Kohusetunne

Jah, see juhtus nüüd täiesti juhuslikult ja ta ei teadnudki miks see juhtus. Vihahoog, mida keegi ei näinud. Isegi mitte mees, kelle suhtes ta iga päevaga  üha rohkem ja rohkem tajus kohustuse ja vajaduse tunnet. Mees võttis noa ja lõikas kõrvaltoas rahulikult tomatit lahti. Vaatas tema poole painetest vaba näoga. Aga tema ei olnud.

Unenäos ütles mees, et ta ei saa aru, kuidas deemonid naiselt tema hinge endale nõuavad. Päriselus oli vastupidi, tavaliselt oli küsijaks naine. Ja selleks piksevardaks ka, kui vastused tulid. Valusad ja ahastuslikud.

"Vata tegelikult on niimoodi," ütles ta kohutava aeglusega, kus iga sõna pidi täpselt kuulma ja mees kuulaski, "Tegelikult on niimoodi, et ükskõik, mis sa ka ei teeks, tee seda täielikult. Kirjutad, kirjuta täielikult, kõik need kaks tundi, ära midagi muud tee, kui kirjuta. Saad minuga kokku ja oled minuga koos, siis ole täpselt nii kaua minuga koos ja nii intensiivselt ja tähepanelikult, et sa tead, mis minu elus toimub ja oskad sellele reageerida. Oota, et mina oskaks sinu elule ja seal toimuvale reageerida. Oota, et ma armastaks sinu tööd, et ma oskaks sind hoida sinu valudes elusa ja tervena. Ja mitte sellepärast, et ma olen su naine, vaid sellepärast, et ma olen su sõber.  Ja kui sa ükskord saad aru, et ma võiks ka su naine olla, siis võta selle koha pealt midagi ette. Ma pean olema kõige tähtsam, aga ma ei tohi sinu teisi kõige tähtsamaid tegevusi segada, muidu pole meie suhtel mõtet."

Vihahoo kestel viskas naine põrandale kildudeks pildiraami sees olevad näod. Õilsad rohelised naisesilmad eraldusid klaasikildudeks. Need ei olnud tema silmad. Armukadeduse absurdsus, mida ta endale ei tunnistanud ja ometi, kohati kui mees vaikusest ellu kerkis, teadis ta täpselt, mida ta tundis. Ta teadis, et võib-olla pole ta kunagi olnud piisavalt ilus, piisavalt tark, piisavalt hea, piisavalt hoitav, piisavalt seksikas, piisavalt kõik need uhked ja tobedad sõnad, et olla tollele rumalale mehele piisavalt hea naine. Ja kõige hullem oli see, et ta tundis, et mees võis täpselt sama tema suhtes tunda.

Ainult et mees ei olnud seda alandust läbi elanud, et ta astub sellest paganama uksest välja ja näeb, kuidas keegi teine kedagi kelle suhtes ta tunneb mingit ratsionaalselt lahtiseletamatut kohusetunnet, suudleb kedagi kolmandat. Selles kõiges oli midagi tobedat, haavavat ja jõhkrat. Naine teadis, et mees võib talle miljon korda öelda, et nii enam ei juhtu, aga ükskord oli juhtunud. Ja ta ei vihanud seda kolmandat. Ta ei saanud toda vihata, sest nüüd oli mees tema juures ja oli segaduses ja oli mustas masenduses. Selle eest tänas naine toda eelmist. Tänas tasa. Aga kui ta jälle pidi selgitama, et ta hoolib, et talle läheb korda ja et mees ei pea ühte või teist või kolmandat asja tegema, siis tundis ta korraga seda kohmetut, talumatut viha.

Ja lõppkokkuvõttes päädis see sellega, et ta viskas maha selle tobeda lillepoti, selle raamistatud pildi, selle lollaka kella, mis too eelmine mehele kinkinud oli, tõmbas katki maali, millel olid tolle kolmanda juuksed ja silmad. Ja tundis, et ta ei taha kohusetunnet. Ta teadis, et see kohusetunne võis päädida järjekordse reetmisega.