29 detsember 2011

luuletajatest ja vihast

ma ei tea, kas see on nüüd hea või halb, aga tootetesti põrusin seekord täiega, lohutab mind igal juhul teadmine, et luuletajatest tean ma ilmselt natuke rohkem kui muidu, jürgen rooste joobeastet on võimalik selgeks teha selle järgi, kuidas ta kätt suudlema kipub

kui ei kipu, siis pole joonud järelikult

(aga ilmselt sõltub see suudeldamine ka sellest, kui meeldivaks või rastapatsiliseks see tütarlaps tema kõrval osutub, kelle kätt ta katsub, ja katsub ta ikka)

*
kodus on külm. tööl on tore. muidu on selline tunne, et taevas lakkab naermast nendel hommikutel, kui K.H. ärkab. millal ma viimati sind lugesin, et nagu istusin maha ja lugesin su naeratusi kokku? et saime kokku ja rääkisime kella kolmeni hommikul huvitavatest asjadest, mis meile mõlemale pakkusid, millal? nüüd istud sa rohmakalt mulle purupurjus mehena selga, kutsud mind kõva häälega keset pidu oma koju, nii et iga naine ja mees vahib meid nagu kahte idiooti ja mina istudes su süles arvutan kokku nende naiste arvu, kes sääl peale minu istund on, ja sa kukud, kukud, kukud, kukud ja mina ei tunne häbi, vahel ainult veidrat, kaanetamatut viha sinu ja enda ja veel millegi vastu.

miks me ei võiks lihtsalt rääkida? luuletajatest ja kirjanikest, räägi mulle Waltist, mina Woolfist, tema südamedaamist, kellest ta kirjutas Orlando, räägime, istume maha ja räägime, mina aegajalt tõusen, et liikuda ja hüpata ja karata ja unustada, et ma ainult sinule räägin, et ainult sinu sinised silmad näevad mind niimoodi, muidu ma vaikin, tantsin leti taga tangot kujuteldava partneriga. räägime, räägime. kurat küll, ära istu mind surnuks, ära röögi mind häbituks. hooli minust vähegi ja teistest kaa.

27 detsember 2011

epideemiline

need jõhkrad lood
kui sa ei sünni süüa
ega armastada ega miskit
ma seisan keset sinu tuba
jälle nagu kest
kes unustanud küsida
su tüdrukult on luba
et armastust
ahmiste nüüd
ei seda eksisteeri
ja hing on valus
ja ise olen kaa
mul pole mõtet
ja sinagi siin oled mõtteta
(vaevalt, intellektuaalsel
... on raske olla mõteteta)
kuid siiski oma
miks ei tea


-----------------
lapsed jõudsid kohale. leenal oli suur mustjaskollane muhk otsa ees, kukkus või siis oli peaga vastu maad, kui joonas talle otsa jooksis, kogemata. nii see käib. ema seisis kesest tuba - ta ei teadnud, mida ette võtta, mida üldse. rahulikult - vähem rahulikult kõik korraga ja koos. ühelt poolt ta kiljatas, teisalt oli rahu ise, see oli naljakas, et ta oli rahu ise.

aasta tagasi oli ta kohanud juhanit - elutervet ja tugevat meest, kes ütles, et tema vähemeluterve ja vähemtugev naine läks ära, sest tema lastel oli kalduvus teineteisele füüsilisi vigastusi tekitada. noh, kas ta nüüd läheks ja võtaks kaasa oma vanema poja, et sis leenal oleks vähem. jätaks mõne teise kanda.

ema ainult ohkas. muud midagi.


------
lasin korterinaabril lugeda epideemiahoost, mille käigus suri tervete majade viisi rahvast, ainult tüdruk, kes kassi eest hoolitses, jäi ellu. korterinaaber vihkas mind. mina armastan tema vene keelt ja võimatut omadust kõigele kiire seletus anda. loogiline, lihtne. sellest see minu epideemilise kassi lugu, kellele tüdruk hiiri korjas, neid epideemialaigukesi korteripõrandal. minu vend rääkis sellest, kuidas ta kassiga kahe peale maakodus hiirt püüdis, lapsed istusid ja kuulasid kõrvad hullu juttu täis. isa luges muinasjuttu tatjanast ja ütles, et k on mulle tähtis. vennanaine ka arvas, teda tähtsaks. aga kõige tähtsam on professor, kellele ma suudaks korraldada sihukesi lollusi, et ma pigem hoidun... pigem pean teda alati kõige tähtsamaks.

ülemine asi näitab aidsiepideemia ohvrit

26 detsember 2011

häiritud

ohjeesus need filmid ja georgid ja naised ja tegelt mulle matvere meeldib, kuidagi natuke nagu liiga maamees georg otsa jaoks, aga siiski, papaga vaidlesime terve õhtu georgi asta pärast, kelle karakter mind lihtsalt sõnatuks tegi. ta oli võimas naine, oma emotsioonide pursetes. muud ma see kohta öelda ei suuda, pole kunagi suutnud. isale ta kohe mitte teps ei meeldinud. suitsetav poetess, kes suudab oma mehe nii piinlikku olukorda panna, et pää hakkab tollel ringi käima, aga minul isiklikult oli lõbus, isal ei olnud. isal oli piinlik. noh, eks ma ka natuke selline vist, seepärast on raske saada mehele, olla mehel ja olla armastatud. kuidas ma seda siin ikka nii lihtsalt saan, kui ma tavaliselt ei suuda endale isegi selgeks teha, mida selga panna, rääkimata sellest, kuidas käituda. asta nägi igal sajal juhul välja nagu hullumeelne poetess, suunurgas sigar, päälaes koketne ja ekstravagantne kübar ja käitumuslikult pea alati nii häiritud, kui häiritud üldse kõigest olla saab. aga sai...

sellist asja vaadates tahaks kogu aeg öelda, et sinusuguse energilise naise asi on leida oma tukslevale energiale rakendus, mitte tolgendada mehega mööda maad ja ilma kaasas ja teha nägu, et see on ülimalt huvitav. sina peaksid kas ise laulma, tantsima või siis vähemasti koerte varjupaika korraldama. sa oled ju nii võimas ja ilus ja rõkkav. renars kaupers meeldis ka. absurdselt palju meeldis kogu oma geilikkuses, ma ei teadnudki, et see kõik tema sisse peidetud oli. nii - minu eesti keele õpilane saab nüüd laenutada georgi.

_______________________

päike oli tukslenud puude varju. enno seisis vaikselt suure lehtedest tühja põõsa kõrval ja vaatas kauguses kaanetuvat järve. Tamula. mitu korda ta siin käinud oli? miks? mismoodi? süda tuksles ähvardavalt palju, kui ta seda järve vaatas. kunagi oli ta siin jaaniga äärepealt jääauku kukkund, Jaan, vanem vend tiris ta sis ikka eemale.

"ullis läksid või?"

ei läinud, järv oli lihtsalt nii meeletult ilus, nii meeletult oma. jäälekat oli selle pääl ka vinge mängida. marisel olid tookord roosad paksud püksid ja suur valge müts. ta oli kõige ilusam tüdruk. ta meeldis kõigile. kõige rohkem aga ennole.

"ei läind" ütles enno.

kooli oleks minna tahtnud ja samas ei oleks kaa, no mis ta sinna ikka läheb. igav on. ikka seesama füüsika õpetaja, ikka needsamad pruntissuised kaasõpilased, kõik samamoodi. õpetaja pistis nartsissid (eiteakusttaküll need võttis) sinisesse tinti ja näitas, kuidas nood aeglased siniseks osutusid, see oli füüsika, jaaa...

"mis sai?" küsis väike Anna, kui nägi oma vanemat venda lasteaia juures tolknemas.

"midagi." anna küsis vanaema kohta, arvas, et vend teab, kas vanaema on terve või haige või veel midagi. nad ei olnud vanaemast tükk aega kuulnud ja ema ei rääkinud, ütles, et tema ei tea, millal nad vanaemale külla lähevad. noh füüsika seadused ütlesid, et igaüks, kes on kord sündinud, peab ka surema. enno teadis seda, ta vaatas anna haavavalt ilusaid tumepruune silmi. isalt? jah, venekeelselt isalt, keda mitte keegi juba pikemat aega omaks ei tunnistand või ei tunnistand tema Annat ja mis seal salata Jaani ja Ennot. Ema lõi käega, ema lõi alati. teda justnagu ei huvitanukski, nagu vanaemagagi, hunnik huvitavaid tuttavaid, keda ema teadis mingisuguste instituutide, koolide, ülikoolide ja nii edasi kaudu, aga...

perekond?

"teie oletegi minu perekond" kiljatas ema niisuguse otsustavusega, et Enno pidi peaaegu, et tooli pealt maha kukkuma. kas ema oli seetõttu nende perekond? ta teadis, et kui ema teada saab põhjuseta puudumisest võtab ta oma pojukese pleenele ja sealt tuleb see hää lause, et tema üksi peab pingutama, aga nemad... ja Jaan tahaks öelda, et ei pea üksi, et otsigu isa üles, et otsigu isa vanemad üles, et lasku vahel teistel tema ja õe ja venna eest hoolitseda, et olgu julge ja tehku vahel nagu inimene, mitte nagu puupaljas maja või kast või koni, mis on eraldatud oma algsest asukohast ja osutub AINULT funktsiooniks. ema oli ühesõnaga nõme.

"vanaema ilmselt ütles midagi emale, et ta nüüd niimoodi..."

"ei pruugi..."

"arvestades ema iseloomu, pruugib ikka. tead ta saab nii ruttu vihaseks nii mõttetute asjade pärast ja vahel mõttekate pärast kaa, aga... ikkagi"

"kuule..."

"ei kuule!"

"ema ikkagi," ütleb viieaastane Anna ja vaatab oma venda läbi aiavõre.

"sellest ma saan aru," vastas Enno, aga ta ei saanud aru ema otsustest, ema kindlameelsest eemaldumisest asjadest, mis olid tähtsad, mis andsid vähemasti Ennole emotsionaalse ja mis seal salata, ka majandusliku toe.

25 detsember 2011

nurgeline

selja peal on kümme punast punni
telekas on härra uba
kodu, isa, praetud kartul
pisut jahe tuba

armastan
armastan
armastan

su truudust tehtud linnuluudest
sama kerge sama valus
samamoodi miskipärast
keset tuba on mul jalus

eile tundusin endale kurikamõrvarina, kui härra leti taga pidas mind sinaks ja mina mõtlesin, et mis kuradi pärast ja seda ma sis ütlesin kaa, et kui talle miski ei meeldi sis - tundku puudutatuna, pangu mind põlema. täna sain sis papa kah endast välja viidud. imelik on olla. kurb on. kodus on olla. isa - see kuuekümne nelja aastane mees, kes tunneb ennast süüdi, ma ei tea mille pärast. ma olen teda nii paljudes asjades süüdistanud ja sees käib nagu kära, millest ei oska midagi arvata. tegelikult tahaks ma lihtsalt oma kodu - kohta, kust ei peaks jõuludeks koju sõitma, või kui siis kellegagi koos, kes on mind hoidnud nagu kõige tähtsamat siin maailmas, aga mina ju ei ole kellegi jaoks kõige tähtsam. vahel tahaks. vahel kohutavalt tahaks.

isast sain umbes nii aru et ta ei tahagi mind näha ja vennanaisest kah umbes nõnda ja sis ma unustasin peale bussist välja astumist papale helistada ja tekistasin umbes samasuguse paanikalaadse seisu nagu mu tädi Nil vahel tuleb välja. et isa arvas, et ma olen oma narkosemudega laksu kätte saamas, ära minestanud kuhugi bussi voodri vahele või veel mingi hullema asjaga hakkama saanud. aga mina mõtlesin, et noh, mitte keegi ei armasta mind, mitte keegi ei taha mind, mitte keegi ei viitsi minuga jännata, kõik mu mehed jätavad mind maha ja need, kes ei jäta, need suudeldavad minu nina all kõiki naisi ja sis peavad luuleõhtuid maha siin igasuguste teiste tähtsate naistega ja sis....


ohhhkuimorjendav

ja nii ma sis elasingi oma jõulurahutust isa peal välja.

kaardipakk kaks lendas isa lauale, kui luulekogu, mis lugeda kui aega on. ja vahtigu seda ilusat elo viidingut, minuga vahtis pea tund aega vanu pilte oma ilusast naisest nelikend aastat tagasi, epul pole siiani häda ei miskit, natuke matsakas, aga igal juhul mitte nii luud-kondid, nagu mina olen otsustanud hakata - no ausõna kõik mu püksid kukuvad rebale ja mitte miski ei kanna ennast olematutel puusadel ja mina vean nagu lollike pirukaid poeedile koju, ise peaks neid kuskil nurga taga mugima, et vähegi naise mõõtu välja anda, tissid on kah nii loiult olematud, et jeesus maria sureks maha kui näeks, kui neitsi-poisik ma olen hakand.

pole sis ime, et naised kah viimasel ajal meeldima hakanud, ise olen nii terav ja nurgeline ja kore, et hirmus on vaadata. vahel kuulata kah.

23 detsember 2011

jõule sis ja armastust ja kõige paremat uut

mõne inimesega tekib alati paanika, et ma ei ole PIISAVALT normaalne või olen liiga normaalne või mõlemat korraga või veel midagi
aga hea, kui keegi julgeb mind ekstsentriliseks nimetada
mina ei oska enam midagi
arvata

jaa

*
üks punaste juustega imekaunis ingel sattus poodi
kõik
mul on valus vaadata
alati
ja imelik


ma ei tea
miks

aga vahet enam ei ole

*
valus hakkab ja vahe, kui ma sellele mõtlen, et me ainult elame, ainult elame, ainuüksi armastusest, ihast ja veel millestki, millel on kindlasti nimi ja kuju, aga ma ei ole seda veel täpselt ära määratlenud. väike prints sattus kogemata minu poodi, seisis sääl nagu totakas lind ja vaatas mulle silma, nii nagu tema vaatab, et tule, läheme kuukivisid otsima, või räägime lendoravatest või kasvatame habemed, sina võid ka, ma tean, et sa vahel tahaks olla habemes naine, naine oled sa igal juhul, iga ilmaga, noh, kui sa juuksed ära lõikad, siis sa nii palju naine ei ole, aga muidu, sada prossa kindlalt minu naine oled, ise ka ei tea, ega ma ka ei teadnud, aga kui ss selle poeediga semmima hakkasid, sis ma mõtlesin, mõtlesin päris kaua aega, et miks nii... ja nüüd mõtled sina, et miks nii, ja nii me mõtleme, ma tean, et lahendus tuleb, et ta on juba seal, nurga taga punane verd peaaegu puhevil ja puhvis nuga käes ja naeratab, hambad kollased ja saamatud ja sina, sina armastad teda, nii nagu sinu ema armastas sinu isa, kahelapselise abikaasaga meest, sellist mitte ilusat, koledate suurte pooridega ja... ja minu... minu ema armastas joodikut, kuni armus oma kunstiõppejõudu, kes polnud nii suur joodik, armus nii meeletult, et pidi esimese joodiku maha jätma, mis teha, mis teha...

aga lähme otsima põhjamaised tonte, sisalikke, nõidu, salakäike Shnellide ääres

lähme, lähme, lähme

ja te teate ju küll, et ta öelnud seda, ta ei öelnud midagi, ta lihtsalt vaatas,

ja mina mõtlesin kogu eelöeldu välja

sest ma ka lihtsalt vaatasin

ja teda ei ole selles poes juba kaks kui mitte kolm tundi

ja ma tea, mida sellest kõigest arvata,

ma ei arvagi midagi

punaste juustega inglit on hirmus vaadata, ta on nii ilus, et hing jääb kinni, sõbranna küsis, et kas mulle meeldivad naised, no ei kurat ei, või kui siis väga ilusad, sellised, kellel on Virginia Woolfi kael ja kaunis krunn. või peaaegu mitmesse suunda voolavad voolavad juuksed, nagu oleks meri kellegi pähe leidnud oma pesa, olgu sis punase või kollase või mistahes

ingel on ilus

ma olen kurb
ma olen kurb
ma olen kurb
ma olen nii kuradima kurb
et vahel tahaks oksendada

p andis amalfi lugeda, neeh, aga seda kaardipakki tahtsin küll, kõige vapustavama luuletajanna pärast - triin soomets, ma ei tea siiamaani, mis temaga on

aga see erutab mind
alati...

jaaa

20 detsember 2011

tsurr - mänguväline väljak, Silvet ma armastan sind, Frosti kaa

kõrgendatud enesehinnang
vahepeal
mulle tegelikult ei jõua alati pärale, mida ma siin teen või seal. eile oli jälle mingi kummaline lendava linnu tunne, mille kestel kasvatasin tiivad. raamatuleidmise tunne. kõige olulisem on alati klient. vahel. ja kui miski asi tundub kõige olulisem, siis tuleb ennast lihtsalt lolliks rabada, et see asi endale saada - see klient, see rabamise tunne, see teadmine, et peab ja sis saab ka. muud ju üle ei jää. isaga juteldes tuleb see kogu aeg välja. ma imetlen tema oskust saada alati need tehingud ja need inimesed, keda tal vaja on. aga eelkõige imetlen ma tema oskust asjadega lõpuni minna, mis tekitab alati tohutus koguses vaimustust ja häid emotsioone.

ah...

tegelikult käisin ma tal külas. ostsin ligi saja krooni eest saiakesi, sis kui raha pidi ulatama sain ma aru, kui palju raha eest. enne seda tundusid saiakesed väga nunnu väljavaade, peale seda tundusid nad mind natuke suruvat. et nagu kallis lõbu see temale külla minek, aga ma teisiti ei saanud, sest ma ei saa teisiti. tema loodab kogu aeg, et vähemalt üks naine ei taha temaga magada, aga see on väga vale lootus. ikka tahab, mina küll tahan, aga mida ma siin ikka tahan, kui kõik tahavad. aga eelkõige tahan ma tükikest seda tema ülbust endale. seda, miks ta julgeb kirjutada.

tsurr

sul on surnud looma silmad
õudustärevad kui vaatad
sest tegelikult pole
ainus ma

(ohseekino,
mille tissi
imeb saatan)

lihtsalt
rolli mängides
või lolli
leian ennast
ikka samast
tsurrist

külmad õhtud
vagad teed
hirmust süda
kinni keeb

aeg ei võta
ette ega maha
vahel tundun
endale ma kuri
sinule ma paha

*
jõulupeod, ivo, saapad, mille sees kolksuvad tänakivid, maksmata telefoniarve, pisut külm tuba, ikka veel maksmata kommunaalid, miks ma ei muretse? ma ei tea.

17 detsember 2011

nälg

alustame sis sellest
et raha ei ole
ja armastust ja
mitte midagi investeerimisväärset
ma teen seda
alati

ma peibutan, et siis
sa tead ju
sireen ju sinagi
muidugi oleks hea, kui oleks teisiti, aga me mõlemad ju
ja vahel me sellegipoolest usume
armastusse ja rahasse
ma tean
mingisse üleüldisse korda

kas ma olen, nagu kõik need teised
ma tean, et ei
aga sellegipoolest
sireenid me mõlemad ju
las nii


*
veidenbergs esitas mustas puudlis oma koledat luulet, vähemasti minu jaoks tundus kole. eia uus rääkis huvitavalt sellest, kuidas ta surevaid vanainimesi Kanadas kantseldas. imelik, ma ei oska enam midagi arvata ei suremisest, elamisest ega muidu ja mingitest maani karustest kleitidest ma ei oska ka arvata. ole, nagu oled, nagunii peavad nad sinuga leppima, sinu ilu või inetusega, vahel nad ei lepi. ja ei... just EI! kõige hullem on, et ise peab leppima vähkkasvajageeniga, amputeeritud jalaga ja veel millegagi.

*
Lilli-Ann - tal on kärepunased juuksed, mille nägemine mind alati jahmatab. ta ise ka - kogu oma olemuselt võiks teda tabada, vaikse arutu linnuna, kes lendab kui raisakotkas kohale, et emotsioone saada ja saabki. tema lähedusest muutun mina. pikaldaseks ja pidulikuks, kaugelenähtavaks.

tommi ütles eiale, et tutkit sa siin raamatut kirjutad, sa ei oska ju ja eia kirjutas. tubli tüdruk. minule ütles tommi, et katrina kirjuta kohe raamat, kohe artikkel, kohe luuletus, kirjuta, kirjuta... aga mina ei kirjutanud. imelik on vahel, kuidas inimesed ei kirjuta või siis näiliselt aina kirjutavad. minagi.

nälg
neljani öösel linnas
nälg
elu lõpuni
alati
igavesti
nälg

16 detsember 2011

olgu

mis siin ikka rääkida
seal ma sis seisan
teisel pool toru on minu korterinaaber
ja mina olen siin
munakivitänaval
ja purjus ja hull ja omadega täitsa sealsamuses
ja tema seisab ka
samamoodi purjus ja hull
ja omadega sealsamuses
tema
keda ma ei taha
ei armastada, hoida ega midagi
ja siis mingitel idiootsetel hetkedel
suudelda
jah, seda tahan

keegi ütleb, et homo
keegi ütleb veel midagi
aga minul on korraga täitsa ükskõik

olgu

15 detsember 2011

olud

mõned tekstid voolavad läbi ja aurutavad sisse
mingisuguse kummalise ärkamise meeleolu
tavatult heaolulise tunde
kõik kangestub reaalsuseks, mille vastu ei saa
kõomägi ja tema hea firma
rein raud ja tema kah vist hea firma
tegelikult amalfi
rahvas rahvas rahvas
millel saab teist kuninglikkus võitu
ja partseldajate asemel kirjutate
kangelastest
ma ei tea
ja sis kui ma mõtlen, et millal ma viimati ise
ega ma ka ei mäleta
hirmus on selliseid asju mäletada
teevad kuidagi meeleolukaks ja hirmsaks olemise
ja tunded
aga jah

nii

14 detsember 2011

blokid, šokid, ahmatovad


kui me kasvame suureks, kas siis hakkame kandma õigeid riideid, naeratama õiget moodi. vahel ma mõtlen ja sis ma tulen siia ja kuulan, kuulan ennast ja oma mõtteid, sõnu, mis saavad teoks ja mis saavad minuks ja vahel on tunne, et ma jätan kõik selle just täna vahele, et ma ei sünnita lapsi ega õpi regulaarselt hambaid pesema mitte kunagi. Ja vahel ma mõtlen, et kas see peaks olema suur probleem, et kas üldse on probleemi selles osas. Ma ei tea. ´

mingeid asju ma ei suuda teha ja ei teegi, ja sis tuleb mingi paks lühike mees, kes õpetab kõiki. naisi olema avatud, mehi hoidma end seni tagasi, kuni naised on avatud ja siis, siis saab kõik korda. ja ta küsib minu käest, et miks ma kedagi ei armasta. ja ma ei saa öelda, et ma ei saa, sest ma olen seda öelnud juba miljon või sadamiljonit korda ja minu sõbranna on vakatanud teisel pool telefoni, kui ma rääkisin talle temast. lihtsalt vakatanud. ja ma räägin kogu aeg kellestki, aga see pole enam oluline, mis nägu või tegu ta kannab. ainus, mis teda selle teisega või veel kellegagi ühendab on meessugu, muud midagi ja ma kardan. kardan sama intensiivselt intiimsust, päriselt lähedale minekut, nagu mõni kardab tonti ja ma ei tea miks, kas ma kardan siis seda, et ta läheb katki ja mina lähen katki ja me mõlemad ja siis... või me kõik... ja siis...

tädi ütleb, et aitab nendest armumistest - tal on õigus, nagu väga õigus, aga samas - ei ole ka. ei aita. "sa armud terve elu, aga keegi peab su laste eest hoolitsema", tal on endiselt õigus. MO ütleb, et küll see mees selle raha leiab, kui ta juba sinu on leidnud ja enda koha leiab ka. ja tal on õigus. ta muidugi kõiki neid minu nägusid ei tea, ei tea seda ka, et ma ei taha, ma tahan ise hakkama saada ja ma hirmutan inimesi, sest ma ei ole ettearvatav, vaid jõledalt spontaanne. Imelik, eks ole?

aga las olla nii
teisiti ei ole
jah

13 detsember 2011

ehhh konstruktiivne tiine kriitika

ma tahaks niiväga, et sa oleksid siin
ma ei tea, kes
tegelikult tean
me seisame külmas öös tänaval,
kunagi kiskus mu toakaaslane
imekaunis poolukrainlanna mind siiasamma
tantsima
sinul on sinu pruunid silmad
millega sa mind terve õhtu oled vaadanud

ei, mina otsustasin, et ainult ühest peaks piisama
noh, mina ei tea, mida mina olen otsustanud
ainult ma ei ole piisavalt kasvanud
lisad sa veel
ja kui mu korterinaaber ütleb
et sa oled nunnu
ja sinu sokke tuleks nõeluda
sis ma mõtlen
jaaa

mõnel mehel tuleb süda kokku nõeluda
see on kuradi raske
ja see on mingi loll asi
mida ma teha tahaks
ma ei tea miks
lihtsalt võtta ta kokku
ja võtta ta sülle
ja võtta ta omaks
vahet ei ole
kas ta armastab mind nagu naist
või mitte
aga ma kardan, et ma hakkan seda nõudma
ja see nõudmine tekitab minus
paanika

selle cd, noh, selle cd, selle kinkis sulle ju peika
mul ei ole peikasid
peale seda, kui üks tüüp peale poolteist kuud minuga semmimist
indiasse sõitis, tema oli minu peika
kõik ülejäänud toovad mulle oma südant
oma lilli, oma luulekogusid, oma märkmikke
käsitsitehtuid, oma cd-sid

ja nii on

kurb on
vastik on
alati on



Flavia da Rini (1978) pilt 2009 aastast
seda, et mul oli ka sünnipäevapidu
ilus oli
mis mul muud

12 detsember 2011

*

ma lihtsalt tahaks, et need asjad läheksid edasi
saaksid millekski enamaks
muutuksid ja muudaksid maailma millekski paremaks
kui see esialgu on

joonas seisis üsna nõutult liisa kõrval, käed kolksusid paremale ja vasemale, ega ta ka nüüd teadnud, miks liisa selline oli, aga oli, alati, ta puudutas liisa huuli ja naeratust oma naeratusega, oma huultega, miks pidi liisa niimoodi kõik välja naerma, tema enda ka, just praegu kõigi ees ja millise kummastava soojusega liisa lagunes temaast eemale

"ma ju oleksin sinu eest kaa..."

"ma tean... aga ma ei taha seda enam."

"mida?"

"seda..."

miks liisa enam ei tahtnud, ega ta ei teadnud ka miks. lihtsalt aeg oli täis, tahtis, tahtis, aga ühel hetkel lihtsalt tiksus tema aeg täis ja ta seisis kummastava valutundega poisi kõrval, vaatas päikest, mis tõusis nii suurelt taevalakke et hullmajaks võiks saada
*

10 detsember 2011

nii



miskipärast tekitab paul mccarthy minus paanilise vajaduse armuda haigetesse kunstiteostesse

jaa

see üleval on 1991 ilmunud spagettimees

kas sina oled ka?

osakond on loomulikult paanika
ja mina olen loomulikult ka paanica
nagu see karu Pöffi kontoris
teie tulge temaga tutvuma

*
need hommikused ülesärkamised ja mõte, et mida ma jälle selga panen või kuidas ma välja lähen või näen. see naine, kellele ma poolkogemata räägin sellest, et mu lapsepõlvesõbranna alastab oma privaatses blogis iseennast ja oma lähedasi, nii kummaline on näha omaasendis mehi, ja hea ka on näha, imelikult hea. meeleolu tõmbleb koha peal ja pealt ära. meeleolu. eile jooksime töölt koju - ma mõtlen kogu aeg, et missugune on elu, et mida sellelt tahta ja korraga, kui seesamune mittediplomaadi haridusega, üleüldse hariduseta, aga üliintelligentne noormees silmapiirilt kaob, et leida keegi teine, ah ilusam-targem... te ju teate küll, mis tunne see on, vastik tunne eks ole, umbes nagu pääseks kogemata iseenda õnnest ilma, aga ei pääse ju. õnn on kogu aeg siin. olgu ta siis või õnnetuseks maskeerunud. õnn armastada või õnnetus armastada vale? inimest. jaa. sellised lood sis - eile me müüsime neid paganama asju, me kogu aeg müüme, igasuguseid, ja Armin Kõomäe uus romaan saabus näppu, ma olin vist õnnelik ma olen alati õnnelik, kui ma mõnele uuele ja huvitavale otsa satun. seisatan - hing kinni. Filimonovi luulekogu eesti keeles. ilus. jälle seisatan. Rein Raua uus asi, jälle hing kinni, jälle seisatan. jaa nii ta käib. individualistlik seisatamine ja sis räägin jälle šokolaadidest või kommidest või tänasest sünnipäevapeost. hea on, kurb on ka. meeleolu ja nii edasi.

osakond on ikka sama

missis, et spagetimeest ei ole, meest üldse ei ole. ma peale seda naervat jumalat otsustasin vahet pidada. nagunii on kuidagi imelik. midagi on ikka veel kuskil virvedavalt pooleli ja poolikud asjad Tegelikult ei ole head, vähemasti minu närvisüsteemile mitte. tõmbab kõik pingule ja vahel, vahel tahaks lihtsalt minna õue, südaöösi, mitte magama vaid õue, sinna vahtra alla ja loota, et äkki tuleb piisavalt külm ja virmalisterikas öö - vaadata taevasse ja loota, et äkki surengi nii oma kõige ilusamat surma. milleks? nii palju on vaeva nähtud.

ma lähen jalutama ja ta küsib mult numbrit ja palub koera patsutada.

milleks?
ahmilleks ikka
teate küll
suurte siniste silmadega kena noor mees
mitte enam kahekümnendates, natuke vanem
inglise keel on hämmastavalt korisev
madalmaadest või?
jah

ma lähen oma Noa laeva, mis päästab mind üksindusest, mis randub alati tõnismäel, kus mu isa randus eelmine sajand, kui polnud enam ühiselamu kohta, sest ta oli selle poistega ära joonud, aga koolis oli veel käia vaja

ta saadab mulle sõnumi, sest tema on ilmselt samasugune elevant või kaelkirjak nagu mina, ütleb, et ma naeratan ilusti, sealsamas Noa laevas, hetkeks säran ma nagu kuusepuu, on hea olla ilus või naeratav või mõlemat, kurb on vahel ka, väga kurb

miks ma inimesi ei usalda? miks ma neid ei armasta? miks ma tegelikult kardan kõike? Miks?

09 detsember 2011

lõbus vingumine

kurbuse lõbus faas
mõtlen, et äkki
silmad vajuvad kinni
eile kuni hommikuni
treisin võimsalt ahju kütta
tuba ei saand ikka soojaks
korterinaaber ikka nohises
ikka
ja sünnipäeva tahan ikka
mis seals ikka
vinguda armastan
ohjah
üle pika aja kirjutasin
ERITI VINGUVA kirja Ple
ja reaktsioon
ei olnud nii vinguv
reaktsiooni pole veel ollagi
imelik, et ma annan nii kiiresti alla
et ma loobun
oma kohast nii ruttu
ja nii häbematult

ma ei ole jõuluabiline
ma ei tea, mis ma olen

07 detsember 2011

loostumise esimene faas - ma ei tunnista seda

ahjaa
tegelikult on sünnipäevaasi alanenud kella kuueks õhtal
ja läheb edasi Ehi jõulupeol
kell 22 või nii
aga tulge minule külla ikka
ja sis võiks edasi minna - ikka
ja tulge kohe kõik korraga
ja istuge ja rääkige ja nautige
ja nii ongi
õnn meie õuel

*
jah, ta polnud seda väärt. või noh, keegi polnud. kui Lisandra pea kõrvale pööras, nägi ta neid kõiki kuidagi kummaliselt talle otsa vaatamas. mida ta tegelikult tahtis? milleks ta seda tahtis? seda? armastust?

sest kõik tahavad. ta toksis asjalikult suurde arvutisse kelmikaid tähti. kelmikad tundusid nad juba algusest peale, ainult Joakim nende taustal tundus veelgi kelmikam. armastuslood? joakim oli homo või noh vähemasti väitis seda, et on. Lisandra ei osand seepeale miskit kosta. võib-olla oli kah. keegi ei või kunagi midagi teada. lisandra teadis veelgi vähem sellest. vahel tekkis tal tunne, et ta peaks võimalikult kiiresti siit lahkuma, uksed sulgema ja otsima uut ja paremat ja paljutõotavamat karjääri, aga nii kui ta üle laua kaes nägi ta enda silmi peegeldumas vastu klaasilt. ta teadis, et kohe kohe kohe hakkab ta nutma, ükskõik mis põhjusel või hakkab paaniliselt põhjust otsima nutmiseks ja ta teadis, et see oligi põhjus siin olemiseks. ennast oli siin märksa lihtsam piinata kui kuskil mujal.

"tehtud?" küsis Lisandro.

"ei..."

"tavaliselt on sul sisse trükitud juba kuue minutiga üks a neli ja sa küsid lisa, mis täna?"

"lihtsalt - püüan natuke eemale hoida..."

"mida? mida? kulla Lisandra..." mees naeris, tugev bariton võttis hoogu ja langes vihase vihmana tema seljale, "sa oled hea tüdruk, sa ju tead seda, sa kuulad alati sõna..."

Lisandra kuulas veel palju enamat kui sõna, aga ta ei tahtnud öelda Joakimile, mida ta veel kuulas. trummeldades sõrmi mööda klaviatuuri ja kummutades sõnu kahvatatutena masinasse.

"kas sa oled kunagi päriselt armastanud?"

"avalikult... ei."

"sinu tekste lugedes tuleb välja, et sa muud ei teegi, kui armastad avalikult mehi"

"mehi? jah, enamasti mehi, ma ju pean, keegi peab ju selle eest seisma..."

"seisma? joakim joakim joakim..."

"nagu sina seisad hea selle eest, et mul oleks kellest kirjutada..."

jah, lisandra otsis sõna otseses mõttes Joakimile geimehi, kellest too võiks kirjutada, päriselt, häbenemata, julgelt - otsis, sest joakim oli geiaktivist. tobe, eks ole? eesti kontekstis ma mõtlen, esialgu mõtles lisandra ka nii, aga siis kui ta kuuletus lugudele, armastusele ja vajadusele armastatud olla, intiimsusele, millele ta ise kunagi ligi ei pääsenud, sest teda võeti kui kanni, mitte kui pärisinimest, keda võiks päriselt armastada, hellitada, hoida, võtta lugudesse peakangelaseks. Lisandra oli eikeegi, Lisandra oli sekretär, aga nii kui ta Joakimile silma vaatas, siis ta ei olnud enam ja see tekitas temas kaksitisi tundeid.

"aga päriselt?"

"mis päriselt?"

"päriselt oled armastand kedagi?"

"mis sul täna on?"

"joakim..."

"vahel sa käitud nagu inimene või koer või detektiiv, aga sul pole õigust, sa ju tead seda..."

"ei tea"

"mida?"

"eimidagi..."

lisandra vaatas korraga jahmunult joakimi.

"vaata, aasta tagasi ma tõesti ei teadnud, aga nüüd... no kurat... nüüd ma pean teadma..."

"mida?"

"et keda..."

"ma ei saa aru..."

"et keda sa armastad...?"

"lisandra..."

"jaa!"

"mis sa arvad, keda ma armastan... keda vana pede ikka armastab?"

joakim hakkab kõva häälega naerma, terve korter täitub tema naerust hetkeks.

"sind, seda, et sa oled siin kogu aeg, kui mul sind vaja on, aga mitte..."

"jah, aitäh..."

06 detsember 2011

kõrvetavad lood

ma üritasin ahju või siis oma aju kütta
lõppes suitsuse toaga
aga vähemalt ei pannud ma korterit põlema
see on midagi, mida võin ma kaa väga hää tahtmise korral teha
ahjaa sünnipäev tuleb mul ka
varsti
27 saan, kõik ütlevad, et tita, aga need kõik on neljakümnele lähenevad
jaa, ja mina lähenen kaa kunagi, ja sis saan ma ka öelda, et tita
võite tulla Sügise 12 ja helistada minu numbrile ja küsida, et kas te võite tulla
võite ikka, kõik võivad
aga tooge sis puid ja käsiraamatuid selle kohta
kuidas korterit mitte maha põletada
võite muid kingitusi kaa tuua
ma olen väga õnnelik ja vastutulelik
et sis algab kell 16. 00 ja kestab ööni,
sest järgmine päev pean olema mingisugusel
taimetoidutegemise kursustel
et vot nii

ahjaa
blogi püüan ümber sõnastada
lesbiks pole hakand
ega midagi endiselt soovitan poes käia ja osta Paavo Piiki, Kaur Riismaad ja härra Margus Tamme
kirjandusgruupi olen ma ikka veel
sellest pahest ei pääse
endiselt loen vahelduva eduga väga häid ja väga halbu raamatuid
praegu olen vaimustunud Akugatawast
ja mis seal salata varjust ühes omanäolises proosaluule teoses
endiselt

unistan kuulsusest, rikkusest, armastusest, õnnest
ja endiselt vaatan peeglisse
ja ei usu oma silmi
ega paanikat
endiselt

*

Kapp

vahel kandis Anna silphaaval sõnu tummast tühjusest ette.

"Kapp, sah-ver, dii van, kapp..." kordas ta veel ja veel ja veel ja veel kord.

Tuba täitus neil hetkil küsimusega, kust ta selle kapi saanud oli. Vanatädilt. Kust vanatädi selle saanud oli? oma vanaemalt, mida tegi see kapp euroremonditud korteris. Anna hingas sisse ja välja. Ta teadis, mida see kapp seal tegi - seisis. Anan teadis, et varsti hakkab teda huvitama diivan ja siis sahver, mida kahetoalises keskküttega korteris polnud. Ta teadis, et ta ärritub. Seega otsustas ta veel kord sõnu korrata.

Juhani ütles, et naine on hulluks läinud, aga tegelikult Anna lihtsalt peksis järjekindlalt praepanni vastu kappi ja kui Juhani küsis, et miks, siis vaatas Anne talle imestunult otsa, et kuidas Juhani siis ise aru ei saa, et euroremonditud korteris on kapp, mille kokkupanemisaasta oli 1894.

"Ahah..." ütles Juhani selle peale, "Kas siis panniga vastu kappi peksmine aitab midagi?"

Kusjuures aitas küll.

Näiteks kapiga kohaneda.

Selle veidra labiilse ajusüsteemiga, mis tahtis euroremonditud kappi, mingisugust läbivat stiili. Anna teadis, et Juhani ei saa aru ja ega ta ise ka vahel ei saanud, et mis sellel kapil viga oli, lihtsalt oli. Oli! Panni peksmine vastu kappi oli tõenäoliselt kõige parem viis kohaneda või lihtsalt stressist vabaneda.

Anna seisis.
Anna vaikis.
Anna tundis häbi, kui naabritädi altkorruselt ukse taha tuli ja küsis, et mis siin toimub ja Juhanit kodus ei olnud.

"Mul on kohutav kapp," vastas Anna.

Kapil oli lihtsalt üks häda, mida Anna teadlikult ei adunud. Siis kui ta hoogsalt teflonpanniga kapi mustale pinna lõi, ei võtnud ükski löök end nähtavaks, must pind justkui imanuks endasse valu oma stoilisuses ja rahus. See vana kapp oli elanud vanatädi Rosalinde juures 80 aastat ja enen seda vaarema Marta juures 20 aastat. See oli näinud kummalisi tülisid, kui Rosalinde jäi ilma oma unistuste peigmehest vanaema Liinale, kui Rosalinde istus poole ööni üleval ja nuttis, silmad vett ja viha täis, karje kõris kinni. Kogu tema suutmatus kedagi teist armastada, ja neid teisi tuli terve trobikond, imbus sellesse vanasse kappi, mis tunnistas Rosalinde tundetust ja armastust. Vanaisa hoidus vanatädist rääkimast. Kuidas see nii juhtus, et ainult kapp teadis nendevahelisi suhteid? Anna tajus vanatädi Rosalinde rõõmsa meeleolu taga alati nukrust. Kõik need nukrsued olid kogunenud kappi, mida teflonpanniga mõlki ei saand peksta.

Ja need nukrused olid toodud Anna uude koju. Juhani ei armastanud teda. Juhani tahtis ainult lapsi ja kui jõhkralt ja tundetult ta Annaga armatses.

Teflonpannile ei mõjunud peks sugugi mitte halvasti - praadis paremini.

04 detsember 2011

mis saab siis kui

Ta seisis keset tuba, käed taskusse surutud ja meeleolu kahkvel - midagi ta tahtis sellest elust, nii nagu tahetakse vahel armastust või midagi või kedagi või veel midagi või veel kedagi. täna sai ta selle jälle selgeks, kuidas kivi kivile surutakse, kuidas krohv sirgeks patsutatakse ja kuidas higi voolab päikses mööda pruuni köndist keha. täna ta sai aru, et see on ilus. oh, kui talle ainult meeldiks mehed või tema meeldiks meestele, aga ei. Vanda oli poisipeaga ingellik ehitajanna, kellele meeldis higi, meeldis mustus, meeldis remont ja veel midagi. ta surus oma karedad käed veelgi tugevamalt püksitaskutesse ja kuulatas vaikselt enda sees laulvat häält: "Homme peaks emale sõnumi saatma, et kõik on korras, et kõik on korras, ta juba muretseb, kindlasti muretseb."

Ema oli muretsenud juba siis, kui Vanda keset tuba seisis ja suu poolavali talle silma vaatas. Ema oli haiglane, kellest keegi ei hoolinud, isegi Vandale tekitas aegajalt raskusi ema kõhna ja kahvatu keha eest, mida too aina tablettidega toitis. Kui tabletid said otsa, hakkas ema karjuma, mööda tuba ringi trampima, kohta otsima, ennast. Vanda ei suutnud enam. Ühel hetkel ta lihtsalt läks minema. Mida ta tegema pidi? Ja nüüd saatis ema igasugu imelikke sõnumeid oma tütrele, helistas ja Vandal oli hirm.

Vanda mõtles, mis siis kui ema saab teada, et Vanda laob Tallinnas müüri, et mis sis saab. Ta seisis ühiskorteri kolmeteistruudulises toas, vaatas mööda Suur-Ameerikat kihutavaid autosid ja ei teadnud, mis edasi saab. Noh, mis seal ikka. Ema saab hakkama. Ta on nii ilus, et kõik tahavad teda hoida ja kui ta vastu pisut hoiab, ongi kõik korras, aga siiski. Vanda mõtles ka sellele, et mis juhtub, kui ema saab teada, et Vandale meeldivad tüdrukud, kas ema saab pahaseks, kas see halvendab tema seisundit?

Ja nii seisis Vanda edasi nendes kummalistes hetkedes ja ootas midagi ja jättis tänagi sõnumi saatmata, et mis siis saab kui, turgatas ta peast kogu aeg läbi ja lõhkes punase veenina igale poole, et mis siis saab kui.

Aga emale oli lihtsalt leiba vaja, koos piimaga.

03 detsember 2011

kallistusvalmis poiss Musta laega saalis

ohjeesus
ma lihtsalt ei taha enam oma telefoniarveid näha
iseennast peeglis ka mitte

Iga kord kui ma kuhugi töövestlusele jõuan, jõuan mingile mittetuttavale pinnale ja mul tekib hirm, ahastus, paanika. Seal nad sis istuvad tähtsad mehed ja mul on tunne, et ma hakkan nendega flirtima, et ma mängin pisikest plikat tugeva ja jõulise naise asemel. Isa tuleb meelde. Naeratada võimalikult palju ja võimalikult närviliselt. kus ma olen? kus?

ja sis ma võtan selle emotsiooni endaga kaasa. selle ebakindlaks olija tunde - kunagi ütles keegi mulle, et K, et ainus asi, milles sa kindel võid olla, on sinu kirjutamisoskus. vaevalt. siin ma sis olen ja minu bloggi võib lugeda ainult kaks inimest, sest ülejäänud teevad sellest kõigest idiootseid järeldusi, ka minust ja mul on ühelt poolt kurb, teisalt kummaline olla. ma ei saa aru, mida ma tahan ja miks ja see tekitab põtkiva jooksu tühjusse. kümme katset proovida ei midagi. seista - ilusasti riides, vähemilusasti, jne. enamus jaolt üksinda - eemalolijana sellest konkreetsest probleemist, mida ma hetkel lahkan, milles ma elan.

aga me kõik oleme ju

miks sa siin oled?

see on kuidagi filosoofiline küsimus, millele on kuradi raske vastata

miks see poiss mulle peale oma luulekogu kinkimist ütles aitäh

sellele on veel raskem vastata

ta on poiss
ta on väike
ja ega ma ka suurem pole ja ta on minusse armunud
ja ega ma ka vähem pole armunud ma mõtlen

ta surub mu hetkeks endale vastu ja ma kuulen temas vaikset häält
tegelikult surun mina, sest ma ei suuda temast lahkuda kallistamata
ja see on imelik
see kallistus

töö juures on kõik hästi. ma olen õnnelik, aga ometi otsin uut kohta, sest raha on vähe ja ma ei oska enam kuidagi olla. eile näiteks rääkisin ühele poisile tantrajooga õpetajast, päris imelik oli rääkida, noh kõige lõpus sain aru, et ma tohiks talle sellest rääkida, aga ma ei saa, ma tõepoolest ei saa

ma tahaks et see poleks enam nii keeruline ja ometi ma olen ennast sinnamaale mõelnud, et on keeruline. paremal küljel istuvad Hedda Maureri ja Akugatawa ja Jõerüüdi ja Sartre´i raamatud, mina olen segaduses - millest alata

eile pidanuks Ivoga jazzul olema

ma ei suuda, midagi on valesti, midagi on väga väga väga valesti ja vahel on tunne, et ma lähen katki sellepärast või teen kellegi teise katki.

vat selline kurbus on

02 detsember 2011

*

kuidas seda üldse nimetatakse
seda hetke, kui saad aru, et sa ei oska
hoida kedagi endale nii lähedal
et hing on mõlemal lähedusest õnnelik?

ja sis sa saad aru
kui te seisate nendel kummalistel sekunditel
teineteisest vaid puudutuse kaugusel
ja sina tühistad puudutusi
kallistusega
sis kui sa saad aru
et sa ei saa millestki aru
ja ei taha kaa
aru saada

sis

ongi kõik

01 detsember 2011

täidetud lood

enam ma ei saa
ei taha ka
kõike seda oli vahepeal nii palju
valus hakkab
nagu oleks keegi lihtsalt otsustanud, et mul peab olema temaga
aga tegelikult
ega ikka ei pea küll
kui mina olen ainuke
kes tema jaoks

peab?

mida?

mina ka ei tea enam mida

*

paha hakkab
nüüd ja kohe