31 juuli 2022

Haigusest Viini

 Mingi aeg kirjutasin kuhugi endale, et tee endale selgeks Euroopa ajalugu, Aafrika ajalugu, Venemaa ajalugu, Hiina ajalugu jne jne. Selline pikk nimekiri asjadest, mida peaks teadma. Ja siis ma sattusin eile kenasti Simon Montifiore üliägeda BBCs tehtud dokumentaali peale Viinist. Silmad läksid vahtimisest pahupidi ja sellest ka, et mu aasta ja kolmekuune ei saanud magada, sest nohu haaras ta endasse ja nõnda lõpetasime kolmekesi diivanil Habsburgidest, Savoy prints Eugene´ist, Mettenbachist, Nikolai I-st jne jne kuulamise ja vaatamisega. Endiselt. Printsess Sissi ja tema ülimõtekas viis ennast näljutada, sest ämm ei lase teda omaenda laste eest hoolitseda. Jne. Jne. Ja loomulikult Boris von Uexkulli päevikud, mis mind panevad Napoleoni nägema hoopis uues valguses. Mäletan toda mälestusväärset kirjanduseõpetajat, kes rääkis, kui tore võib olla individualistlik geenius või olin ma ise 2000ndatel üks paras individualist, kes puutudes kokku päriseluga 2008 avastas, et ta ei tea maailmast sittagi ja ei osanud ja ei oska siiani korralikult raamatuid lugeda ja dokke vaadata, et mõista maailma paremini. Pole nagu tükk aega mõistnudki mitmetahulist maailma enda ümber. Ja ilmselt ei hakkagi mõistma niipea. Igatahes see nagu lükkas jällegi mingi nägemise asja lahtisemaks. Ja kohe tuli ka meelde töökaaslase tütar, kes luges lapsest saadik kuldset kuningate-kuningannade sarja. Kindlasti oli tal oma arusaam Habsburgidest ja Grimaldidest ja veel nii mõnestki võimsast suguvõsast, et saada ise võimsaks tubliks nooreks naiseks. 


26 juuli 2022

Minu kodu - minu Võru

Kas on üldse lahendusi väikse rahvaarvuga riigis, kus kõik aina Tallinna-kesksemaks muutub? Tegelt uurisin võimalusi Võrru kolimiseks. Siiani on see olnud suhteliselt ulmeline mõte, sest Henryk on mul sotsiaalne loom ja ilma sõpradeta ja filmiõhtuteta ja korraliku (k)ära käimiseta ta mul eriti ei funktsioneeri. Lihtsalt. Nii on. Võrus ei ole korraliku kino, korralikku teatrit, korralikku kohvikut, mis oleks lahti iga päev ja teenindaks mõnuga nii teismekaid, kultuurihuvilisi, kui ka muidu antsakaid tegelasi. On Võrumaa muuseum, mis on ka lahti kolmapäevast pühapäevani. Kulduuramaja, mis näitab filme, üle-eestilisi ettevõtmisi (mis võivad varieeruda püstijalakomöödikutest tõsiste näidenditeni) ja näitusi, mida mina isiklikult jumaldan Võrus külastades väisata, titega ja titeta. On. Maikuu lõpus käisin Igor Kotjuhi kuulamas Headreadi raames Kellerteatris ja siis ta ütles, et Võru on turistilinn, et seal pole kultuurile kohta. Kuidagi valus oli seda kuulata. Seisin siis natuke tohlakalt seal etenduse lõpus ja tundsin, et olen haiget saanud. Ma ise olen ju kultuur, läbi ja lõhki, missiis, et ma ei ole Võrust liiga palju kirjutanud. Ja millest ma siis olen kirjutanud. Eimillestki. Kõigest. Nagu need esseistlikud eesti autorid ikka. Esseyer. Proovima. Proovin kirjutada. Proovin elada. 

25 juuli 2022

Prints Võluv

 Hull värk. Kaks nädalat Võrus. Null Work in Techi asja. Null Kideocalli asja. Null mind asjalikus mullis. Või noh asjalik oli pööningult kaks kaubikutäit vanakraami alla tuua, mis kõik sirgelt prügimäele viidi. Asjalik oli emaga jutustada asjalikel teemadel. Käia sünnipäeval, olla tiss sealsamas, olla üksi ja kaksi ja kolmi ja üldse. Olla. Vaadata norra seriaali teemal emad, kes tahavad tütreid mehele panna, või iseennast läbi Võru või poega läbi ´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´+üü. Võite kaks korda arvata, kes selle üüratu ülakomade jada mulle siia tekitas. 

Ja keegi tassib igast kivi mööda maad ja ilma, et ikka oleks selline aednikud tunne. 




08 juuli 2022

Kuidas õppida asju kasutama, mida sa ostad...




 See dopamiin, mis ajju jõuab, sest korraga mõtled, et ohoh, selle raamatu sain kätte, mingi hetk võiks läbi lugeda. See mõnutunne, mis sinusse voolab teadmistest, mida sa tegelikult pole kätte saanud. Oh... Ja ilusad inimesed tahavad sind endale naiseks saada, sest sa oled NII tark. Ja sul sünnivad ilusad ja targad lapsed, sest ILUSAD ja TARGAD saavad sinuga lapsi. Jne. Jne. No tegelt nii ongi. Kusjuures petab ära küll, tunne on, et oled mitte lihtsalt raamatu ostnud, vaid targemaks ka saanud. 

06 juuli 2022

Ostuloogika ehk ostuloogia või kuidas seda eesti keeli öeldagi

 Loen praegu enda raamatukogust ehk ostetud raamatutest sellist asja nagu Martin Lindströmi "Buyologyt". Täitsa hull raamat. Miks me siis asju ostame? Sellel, lisaks hädavajadusele, on palju põhjuseid, eriti, kui me räägime kapitalistlikust maailmast, kus kõik kogu aeg midagi ostavad. Häid raamatuid? Halbu raamatuid? Spordiriideid? DVD-sid? Riideid? Kunstitarbeid? Kursusi, mida külastada virtuaalselt? Ja me tegelikult ei loe raamatuid? Ei tee sporti? Ei vaata filme? Kanname ainult teatud riideid? Ei joonista? Ei viitsi õigel ajal kursustel kohal olla? Igatahes on see huvitav asi küll. No natuke olen vastuseid saanud oma mittelugemisele. 

01 juuli 2022

Ära küpsenud mamma

peast küpse tunne on. 

See titega kodus olemise värk on suht jõhker mõnikord. Eriti kuumaperioodidel ja kui tal juhtub olema mingi kasvuspurt ja näiteks pargis, kui toreda musta mulla asemel leiad oma kluti rusikas koerasitta. Jeei! Kusjuures mitte mööda mingeid põõsaid, vaid täitsa sellises kohas, kus isegi emaks olemata oleks võinud täitsa sita sisse istuda. Kena pärn ja mööda jalutavad koerad. Mingi päev Henryk ütles, et jah, nüüd kohe kirjutad Veerenni gruppi, et koerad ei tohi kakal käia ja pissida ja üldse. Ise mõtlesin ka, et on selliseid hulle, kes kirjutavad, et mingi oma koertega peesse, et situvad siin igal pool ja on nõmedad. Noh jah. Ausalt öeldes nüüd vist tahaks küll kuhugi kirjutada, et lõpetage oma koera situtamine pärna all, kus vabalt võiks piknikku pidada mitte ainult mammad tittedega ringi joosta, sest seal on vaja. 


Ahjaa. Eile oli ka see tore päev, kus pärast topless tissitamist vaatasin ilma kardinata aknast välja ja mu pilk kohtas keskealist meie tänaval mööduvat meest, kellele ma olin tõenäoliselt üsnagi noh paljas vaatamine. Ja nüüd, kus ma iga mõne aja tagant leian, et peaks veel midagi tegema, lisaks lapse kasvatamisele, on kogu aeg tunne, et aeg saab otsa. Kohe. Kohe. Kohe. Eile sattusin Start-Up ettevõtetega kommunikatsiooni töötuppa, üliäge! Suur aitäh kaasamast Liis! 


No ja Work In Techi rühma tööülesanded: nii need IT-kursused kui ka karjääriehitamise värgi kursused, on lihtsalt nii ägedad asjad, mida juurde õppida. Seda kõike ei saaks muidugi esiteks ilma Toffikuta, sest tänu temale on mul võimalik ja vajalik mõelda tulevikule hoopis teisiti, kui näiteks 12 aastat tagasi. Või 15 aastat tagasi. Imelik on möelda, et selle aasta septembrist saadik olen ma Tallinnas elanud 19 aastat. Ja suurema osa sellest ajast olen unistanud kirjutamisest. Nüüd unistan kodukontorist.



Hull  värk.