28 juuli 2017

6 põhjust, miks osta head ilukirjandust ja seda lugeda

Eriti mõistlikuks ma oma asju ei pea. Ei peagi pidama. Mõnikord läheb rohkem õnneks, vahel vähem. Lihtsalt - tuleb õppida oma vigadest, tuleb uurida kõiki võimalusi ja rünnata. Ma ei ole veel täieliku teadmiseni jõudnud, et mida täpselt. Elu on lihtsalt liiga mitmetahuline ja võib vist öelda ka, et müstiline. Kui ikka piisavalt palju nõiasaateid ja müstilisi lugusid sisse järada, siis võib öelda, et elu on müstiline. Tegelikult see vist pole seda. Me teeme vigu, me teeme õigesti, me oskame mõelda kümme sammu ette, me ei oska mõelda mõnikord isegi taha. Pole lihtsalt see päev mõtlemiseks. Kõige eest tuleb muidugi varem või hiljem maksta. Tuleb.


Kohtumine ärimaailmaga - see vist algas mul 2008. aasta 21. augustil. Selle ärimaailmaga, mida võib nimetada raamatupoodnikule kuuluvaks. Enne olin tsipa sugulaste juures taimi müünud, siis vähekest aega pirukaid kohvikus nimega Mademoiselle, Toompuiesteel. Selline ma olen. Ei saa just öelda, et kõige parem või mõistlikum tegelane, laialihajuv ja segaduses - vähemasti alguses. Alati. Ega Allectos pole see asi teisiti olnud ja kohanemine uute ja põnevate ülesannetega kirjastuses - on ka olnud parajalt jõhker suureks kasvamine. Eelkõige on see oma rumaluse igapäevane avastamine. Iseenesest pole see ju sugugi paha. Rumal tasub olla. Eriti hea on, kui inimene sellest ise aru saab, et ta on loll. Päris jõhker on see, kui keegi talle seda vihjab ja vihjab, aga talle ikka ei jõua kohale, et ta lihtsalt ei hooma enda ümber toimuvat. Ainus, mis mind minu praeguses töös häirib, ongi minu kogenematus ja sellest johtuv, tihtilugu, kogematus. Kogemata läheb asi nii või naa - ja ma ei saa aru, miks see läheb nii või naa. Ma kaen seda nagu lehmalaps arvutit, ükshetk oli pilt ees, vist, teine hetk, astusin vist kogemata pildi katki, vist. Kas astusin?

Äri on selles mõttes huvitav, ja seda räägin ma sellepärast, et minu kõrvalolev härra peab äärmiselt tähtsaks seda palju üks või teine film teenib, sellest sõltub, kas kinodesse ilmub veel Transformereid või Loganeid või ehk midagi muud. Noh, tema on ise muidugi hirmus õnnelik Dominic Toretto lugude üle. Ja neid läheks ta kohe veel ja veel ja veel vaatama. Lihtsalt sellepärast, et noh, häbenemistväärt armastus on tal puhtalt ja mõnikord ka ebaloogiliselt kokku pandud autofilmi seeria vastu. Raamatutega, mu head sõbrad, on täpselt samamoodi.

Kui te ei osta raamatupoest ilukirjandust, siis ühel hetkel, lakatakse müümast ilukirjandust. Kui te lakkate ostmast Patti Smithi, siis teda enam ei tõlgita eesti keelde, või kui siis ainult enda lõbuks. Kui te ronite ainult raamatukogusse, et võtta sealt mõni vinge luulekogu, siis ühel hetkel võite lugeda vaid feisbukivoos Jürgen Rooste vinguvaid värsse, Eda Ahi laulvaid lõimi täis rütme. Niisama lihtne see ongi. Seepärast toetagem pisutki põnevat kirjandust - et raamatud ei maksaks 35 eurot tükk - just need head raamatud, need, mille sisse on peidetud elusolemise hingus. Olgu see Anneli Tõevere novellikogu, "Wikmani poisid", "Rehepapp", "Piiririik", Urmas Vadi "Neverland", Umberto Eco "Praha kalmistu" ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Üldiselt tasub kirjastajatel mõnikord teatada, et ohhkuiägeette selle raamatu välja olete andnud. Ja ongi äge!

Ja siis need õnnetud inimesed, kes te veel ei ole avastanud, miks on lugemine äge ja vajalik tegevus. Alustage lihtsamast ja minge keerulisemaks, sest nii nagu iga tehniline oskus, ja olgem ausad, lugemine on tehniline oskus, võimaldab see teil arendada paremaid maailma tunnetamise viise.

Aga lugemine...

1) kasvatab empaatiavõimet. Pole midagi teha, kui vanal heal ajal, ütleksite, et te ei saa aru nii ja nii paljudest inimestest, et nad on nõmedad, ja üldse, siis pärast raamatute lugemist, kogute enda ajju erinevaid tegelasi, kelle elulugu, käitumine, hullumeelsus, tarkus, rumalus, ilu paneb teid täiesti uuel ja erilisel moel inimesi enda ümber kaema. Ja peaaegu et küsima iga veidrama tegelase puhul, et huvitav, mis lugu tema taga on, et ta niimoodi päris paljudele asjadele reageerib.

2) rahustab maha. Pole midagi teha - päev on keeruline, tööl ei lähe ka alati hästi või õigesti, mõnikord läheb isegi õige halvasti, tulla koju, pugeda kiiktooli, voodisse, laua taha silmad peas säramas ja ootevalmis neelama uusi ja uusi seiklusi või mõttelõngu või sõnade rütmi. Olete kunagi lugenud Eda Ahi luulekogusid või Czeslaw Miloszi proosaluuletusi, mõnikord jääb hing kinni, mingi meditatsioonihaare tuleb kuskilt ja samas kriibib ka. Kriibib inimeseks olemist nähtavale.

3) aitab depressioonis olejat, kurba. Elo Viiding on öelnud, et hea luuletus räägib päriselt sellest, mis on, ka kurbusest, ka ebamugavusest. Ja selliselt ta aitabki neid inimesi, kes on kurvad, kes on eemal. Hea romaan võib sama teha. Mäletan, et minu lemmikromaan 17aastaselt oli Hermann Hesse "Stepihunt", see aitas üle elada iseenda erinevuse. Iseendaks olemise painajalikkuse.

4) aitab leinaga olla. Üks võluvamaid ja ilusamaid tekste, mida ma lugesin pärast vanaema surma, hirmuäratava haiguse seest. Eks püüdke ise ka üksi, ilma vanemateta, pisikeses pooleldi lagunevas majas, kanala kõrvalhoones, haige olla. Mina lugesin siis Nick Hornby "Ühest poisist", kes otsis endale aktiivselt isa, sest ema tahtis enesetappu teha. Imelikult kurb ja ilus lugu korraga - midagi umbes sama absurdset ja veidrat, nagu on suureks kasvamine ilma vanemateta ja ometi nende inimestega, keda aktsepteerid oma vanematena kõige lõpuks. Mitte seitsmeteistkümneselt. Ausõna.

5) annab mõista, kust me tuleme, miks me mõtleme nii nagu me mõtleme, miks ümbritseb meie maailma teatud käitumisviis ja loogika. Kui rääkida väga headest filosoofilistest tekstidest, siis üks mind enim mõjutanud tegelikult kaks autorit - vähemasti 19aastaselt - Fridrich Nietzsche ja mis seal salata Simone de Beauvoir. Muidugi tasub selliseid tekste ahmides, kätte võtta ka teisi tekste, et me ei teaks vaid mõnedest nähtustest elus ja mõnedest lähenemisviisidest näiteks naiseks olemisele või iseseisvalt mõtlemisele.

6) teeb nagu muuseas selgeks põnevama ajaloolise tausta, võite täiesti Kaur Riismaa esimest luulekogu lugeda, "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd" (2011) või "Saaks veel Eestissegi" (2015, Võrus tehti selle põhjal ka näidend), imevõluvad on ka "Piiririik" või "Iseseisvuspäev" - muidugi erinevates kategooriates, aga siiski. Kõik need raamatud annavad mõista, kes on eestlane, mis aja jälg temasse on settinud, miks ta ühel või teisel moel käitub. Ja see on ilus. Ja see on jahmatav. Või siis mismoodi alustas kommertslennundus? Seda saab täiesti uurida raamatust "Üks suvi. Ameerika 1927" Bill Bryson.

20 juuli 2017

Mida tegi naine Teise maailmasõja ajal?

Eile istusime Christopher Nolani filmi "Dunkirk" vaatama. Henryk on vist juba nädal otsa seda oodanud, sellepärast muretsenud. Muudkui hüpanud ja karanud ja tööd teinud. Lõpuks toimus eile mingi targemat sorti korraldamine sealsamas Coca Cola Plazas.

Aga film ise hoidis hinge kinni algustiitritest lõpuni. Sõna otseses mõttes - surus muusikaga meie mõistlikud ja vähemmõistlikud mölud ennast vaatama ja siis ei olnud võimalik teisiti kui ainult filmi vaadata ja vaadata ja vaadata. Miskipärast, õigemini küll väga loogiliselt võttes, tuli minu vanaema meelde ja teine vanaema ka. Alati, kui ma näen noori mehi, kes on sõjas või keda on viidud sõtta või viiakse, tuleb mu memm meelde. Tema esimene mees Aleksandr viidi sõtta. Ma ei ole üldse kindel, et nende suhted enne seda eriti ilusadki olid, nad olid tülli läinud, vanaema oli tagasi koju kolinud, aga jah, enne seda olid nad abiellunud. Mööda läks vist ikka kõvasti viiskend aastat ja rohkem, kui ta mulle Aleksandrit näitas. Pildi pealt. Ütles, et vaata ilusat meest. Ma üldiselt ei mõistnud vanaema tookordset sissevõetust mingist tüübist, kes võis küll ilus olla, tema mõistes, aga mis seals ikka.

Vanaisa Karl tundus ikka ägedam. Noh, geenid eksole. Vanaisal oli omadus vaadata otse sinust läbi - teravate elunäinud silmadega. See poiss pildil oli lihtsalt keegi, kes viidi sõtta, ja ei tulnud sealt kunagi tagasi. Ta oli ähmane ja kaduv, juba pildil. Vanaisal olid tugevad piirjooned näos kui ka olemuses. Ta oli täis jõudu, isegi siis, kui see jõud kestis minule kaks minu eluaastat, võib-olla isegi vähem, 1986. aastal ta suri, nendesamade läbitungivate hallikasroheliste silmadega, nagu minul ja mu emal, kes kaks aastat hiljem oma taadiohtu isale järgnes. Ometi. Vanaema pidi elama üle. Kõik need oma mehed, oma lapse - talle oli see taak kaasa antud. Tal ei jäänud midagi üle. Ja ta elas. Kõik oma mehed ja oma lapse. Ja mina ei saanud sellest aru.

Sellest meestevärgist ei saagi enne aru, kui ei ole kellegagi kakskend neli seitse koos ja ei saa aru, et mismõttes see minu teatud sorti privaatsus on puudutatud kellegi puudumisest. Aga on. Inimene läheb ära ja siis on - lihtsalt tunne, et ei tea mida oma elu ja iseendaga pihta hakata. Aga hakkab. Ikka hakkab. Muud ei jää üle. Kunagi - see oli vist viis või neli aastat või rohkem tagasi otsustasin, et kuna minu naisliin ei ole just hiilanud armastavate ja õnnelike suhetega, mis kestnuks aastakümneid ja oleks neile rahu toonud, siis tahaks juba lihtsalt emaema ja ema pärast olla õnnelik naine. Ja tahaks. Mis ka ei juhtuks!

Aga kuidas olla õnnelik, kui käib sõda. Pidev ja talumatu - laevas kinni olemine, kas tapmine või tapetud saamine, kas aitamine või abistatuks olemine, kas elu või surm. Ja mida peavad tundma need mehed, kes jäävad ellu? Need, kes isegi sõtta ei läinud? Need noored või vanad, kellel lasub sisuliselt kohustus kõikide allesjäänud naiste kurbust katta oma olemasoluga? Ega see isapoolne taat niisama ei joonud või see teine. Ühelt poolt nõuka ajal ei saanud joomata, pidi veidraid asju tegema, et saada oma tahtmist, teisalt jällegi, mis tunne on olla ainuke kogu linnas, kelle aastakäik on 1919? Kõik ülejäänud viidi kindlasse surma, kas tapatalgutesse või Siberisse. Mismoodi võis tunda ennast mu isaema, kes taadiga üle kuuekümne aasta koos oli?

Aga jah, kuidas mu nüüdseks mõlemad manalateele vanaemad oleksid toda filmi kaenud? Emaema ei talunud sõda. Isaisa ei läinud ühelegi poolele võitlema, põhimõtteliselt, jooksis igalt poolt ära. Mismoodi nad oleksid näinud Dunkirki?

14 juuli 2017

Kes oli Helena?

Kes Helena oli? Keegi ei teadnud seda. Mõnikord tulevad inimesed ruumi ja ainus, mis neist teada on vaja, on see, kuidas nende lähedale pääseda, kuidas saada osa nende ülimuslikkusest, mis tõmbab käima või ligi või ära sellest maapealsest. Joonas ei mõelnud sellele palju. Ta lihtsalt ei jõudnud enam. Ta oli liiga palju mõelnud inimestest, kellele tema tahtis lähedale pääseda, aga kes lükkasid teda eemale. Joonas kartis neid ja vihkas ka. Ta arvas Helenast sedasama. Praegune politseiniku külaskäik, kes küsis tema käest, kuidas oli Joonas seotud surnuks põletatud naisega, mõjus talle üsna üksatapuhalikult. Või pühalikult. Kes oli Joonas, et teada Helenast. Mitte keegi. Kõik inimesed külas. Ehkki Helena lubas enda ligi. Lubas kuulatada, lubas vaikida, lubas rääkida - ainult puutuda ei lubanud. Aga kes oli Helena? Mitte keegi ei teadnud täpselt. Ta oli keegi kuskilt mujalt siin külas. Kõik. Joonase räpased nädal aega pesemata natuke kartulivaosed riided, hommikul kraani alt läbikäinud nägu, mis oma kortsulisuses ja päikesepleekinud juustega mõjus eemaletõukavalt inimesele, kes igal hommikul uusi pestud riideid ja lõhnaõli rutiiniks pidas. Ja just selline hästilõhnav detektiiv Minna oligi. Ja siin ta seisis küsimustega Helenast. Tuli välja, et kahekümne kolme aastasest oma poodi sisse põlenud, äsja Verhtinasse kolinud Helenast.

12 juuli 2017

Minna lasta, et olla lasta

- - - 

Minna lasta
hirmudest, et 
tuleb, ei tule.

Päike teeb ikka
tule meie sees
või me naha peal.

Olgu see vähk
või päiksepiste.
Olgu see elu
või surm.

Mõlemad
libistavad lahti
igavese
ringkäigu.

Minna lasta,
et olla lasta,
tuleb mõnikord.

- - - 
Kramplikult sõrmedesse
surutud
sõnade kivid.

Müüri pole
veel jõudnud
ehitada
nagu vanasti. 

Nüüd ehitan
nahka,
et oleks midagi,
mis sisemust
kaitseks. 

- - - 
Tormide vahelisel ajal,
kui lained
on ainult 
vaikimisi
randa saadetud.

Ma seisan 
omaenda kujutlusvõime
najal
ja see võib viia
põrgusse või
paradiisi.

Hingan sisse 
pesupulbri kaja
mustast pusast
sinu seljas.

Silmad on jälle,
erutusest ja ilust, 
vett ja vilet täis.

Nii ilusat tantsu... 
Nii ilusat laulu...
Nii ilusat näitust...
Nii ilusat elu...

Poleks osanud
oodata
tormide vahelisel 
ajal.

11 juuli 2017

Luuletusi

*  *  *
Ma kutsun Su ema
emaks
Ma kutsun Su isa
isaks

ja nendel on hirm
et kuhu nende poeg
läks

ja minul on hirm
et kuhu nende poeg
läks

aga lõpuks 
oleme ikka 
kahekesti 
võõraste kassidega 

põhjalikus dialoogis
mitteagressiivselt
aga pealetükkivalt

nonde omapäi 
kõndimist
koos segamas

et kuhu see 
kõuts või kiisu 
niimoodi läheb

nii nagu poeg või tütar

ükskõik mis emal või isal
on hirm
et kuhu ta laps
jõuab. 

* * *
me sobitume sinusse
ajale ette jäänd
koha likkus

mees võtab mu käest 
ja naeratab nagu 
surmavalt mürgine putk

olen heitnud
tema pärast
väikestes surmades
hinge ja elu

aga alati 
kasvan uuesti
tagasi naiseks

alati siin ja seal
alati õnnelikud ja õnnetud
alati koos

mitte kunagi
poleks uskunud
et nõnda lihtne

see ongi.

09 juuli 2017

Variolenditega toimetamine

Kuidas määratles see ilus naine oma elu? Või surma? Või ilu? See on müstiline, kui palju paneb mõtlema mõni karakter või õigemini karakteri puudumine. Inimene, kes peaks nagu eluliselt tegelema surnutega, sest keegi võiks ju nendega tegelda. Mina ka, mida teha unest välja kargavate olenditega, keda keegi peale minu ei näe. Ilmselt teatab psühhiaater, et tegu on ju minu väljamõeldud tegelastega, minu kummituseusku sõbrad, et võib-olla on see varimaailm. Põnev on see igal juhul - reeglid, mis ei kehti selles maailmas, kus mina ringi siiberdan, kehtivad mujal. Minu meelest - see on minu loogika, eksole, - tasuks minul, kui need teiseilmategelased muga ühendust võtavad, neisse süüvida, sest mitte kunagi ei või teada, miks mina neid näen või kuidas ma neid näen või millest see tuleb.

Muidugi on mul meeles, kuidas ma tundsin vanaema lähedust tol saatuslikul 2002. aastal, aga ka hiljem - ma arvan, et mul võttis aega umbes seitse aastat harjumisega, et vanaema ei ole elus, et mul ei ole kodu, kus ta mind ootaks, et ta ei tee mulle kunagi napoleoni kooki sünnipäevaks. Ja mõnikord käib ta mul siiani unenägudes külas. Tuhnib, seletab, õiendab, koristab - jah teeb kodu soojaks, teeb süüa. Ja milline veider pettumus mind hommikuti endasse haarab, kui ma mõistan, et teda ei ole. Viimasel ajal on aga mu unenägudes ringi siiberdama hakanud tegelased, kellele meeldib minu praegune korter hirmsasti. Nad kõnnivad ringi, haistavad õhku, mõnikord tantsivad, mõnikord lihtsalt tulevad ja vaatavad mind koos mu elukaaslasega voodiveerel. Mõnikord ehmatan ma ennast niimoodi üles, et ma ei saa tükk aega magada, mõnikord äratan elukaaslase ja küsin, et kas seal seisab keegi, hetke pärast selgub, et ei ei, aga vahepeal nagu seisnuks.

Olen enda jaoks avastanud sellise toreda asja nagu "Müstilised lood", mida kanal 11 näitab, ja seal oli ka keegi, kes nägi igasugu tegelasi. Aga tal puudus tegelaste tarvis raudne närv. Ega mul ka just palju seda närvi asja ole. Olen pigemini väikestviisi paanikanaine, kui asi puudutab minu tegelasi, samas, mida rohkem ma nende peale mõtlen, seda rohkem tekib küsimusi. Ma ei tea, mis juhtuks siis, kui üks mu tegelastest, vanaproua näiteks, minust kinni haaraks ja voodist välja tiriks ja mu kallima kõrvale heidaks justkui kirstu ja kaoks selliselt ka varimaailmast. Ma ei tea. Miski osa minust tahaks vanaproualt kindlasti küsida, et mismõttes sa selles voodis sured, kus ma peaaegu, et äsja armastust jagasin oma kõigekallimaga. Võib-olla küsiks ka härralt enda kõrval, et kust ta endale sellise toreda kaaslase saanud on.

Põhimõtteliselt peaks saama ju dialoogi astuda kõigega, mis meiega dialoogi astub. Olgu see füüsiline olend või miski, mis on hoomatav kuidagi teistmoodi. Peaks. Aga ma ei ole kindel, et see alati võimalik on. Isa ütleb, et kui uudishimu tekib, siis võiks ju pisut tegelda, sellesse süüvida, sellega sina peale saada. Ja kõige hullem on, et enamus asju, mis me teeme ja mille ekspertideks me saame, on tavaliselt väga aeglased meieni põhjalikult jõudma. Minu meelest on mul endal raske mõista iseennast mingis situatsioonis ja veel raskem mind ümbritsevat vahel ka ümbritsevaid inimesi, asju. Olles nüüd jällegi töökohta vahetanud, on mul jälle miljon küsimust, kuidas teha seda, mida ma tahan teha väga hästi, mitte keskpäraselt, ega kuidagi. Teha tuleb seni kuni asjad on lõplikult selged, nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt.

Kuidas aga toime tulla olukordadega, mis tekivad justkui väljaspool mind ja minu maailma? Kuidas saada variolenditega sina-peale, nii et nad mind ei ehmataks? Ja nad ehmatavad, nii nagu ehmatab ootamatult sülle sadanud välimüük või jabur klient või teada saamine, et mingit raamatut ei tohi rohkem alla hinnata, kui oli plaanis. Jah, teil on õigus, nendega tuleb tegelda, oma hirmudest tuleb üle olla, sest muidu võtavad nad võimust ega lase eksisteerida muudel tasanditel. Aga kuidas nendega tegelda? Kas tõesti aitavad mõned kivid? Või aitab mõni loits? Sest paraku mõned asjad lihtsalt on. Neid tulebki võtta nii nagu nad on. Aga kõige selle juures rahulikult. Teadlikult.

Kuidas aga võtta üldiselt ratsionaalsel inimesel mingeid unenäost reaalsusse kargavaid tegelasi teadlikult? See on väga põnev küsimus. Ma üldiselt väga loodan, et mu aju püsib selge viimse hetkeni, ja ma oma kallitele kaasteelistele ja kaaslastele ei tekita raskusi sellega, et mõmisedes ja neist kõrvale vaadates räägin variolendiga teispoolsusest, kui nad minuga samas toas viibivad. Lihtsalt hirmus oleks. Aga jah, kuidas nendega toime tulla? Eriti nendega, kes tõesti hirmutavad.

06 juuli 2017

Koha ja aja loo lumm

Mõnikord oled nagu mingi koha lummuses. Tahad sellesse minna. See on sinu koht. Sinu ruum. Kui olin noorem, jumaldasin oma sünnilinna Võru. Mul oli tunne - ja seda tunnet on lihtne leida, kui seista Tamula kaldal, mida ümbritsebki ühelt poolt Võru linn, teisalt Roosisaar, siis aga raudtee, siis aga Võlsi. Mul oli tunne, et haaran Võrust kinni kahe käega, sealt Võlsi tee poolt, ja surun enda rinnale. Kõikide nende tornikeste, tänavate, kasside, koerte, kalade, krabide ja loomulikult Kreutzwaldi kujuga. Koht lummas, surus oma peenikestesse tänavatesse, pani inimesi enda ümber teisiti kaema. Nüüd on mul umbes sama tunne Tallinnaga. Kõik linnaosad on siin pisut omaenda isikliku lõhna ja häälega. Nad libisevad teadvusse erinevate tunnetustega. Lasnamäe paekaldad, Pirita-Kose kodused majakesed, Kopli kummaline valgekaartlaste karantiinihõng, seal nad surid oma tüüfusse, Hundipeas hoiti kinni hunte, seal nad unistasid suurtest ja uhketest laevadest, mõni sai valmis, Noblessneri valukoda, Noble, kes oli selle Nobeli auhinna looja, onupoeg. Me libiseme läbi linna, läbi Lilleküla, üle Tõnismäe, sisse Hirvepargist, Musumäele, Kadriorgu, Tammsaare parki. Ja nõnda me läeme ja läeme ja läeme. Ja nõnda me näeme ja näeme ja näeme.

05 juuli 2017

Muutunud

"Muutunud on kõik."

Ta seisis vaikselt keset tuba. Pikad tumepruunid juuksed kuklasse kuhjatud, üks käsi kuklas, teisel sõrmed klahvidel, ja kuulas. Keegi polnud veel täpselt selgusele jõudnud, mida ta kuulas, aga ta tegi seda pingsalt. Ehk oli see kass, kes hiilis väljaspool tuba, aias ringi, seal äraõitsenud tulpide ja lagunevate punumata nartsissilehtede vahel, või kuulas ta hoopis naabrimehe last, kes nohises mustas vankris magada, või teise naabrimehe last, kes nuttis täiest jõust, sest ta tahtis veel õues mängida, aga kell oli liiga palju.

"Kõik on muutunud."

Ta suutis vahet teha iseenda kuklal ja oma sõbra kuklal - ja see oli suur asi. Ta ei oodanud, et sõber oleks samasugune või see laps seal vankris või see vana mees, kes jooksis talle ähkides talveööl järgi sellessesamasse majja, kus oli kasvanud üles üks hea naine. Ja tema kasvas ka siin üles koos sõbraga, kellel oli teist värvi kukal ja teist värvi iseloom, kui temal, aga kuhjas juuksed kuklas nagu temalgi. Talle meenus klassivend - sirge selja ja väga avalate ja meeldivate näojoontega ja iseloomuga, mis teda jahmatas. Ta vist meeldis sellele klassivennale, hoolimata oma hiigelprillidest, hoolimata sellest, et ta oli ainuke tüdruk klassis, kellel olid mustad juuksed, talviti eriti mustad. Talle meenus, kuidas talle ei meeldinud see poiss, ja meeldis ka. Niimoodi oligi olnud alati - enne teda, pärast teda. Kõikide poistega, kes ei meeldinud, ja meeldisid ka. Sõbraga oli teistmoodi, sõber ehmatas, sest ta tuli ligi, nagu luurates ja oodates ja vaadates, ettevaatlikult, seirates, et kas ikka tohib ja kas tal ikka on kasulik tulla. Sellepärast sõber jäigi.

"Kõik on muutunud."

Kui ta läks jalutama, nägi ta oravaid. Kui ta peatus keset tänavat, nägi ta pitsilisi sajanditaguste aknameistrite aknaid või stalinistlikke mustjashalle dekoratiivseid vaagnaid akende all. Tuli ainult silmad lahti teha ja oodata, et tuleb ilus päev. Ja tavaliselt tuligi. Ta nägi varblasepoegi, kajakatibusid, kes keksisid grafitiseina ääres, nagu oleks maailm nendele valla, nagu oleks uhkete autodega parkla nende pesa, nagu oleks hiigeltigu, kes oli maalitud korstnale, nende ema. Ta nägi seoseid. Ta seostus. Ta kuulus kuhugi ja see tekitas temas imeliku rahulolutunde. Ta oli kohal.

"Muutunud on kõik."