30 september 2015

Tegemise värk

Olen täna nii paljusid asju teinud, et see hirmutab mind. Ja eile ka.

Lindudest sündinu I osa

Sven Arbeti foto


Need olid pisikesed augud või õõnsused, millesse päikese punakas kiir tardus – olemata ometi peamine põrandas. Haigla lehk. Vanem naine – suured, hägushallid silmad – võrdlevpateetiline naeratus. Miks pateetiline ja kõigele lisaks veel võrdlev?

"Sa peaksid siin rohkem käima," ütles vana naine nooremale.

Laps tõusis põrandalt – ta pisikesed sõrmed surusid ema sõrmi – korraga ta tundis ebalevat sundust emale põrandaõõnsustest rääkida, aga ta vaikis. Ema hoidis teise käega vanaema kortsulisi sõrmi.

"Peaksin jah."

Tüdruk vaatas ema pikki peaaegu puusadeni ulatuvaid patsi köidetud hallikaspruune juukseid ja lasi ema käest lahti.

"Augud," ütles ta korraga.

Vanaema silmad välkusid.

"Mis augud?" küsis ta.

"Emme, vanaemal on põrandas päikeseaugud!"

"Mis augud?" küsis ema jällegi.

"Vaata..." tüdruk istus põrandale maha ja näitas põrandakatte mustriauke.

"Põrandal on must! Kogu aeg unustad sa ära, et sul on ilus seelik seljas ja see läheb mustaks, kui sa põrandale istud!"

"Emme, aga augud! Vaata augud!" Vanaema haarab ema käe ja takistab toda plikakese juurde jooksmast.

"Vanaema, kas sa vahel muudad ennast imepisikeseks, tõused voodilt ja lähed neisse pisikestesse päikeseaukudesse kiirepoiste ja kiiretüdrukutega rääkima?"

"Tõuse kohe püsti ja jäta see jutt!"

"Vahel tõesti!" ütleb vanaema salapäraselt naeratades. Tema ei pea ju häbi tundma tüdruku kingatolmust määrdunud kollase seeliku pärast.

Aga vat sellepärast oligi tüdruku vanaema pateetiline päikesekiirte armastaja, kes unustas üsna sageli oma haiglavoodi, võrreldes oma tütre halle muresid päikeseaukudega haiglapõrandal.

*
Libisevad pinnad rongi-, auto-, lennukiaknast, mootorrattalt, libisevad jalge alt, silme eest, kinolinalt – läbi, üle, peatumata. Igasugune peatus on justkui tagasikäik – hoiduda mõtlemast, hoiduda hoidmast.

Kui õnnelik võib-olla vana naine ja kui õnnetu on ta ometi. Ei – inimesed ei ole õnnelikud, kui neile pannakse selga ilusad riided ja nende nägu lõigatakse sümmeetriliseks, mõni lõigatakse meheks, teine naiseks – küsimusi esitamata, peatumata, mõtlemata – esitatakse välisele nõudmisi, iseenesele aga mitte.

Vana naine kuulis seda iga kord, kui tema tütar üle haigla ukseläve astus. Ta nägi valgeid käsi ja kõhnunud kortsulist nägu. Kui laps lubaks, ta hoiaks oma last. Mõtleks, peatuks, hoiaks, esitaks küsimusi oma väikesele tüdrukule, kes muu maailma jaoks ei olnudki enam nii väike.

Ja tema ise? Kes oli tema ise? Kahekümneselt abiellus ta küla ilusaima poisi Aleksandriga, kelle kindlameelse pilgu all kannatas ta juba lapsena. See oli vist nääriõhtu, kui nad kahekesi õues kuud vaatasid. Nastja oli tõmbunud peaaegu soolasambaks, nii hea oli Sašaga olla, ja poiss libises üle kõnnitee külma ja krudiseva pinna tüdrukule otse külje alla – nii et Nastja kukkus pikali – ja kogu see veider ning ilus peaaegu, et hõbedane hetk oli rikutud sellest valusast põntsust tüdruku paremal põlvel.

Saša aitas Nastja püsti ja naeris. Nad olid siis vist kaheteistaastased. Salamisi hoidis Nastja oma paremal põlvel sinikat mõtteis terve elu, kui esimest isiklikku mälestust armuvalust, sest see oli nii ilus – hoolimata kõigest.

*
"Aga siis..." ütleb vana naine minu köögitoolil valgusse hajudes, "Aga siis tulevad inglid."

Kuulan teda, kui lõhun sündimata tibupoegi kanakoore seest pannile, lõigun rohelist sibulat ja valan piima juurde, segan sisse jahu. Naine, aga peab edasi – kristalselt selges õhtuvaikuses vestlust inglitega. Tal on seljas tumelilla maani kleit. Tema juuksed, hallid ja õhukesed kui ämblikuvõrgud, on kuklasse krunni keritud. Tema kaelas ripub hõbedane pross ja silmad tunglevad mööda köögi pruuni pinda ja siniserohelist kaltsuvaipa.

"Kas te arvate, et nemad [INGLID] ei kuule teid?" küsib vana naine minu käest jällegi. Kehhitan õlgu. Köögiaknast näen, et õues jooksevad lapsed: kaks kümneaastast poissi ja üks väike kuuene plikake mööda asfalteeritud tänavat ja mängivad Mädamuna. Noorim – Liina – on minu oma. Tal on poolde selga ulatuvad lokkis blondid juuksed. Lokke teeb ta endale juba tükk aega ise. Naabrilapsed naeravad teda, aga tema ei oska teisiti. Mina seletan seda oma rasedusaegse lokilembusega. Ma ei olnud võimeline muud tegema, kui alustama oma päeva lokkide tegemisega ja teine pool päevast läks oksendamisele.

Vana naine justkui ei näekski neid – Liinat ja Taavetit – minu perekonda. Nemad ei näe teda ka, ainult kirjutamistoa raamatud, mida ma Taaveti meelerahu hoidmiseks kunagi enne oma kolmapäevast koristuspäeva ei puutu, võivad sageli kohta vahetada – täiesti juhuslikult sattuda tagasi riiulile, kaminale – mitte aga lauale, siis on Taavet marus. Ta jookseb mööda tuba ringi ja tahab minuga pahandada, aga mõistab, et see on mõttetu, sest ma ei ole neid puutunud. Ja ma ei tea siiamaani, kuidas ta teab, et ma ei puutu tema asju enne või pärast kolmapäevast koristuspäeva.

Liina aga teab – iga õhtu rullib ta vannitoas koos minuga endale lokke pähe ja küsib tädi kohta köögipingil küsimusi. Ta küll ei näe teda, aga ta tajub õhus seda vanaaegset hõngu. Aasta siis oli 1925, kui tädi suri. Seda ma tean. Olen kuulnud.

*
Tol hommikul – õigust öelda küll lõuna ajal – kui me Lindaga ärkasime, oli surmvaikne. Õigemini ärkasin mina enne Lindat. Seal nad siis lamasid – üksteise peal ja all – suud ja silmad täis unenägusid. Ja seal nende kõigi keskel magas Linda – peo korraldaja. Minu poolt tuli pleiss, tema poolt tuli rahvas – kusjuures palju rahvast, keda oli tore näha siin vaikses majas ringi podisemas, joomas, lõputut vestlust ketramas, naermas, naljatamas, mööda puuviljaaeda üksteist taga ajamas. Vanus varieerus seitsmeteistkümnendast eluaastast kuni minu neljakümnendani. Ma arvan, et see oleks meeldinud isegi mu emale, kes oli haiglas. Imelik oli see, et me lagunesime kõik laiali – oma isiklikku naudinguruumi. Mina kuulasin ja kuulsin korraga eneses vaikset soovi olla ihaldatud ja armastatud, aga ise käitusin kõigiga tõredalt – välja arvatud Linda.

Ja sellel tinglikul hommikul avastasin end suudlemas Linda saunaspestud jalataldu – tundes samal ajal kellegi pilku oma kuklas. Tõusin ja pöördusin ära.

Linda rehmas ennast üles ja me istusimegi – kabinetirõdule suitsetama. Esialgu oli meid ainult kaks – siis hakkas tõusjaid olema üha rohkem. Mõni häbenes oma eelmise õhtu käitumist, teine oli õnnelik, et oli tuttavaks saanud nii huvitavate tegelastega – meie Lindaga olime seda kõike ennegi näinud – see ei pakkunud enam pooltki nii palju rõõmu, kui see tundmaõppimisnaudingute avastajatele pakkus. Ülestõusjad läksid lõpuks ikkagi omaenda toimetuste – kodu, töö, naise, lapse, eksami juurde tagasi. Ja oli kust tagasi pöörduda – sees uus kummaline osadustunne elust ja ka inimestest.

Ma ei tahtnud teadagi, mida mu naabrid minust arvavad. Politseid polnud kutsutud, järelikult midagi väga õudset nad ei arvanud. See oli tore.

Kõige hiljem ärkas Taavet – suurte stoiliste pruunide silmadega ja rastapatsidega tüüp – Lindast kuus, minust kaksteist aastat noorem. Linda kavaler. Tal oli kaasas punane läpakaseljakott, kus leidus nii tühi hambapastatuub kui ka vesipiip, aga ka sülearvuti, millesse oli surutud kogu tema maailm. Linda rääkis, et Taavet oli kirjanik. Taavet seisis keset minu elutuba ja vaatas kuivõrd palju see oli muutunud eilsest õhtust saadik – korraga hakkas ta koristama. Ja nõnda me koristasimegi kolmekesi. Naersime seletasime – ootasime – võib-olla seda, kuidas maailm itta pöörduks, aga ta ei teinud seda ikka veel. Taavet istus keset diivanit maha ja jäi mind ainiti vaatama. Nad pidid Lindaga veel kuhugi minema ja kui Linda selle jutuks tõi, ütles Taavet:

„Ei lähe."

„Mis mõttes?"

„Lihtsalt ei lähe."

„Tavaliselt on mul Veeraga naistejutud.“

„Aga mina ei lähe.“

„Tavaliselt ei jää Veeraga keegi teine peale minu kahekesi. Veerale ei meeldi.“

„Kurat, mine minema.“

See oli vastik hetk. Tundsin, kuidas mind haaras paanikahoog. Taavet ütles seda kõike sellise rahulikkusega, et temas oleks justkui idanenud vägivaldne kurjategija.

Linda tuli Taaveti juurde ja lõi teda näkku. Taavet seisis sõnatult – nagu ei jahmatanuks löök teda mitte kuidagi.

"Palun, mine ära!" ütles ta aeglaselt Lindale. Linda võttis inimesi ja esemeid enda ümber ainuomandina. Sedasorti vastuvaidlemine Linda reeglitele, ja reegel oli see, et mina olin kaitstud igasuguste valede inimeste eest, ainuomandi puhul olid keelatud.

No, eks sa jää siis!" ütles Linda. Suudlesin Lindat hüvastijätuks põsele ja läksin kööki kohvi keetma. Taavet aga läks isa kabinetti kirjutama.

*
Esialgu Taavet lihtsalt oli. Nagu mõni klaaslühter või portselantaldrik või heal juhul kaasaegne kodukoristusrobot – ikka niisama ta minu kodus olla ka ei saanud. Kõige selle juures tundsin vahel, kuidas ta mind hoidis, nagu olnuks ma pisike emata jäänud linnupoeg tema kätel. Nii õrnalt ja tasa – nii ettevaatlikult ja targu, et see ajas aegajalt lihtsalt segadusse. Mis ta tahtis? Miks see minust kaksteist aastat noorem poiss ära ei läinud? Mida ta minult ootas? Kes ma talle selline olin? Milleks?

Ta jälgis mu elu painava lähedusvajadusega – kusjuures kohati avastasin, et tegu polnud seksuaalse läheduse tarvidusega – miski muu tõmbas teda minu poole. Sain aru, et niipea ta minu juurest ei lahku. Linda jaoks tähendas see seda, et pidusid minu majas enam ei toimu.

"On nõmedik!" klõmpsus Linda teisel pool toru, kui talle seda rahuliku südamega teatasin.

Seal see Taavet siis sagis, koristas tube, pesi nõusid – minu suureks hämmastuseks lõikas roose, rohis võõrasema peenraid ja ükskord küsis koguni, et miks ma kodus juurvilju ei kasvata.

"Ei viitsi."

"Peaksid."

"See siin on vist ikka veel minu maja ja ma ei viitsi."

Minu vastuse peale lõi ta käega.

Vahel ta lihtsalt istus minuga koos elutoas ja jälgis, kuidas ma mõne komöödia peale televiisoris naerda lõkerdasin, järjekordset kampsunit kudusin ja kõrvale Vikerraadiot kuulasin või ajalehte lugesin.

Ükskord, kui istusin laua ääres ja kudusin endale pikemat kleiti küsis ta: "Kus sa tööl käid?"

"Ma olen koristaja."

"Kus?"

"Raamatupoes ja kõrtsis. Vahel müün kasutatud riideid."

"Kuidas?

"Mis mõttes kuidas? Sa ei kujuta mind koristaja või kasutatud riiete müüjana ette või?

"Sul on raamatukogu täis sellist väärtkirjandust, et mõni mees ainuüksi seda nähes saaks suurkirjanikuks.“

Silmanägemine on kehvaks läinud. Seepärast kandsin kududes prille, lükkasin need ninaotsale ja vaatasin oma ilusale noorele kaaslasele silma.

"Aga vata, juhul kui sa märganud pole, olen mina naine."

Taavet muigas.

"Märganud?" kordas ta ja naeris, "Märganud..." kordas ta veel kord, "Lisaks sellele olen märganud ka vasturääkivusi sinu elus."

"Vasturääkivused? Lõpetasin 2003. aastal EHI. Muidugi on mul mõned raamatud."

"Mõned raamatud?" tõeline kiiresti õppiv papagoi kordas mu viimaseid sõnu taas.

"Mõned raamatud."

"Mida sa siis praegu siin – selles väikses koitanud Võru linnas teed?"

"Mida ma siis siin tegema peaks? Õpetajaks ma ei kõlba. Autoremondilukksepa ametit ma pidada ei oska – peale selle vihkan autosid. Säästumarketis töötada on veel jubedam – oli aeg, kus seda tegin. Hullumaja! Oma mõtete jaoks selles imelikus kohas küll ruumi ei jätku!"

Poiss vajus näost ära ja mina lükkasin prillid tagasi ninajuurele ja jätkasin õdusalt kudumist – nagu poleks midagi juhtunud.

"Ja muide – sina elad ka juhuslikult minuga selles koitanud Võru linnas," torisesin kõige lõpuks.

"Minu korter on Tallinnas."

"Ahsoo."

"Tühi.“

"Selge. Nii et sis sinu praegune viibimine minuga ühise katuse all on suvepuhkus?"

"Mitte päris."

"Mis mõttes?"

"Ma võtan su naiseks."

Hetkeks ma lihtsalt istusin – nii rahulikult kui see antud hetkel võimalik oli. Tema oli aga selle lause kestel võtnud kätte Michel Foucault hullumeelsust kirjeldava teose.

Et viimane sõna jääks ikka mulle, pidin midagi ütlema: "Ja pärast seda? Mis sul pärast seda plaanis on? Mind ära mürgitada või?" küsisin ma lõpuks uudishimust.

"No," muigas ta, "kõik on võimalik."

Tõsijutt.


28 september 2015

Jazzust tööni

Ivoga üle pika aja jazzul. Mõnus. Ma ei teagi, kuidas seda asja sõnastada või nimetada või nimetamata jätta. Vahel ta libiseb endast välja. See imelik tunne. Henryk rääkis siin ükspäev, kuidas ta ühel muusikakuulamise õhtul tundis, kuidas lund hakkas maast sadama. Mina tundsin, kuidas maailm tegi tiire. Kuidas Reelika Kanguri hääl, Kirke Karja klaver, Aleksander Paali saksofon lihtsalt võtsid mul jalad alt ja tekitasid kananaha. Külm oli - pikas hõbedases kleidis tüdruk keset puhast Põhjamaad - seisis mu vaimusilmas ja oli. Ma ei oska teda enam kuidagi teisiti nimetada. Ta püsib, laulab, kaob, kahvatab, naeratab, lõugab, vaikib, peatub ja nii ongi.

Kui teil kunagi sünnib tütar ärge kukkuge talle rääkima sellest, kui suured või väiksed peavad olema naiste tissid või tagumikud. Te jääte igal juhul miinusesse. Eriti, kui te olete isa, kuigi naisterahvana te ilmselt nii opakas ei olegi, et kukute rääkima normaalsetest tissidest ja nii edasi.

Töö juures on inimesed hädas mu üleüldiste arusaamatute meilidega ja familiaarsusega. Jah, ausalt, ei oskagi, alati, stiili tunnetada. Päris kuri jutuajamine oli meil seal. Aga samas - tekitas see kuidagi kindlustunde - vahepeal oli mul tunne, et ma ei saa teatud olukordadest üldse aru ja minust kah ei saada, aga näe - kuidagi ikka saadakse. Ja kui ei saada, siis lastakse ilmselt lahti.

Minul on teatud inimeste ees hirm. Selle ees, et ma küsin neilt liiga palju. Aga noh... Ja siis käratatakse, et vahi toda faili või kassa siis ei ole ikka veel selgeks saanud, kuidas asjad meil siin käivad. Ja siis ma püüan teha nägu, et kõik on korras, et ma sain asjadest õigesti aru, aga ei... Ei saanud. Nojah. Kümnes kuu juba - peaks juba, aga vahel ikka ei ole saanud jah.

27 september 2015

Asjalike kirjanike ahastus

Siuhkest kirjanike-asjalikkust nagu ma täna nägin Drakadeemias pole ma tükk aega kohanud. Või noh, alati olen viibinud lõpp-produkti juures või lihtsalt mingi tüübi juures, kes teatab, et tal on vaja raha ja selleks on vaja romaanivõistlusele äge romaan kirjutada ja küll ta sellega hakkama saab. Aga täna rääkisid kõik mingitest projektidest ja kirjutamisest ja et nad on väljakutsetele avatud ja ma siis istusin seal ja kui minu käest küsiti, et mis värk on ja mida mina siis projektitan või kirjutan - no mul puudusid sõnad, ainult paanika oli. Ma siis ütlesin, et jah, ma ka kirjutan, mõnikord, tähendab, jah, ma ka kirjutan. Et ma nagu ei taha selle eest rahagi, et ma lihtsalt kirjutan, et ma lihtsalt ei jõua kunagi lõpptulemusenigi, või vähemasti selliseni, mida ma julgeks kellelegi kuhugi saata, et ma kah kirjutan. Jah, jah...

26 september 2015

Kuidas ma jälle metali rindel olen...

Ma sain eelmisel aastal üsna kergesti lahti metalmuusika fännist venekeelsest võib-olla, et isegi paljutähtsast võimalikust peikuvariandist, aga ega ma metalmuusikast ikka lahti ei saanud, uskuge mind. Jah, kui sa ise muusikat ei kuula, siis paneb sind ikka keegi seda kuulama. Eks ma siis kuulan ja vaatan - seiklustejanune vanainimene, nagu ma siin olen viimased 5-10 aastat järjest.

Ju siis oleks viimane aeg minna metalit kuulama, kontserdile ja puha.

Kaasaegne kunst versus igavene kunst

Täna käisin EKKMis Greta Koppelit kuulamas. Väga põnev oli. Tema rääkis meile loomulikult Rubensist, aga teda juhatas sisse Kristel Raesaar, kes nagu muuseas rääkis põnevatest Sirbi-artiklitest.Tuleb välja, et kommertslikud nn kunstiasjatundjad ja müüjad leiavad varem või hiljem kätte olukorra, kus nad on nii ebakindlad oma Rubensi või muude maalide maaletoomises, et see võltsus muutub lausa haiglaseks. Ehmatus mis neid aga tabab, kui üks päris kunstiteadlane otsustab neist päris artikli kirjutada on lausa kafkalik. Ja ega see lugu niisama lihtsalt ei lõpe.

Ausalt öeldes pole ma seekord eriti viitsinud kuhugi Raekoja kunsti valitsemisse tormata ja ma ei lähegi sinna. Pigemini käiks siis juba päriselt Louvre´s või Tate´s või üldse kuskil nn pärismuuseumis. KUMUs käin ma vähemalt korra kvartalis ja seda nimetan ma kah päris kunstimuuseumiks. Midagi selle kunstivalitsemise näituse kajastamises oli häirivat ja võib-olla mind häiribki see, et tähtsateks peetakse vanu meistreid, samas kui nagu Kristel Raesaar välja tõi, et kui Rochildidelt püüab üks hollandi muuseum kätte saada kahte Rembrandti 160 miljoni euro eest, siis jah... Eks kunstnikud ole kallimad surnult, kui elusalt, aga siiski. Midagi selles kõiges on natuke jaburat. Selles, kuidas me ei suuda hinnata ega silmitsi seista oma praeguse ajaga, sellesama veidra hetkega, mida näiteks hra Õnnepalu Prousti esseesid sisse juhatades peab ainult suurte kirjanike oskuseks - vaadata kaasajale silma. Seda ei oska enamus väikseid ja lolle inimesi. Seda ei oska minagi.

Suvel käisin Riias - seal oli ka parajalt kallis ja veider näitus, ühel pool mingi vana tähtis kunstnik, vist võis Picasso olla, aga kurat seda teab; teisel pool aga kõikvõimalikud kuulsate näitlejate "maalid", "portselanid" ja nii edasi. Ja kogu kupatuse eest käisin ma 16 eurot välja. Pärast ikka kahetsesin päris kõvasti. See Picasso või Dali või kestasealvõis olla, oli küll noh, kuidagi ehk isegi põnev, aga muidu. Kahju on - kui kaasaegset kohalikku verd ei ekspluateerita maailma nägemisel.

Aga see kunstijanu mus on, kui ma võõrastesse kohtadesse satun. Kaasaegne kunst on nagu sõõm kohalikku aega ja ruumi - kiire ja võimas. Aegajalt räägib isegi 3-4 aastat ette, et mis hakkab toimuma kümne või kahekümne aasta jooksul. Ei, ma ei pea kunstnikke mingiteks ennustajateks, aga nad lihtsalt teavad intuitiivselt teemasid, mis neid pidevalt ümbritsevad ja see teeb kaasaegse kunsti põnevaks. See avab ukse kuhugi mujale - ma ei usu alati, et paremasse tulevikku, sest kunstnikel on omadus näha ka seda, mida me näha ei taha või ei suuda, sest see on kas liiga enesest mõistetav, et näiteks homoseksuaalsust varjatakse. teatud kultuuriruumides või inimesed riietuvad kuidagi ja siis see on märk millestki, inimesed käituvad kuidagi ja see on omakorda märk millestki. Midagi sarnast juhtub minuga ka kaasaegse tantsu etendusel. Elu peatub ja teeb minust mõtleva ja kaaselava inimese. Just just.

25 september 2015

Vastuste otsimise maagia

Üle pika aja Greenfield. Väga äge oli. Unes nägin vanaema ja enda suhtlemist, mis kõlas umbes niimoodi, nagu et tule siia - oma koju - maga oma voodis - ja siis ma annan sulle natuke vastuseid.

23 september 2015

22 september 2015

Suudlussassis

Hetked, kus olen kellelegi keele kurku toppinud ja mõistnud, et jah... See on nüüd mitte see inimene, kellega seda tegema peaks. Koju jõudes avastan, et mul hakkasid päevad. Ja siis olen õnnelik, et ma keelt kuhugi edasi ei toppinud. Ja samas ikkagi kuidagi õnnetu, segaduses ja nii edasi. Miks ma tekitan endale neid keeleolukordi? Mingisuguseid tüüpe?

18 september 2015

Mõnikord ootan

hetke, kus kõik selgub. Ja hetke ei tule või ei ole veel tulnud. Jäänud on ainult lõputu ootamine. Asjad varisevad kokku ja tõusevad tuhast. Ma olen mina ja ei ole ka. Kummaline - käisin sünnipäeval, kus nägin kahte õnnelikku paari ja ma mõtlesin, et kuidas nad saavad. Aga saavad. Harjuvad. Tunnevad hullumeelset tõmmet ja saavad.

17 september 2015

Vanaemast tööni

Tegin endale üle pika aja suppi - ja väga hea oli. Vanaema tuli meelde. Koduvärk on ikka koduvärk. Kuidagi hea on, kui tekib selline tunne, nagu kuuluks kuhugi. Noh, eks ma kuulungi, lihtsalt - mis mu vanaema puudutab, siis kuulun kuidagi põhjalikumalt, kui oleks oodanud. Imelik lausa. Teda pole aga ometi ta on. Liigub minuga samu radu pidi inimliku olemise suunas. Hea olemise suunas.

Töökaaslane on pahane minu ebakorrektsuse pärast. Jah, igal õhtul on 15-65 sendini puudu. Segane värk. Ega ma ka ei tea, mismoodi see käib. No tõesti ei tea. Omast arust olen hästi asjalik raha üle lugeja - aga ikkagi nagu ei oskaks. Ma ei kujuta isegi ette, et kuidas see nüüd niimoodi. Aga nii ta igal juhul on.

Tööd teha on jällegi põnevam - no muidugi on põnevam, sest süsteem on selgemaks saanud. Ikkagi 9 kuud tööd. Enam vähem kujutan ette, et mis värk ja kuidas ja kuhu pöörduda, millele tähelepanu pöörata.

15 september 2015

Limonaadile üle läinud ja Artist külastanud mina

Mida sa teeksid, kui su poolearuline vend arvaks alati, et ta võib kõik su pruudid ära sebida? Noh, juhul kui sa oleksid heteroseksuaalne filosoofiat õpetav meesõppejõud, eksole? Ja kogu su elu on sulle su venna ja su enda veidrused suureks saladuseks. Näiteks see hetk, kui sa oksendad mingeid veidraid asju välja. Ohjah. Ja siis sa saadki teada, et... Just, just... Koomiline must huumor.

13 september 2015

Seksi- ja surmasõbralikult Guanajuatost

Jah, ma arvan, et ma olen Sergei Eisensteini armunud. Või sellesse, kuidas hra Eisenstein oli elus esimest korda seksikalt hra Palominosse armunud. Vähemasti Greenaway oskas sellest filmi teha, mida tasub täiesti vaadata - selle teatraalsuses on midagi ehedat ja natuke kurja.

Üksindus ja mis siis

Seal ma siis olen keset kõiksugu kohvikuid. Need on alati täis minuvanuseid naisi laste või/ja mehega. Minul nagu kuulda pole kumbagi ja viimasel ajal pole ma sellepärast ka eriti õnnetu, et mul kumbagi pole. Pigem rahulik. Häirib see härrade-olematus olukorras, kus mõni kodanik, kes mulle n-ö külge lööb või mind sebida üritab lausega, et naine ilma seksita ei saa ju hakkama. Ma ei tea. Meesteta, seksita või üldse - loomulikult on kõik need asjad hädavajalikud. Sigmund ju rääkis. Seks tuleb ja ei tule kõne alla. Teatud olukorras on ta mitte kõne all, vaid tehtav. Seksi tehtavus aga viib mind sageli olukorda, kus suhe pole enam suhe suhte pärast, vaid seksi pärast. See omakorda pole iseenesest kõige hullem asi, mis võib juhtuda. Sest eks meie minapilt sõltu ka füsioloogilistest vajadustest ja sellest, kui edukalt me romantilisi suhteid loome.

Noh, ma nüüd olen päris aus, mina ei loo neid eriti edukalt. Pole kunagi loonud. Esiteks ei pruugi ma arugi saada, et mul on käsil romantiline suhe. Teiseks aga - on mulle geneetiliselt sisse kodeeritud teatud vaoshoitus, mis mingil hetkel võib kasvada võimsaks kireks - kui ma mõtlen oma ema või vanaema peale. Selliseks kireks, mis sünnitab vähe järeltulijaid, aga siiski järeltulijaid. Minu jaoks on seks ikkagi alati olnud reproduktsioon. Samas - ta ei ole seda - vähemasti suhte algusfaasis on tal muu funktsioon kui uusi Katrinaid vorpida, ka füsiloogias on tal muu mõte. Ma veel ei ole endale selgeks teinud, et milline mõte. Kehalisus on veider ja talumatu korraga. Minu jaoks. Ma rõhutan seda, sest paljude jaoks see ei ole nii.

Ma ei ole üldse kindel, et võõrandumine ühiskonnast, et see oleks midagi kohutavat, et romantiliste suhete väheoluliseks pidamine oleks midagi fataalset. ma tean, et see pole nii. Ja ma ei ole tegelikult armastuses pettunud. Ma usun sellesse - lihtsalt teistmoodi kui varem. Kohustuste koorma all olevaid inimesi on nii palju - ja mind nii vähe. Lapsed tähendavad suhteid ja oskust olla tähelepanelik ja olemas suurema osa oma ajast ja mõnikord ma tahaks seda kõike ise ka, aga samas see tekitab paanika - see kuhugi või kellegi juurde kuulumine -tegelikult muutumine millegi suurema osaks, kui ma praegu olen. .Ma ei karda üksindust, pole  vist kunagi kartnud. Inimeste nägemine lastega tekitab paratamatult tunde, et ma ei toimi päris nii, nagu minuvanused naised tavaliselt toimivad. Samas - miks ma peaks, kui ma tunnen, et ma ei pruugi seda osata või ei tunne, et ma oleks selleks valmis.

Meie elu muutub. On muutunud seoses tehnoloogiaga. Muutub juba selle tõttu, et luuakse uusi masinaid, kes/mis teevad ära paljude inimeste töö. Ma usun, et see on muutnud ka isiklikke suhteid, ka erinevaid kombinatsioone, kuidas luua perekonda. Ja see on hirmuäratav - nii minu kui ka paljude teiste jaoks. See tekitab tunde, et meilt on varastatud elu eesmärk. Aga see on olemas - hoopis teistsugusel kujul kui oleme harjunud nägema ja seetõttu ka palju hirmuäratavam. Andrese lause, et tee tööd ja tuleb armastus, ei pea enam paika. Tunne elust rõõmu ja tuleb armastus on palju tõenäolisem. Viimast on aga palju raskem teha. Ja mida see iseenesest tähendab - nautida elu. Vat see on hea küsimus.

Mul oli kunagi peika, kes sai minu peale pahaseks, sest ma uskusin, et elul pole eesmärki. Mis mõttega siis sellisesse maailma lapsi sünnitada, kui vanemadki ei tea elu eesmärki. Noh - maailm pole niisama lihtne, nagu minu vanaema või ema puhul. See on keerulisem ja põnevam - minu lapsi, kui neid kunagi sünnib, ootab ees hoopis teistsugune maailm. Maailm, mida ma kirjeldada ei oska, aga millele ma panen praegu aluse. Kui inimes(t)e elul pole eesmärki enam ei agraarses ega teaduslikus tähenduses, siis on neil ometi midagi muud, midagi palju võimsamat - midagi palju loovamat. Ja nad ise teevad seda - koos teiste inimestega. See, aga on hoopis teistsugune koosolemine, kui üksindus või romantiline armastus kunagi olema saab või on olnud.

12 september 2015

Kirjutamise värk

Üle pika aja sai natuke uuritud neid va kirjutamise asju. Üldiselt mulle meeldib kirjutada. Ainus, mis mind häirib on see, et ma ei suuda seda väga pikalt, põhjalikult ja eesmärgipäraselt teha. Ja nii saadab mind vist juba viiendat-kuuendat aastat järjest rahutus. Tunne, et midagi on tegemata. Mis täpselt - ma ei tea. Lihtsalt - tegemata. Täna käisin Drakadeemias - väga põnev oli. Meid pandi viieks minutiks kirjutama. Välja kukkus midagi sellist:
KOER
"Teatavasti on nendega keeruline - inimestega ma mõtlen - olles kogenud nende kõiksugust tähelepanu. Tundub, et see mees on täiesti talutav? Jah, talutav on õige sõna," nii mõtles koer, kui ta oma koonu mehe pihku pistis. Mõtles ja ei lakanud olemast selline, nagu ta oli. Nurka tõmbunud vaikne olend, kes üldiselt kardab inimesi, kardab kohutavalt. Kuhu oli jäänud Anna?
See tema hoolitsev perenaine. Ja kes olid need annalikud tüdrukud talutava mehe kõrval. Aga mitte Anna!
Koer mäletas, kuidas nad Annaga jalutamas käisid, kuidas ta plika peaaegu, et kõikide puude taha seisatama pani, kuidas Anna talle hommikuti krõbuskeid kaussi poetas. Ta mäletas isegi seda, kui Anna oli haige ja ulgus täiesti kõrist nutta, sest kõrv oli valus. Kus oli Anna?

10 september 2015

Ajalugu läbi ajalooliste romaanide

Põnev kui palju erinevaid aspekte Ameerikast ja angloameerika kultuurist välja tuleb, kui kuulata Bruce Holsinger on kokku kogutud imelisi naisi, kes uurivad ajalugu ja inimeseks olemist. Katherine Howe räägib Salemi nõidadest ja nõiajahist, millest muide on ka Arthur Miller saanud kirjutada 1950ndatel Ameerikas nõiajahiloo. Geraldine Brooks Eyami katkukarantiinist 17. sajandil. Mary Beth Keane tüüfusekandjast rikaste meeriklaste kodus 19. sajandil alguses. Yangsze Choo aga hiinlaste kombest panna noored tüdrukud mehele surnutega (oma surnud pojaga näiteks) ja teha neist endale sisuliselt teenijaplikad.

08 september 2015

Tüüfuse immuunne kandja

Käin aga courseras ja kuulan põnevaid loenguid. Mõte lendab ja lendab ja lendab, siis ma ei tea ju.

07 september 2015

Sõbralikud eestlased Uues maailmas

Midagi toimub. Ma veel täpselt ei tea, misse on, aga midagi toimub. Eile kobisin pärast Sõbralikku Eestit ja Uue maailma festivali endale pükse ja sokke ja jalanõusid ostma. Mõistlik oli niiviisi. Kuidagi. Ei tundnud, et tahaks kummaski kohas pikalt ja laialt olla. Palju inimesi, palju palju palju inimesi. Selle kõige peale tuli Geraldine Brooks meelde. Ta kirjutas katkuraamatu. "Year of Wonders". Ja kõige põnevam oligi mööda Uut maailma või siis Sõbralikku Eestit ringi kõndida teadmises, et me oleme terved, õnnelikud ja võime lubada endale häid sööke ja mis seal salata - vingumist. Palju ja põhjalikku vingumist teemadel, mis tegelikult pole pooltki nii hirmsad, kui igapäevane lähedaste matmine, mida võib täiesti lugeda sest katkuraamatust ja Eyamist Inglismaal. Kusjuures - peategelane saadetigi katkukoldest välja, kus ta ilmselt tajus õnnelikkust täiesti primitiivsel tasandil - nagu minagi eile, kui ma Uude maailma Kaisat kuulama läksin. Juustujuuksed olid ja vahvlipoisid-tüdrukud, burgeriputkad üle ilma ja Okeiko, kes müüs imelisi riideid, mida minagi soetada tahtsin. Kodulik oli. Kodulik oli. Sõbralik Eesti oli ja hea oli.

01 september 2015

Minust

Rõõmus saksofoni ja ooperilaulu EMTAs õppiv entusiastlik tüdruk käis täna poes.