19 veebruar 2014

Hambaarstil

Hambaarstil. Istud toolis ja mõtled, et elu on ikka ilgelt lühike küll ja kaaries, see kipitab kümnes hambas juba ma i teagi mitu aastat. Välja ta sealt ei tule. Endasse ta ei jää, aina kipitab, klõpsatab lahti ja kinni ja teeb mind endaks. Tee midagi. See on alati niimoodi, tee midagi, kogu aeg ütled kellelegi, tee midagi ja siis ta teeb ka midagi, aga meel muutub aina mõrumaks ja keel tõrgub suulaes laulmast. Tee midagi. Poisssõber tundub muidu täitsa nagu luuletaja, aga Top Geari vaatab temagi. Poisssõber tundub täitsa enesekindel ja ilus, aga kui oma ema ja isa ja vanaisa peale mõtlema hakkab, nutab temagi. Poisssõber ja nii on. Hambaarstil mõtled valutavale hambale ja sellele palju see maksma läheb. Mõtled põhjalikult 3 aastat juba tööd teinud, aga hammas paremaks ei lähe, või hambad. Kõik muudkui valutab ja valutab. Peika kirjutab purjuspäi, kui õnnetu ta on. Kui ta on vähem purjus, kirjutab ta, kui õnnelik ta on. Mina mõtlen, kui segane ma olen, kui ma olen vähempurjuspäi, mõtlen, kui segaseks mul tuleb minna, et oma hambad ja elu korda saada. Ja siis ma mõtlen, et äkki oleks ikkagi rikast peikat vaja või pruuti. Häda on selles, et ma ei taha.

*
Luuletusi

UNI TULEB
Aeglaselt ja kõikehõlmavalt.
Tähelepanelikult ja ausalt.
Tuleb nagu harfimängija
mu raamatupoodi ja ostab
ainult luulet, ainult luulet
ainult luulet, ainult luulet
neljandiku palga eest
Hasso Krullist ulliks läinud
võib nii unest kui ka harfimängijast
arvata

aga tegelikult
kõik peaks tulema
ja ainult luulet
ainult luulet
ainult luulet
lugema
nägema
katsuma

ja mis seal salata
harfi mängima.


ENNELUGEMATUSSE LANGEDA
nagu oleksid alles
tundma õppinud
maailma erinevaid sälkusid
kõikehõlmavaid välkusid
vana naist, kes käsi kongus
palus leivaks raha
noort plikat tema taga
oma meest, kes kallistab
võib-olla selle eest,
et tahad aru saada
ka siis, kui sa ei saa.

Kommentaare ei ole: