraldas omavahel nõuka pärand. Teineteise küljes kinni. Linnast-külast pagenud tuhanded inimesed. Ühelt poolt va majanduskriisi kiuste, teisalt juba kakskend aastat varem.

Hiljem sai ta endise külavanema käest teada, kuidas võideldi katlamaja nimel ja kuidas vähemalt kaks kuud polnud mitte miskit sooja mitte üheski keskküttega hoones. Lapsed käisid koolis niimoodi, et käpikud-sõrmikud sõrmes. Aga koolis pidi käima. Selle va suure vabriku, mis oli juba esimese vabariigi ajal üles ehitatud, pidid nad ikka singapurlasele maha müüma, sest Laar oli võimul. Ja nii ta läks, nii ta läks, koos kultuuripaleega keset linna, kus nelikend aastat käidi tantsimas, pilli mängimas ja isetegevust arendamas. Kultuuripalee kukkus kokku. Inimesed selle ümber samamoodi.

Minimana nägi inimesi, kes olid jäänud. Ja tal oli kõigist kahju, endast ka selle absurdihõngulise linna taustal, mis oli ühteaegu väike ja mittelinn, kui ka hullude ja asjaarmastajate maailma keskpaik.

Ta esimene töö tõi kaasa seismise sotsiaalmajas - üdini purju joonud mees kaes talle rokaste riiete ja habeme seest silma. Ahastuses vana naine tahtis, et tema vanamehejoodik läheks ära. Ja nemad aina seisid sääl, kolmekesti, kaks sotsiaaltöötajat ja tema ajakirjanik. Naised. Vaatasid vanamehenässi, kes haises kilomeetri taha alkoholi järele ja tundis, et ta on tähtis. Ta on naisele tähtis ja ta on kolmele ülejäänud võõrale naisele tähtis, sest ta jõi.

See oli kõik, mis jäi, kui nad selle va tehase ajutiselt kinni panid, hunnikus pidetut rahvast, kes ei teadnud oma suunda ega kohta ega häält. Hääli oli palju. Kool oli kakskeelne - venelased-eestlased koos. Siin polnud probleemi arusaamisega eestlastest või venelastest. Siin ei tekkinud eales küsimust, kes on vabariigi president, nagu Minimana kord ühes pealinna kohvikus kuulnud oli.

"Aga president," ta ütles seda kõva häälega, niimoodi, et see kummaline kaheksakümnendate kujunduse säilitanud Liivalaia kohvik, kuhu sattusid üsna vaesed inimesed jooma ja sööma, kaikus tema venekeelsusest, mis ei ole mitte võõras, "Tead, kuidas ta minu keelt nimetab? Teadvõi?"

Tema vastas istuv mees raputab pead.

"Okupantide keeleks nimetab."

"Ahsuu, aga teie president ütleb, et me oleme fašistid."

"Meie president... Meie president... Meie president... Mis meie presidendist sa räägid? Meie president on Toomas Hendrik Ilves."

Jutt lõpeb siinkohal. Aga sellist tulist keele ja meele tagaajamist ei saanud selles pisikeses aga ilusas kohas mitte keegi mitte kunagi näha-kuulda. Nad olid liigpalju teineteisesse.