29 veebruar 2016

Kontaktivõime

Mulle sobib kõik, mis mu uterus mulle rääkida viitsib. Aga see, et ma olen endast väljas ja kardan suhteid nii lõpetada kui ka alustada kui ka alal hoida, häirib mind kõige rohkem. Mu kehalisus närib hinge seest välja - üksinduses on seda kuidagi lihtsam taluda. Ei pea kellelegi teatama, et nüüd tuleb see Katrina Helsteini vapper moment, kus ta peab natuke iseenda sasipuntrad lahti kiskuma. Ühte nurka läheb natuke armukadedust, teise enesehaletsus, kolmandasse eneseväärikus. Kui nad kõik seal koos on - siis peale jääb armukadedus ja enesehaletsus. Natuke mõttetud tunded. Ja arvestades sellega, et ma juba pikemat aega pole üksi eriti kuskil käinud - isegi teatris käin viimasel ajal Märkaga, siis on see suhteliselt õudne tunne.
Muidugimõista on selle kõige taga natuke minu vanatädi õiendamist, minu oskamatust oma aega planeerida, minu tüütuid tiraade iseenda aadressil selle kohta, et millal ma kirjutama hakkan või üldse - millal ma lõpuks loen läbi kõik need asjad, mida ma kokku olen ostnud. Pluss veel need, mida mulle on ostetud. Uterus võimendab minu olukorra koomilisust ja traagilisust korraga. Pidev püüd kellegagi kontaktis olla viib ära minu kontakti endaga.
Ja nüüd see kõige hullem moment: ma tean, et kui ma midagi luban, siis peab ikka miljon asja ümber minema ja mina koos nendega, et asi ei toimiks. Peab töötama. Ja ma lähen igale poole üksi-kaksi-inimestega, kellega on hea. Isegi siis lähen, kui ma ennast ebamugavalt tunnen. Lähen, lähen.

28 veebruar 2016

Läti asjad

Ma ei tea millest see tuli. Ieva Kupcest või eelmise aasta Contra allahinnatud pingviiniga Lätist ostetud pisijõulušokolaadist või lihtsalt sellest, et minu peika ema (ei saa öelda veel, et ämm, eksole) ulatas mulle Regina Ezera kaks raamatut lugeda. Mu peiul on bibliofiilsetest kalduvustest paremale ja vasemale kummuv isakodu (kodu on maast laeni raamatuid tuubil), kus uriseb ringi küünistav ja ulmeliselt uhke kassirajakas. Muidugi on kassil põhjust ka pagemiseks vähemalt kolm mehemürakat püüavad ta vabadust oma kämmaldega ja paitamishimuga piirata. Aga jah - kust mu selline ilukirjanduslikult veiklev stiilikene nüüd välja ilmus? Ah? Eks ikka Regina Ezera raamatust "Kaev" - ilmnud 1990. eesti keeli, Valli Helde tõlgitud. Mu peas sumiseb ikka see imekaunis lause - Veja ei suutnud oma kõnelemist lõpetada nagu metsis oma pulmalaulu peatada. 
 
Kujutelm kerkib silme ette - väike õrn samasuguste poolpimedate silmadega pisut õnnetu, armastusest ja tähelepanust ilmajäetu - seisab seal keset tuba ja kardab - ma ei ole veel isegi kindlaks teinud, mida täpselt, võib-olla seda, et vennanaine teda ühel hetkel kuulamast lakkab või ei taha kuulata, aga rääkima peab, rääkima peab ausalt sellest, mis teeb haiget. Nõnda juhtus see filmis, ja nõnda juhtus see raamatus. Ainult et filmis - see on eksole ilma sõnadeta, sinna sisse sokutada metsise võrdlust on võimatu, see lämbub piltide enesekesksuse kätte ära. Raamatus on see võimalik.  Filmi vaatasin ka ära - see oli 1976. aasta nõukaliidu film. Justnimelt - nõuka liidu film, seksi miinimum, jaanipäeva miinimum või siis olgem ausad - üldse mitte! Aga poeetilist rahu ja metafüüsikat ikka päris päris palju. Koos sellesama teismelise naduga, kes tahab kah mehele saada, aga tundub, et ainult vennanaist kaevad kõik.

21 veebruar 2016

Ümberorienteerumine

Täna ehmatas mind vanatädi poolfeministliku ettepanekuga mitte kunagi abielluda, sest see on kasulik ainult abiellujate vanematele. Armastusest ju ei heideta ühte - ikka sellepärast heidetakse, et tüdruk pannakse mehele, ja poisile otsitakse kiiresti naist. Et jah... Ma ei teadnudki, kuidas teda maha rahustada. Vaatasin talle siis suurelt silma ja... Kord on ta pahane, et mul peikat pole, siis on ta šokis, et mul peika on. Aga noh... Eks see ümberorienteerumine võtabki aega - minul ka.

10 veebruar 2016

Lihtsalt olemise ja lihtsalt kokkamise rõõm

Mõnikord on hiidneitsi tunne, kes kõnnib endast välja, ja siis tagasi sisse ja siis kuhugi vahepeale - kuhugi oma maailma kõige õrnemasse olekusse.
Siis jällegi liigse pea tunne. Ja selles on oma õrn kõikehaarav hirmus olemine.

*
Mõnikord mõtlen - ja see mõte haarab mind üha täielikumalt oma embusse - me ei peaks liikuma kodust kaugele või endast. Me peaks paigale jääma ja nagu puud taevasse kasvama, päiksest ja tuulest ja sümbioosist elama. Aga see pole vist võimalik - meid on liiga palju. Laste saamise küsimus. Eestlaste allesjäämise küsimus. Surma küsimus. Elu küsimus. Eksistentsiaalne küsimus mitteolemise kohta. Jaa-jaa. Kui ma olin laps - tahtsin saada kaseks. Nii igaks juhuks. Siis kasvasin suuremaks ja tahtsin mittekaseks - tahtsin rändajaks, vahepeal tahtsin elevanti pidada oma hiigelsuures Aafrika-aias. Nüüd tahan lihtsalt olla.

Muidugi ei saa kunagi lihtsalt olla. Siis kui jõuad sinna faasi, et lihtsalt oled. Siis jõuab sinu juurde inimene, kellega lihtsalt olemine muutub eraldi - noh - asjaks, mida koos ajada. Lihtsalt koos söögi tegemine, lihtsalt koos koristamine ja ... lihtsalt koos olemine. Ei teagi miks, aga see on nii tore. Eks ma ole püüdnud paljudega lihtsalt koos... Aga ei ole õnnestunud, sest lihtsalt koos olemine/söögi tegemine/ söömine/ koera jalutamine - on eraldi oskus. Seda igaüks minuga teha ei oska. Ja ega ma seda ka igaühega teha ei oska. Sest inimesed kipuvad enda kõrval olevaid inimesi - kas liigselt austama(mida ma tegelikult ei salli) või neid eikellekski tähtsaks pidama (mida ma ka ei salli) - rõhutan. Mõnus peab olema - lihtne peab olema - natuke nagu kõik ilusad ja head asjad. Vaatad peale ja ei saa arugi, miks see sulle nii tähtis on, et asjad kuidagi oleks. Isegi sööks - et see maitseks hästi, et see lõhnaks hästi, et see tekitaks elusolemise tunde, et see hoiaks seda alal. No lihtsalt on nii ja ei ole teisiti eksole.

Imelik täna seisin pliidi juures ja hakkisin totaka naeratuse saatel baklažaani, kartulit, sibulat, küüslauku. Lihtsalt olin õnnelik ja jah, täiesti üksi. Aga mingi tegelane oli mulle teatanud, et ma oskan süüa teha. Lihtsalt - nii nagu muuseas - ja ma nüüd siis usun, et oskan süüa teha. Et mu vanaema, internaatkooli kokk, avaldub minus. Mitte palju, aga siiski piisavalt. Naljakas lausa, kui kergesti on võimalik saada koristavaks, kokkavaks ja ohjaa ja siis neid muid asju tegevaks inimeseks. Nagu ei olekski elus kunagi seda muud perioodi olnud, kus ma ei oleks süüa teinud, koristanud (need on tegelikult kohutavalt tüütud tegevused), aga näeh praegu nad ei ole. Silmad mul on muide sellest jutust taldrikuks kasvanud. Piinlik oleks ilmselt praegu tõusta - kõndida peegli poole ja vaadata läbi enda millegi sisse, mida ma veel ei tunne, ega pea osaks endast.

Inimene on ikka absurdne olla.

Päriselt ka.

08 veebruar 2016

tööluuletused

*
aeg ründab peatusi
nii nagu hirmkallis automark
vagabundi võrratut elu
ehk oleks siiski
pidanud õppima, olema, hingama
teistpidi
kui nüüd kui nüüd kui
aeg ründab seadusi
ja seatusi
ehk oleks pidanud siiski
minema teist või kolmandat pidi
endast eemale
 
DOWNTOWN ABBEY
pesemislaiskus annab tunda. 
päev otsa kratsin kukalt ja muid kehaosi.
hommik tore, õhtu tore, kallis tore.
mina ei. 
aga missa teed, kui toredus meenutab sageli
räpakust
seda lapsikut
õudustäratavalt toredat räpakust.
nagu elusuurune laps
oleks mul hoida antud,
teenija


02 veebruar 2016

Inimelu rekonstrueerimine

See ilma emata suureks kasvamine polegi teab-mis-kõige-hullem. Õnneks organiseeris ta mulle ikka parajalt toetava isa ja too on mulle terve laia perekonna kokku pannud. Ainus, mis mind tegelikult häirib on see, et ma ei tea miskitki emast. Noh - jah. See, mida pildi peal on ikka võimalik näha. Ilus? Jaa - tuleb tunnistada, et on jah ilus. Tark? Võib-olla.

Kusjuures leidsin ema Tšehhovi kodumuuseumi-külastamise lehe, 1979. aastast. Lebaski seal kõikvõimalike teiste tähtsate lehtede vahel. Hea on, kui on keegi, kellele toetuda Tšehhovi armastamises. Ja päeviku - vettinud pööningul, teiste vettivate asjade vahel, lebas joonistatud nelkidega venekeelne päevik, kuhu sisse olid kirjutatud mõned lood.  Eks ta nüüd liigubki aeglaselt Tallinna poole. Tuleb läbi lugeda ja lahti mõelda, et mis, kuidas ja mismoodi.

Naljakas on leida killukesi ema tuttavatest, kellest tõenäoliselt suurem osa on praeguseks kuuekümnendates naised ja võib-olla isegi vanaemadeks saanud. Kindlasti on mõni surnud, kindlasti. Ja ega isa emast ka ju suurt midagi ei teadnud, ei tea siiamaani, õnneks selle ühe sõbranna - Siiri tundis ära.

Aga kas te arvate, et Siiri kirjutab postkaardi taha ka enda perekonnanime? Ei! Ja kui kirjutabki, siis kas te arvate, et ta kahekümne seitsme aasta jooksul endale äkki uut nime pole saanud? See on natuke hirmus - see naiseks olemine. Nimi muutub, elukoht muutub. Kõik muutub, aga mina pean kildudest kokku panema oma ema. Võib-olla ka Siiri-postkaartide-kildudest.

01 veebruar 2016

Ületootmine number 2

Tamulale ringi peale tegemine seekord oli pehmelt öeldes natuke õõvastav. Külm, tiirane, ilm ja pidevad paugutused Valga poolt. Ja ringi tehes avastasin hunnikus metsamehi, kes võtsid puid maha. Ebamugav olukord eksole.
Eile rääkisin just isale-Epule, et kõik inimesed ei pea maal elama, et see ei ole sugugi mitte keskkonnasäästlik ja tore tegevus. Ja täna näen, et kõik tahavad Roosisaarele kolida, kõigi meelest on keskkonnasäästlik ja tore - minu lapsepõlve mängumaale, sinna kuhu me Jaanuse-Janekiga endale toreda onni ehitasime, sinna, kus oli suur võsa, hiigelsuured majad ehitada, ikka teineteise otsa.
No ei ole tore.
Täna jõudsin koju ja nägin seda:
Mõnikord tahaks öelda, et kõik inimesed ei saa olla juba viimased viiskend aastat põllumehed, sest see tooks kaasa täieliku looduse laostumise. Ja see muide ei ole hea. Ses mõttes on hea isegi see, et mõned meist on rahaliselt kitsamates oludes.