Lisbet ja Olavi

"Tead, ma täna ei tule," Lisbet tõmbab pika kampsuni keset telefonis rääkimise juttu üle pea, hetkeks ei ole ta kindel, kas Olavi kuuleb.

"Miks? Sa ju lubasid."

"No, ma ei saa."

"Mis sa teed? Ma tulen sinu juurde."

"No midagi ei tee."

"No siis ma tulen kohe kindlalt sinu juurde."

Liisbet ei saand aru, et miks.

"Miks sa tuled?"

Teisel pool toru on natuke aega vaikust. Korraga kuuleb ta, kuidas Olavi peksab jalaga vastu seina. Algul aeglaste vahedega, siis kiiremini ja kiiremini.

"Miks mitte?"

"No, mul on täna üksiolemise päev. Ma ei taha kedagi näha."

"Ahsoo..."

"Jah, siuhksed lood on."

Ega Lisbet ei teadnudki täpselt mispärast. Kellast kargas täistunniks kukkuv lind välja. Oleks veel et kukkunud, ei lihtsalt hetkeks, jahmatuseks, et meelde tuletada, kui vähe aega tal on. Ja kuidas ta sellest Olavile räägib. Nii mõistlikult, targalt, nii et too ei jooks ennast pärast maailma kõige suuremasse masenduseauku, et ta ei mõtleks, et nende koosolemisel oli lõpp. Ei olnud ju. Olavi ise oli öelnud, et ta on puravik, ta tuleb tagasi. Ta kasvab tagasi. Lisbet tonkas ise ka nüüd puhtautomaatselt oma koduseina. Päike siirdus toaseinu katsuma ja Lisbeti varju seinal näitama. Pikad juuksed, mis katsid näoilme muutumise varjus.

Olavi ei olnud vastusega päris rahul ja ta ei olnud vastusega ka üleliia õnnetu, ta lihtsalt teadis, et nüüd tuleb edasi uurida. Lisbetil jäid alati pooled asjad ütlemata. Niisama heast peast ta nüüd oma asju kõikidega ei jaganud, isegi seda va üksiolemist. Selle nimel tuli ikka roppu vaeva näha, et ta julgeks-tahaks Olaviga olla. Miks? Kuidas? Olavi raputas jälle pead. Miks Lisbet tavaline inimene ei olnud, kellega ei saa mängida peitust, lollust ja napakust?  Kellele ei saanud selgeks teha, et nad on kokku laulatatud teises elus ja nad peaks varsti kolm või neli last saama või midagi. Muidugi pärast oli hirmus raske sellest illusioonist ennastki vabastada, aga no vähemalt oleks mille poole kahekesti mõnda aegagi püüelda. Nüüd seisa siin ja vaata ribikardinate taha siirduvat päiksevarju. Tunne nagu oleks keegi pandud kuhugi vanglasse. Olavi tunne.

"Kule, kas midagi on juhtunud, sa rääkisid eile jumalast õnnelikult, kuidas sa tahad maailma avastada ja käsitööd teha ja banaani šokolaadi sees leotada? Sa olid siuhkeses õhinas, et naljakas oli lausa. Ja nüüd korraga. Ei, ma ei viitsi niimoodi peitust mängida, mis suga juhtus? Arstlik kontroll? Aids? Pidalitõbi? Vähkkasvaja ajus? Kaaries paremas suunurgas? Mis suga siis päriselt juhtus?"

Nii hästi siis teabki või, et mis temaga juhtus. Peaaegu, et teab jah.

"Sa oled pagana kirjanik, sul on ikka kogu aeg tead..."

"Olen jah, ise oled kah, kujutlusvõime on mul tõesti olemas. Ja natuke ebameeldiv on, kui sa seda pahaks paned."

"No ma i pane."

"Veel ebameeldivam on, kui mõni nendest asjadest on tõsi."

"No..."

Ebamugav oli. Olavi teadis, et lisaks kõikidele asjadele, mida oli nii paganama palju, ikkagi pea aasta aega koosolemist, ta teadis, et Lisbet ei suuda valetada. Imelik, naised olid nii osavad, aga Lisbet näe ei olnud.

Lisbet jällegi mõtles, et kuidas teatada Olavile, et ta hakkab aeglaselt torukübaraks muutuma. Ilma naljata. Ja et kuigi vari veel näitas, et tal on lehvivad juuksed, siis kohe kohe, tal ei olnud lehvivaid juukseid.