30 detsember 2020

Kokkuvõte kõigest ja eimillestki

Sinikellukate maja 

ägeda verandaga 

otsib ennast

keset kevadet taga

sinikellukate maja

lumeräitsakate maja

vanade külmkappide 

kulunud kummide

maja 

otsekui väike prügimägi

mille sees on lugu

ühest mehest 

viiekümnendatel

kes ehitas perele

töö kõrvalt maja

igal laupäeval

nii nagu see Pirita-Kosel

või Võrusool

või Kehras Põrgupõhjal

käis

töö kõrvalt teed maja

ja ükshetk kaod ära

ja sind kaotatakse ära

ja su maja muutub

kohalike külmkappide 

kalmukiviks

ennast ei saa

kivisse raiuda

kivi raiub ennast ise


* * *

Maailmaehitajatest kraanad. 

Neid oli kokku tulnud kaheksa. 

Kui neid öösel üles äratati, 

siis hakkasid nad tantsima.


* * *

Siis kui jalgu on rohkem kui taksi, 

aga taks on ikkagi peategelane. 

Minna pissile ja katsuda 

oma peremees koju saada 

punaste kontskingade juurest.


***

Ma kasvasin suureks õigeusu kirikus. 

Iga pühapäev nagu kellavärk. 

Nii ligi 13 aastat järjest. 

Aga siis enam ei kõlvanud 

Murenesin verd iga kuu. 

Siit algas mu feministiperiood. 

Aga need luterikirikud mõjuvad teistmoodi. 

Memm ja taat ehk vanaisa Karla tuleb meelde. 

Laulatati neid ju ikkagi luterlikus traditsioonis. 

2. juuli 1952 

Oh mu pea 50aastane taat 

ja tema kolmekümnendates Nadja, mu memmeke. 

Imelik, ei olegi sellele mõelnud, 

et ise olen juba tolles vanaema abiellumiseas. 

Ema ju ei abiellunud. 

Oli uhke, iseseisev ja ilus. 

Isegi võiks öelda, et lõpuni välja. 

Jumala õnnistus oli igal juhul suur memmele ja taadile. 


Elupuu, mis kaitseb.

Aasta siis pidi olema 1996 või 1997. 

Vanaema sai kirikus tuttavaks ema ja tütrega, 

kellel ei olnud kuhugi õhtuks minna. 

Õigemini oli küll, koju vägivaldse mehe ja isa juurde. 

Memm ütles, et tulgu meie juurde, 

et meil on nagunii üks tuba vaba. 

Nõnda nad siis käisidki päris mitu korda meie juures ja kirikuski. 

Naine otsustas ühel hetkel nunnaks hakata ja Petserisse kolida. 

Enne seda tõi ta memmele abi ja hoole eest tolle elupuu, 

mis oli paarikümnesentimeetrine, 

nüüd aga kõrgub meie kodu kohal võimsalt. 

Aeg enne turvakodusid. 

Aeg enne seda kui president Kaljulaid 

julges meid mõtlema panna koduvägivalla üle. 

Just see luterliku jumala oma. 

Sündis ju sellest mu ema.


Võru Jekateriina Õigeusu kirik

Kui ma olin 8aastane, 

pidin ilmselt selles kirikus vanaema jaoks 

meenutama hüperaktiivset hullukest. 

Või siis lihtsalt last, kes huvitus kõigest ja kõigist. 

Jumalateenistuse ajal loomulikult. 

Memm oli mul aga kannatlikkus ja tähelepanelikkus ise, 

pani mind kogunisti kirikukoori laulma. 

Oli kaks kohta, mille peale ta raatsis 

suurema tingimiseta raha kulutada, 

üks nendest oli kirik, teine oli kanade jõusööt. 

Lihtsalt püüdke ka sündida Esimese ilmasõja lõpus, 

täiskasvanuks saada Teise ajal 

ja alles hoida nii palju oma vana aja kombeid, 

ajal mil ei olnud viisakas olla usklik. 

Selliselt pidid kasvama ka tema lapsed

ja lapselapsed, pidid.


Esimene väljapressimine isalt

Jaa, meil käis ka Hobby Hall postkastis. 

Iga jumala kuu, võib-olla tihemini. 

Potsatas postkasti ja tegi tookord 

pisikesele riukalikule plikakesele nagu mina selgeks: 

tuleb oma eksistentsi tähtsuse tarvis tellida 

ka üks söögikomplekt Simbaga. 

Pool vanaema pensionist ehk 150 krooni 

tol 1990ndate kangel ajal. 

Nüüd näe puhtalt plastik ja tolmune. 

Aga minu oma, minule ostetud.


Ühikaelu

Aastal 2003 kolisin siia tol korral kivikillustiku asemel asunud stalinistlikusse Peda ühikasse Pärnu mnt 59. Mu isa oli 40 aastat enne mind ka siin elanud ja ka välja visatud kuueteistaastaselt viina võtmise pärast. Pärast seda pole tal viinakuradiga asja olnud. Ehk siit järeldus: karistused teevad inimese targaks. Kollane 🏠, koos ühikatädi, teleka, õpitoa ja erinevate toanaabritega ootas mind sisuliselt 7 aastaks ees. Kõik sai otsa 2010. aastal, kui Nigeeriasse vabatahtlikuks sõitsin. Esimesest toast visati mind kohe järgmisel aastal välja, siis teisest. Kolmandas üritasin inimeseks hakata ja suhtlema õppida. Ja uskuge mind tõenäoliselt, seda võivad ilmselt keskkooli kaaslased kinnitada, polnudki minuga lihtne suhelda, arvestades mu peaaegu autistlikku olekut. Vahel tundub siiani see ühiselamu katsekord peal, et äkki keegi lööb mu jälle kuskilt välja, nii nagu muuseas komandandile kaevates, mitte otse ausalt minuga rääkides. Igal juhul on see elukool, millest ma nüüd enam kunagi ei loobuks. Selgeks on see teinud ühe asja: suureks kasvamine ja inimeseks saamine on alati raske ja valus. Selleks ei valmistata kunagi kedagi piisavalt ette. Kahju ikkagi, et maja ei ole enam. Samas äkki saavad uued ja tublid tüdrukud ja poisid endale samasugust rasket ja põnevat kooli lubada balletikoolis.


Emad ja lapsed 

Midagi ainukordset ja mitmemõõtmelist. Alati kui ma ema peale mõtlen, tahaksin teda tänada oma olemasolu eest. Öelda, et hoolimata sellest, et ta ei saanud nautida emarõõme, kindlustas ta mulle põneva ja hooliva keskkonna vanaema näol. Ema ja lapse portselankujukest mäletan oma väga varajasest lapsepõlvest, ema surmavoodi kõrval. Jah. Ta tahtis, et oleksin mina ja oleks tema. Aga sai nii, et ta on siiani mu ingliks, nüüd juba koos vanaemaga. Eelmisel suvel sai ema surmast 30 aastat, memme surmast saab 18 aastat sellel jaanuaril. Elu läheb edasi, aga kujukesed, nagu mälestusedki jäävad. Igatsen. Armastan. Austan. Ka oma Kadi, kes sai eile kolmekordseks emaks.

Mu elu ongi kino

Henryk teeb selles ja sellest kino. Ta on mõnikord nagu tujukas laps ja siis jällegi hoolitsev ja tähelepanelik partner. Ma olen alati tahtnud olla koos kirjutava inimesega, kelle peast jooksevad läbi lood ja kes tajub lugude struktuuri. Minu mees ei pidanud tulema valgel hobusel, sest olgem ausad, mida me selle hobusega tänapäeval ikka teeme? Ta pidi tulema valge kirjutuslaua tagant. Ja, jah... Ma päriselt ei teadnud, et ta hakkab kirjutama stsenaariume. Ta pidi ikka midagi tuumakat olema, luuletaja ma mõtlen. Sest luule, nagu te kõik mu bakalaureusetööd lugenud, teate, muudab maailma. Ja muudabki. Minu oma nimelt. Aga juhtus siis, et mul on nüüd samasugune elu, nagu selle ühel Cannes´i bussijaamahoone seinal kujutatakse. Mitte kunagi ei või teada, kuhu unistused või siis elukaaslane viia võivad.

Kanad on teema

Minu kirglik kanapidajast vanaema võis igal aastal kanamamma Elisabethiga saada hunnikute kaupa kanatittesid ehk tibusid. Ma ei teagi kumb neist tittedest rohkem sisse võet oli mu memm või piitspeenike lumivalge kuninglik, kui tibude-tittedega puhevil ja võimas matroon Elisabeth. Ja mul on tunne, et Armani on lasknud mu uhke Elisabethi siin Cannes surematuks plastkanakujuks teha. Et te kõik teaksite - kanapidamine on moodne ja nunnu ja roheline. Aga kas te seda teadsite, et kana,on vana germaani laen, kuhu see omakorda tuli romaani keeltest. Kana tuleb sõnast cantare ehk laulma. Ühesõnaga kana Cannes is on laulev tegelanna. 

Raamatupoed Cannes`s

Jaa. Täna sain siis enam vähem teada, mida arvati raamatupoeks! Klassikalises tähenduses pole Eestis ka enam raamatupoode, sest sorri, kui raamatutega koos müüakse kruuse, mandleid ja veel miskit, sest kuidagi tuleb ellu jääda, siis ei saa me seda kõike ometi raamatupoeks nimetada. Võib-olla Ateenat saab veel raamatupoeks nimetada, sest seal on suurem osa kaubast uued raamatud. Muidu on meie ketipoed peaaegu, et pudipoed. Igal juhul Culture on ka mõneski mõttes pudipood. Pool sellest kuulub käsitöö ja kunstitarvetele, siin on isegi pisike ateljee, kus ise meisterdada, natuke on siin videomänge, muusikat, filme ja siis see ülejäänud on ilukirjandus, eraldi hiigelsektsioon krimile, ja üldse mitte pisike sektsioon kividele. Ja me eestlased mõtlesime, et oleme ainsad totakad, kes otsivad eneseabi-, kivi- ja nõiakirjandust taga. Vahi värki,Tauno Vahter ja Krista Kaer. Muidugi parimateks müüdute seas ongi, kas krimid või ilukid. Imelik maa see Prantsusmaa. Ahjaa ühe isikliku soovituse sain ka. See on imekaunilt raamatu külge kleebitud. Pange tähele, eesti raamatupoed, on olemas ka käsitsi kirjutet tekste mõne raamatu kohta. Isiklikku puudutust hiigelsuures marketipoes.

Linn, mu linn

Müstiline on mu linn. 

Udust ja veinipudelitega tüdrukutest, 

neist täiuslikest, täis. 

Kirjanikest ja pruudipõlve minevatest

 preilidest pungil 

need keeruveerulised, 

munakivilised tänavad. 

Külm, sirelilõhnaline, 

hiliskevadine tunne täidab 

linna, mu linna.

Üks tüdruk teab hästi valida oma ringe või nende puudumisi

Ma muidugi pigem eelistan igasuguste ringide puudumisi. Just sain jutule kellegagi, kes rääkis loo oma keskkooliarmastusest. Minu jaoks on see armastamise/ armastuse värk alati jubekeeruline olnud. See ongi üks nendest ringidest, mille puudumine on olnud minu jaoks vastuoluline. Ühelt poolt on hästi äge teha seda, mida iganes ma ise teha tahan ja olla seal, kus iganes mul põnev on. Samas jällegi kõik, mis on äge, mitmekordistub just koosolemises, paarisuhtes. Lasnamäed olen avastanud üksi mõned aastad tagasi, ka koos mõne hea sõbraga. Täna siis Henrykuga. Tundub, et lasin ta oma ringi ja see muutus kohe suuremaks. Lasnamägi muutus veelgi põnevamaks just nüüd. Ja mitte ainult Christopher Nolani pärast. Laienemine toimub. Ka minu laienemine läbi teiste inimeste.

Tähtis puu

See on minu Antonovka, siia alla on maetud suurte lugupidamisavaldustega üks vares, kes meie pööningule kinni jäi. Panin endale tolleks korraks isegi kõige pidulikumad roosad riided selga, viieaastasena. Sest isegi mu elu esimestel matustel, pandi mind roosat kandma. Valge mütsi, roosa kampsuni ja roosa kleidikesega seisin tollel haual. Varese haual niisamuti. Pidasin vene peiesid ja nutsin kombekohaselt. Panin haua peale taskurätiku ja taskurätikule mustsõstraid ja karusmarju, sest mu memm tegi umbes midagi sarnast surnuaial. Antovka sattus ilusasti mu esimesse luuletusse ka. Ühesõnaga olulist, mida kaasas kanda.

Karikakrad meie kodu kraavipervel

Lapsena oli kraav praktiliselt mudaauk, sest jooksime üle kraavi hüpates kraavipervele. Ja tampisime kõik kasvavad rohulibled mulda. Rahmeldasime. Kasvasime. Meie - Janek, Jaanus ja mina. Kolmekesti! Jaanus elas vastasmajas, tema kraaviperv oli veel suurem mudaauk. Aga karikakrad kasvasid alati, vanaema ei niitnud neid kunagi sealt ära. Pervel oli palju erinevaid ilusaid püsiktaimi. Praegugi küünitavad nartsissid kevaditi päid kraaviäärsest peenrast välja. Ja peenrast väljas oli mudaauk, murutaoline vikatiga niidetav ala ja karikakrad. 

Õmblusmasin ja rätik 

Sellel õmblusmasinal olen isegi mõned kriipsud kokku õmmelnud oma heale tööõpetuse õpetajale. Esialgselt kuulus see Leontine Helsteinile, taadi õele. Rätik aga võis olla kummagi L. Helsteini tikitud, olgu see Lotta, mu vanavanaema, surnud 1939. aastal, või Leontine Helstein, kes oli mõnda aega abielus Aleksander Saaniga. Varandus, mis kaasas kanda, mis kasvatab enese tundmist, omal moel naiseks olemist. Üks viisidest, kuidas olla, oli ka Leontine olla. 

Igal juhul on selle kena Singeri varjus ühel kaunil talvel suureks kasvanud broileritüdrukud Tipsi ja Kaa-kaa. Tipsi oli küllaltki paks karlssonliku olemisega suhtlev preili, kes oli minu teine lemmikkana meie võimsas kanalas. Ma vist meeldisin talle ka. Kaa-Kaa oli kiitsakas ja küllaltki tavaline broileritibi, nii et kui ta kanakuuti pandi, ei teinud temal ja teistel kanadel eriti vahet. Igal juhul Tipsi sõime supina mu kümnendal juubelsünnipäeval ära, sest ta oli küll väga hea suhtleja ja eristuv lind, aga muneda ta eriti ei jaksanud. Niietjah. Kodu ja imeasjad selle sees.

Leib ja köögiaken

Leib. Lihtne, loogiline, igapäevane. Meie kodus saia ei ostetud ega söödud. Noh. Vanaema seda ei teinud. Sai läks tavaliselt pärast kuivatamist kotletti. Toodi seda meile küll paar korda nädalas, aga ei, see ei sobinud meile. Kirtsutasime nina ja jätkasime kotleti-asja ja toda toredat pirukate tegemise asja ka. Seenepirukad, kapsapirukad, lihapirukad, biskviidid, napoleoni koogid, keeksid - puhas valge esmasordine nisujahu kraam. Ühesõnaga tegelikult oli see praegune Paadi pagari leib ehk tol hetkel lihtsalt vormileib meie kodus igapäevane ja mõneski plaanis nii argine, et seda lihtsalt ei märgatudki. Kooliski oli see igapäevane nähtus. Vormileib maitses pisut hapukamalt, kui praegu Võru Maksimarketis müüdav Paadi Pagari leib, aga välja nägi täpselt samasugune. Puhas võimas nostalgia. Aga leiva kõrval oli sool ju midagi sama vajalikku. Soolatopsiks meie lemmiklind kana. Ahjaa. Sellel aastal olen soolaleivane koos Henrykuga omaenda sünnikodus. Köögiknast vaade tavaliselt kõige olulisemast meie elus ehk uute külalistest, kes tulid tookord üle üsna soise ala meile külla. Olgu see onu Vadim või mõni tore tädi või Bellu memme või lihtsalt naabri-Meini, kes oli ka minu ema suhtes soojemaid tundeid kandnud. Vanaema suhtes ka. Aga jah... Lapsepõlv ja köögiaken.

Kasvuraskused? 

Mis te ajate! Siuke lille löömine käib betooni ja asfaldi vahel! Just sain aru, et olen nigu linnalilled (umbrohi tegelikult), linnalaps. Ükstaskõik kui raske on, ikka elaks Tallinnas. Kõige rohkem tahan teada, missugused näevad välja lendavate rottide ehk tuvide tibud ja kuidas saadakse püsti üks kraana või kokku. Elukaaslane tahab minust veel rohkem näha tuvitittesid. Siuke värk! 

Kilpkonnakook

Lia kirjutas retsepti kilpkonnaküpsisekoogist, mida kaunistab kilbina kiivi. Ja mulle tuli memm meelde, kelle lemmik eksootiline vili oli kiivi. Ta võis lihtsalt istuda keset meie kööki ja vidutavate silmadega öelda: "See maitseb ju nagu magus tikker, keset talve, milline õndsus." Henryk teatas, et sellest koogist saab meie napoleoni kook. Aga jah tükike mälestusi pisikestes maitsetes. Aitäh, Lia! 

Memm ja tädi Nadja

Homme saab minu legendaarne memm 102, või noh oleks saanud. Täna käisime Genialistide klubis etendust vaatamas. Noh jah vanaema, kes on varsti juba 20 aastat surnud, ei tulnud meelde selle etenduse kaudu. Tädi Nadja, see 1935. aastal sündinu, tuli meelde. See spetsiifiline asjade kaasa pakkimise maania ja see ulmeline söötmise soov ja see pidev vajadus surnuaiale tema vendade ja vanemate haudade korrastamiseks kohale sõita ja... Veider! Isegi need jõledad laps-kasvab- keset-pomme-ja-küüditamist-suureks lood. Tädi Nadjal muidugi seda küüditamise muret polnud. Liiga vaesed olid nad selle jama jaoks ja mis seal salata venelased ka, Eestimaal ka. 

Minu vanaema sündis vabasse Eestisse 1918. Või ennast võideldi vabaks veel, aga siiski. Sündis noorima tütrena üsna jõukale lesele. See teatud sirgeselgsus ja mingi hullumeelsuseni väärikas ehe olemine, mis tegeles pidevalt raha hoidmise ja kokku hoidmisega, aga samal ajal sisemiselt ei lasknud kunagi kellelgi ega millelgi täielikult oma mõtteid või mõneski plaanis maainimesele omast väärikust maha tallata. Minu haridus ja jauramisoskus kasvasid aina kõvemaks ja jõledamaks. Aga tema vaatas must lihtsalt läbi. Rahulikult, enesekindlalt, mitte kunagi ennast peale surudes, nagu tädi Nadja, kes oli vahel lausa hirmuäratav.

Ja nüüd ehk pärast seda pisut kummalist etendust on see mulle kuidagi jälle selgem, mis tunne on kasvada maailmas, kus sulle tuntud külad su kodukandi ümber kord venelaste, siis sakslaste poolt maha põletatakse. Tädi ei rääkinud sellest. Aga ta rääkis minu vanaemast kui kangelannast, kes nii mõnegi küla päästis. Vanaema sellest omakorda ei rääkinud. Aga see tema tasakaalukus annab mõista, et nutika inimesena sai ta igalt poolt ennast noorena välja räägitud. Ta ei kartnud, või vähemalt ei näidanud ta seda mulle kunagi välja, et ta oleks kartnud. Ta teadis, et maailmas on häid inimesi ja need ehk aitavad ka endast 66 aastat noorema jõnglase kasvatamisel. Ka siis kui õpetaja pahandab, et ma ei oska lugeda ja mu vanaema ei osanud venekeelsena Tähekestki kioskist osta. Ja need õpetajad eksole, neil on mõnikord täiesti kama kaks, kas laps õpib lugema ja kirjutama, vanemad peavad ikka talle mingi Tähekese poest ostma. Need venekeelsed vanemad, kes isegi ei saa korralikult seda ajakirja nimetust välja hääldatud. Aga vanaema ei kartnud, et ma ei oska või ei hakkagi oskama lugeda, kirjutada, harituks saada. Ta teadis, et see on kõige tähtsam. 

Ühesõnaga tegelikult ma igatsen tädi Nadjat, tohutult ja see etendus pani eriti temale mõtlema, aga vanaema piiritut julgust ja vaprust ja ehedust igatsen veel rohkem. Neid päris kalleid hetki, kus me lihtsalt olime ja saime aru, et me vajame teineteise kõige rohkem siin ilmas. Sest noh temal polnud tütart, minul polnud ema. Aga see kõik läks veel tähtsamaks, sest mina olin ainuke lapselaps ka. Ma olin väike ime, keda kutsutigi niimoodi kogu lapsepõlve. Kui ma koolis vene keele tundi läksin, arvasin, et see sõna ehk vene keeli tšudo, oli mulle reserveeritud. Sellel ei saanud olla muud tähendust, kui mina tšudo, ime. Nii erilised on memmed. Nii vajalikud, nii kallid. Kui teil on memm, minge külla kallistage. Kuulake. Hoidke. Mul on au olnud olla Anastassia Jefimova Helsteini neiupõlvenimega Zaitsova lapselaps.

Ira Petrovale

Ilmasambaid ei ole. Ei ole. Aga mõned sambad on suuremad kui teised sambad. Mõned tähtsamad kui teised. Seda võib öelda minu kalli klassijuhataja Ira Petrova kohta. Siin ma siis olen Tallinna kongis, kust ei pääse, sest aeg on siin teistsugune kui Võrus.

Tahaks aga hüvastijätuks oma heale õpetajale siit Radisson SASi 24. korruselt öelda, et ta õpetas mind endasse uskuma ja tööd tegema akadeemiliselt. Tema oligi see kõige esimene, kes reaalselt pani mind inglise keele sõnu pähe tuupima ja kui ma sain aru, et see on nii lihtne, et... miks ma seda varem ei ole teinud. Istusime Võrusoo koolis pärast tunde kahekesi tema klassis ja tegime ühe õhtuga mu inglise keele 2 seisuselisest veerandist, 5 seisu. Lihtsalt viis või kuus sõnadetööd tuli ühe õhtuga uuesti teha.

Tema õpetas mind teietama. Õpetas ennast julgelt väljendama. Tema. Ilmselt tema pärast uskusin pärast viiendat klassi, et minust võiks saada õpetaja, kirjanik, luuletaja. Tema. Midagi niisugust polnud ma kogenud kunagi varem, südamega õpetaja, hingega õpetaja. Hiljem, ülikoolis tulid uued õppejõudude ja õpetajate kogemused, keskkooliski oli üks minu õpetaja, kes oli lihtsalt toeks, kuigi siis oli mulle raske toeks olla. Igal juhul ma muutusin pärast Iraga kokku puutumist, ma kasvasin korraga palju suuremaks palju kiiremini, kui enne teda olin olnud. Viimased aastad oli Irale rasked. Nüüd saab ta siirduda inglite juurde ja neilegi järjepidevust ja julgust olemiseks õpetada.

Raadio

Selle imemasina, raadio, kinkis mu isa oma lapse vanaemale ehk emaemale ehk mu memmele, kes mind sellega kasvatas, kui papi eemal oli ja maju Võru maakonnas hiljem ka mujal Eestis ehitas. Mu kirglikku huvi raadio kuulamise vastu kannustas ka see, et 1992.- 1993. aastatel sai Võrusoo põhikooli teises vahetuses õpitud, ehk kooli jõudsime kuskil 12 paiku, seni pidi aega parajaks tegema. Aja saigi Vikerraadiot kuulates parajaks. Jutusaadetest rohkemgi ootasin kaskede pildiga raadiomasinast laulu: "Naerata".

Põlev Bella Ahmadulina

Ahmadulina on luuletajanna, kelle annet võrreldakse Tsvetajeva ja Ahmatovaga. Võimas vene luule kuuekümnendate pärl, aga isiksusena keeruline. Ööd otsa kirjutas, luges, tõlkis. Tegi tööd nagu hull. Ja hommikuti pärast mõnetunnist und, tõusis see tatari-itaallase verega venelanna püsti, et juua. Ja mitte vett. Lisaks sellele - nägi ta alati fantastiline, lausa nõiduslik välja. Teda jumaldati, ta oskas siseneda ja lahkuda - sellise furooriga, et seest läks hulluks. Viin ja imeilusad riided. Kaks asja, mis kodus pidid olema. Kohviku- ja restoraniõhtud, mis pidid olema.

Ahmadulina viimane mees, Boriss Messerer oli ehk see, kes teda elus hoidis, oma oskusega välja kannatada kõik tolle kapriisid, joomingud. Räägitakse, kuidas teatrikunstnikust mees pidi joomahoos Ahmadulina puhul kannatama välja ka selliseid lauseid: "Raha, Borja, raha, raha, raha, see on kõik, mis teid huvitab!"

20 detsember 2020

Kuidas toime tulla iseendaga? Narkarina? Kirjanikuna? Armastajana?

Sellel nädalavahetusel olen kui katlas kaks päeva soojas-soojas korteris olnud. Paljudel põhjustel. Aju töötab-töötab-töötab. Lugenud. Mõelnud. Vaadanud asju. Olulisi ja vähem olulisi. HBO on omal moel mu lemmikkanaliks kujunenud.Suuri järeldusi teha ei saa. Ikka räägitakse nendestsamadest nn vähemustest, kellest keegi rääkida ei taha. Räägitakse lastest ja täiskasvanutest, kes ei suuda leppida millegi harjumatuga. Aga eks kõik asjad on alguses harjumatud. 

Istusime siin Henrykuga ja vaatasime pikka dialooogi Rue ja Ali vahel "Eufoorias". Selline koroona-aegne filmimine, millist sai lubada. Kaks näitlejat ja tühjus. Päris põnev ja kestlik küsimus selle kohta, mida peab tegema inimene, kes ongi narkar? Tegelikult võiks küsida ka vaimuhaige? Vaimse puudega? Minu poolest ka lihtsalt teismeline? Inimene, kes täielikult ei vastuta oma tegude eest? Mida peavad inimesed tema kõrval tegema? Tema perekond? Tema armastatud? Mida? Miks on nendel inimestel tunne, et neid pidevalt keegi reedab? Kas keegi tõepoolest reedab neid? Kui panna oma narkovabaduse kaart või pahelisuse kaart ühele ainsale inimesele, kes peaks olema meie nn väljapääs sellest olukorrast, siis ilmselt juhtub midagi kohutavat. Nii nagu ühiskondades juhtub kohutav, kui võim antakse kätte ainult kirikule, ainult valitsusele. Midagi nihkub paigast, midagi läheb katki. Kui puhastada ära oma elust eluks vajalikke pisiasju, mis võivad/peavad olema /saavad ka olla tähtsad, siis läheb midagi katki, ja seda ei saa enam korda teha. Enda valitsemine on sama keeruline kui riigi valitsemine. 

Lugesin lapsena tihti neid teismelistele mõeldud "Sul-kasvavad-karvad-uutes-kohtades" raamatuid, mille pikemaperspektiiviline harimise mõte oli seotud sõpruse ja armastuse otsimise mõttega - sotsialiseerumise, kui sellisega. Polnud just palju, kus seda õppida, kuidas kellegagi koos olla. Henrykuga on olnud see teekond palju kergem, sest on olnud igasugu teisi inimesi enne teda. Alates mai teagi kujuteldavast peikast põhikooli ja keska ajal, lõpetades pooljuhusliku suhtega rokkar-IT-kutt-Igoriga Piiterist, kes muide meenutab mulle kõige ilusamaid mehi maailmas. Tookord olid tal pikad sirged blondid juuksed, suured läbitungivad sinised, sinised, sinised silmad, laiad õlad ja eksta ise oli peaaegu kahemeetrine hullumeelselt ilus inimene, kes päriselus kandis prille ja enesekindlust, mida nii harva võib kohata. Teadmine, et ma sellisele tüübile võin kasvõi oma kohutava vene keele ja mingi totaka väikse veidra tüdruku olekuga meeldida, paneb mind siiani kuidagi asjadele uuel ja armsal moel vaatama. Ta polnud ainuke, aga see naiselik enesekindlus tekib läbi selliste veidrate juhuskokkusaamishetkede, mida kohtame harva? Tihti? Ilusad inimesed, kes süstivad seda poolkogemata meisse. Ega see sotsioloogist armas polnud ka ju muud või Murumees. Aga jah. Osa suuremast pildist läheb pusletükikestena kokku ja teeb meist nagu rohkem inimesed. Kas me seetõttu oleme ka paremad inimesed? 

Mõnikord me solvume, hakkame vihkama, muutume alatuks, sest me ei saanud seda, mida ihaldasime. Rue puhul ka. See hämmastab, kui üksi me oleme nendel intiimsetel esimestel armumis-armastamishetkedel ja kui vastikud ja haavatavad me oleme. Mäletan, kuidas Henryk ehmatas ära meie esimesel-teisel kokkusaamisel, kui ma pooltahtlikult ta käest tahtsin haarata. See jõnksatus oli nii tugev,  et tegi mulle selgeks, et enne õiget hetke pole kohane puutuda teise inimesesse, enne kui pole läbi räägitud ja luba antud. Mitte kunagi varem polnud seda keegi minult küsinud ja ega ma ka ise polnud selle küsimise osas eriti avameelne ega ka mitte aus. Ma tegin seda, mida ma teha tahtsin, ma ei küsinud seda ja mitte keegi teine polnud varem ka minult küsinud, et kas ta tohib mind suudelda, see juhtus küllaltki spontaanselt ja ilma läbi mõtlemata. Nii nagu need asjad filmides ja seriaalides juhtuvad, kus nad peavad kiirkäigul sündima, kus ei olda koos, kuni kohale jõuab korraga jahmatav teadmine, et see ongi see inimene, et temaga võib, et tema ka tahab, et me olemegi selleks loodud, et olla koos, olla õnnelikud ja rõõmsad. Olla midagi enamat. 

Hetkel tahaks rääkida "Nullid+ristid" seriaalist. Just nendest kahest Sephyst ja Callumist, kes mõistsid, et nad peavad olema midagi enamat. Olukorras, kus kogu maailm rääkis nende koos olemise vastu, teadsid nemad, et nad peavad olema koos. Seriaal on muidugi selliste jõnksude ja lõkerdustega, üles-alla voolav maailma muundumine ja muutumine, et puutub minusse nagu nuga. Kõige valusam on kohata läbivat rassismi ja patriarhaadile omast kõledust mõnes perekonnas. Naist, kes allub oma nn abielustaatusele, allub mehele, kes suudab ainult valetada, ainult vahutada, ainu haiget teha. Kes poliitiliselt pooldab täielikku segregatsiooni, aga kellel endal on mulatist poeg, muidugi sündinud väljaspool abielu, suurest kirest tõeliselt kauni teisest rassist inimesega. Midagi ekrelikku ja tagurlikku on selles kõiges. Isegi võib öelda, et midagi mu isale omast, kes on ära unustanud mu vanaema, mu ema, mu tädi Nadja, sest nad kipuvad seda tegema. Me kõik teeme seda. Isegi Kõlvart teeb seda, kui ta soodustab venekeelsete mammutkoolide rajamise Lasnamäele, et aeglaselt, aga järjepidevalt sealt välja lükata eestikeelseid elanikke. Midagi selles kõiges on. Ebameeldivat, jõhkrat. Me unustame ära.

*             *

Margaret Atwoodi "Tehingud surnutega" on põnev sellepoolest, et paneb meid üleüldiselt mõtlema laiemas plaanis loomisele, ehkki ütleme otse välja, ikka enamasti kirjutamisele, sest selle ametiga on ta tuttav. Aga kellele meist ei tule pähe esiteks juba see küsimus, kui üldse midagi luua või kirjutada, kellele meist ei tule pähe küsimus, et kes olen mina, et kirjutada ja see on jubehea küsimus. Minu meelest juba esimene küsimus, millega kõige alguses ja täpsemalt tegelda. Kas mul on piisavalt öelda, kellele meist on üldse midagi öelda, miks me arvame, et võime midagi öelda. Meie, naised? Lühikese mäluga? Pika mäluga? Asjalikud? Kiired? Millised? Mis lugu on mul üldse rääkida? Kellele ma seda räägin? Kas keegi üldse tahab mind lugeda? Minu sõnadesse sisse minna, nii et ta korraga tunnetaks maailma lähemalt? Täpsemalt? See on siis ärevushäire. Pikaaegne ja võib-olla puudutab meid kõiki, kes me eksisteerime selles maailmas ja püüame seda paremaks teha? Kas see on üldse kirjutades võimalik? Miks ma seda sedasi kujutan? Kas see nn paremaks tegemine ei muutu ühel hetkel jaburaks propagandaks? Jälle räägime naiste õigustest, aga ainult milliste naiste õigustest? Miks mitte meeste õigustest? Äkki peaks rääkima vastutustundest endast nõrkemate suhtes? Isa ütleb kommunism, ma ei usu, et see on tulemas-olemas, aga oskus ja vajadus süveneda meid ümbritsevasse maailma, kus inimesed elavad-teevad tööd, näevad vaeva, aga neile ikkagi sülitatakse näkku nende töötegemise, nende vaeva nägemise ja nii edasi eest. Nende tegevusest vaadatakse läbi ja sellesse ei süveneta, sellega ei vaevata ennast. No eks kirjutamine on osa sellest maailma loomisest. Sõna loob meid. Sõna sikutab meisse maailma teadvustamist. Aga selleks, et see oleks hea sõna, sõna otseses mõttes, tulebki ennast kurssi viia kõikidega, kelle sõna sa välja pead kandma. 

Igal juhul Atwoodi puhul osutub oluliseks Northorp Frye tsitaat: "Tegelikkuse kese asub seal, kus inimene juhtub olema, ja selle ümbermõõt on nii suur, kui kujutlusvõime seda võimaldab." Asi, mis muudkui jätkas tuksumist Atwoodi peas ja tegi talle selgeks, et hoolimata sellest, et Kanada on paras kolgas (uskuge mind, kui vaatate ära "Viimane jää" filmi, kus eskimod üritavad säilitada oma eluviisi viimase jää peal naftapuuride keskel ja surevate jääkarude keskel) tekibki tunne, et ja-jah, see see on Kanada kõikide kolgaste kolgas, kuhu ei jõua ühtki kultuuri ja kui jõuab, siis ainult see hävitav ja jõhker, mis kisub inimesed nende päriselust eemale, et kohale sikutada järjekordsed naftapumbad, nii nagu nad on lasknud indiaalaste reservaatidessse ka naftapumbad. Igal juhul toimus tema, kui kanadalanna peas korraga krõps, mis ütles, et jaa, järelikult on kogu maailm üks paras provints. Ka Pariis ja London on seda, sest ega nad rohkem ei tea, kui seda, mis nende ümbruses on .Muidugi alati on hea teada oma ümbrust, sest sealt võib tulla just too põnev ja raputav lugu, millest saab valmis provintside ülene lugu. 

Kirjanike, aga mis seal salata, ka luuletajate, näitlejate, lavastajate, režissööride, kunstnike puhul tekib küsimus, et kas nad on needsamad inimesed, keda me tunneme läbi nende raamatute, et kas nad ongi need julmurid, kes tapavad ära meile lemmikkangelased, niisama lihtsalt. Tavaliseltki. Kes nad sellised on? Jällegi välisel vaatlusel. Jube kihvt ja naljakas on vaadata hra Andrus Kivirähka koos tema meeldiva koerkaaslasega Mart Juure piltidel ja mitte ainult loomulikult. See pole üldse selline elu, kui minu meelest lausa joovastavalt kirjanduslikul Tõnu Õnnepalul, kelle elu on näha lõpuks hoopis teistsugustes oludes ja olukordades, näha tema raamatutes. Igal juhul on Atwoodi kodus külmkapi peal selline sõnum: "Soov kohtuda kirjanikuga, sest sulle meeldivad ta teosed, on nagu soov kohtuda pardiga, sest sulle meeldib pardipasteet." Mu meelest küllaltki meeldiv ja jabur ja ilus sõnum. Kui oled kohanud piisavalt kirjanikke-luuletajaid, siis enam-vähem teadki, et nad ongi sellised, armsad. Nagu Jürgen Rooste ja Peeter Sauter ja Sveta Grigorjeva ja... Lihtsad inimlikud, tavalised. Kuigi alati, nagu igasuguse armumise korral, tõstatub esile mingi kõrgem, kaugem halo, midagi, mida kätte ei saa, mis jääbki kirjutava ja pärisinimese vahele, midagi, millest ei saa lõpuni aru, ehk see ongi see õnnetu maksapasteet. Ei tea mitte. 

Muidugi paneb mind mõtlema ja küsimusi küsima ka väljavõte Atwoodi tähelepanekutest hukule määrtatud preestrinnadest, naiskunstnikest, Kunst pidi neilt ära võtma võimaluse saada lapsi, minna mehele jne, jne, jne. Lk 87 "Sellel ajal, kui mina kirjutama hakkasin, mängiti seda veel siiski küllaltki tõsiselt. See moodustas ametikirjeldustest niivõrd suure osa, et pärast seda, kui olid ilmunud mu kaks esimest küllaltki õhukest luulekogu, küsiti mult täiesti siiralt, et mitte kas, vaid millal ma plaanin end ära tappa." No, eks ta preestri asi ka ole. See roomakatoliku värk, et ükski õige luuletaja ei ole õnnelik inimene. Ei tea, eks ma ole ka sellega kokku puutunud. Sealsamas kirjutab Atwood ka teistest ohverdustest, mis suur kunstnik peab enda tegevusega tooma. Oluline on see, et ta ei teeniks raha. See on nagu eraldi müüt. Preestrid-preestrinnad elavad ju ikka õhust,süüa pole neil tarviski. Loen ja olen pehmelt öeldes segaduses, ma ei mõista. Samas, eks umbes samal põhjusel töötasin aastaid raamatupoes lihtmüüjana ja elasin peost suhu, sel olid omad labased ja omamoodi koletult lihtsad põhjused, miks mu elu selliseks kujunes. Samas olin haaratud müüti, lootsin, et sellisel kujul suudan luua kõige paremini põnevaid tekste. Ega eriti ei suutnud. Kuskil kuivas mu aju kokku. Lugeda ei suutnud ka, luua ei suutnud. Mitte, et ma viimased viis-kuus aastat oleks sellega paremini hakkama saanud. Henrykuga olid meil vahepeal kirjutamiseteisipäevad, aga need said otsa. Mõttedki said otsa. Lugemisoskus aina vähenes ja vähenes, kuni praeguse hetkeni välja, kus ma lihtsalt ei oska ega suuda luua seda, mida tahaks luua, lugu vanaemast või siis emast või endast. See on muide sajand vana, see minu vanaema lugu, mu ema lugu saab järgmisel aastal 68 aastat vanaks. Nii need lood vananevad ja kaovad, kui neid mitte kinni püüda. Lugu peaks olema olulisem, kui tingimused, kus neid lugusid kirjutatakse. Keha peaks olema olulisem, kui kõik muu. Peaks, aga kas ka on, see on eraldi küsimus. 


06 detsember 2020

Kõik lapsed, kes sünnivad, olgu vajalikud

Olles ise sündinud ühelt poolt armastatud ja vajatud ja hoolitud inimesele, kes omakorda tahtis kedagi armastada, vajada ja kellestki hoolida. Teisalt inimesele, kes mind tegelikult ei vajanud, sest tal oli ja on siiani oma perekond ja oma asjad olemas, kelle jaoks on olnud minust hoolimine ja minu armastamine ikkagi eraldi väljakutse, kui nüüd päris tänapäevaselt väljenduda, siis tean enam-vähem või olen teadnud, et kõikidel pole läinud nii hästi, et kõik lapsed ei saa öelda, et neid oleks rõõmuga oodatud ja tahetud, et neil kõikidel pole sabas jooksmas vanaemad, kes neid hüüaksid imedeks ja oleks vaimustatud nende ballettikatsetustest ja nutaks sellepärast silmad peast, sest nende tütar võib vaadata oma lapse füüsilist ja vaimset arengut vaid pilve pealt, sest mu ema suri, kui olin 3aastane. Olles ise tegelikult internaatkooli koka lapselaps, sisuliselt laps, tean, et kõikidele pole antud armastavaid vanemaid, isegi mitte armastavat vanemat, rääkimata toimivatest perekondlikest suhetest. 

Eks ma ise olen ka ju kohati silmitsi omaenda umbusuga seoses just nende inimestega, kes on mu perekond, aga kes nagu just ütlesin, pole mind tegelikult algusest peale oodanud või vajanud, kes on pidanud paratamatult leppima minu eksistentsiga. Ja see ei ole olnud kerge või lihtne ei minu ega nende jaoks. Imelik muidugi, et needsamad tegelased või vähemalt osaliselt need tegelased arvavad, et EKREt valida ja sisuliselt vanemateta või hoolimatute vanematega lapsi juurde toota ilma igasuguse vastutustundeta võib, tohib, peab. Sest vastustustunne ja hoolimine hakkab kohe olema, kui sünnib väljaspool abielu laps, kogemused peaks ju vastupidist tõestama, aga noh 37 aastaga unustatakse nii mõnigi aborditeemaline vestlus ära eksole? Vastutustunne kasvab isades sama kiiresti kui loode ema kõhus? Või  on see olemas ainult abielus? Või kooselus mehe ja naise vahel? Igal lapsel võiks olla vähemalt üks inimene, kellele lõpuni kindel olla. Ma tean, et see on olnud raske ja keeruline kõikide jaoks. Ma tean, et minu vanaema esimene reaktsioon minu ema rasedusuudisele oli, et tehku too nüüd kiiresti abort, ei ole õige teiste inimeste elu ära rikkuda. Ja tal oli õigus. Nagu ka minu emal oli õigus mind sünnitada, sest ta teadis, et mind ootab ees omanäoline aga väga ilus lapsepõlv. Kõhutunne ütles talle niimoodi. 

Igal juhul minu memm nägi internaatkoolis paljusid lapsi, kelle emad-isad olidki lihtsalt joodikud, abielus, heteroseksuaalsed, vägivaldsed. Lapsi, kellele pidi temasugune lihtne maanaine söögitegemise kõrvalt hoolimist, armastust ja tähelepanelikkust pakkuma. Pidi selgeks tegema, et nad on maailmale vajalikud, et nad peavad lihtsalt julgema, tegutsema, mitte kartma, tööd tegema, endast parima andma. Ja ma ei ole kindel, kas nad kõik sellest ka aru said, et nad on vajalikud. Me väga tihti mõtleme, et see kõik on jubelihtne. Ema, isa ja tited, aga te ju näete, et ei ole, et see ei juhtu tühja koha pealt, et selle nimel tuleb näha vaeva, et naisel võib olla pärast lapse sündi depressioon, et mees (partner) peab sellega toime tulema, hoolimata kõigest sellest üle olema. Et raskused ootavad inimesi igal pool ja mõnikord võib partnerile kindel olla, mõnikord mitte. Aga igal lapsel PEAB olema lapsevanem. Lihtsalt peab. Ja ta ei pea olema talle bioloogiliselt lapsevanem, ta peab olema inimene, kes teab, mis selle titega peale hakata, peab valmis olema tegelema lapse kõhuvaludega, nutuhoogudega, kõrvavaludega, neuroosidega, hirmudega, valudega. Ja sellele kõigele lisanduvad majanduslikud raskused. 

Siiani on silme ees see väike poiss koroonaajal, kui kõik teised temavanused ehk kuni kümneaastased nolgid kodus koduõpet tegid, saalis tühjas T1-Mallis ringi hiigelsuur ostukäru ääreni täis taarat. Ja ma ei ole kunagi tundnud, et tahaks lapse pärast nutta, aga see oli hetk, kus ma seda päriselt tahtsingi teha. Või kui raadiost räägitakse nagu muuseas, kui raske on kehval majandusjärjel olevates peredes lastel vaheaegadel, sest see kordki päevas sooja toitu jääb saamata, siis kerkib jällegi nutt kurku. Riik ei saa kõikide eest ja kogu aeg hoolitseda. Riik võiks aga aidata hoolitseda enda eest ja sealtjärele nende eest, kes endast järele jäävad.  

Laste kasvatamine ei ole kõikidele mõeldud tegevus. Minu meelest peaks see olema teadlik ja läbitunnetatud valik, mida inimesed teevad - ja minupoolest võiks seda teha ka samasoolised paarid. Lapse saamine ei peaks olema lihtsalt mingi asi, mis kogemata juhtub ja millega toimetulek võtab vahel aastakümneid aega. Ja arvake ära, kes on kõige suurem kannataja? Soovimatu titt, kes tõenäoliselt eluaeg otsib hoolimist ja mõnikord enne, kui õige aeg, lihtsalt tapab ennast ära, sest teda polnud vaja. Tegelikult - päriselt - polnud vaja. 

Minul on igal juhul testament tehtud, sest kahekümnendates käis mu peast ikka läbi enesetapumõtteid. Enda tapmisest päästis mind vaid teadmine, et nad on nii palju vaeva näinud minu nimel. Ema, vanaema, isa - nende pärast ei saa seda teha. Kas kõik saavad niimoodi mõelda? Selliseid kokkuvõtteid teha? 

30 november 2020

Kui tüdrukutega (või tegelikult ka poistega) juhtub asju, mis võiksid juhtumata jääda

Selliselt võiks ühisnimetada järgmisi filme, mis puudutasid minu puhul tugevalt õiglustunnet ja igaüks omal moel küsimust, kui palju on meil kõigil võimalusi, võimekust, jultumust, jõudu ja tahet toime tulla küsimusega: mida tähendab noor naine (õigemini laps, tüdruk, väike inimene) maailmas üleüldiselt. Palju tal on võimalusi teha neid otsuseid, mis on seotud tugevalt vastutusega iseenda elu ees.

Alustada võib Nicolangelo Gelormini debüüdiga "Fortuna - tüdruk ja hiiglased" - film ise oli natuke liiga ilus ja omal moel kuivgi teemakäsitluselt, oleks võinud olla 15-20 minutit lühem, aga see, et kõik on Fortuna, ühe üheksa-aastase tüdruku elus nihkes, segamini, arusaamatu on pildiselt nähtavaks tehtud ja ka mõtestatud. Kindlasti ilmestab operaatoritööd vilksatuse-maagia, mis on omane muusikavideodele ja seetõttu on tajuda kuidagi veelgi tugevamalt, veelgi nähtavamalt tüdruku siseelu. Kõige põnevam ongi see, et sündmused toimuvad läbi tema silmade, tema silmade kõrguselt. Psühholoogid toimuvad temaga, mitte kellegi teisega, emad, isad, või nende puudumine toimub-toimib läbi tüdruku. Kurbus toimub läbi tüdruku ehkki läbilõikavalt ilusate kaadrite saatel, näeme ka õudust, näeme naabrimehe rähmaseid seksimaiad silmi, mis tüdrukusse kinnituvad. Justnimelt tüdrukusse, väiksesse, kaitsetusse, sellisesse, kelle isa on vangis ja kelle ema ei jaksa, pole juba tükimat aega jaksanud, kelle üks parimatest sõpradest visatakse aknast välja või kukub aknast välja. Me ei tea seda. Lõpunoodid teevad meile lahti loo, mis jahmatab. Film on tehtud pärisloo põhjal. Igal juhul silmadele hea vaadata, valus viimastel minutitel ja lõpuks - peab tunnistama, et see on õudusfilm, aga ma kardan, et seda õudust elavad väikesed inimesed mõnikord meie kõrval läbi, ilma et me sellest midagigi teaks. Mõnikord neid aidatakse, mõnikord neid mõnitatakse, mõnikord nad lihtsalt on kuskil meie lähedal ja neil on valus, aga nad ei saa aru, miks neil on valus ja paha, miks nad ennast süüdi tunnevad. 

Samasuguse ebamugava süžeega ehkki palju lihtsama kaadrivalikuga on filmi "Mulle teadaolevalt" teinud koolivendadest ungarlased Nándor Lörincz ja Bálint Nagy. Vastik, vastik, vastik, vastik. Ütleksin kõva häälega selle olukorra kohta ja ilmselt ütlengi. Vastik-vastik-vastik-vastik. Tõsijutt - vastik! Naine ja mees lähevad suvalisel õhtul pärast sõpradega koosviibimist bussis tülli. Mingi kummaline kaasreisija karjub, et nad peaks lõpetama teineteise peale karjumise. Lähevad kohe nii põhjalikult, et naine lahkub öhe üksi bussist. Mees ei lähe oma abikaasale järele. Mööduvad tunnid, naine tuleb koju, peseb riided puhtaks ja peseb enda puhtaks, aga midagi on muutunud. Hommikul ei ole ta võimeline oma tavalisesse rutiini laskudes tööle minema, sest ta on õnnetu. Mees ei saa aru, mees tunneb, et midagi on valesti. Naine nutab, nutab, nutab. Ta ei mõista, mis ta ümber toimub, ta ei saa aru, et üldse on midagi toimunud, et üldse kuidagi oleks. Budapesti kaunid hipsterkohvikud, millest otsekui imeväel jooksevad välja justkui õnnelikud habemikud heades töökohtades, kenades riietes, ilusad inimesed - ei saa ju olla need sellised inimesed, keda vägistatakse, kellele tehakse liiga, kes oleks justkui selle ära teeninud, sest neil on rohkem raha, võimalusi, vaba aega. Aga midagi sellist juhtub naisega, kes on ilus, andekas, tark, rahaliselt väga kindlustatud. Ja ta mees ei saa aru, kuidas see võimalik on, et ta ei saa oma naist kaitsta. Algab käik politseisse, ebamugavustundest laetud kõnelused seksuaalaktist, õlgade kehitamine, ahastus - politsei naerab nad välja, riided olete puhtaks pesnud, õudus toimus paar päeva tagasi, enda olete puhtaks pesnud ja nüüd tahate, et teeks kindlaks, kesse nõme siga oli, kes teid vägistas. Naise otsekui sisemised karjatused. Ta ei taha. Tal on häbi, ta tahaks koju minna. Mees ei luba. Mees on nii determineeritud, et läheb ühel õhtul, kui naine magab, samasse bussi, ja näeb naise vägistajat, todasama, kes keelas neid tülitsemast bussis. Ta jälitab toda, jälitab nii põhjalikult, et meil hakkab kõhe, mõtleme, et ehk teeb mees kuriteo, et ehk läheb ta kallale vägistajale, aga ta ei lähe. Mees on selleks liiga ratsionaalne. Tema jaoks on see kõige lihtsam viis, kuidas naist aidata, leida üles kurjategija ja... Keda usud sina, kui su naine ütleb, et pärast tüli sinuga jalutas ta koju ja enne seda käis baaris joomas oma tulevase vägistajaga? Keda usub mees? Vastik. Vastik. Vastik. Vastik. Vastik. Aga üldiselt väga kasulik film, mõistmaks olukorra markantsust ja keerulisust ka partneri kaudu, kelle jaoks on see samasugune kaotus, nagu tema naiselegi. 




20 november 2020

Pöffipäevikud meeleolurikastest filmidest, mis ehk ei ole nii... Aga siiski! Siiski!

Kokku olen näinud tänavu Pöffil 13 filmi. Mõned neist siis on allpool põhjalikult või vähempõhjalikult lahti kirjutatud. Igal juhul olen oma aega ja energiat sellesse nii palju pannud, et tahaks teistega ka jagada, kuigi ütleme ausalt, alati ei tule välja. Kodus on arvuti omadega täielikult maha käinud ja ei toimi. Töö juures ei saa ka kella kaheksani istuda, et kirjeldada virrvarri, mis mul natuke pea ringi keerlema paneb. Elu on selline. Kiire. Tabamatu. Aga just praegu tuleb hoida silmad ja süda lahti. Just praegu. Muidu me ei saa midagi teha meid ees ootava päris kriisiga. Ja see tuleb. Silmad tuleb lahti hoida, et mõista paremini iseennast nii inimlikul kui ka mingil suuremal tugevamal ilusamal tasandil. Ja teate küll film, luule, kunst, kirjandus, mõnel juhul isegi arvutimängud, arhitektuur jne annavad meile vihje, et kes me sellised tegelikult oleme. Ja me oleme. Ärme seda ära unusta. Oleme küll jah! 

Mõned filmid annavad meile rohkem infot enda kohta, kui teised. Mõned lood on meile füüsiliselt  ja emotsionaalselt lähemal, kui teised. Aga läbi tuleb nendest lugudest ikka saagida. Nagu Henryk mulle ükspäev rääkis, et Katrina kasvame, kasvame ja näeme inimesi enda ümber. Ikka näeme. Kogu aeg näeme. Meie näeme. Mõned inimesed mõnedes filmides tunduvad suvalised, sest elujärk pole veel sinna jõudnud. Suvaline rase naine või suvaline laps või suvaline vanaema või suvaline kass. Kui endal pole naine rase, siis ei oska toda naist filmis heldimusega vaadata, et ohoh milline minu naise moodi mittesuvaline rase, milline minu lapse moodi mittesuvaline laps jne jne. Me kõik tajume inimesi erinevalt ja ka meid tajutakse erinevalt. Mina olen viimasel ajal tundnud, et olen niivõrd Henryku tüdruksõber, et tema sõbrannadest tuttavad lihtsalt ignoreerivad mind ja minu arvamusi. Eriti jõhker tundus see kuskil suvel. Aga ega ma käitungi viimased 4-5 aastat niimoodi, nagu minul isiklikult ilma Henrykuta polegi arvamust ega kriitilist meelt. Muidugi mingis kontekstis, aga vahepeal ka kontekstiväliselt, ses mõttes mulle ei meeldi mingid koosolekud, ma mõistan nende mõtet, mõistan enda jaoks hädavajalikkust, et mõista oma tegevuse pikemaid ja laiemaid tagamaid, aga ma tahaks alati rohkem tegutseda, rohkem teha ja viimased aastad tajun oma tegevusetust põhjalikumalt kui kunagi varem. Jõhkramalt. Sest mida rohkem oma tööd teed, seda rohkem näed seda, kui palju on tegemata, muidugi iga kord, kui mingi asja ära teed, siis tuleb kolm-neli asja veel meelde. Nii see käib. See võiks ju samamoodi olla teiste asjadega, mis olen tahtnud oma elu jooksul teha. Näiteks doktoritööd teemal Eesti luule ja selle sees toimivad lood ja muutumised. Või pikk ja põhjalik lugu minu emast-vanaemast - kahel põhjusel, et neid paremini mõista, et anda maailmale üks ilus lugu, ilusatest ja isepäistest eesti naistest, kes kodus rääkisid vene keelt. Töö juures - ma mõistan oma eesmärki, aga mis puudutab sellist loomingulist eneseväljendust, siis ei mõista ma tegelikult ennast eriti. Jah, see on nagu mingi motivatsioonita liikumine kuhugi suunas, aga ma ei tea miks ja kuidas ja mis seal lõpus mind ees ootab. Töö juures on olemas kohene lõppeesmärk. Me tabame selle kohe ära, raha, tulemused, müüdud raamatud, kiirus, täpsus, nõudlikkus enda ja oma tegevuse suhtes. 

Aga jah. Pöff. Peab ütlema, et mõned filmid ei öelnud eriti palju, aga neis oli tükike minu jaoks leidmisväärset, kas sisuliselt või osaliselt. Mõtlemisväärset ka. Tore oli "Jakarta, unistajate linn" - kus peategelasest näitlejakspürgija avastab end narkodiilerina Jakarta umbsetel tänavatel inimestele kaupa peitmas. Mulle endale see film iseenesest nii palju huvi ei pakkunud. Ei juhtunudki eriti midagi. Lihtsalt üks poiss, kes ilmselt tänu rassilistele tunnustele meenutas Viktor Tsoid tolle filmis "Nõel" - kondab mööda Jakarta tänavaid kehastudes kord pitsapoisiks, siis transnaiseks-litsiks, siis jällegi haige käega kutiks, kes satub poolkogemata lennujaama. Muidugi see imearmas plika-narkomaan, kelle ta rajalt maha võtab, tekitab küll erinevaid emotsioone oma surnutegrimeerimisoskusega. Eriti naljakas on näha tema vist kuue-ruudust tuba, kus ta väljaspool tööaega toimetab, otsekui asuks mõnes kapis. Ja pea kohal pole tal kedagist muud, kui surnud inimeste ehk grimmeeritud inimeste pildid. Imekaunis pika kleidi, naiselike kumerustega daam, kellel alati igal pool grimeerimiskohvrike kaasas. Lisaks imetlusväärsele peaaegu dokumentaalsele linnatundele, mis sellest grimmeerijaneiust ka sisse jääb, näeme seda, kuidas rahvas koguneb igal õhtul sääskedega koos tänavale, plastiktoolidele, kujutlen vaimusilmas sooja ja niisket kliimat, kaema erinevaid filme ja rääkima erinevatest näitlejatest. Ka see näitljaks pürgiv narkodiiler teeb seda. See on otsekui pidev viide unistusele, lootusele - selles lootusetus olukorras. Kui ma seda vaatasin, mõtlesin sellele, et suurem osa Eestist on Tallinnasse kolimas. Mina olen Tallinnasse kolimas. Nii nagu see näitlejast hakatiski, ja lõpuks pole mõtet pidada mitte kuskil haiglat ega ka mitte kooli, kui ainult Tallinnas ja Tartus. Kogu muu Eesti muutub suvilarajooniks, nagu need pisikesed majad kaugel kaugel Kanadas, millest hra Õnnepalu nii võimekalt oma "Aakris" kirjutab. Aga jah, tulin minagi oma unistusi taga ajama ja siin ma siis nüüd olen, oma unistustega. Ja seal see poiss siis ka oli. Näitleja, kes tõi üksikemale narkootikume, kes nägi väikest tüdrukut, kes hoolitses ema asemel oma väikse vastsündinud vennakse eest. 

Pisut tuima näitlejatööga aga minu jaoks lihtsalt jällegi põnev sissevaade sellesse maailma, kuhu me ilmselt tükk aega ei reisi, ka pärast koroonat, Argentiina maailma, malambo maailma, juhatav film "Karneval". Selles mõttes, on tore ehk vaadata täiskasvanud näitlejaid, aga too õnnetu teismeline kutt, kes valiti välja malambo tantsijate seast, oli ikka siuke suht tuim tükk, oma tegemistes, ilus, aga midagi muud ma tast enam väga ei mäleta. Mäletan turgusid, turtsuvad autot, millega sõideti teismelise malambotantsija isa juurde, mäletan suht suure kõhuga malambo treenerit. Mäletan Tiina Lokki, kes nõudis kohale tulnud produtsendilt, et too tantsiks ette malambat enne filmi. Mäletan. Aga nii nagu eelmisegi filmi puhul, siis minus on suur igatsus arengumaade melu järele. Igatsen Nigeeriat ja sealseid inimesi nende mitmetahulisuses ja jõulisuses. Igatsen neid turgusid ja riideputkasid ja võimsate heade puuviljade virnasid. Mangosid, neid, mis maitsevad päriselt nagu mangod, mitte ei ole puise sisuga pahad-pahad asjad, mida siin erinevates poodides meile müüakse, tõenäoliselt on nad pooltoorestena reisinud läbi kümneid tuhandeid kilomeetreid ja seda minu juurde jõudes kaotanud kogu sisemise jõu, mis mangodel nende päritolumaades on. Igatsen. Ja juba sellepärast olen valmis vaatama neid filme, nii nagu neid ikka vaadatakse. Rõõmuga. Elevusega. Tüdimusega, kui peab kaema ainult inimesi. 

Ema ja kaksikute ja Heleniga saime käidud ka dokfilmil "Trühvlikütid".  Väga meeleolukas ja nunnu maailm, kuhu sattumine, on nagu saaks kokku oma vanaisaga või vanavanaisaga või... Mina olen see inimene, kes nägi oma ühte vanaisa, siis, kui ta oli 2 aastat vana või poolteist. Karla kantseldas mind tõenäoliselt oma surmani. Taat oli muidugi täishädaline minuga, siis kui ma otsustasin needoliku ettevõtlusmeeleoluga ronida ringi mööda tubasid ja kohti, üldse mitte nagu need kunsti- ja muusikahimulised Helsteinid, neist olin ma täitsa mööda kasvanud selles mõttes. Minu taat Karl Helstein suri 85aastaselt - ilmselt täitsa tavalisse vanadusse. Tema isa elas 92aastaseks. Ja viiuldas. Igal juhul neid  kahte vanameest meenutasid kõik need trühvliküttidest vanamehed oma naistega, oma luuletamishimuga, oma koertega, kes olid neile kord seltsimehed, siis sõbrad, siis väikestviisi lasteasendused. Kõike, kõike. Selles kõiges oli midagi nii kummaliselt ilusat ja armsat, nii habrast ja kaunist. Midagi, mis kohe kohe kohe kaob. Ja me ei saa sellest isegi aru. Jah, linnastumine, jah, puud võetakse maha, jah. Kõikjal, igal pool. Ühel hetkel on, teisel pole. Jah, need kaheksakümnekaheksased, kes ronivad aknast südaöösi naise kurjustamise hirmus välja, et koeraga mõned trühvlid kätte saada, need hullud vanamehed. Just nemad, eikeskit muud, nemad kaovad ära. Ainult paksud ja tõredad gurmaanid, kes ei salli auklikke ja ebaterveid trühvleid jäävad. Imelik ja kummaline tunne tabab meid, kui sellele mõtleme. Ahjaa, nendele kriitikutele makstakse ikka rohkem raha, kui nendele koertele ja vanameestele, kes ajavad taga kallist-kallist trühvlit. 

19 november 2020

Lugu tagurpidi #metoo-st

Jahmumine toimub alati kuskil keset eksistentsi mitmetahulist olemist, kus me korraga taipame, et oleme üksi. Mõni meist rohkem, teine vähem. Seda on taibanud ajakirjanik Sebastia lehetoimetuses viimane aasta juba. Ta käib ringi teadmata, kes ta on ja kuidas ta sellesse hetke on sattunud. Või õigemini ta teab, miks tal on valus. Teda jälitab surnud väike õeke, täpselt kakskümmend aastat varem, on ta tapetud ja tema pisike käsi pöördub venna poole anuvalt, paludes, hirmunult. Silmad ja suust langevad sõnad kõlavad kummituslikult, et vend päästku ta. Ja eks vend päästaks ta ka, aga on hilja - 20 aastat hiljem. Väike õde jälitab teda, unetut, morfeiinisõltlast pea kogu aeg. Jälitab unenägudes, jälitab peaaegu ilmsi. 

Režissöör Lluís Danés on loonud meile mustvalge maailma, kus liiguvad ringi hallid-ühtesulavad Barcelona kodanikud, kes pole veel kogenud Gaudi arhitektuuri mõju nende linnale. Need 100 aasta tagused inimesed. Sebastia hakkab uurima kadunud laste juhtumeid ja satub meie mõistes pedofiilide otsa linna mainekamas bordellis, just tänu isale, kes metsiku valu ajel tormab toimetusse ja nõuab ajakirjanikku, kes paneks inimesi vangi. Politsei uurimise käigus leitakse, aga hoopis üks teine naine, üks vampiiritar, kelle kodust avastatakse luid ja konte ja mingit erakordselt kummaline väike tüdruk, kes väidab, et tema ema ehk Barcelona vampiiritar ehk  Enriqueta Martí (1868-1913) on süüdi väikeste laste mõrvamises ja nende vere söömises. See on tõsilugu, millist on omal moel raske mõista, sest ühelt poolt vaatab meie poole psüühiliselt ebastabiilne naine ja teiselt poolt ühiskond, kes ostab tema teenuseid. Tema väikesi tüdrukuid ja poisse, tema kaasa pakitud variatsioone surmast ja seksist. Ühelt poolt on tema bordell ja tema litsid, kes otsivad linna pealt väikesi poisse ja tüdrukuid, keda aheldada oma ruumi kinni. Teisalt väikesed vaesed lapsed ja vaeste lapsed, kelle õigustest me siin läänes nii ennastunustavalt ja julgelt räägime, unustades, et ühel ajahetkel olid nad lihtsalt inimesed, keda tegelikult polnud kellelegi vaja või kui siis ainult vaevupüsiva objektina. 

https://www.imdb.com/title/tt10873438/

 

18 november 2020

Üks maailma kurvemaid filme ja muu elu...

Ikkagi Pöff. Hoolimata kõigest Pöff. 

Alati Pöff. 

Juba 17 aastat Pöff. 

Nii see aeg läheb. Siiani on meeles Helle-Mai, kursusõde, kes mu esimest korda Pöffile viis. Meeles on ka see, kuidas igatsesin Võrus olles Pöffi. Ikka kogu hingest, põhjalikult, nii nagu igatsetakse kõiksugu üritusi, mida loetakse suurte reklaamide pealt igast ajakirjade kaantel ja sees, värvilisi, võimsaid. Igatsesin kolmapäevaõhtuid Mustas laes, kunstinäitusi, teatrietendusi. Viimased kümme aastat pole pidand neid igatsema. Isegi 17 aastat. Nii palju on möödunud minu kolimisest Tallinna ja tallinnastumisest. Isale tahtsin kogu eilse õhtu helistada. Ei helistanud lõpuks. Nüüd on natuke teistpidi kõik käima hakanud. Minagi olen teistpidi käima hakanud. 

Vaadanud olen igatahes juba 9 filmi. 

Maskiga ja puha. Istunud ja imestanud, kuidas aeg tiirleb, otsekui raisakotkas pea kohal ja annab teada, et kas on või ei ole veel inimeseks olemise loogikat või selle puudumist. On või ei ole. Selle haiguse tabavaid märke minu seljaaju sees hetkel pole. Kuigi ilmselt on kõige ohtlikum praegu Eestis olla Tallinna elanik. Meid on palju, me ei mõista oma kehalisuse iseärasusi ja ühel hetkel on kogu meie pisike linn (tegelikult, olgem ausad, see on pisike) täis haiglasi kodanikke, kes ei julge tunnistada oma haigusi ja muudkui levitavad neid ilma peal nii kuis jaksavad. Aga see jäägu praegu selleks. Pöff algas mul meeleolukalt reedel, kui koroonatesti tulemused kell kolm hommikul mu digilukku laekusid ja me Henrykuga mingist totakast enesekindlusest pakatades tööle putkasime. Vastus oli negatiivne. Kusjuures rusikaga tuleb ikka laua pihta lüüa, et see paganama test kätte saada, kui sümptomeid pole. Jant, missugune, eks ole. Jube hea on sel juhul, kui mõni inimene nõuga selles osas aitab. Mul õnneks on selliseid inimesi. Aga jah. Kauaks me siin oleme kahekesti negatiivsed, loodame, et pikaks pikaks ajaks. 

Minu Pöff algas sellisest filmist nagu "Pähklipuu", minuvanuse iraani režissööri Mohammad Hossein Mahdaviani neljanda filmiga. Ma vist ei ole niimoodi nutnud ikka tükk tükk aega, nagu seda filmi vaadates. Lugu on nii totakalt lihtne, et selle ümberjutustamine ei anna meile mitte midagi muud, kui lihtsalt teada, et oli üks mees, elas õnnelikult oma kolme kauni lapsega ja imeilusa naisega ühes ilusas väikses külas, käis tööl aga Sardashtis, linnas. Lapsed ja naine mängisid kauni pähklipuu all nende kodus, kui korraga rünnati toda pisikest küla jumal teab kust keemiliste ainetega. See suur armastus, mis inimesi vahel kirkalt kokku seob, see õdede-vendade, ema-isa, partnerite vaheline. See metsikult lihtne. Võib-olla isegi öelda, et totakalt traditsiooniline, mida läidab põlema õnn. Nii lihtne, nii maine, nii tavaline, mida te ehk polegi kunagi kohanud, mida mina ka ehk pole kohanud. Võib-olla see iseloomustab meie suhteid, võib-olla on vihje sellele instagrammi pildis, kus naine jagab mehe tehtud pannkoogipilte või enda tehtud sushi pilte. See on nii vaikne ja harras, et sellest ei ole võimalik tegelikult isegi korralikke pilte teha. Mitte midagi ei ole võimalik teha. Seda saab ainult vihjetes kohata. Kaks last räägivad nukust, mis isa tütrele peaks tooma, siis ta ju armastab tütart. Poiss peab õppima, muidu saab isa kurjaks, jälle isa armastab last nii palju, et soovib talle paremat saatust ja ka staatust, kui tal endal on. Ja need on pisikesed vihjed, milles me kõik tegelikult elame, vihjed, kus meie vanemad meile ütlevad, et nad armastavad meid. Või meie lapsed või meie õed-vennad. Mahdavian on saavutanud ilusa lihtsa talupere ansambli, mille rikub keemiapomm. Lugu iseenesest läheb iga minutiga aina jubedamaks ja valusamaks. Tegelased on meie jaoks tehtud kalliteks, armsateks. Meile öeldakse, et see on pärislugu, pärismees, kaadrid lendavad pähklipuu juurde, kus tema kodu, kus tema asjad, lendavad tema koolnud varvastele, inimestele, kes nutavad ja loevad ette muslimi leinatekste. Ta on kurd. Tükk aega me ei saa nendest kaadritest aru. Lugu voolab ja voolab, kuni ühel hetkel ei suuda me muud teha, kui aina nutta. Sest mees jääb ilma algul ühest lapsest, kes teda keemiast räsitud suuga põsele suudleb ja sellest kasvab mehe näkku arm, siis teisest, siis kolmandast - naine pannakse tilgutite alla, tita naise kõhus ootab kasvamist, kasvab, kasvab, kuni on 7kuune ja võetakse naise seest välja, naine sureb, laps võetakse naise juurest kui orb ära, mees otsib oma tütart taga. Ja lõpuks näeme Haagi kohut ja kurbust ja veelkordset kurbust ja lootust, et tütar on leitav. Ma ütlen ausalt, et kogu aeg räägitakse, kuidas keegi kuskil kedagi ründab, ja ma ei saa sellest aru, sest ma ei saagi sellest aru. Aga pärast selliseid filme tundub, et maailm on kuidagi selgem koht, labane lause, et tulistati alla või ähvardati keemiarelvadega või rünnati nendega muutub selgemaks ja mõistetavamaks. Miks seda tehakse? See ei saa kunagi selgeks. Miks rikutakse lihtsate ilusate inimeste elud, ei ole kunagi labaselt mõistetav. Midagi selles kõiges meenutab meie Kirill Käroga tehtud sarja "Epideemia", kus mitte keegi ei räägi meile, mis tegelikult toimub. Nii nagu need inimesedki ei tea, mis tegelikult toimub, nad teavad, et nende kehad on katki ja poolikud ja need ei toimi, aga muud nad ei tea. Isegi Haagi kohtus nad teavad, et neile on tehtud ülekohut, aga miks, nad ei tea. 


11 november 2020

Covidi-hirm? Ei ole hirmu, mõistus on

Nii palju siis jalutuskäikudest. Püüame siin Henrykuga igast liigsest rasvast ja kolesteroolist lahti saada ja kõmm, kokkupuude covidi-haigega. Jess! Seda meil vaja oligi. Jõledad värgid need covidi värgid. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed jaksavad veel võidelda, et ei nemad ei karda. Ja inimesi on kusjuures veel nii erinevaid ka, minu feisbuki voos on ka nii-öelda uususklikke, kes mind lihtsalt mõnikord peast kinni hoidma panevad. Lisaks sellele, et nad ei taha kanda maske, ei taha nad ka kinos-teatris käia. Hirmsad kohad need, täidavad jumalakartmatusega. 

Imelik on lugeda seda oma seinalt, maha ei taha ka võtta, sest see on natuke nagu mõni ebameeldivam, haisev vanamees tänaval. Lihtsalt noh, haisu asemel on tegelikult hirm, et kogu aeg keegi teeb sulle liiga. Hirm haiseb veel hullemini. See, et ma ei lähe köhima inimeste juurde oma pisikuid laiali ja see, et ma püüan olla vastutustundlik ja kanda maski, mitte küll õues, ei tähenda seda, et ma kardan covidit. See tähendab seda, et me veel ei tea täpselt, kuidas see haigus inimorganismiga kohaneb. Fakt on see, et see jääb siia. Mina jääks pigem siis covidisse, kui see pole enam nii hull. Samuti ei tahaks ma, et mu astmaatikust ja ühest vastikust opist tulnud seitsekümndates sugulane haigeks jääks. See on loogiline ja see on normaalne, ma tahaks teda kaitsta asja eest, mis ei ole, olgem ausad läbinisti arusaadav meile ja meie füüsilistele kehadele. Mida selgemaks haigus muutub, seda rahulikumaks meie muutume. Ometi ei ole ma otseselt hirmul, aga vastik-vastik-vastik on ikkagi. 

Ja niisiis, inimesed, kes plaaniliselt võitlevad maskide vastu, mis siis nendega juhtunud on. Miks? Plaaniliselt võidelda millegi vastu, mis nagunii kindel on, omas tulekus? Et kui vihma sajab, siis lähme ikka vihmavarjuta õue või? No võib ikka jah, sõltub kui kõvasti ta sajab. Mõnes Raplamaa metsas näiteks eriti ei saja Covidit, aga Tallinnas küll. Võime astuda suvalisse ruumi ja kokku puutuda haigestunuga või ise haiged olla, sellest aimugi omamata. Ja meie kehad reageerivad sellele erinevalt. Muidugi neid inimesi ei huvitagi see arstide värk. Need maskivabad kindlasti väidavad lisaks eelmainitule, et ega arstid ka aita, aga mina ikka mõtlen oma heale arstist sõbrannale, kelle elu märtsis-aprillis täielikult muutus. Mõtlen, kui palju me tegelikult koormame oma haigustega omaenda läbimõeldud süsteemi, mitte nagu ameeriklased, kes nagu kärbsed pidid surema ja kedagi ei huvitanud, kui neil polnud tervisekindlustust. 

On hetki, kus tuleb pahandada süsteemiga. Ja on hetki, kus tuleb seda toetada oma tähelepanelikkusega ja läbimõeldud käitumisega. Ja nendel hetkedel on vahe. Kriisisituatsioonis ei ole kohane tegelda kleidivalikuga. Tuleb kohe midagi teha, kohe reageerida. Tuli juba põleb. Selle põlemisega tuleb kohe tegelda, mitte kahe kuu või aasta pärast. 

Süsteemi ei saa muuta niimoodi, et iga jumala päev vaatad kaugelt ja kõrgelt ja nead, et miks kõik on lollid ja nõmedad ja ma ainuke tark. Tavaliselt - imelik küll, aga kui hakkad suhtlema selle teistsugusega, kelle võõrus ehmatab, mõistad korraga endalegi ehmatuseks, et too on täitsa normaalne inimene ja too võib samasuguse ehmatusega sind vaatama hakata. Ehk nagu Henryk mulle armastab öelda, suhtlemine, suhtlemine, suhtlemine - kõikide asjade ema. Kui olete pahased, pahandage, kui reageeritakse, olge õnnelikud, järelikult olete tähtis inimene, piisavalt tähtis, et teile reageeritaks. 

Aga jah. Eneseisolatsioon siis. 


04 november 2020

Jalutuskäigud versus iluasi

Hommikud on meil kujunenud jalutuskäikudeks. Eile ostsime mulle vastava varustuse ka. Soojad naljakad papud, peaaegu nagu päris väikestele lastele mõeldud papud. Henryk vaatab mind siis ja teatab, et minu sooja tallaga hallid kummikud on nagu koledad kolossid, millega tema ema käib aias suitsetamas. Ja kujutluspilt minust, kes ma hiilin tegema asju, mis on minu peres kellelegi ebameeldiv või isegi vastik mingite vastavate jalanõudega, ajab mind omamoodi segadusse. Ma arvan, et võin koledad asjad ka ilusaks käia, enesekindlusega. Olen alati arvanud. Kuigi eelistatult ikka ilusad asjad veel ilusamaks käia. Stiili värk. 

Meil ongi pere peale niimoodi jaotunud, et mina tegelen sportlike hoiakute ehk jalutuskäikude initsieerimisega. Henryk esteetikaga, mis puudutab nii majapidamist kui ka minu riietamist. Aga ma muidugi räägin vastu ka. Misse iluasi olla on. Eks ma olen olnud iluasi ka. Võib-olla isegi mõni maiade kuninganna mõne mehe jaoks. Henryku jaoks tahaks ikka tarvilik vara olla. Selline tark ja põnev ja naljakas. Muidugi on ka seda mõnikord minult palju tahta. Aga jalutuskäigud teevad mind ehk tarvilikuks tema jaoks. Ja noh esteetika tema minu jaoks. Niimoodi olemegi varakad. 

Ahjaa - alanud on suurepärane kirjutamiskuu. Kirjutada võib kõigest ja kõigist. Nii et võtke pliiatsid ja kladed või sõrmed ja klaviatuur ja alustage. Kasvõi kummikutest. 

16 oktoober 2020

Süstemaatiline empaatiavõimetus ja kukkumisvõimekus

Vanaema sünnipäev täna siis. Nii nagu ikka. Ligi 20 aastat tuleb seda pidada sünniaastapäevaks. Elu läheb edasi. Või siis sedasi. Eile käisime Henrykuga Tartus. Väga teistmoodi päev oli. Puhkusepäev. Hommikul, kell kaheksa rongi peale, me pole nii vara isegi tööpäevadel kuhugi minema pidanud. Õnneks polnud see õnnetu Kitseküla peatus liiga kaugel, aga rahvast tavalisel tööpäevahommikul oli seal pilgeni pilgeni. Imelik lausa, et nii palju. Muidugi puhkava inimese silmad näevad ka natuke rohkem kui tööle ruttaja või asjaliku inimese silmad. Näevad väikesi koeri ja suuri koeri. Tegelikult näeme neid Henrykuga kahe peale kogu aeg igal pool, keset tööpäeva saadame mõne toreda pildi oma kaaslasele kõnelustaskusse feisbukis, et oleks toredam ja mõnusam kõikide nende paljude kohustuste ja valude keskel parem olla. Peab. 

(pilt Joosep Susi etenduse "Memm" algusest 15.10.2020)

Aga näe vabamal päeval võib lisaks koertele lisanduda toredate seinamaalingute märkamine, mõni vingem vanatädi ei jää kahe silma vahele. Kõik on otsekui käeulatuses ja fantaasia edasiarendamise kauguses. Imelik ja ilus on kõik korraga. Ja õige ka. Päris õige. 

Käisime siin üks kolmapäev Musta laega saalis, Kirjanike majas. Hea õhtu oli. Adam, Veronika ja Oivind esinesid. Korraga tolle esinemise sisse vaadates kuulsin endas oma ülemuse pisut üleolevat häält. Rahalist, praktilist, kahe jalaga maa peal olevat, lausa nõudlikku. Ajupestud inimese tunne tekkis. Enne seda õhtut ehk paar aastat tagasi olid nad kolmekesti tabanud end mõttelt, et ohoh, oskame kirjutada, isegi kõik ühes keeles, eesti keeles, võiks kirjutada ühe raamatu koos. Tavaline käsmukate värk, lähevad mingil hetkel mõnele mõnusale olemisele rannakülla, umbes samasugusse nagu Viinistu, aga mõeldud on see peaaegu et eranditult ainult luuletajatele, kirjanikele ja tõlkijatele. Võib-olla samamoodi kulka poolt ehk sisuliselt maksumaksja raha eest rahastatud olemine kuskil mõnusas kohas. Tegid siis mõne aja pärast projekti, et sõita kaheks nädalaks Oivindi kodusaarele esinema. Oh kui kadedaks see tegi, esinesid, muljetasid, avastasid, et tahavad kirjutada koos raamatu. Kirjutasid jälle projekti, said raha raamatu jaoks. Ja selle esinemise eest Musta laega saalis said ka raha. Ja seal ma siis istusin ja mõtlesin, et jah... Muudkui projekt ja projekt ja raha tuleb, muidugi nagu alati teatud inimestele ja teatud inimeste otsuste tõttu. Samas kui Veronika oma ilusa maalähedase häälega norrakeelseid rahvalaule laulma hakkas ja Adam iirilikul viisil viiuldama kukkus, siis ma sain ka sellest aru, et mingis paralleelreaalsuses makstaks sellele kontserdile pääsemise eest 20 eurot või rohkemgi, mitte 2 eurot, nagu see Musta laega saali sisse jalutamine meil on. Ja maksaks selle eest ikka sadakond või enam inimest. 

Igal juhul huvitav oli jälgida oma kadedust ja viimase 3-4 aastase töö vilju. Selles mõttes, et kui küüniliseks ja nõudlikuks teeb iga kuu aruande kokku panemine, täpsustamine, et kui palju ühele või teisele raamatule raha sisse panna tuleb ja kui palju temast lahti tuleb saada, et esialgu trükikuludki tasa teha ja kuidas mõni raamat ei müügi ennast kunagi kasumlikuks ja seisab ja ootab ja ei leia oma ostjat. Kusjuures minu meelest on iga raamatut omal moel vaja, aga tuleb olla ettevaatlik selle tiraaži osas. Ja väga tähelepanelik selle moodsuse ja klassikalisuse osas. Ja inimestel, sest nad on lollid egoistid, on enamasti tunne, et kui neil on mure, siis see mure on kõikidel teistel inimestel ka ja et teistel on veel empaatiavõimet, kui neil sinu muret pole, et nad tajuvad su muret. Elu on mulle õpetanud, et mõnikord on su oma perekonnal ja kaasalgi suht savi, kuidas sa tunned, sest neil on omad võitlused ja valud. Ei saa eeldada, et maailm jookseb meie sisemiste valudega kaasa. Maailmal on üldiselt ükskõik. Isa on seda mulle kogu aeg öelnud. Kui ma olin noorem, siis oli see natuke hirmsam, jõhkram, valusam - teadasaamine, noh näiteks keskas, kui vanaema ära suri, mu kekaõps lihtsalt kirjutas mulle 2 suurde päevikusse, sest ma ei jõudnud õigel ajal suusatamas käia. Tunnistusele miskipärast mitte. Keegi ei saanud tollel veerandil tunnistusele kekahinnet. 

Ja nii on kogu elu. Kedagi ei huvita, kas sul on valus, kõiki huvitab, kas sa saad neid piisavalt teenida, neile piisavalt anda. Kas rahaliselt või andeliselt või oskuslikult. Siinsamas Vaatasin Anna Levandi dokfilmi, seda sarja osa, mis Aljona Surzhikova tegi, ja seal oli täpselt see lause. Sportlastele mõeldud, aga tegelikult täiesti eluline ja igapäevane lugu. Anna Levandi vaatas oma andekat poega, Arletit ringi uisutamas, ja teatas talle: "Su jalg valutab, ma saan sellest aru, ma mõistan seda. Aga kui sa esined, siis mitte kedagi ei huvita, kas su jalg valutab, sa ise pead teadma, kuidas jalale vähem haiget teha. Kehahoiak peab olema alati enesekindel ja julge, mitte kedagi ei huvita, et sul on valus." Ja see ongi päriselu. Naljata, ausalt. 

Mis õpetatakse iluuisutajale kõige esiteks selgeks? Kukkumine! Alati tuleb edasi uisutada. Alati! 

Ja ilmselt on sama lugu ka heade raamatute tegemisega. Peab aru saama, mida tegelikult vajatakse, sellest saadakse aga üsna halvasti aru, sest päris tihti tegeldakse raamatuid tehes omaenda soovide ja unelmatega, mitte sellega, mida nn klient soovib. Vanasti tegeldi ehk isegi vajadustega, sest noh mingis süsteemis ei tegelda klientide soovidega, vaid vajadustega. Plaanimajandus, eksole. 

Kuigi ma tegelikult, kui saaks tegeleks rohkem vajaduste kui soovidega, sest soovid/ihad/tahtmised ja nende täitumine, teevad meid laisaks, mugavaks ja tegelikult sõna otseses kui ka kaudses mõttes haiglaseks. Mõtleme küll, et ohkui hea, saab selle raamatu pakiautomaadist kiiresti kätte, aga see jätab meid inimestena tühjemaks, sest me ei kohtu teise inimesega teispool letti, me ei suhtle ja seekaudu jääb meil osa inimeseks olemise rõõmust saamata. Lihtsalt jääbki. Jah, meile võib meeldida nimetada end introvertideks, aga reaalses elus, on väga tervitatav puutuda kokku hoopis teistmoodi inimestega, kui me oleme, ja see on muide äärmiselt lihtne, kui minna poodi, muuseumisse, kohvikusse, lihtsalt tänavale ja naerata toredale mehele või naisele tema koera või kassijalutuskäigu peale. See teeb meid tegelikult rikkamaks. Hoopis teistmoodi. See on nagu hea raamatu lugemine, muidugi võib alati sattuda ka halva otsa, aga nagu eelpool öeldud, mitte kedagi ei huvita, et kukkusid maha, tuleb püsti tõusta ja edasi uisutada, sest selline ongi elu. 

Tundkem elust rõõmu, kallid! Elust ja inimestest, täpselt nii kauaks, kui meile kumbagi antud on. Järgmise karantiinini, eksole.