"Ma pean sellest üle saama, et me tegelikult ei armastanud, või noh, armastasime, aga see sai otsa. Kuidas?"
"Ega ma ka ei tea. Inimestele on hästi palju antud, aga rahu ja selles kasvavat tundlikkust on vähestele antud. Tundlik muutuste suhtes, millele reageerida. Rahulikult asuda teele, et jõuda kohale, sinna, kus elu on valgustatum. Aga ma olen olemas. Lihtsalt siinsamas. Kui sul on vaja, siis teadküll, siinsamas. Vorstipoolitamiserirühmas."
"Tean jah, aga siiski."
"Ei sa tea, kui sa teaksid, poleks sa kohe kedagi teist otsinud, kui ma sinu tuhinale järele ei andnud. Sa ei tea kunagi. Aga ma ei taha liiga kiiresti ka, et sa teaksid, sest ega see sinu teadmine üksi ei aita, ikka koos peab teadma, siis on sellest teadmisest miskit tolku ka. Muidu sa siin rind ees ja pea ees ja noh kõik ees, noku ees ka jumal teab, kuhu jooksed. Ja mina vaatan lolli näoga järele. Eelmine kord oli nii. Meestel on ikka noku ees ja mõistus taga, teadküll."
"Tean jah. Tean jah."
"A minul pole midagi ees. Minul on kõik taga. Imelik lausa."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar