31 mai 2012

queer

queerid ja vähemqueerid inimesed
kurjus ja väiksem kurjus
seal nad sis on - filosoofid, lobedasti ingliskeelsed istuvad undava kõlari seltsis ja ei tea, mida teha, ega ma ka ei tea, mida teha

mike kelly (1954-2012)



ettekanne uncanny´st, mis tekitas kummastava tunde, asjadest, mis nagunii teada.

inimesed saavad kurjaks ja ebakindlaks olukorras, kus nad ei saa olla nemadise, kus nad ei ole leppind sellega, mis on nende isiklik inetus, rumalus, laiskus, ehk siis teisisõnu ebatäiuslikkus, just sellised inimesed saavad teistele inimestele kõige rohkem liiga teha, ka neile, kes on inetud, halvad, homod, teistsugused, läheb tööle see hirmuafekt, millega ei lahendata inimeseks olemise mõistatust, vaid mis üha enam komplitseerib seda, muudab valu valusamaks, olemise suremiseks.

uhh... ei KUMU on väga hea koht, P on väga äge ja mul on tunne, et kõik see, mis ma teind olen, on ikkagi kasulik, õpetajaks saamine on raske, võib-olla võimatu, sis tuleb leida teine tee, kuidas ellu jääda, tööd on vaja teha ropult ja julgust on vaja ka ropult, sest muidu saab minustki Aliide.

sebin endale reaalselt rõveda ja lolli mehe - umbes samasuguse, nagu ma ise praegu olen, ise aga kukun tahtma naisi.

30 mai 2012

Kunst ja filosoofid

heaken küll
nüüd ma sis olen siin
heidegger tekitab mõtteid ja diskussiooni
ilus väike tüdruk, kurat-teda-teab, mis koolist

eile rääkisime Sofi Oksasega, mul on õhtul presidendivastuvõtt ja täna sai natuke rääkida Mike Kelleyst ja temaga seoses tuli minu pähe kohe üks täiesti teine kunstnik, kuigi no mitte eriti teine, too lihtsalt tegeles oma keha skulptureerimisega koogiks ja koogi omakorda käskis inimestel koos teiste inimestega ära süüa Londonis. Kurat, nii kahju, et ma ei mäleta, kesse onu oli.

onu ütleb, et ta kirjutab hešist oma doktoritööd, heš, mõtlen mina, Hež kordan ma veelkord, sis tuleb välja, et ikka hegelist

jeesus

----
oksaneni asja puhul häiris natuke liiga soomeaktsendiga tädide jutustamine, pluss veel  see ainuke, kes soome aktsenti ei pannud, rääkis ian mcewanist, keda ta oksaneniga võrdles, eriti tolle "tsementi" (tore onju kui emme tsementi valada, sest muul moel lihast lahkuda on võimatu) "puhastusega" - ehkki minu meelest proua Aliide tegelaskujuna ei teinud sellist häbenevat või häbi või süütunnet tundvat puhastust, ta pidas loomulikuks seda, mis ta oli oma õe ja tolle mehega teinud, sest nood olid riigivaenlased, ja see on ka ehk asi, millest meie eestlased (tegelikult läbinisti eestlased) ei julge ega taha rääkida, me varjame ja ei häbene ega tunne süüd oma varjatu pärast, tore ja samas kuidagi vastik oli kuulata rein rauda säälsamas seismas vastu eestlaste natsiolismile, eks ta ise ka niimoodi sellele ainult tähelepanu vedades tekitab veel rohkem lisaviha, ilmselt tuleks tegelikult lihtsalt tegelda kohaliku vene kultuuriga, kohalike venelastega - ülikoolis, rääkida Puškini kohvikust, Andrei Ivanovist, Filimonovist, Skulskajast jne - tuua seda õppekavva sisse, näidata teist kultuuri ja selle kohalolekut, niimoodi sellest saaks üks alternatiiv eestikeelsele olemisele Eestis ja see ei oleks õudne ega halb ega veel midagi. Oksanen rääkis meist jälle nagu mingist peata-kana-rahvast, selliselt, nagu ta ilmselt meid representeerib mitte ainult raamatus, vaid ka representeerides inglasi-ameeriklasi lollidena, kes ei oska lugeda tema romaani, kes näevad selles ainult gooti jälgi. Ma ei tea. Ma usun, et isegi mõni eestlane, minust palju noorem laps, teismeline võib sellele tekstile niimoodi läheneda, sest me lihtsalt pole tunda saanud seda võimetust hoida alal oma eneseväärikust. Mind paneb Aliidele kaasa tundma just see hetk, kus ta valib pooli ja nõnda valides, valib ta ka otsuseid ja otsuseid tehes, ta ei ole ainult kuri kui inimene, vaid ta hakkab juba kergelt esindaja institutsiooni, kurjust, terrorismi, mida kohtab ka hra Orwelli romaanis 1984.

Huvitav ja mõtlemapanev.

p ütleb, et ma oskan inglise keelt.
ei oska.
vend on pahane, et ma ei õnnitlenud teda tema kraadi puhul .
ju siis.

jr küsis, et kas ma viitsin tegelda proosa lugemisega võistu, ei saa, sest mul on terve homme päev töö.

täna lähen presidendi vastuvõtule.

eile kukkusin koju tulles väga valusasti vastu maad. pisut purjus. pisut veel midagi. uus tuttav - mele pesti. väga tore ja huvitav doktorant Professor on temast üsna palju rääkinud.

pogenistidega kokkusaamine.

28 mai 2012

Olge ilus ja ma annan teile andeks




Blaue Reiteri üks liige Gabriele Münter (1877-1962)


*
no kule muidugi võis  ta öelda, et see oli ilus mees, ilusaid mehi oli alati, terve tuba ja maailm täis - aga see oli eriti ilus, ta seisis seal, minu ees ja minu hästi nunnu töökaaslase ees, töökaaslase käest palus vabandust, et ta on purjus, mina sain pragada, et ta on pseudointellektuaal - aga minule ei lugenud, minu pärast olgu või purjus pseudointellektuaal - peaasi, et ilus.

tegelikult tahtis noorsand natuke odavamalt järjekordset hitleri saksamaad saada ja näitas mulle väikest plekikest (võib-olla pseudoplekikest) raamatukaanel ja ja mina (nii nagu ma seda alati natuke teen, liigliha, liignaer) ütlesin, et selle onuga käivadki kaasas mõned plekikesed. poiss ei saanud aru, noh ma sis ütlesin, et see on hitler, tema võttis minu vastust rünnakuna, minul oli naljakas.

aga üldiselt hakkan jälle kergesse kus-on-mees-faasi ronima - st kus ta sis on? see tähendab, et kõik ilusad mehed on väga nunnud. uut poissi terroriseerin hullumeelsete ja kurjade lugudega, näiteks sellest, et tema kolleegil on lemmikmõrvar ja ma sis kah küsisin, et kas kulla Jl on lemmikmõrvar. õhtul teavitasin teda oma surnud mammast ja uurisin ta reaktsiooni, uhh, ta on selline tüüp, et tema piire tahaks väga proovile panna ja vaadata, millal tal väga hirmus hakkab.

Pr Maria Lee andis luulekogu välja. Toreda. Ilusa. Loetava. Sisse kirjutatud: rääkida nagu sootu tabloid, kelle ainus väärtus kõiksuse silmis on täielik nihilism, uskmatus sõnasse, rääkida sõnu, mis nagu esimest korda võtaksid kokku kõik klišeede klišeed ja võimendaks neid kogu maailmaraamatukogu higist ja tolmust läppunud igavikuks.
(lk 25)


Mina mõtlesin, et selliselt võikski rääkima hakata. Et olge ilus, ja ma annan teile andeks teie patud, olge populaarne ja ma annan teile andeks teie liigsed naised ja liigliha. Olge ainult ja ma olen. 


Gabriele panin lihtsalt Gabrieleks.


Või olge näiteks Silver Meikar ja tunnistage patte, sis kui see teile kasulik on. Olge märter, lindprii, kangelane või veel mingi kihvtiga tegelane, kelle mittepatusus või patusus, tekitab kaksipidi tundeid. Lihtsalt olge. Mängige oma roll välja ja jääge oma vastutusest ilma, Olge Richard Branson, kes seksib koolidirektori tütrega, jääb vahele, kirjutab hirmsa enesetapukirja, palub selle kooli kõige uudishimulikumal poisil postkasti panna ja jääb ilma karistusest. Olge. 


Kui mängite piisavalt hästi oma rolli välja, ma armastan teid, sest ma olen eesti rahvas või rahvas üldse. Olge. 

27 mai 2012

lõpp kirjutamisele

ta on nii pisike, et mõte hakkab hüplema, kui teda enda silme all näen
ja ta joonistab kõikidele valgust
ja rõõmu
ja tantsu
ja kõlbluspolitseid kalasabaga
(oonäkid, oonäkid)

on 19. sajandi lõpp ja kõik ootavad aina progressi ja tema oma surma jättes silmapilkudesse need hetked, mil inimesed lihtsalt armsatavad




Henri de Toulouse-Lautrec (1864-1901)


Hämmastav, kuidas inimeste saatus halvab. Lood tõmbuvad nägu krimpsutades ja silma vaadates minu poole, et ma räägiks, kirjutada, noh viimase oskuse, olen ma aegamisi halvanud, nõelanud ennast skorpionina kirjutamisel tühjaks. Pogenistide kammaijaa solvamiste ja solvumistega on omamoodi vahva vaikuse ja rahu taustal poes, kus tegelikult mitte midagi ei juhtu, on tore. Kuigi... Kuigi kogu aeg halvab mind tegutsemast veel miski ja sel pole pistmist ei loovuse, ande ega ka mitte sõnadega. Seniidid, orbiidid, armastused, lood, mis maskide varjus tehakse sõnadest päriseks - see on põhjus, kui loodaval teosel pole põhjust, vaid ainult vulksumise eesmärk ja selle vormgi täidab vaid vulksumist, siis pole sellel ju mõtet ei suuremas ega ka mitte vähemas plaanis ja see on omakorda päris hirmus. Loomine on loobumine sellest hirmust, et asja tähenduslikkus sinu enda jaoks ei võiks olla siiralt-ausalt loodavas olemas. Muidugi ei taba lugeja-vastuvõtja seda sinu isiklikku kirgastust, ta tabab enda kirgastust sinu tekstis, pildis, naeratuses, installatsioonis, tabab ennast inimesena. Kas mina suudan ja kas ma tegelikult ka tahan luua midagi sellist, autorist surnud, enesest elus ennast julgelt põhjendavat olendit (tegelaskuju näiteks)? Kõik on seotud loomisprotsessi täiustumise ja täienemisega iseeneses. Uhh... Mu kallis Baudelaire, mu armas Ford, mu kullake pliiaustajast autopaugutamise lõpetaja, kessa tegid meile sellise teose, mille all kannatab terve maailm haigusi.

Varem pani mind loomise puhul kartma muutus, sest tõesõna kirjutades maailm trasnformeerub, muudab ennast otse ise. Eriti, kui see on hästikirjutatud teos - sis tekib see Platoni paanika, et äkki seekord ei tohiks. Aga tegelikult - julgust, mu kullakesed, julgust!!

26 mai 2012

eeskujudest

Coco Chanel, créatrice de mode, 1964 Henri CARTIER-BRESSON
kui ma kunagi suudan su moodi olla
selles ülevuses
ja ometi täiesti teisiti kui sina
sis olen ma õppind
julgeks saama

chanel 1964
henri cartier-bresson (1908-2004)

Rudolph Valentino
rudolpho valentino (1895-1926)
ilusmees - jaa väga ilus mees

kes võttis naise ja sis avastas, et naine on lesbi, pagemas kolmnurkarmusuhtest. pulmaööl ei lasknud oma kullakest voodi ligigi.

uhh... üldiselt peeti valentinot kahekümnendatel musterilusmeheks ja tema pärisnimi oli vat nii pikk:  Rodolfo Alfonzo Raffaelo Pierre Filibert Guglielmi di Valentina d'Antonguolla. 

Ehk siis väga pikk. 


25 mai 2012

pidulik faas

eile pidu, liina luhats, ilusad naised, ilusad mehed, roosituba roosi õielehtedega, aleksander eelmaa, kes räägib teatridekoratsioonidest, noored, kes räägivad lemmiktennistest

mina
ja veel midagi

tusi
avastan ennast 
avaldamas tüdrukule
tolle armsust
unes näen kah 

ja sis mõtlen
et mida kurat küll
nüüd endast 
peaks arvama

head
ainult head
ma arvan

24 mai 2012

järgmine kool, järgmise poisiga, kellel oli peas lotu-lotu müts

miks sa siin oled?
kes sa oled?
kelle jaoks sa vajalik oled?
miks sa kuskil mujal ei ole?

(hea küsimus, töövestlusel loomulikult)

viimasel ajal hakkan üha rohkem mõistma seda, kui raske on olla või valida või tunda või kõike, rikkaks või vahedaks või kuulsaks - kõiki neid asju ei saa ju niisama, inimeste austust ei pälvi lobeda lollusega või ebakindlusega või vastusega, et ma praegu ju arenen, sest ma ju kogu aeg arenen, kuhugi, kellekski, jalad on kõrgetest kontsadest kõrged, hing on kummaline


miks ma koolis olen, miks ma sinna üldse niimoodi tahan, miks mulle see paluke vajalik on, see koolipaluke, vahel ka, miks ma kirjutan, kellele kurat on vaja, et ma kirjutaks

juba siis, kui ma lavakasse proovisin tuli see välja

miks mu emale mind vaja oli? miks ta tundis, et ma pean olema, et tema lihtsalt võib olla? miks?

alla ei tohi anda, edasi tuleb tegutseda, dk ja revisioon stüs, tekitavad mõnusat, ahnet ahastust enese järele, ma tahan kogu aeg kuskil olla, vahel olen liiga väsinud, et jõuda, aga kogu aeg, ilmeksimatult pürin enda poole. 


22 mai 2012

natuke kurb

silvia laidla naljakas inimene

tule

ma ei tea, millest me täna rääkisime
me ei rääkindki, sa istusid vaikselt  sealsamas laua taga, vaatasid aknast välja, oleks püsti  tõusnud ja sinu juurde läinud, sind puudutanud, nii nagu inimesi ikka puudutatakse, aga ma ei teinud seda, lihtsalt pole kombeks püsti tõusta  varjukujude juurde, keda aju endale ette veab, et ma poleks nii üksi, kuulsin, et need orvud ja mahajäetud (tegelikult pole ma ju kumbki), et neil pidavat parem läbisaamine olema vaimude ja deemonitega, kas sina sis oled deemon?

jah, ma küsin iga päev oma kaartidelt, millal sa tegelikult siia tuled, tegelikult minu toas istud, tegelikult minu üle naerad või noh, mitte ei naera, vaid midagi muud, ma i tea  veel mida, aga teed, teed, teed ja ma olen nõus kõike, sugu  vahetama, ropendama, hiina keelt selgeks õppima, tantsima postitangot, kõike - võib-olla ei peaks, võib-olla peaks endale enne selgeks tegema, et kes ma ise olen, et mida ma tahan ja sis otsustama, et sinu pärast võin  teistsugune olla, et nagu võin ennast sinule ohverdada, nii nagu vanal heal ajal ohverdati jumalale jahu, et too karjast hunti eemal hoiaks, aga tead

jätame selle

lihtsalt tule - võta mõni hea raamat kaasa, loe mulle ette või  kuulame raadiot või võta mind sülle või  räägi mulle midagi, mida ma nii kaua pole kuulnud, aga tahaks kuulda, räägi mulle lugusid vanameestest ja eitedest, viinast ja sigarettidest, soojusest ja pesumasinast, mida sa kardad, tule

------
nagu Dylan Thomast ,hra Mathura tõlkes, veidralt vagusat tegelast, kellest  süttib midagi põlema, ja mina ei tea täpselt, mis see on, tean, et ma tahan seda endale, nii nagu mõni naine tahab ilusat kleiti, nii ma tahan tunnetada seda teravat valge naha all kobrutavat veresoont, mis ütleb verekandmisega, et elu on

KOHAL

Leskmees

milles on sinu kordumatus, leskmees
sina ei teadnud
kuidas nad kleite seavad kleitideks
ja ometi oli sul kuus tütart
helehallide silmade ja portselannahaga
kuidas sa küll suutsid

neist naised kasvatada
sirged ja uhked
nagu kuusikus kuused
pea püsti ja käed
tööd ja armastust täis

ometi ise nii kurb

21 mai 2012

leidsin endale uue sõbra - kinnihoidva lepatriinu

Gilgamešile

me ei rääkinud sellest
aga seisan su eest

ma olen metsik ja tige
kui sa ei armasta mind
nendel külmadel
hommikutel
selles rõskes toas
millest õhkub su lõhna

oma kaenlaalused
olid sa ära raseerinud
oma huuled
valgusega võidnud
ja ma tundsin

et täna võib minna
mõnda eeposesse
vibu õlal naeratus suul

ja olla kõik need
jumalannad või jumalad
keda sa endaga tahad
läbi põrgute ja paradiiside
vedada

ma nägin und


vanaema nägin
mul oli nii suur hirm
et me kahekesi
(me magasime ühes voodis kunagi kui olin väga väga väike)
me kahekesi tõusime otsekui tiibu raputades õhku
voodist
ja lehvisime valge voodi kohal
sest tundus
et tuppa oli sattund nähtamatu olend
ja tundus, et too oli paha olend
ja kui ma seal vanaema kallistasin
nii voodi kohal oma tiibu liigutades
sain ma aru, et ma olen juba kakskümmend seitse vana
ehk vana
ja vanaema on juba ammu surnud
aga siidine taevas ja siidine voodi
on ikka veel alles
siin
eks elu pärast vaatab,
mis saab.

ilus luuletus

ma mõtlen ausust
sellist, mis on nii läbiv
et sa ei saa tekstile tegelikult
päriselt vastu vaielda
tekst lummab sind
kisub kaasa
ja mõnes mõttes ka lahti
su enese haavad
ja vastust
eiiii
ilus naine päris lõplikku vastust
ühelegi mehele ei anna
nii ilus luuletuski

19 mai 2012

stalinistlike majade lähedusest roosa nupuga

mehekohina otsimise ja mittemidagitegemise päev võiks
olla

üle PIKA aja

*
et sis seisad seal kaupluse leti taga ja mõtled
et kus võiks olla see nupp
et nagu telekal on pult või nii
aga mitte pult
vaid see päris nupp
roosa või punane

et kuhu vajutades lisad draamat

noh näiteks nurga tagant ilmub
punase buketiga
(buketis võib täitsa olla kihilisi tomateid)
 kloun
et sulle armastust, sõprust või lihtsalt klounaadi
avaldama

aga ei ole
sis otsid selle kuskilt
lasteosakonnast ise üles
ja käid kõigile kaastöötajatele näitamas
vaadake roosa nupp
nüüd vajutage selle peale
ja kõik vajutavad
ja kõigil on naljakas

*
õhin on nii suur
et korraga muutub iga päev
ilusaks

poisid, kes poodi tulevad
pälvivad otsekohese silmavaatamise
mööda ei saa enam vaadatud


18 mai 2012

kohustus

meie kohustuslikud küsimused:
kas püsiklient olete?
äkki soovite saada püsikliendiks?
kas kilekotti on tarvis?

panga klienditeenindaja kohustuslik küsimus:
kas pangalaenu tahate?

------------
mehekohin

17 mai 2012

ikka rohkem ja rohkem saan aru

et ma ei veel kohal
omal kohal
aga kuhu ma jooksma pean
?

elama peab

lakata rääkimast ühel päeval
kukkuda endasse kinni
nii nagu ikka inimesed
kui nad ei tea
kes nad on

võtan raamatu lahti
terve elu tuleb teha vahet 
nendel sildadel, mis põletada
ja nendel, mis üles ehitada

natuke kurb on
kui leiad selle põletatava
endale silma vaatamas
hirmus on ka

aga kussa pääsed
elama peab, edasi minema
naeratama hommikuti 
nii nagu sa poleks kunagi 

(tegelikult ikkagi paljutki)
oma elus kohanud
tundma end hästi
tundma end nii nagu peab

isegi siis kui

ja veel üks asi

www.headread.ee

****
eile jõudsin viimasel minutil musta lakke, seisin, õigemini küll istusin, süda lõi verd näkku, ahh mis ta seal ikka lõi, mustlastest räägiti, mina tahtsin võidelda, millega inimeste hirmuga, teistsugususe ees, ma isegi ju kardan, kõike kardan, mida siin sis teistest rääkida, enne seda vaatasin kiikamisi "kõrbelinna", ah mida seal ikka vaadata, noh, tegelikult oli, meeleolu, mõtted lendasid, enne seda innovaatiline kool Peetris, täiesti täiesti täiesti eraldi elamiseks mõeldud platsikene ilma ainsagi poekeseta, ilma ainsagi kohvikukeseta, ilusad siledad murud, ei ole äärelinn, on küla, õudust tekitav, morjendav, sinna me sõidame magama küla, seal kasvavad meie lapsed küla, juuksed tõusid püsti küla, aga muidu polnud häda midagi. 

töökaaslane tutvustas meilitsi sergei kleini, mina peaks toda tutvustama mihkel kaevatsile, kelle vanaisa-vanaema tõlkis hääl ajal odessa lugusid, nii võiks mihkel ka kleini lugusid tõlkida, toogi ju pärit odessast, uhhh... jeesus, kuidagi kripeldab kogu eelöeldud jutt kokku maarja kangro viimatise novellikesega vikris, et nagu tahab tõlkida, et kõik tahavad, mulle tegelikult see väga ei meeldinud, mõned tema tekstid on palju tugevamad ja tekitavad palju vastukaja, aga härra pruuli toimetajana on lihtsalt jumal, minu uus jumal, ma arvan, ma hakkan teda kummardama niipea kui võimalik

kas sa
kuule kassa

et  nagu
kassa
juba tuled

kell on täitsa hilja juba
et sa mõtled
et ma võin ju
magama minna

no mis kuradi mõtet
mul magama minna
ja sinul mõelda
et kassa
kassa

tuled või ei
nojah 
sa kurat vist jätad tulemata
mitmes päev see juba
on 

muudkui jätad
ja mis minust niimoodi
et nagu

mõeld oled ka või
et mul on nagu
paha või nii

et sul on
on sul
sul ei saa ju olla
ükskõik


16 mai 2012

ülemagamise faas õudne

muidugi olen ma ülemagand
tunnen ennast idiootselt
ja ülejooksutatuna, suhtlemisaltina ennast otsides leian ikka eest selle veidra vaheda tühjuse, istun sis jälle sõbraga seal, räägime, jälle räägime, kõike on juhtunud, ma tunnen salavimma oma sõbra vastu, tunnen mingit tobedat kadedust, mida ma varem ei tundnud, meeled on ärevil, juuksed kasvavad juurduvalt välja, silmadest, ehkki peaks olema kuidagi teisiti ja alati on kuidagi teisiti, jalas on draakonid, hinges on kõverduv tühjus, poisid, ma enam ei viitsi, ma täna jätan tulemata, naeratamata, eile ma kuulasin mehi, kes rääkisid brändidest ja mul hakkas paha, rääkisid viiekümneeurostest teksastest, mina endale kallimaid kui kakskend eurot maksvad nagunii lubada ei saa, vastik on meeleolu ja nii edasi

väga vastik

aga mis seal ikka, jalad valutasid niimoodi, et torkasin ennast voodisse pikali ja magasin vahelduva eduga kella kuuest õhtul kella poole üheksani hommikul, nüüd näen välja, nagu narkosõltlane.

****
veel üks asi - www.arhitektuurikeskus.ee
hea asi
huvitavaid toimub seal, alates välkloengutest, lõpetades konverentside ja seminaridega, mis tekitavad palju uusi mõtteid, soovitan

15 mai 2012

tulge kaema - terra maja teist korrust

Nigeeria näitus on üleval
ma armastan jälle j-kd, sest ta on ilus
ja nunnu

ja käis minuga nigeerias

14 mai 2012

ei saa mitte vaiki olla (põrunuks)

ei tea
kuidas vaikida
suu lobiseb

hing kipitseb
meeled on avatud
ja kinni kõigele
mis libiseb

sooja joana
minusse

kallis, ma ei tule täna
eile jätsin ka
lihtsalt
ennast ootama

sa oled liiga
kaugel
ilus
hea

praeguseks oled jah
kuigi kui sa olid
sa polnud

helistan sulle
hellitan sind
nimedega
ja sina vastad
samamoodi

näen sind
ja

06 mai 2012

nii

tahaks vist kirjutada luulekogu või sis luulekodu

"kallis, sa oled nii paha,
aga mulle vist meeldibki nii"

ma i tea enam miks
uhh

ülekirjutamisfaas
need, kes poognas teavad

lahtikukkund täiuslikkus

ei tea jah
millal need täiuslikud
hetked
kukuvad lahti

otse silme all
ja iga hommik on ilus
ja iga inimene
ja iga naeratus
ei olegi võlts

nagu esialgu tundus
sis peab vist ise ka
aga alati ei oska
hirmusimelik


seal keskel


alguseeufooriata ei saa
lõppemisemasenduseta ka mitte
aga keskel võiks olla
lihtsalt hea


võru


minu linn
pisike
mahub peopessa
jääb
ka sis kui mind ei ole
ja keegi teine on vallutand 
mu kartulipõllu ja kodusauna
ja õunapuud aias

05 mai 2012

saavutand

kevade tore tulek
ja immuunsüsteemi trikid

k.h näeb välja nagu oleks tulle pistet ja välja tõstet
punased soonekesed ilmuvad nahale
lisaks punastele täppidele
punased soonekesed on vanaema omad
memmeke, olen täitsa sinusse
ja kui uhke ma veel selle üle olen
imelik, et nii uhke

kuigi kurb on allergiatäppidest
alles nüüd jõuab kohale
kui koledaks võib minna
ja kui vähe inimestele
korda või silma jääda
või minna

noh aga ega ma mõni sääsk
ole, kes korda või silma
otseselt peaks minema

hea on, nii hea on
miks küll?


Niimoodi

kui raske on jälgida

neid nõkse oma seljaluus

mis kõverduvad palveks
ja armastuseks
selle vastu
kes ei  suutnud seista
hea minu eest



kui raske on vahel armastada eennast

kes annab nii kergesti alla
kes ei julge



kes tardub

sinule silma vaadates
väriseb



kallis, see on kõik

lõpetame


----

inimese koletislikud hirmud vaatavad palgesse, poisid ulatavad mõttes käe, sellised pikad ja sinisilmsed, kes sada aastat tagasi oleks sõtta läind, sinna esimesse suurde sõtta, ja sis ma naeratan vastu, nii nagu naeratatakse, vaatan vanemaid daame, kui ilusad, kui kohutavalt ilusad, mõtlen tädile, kui ilus, kui kohutavalt ilus ja hoolimata seitsmekümnest turjal ikka veel energiline - ise ka ei saa aru, kui energiline. - maailm lendab, lendab, lendab, lendab, lendab - otsekui oleks suurde lennukisse pakitud ja saavutand tiivad maailm. Homme võib-olla Võrus. Võib-olla lendan minagi.

04 mai 2012

muinasjutt

karjuvate paviljonide maailm
inimesed
kes ei tunne piire
mind ka mitte
mees ulatab mulle 
pooleldi paljaste tissidega
naisi täis
autoajakirja

sest ma teadsin 
kes on john b maxwell
kirjutab jah liidrikolemisest
teadmata
sinust ega minust ega kellestki
teab palju

missis et mitte päriskirjanik
ja mina

istun rahvusraamatukogus
vaatan edukat kursusõde
jumal kuidas ta mulle meeldib
sõbranna saab lapse
edukalt õige mehega
samad igatsused
jumal kuidas see mulle meeldib

millal mina

saan päriskirjanikuks
või pärisluuletajaks
edukalt selle õige mehega
nii nagu
need asjad ühes korralikus
muinasjutus käivad

autot pole vaja
jalgratast ka mitte
tervist, mu kallis
tervist
lõpeta joomine 
ja ära suitseta
tervist mu kallis 
tervist

kõigil on parem
aga sul tundub 
viril nägu ees olevat
ehh ja naisi olgu sul vähem
mehi ka paluks
vähem

tervist mu kallis
tervist

ahkurat ole nagu oled
nagunii armastan

Hirmud

kallis, ma ei kavatse
seekord paanikasse sattuda
mis seal ikka
sa räägid jälle liiga palju
asjadest
millest ma tegelikult
ei julge kuulda
jah ma teen vaprat nägu
et jaa ma tahan teada
kõikidest sinu eksidest
plikadest ja poistest
aga kallis see pole oluline
see on nagu see laul
mida mu lemmikbänd
kui ma olin viisteist
alati laulis
as long as you love me
i dont care who you are
where you are from
noh tegelikult hoolin ikka
inimesed peavad hoolima
minevikust ja tulevikust
et kui sa oleksid sarimõrvar
sis võib-olla sis oleks see
raskem, ma mõtlen
armastada

aga sa ei ole ju
või oled?

ja mõtle
oledki
kui lõpmata vahva on sel juhul olla
su Bonnie

03 mai 2012

jaa

midagi pole teavitada
isegi mehele pole läinud
tädi juures käisin
tema vedas oma mehepoegi vaatama
kass kriimustas katki
minul oli hirmus
natuke ainult

kõik teevad oma kraadi
igaüks omamoodi õnnelik
hea on olla
parim sõbranna jäi õnnelikult
lapseootele
nii tahaks teda juba näha
tädi lubab käe pealt lugedes
kahte abielu

mina kortsutan kulmu
aga lapsed
sünnivad mul lapsed
ilusad siniste silmadega
või pruunidega
või üldse
sellistega nagu minul on

mis mul neist meestest ikka
sellised nagu minu papa
selliseid pole ju
kõik kardavad vastutada
eks ma ise ka
valin endale kindlasti
ühe sellise, kaks sellist
ja sis mõtlen, et kas minu laps ka
einoh minu laps ikka

mis tal muud üle jääb
minu lapsel peab olema
sama äge papa kui minul
veel ägedam
veel nunnum
selline, kes mind ei peta
kes julgeb mulle öelda
et tal on aegajalt minuga paha
selline papa

****

evelinka - mu kahupea - mu printsess - mu leedi - kõige kõige jäi lapseootele
see on kõige parem uudis üldse

anti saar tekitab emotsionaalse vajaduse uue romaani järele, lugesin ta novelli viimases Vikris, ta keelekasutus on niivõrd lõõgastav ja piinavalt mõnus, et imelik hakkab.

Sündind 9. mai 1980



01 mai 2012

minu uus lemmik on Neuschwansteini lossi ehitaja

Ludwig II

Loss aga on näe peaaegu nagu Walt Disney loss.

ehitatud 1869-1886
hra Ludwigi elatusrahade eest Wagnerile

Lossi lugu on väärt raamatuid. Hra Ludwig, nagu näete, minu meelest imekspandavalt kaunis noorsand, kellele küll enamasti meeldisid teised noorsandid ja mitte plikanartsud. Kogu tema sisemus kees selle mõttega mängides, kirjutas hunnikus päevikuid kah samal teemal, et kas ta armastab seda meest  või mitte. Õnneks on kõik päevikud kadunud ja loodetavasti keegi teda lihtsalt heast peast homoks ei sõimand, abielus oli ta ikka, kuigi lastetult. Selline überkunstiinimene oli, kellega tookordsel Baierimaal kuningana miskit mõistlikku teha polnud - ise sai ka sellest aru suurepäraselt, seega tegeles järjepidevalt kultuuraga ja selle suure maja ehitas ta oma isikliku elatusraha eest, ei kasutandki Baieri riigikassat ära ja ohneedkohalikud poliitikud said pahaseks ja kadedaks ja tunnistasid hra Ludwigi ühel kenal päeval teovõimetuks ja ebanormaalseks, sest ta ei laristanud kohalike inimeste makse suurte losside ehitamise pääle, nii kõva mees oli. Noh, aga need lossid oli ta ikkagi ehitanud endale ja oma kunstnikest-muusikutest-heliloojatest sõpradele, Richard Wagner sai siit oma esimesed Niebelungide laksud kätte. Fantaasia lendas heeihooop ja lendas ja lendas ja lendas.

Aga peale teovõimetuks tunnistamist avastati hra Ludwig uputatult keset jõge oma ihuarstiga hulpimas. Oli see enesetapp? Mõrv? Siiani pole teada. Ometi - on selles mehes midagi ilusat.