Üliselvehall

 Viimased paar kuud vaatasime Henrykuga "Superstore" i ehk eesti keeli peaks seda nimetama "Ülikauplus" või "Üliselvehall" või "Ülipood". Käisime üle pika aja kodus, Võrus ja siis mu vanemad rääkisid sellest, mida nad televiisorist vaatasid. No "Õnne 13" on nende meelest puhta alla käinud. Seal juhtub liiga palju. Liiga palju! See ajab lausa naerma. Mina rääkisin aga oma uuest lemmikseriaalist poest ja miski liigahtas. Isa kaasa ütles, et jaa just sellest ongi meie elus puudus, tavalise tööinimese tegemistest ei tehta ühtki filmi ega ka mitte seriaali, kõik on mingist koroonast ja mingist pidevalt kõnel olevast asjast, mitte aga üleüldiselt eluolust. Kõik topitakse sisse. No ütleme otse välja minu jaoks on ikka oluline, et kõik topitaks sisse. "Ülikaupluses" on kõik asjad sees, nii hirmväike emaduspuhkus, piima pumpamine koristamiskapis koos Allahi poole palvetajaga, keda häirib rinnapumba hääl. Kõiksugu muid probleeme on samuti lahti kirjutatud, aga samas on juures ka mingi naljatamiskoht, millega silmitsi seista. Vaatasin seda ja kuidagi kummaline oli olla. Ja mõnus ka. Ülimalt mõnus. Apollo klienditeenindusaeg tuli meelde. Lemmiktegelasteks olid aga Garrett ja Dina - oma veidi arusaamatult enesekesksetes suhetes. 

Sõbrad

 Ega midagi polegi muutunud

Ainult kell tiksub teisiti

Süda tuksub teisiti

Ja mina olen väsinum

Ja õnnelikum ja hallipäisem 

Kui aasta tagasi

Sa jäid mu sisse pidama

Nii nagu ei keegi teine

Kunagi enne sind

Peatasid hetkeks aja

Olin laps, kes muudkui rääkis

Kõigile oma surnud vanemast

Kellelegi ei läinud korda

Sina nutsid koos minuga

Ja korraga sain ma aru

Et mulle ka ei lähe korda

Juba pikemat aega

Pole vanaema mulle korda läinud

Aga kuna mitte keegi

Mitte kunagi polnud nutnud

Minu pärast

Võtnud aega et süveneda

Millessegi millel tegelikult pole tähtsust

Vanaema läks alati edasi

Jultunult, julgelt, haruharva

Nuttes kord esimese mehe surma pärast

Siis teise mehe surma pärast

Siis tütre surma pärast

See ei läinud talle korda

Või läks nii palju

Et muutis ta nii tugevaks 

Ja julgeks ja teistsuguseks

Mitte kunagi uhkeks

Vaid töökaks ja tubliks ja kokkuhoidlikuks

Ja sina lihtsalt tulid 

Ja tuletasid teda minusse

Tilgutasid tema jõudu minusse

Isegi kõige raskemal hetkel

Sind südamest vihates

Ei ole ma tahtnud sinust päriselt ilma jääda

Isegi kompsusid kokku korjates

Hinges maru millist polnud tundnud

Tükimat aega

Isegi siis lootsin et

Ja võib-olla sa ei olegi kõik see

Mida olen lootnud

Aga sa oled mulle tagasi andnud mu enda

Mitte leina varjus kõndiva tüdruku

Keda keegi ei armastanud

Sa lihtsalt raputasid mu lahti vanadest räbalatest

Igaühel võiks olla keegi, kes seda teeb

Haiget on nii lihtne saada

Ja oma valus peesitada 

Ohkuilihtne

Ohkuiabsurdseltlihtne

Aga on vähe sõpru

Kes mind niimoodi kaasa elades 

Endasse tagasi on toonud

Mu kallis, mu armas

Nii lihtne on pugeda kurbusse peitu

Nii nii nii lihtne

Aitäh et oled

Suurem, targem, ilusam, parem, 

Kui ma oodanud oleks osata

Aitäh et oled sõber, mees, isa mu pojale

Kui titt hakkab Tuhkatriinuks

Titega kodus olemine on omaette ooper või teater või miskit vahepealset. Ma vist pole nii dramaatiliselt, kõvahäälselt, laulvalt ja nii edasi viimased neli-viis aastat üüranud, kui ma nüüd seda teen. See lõbustab ja rahustab. Tunnen ennast natuke nagu Donald Trump. Kasutan lihtsaid manipuleerimisvahendeid, et rahvas ikka mind valiks. Tegelikult valitakse mõnikord mängukanniks kõrvits. Ju siis teatakse, et kuskil siin on potentsiaalselt olemas kuldne tõld, mis viib kuhugi pidusse, kus ei pruugi olla printsessi ega printsi - vaid kus lihtsalt on ägeee! 

Kui magamine tuleb

Nojah. Muutused? Ühel hetkel on su vastsündinud võimeline magama mistahes müras ja tunneb ennast igati inimesena, ka siis, kui võib-olla täiskasvanud inimenegi küsib, et kas seda oli vaja. Näiteks kell 11 magamaminemist kellegi sünnipäevapeol, siis kui veel kuus kuud ja nädal vana oled. Närviline, pahandamist täis sehkendamine, mille sisse on pandud pisut segadust, valdab maad, kui sa püüad siis last järgmistel päevadel enam-vähem kell 9 magama panna, mehe lemmiksari taustaks või mõni film, mis kiirgab otse tema silmadesse. Ja ikka veel ei mõista sa, et tegu on juba täitsa suure inimesega, kes vajab täitsa palju und. Vajab hommikuti ja vajab lõunati ja vajab öösiti. Kusjuures öösiti ei tohiks talle tissi enam pakkuda, see rikub teie mõlema uned ära. Ja rikubki. Tüüp ripub tunnike või kaks tissi otsas, aga tegelikult oli tal lihtsalt vaja mähkusid vahetada, et elu oleks elamisväärsem ja siis püsiks uni ka. Täna öösel sai ta magatud 7 tundi järjest. Ei piuksu, ei kraapsu, ei pahandust, ei miskit. Lihtsalt  - viimased kaks õhtut on kaheks tunniks enne magamaminekut valmistume kõik kolmekesti magama minekuks. See on siis toidame last esialgu unepudruga, siis tissiga. Vahetame mähkud, peseme peput, korraldame  ühes tükis sooja pidžaama taolise asja selga. Räägime, seletame, musitame, kallistame, mitte ei müra, vaid kiigutame. Ja eks ta ühel hetkel annab alla ka. Eile andis täitsa kaks ja pool tundi hiljem alla. Ja magas ohkuihästi. 

Imelik lausa. Kui lapsega mõistlikult käituda, siis käitub ta vist ise ka päris mõistlikult vastu. Kõik räägivad muidugi kohutavatest kaheaastastest. Eks näis ühesõnaga.