26 jaanuar 2018

Teater ja inimesed, kes kasvavad suureks, suuremaks

Lõpuks üle pika aja teatris. Minu keskkool koosnes kolmest tähtsast asjast: sõprusest (missiis, et kooli tagakiusatuima poisiga ja garderoobitädiga), teatriskäikudest ja raamatukuhjadest, mida ma kunagi läbi ei jõudnud töötada. Noh, umbes nagu praegu - ei jõua ega jõua korraliku töötamiseni tekstidega. Võib-olla see kerkib ühel hetkel silme ette ja ma saan sellega hakkama, võib-olla aga mitte. Ma ei tea ju. Me keegi ei tea ju. Oleme nagu üks suur sumisev mesilasparv, kes muudkui õpib, kasvab, tuuseldab end inimeseks ja on üldse, jah, on üldse.

Jumaldan hetki, kus ei kuulu mitte millelegi muule peale musta kasti, kust sirutuvad välja kas tants, liikumine, pinev vaikus või sõge sõnelus rahva sekka. Tänagi Tartus - see juhtub, kui vennad saavad aasta vanemaks pidamise päeva laupäevale surutud, ja mina olen ennast juba vabaks rääkinud reedeks. Nii on. Vabadus minna teatrisse, vabadus kaeda surmale ja pingele silma ja vabadus vaikida. Egas kolmapäeval sai kah käidud esietendusel. Sõge käimine oli. Ma ei saa siiani aru sellest kummastavast piltide vahetamise hullusest, mis käib kui sõge ja ilus ja poeetiline laul kaasas Rainer Sarnetiga. Kui sellele lisada Tiina Mölderi koreograafiakäsi ja siis veel see vapustav valgus ja idee teha kõike ringi sees, siis juhtub midagi hirmsat ja ilusat ja sõgedat korraga - juhtub Therese, juhtub lõplik öö. Juhtub see, mis tekitab tahtmist joosta enda poole. Mu sees on tihti jooksnud need naised, kes ei tea, kuidas saada mehele, või ei taha ja mitte sellepärast, et nad on lesbid või kibestunud, vaid sellised nagu inimesed ikka on, kui nad õpivad elama. Ma isegi õpin elama. Henryk õpetab. Aga enne Henrykut oli veel hunnik rahvast, kes õpetas. Mitte ainult muusikat kuulama või looma, nagu Ivo või Jürgen-Kristoffer või Kaur või jumalveelteab, kui palju on neid häid ja hirmsaid inimesi olnud, kelle olemasolu on kergitanud maast lahti mu jalad ja hinge. Mitte ainult armastama ilu, nagu mu armas isa. Mitte ainult hoolima heast söögist ja lugu pidama häädest soojadest riietest nagu Kadi, nagu tädi Olga. Ja ma ikka pole veel piisavalt targaks saanud. Ikka ehmatan oma rumalusest. Aga ma tahan inimestega olla, nagu Therese´gi - see Maria Petersoni mängitu - ihaldab olla ihaldatud ja armastatud. Muidugi ta valib ja vaatab, nagu inimesed ikka, valivad ja vaatavad. Võib-olla pisut kapitalistlikus maailmas, võib-olla natuke vähem.

Ehmatasin täna seal Tartu teatris ära: haigutasime, mitte korraga, aga haigutasime koos Henrykuga. See oli võimas, virgutav, vägev, implusse ja inimkehasid lõikav Renate Keerdi lavastus, kus ma korraga mõistsin, et olin omamoodi üles kasvanud. Et tegelikult ei ole ma kunagi ühegi teise oma meestuttavaga Kanuti Gildi külastanud peale Henryku, sest ma lihtsalt ei usalda nonde haigutusi. Isegi täna kartsin paaniliselt, et Henrykule ei meeldi. See hirm haaras mind endasse - ja samas haaras ka teadmine, et ma siis ise lähen, sest ega mul muud üle jää. Tuleb minna. Võtta oma väiksed jalad ja minna - sinna, kus on tants ja tagaajamine laval loomulikult. Jah - ma olen seal saalis näinud neid toredaid mehi, kellega tulla vaatama etendusi, aga ilmselt pole ma nende naine, nende jaoks, nendele. Ja ega nemad ka ole minule. Aga Henryk on kuidagi rahulik. Ta talub, aga ta ka oskab nautida. See on huvitav, kuidas kirglik talumine ja nautimine saavad ühel hetkel selleks samaks. Mäletan, kuidas ma õppisin kuulama jutlusi Võru õigeusu kirikus. Ühel hetkel ma sundisin ennast kuulama isa Rafaeli, kes oskas imeliselt nii vene kui eesti keeli tõlgendada põnevaid piiblilõike, mis korraga said uue kaja uues kuues ja ajas. Ega tants pole ka ju tegelikult muud, kui see, mida sa võid täitsa tänaval näha ja mõelda, et ahsoo inimesed võivad ka niimoodi suhelda. Mäletan siiani Mart Kangro etendust, mis justkui avanuks mu silmad tavalisele inimkehale, mis ei lakka jutustamast lugu, mis prõmmib inimhinge lahti. Ja nüüd Henrykuga ma kaen kõrval lahti prõmmimist. Nii hea on kaeda, nii ilus on näha, kuidas me kasvame. Eks ma pea ka kasvama.

Aga jah. Olgu see Kanuti Gild, Tatru Uus Teater või Sõltumatu Tantsu Lava - me elame ikka isekeskis selles võimsas maailmas, mis meid kasvatab olema parem, ilusam, hoolivam.


15 jaanuar 2018

Ilu on hirmus, ingel veel hirmsam

Mõnikord saame vihaseks. Mina saan. Ma käin Henrykuga kinos ja siis tulen pärast seanssi välja ja saan vihaseks. Mõnikord noogutan, et näe, nii nagu päriselus. Ja ongi, näe nagu päriselus, ilma igasuguste liiglihassõnadeta. Nii nii on. Ja ongi. Mõnikord ei oska ma midagi arvata ega kosta. Lihtsalt olen, nagu olen, nagu meiegi oleme.

Üle pika aja libistasin lahti Rainer Maria Rilke.

Ta on nii jubedalt ilus, et see on hirmus.

Eks ma isegi ole seda mõistma hakanud, et ilul ja ilul on vahe. Ja hea on, kui on inimene, kellele saab iga päev öelda, et ta on ilus. Ja hea on, kui oskad tajuda toda kõiketäitvat maailmailu tolles ilusas targas ja heas enda kõrval ja tunda nagu väike ehmunud laps, et siin ongi mu koht, et nendes kätes on jõud, mis mind kannab. Hea on.

Aga meeldib mulle ka see ilu, mida käed ei kanna. Puperdama, koperdama, kogelema, kõõksuma, ehmuma, suu lahti järele vaatama panev ilu. See on midagi, mis mehed on endale nagu ainuomandi võtnud. Öelnud, et ainult nemad võivad niimoodi vaadata poisse ja ilusaid noori naisi, kellest õhkub toda hirmnaiselikkust, ingellikkust, toda femme fatale´ile omast pühalikkust, mis lõhub kõike, mis oli enne või tuli pärast, kildudeks. Naine võib ju ka. Aga see pole väärikas. See pole naiselik mõelda, et mehed on ilusad. Ehkki tunnistan, et mind isiklikult ilusad mehed häirivad. Sellised, kelle lähedus on kaugele nähtavalt liiglähedane, mitte sellepärast, et nad oleksid pealetükkivad, vaid nende füüsiline ilu või seksapiil tekitavad nii mitmetimõistetavaid olukordi või lihtsalt head fantaasiat ja ajupuudulikkust minus, et tekib keskealise vanamehe tunne, kes katsuks hääga prinki peput, nagu Harvey Weinstein ilusat noort liha. Aga liha on liha. Ja liha katsubki päris tihti liha. Pärastpoole piinlikkusest kokku kukkudes. Mis metoo#? Ega naised pole selles osas kuidagi paremad. Kui naisel ikka võimunatukest on, siis eks ta käitu nagu mõned Gailiti kangelannad seal "Ekke Mooris" või "Toomas Nipernaadis". Või mis nad tegidki selle ilusa Arminiga, tolles Heinsaare jutus?

Ja kuidagi nii hästi kõlab selle kõige peale see lause:

Sest ilu pole ju muud kui õuduste algus,
mida suudame just veel  kanda,
ja imetlust äratab see, et huvitult
põlgab ta ära otsa peale meil´ tegemast.
Iga ingel on hirmus.

(ikka Rainer Maria Rilke, eksole)

Ja kui see ilu - see äsjatärganud naiselik või mehelik vägi, mis tõmbab ja lõikab ja põimib, mitte lihtsalt ei põlga ära, vaid nimetab koledaks enda katsumist, siis mõistame ehk natuke rohkem toda rilkelikku jahmatust. Ja mismoodi teisiti me saaks seda nimetada? Toda hetke, kus mõned inimesed pöörduvad ära, puutuvad kõige pühamat endas. Pöörduvad, sest neisse on kasvatatud uskuma alandlikkusse, tähelepanelikkusse. Jah. Ma ise arvan, et suurem osa jalgade trampimisest on minu jaoks arusaamatu. Nii meeste kui ka naiste puhul, kes loivavad kas poodi või panka või tööle ja löövad jalaga maha, kui nad just ülemused pole, ei ole neil õigust midagi nõuda ega midagi maha tõmmata. Lihtsalt ei ole.

Eile käisime vaatamas sellist filmi nagu "Kolm reklaamtahvlit linna ääres" - ja seal oli peategelaseks ema, kes kogu oma karakterilt meenutas Aileen Wuornost, toda hullu prostituuti, kes ühel hetkel hakkas mehi tapma, sest nood ei käitunud temaga kenasti. Teate küll "Monster" ("Koletis" 2003) - üks mu kummalisemaid ja lemmikumaid filme omal ajal. Ja too naisekuju, mis on tegelikult omal moel vastik, jõhker, inetu, kole - ka füüsiliselt eemaletõukav. Kuidas küll nii ilus naine nagu Charlize Theron sellesse tegelasse ronida ihkas? Ja veel Oscariga välja tuli? Ei tea. Mõnikord ongi tunne, et sellised koledad, kurjad, õelad, vanad naised (mehed on seda harva, meestel tekib mingi totter õilsuse oreool, kui nad kaitsevad oma naisi, lapsi, tütreid, poegi, mõelgem kasvõi Wind Riveri peategelasele Gory Lambert´ile) ongi ainsad, kes võivad kaitsta noori plikasid, sest nad teavad, nad on kogenud. Noori poisse ka. Sest nad teavad, nad on kogenud. Ja selles kõiges on midagi hirmuäratavat, eriti selles viisis, selles tunkede kandmises, selles põletamises. Selles halastamatus tundes, et me ei saa alla anda oma kõige ilusamate inglite (kes kõige selle juures on tõesti kõige hirmsamad, sest 17aastaselt suudab plika välja kanda selliseid lauseid ja riideid ja olemust, mis jahmatavad) eest seismist.

Olge emad, olge vennad, olge õed.

Nii ta jääb.

Aga sageli on nad nii ilusad, et see on hirmus.

14 jaanuar 2018

Sa pead vabandust paluma

Üle pika aja Kumus - korralikult Kumus, mitte viivuks või kuidagi, vaid viieks tunniks. Libisesin läbi iseenda trajektooride. Valge vein. Tädi Nadja - kogu aeg ainult lubab ära surra, ei ole endiselt seda teinud ja nõuab tähelepanu ja armastust ja mina ei suuda kuidagi seda talle anda, sest ta tõesti nõuab täielikku allumist oma diktatuurile. See kõlakski eesti keeles umbes niimoodi: "Miks sa mulle ei helista? Miks? Miks? Ma ju suren kohe kohe ära. Miks sa ei küsi, kuidas mul läheb? Miks? Miks? Ma olen ju vana. Sa ju tead, mis juhtub, kui inimesed ära surevad." Ausalt öeldes tean liiga palju. Ei viitsi enam selle suremusega tegelda.
"Sa pead nüüd mulle midagi ütlema."
Ma ei saa aru, mida ma talle ütlema pean. Seisan nagu tohlakas, jah pisut valget veini teeb mu laupäeva lõunal üsna lolliks, keset Kumu koridori ja passin kõrgustesse. Niimoodi passingi, nagu korralik vanainimene kunagi.
"Sa pead vabandust paluma, et sa pole mulle helistanud ega küsinud minu tervise järele."
Ja seal ma siis seisan ega suuda paluda vabandust inimese käest, kes igas telefonikõnes lubab ära surra. Ja on vana. Ja ei taha midagi muud kui mu häält kuulda. Ja nii ongi.
Isa. Tema kaasa. Henryk. Kõik on telefoni kaugusel.

08 jaanuar 2018

Filmide passimise 2017 ja linnapoeesia

Aasta uus või siis vana. Oleneb mispidi seda nädalat vaadata. Viimased kolm päeva aastas 2017 istusime Raua tänaval ja vaatasime loomaaia direktori poja diktaadil koledaid ja vähemkoledaid jõuluõudukaid. See on sama poeetiline, kui otsida luuletustest naist või lilli või lillenaisi või käpikuid ja vaadata, kuidas nad figureerivad.

Eks ma eelmisel aastal kaesingi rohkem ägedaid filme, kui lugesin raamatuid. Natuke kurb oli kuidagi kokkuvõtetki teha. Istusin siin ükshommik ja tundsin, et ohsedaelu ja ohneidinimloomi ja nonde valikuid. Kaasaarvatud mind kui inimlooma ja minu valikuid. Eks ikka on lihtsam olnud mittemidagi teha. Täna ka. Kuigi see mittemillegi tegemine on kuidagi alati koosnenud millegi tegemisest. Eile lasin Henrykul koos kuldse trioga teha pisut filmistsenaariume, ise kondasin mööda linna ringi ja otsisin hullumeelselt taga oma ilusaid-tarku-häid-ühepäevaseid kalendreid. Ei leidnud. Leidsin hoopistükkis imeilusaid Tallinna-vaateid.

Linnapoeesia ajab pea päris sassi. Nagu ka mingi õudilus jutt maailmast, mis on omal moel kadunud, kuid püsib alles.

See juhtub ikka, et seisan keset tänavat ja passin taevast või maju või seda, kuidas taevas ja maa saavad üheks, kuidas inimesed kanduvad oma kehalise liikumisrütmiga minu ellu mitte kui tegelased või kangelased, vaid midagi rütmistatud ja orgaanilist, nagu puud või hooned, midagi keskkonnalikku, millega suudan küll suhestuda, aga mitte niimoodi, et astun juurde ja kukun kogeldes või mittekogeldes suhtlema. 

Eelmisel aastal avastasin ka seda, et Henrykul on rohkem sõpru, kellega ta igapäevaselt suhtleb. Mingi osa minust on hirmus privaatne, hirmus isiklik. Selline, mis ütleb, et minuga ei tohi. Ja ma ei oska isegi päriselt öelda mida. Ma tean ainult, et ma saan kurjaks, kui toda tehakse minuga. See on nagu keegi puutuks kogemata sinusse tol ehmataval bussisõidul oma hullu suitsuhaisuga ja ainus, mis sa mõelda suudad, on ebainimlikult ehmunuks saamine. Hinge kinni hoidmine. Aga hinge kah kogu tee kinni hoida ei jõua. Nii et lõpeks lähed pikka maad jala, et inimestest eemal ja oma mõtetes olla. Selline lugu vat. Ja pärast imestad, et neid kellele sa korda lähed on nii paganama vähe. 

Imelik lausa.