See hetk, kus oma tööd alustad mõttega, et see ei ole ju päris. Ma ei hakka seda päriselt tegema. Noh. Nii alustasin ma kunagi Ülemiste Apollos raamatumüüjana. Nüüd on see mittepäris kestnud 13 aastat. Ja see on üheaegselt päris veider ja absurdselt valus tunne, et ma justkui olen unistanud ja elanud kahes paralleelmaailmas. See ei juhtu minuga, see pole minu moodi, see ei saa olla mina. Aaa... Nüüd see olengi mina, kas ma tahtsingi see olla. Või oli mul muid plaane? A see on tegelikult päris äge olla. Kuulge, mulle vist natuke sobib niimoodi ja natuke mitte. Eks ta ole. Natuke sobib ja natuke mitte. Üldiselt mees on mul tore, aga natuke liiga närviline ja sellest johtuvalt mõnikord päris kuri ja ebameeldiv ka. Näiteks Toffik ei tohi paljusid asju teha, sest tema papa kardab, et mis kõik juhtuda võib. No nii võib ju elu elamata jääda, kui Toffiku papa muudkui kardab. Aga samas on keegi, kes teda hoiab ja nunnutab ja armastab ja üldse on temaga nii nii nii hea. Ja täpselt samasugused tunded on mul mõnikord, kui mõtlen müügitööle ja kirjutamisele, kui mõtlen natuke Kaurile, kes võttis kirjutamise südamega ette 10 aastat tagasi ja jäigi seda tegema. Müügitöö on natuke teistsugune. Natuke vähem haavav, aga ka seda on võimalik halvasti teha, lausa kohutavalt, lausa nii et sulle öeldakse, et kas oled siin või lähed ära.
Vaatasin eile "Sandmani" ja olin šokis. Kalliope lugu hõivas mu meeled täielikult. Kas ka mina võin vägistada muusat? Noh jah. Me kõik, kui tahame, et kõige paremad lood meieni jõuaks, peame eelkõige enda kallal vägivalda kasutama.