14 mai 2018

Luuletusi

* * *
(memmele)
ega too korsten mind kuidagi
nõnda me mõtlesime
selles väikses linnas
kui ma seda
puhastama ronisin
teisiti korda ei saa
kui minu esimeste
sammudega
korstna suunas
ega see üheteistaastane
enne ei õpigi
lendama
kui pole roninud
korstnale

* * *
muru kasvab ikka
tagasi
sellesse parki
kus linnud ja liblikad
ja loomad

istume meiegi
ja räägime
lemmikseriaalist

või oli see varsti juba
kolm aastat tagasi

mina loendan talvesid
ja kevadeid

muru aga
kasvab
alati
tagasi

11 mai 2018

Koolimajast ja asjadest

* * *
(Võrusoo Põhikoolile, Karmen Luigale)

Ega too aeg
seisab kangete
sõrmede taga
mis kiskusid
valesti vardaid
ja vanade naiste
vägevust
pahempidiseks
kuduma
-
too aeg seisab
mu selja taga
tolles väikeses
majas
mis tundus
nii suur
ja nii vana
-
minu taatki
oli seal käinud
tarkust taga
ajamas
-
ja nüüd seisab
see maja
minu käed ka
ilma pahempidise
kudumiseta
-
suurte hallide
silmadega
käsitööõpetaja
-
kes oskas
lohutavalt öelda
-
aga peab
ka kudumist
oskama

*
memm hoidis
käest ja endast
kinni ja mööda
vanadel piltidel
koos emaga
-
ainsa tütre
ainsa rõõmu
ainsa uhkusega
-
memm hoidis
mu käest ja endast
kinni ja mööda
järgi jäin emast
-
ainsast lapsest
ainsast rõõmust
ainsast uhkusest

* * *
Ega too aeg
saab kord läbi
kui aina ütled
mida teised
pidid või peavad
-
too imelik aeg
kui inimestel
on su ees
mingid kohustused
-
too isa süüdistamise
too ema salgamise
too memme mõnitamise
tund

ja siis on kõik
siis ehmatad ise ka
kuidas kortsud
laupa
ja keel kurku
ronivad
-
nii nagu poleks
toda uhket
enesekindlat
plikat
alleski
-
ainult pisut lohutust
sellest surnud emast
kes teadis paremini
kui teised
kes või mis on parim

*  *  *
aga sa kaskesid nägid
tollel autosõiduvaikusest
kirkal alleel
kus olid mu poole
südasuviselt teel?
aga sa kaskesid nägid
siis kui tulid
Lasnamäele
tol teel
küsib tädi
ja sirutab käe
no vaata
no näe

*  *  *
mu isa elab järve ääres
kunagi nooruses
kukkus jääauku
ei ravinud ennast

nüüd köhib
aga millal tal aega
vanuigigi
meenutab vurri
paigal ei püsi

sõnu sätib
ja maju plaanib
kõikide järvede
ja kuplite vahel

muudkui saalib
ise toda nõiduslikku
tähtsust täis

kuningas
ka väikses kuningriigis
või just!
hoolib
oma alamaist

*  *  *
ega nad on
vaiksed ja väiksed
päris juba
mu kalli omad

vanad ja mõnikord
vahedad
roose ja moose
kasvatavad
nagu muuseas
pliidi peal
ja aias

eriti armastavad
banaani-tikrimoosi
ega elu ongi loosis

ema on naerusuine
vadistaja-pabistaja
puhastab ja korrastab
ja aina teeb

jõudu on tas
mitme mehe eest

isa aga paras
hüpohondrik
istub laua ääres
nagu kännukene
vana jändrik

kirjutab ei kirjuta
seletab ei seleta
paras hüpohondrik

07 mai 2018

Luuletusi

* * *
Ega see ongi imelik
kuidas püha on
igal pool
ja väljaspool
toda iga poolt

ma ei tea
kuidas ma
kahekümneselt
surusin ennast
peaaegu unenäolisse
vanaema põlle sisse
ikka veel
hingasin toda

kasvavat vanust
ja elurõõmu
mis hoolimata valust
oli

nagu väike laps
kes satub kapi all
olevate kollidega
mängima

*  *  *
Ega too mäng
surma ja elu
ja õnne peale
on hull mäng
ega toda mängu
saagi muul moel
kui täie panga peale
mängida

mängiti enne mind
mängitakse pärast

ema seisab
siidkleidis
siis sitsikleidis
iseenda õmmeldud
bikiinides
Musta mere ääres
nagu mõnest
muinasjutust
silmad kissis

tollel pildil
pöördumas
oma õnne poole
kust too tuleb
kuhu too läheb
ei teadnud ema
ei tea minagi

02 mai 2018

Anna ja Ervin

Inimesed vajasid erinevaid asju. Anna teadis seda - kuus aastat poes olid talle seda õpetanud. Letid. Näod. Käed. Värisevad. Kelladega. Ilma. Inimeste jutustamismaania. Inimeste vaikimismaania. Kui ikka üks inimene satub tollele jutustamismaaniale ja on plaaniliselt õnnelik, et leidub keegi, kes teda kuulata tahab. Ja ta vaatab õrna lõpetamatu vada saatel tuttavlikule võõrale klienditeenindajale silma nõudes ainult ühte. Kuulakem teda, kuulakem ta sõnu ja arvamisi, ta on tähtis, ta on vajalik, ta on... Mõnikord nad karjusid. Mõnikord mõmisesid. Mõnikord närisid närviliselt nätsu. Selle peale tuli Annale vanaema meelde, kes pidas toda närimist tobedaks kombeks. Ja Anna ärritus. Langes sõnapaljusse või sõnavaikusse. Sel polnudki vahet täpselt millesse. Peaasi, et langes peaaegu, et oma rolli kõige viimsemasse põhjanurka.

Elu omandas uue tähenduse sel hetkel, kui Anna ise nõudis midagi ise raamatupoest või postkontorist või veel kuskilt. Tõesõna nõudis. Muud midagi.

Juhus viis Anna kokku Erviniga, kes ei nõudnud inimestelt sisuliselt mitte midagi peale absoluutse tähenduse, millega tal polnud midagi peale hakata. Ahjaa Ervin kirjutas algelisi, labaseid, ennasttäis luuletusi, mille mõte oli inimestes leitud tähendust ära kasutada.

Nii see oli.

Jabur ja ilus.

Nagu Ervini elugi. Ema juures. Arvuti taga. Öösiti, Päeval. Õhtuti - hommikuti ta magas. Annaga kohtumine ajas ta lihtsalt segadusse. Anna suhtles inimestega asjalikult. Ta pidi neile midagi müüma. Antud olukorras polnud see isegi tähtis mida täpselt.

Anna oleks võinud ka koerasitta müüa komposti tarvis, millega inimesed kasvataks omaenda rõdul tomateid. Võib-olla müüs Anna aegajalt ka koerasitta. Me ei tea sedavõi noh Ervin ei teadnud. Anna ikka teadis, et ta peab müüma. Aegade algusest peale. Kui nad Erviniga Tallinna loomaaeda läksid, siis tundis Ervin, et tema peab suhtlema jõeseaga, kes nägi välja kui põrgust välja karanud polüglott-siga. Tema ruiged kõlasid abstraktsete filosoofiliste tähendussõnadena. Ervis hakkas luuletusi kirjutama otse seal võrkaia taga looma piideldes loomaaia pileti kontsale. Kuhugi pidi ju kirjutama. Ja hea oli, et oli kuhu kirjutada. Vanasti kandis Ervin igal pool raamatuid ja vihikuid.

Nüüd... Jah, nüüd!

Ta enam ei suutnud. Õlad valutasid raamatute kandmisest. Elu masendas oma kandvusega. Nüüd!

Anna masendas oma tööriistaliku suhtlemisoskusega. Ta oli liiga tavaline ja tähenduseta. No päriselt ! Täiesti hall - kadus kõikidesse asfaldiaukudesse ja Tallinna Narva maantee majafassaadidesse ära.

Aga kellegi teisega Ervin olla ei osanud. Tegelikult Annaga ka mitte, aga sellest ei olnud lugu. See oli elu. Need naised, kes omasid tähendust, kes ei käitunud nagu kellegi tööriistad, kes oskasid arvata ja olid omal veidral moel  rikkad ja ilusad - ehk isegi pingelist tähendust täis. Mõni neist õppis filosoofiat doktorantuuris omades sealjuures geenitehnoloogia bakalaureust, kirjandusteaduse magistrit, ja ehitades üles Eesti kuulsaimat äpifirmat. Jah, tähendusest pungil naised ja mehed, kelle juures töötasid toimekad isikliku tähenduseta hallid hiirekesed nagu Anna. Ervin vaatas teda veel natuke...

No oli alles...

Mitte midagi muud ta ei oska, kui oodata kliente oma poes ja neile müüa - moose ja raamatuid, sest selliseks olid raamatupoed saanud. Need müüsid pohlamoose ja raamatuid, plekkpurgis jõulukuuski, järjehoidjaid ja hea veel, et mitte sinimustvalgeid sokke.

Anna!

Anna!

Oh, Anna! arvas Ervin.

Aga Anna ei pannud Ervini iroonilisi märkusi millekski. Ta nägi, kuidas mitte keegi ei osta Ervini raamatuid. Mis siis, et Ervin leidis inimeste tähenduse või tähendusetuse. Inimesed ei leidnud tema raamatute tähendust või tähendusetust.

Anna natuke haletses oma sõpra. Natuke tundis uhkust, et näe, ta tunneb ühte kirjanikku. Omas ebalevas tagasihoidlikkuses ei teadnud Anna kuidagi olla kirjanike sõber. See lihtsalt tundus talle liiga suur au. A näe Erviniga võis olla.

Too oli sama vaene ja sama tähendusrikas kui Anna.