30 november 2020

Kui tüdrukutega (või tegelikult ka poistega) juhtub asju, mis võiksid juhtumata jääda

Selliselt võiks ühisnimetada järgmisi filme, mis puudutasid minu puhul tugevalt õiglustunnet ja igaüks omal moel küsimust, kui palju on meil kõigil võimalusi, võimekust, jultumust, jõudu ja tahet toime tulla küsimusega: mida tähendab noor naine (õigemini laps, tüdruk, väike inimene) maailmas üleüldiselt. Palju tal on võimalusi teha neid otsuseid, mis on seotud tugevalt vastutusega iseenda elu ees.

Alustada võib Nicolangelo Gelormini debüüdiga "Fortuna - tüdruk ja hiiglased" - film ise oli natuke liiga ilus ja omal moel kuivgi teemakäsitluselt, oleks võinud olla 15-20 minutit lühem, aga see, et kõik on Fortuna, ühe üheksa-aastase tüdruku elus nihkes, segamini, arusaamatu on pildiselt nähtavaks tehtud ja ka mõtestatud. Kindlasti ilmestab operaatoritööd vilksatuse-maagia, mis on omane muusikavideodele ja seetõttu on tajuda kuidagi veelgi tugevamalt, veelgi nähtavamalt tüdruku siseelu. Kõige põnevam ongi see, et sündmused toimuvad läbi tema silmade, tema silmade kõrguselt. Psühholoogid toimuvad temaga, mitte kellegi teisega, emad, isad, või nende puudumine toimub-toimib läbi tüdruku. Kurbus toimub läbi tüdruku ehkki läbilõikavalt ilusate kaadrite saatel, näeme ka õudust, näeme naabrimehe rähmaseid seksimaiad silmi, mis tüdrukusse kinnituvad. Justnimelt tüdrukusse, väiksesse, kaitsetusse, sellisesse, kelle isa on vangis ja kelle ema ei jaksa, pole juba tükimat aega jaksanud, kelle üks parimatest sõpradest visatakse aknast välja või kukub aknast välja. Me ei tea seda. Lõpunoodid teevad meile lahti loo, mis jahmatab. Film on tehtud pärisloo põhjal. Igal juhul silmadele hea vaadata, valus viimastel minutitel ja lõpuks - peab tunnistama, et see on õudusfilm, aga ma kardan, et seda õudust elavad väikesed inimesed mõnikord meie kõrval läbi, ilma et me sellest midagigi teaks. Mõnikord neid aidatakse, mõnikord neid mõnitatakse, mõnikord nad lihtsalt on kuskil meie lähedal ja neil on valus, aga nad ei saa aru, miks neil on valus ja paha, miks nad ennast süüdi tunnevad. 

Samasuguse ebamugava süžeega ehkki palju lihtsama kaadrivalikuga on filmi "Mulle teadaolevalt" teinud koolivendadest ungarlased Nándor Lörincz ja Bálint Nagy. Vastik, vastik, vastik, vastik. Ütleksin kõva häälega selle olukorra kohta ja ilmselt ütlengi. Vastik-vastik-vastik-vastik. Tõsijutt - vastik! Naine ja mees lähevad suvalisel õhtul pärast sõpradega koosviibimist bussis tülli. Mingi kummaline kaasreisija karjub, et nad peaks lõpetama teineteise peale karjumise. Lähevad kohe nii põhjalikult, et naine lahkub öhe üksi bussist. Mees ei lähe oma abikaasale järele. Mööduvad tunnid, naine tuleb koju, peseb riided puhtaks ja peseb enda puhtaks, aga midagi on muutunud. Hommikul ei ole ta võimeline oma tavalisesse rutiini laskudes tööle minema, sest ta on õnnetu. Mees ei saa aru, mees tunneb, et midagi on valesti. Naine nutab, nutab, nutab. Ta ei mõista, mis ta ümber toimub, ta ei saa aru, et üldse on midagi toimunud, et üldse kuidagi oleks. Budapesti kaunid hipsterkohvikud, millest otsekui imeväel jooksevad välja justkui õnnelikud habemikud heades töökohtades, kenades riietes, ilusad inimesed - ei saa ju olla need sellised inimesed, keda vägistatakse, kellele tehakse liiga, kes oleks justkui selle ära teeninud, sest neil on rohkem raha, võimalusi, vaba aega. Aga midagi sellist juhtub naisega, kes on ilus, andekas, tark, rahaliselt väga kindlustatud. Ja ta mees ei saa aru, kuidas see võimalik on, et ta ei saa oma naist kaitsta. Algab käik politseisse, ebamugavustundest laetud kõnelused seksuaalaktist, õlgade kehitamine, ahastus - politsei naerab nad välja, riided olete puhtaks pesnud, õudus toimus paar päeva tagasi, enda olete puhtaks pesnud ja nüüd tahate, et teeks kindlaks, kesse nõme siga oli, kes teid vägistas. Naise otsekui sisemised karjatused. Ta ei taha. Tal on häbi, ta tahaks koju minna. Mees ei luba. Mees on nii determineeritud, et läheb ühel õhtul, kui naine magab, samasse bussi, ja näeb naise vägistajat, todasama, kes keelas neid tülitsemast bussis. Ta jälitab toda, jälitab nii põhjalikult, et meil hakkab kõhe, mõtleme, et ehk teeb mees kuriteo, et ehk läheb ta kallale vägistajale, aga ta ei lähe. Mees on selleks liiga ratsionaalne. Tema jaoks on see kõige lihtsam viis, kuidas naist aidata, leida üles kurjategija ja... Keda usud sina, kui su naine ütleb, et pärast tüli sinuga jalutas ta koju ja enne seda käis baaris joomas oma tulevase vägistajaga? Keda usub mees? Vastik. Vastik. Vastik. Vastik. Vastik. Aga üldiselt väga kasulik film, mõistmaks olukorra markantsust ja keerulisust ka partneri kaudu, kelle jaoks on see samasugune kaotus, nagu tema naiselegi. 




20 november 2020

Pöffipäevikud meeleolurikastest filmidest, mis ehk ei ole nii... Aga siiski! Siiski!

Kokku olen näinud tänavu Pöffil 13 filmi. Mõned neist siis on allpool põhjalikult või vähempõhjalikult lahti kirjutatud. Igal juhul olen oma aega ja energiat sellesse nii palju pannud, et tahaks teistega ka jagada, kuigi ütleme ausalt, alati ei tule välja. Kodus on arvuti omadega täielikult maha käinud ja ei toimi. Töö juures ei saa ka kella kaheksani istuda, et kirjeldada virrvarri, mis mul natuke pea ringi keerlema paneb. Elu on selline. Kiire. Tabamatu. Aga just praegu tuleb hoida silmad ja süda lahti. Just praegu. Muidu me ei saa midagi teha meid ees ootava päris kriisiga. Ja see tuleb. Silmad tuleb lahti hoida, et mõista paremini iseennast nii inimlikul kui ka mingil suuremal tugevamal ilusamal tasandil. Ja teate küll film, luule, kunst, kirjandus, mõnel juhul isegi arvutimängud, arhitektuur jne annavad meile vihje, et kes me sellised tegelikult oleme. Ja me oleme. Ärme seda ära unusta. Oleme küll jah! 

Mõned filmid annavad meile rohkem infot enda kohta, kui teised. Mõned lood on meile füüsiliselt  ja emotsionaalselt lähemal, kui teised. Aga läbi tuleb nendest lugudest ikka saagida. Nagu Henryk mulle ükspäev rääkis, et Katrina kasvame, kasvame ja näeme inimesi enda ümber. Ikka näeme. Kogu aeg näeme. Meie näeme. Mõned inimesed mõnedes filmides tunduvad suvalised, sest elujärk pole veel sinna jõudnud. Suvaline rase naine või suvaline laps või suvaline vanaema või suvaline kass. Kui endal pole naine rase, siis ei oska toda naist filmis heldimusega vaadata, et ohoh milline minu naise moodi mittesuvaline rase, milline minu lapse moodi mittesuvaline laps jne jne. Me kõik tajume inimesi erinevalt ja ka meid tajutakse erinevalt. Mina olen viimasel ajal tundnud, et olen niivõrd Henryku tüdruksõber, et tema sõbrannadest tuttavad lihtsalt ignoreerivad mind ja minu arvamusi. Eriti jõhker tundus see kuskil suvel. Aga ega ma käitungi viimased 4-5 aastat niimoodi, nagu minul isiklikult ilma Henrykuta polegi arvamust ega kriitilist meelt. Muidugi mingis kontekstis, aga vahepeal ka kontekstiväliselt, ses mõttes mulle ei meeldi mingid koosolekud, ma mõistan nende mõtet, mõistan enda jaoks hädavajalikkust, et mõista oma tegevuse pikemaid ja laiemaid tagamaid, aga ma tahaks alati rohkem tegutseda, rohkem teha ja viimased aastad tajun oma tegevusetust põhjalikumalt kui kunagi varem. Jõhkramalt. Sest mida rohkem oma tööd teed, seda rohkem näed seda, kui palju on tegemata, muidugi iga kord, kui mingi asja ära teed, siis tuleb kolm-neli asja veel meelde. Nii see käib. See võiks ju samamoodi olla teiste asjadega, mis olen tahtnud oma elu jooksul teha. Näiteks doktoritööd teemal Eesti luule ja selle sees toimivad lood ja muutumised. Või pikk ja põhjalik lugu minu emast-vanaemast - kahel põhjusel, et neid paremini mõista, et anda maailmale üks ilus lugu, ilusatest ja isepäistest eesti naistest, kes kodus rääkisid vene keelt. Töö juures - ma mõistan oma eesmärki, aga mis puudutab sellist loomingulist eneseväljendust, siis ei mõista ma tegelikult ennast eriti. Jah, see on nagu mingi motivatsioonita liikumine kuhugi suunas, aga ma ei tea miks ja kuidas ja mis seal lõpus mind ees ootab. Töö juures on olemas kohene lõppeesmärk. Me tabame selle kohe ära, raha, tulemused, müüdud raamatud, kiirus, täpsus, nõudlikkus enda ja oma tegevuse suhtes. 

Aga jah. Pöff. Peab ütlema, et mõned filmid ei öelnud eriti palju, aga neis oli tükike minu jaoks leidmisväärset, kas sisuliselt või osaliselt. Mõtlemisväärset ka. Tore oli "Jakarta, unistajate linn" - kus peategelasest näitlejakspürgija avastab end narkodiilerina Jakarta umbsetel tänavatel inimestele kaupa peitmas. Mulle endale see film iseenesest nii palju huvi ei pakkunud. Ei juhtunudki eriti midagi. Lihtsalt üks poiss, kes ilmselt tänu rassilistele tunnustele meenutas Viktor Tsoid tolle filmis "Nõel" - kondab mööda Jakarta tänavaid kehastudes kord pitsapoisiks, siis transnaiseks-litsiks, siis jällegi haige käega kutiks, kes satub poolkogemata lennujaama. Muidugi see imearmas plika-narkomaan, kelle ta rajalt maha võtab, tekitab küll erinevaid emotsioone oma surnutegrimeerimisoskusega. Eriti naljakas on näha tema vist kuue-ruudust tuba, kus ta väljaspool tööaega toimetab, otsekui asuks mõnes kapis. Ja pea kohal pole tal kedagist muud, kui surnud inimeste ehk grimmeeritud inimeste pildid. Imekaunis pika kleidi, naiselike kumerustega daam, kellel alati igal pool grimeerimiskohvrike kaasas. Lisaks imetlusväärsele peaaegu dokumentaalsele linnatundele, mis sellest grimmeerijaneiust ka sisse jääb, näeme seda, kuidas rahvas koguneb igal õhtul sääskedega koos tänavale, plastiktoolidele, kujutlen vaimusilmas sooja ja niisket kliimat, kaema erinevaid filme ja rääkima erinevatest näitlejatest. Ka see näitljaks pürgiv narkodiiler teeb seda. See on otsekui pidev viide unistusele, lootusele - selles lootusetus olukorras. Kui ma seda vaatasin, mõtlesin sellele, et suurem osa Eestist on Tallinnasse kolimas. Mina olen Tallinnasse kolimas. Nii nagu see näitlejast hakatiski, ja lõpuks pole mõtet pidada mitte kuskil haiglat ega ka mitte kooli, kui ainult Tallinnas ja Tartus. Kogu muu Eesti muutub suvilarajooniks, nagu need pisikesed majad kaugel kaugel Kanadas, millest hra Õnnepalu nii võimekalt oma "Aakris" kirjutab. Aga jah, tulin minagi oma unistusi taga ajama ja siin ma siis nüüd olen, oma unistustega. Ja seal see poiss siis ka oli. Näitleja, kes tõi üksikemale narkootikume, kes nägi väikest tüdrukut, kes hoolitses ema asemel oma väikse vastsündinud vennakse eest. 

Pisut tuima näitlejatööga aga minu jaoks lihtsalt jällegi põnev sissevaade sellesse maailma, kuhu me ilmselt tükk aega ei reisi, ka pärast koroonat, Argentiina maailma, malambo maailma, juhatav film "Karneval". Selles mõttes, on tore ehk vaadata täiskasvanud näitlejaid, aga too õnnetu teismeline kutt, kes valiti välja malambo tantsijate seast, oli ikka siuke suht tuim tükk, oma tegemistes, ilus, aga midagi muud ma tast enam väga ei mäleta. Mäletan turgusid, turtsuvad autot, millega sõideti teismelise malambotantsija isa juurde, mäletan suht suure kõhuga malambo treenerit. Mäletan Tiina Lokki, kes nõudis kohale tulnud produtsendilt, et too tantsiks ette malambat enne filmi. Mäletan. Aga nii nagu eelmisegi filmi puhul, siis minus on suur igatsus arengumaade melu järele. Igatsen Nigeeriat ja sealseid inimesi nende mitmetahulisuses ja jõulisuses. Igatsen neid turgusid ja riideputkasid ja võimsate heade puuviljade virnasid. Mangosid, neid, mis maitsevad päriselt nagu mangod, mitte ei ole puise sisuga pahad-pahad asjad, mida siin erinevates poodides meile müüakse, tõenäoliselt on nad pooltoorestena reisinud läbi kümneid tuhandeid kilomeetreid ja seda minu juurde jõudes kaotanud kogu sisemise jõu, mis mangodel nende päritolumaades on. Igatsen. Ja juba sellepärast olen valmis vaatama neid filme, nii nagu neid ikka vaadatakse. Rõõmuga. Elevusega. Tüdimusega, kui peab kaema ainult inimesi. 

Ema ja kaksikute ja Heleniga saime käidud ka dokfilmil "Trühvlikütid".  Väga meeleolukas ja nunnu maailm, kuhu sattumine, on nagu saaks kokku oma vanaisaga või vanavanaisaga või... Mina olen see inimene, kes nägi oma ühte vanaisa, siis, kui ta oli 2 aastat vana või poolteist. Karla kantseldas mind tõenäoliselt oma surmani. Taat oli muidugi täishädaline minuga, siis kui ma otsustasin needoliku ettevõtlusmeeleoluga ronida ringi mööda tubasid ja kohti, üldse mitte nagu need kunsti- ja muusikahimulised Helsteinid, neist olin ma täitsa mööda kasvanud selles mõttes. Minu taat Karl Helstein suri 85aastaselt - ilmselt täitsa tavalisse vanadusse. Tema isa elas 92aastaseks. Ja viiuldas. Igal juhul neid  kahte vanameest meenutasid kõik need trühvliküttidest vanamehed oma naistega, oma luuletamishimuga, oma koertega, kes olid neile kord seltsimehed, siis sõbrad, siis väikestviisi lasteasendused. Kõike, kõike. Selles kõiges oli midagi nii kummaliselt ilusat ja armsat, nii habrast ja kaunist. Midagi, mis kohe kohe kohe kaob. Ja me ei saa sellest isegi aru. Jah, linnastumine, jah, puud võetakse maha, jah. Kõikjal, igal pool. Ühel hetkel on, teisel pole. Jah, need kaheksakümnekaheksased, kes ronivad aknast südaöösi naise kurjustamise hirmus välja, et koeraga mõned trühvlid kätte saada, need hullud vanamehed. Just nemad, eikeskit muud, nemad kaovad ära. Ainult paksud ja tõredad gurmaanid, kes ei salli auklikke ja ebaterveid trühvleid jäävad. Imelik ja kummaline tunne tabab meid, kui sellele mõtleme. Ahjaa, nendele kriitikutele makstakse ikka rohkem raha, kui nendele koertele ja vanameestele, kes ajavad taga kallist-kallist trühvlit. 

19 november 2020

Lugu tagurpidi #metoo-st

Jahmumine toimub alati kuskil keset eksistentsi mitmetahulist olemist, kus me korraga taipame, et oleme üksi. Mõni meist rohkem, teine vähem. Seda on taibanud ajakirjanik Sebastia lehetoimetuses viimane aasta juba. Ta käib ringi teadmata, kes ta on ja kuidas ta sellesse hetke on sattunud. Või õigemini ta teab, miks tal on valus. Teda jälitab surnud väike õeke, täpselt kakskümmend aastat varem, on ta tapetud ja tema pisike käsi pöördub venna poole anuvalt, paludes, hirmunult. Silmad ja suust langevad sõnad kõlavad kummituslikult, et vend päästku ta. Ja eks vend päästaks ta ka, aga on hilja - 20 aastat hiljem. Väike õde jälitab teda, unetut, morfeiinisõltlast pea kogu aeg. Jälitab unenägudes, jälitab peaaegu ilmsi. 

Režissöör Lluís Danés on loonud meile mustvalge maailma, kus liiguvad ringi hallid-ühtesulavad Barcelona kodanikud, kes pole veel kogenud Gaudi arhitektuuri mõju nende linnale. Need 100 aasta tagused inimesed. Sebastia hakkab uurima kadunud laste juhtumeid ja satub meie mõistes pedofiilide otsa linna mainekamas bordellis, just tänu isale, kes metsiku valu ajel tormab toimetusse ja nõuab ajakirjanikku, kes paneks inimesi vangi. Politsei uurimise käigus leitakse, aga hoopis üks teine naine, üks vampiiritar, kelle kodust avastatakse luid ja konte ja mingit erakordselt kummaline väike tüdruk, kes väidab, et tema ema ehk Barcelona vampiiritar ehk  Enriqueta Martí (1868-1913) on süüdi väikeste laste mõrvamises ja nende vere söömises. See on tõsilugu, millist on omal moel raske mõista, sest ühelt poolt vaatab meie poole psüühiliselt ebastabiilne naine ja teiselt poolt ühiskond, kes ostab tema teenuseid. Tema väikesi tüdrukuid ja poisse, tema kaasa pakitud variatsioone surmast ja seksist. Ühelt poolt on tema bordell ja tema litsid, kes otsivad linna pealt väikesi poisse ja tüdrukuid, keda aheldada oma ruumi kinni. Teisalt väikesed vaesed lapsed ja vaeste lapsed, kelle õigustest me siin läänes nii ennastunustavalt ja julgelt räägime, unustades, et ühel ajahetkel olid nad lihtsalt inimesed, keda tegelikult polnud kellelegi vaja või kui siis ainult vaevupüsiva objektina. 

https://www.imdb.com/title/tt10873438/

 

18 november 2020

Üks maailma kurvemaid filme ja muu elu...

Ikkagi Pöff. Hoolimata kõigest Pöff. 

Alati Pöff. 

Juba 17 aastat Pöff. 

Nii see aeg läheb. Siiani on meeles Helle-Mai, kursusõde, kes mu esimest korda Pöffile viis. Meeles on ka see, kuidas igatsesin Võrus olles Pöffi. Ikka kogu hingest, põhjalikult, nii nagu igatsetakse kõiksugu üritusi, mida loetakse suurte reklaamide pealt igast ajakirjade kaantel ja sees, värvilisi, võimsaid. Igatsesin kolmapäevaõhtuid Mustas laes, kunstinäitusi, teatrietendusi. Viimased kümme aastat pole pidand neid igatsema. Isegi 17 aastat. Nii palju on möödunud minu kolimisest Tallinna ja tallinnastumisest. Isale tahtsin kogu eilse õhtu helistada. Ei helistanud lõpuks. Nüüd on natuke teistpidi kõik käima hakanud. Minagi olen teistpidi käima hakanud. 

Vaadanud olen igatahes juba 9 filmi. 

Maskiga ja puha. Istunud ja imestanud, kuidas aeg tiirleb, otsekui raisakotkas pea kohal ja annab teada, et kas on või ei ole veel inimeseks olemise loogikat või selle puudumist. On või ei ole. Selle haiguse tabavaid märke minu seljaaju sees hetkel pole. Kuigi ilmselt on kõige ohtlikum praegu Eestis olla Tallinna elanik. Meid on palju, me ei mõista oma kehalisuse iseärasusi ja ühel hetkel on kogu meie pisike linn (tegelikult, olgem ausad, see on pisike) täis haiglasi kodanikke, kes ei julge tunnistada oma haigusi ja muudkui levitavad neid ilma peal nii kuis jaksavad. Aga see jäägu praegu selleks. Pöff algas mul meeleolukalt reedel, kui koroonatesti tulemused kell kolm hommikul mu digilukku laekusid ja me Henrykuga mingist totakast enesekindlusest pakatades tööle putkasime. Vastus oli negatiivne. Kusjuures rusikaga tuleb ikka laua pihta lüüa, et see paganama test kätte saada, kui sümptomeid pole. Jant, missugune, eks ole. Jube hea on sel juhul, kui mõni inimene nõuga selles osas aitab. Mul õnneks on selliseid inimesi. Aga jah. Kauaks me siin oleme kahekesti negatiivsed, loodame, et pikaks pikaks ajaks. 

Minu Pöff algas sellisest filmist nagu "Pähklipuu", minuvanuse iraani režissööri Mohammad Hossein Mahdaviani neljanda filmiga. Ma vist ei ole niimoodi nutnud ikka tükk tükk aega, nagu seda filmi vaadates. Lugu on nii totakalt lihtne, et selle ümberjutustamine ei anna meile mitte midagi muud, kui lihtsalt teada, et oli üks mees, elas õnnelikult oma kolme kauni lapsega ja imeilusa naisega ühes ilusas väikses külas, käis tööl aga Sardashtis, linnas. Lapsed ja naine mängisid kauni pähklipuu all nende kodus, kui korraga rünnati toda pisikest küla jumal teab kust keemiliste ainetega. See suur armastus, mis inimesi vahel kirkalt kokku seob, see õdede-vendade, ema-isa, partnerite vaheline. See metsikult lihtne. Võib-olla isegi öelda, et totakalt traditsiooniline, mida läidab põlema õnn. Nii lihtne, nii maine, nii tavaline, mida te ehk polegi kunagi kohanud, mida mina ka ehk pole kohanud. Võib-olla see iseloomustab meie suhteid, võib-olla on vihje sellele instagrammi pildis, kus naine jagab mehe tehtud pannkoogipilte või enda tehtud sushi pilte. See on nii vaikne ja harras, et sellest ei ole võimalik tegelikult isegi korralikke pilte teha. Mitte midagi ei ole võimalik teha. Seda saab ainult vihjetes kohata. Kaks last räägivad nukust, mis isa tütrele peaks tooma, siis ta ju armastab tütart. Poiss peab õppima, muidu saab isa kurjaks, jälle isa armastab last nii palju, et soovib talle paremat saatust ja ka staatust, kui tal endal on. Ja need on pisikesed vihjed, milles me kõik tegelikult elame, vihjed, kus meie vanemad meile ütlevad, et nad armastavad meid. Või meie lapsed või meie õed-vennad. Mahdavian on saavutanud ilusa lihtsa talupere ansambli, mille rikub keemiapomm. Lugu iseenesest läheb iga minutiga aina jubedamaks ja valusamaks. Tegelased on meie jaoks tehtud kalliteks, armsateks. Meile öeldakse, et see on pärislugu, pärismees, kaadrid lendavad pähklipuu juurde, kus tema kodu, kus tema asjad, lendavad tema koolnud varvastele, inimestele, kes nutavad ja loevad ette muslimi leinatekste. Ta on kurd. Tükk aega me ei saa nendest kaadritest aru. Lugu voolab ja voolab, kuni ühel hetkel ei suuda me muud teha, kui aina nutta. Sest mees jääb ilma algul ühest lapsest, kes teda keemiast räsitud suuga põsele suudleb ja sellest kasvab mehe näkku arm, siis teisest, siis kolmandast - naine pannakse tilgutite alla, tita naise kõhus ootab kasvamist, kasvab, kasvab, kuni on 7kuune ja võetakse naise seest välja, naine sureb, laps võetakse naise juurest kui orb ära, mees otsib oma tütart taga. Ja lõpuks näeme Haagi kohut ja kurbust ja veelkordset kurbust ja lootust, et tütar on leitav. Ma ütlen ausalt, et kogu aeg räägitakse, kuidas keegi kuskil kedagi ründab, ja ma ei saa sellest aru, sest ma ei saagi sellest aru. Aga pärast selliseid filme tundub, et maailm on kuidagi selgem koht, labane lause, et tulistati alla või ähvardati keemiarelvadega või rünnati nendega muutub selgemaks ja mõistetavamaks. Miks seda tehakse? See ei saa kunagi selgeks. Miks rikutakse lihtsate ilusate inimeste elud, ei ole kunagi labaselt mõistetav. Midagi selles kõiges meenutab meie Kirill Käroga tehtud sarja "Epideemia", kus mitte keegi ei räägi meile, mis tegelikult toimub. Nii nagu need inimesedki ei tea, mis tegelikult toimub, nad teavad, et nende kehad on katki ja poolikud ja need ei toimi, aga muud nad ei tea. Isegi Haagi kohtus nad teavad, et neile on tehtud ülekohut, aga miks, nad ei tea. 


11 november 2020

Covidi-hirm? Ei ole hirmu, mõistus on

Nii palju siis jalutuskäikudest. Püüame siin Henrykuga igast liigsest rasvast ja kolesteroolist lahti saada ja kõmm, kokkupuude covidi-haigega. Jess! Seda meil vaja oligi. Jõledad värgid need covidi värgid. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed jaksavad veel võidelda, et ei nemad ei karda. Ja inimesi on kusjuures veel nii erinevaid ka, minu feisbuki voos on ka nii-öelda uususklikke, kes mind lihtsalt mõnikord peast kinni hoidma panevad. Lisaks sellele, et nad ei taha kanda maske, ei taha nad ka kinos-teatris käia. Hirmsad kohad need, täidavad jumalakartmatusega. 

Imelik on lugeda seda oma seinalt, maha ei taha ka võtta, sest see on natuke nagu mõni ebameeldivam, haisev vanamees tänaval. Lihtsalt noh, haisu asemel on tegelikult hirm, et kogu aeg keegi teeb sulle liiga. Hirm haiseb veel hullemini. See, et ma ei lähe köhima inimeste juurde oma pisikuid laiali ja see, et ma püüan olla vastutustundlik ja kanda maski, mitte küll õues, ei tähenda seda, et ma kardan covidit. See tähendab seda, et me veel ei tea täpselt, kuidas see haigus inimorganismiga kohaneb. Fakt on see, et see jääb siia. Mina jääks pigem siis covidisse, kui see pole enam nii hull. Samuti ei tahaks ma, et mu astmaatikust ja ühest vastikust opist tulnud seitsekümndates sugulane haigeks jääks. See on loogiline ja see on normaalne, ma tahaks teda kaitsta asja eest, mis ei ole, olgem ausad läbinisti arusaadav meile ja meie füüsilistele kehadele. Mida selgemaks haigus muutub, seda rahulikumaks meie muutume. Ometi ei ole ma otseselt hirmul, aga vastik-vastik-vastik on ikkagi. 

Ja niisiis, inimesed, kes plaaniliselt võitlevad maskide vastu, mis siis nendega juhtunud on. Miks? Plaaniliselt võidelda millegi vastu, mis nagunii kindel on, omas tulekus? Et kui vihma sajab, siis lähme ikka vihmavarjuta õue või? No võib ikka jah, sõltub kui kõvasti ta sajab. Mõnes Raplamaa metsas näiteks eriti ei saja Covidit, aga Tallinnas küll. Võime astuda suvalisse ruumi ja kokku puutuda haigestunuga või ise haiged olla, sellest aimugi omamata. Ja meie kehad reageerivad sellele erinevalt. Muidugi neid inimesi ei huvitagi see arstide värk. Need maskivabad kindlasti väidavad lisaks eelmainitule, et ega arstid ka aita, aga mina ikka mõtlen oma heale arstist sõbrannale, kelle elu märtsis-aprillis täielikult muutus. Mõtlen, kui palju me tegelikult koormame oma haigustega omaenda läbimõeldud süsteemi, mitte nagu ameeriklased, kes nagu kärbsed pidid surema ja kedagi ei huvitanud, kui neil polnud tervisekindlustust. 

On hetki, kus tuleb pahandada süsteemiga. Ja on hetki, kus tuleb seda toetada oma tähelepanelikkusega ja läbimõeldud käitumisega. Ja nendel hetkedel on vahe. Kriisisituatsioonis ei ole kohane tegelda kleidivalikuga. Tuleb kohe midagi teha, kohe reageerida. Tuli juba põleb. Selle põlemisega tuleb kohe tegelda, mitte kahe kuu või aasta pärast. 

Süsteemi ei saa muuta niimoodi, et iga jumala päev vaatad kaugelt ja kõrgelt ja nead, et miks kõik on lollid ja nõmedad ja ma ainuke tark. Tavaliselt - imelik küll, aga kui hakkad suhtlema selle teistsugusega, kelle võõrus ehmatab, mõistad korraga endalegi ehmatuseks, et too on täitsa normaalne inimene ja too võib samasuguse ehmatusega sind vaatama hakata. Ehk nagu Henryk mulle armastab öelda, suhtlemine, suhtlemine, suhtlemine - kõikide asjade ema. Kui olete pahased, pahandage, kui reageeritakse, olge õnnelikud, järelikult olete tähtis inimene, piisavalt tähtis, et teile reageeritaks. 

Aga jah. Eneseisolatsioon siis. 


04 november 2020

Jalutuskäigud versus iluasi

Hommikud on meil kujunenud jalutuskäikudeks. Eile ostsime mulle vastava varustuse ka. Soojad naljakad papud, peaaegu nagu päris väikestele lastele mõeldud papud. Henryk vaatab mind siis ja teatab, et minu sooja tallaga hallid kummikud on nagu koledad kolossid, millega tema ema käib aias suitsetamas. Ja kujutluspilt minust, kes ma hiilin tegema asju, mis on minu peres kellelegi ebameeldiv või isegi vastik mingite vastavate jalanõudega, ajab mind omamoodi segadusse. Ma arvan, et võin koledad asjad ka ilusaks käia, enesekindlusega. Olen alati arvanud. Kuigi eelistatult ikka ilusad asjad veel ilusamaks käia. Stiili värk. 

Meil ongi pere peale niimoodi jaotunud, et mina tegelen sportlike hoiakute ehk jalutuskäikude initsieerimisega. Henryk esteetikaga, mis puudutab nii majapidamist kui ka minu riietamist. Aga ma muidugi räägin vastu ka. Misse iluasi olla on. Eks ma olen olnud iluasi ka. Võib-olla isegi mõni maiade kuninganna mõne mehe jaoks. Henryku jaoks tahaks ikka tarvilik vara olla. Selline tark ja põnev ja naljakas. Muidugi on ka seda mõnikord minult palju tahta. Aga jalutuskäigud teevad mind ehk tarvilikuks tema jaoks. Ja noh esteetika tema minu jaoks. Niimoodi olemegi varakad. 

Ahjaa - alanud on suurepärane kirjutamiskuu. Kirjutada võib kõigest ja kõigist. Nii et võtke pliiatsid ja kladed või sõrmed ja klaviatuur ja alustage. Kasvõi kummikutest.