10 september 2019

Skripka ja Nuuskmõmmikust vaarisa

Ajaline määratlus, millest kinni haarata ja mille kallal natuke tööd teha, on kuu. Unenäod keelduvad mind vist juba mõnda aega külastamast, aga lõpuks nad tulid. Võib-olla nad käivad muidu ka, aga mõnikord tundub, et nad ei jää mällu tiirlema ja vastuseid otsima, et miks nad on sellised. Aga sellised nad on. Näiteks nägin ma viimati unes kevadet. Täisõites õunapuid ja muid puid, mis olid kaaperdanud kogu mu lapsepõlvetänava - võtnud enda alla kõik puud, mis kasvavad Võru Raudtee tänaval ja tekitanud neid juurde. Istusime kahekesti autosse ja läksime - kuhu? Ma ei olegi selles sada protsenti kindel, et tean vastust või isegi küsimust. Istusin töökaaslasega autos, mis liikus Metsa tänavat pidi Soo peale - teate küll, kui olete Võrus käinud, mu endise põhikooli manu, kuskil kadus mul auto ära ja nägin väikest poissi, kümneaastast või nooremat omaenda treitud istepinke müütamas. Käsitöö. Kõndisin mäest üles ainult selleks, et avastada, et nüüd tuleb kõnniteele ronida sügavast orust, mööda mäge. Ah teate küll lõunaeestlased, mismoodi see välja näeb, aga siiski on see midagi muud, kui oleksin ette kujutanud. Mu armas unenäoseletaja annab vastuse, et kõik need on hääd ended. Ju siis, kuskil mu sees võib mõni hää enne peidus olla.

Isa usub ikka veel minusse mingi laitmatu teadlikkusega, et ehk on minus mõni ime peidus. Ei tea, võib-olla raiskasin kõik oma ime aastad ära ja nüüd olen vana ja kole ja varsti juba keskea ületanud daam. Neeh! Isegi kui olen keskea ületanud, ühel hetkel, siis kui mul vähegi on sisse mahtunud toda helsteinilikku peaaegu igaveseks vananemiseks mõeldud eliksiiri, siis koledaks ma ilmselt ei saa ja päriselt vanaks ka mitte. Viimased paar päeva olen mõelnud taadi peale. Taadi isa peale. Ikka Andrus Helsteini peale - kui ma tema pilti näen oma vaimusilmas ja oma vanaema silmi ehk Andruse mini silmi, mis täituvad mingist imelikust rahu- ja õnnetundest, kui ta taadi isast rääkis, siis hakkab mul kuidagi imelik. See lotu-lotu müts, mis meenutab Nuuskmõmmiku mütsi see suurvuntsilikkus, mis kasvab otse taeva poole, see muhe ja kaval naeratus, see 1871 sündimisvõimalikkus, skripka, skripka ehk viiul tema kõikidel piltidel. Teda polnud ilma tema viiulita, see oli vist temaga kaasas isegi siis, kui ta magas. Igaks juhuks. Ja ikka paneb ta mind imestama, kust selle sai? Mõne külamuusiku käest? Või tõesti sai ta nõnda hästi läbi Vana-Antsla mõisnikega? Kui siis miks ta sai nendega läbi? Kõik need küsimused ei lakka. Või kuidas sai mu taadi isa endale üldse naist võtta, kui ta oli sisuliselt ikkagi paras külamoosekant, mitte midagi enamat! Käis mängis pilli, muud miskit. See Lotta papa pidi ikka paraja kreepsu saama, kui sai teada, et tema tütreke sellisele läheb. Pole ei maad eimiskit. Ainult mingi pill. Pill...

On ainult pill või sõna või pintsel või idee või programmeerimisoskus. Kui palju see aeg ikka elu meie ümber muudab. Maa ei tähendagi enam rikkust või noh, see võib olla lisarikkus, põhiline rikkus seisneb oskuses tööd teha, luua, endast parim anda. Ja et see parim oleks ikka kõigi parimatest parim ja looks lisaks veel kellelegi tööd ja leiba. Egas see pillimängimisoskus oli tõenäoliselt minu memme jaoks ka midagi sellist, mis kaitses söömata jäämise eest. Või vähemasti hoidis aju virge, sest eks vaimutoit ju teegi seda. Lõi mingi lisareaalsuse sellele igapäevasele ja tavapärasele reaalsusele. Andis lootust, et elu pole lihtsalt hakkamasaamine vaid see on säramine ka nendes lohisevates vanades pükstes ja talupojalikkuses.