Tegelased taovad ennast vastu ust. Sellist sisemist, mis justkui oleks olemas, mis justkui toimiks anarhistliku loomuga teatrina. Meie oleme. Jaa-jaa. Oleme alati olnud. Ütlevad nad igahommikuses rutus - naeratades, silmad pilukil. Mina ei oska midagi arvata. Mingi päev sain kokku drakadeemikuga. Ütlesin, et ei, viimasel ajal pole saanud kirjutada, või pole tahtnud, või pole leidnud põhjust. Ikka kirjutan arvustusi, mõtteid, sõnasabasid enda taha, et keegi teaks lõpuks, et ma olen olnud.
Veider on elukaaslase isaga. Ütleb, et tema eesti kirjandust ei loe. Ma tean, et loen. Sest ma tahan, et mind loetaks, et ma oleks tähtis. Mingipäev rääkisin sellest, kuidas elasin ühikatoas number 213 ja ei teadnud - niisama lihtne see lause ongi - ei teadnud, kuidas suhelda, ega minuga ka ei suheldud. Ma olin väike paljude raamatutega, ilma soengu ja värvi saamata küüntega plika. Ma ei lugenud. Minust polnud ei sõpra, liitlast, vaenlast ega konkurenti. Ma olin peaaegu nähtamatu. Mäletan seda veidrat tunnet, kuidas toakaaslane justkui üle pika aja minuga suhtlema hakkas. Tegelikult tuli minuti pärast välja, et ta rääkis telefoniga ja siis käratas ta kõvasti, et lollakas, et ega ma sinuga räägi. Niimoodi see käib. See suhtlemine või mitte suhtlemine.
Eks ma võta ka mõnikord seda südamesse, kui keegi unustab ära. Isegi sünnipäeva võib unustada, mõni inimene, aga mind ei. Tegelased - need veidrad ebamugavad lapsikud Katrinad, kes vupsavad minevikust olevikku ja tulevikku ja tulevikust olevikku ja minevikku. Need väiksed tüdrukud, kes kardavad, et neid antakse ära või võetakse ära või viiakse ära - punases Ladas võõraste inimeste juurde. Ega need olukorrad on olnud. Need punase-Lada olukorrad. Kuskil ajukihi esimese või teise all pesitsevad need hirmsad tunded, mis aktiveeruvad sünnipäeviti või siis kui mõni klient on pisut häälest ära plaadiks muutunud.
Üldiselt - ma ei usu karmasse, aga ma usun, et mõnikord on väga raske suhelda inimestega enda ümber. Lihtsalt ongi. Ühelt poolt sisemine ebakindlus, teisalt mingi teataval määral üleolek kõigest ja kõigist enda ümber. Lihtsalt tahakski korraga öelda tere-ja-minge-kõik-palun-sinna-sooja-kohta (mitte Maldaviididele, eksole). Ja eks mul ole selliseid aegu olnud. Inimesi olnud. Sõpru olnud. See selleks. Sõbrad tegelikult elavad selle ülbe-ebakindla tulehargi üle. Neile on ta sama armas - nagu päris normaalne tegelanegi. Aga mittesõbrad või inimesed, kes ei tunne, et peaks sihukest üle elama. Need lihtsalt kaovad.
Kadumine pole kohutav ega hea. Kadumine on lihtsalt midagi, mis juhtub meie kõigiga kunagi. Olgu ta surm või lihtsalt kellegi elust kadumine. Lipsamine vaikusse. Ja kõige veidram on see, et me ikkagi jääme. Kasvõi selliste kummaliste põgusmälestuste näol - nagu see toanaaber. Ega ma tast eriti ei mäleta. Paistis tark tüdruk Narvast olevat. Teadis, mida oma eluga pihta hakata. Teadis isiklikult Turovskit ja jumaldas loomi, teadis tol hetkel põhjalikult telefonis rääkida paavsti surmast. Oli selline.