Minimanale ei jõudnud kunagi päris kohale selle väikse küla eesrindlikkus. Ja ta ei tahtnudki sellesse kohale jõuda. Inimesed olid, nii nagu nad olid, mitte nagu tema ootamise töökohas, kus pidi andma endast parima, et nad midagi ära ostaksid. Naeratama, ütlema, et see on kohe ärarääkimata hea luulekogu, et sina va luulekauge ja elulähedane saad kõigest aru, isegi kui sa näed, et inimene ei saa aru, inimene vaatab ja vaatab, oma kahtlaste ketside ja armastusihaga sinu jalgu ja käsi ja süda trummeldab ja hing leemendab. Ja vaatama ja leemendama ta jääbki sellesse virtuaalselt hoomamatusse hetke, mille kohta mõni kõva käega või sõnaga kriitik ütleb, et vabandust, ta on liiga loll, et sellest latist üle hüpata. See raamat niimoodi läbi lugeda, et ta oskaks ka midagi asjast arvata.
Kui olid ajakirjanik, pidid ise lolli mängima ja kõik kätte saama, tähendab, pidid nii tark olema, et võisid lõpuks ka inimese lolliks teha, nii et too tundis end targana. Kirjutamine endale või enda lõbuks - oli palju toredam, nii nagu elamine enda lõbuks oli palju lihtsam ülikooli aegu. Praegu oli tal kohustus täiskasvanuks saada ja tekitada inimestes tunne, et nad on targad, ilusad ja misseal salata külalehes kuulsad. See oli oluline fakt, mida ei tohtinud ära unustada.
Oma teisel missioonil, leidis Minimana ennast Külaelu keskpunktist - koolist, fotoaparaadiga, mis püüdis märgistada kuulsaid külaelanikke ja ka maakonnavanemat. Kool oli valmis ja nüüd tuli rõõmsaks saada selle valmiduse üle, mida ei olnudki nii lihtne sõnastada. Ta tegi pilte siit ja sealt, aga Minimana silmanägemine oli mõnes mõttes totaalselt pilditu. Ainus, mis ta lõpuks nägi ja mis teda kogu artikli jooksul kummitama jäi, oli väljas puu otsas keset külma kinni hangunud vana särk. Keegi oli tolle sinna visand ja nii nad kaesid, kogu see pidulik seltskond, kes tulid rind ees kooli avama, vana särki.
"Näeh, ehitusmeestel jäid ehitusriided puule."
Polnud just palju parata, et mitte just riidepuule, vaid kasepuule. Minimana heitles segaduses, ta püüdis aru saada, kuidas inimesed tema ümber tunnetasid kooli. Nad olid uhked. Palju uhkemad, kui ta oleks osanud seda arvata. Eriti uhke oli külavanema abi ja samas omamoodi tagasihoidlik. Kõik asjad tuli lahti rääkida, alates nõukaajal tsiviilkaitse tundides kasutatud laskealast lõpetades kodutoanurkadega. Kui uhke võis olla kolme elektripliidi üle ja kümne õmblusmasina üle. Üüratult.
Minimana ei saanud sellest veel arugi, kui tähtsad need asjad teatud inimestele on. Tema oli ikka veel oma luuleilmas, kus olid teised latid, millest üle hüpata. Ja ometi tahtis temagi süüa. Imelik lausa. Luulet ja süüa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar