28 september 2014

Lugusid minevikust - rahvusraamatukogu



Neid kohti, mida võiks nimetada minu Tallinna kohtadeks, ei ole palju, aga neid siiski on. Rahvusraaamatukogu on koht, kus ma sisuliselt kasvasin suureks. Eriti esimesed kuus Tallinna-aastat. Siia sigisin kõikvõimalikel kummastavatel ja vähemkummastavatel hetkedel, kui jalad hakkavad värisema ja hing sees enam eriti ei kipu olema. Noh, Rimbaud -  ta tuli mulle teemaks tol ilusal aastal või koledal kui sain tuttavaks Kga, aga enne teda oli mul Enno, Suits, ja kõik need teised. Tegelikult on mul rahvusraamatukoguga kummalised suhted. Või mul on endal selline väljakutsuv käitumine, mida tuleks ennetavalt kõikidel plikadel ära keelata. Minu toanaabrid aastal 2006. - 2007. aasta toanaabrid ei saanud aru, et kuidas mul ometi peikat pole, ma olen ju nii ilus ja meeldiv, okei, päris lapsik ja lollakas ka, aga meeldiv üldkokkuvõttes. Ja siis käis läbi Karina lause: "Aga raamatukogu, see on ideaalne koht, kus sinu jaoks ideaalse mehega tuttavaks saada!" 

Naljakas lause. Jabur lause. Selline lause, mis määrast 2006. kuni vist siiani minu käitumise rahvusraamatukogus. Mõni aeg hiljem leidsin endale permanentse teretaja, kes käitus küllaltki flirtivalt ja luges iga päev Balzaci. Mina lugesin tol hetkel igapäevaselt narrilaeva. Aga jah. Kuna ma enamuse ülikooli ajast ei näinud meesinimesi või noh ma ei osanud neid näha ja nemad nägid mind veelgi vähem, või nägid, aga ma ei pannud tähele, see on nüüd ka päris kõvasti lahti ja kokku ja igatepidi räägitav. Igal juhul - siis korraga nägin ma Balzacipoissi, kes oli täpselt samasuguste omadustega nagu minu papi, kes on muide totaalne Balzacifänn. Noh - aga sellel poisil käis külas imeliste näojoonte ja suure kõhuga tüdruk. Ohjah. Ja kogu seda draamat. Ma ei vahetanud temaga rohkem, kui kümme sõna, aga need kümme sõna olid minu meelest (vähemasti tol hetkel!) ülimalt tähtsad, ilusad, romantilised, sellised, millega võis maailma muuta ja mind ja seda kõike, milleks inimene on. 

Tegelikult tuli ta pärast Steni. Tuli ja kadus. Nii nagu paljud pärast Balzacipoissi, aga kui ma teda sel kevadel nägin, siis sain ma aru, et mu seistmeaastak on läbi ja hakkab uus. Võiks ju lõpuks alata, ka mittekartmisaastak.Aga see selleks - vat, kui hea kuulamisega ma olen. 

Muidugi passisin ma ka Danielle Monticellit nagu loll lammas muru, mida süüa. Õnneks - lõi ta mulle käega Dantet lehitsedes. Järgmine, kes minu leidis, oli keegi herr, kes oli kuidagi mu mobiiltelefoninumbri kätte saanud kuskilt ja saatis mulle sõnumi, mis ehmatas mind valgeks näost. Et tahab minuga tuttavaks saada. Vahi nüüd, kellele ma naeratan ja kuidas. Mina väga temaga tuttavaks saada ei tahtnud. Hakkasin ainult mõtlema, et ilmselt tuleks põrandat passida, et keegi mulle külge lööma ei hakkaks, kui ma rahvusraamatukogus olen. Ja vanaonu - ohjumal see komme, lilli ja musi andev vanaonu. 

*
Madis Kõivu lugedes tekib kohe tunne, et hea on unustada. Unustamises tekib see keelelõimumine inimlikuks. Igor Jakovenko rääkis tsivilisatsioonidest Den Za Dnjomis - väga huvitav oli. 

27 september 2014

Siis kui sõber võtab sõna ja sina võtad kuulda

Jutuajamised jumalaga?
Jutuajamised jumalata?

Kirjutasime sõbraga üle pika aja. Või noh tsättisime. Tema seal, mina siin. Mis seal ikka niiväga rääkida või millest vaikida või üldse, tema seal, mina siin. Ta siis küsis, et mismoodi mul läheb. Ta on põhjalik sõber. Küsib igasugu küsimusi ja mina vastan kõikidele küsimustele ja enda imestuseks - olen mõnikord täiesti segaduses, et mismoodi ma olen, kui nad päriselt küsida viitsivad. Enamasti nad ei viitsi või ei julge või ühel hetkel lihtsalt loobuvad minult küsimast küsimusi. Ja siis nad lihtsalt võtavadki mind sellise jobuna, nagu ma olen. Ja ma ise võtan ka. Sõber küsis, et kas ma olen kunagi tihanud kellelegi öelda, et ma armastan teda. Ei ole. Kõik muutub nii kiiresti ja mis siis kui too teine ei ütle mulle kunagi seda sama lauset vastu. Ja mis siis kui me loodame mõlemad liiga palju.

Sõitsime töölt koju. Töökaaslane rääkis, et ta on lapsik, mina ütlesin, et ta on seksikas. Ma ei ole vist midagi sellist kunagi ühelegi naisele öelnud. Natuke imelik oli. Jahp. Ma loodan, et ta mind kohtusse ei kaeva külge löömise pärast. Aga mine teda kuradit tea. Naistega on teistmoodi, ausalt. Ja minuga on ka teistmoodi, sest ma ei saa endast aru. Ma ei saa aru, mida kuradit ma tahan. Ja mul on kõikide oma tahtmiste ees vahel meeletu hirm. Ja siis ütleb mu sõber korraga, et ma peaks naistega proovima. Noh, jah,  tal on seda lihtne öelda. Miskipärast ta eeldab, et naistel on minuga lihtsam. Halloo, ega naised ka mingid mõtetelugejad pole, nagu ma enamasti meestelt eeldan. Igal juhul - seda tuleb tunnistada, et nad on ka kohati ilusad, targad, andekad, ihaldatavad. Ja võib-olla seda tuleks võtta osana - minu suureks kasvamisest. Mulle vist meeldivad naised ka. Jah.

*
Igal juhul täna leidsin väga vinge raamatu Siberist. Tegin kiiruga suvalise lehekülje lahti ja, keda ma näen, Vassiljevit, lokkis juuste ja suurte silmadega ja parkunud nahaga hirmsasti minu poole kaemas mustvalgel pildil eelmise sajandi alguses. Oli jah hirmus ja oli jah ebamugav ja oli jah nii nagu ta kunagi olema ei peaks, oli jah. Isegi see lugu, mis sinna alla oli kirjutatud, oli hirmus. Lasi vangilaagrist jalga niimoodi, et meelitas nappide toiduvarudega ühe vangi kaasa, ja hiljem, kui nälg tuli, sõi tolle ära.

*
Mart Hoor.

26 september 2014

25 september 2014

Poliitiliselt mittekorrektne emakas

Okei. Maailmas on kindlasti hullemaid asju ka juhtunud, kui see, et mulle meeldib mingi tüüp, kellele meeldib Putin või vabandust, kes arvab, et Putin on tark. Ja see ka, et ta peab homodest rääkimist propagandaks, et inimesed on nii lambad, et homostuvad siis isegi ära. Noh - õnneks asuvad sellised inimesed piisavalt kaugel kõikide oma Putinitega, aga ikkagi - miks mu hormoonid nii poliitilispimedad ja homovaenlikud on. Ma ei saa aru? (vaatab nõutult ekraani ja on õnnetusehunnik mõneks ajaks, aga nagu alati ainult mõneks ajaks, Amburi needus on see, et ta kogu aeg kukub, lööb ennast ära ja tõuseb püsti ja läheb püstipäi edasi, jahp)

*
Täna nägin filmi "Uus algus" - ja seal oli üks hästi nunnu paks poiss (okei, mul pole praegu üldse silme ees missugune ta välja peaks nägema, jumala eest pikk-lühike-paks-kõhn, peaasi, et on midagi, mis tekitab kindlustunde), mõtlesin, et selline peaks olema minu kallike ka. Selline, kes viitsib mind maa peale tuua kõikides mu kurbustes. Mitte pikk blond Putinist, vaid ikka reaalne, hea, kahe jalaga maa peal, soe, kisuks mind minu kurbusest välja, kui mul midagi halvasti läheb, ja viitsiks süveneda minu asjadesse, kui ma ta endaga kaasa võtan Kumussegi, kutsuks mind endaga oma asjadesse kaasa, mingitele huvitavatele muusikaõhtutele, no muidugi ma oleks hirmus õnnelik, kui ta mind muusikast surnuks ei räägiks, aga ma kannatan selle välja, pole hullu, et ta oleks minuga lihtsalt õnnelik, teate küll, kui te olete selle inimesega, kelle lõhn, naeratus, veider komme olla teeb lihtsalt niisama tavaliselt õnnelikuks, et mul oleks temaga samamoodi, et lihtsalt tema lähedusest läheks kõik selgeks ja lihtsaks, kuigi säilitaks oma teatud salapära, ja et ta oleks ihaldusväärne, kaksipidiselt, et mina oleks temale ka ihaldusväärne, et me tahaks teineteisega teha kõikvõimalikke asju nii voodis kui ka väljaspool voodit, et ta tahaks minuga kolme last saada, et ta tahaks, et ma kirjutaks/pildistaks/teeks oma tööd - et tal endal oleks piisavalt palju asju, mida teha, et ta armastaks minu tehtud sööki ja minu hullumeelseid lugusid, et ta oskaks eesti keelt. Jahp. 

Jahp. 


Rubriigist käisin Musta laega saalis kirikut tegemas ja kirjutasin luuletuse.
*
jälle olen armunud
tüütu tunne
liiga ligi tõmbasin
ta oma unes

Pärast seda kui olin tšätis ennast välja vihastanud järjekordselt Viikingi peale, nägin ma unes suuri neljameetriseid vene pikkades kleitides nukulikke naisi Võru Jekateriina kiriku juures. Koos venesärkidega pikki mehi, seisid kõik seal oma imeväikeste lastega, meestel kirsad jalas ja mõtlesid, et kuidas kirikust sisse astuda ja mina mõtlesin, et mida ma nendega nüüd ette võtan, ega ma suurt midagi ei võtnudki, aga jah. See oli absurd kuubis. 

*
Ma olen kogu aeg armunud - see on nii tüütu, murtud-südamega poeeti, paduhilinejasthiinastunistajasse, no kogu aeg, rootsi-pilli-mängivasse-naervasse-jumalasse, no kogu aeg, küsi Ivo käest, ta teab. Ta tunneb mind juba 11 aastat. Ta on näinud. Amburite värk. Tüüpiline ja neetult tüütu ja alati täiesti mööda.

23 september 2014

Põlev Ahmadulina

Kui ma Ahmadulina pilti nägin, meenus mulle K ekspruut või praegune pruut või üldse, kusmakurat tean, mis pruudid-peikad tal praeguseks on. Aga igal juhul see punaste lokkidega ilus plika, lihtsalt Ahmadulina - Bella, Bellotška, meenutas mulle oma näojoontelt ja valgelt nahalt just toda filmiliku välimusega Ri, kes tegelikult lausideaalselt K kõrvale sobis.

Igal juhul Ahmadulinaga käib üks lugu kaasas. Ta on luuletajanna, kelle annet võrreldakse Tsvetajeva, ja Ahmatovaga. Võimas kuuekümnendate pärl, aga isiksusena keeruline. Mäletate, kuidas ma muudkui nutsin oma blogis, et küll see K ajab mind oma lausjoomisega hulluks, noh, oligi nii, et kui ei joo, siis on selline mees, et seest läheb sassi. Tark, huvitav, ilus, andekas, naljakas, hoolitsev, hooliv - kõik see, mida üks inimene enda kaasas ihaldaks, aga kui joob. Noh, siis joob. Ja joomata ei saa, sest kuidagi oma maailmast, sellest kujutluspiltidest hulluks minemise maailmast ta välja tulla ei saa. Ahmadulina oli samasugune. Ööd otsa kirjutas, luges, tõlkis. Tegi tööd nagu hull. Ja hommikuti pärast mõnetunnist und, tõusis see tatari-itaallase verega venelanna püsti, et juua. Ja mitte vett. Lisaks sellele - nägi ta alati fantastiline, lausa nõiduslik välja. Teda jumaldati, ta oskas siseneda ja lahkuda - sellise furooriga, et seest läks hulluks. Viin ja imeilusad riided. Kaks asja, mis kodus pidid olema. Kohviku ja restoraniõhtud, mis pidid olema.

Ahmadulina viimane mees oli ehk see, kes teda elus hoidis, oma oskusega välja kannatada kõik tolle kapriisid, joomingud. Prohorova rääkis, kuidas teatrikunstnikust Boriss Messerer pidi joomahoos Ahmadulina puhul kannatama välja ka selliseid lauseid: "Raha, Borja, raha, raha, raha, see on kõik, mis teid huvitab!"

Tuleb tuttav ette, kunstnikutarid/kunstnikud. Tegelikult oleks Borja lihtsalt vahel normaalselt süüa tahtnud ja mitte nii palju juua.

Ja ükskord tuli jällegi üks restoranihommik, mis algas kella ühe paiku päeval. Borja hoidis oma kaasat tagasi kõikvõimalikest joomistest niihästi, kui oskas, juba aastast 1974 kuni tolle surmani 2010 aasta novembris. Armastas kummalise rahuliku kiindumusega. Seegi kord - aastat ma täpselt ei tea, aga imeilusti riides ja suure kübaraga, mida kattis võrk, istus ta Borjaga ühes restoranis.

"Ei, kulla Bellake, täna me ei joo, kohe kindlasti mitte, või vähemasti ei joo me nii vara," kordas ta peaaegu nagu mantrat oma kulla naisele.

Bella ei joonudki. Süütas sigareti, tõstis selle huultele ja pani oma kübara põlema. Tuli kerkis kahe meetrina ülesse, otse Bella pea kohale. Borja oli endast väljas. Tõmbas kübara peast, viskas maha ja hakkas jalgadega selle peal trampima. Bella suitsetas oma sigaretti edasi, nii nagu polekski midagi erilist juhtunud.

Selle peale pidi muidugi tellima vett ja vodkat.

Sellised lood.

22 september 2014

Miks? Tühikäigud, intiimsus

Minu linn - minu mahajätmata, minu kehasse hangunud, minu minukssaanud linn. Minu lihakssaanud armastus, minu šokolaad, minu mees, minu lõhkiläinud olemata olnud armastus kellegi vastu, keda ma ei ole veel kohanud, minu vaene isa, kes kardab minu pärast, minu õhtusöök, minu lõuna, minu arvuti, minu intiimsus, minu minaise, minu heldimus, minu hirm, minu surm, minu aeg, minu raamatutekuhi. minu elu.

*
Käisin Jen Davist eile kuulamas EKKMis. Päris naljakas oli. Eriti see hetk, kui Rebekka Põldsam küsis, et kuidas ta kommenteerib seda, kui ebamugavalt naised ennast tunnevad oma kehas ja mehed jällegi on ülimugavad oma kehas. Muidugi tahaks vastu vaielda, et olete ehk näinud ülikõhnasid ja väikeseid mehi, kellel puudub Woody Alleni nahaalsus. Aga see pole praegu oluine. Jen Davis vastas, et teda ei huvitanud ennast pildistades naise ebakindlus, vaid pigem intiimne ruum ja sellest läbi minemine. Ausalt öeldes minul tekkis kohe tahtmine ennast pildistada kõikvõimalikes olukordades. kasvõi praegu feisbukitades. Oma imepisikeses kodus. http://www.jendavisphoto.com/

*
Miks küsimused tekitavad õõva. Sa ei tea, mida neile vastata.

*
Kolm hirmuäratavat intiimsuseületusmomenti:

1) Kui ma A-ga skaibis olles avastasin, et mul on imelik olla tema ees alasti.
2) Kui ma J-Kd üle kuu aja kohates avastasin, et ta on minu jaoks liiga noor.
3) Kui ma K-ga hotellis olles avastasin, et ma ei julge seksida ja ma ei ihalda teda tegelikult.

Kõik oli vale või tühikäik. Aga pole hullu.

*
ei, 
ma naudin inimestega 
suhtlemist ja suhestumist - 
tühikäikegi
neis on 
oma ilu

21 september 2014

Mõtteid valikutest ja filmist "Живёт такой парень"

See mõte sellest, et millised mehed mulle meeldivad või millistele mina meeldin või mismoodi inimesed püüavad mulle meeldida, ajab mind aegajalt segadusse. Mitte vähe, aga siiski, mitte palju, aga siiski. Eriti pani mind mõtlema herr Vahur, kui ma teda üle pika aja nägin oma poes. Ma olin tema asemel valinud kellegi, kes ei kujutanud mind isegi oma parima sõbrannana ette, rääkimata sellest, et minust oleks võinud tolle naine saada. Aasta tagasi.

Tarkus. Jah, selle nimi on akadeemiline ja intellektuaalne tarkus, mis naisi tegelikult meeste poole tõmbab. Minusuguseid naisi, tuleks vist juurde lisada. Vahel käib sellega kaasas ka tiitel - kirjandusteadlane, insener, luuletaja, kirjanik, väljapaistev filosoof  (mäletate ehk seda va üle-eelmist või kuratteabkuikauget postitust Roomet Jakapist) - igal juhul huvitav inimene, huvitava taustaga. Ja ta tõesti peaks oskama minna, põhjani ja sealt tagasi tulema. Kas ma kahetsen midagi? Kahtlemata. Mingisuguseid suhteid - nonde teatud intiimsust või minu püüdlust selle intiimsuse järele kahetsen ma tõesti. Mis me sellest ikka...

Mis ma ise olen? Hambutu, enesekeskne, räpane ja absoluutselt poolik oma hariduselt. Jah, seda see annab, see viis aastat ülikoolist eemale kasvamine. Isa helistas eile - ja kukkus seletama, et miks mulle siis nüüd lisaraha vaja on. Einoh, piinlik on tunnistada, aga ma tõesti ei taha kodus istuda, ainult kodus istuda ja kirjutada, või tööl olla. Ehkki selle va söögitegemisasja tuleks küll nüüd endale kohustuslikuks teha. Esiteks läheb see ikka väga palju maksma, kui ma iga päev kuskil väljas söön, ja teiseks, mulle meeldib minu enda tehtud söök palju paremini, kui teiste tehtud mört-kört.

Naljakas, et mul on tunne, kuidas isa elab oma isadust välja. Tema naine emadust. Praegu - kui nad mõlemad hakkavad üha täpsemalt tunnetama seda, kuivõrd haavatavad me oleme. Mu keskmine vend ja mina. Mõlemad - kunsti-kirjanduse tagaajajad. Mina tunnen aga seda viivitamatut, lausa halastamatut - lämbumistunnet, kus ei saa aru, mis edasi teha, aga edasi tuleb kindlasti midagi teha. Midagi pole ju muutunud, ainus, mis on paremaks läinud on oma töökoha tunnetus. Aga iseenda tunnetus seltskonnas - inimeste keskel, keda võiks teisisõnu eesti kirjanduseliidiks nimetada, muutub minu jaoks iga aastaga aina hägusamaks. Ma ei kuulu sinna, aga selle va autosid armastava noormehe juurde, kes mind hullumeelsuseni eelmisel aastal taga ajas, ma ka ei kuulu. See on ebamugav tõsiasi. Ka Vahuri juurde, kes on ilmselt üks omanäolisemaid ja naljakamaid tegelasi - ma ka ilmselt ei sobitu, nagu ka Igori juurde, kes tuleb/läheb või läks ja enam ei tule kunagi. Ma ei oska seda isegi päriselt enda ajus selgeks mõelda.

Mul on nii suur hirm, et ta ei tule enam, et see ajab lausa segadusse ja siis kui ta ei tule, siis ma ütlengi ju seda, mida ma enamasti ütlen. Nad ju ei tulegi minu juurde, nad ju ei tahagi mind. Aga see on vale. Ma lihtsalt ei oska asju rahulikult võtta. See on nagu Jelena Bulgakova, kes sai Mihhail Afanasjevitšiga tuttavaks, ja nad mõlemad teadsid, et nad on teineteisele armastuse võlgu. Ja olid ka. See võttis aasta aega, et selles lõpuni kindel olla. Vähemasti - nad pidid mõlemad oma endised kaasad, Jelena ka oma kaks poega, maha jätma. Jah, aeg annab aru. Ütleb, et kas tegu on kirega või millegi muuga, igal juhul ta annab mõista seda, kes me oleme ja see on suurepärane. Aga igal juhul see ongi see põhiline küsimus, et kes on võrdne partner, kelle puhul tekib tunne, et olen õigesse kohta sattunud ja temal minuga samamoodi. Igoril vist päris seda tunnet ei olnud. Ja selles on midagi hirmutavat. Ükskõik, mispidi me sellest kõigest räägime. Kas tunned ennast teisest targemana ja paremana ja näitad seda välja või vastupidi, tunned ennast teisest kehvemana ja näitad seda välja. Igal juhul - kaotavad mõlemad. Võrdsus on see, mille nimel tasub ilmselt ka enda sees vaeva näha, mitte ainult endast väljas, aga siiski. Midagi nendes olukordades on - sisetunne ütleb, et valesti ja ilmselt ongi valesti.

Igal juhul on ka see naljakas, et ma olen nii põhjalikult tegelenud millegi/kellegi otsingutega, et ma ei teagi, mida ma tegelikult oma elus teha tahan. Jah - eile vaatasin filmi Bella Ahmadulinaga, Pealkiri on "Живёт такой парень"

Imelikult hea film oli. Ja mul oli kohutavalt kahu Pašast, kes otsis Ideaali. "Heade tüdrukutega mul ei vea," ütles ta kuskil ja seal ta meenutas mind, kes ma sisuliselt langen kaela nendele, kes mind huvitavad ja mis ma neist ikka siis enam või nemad minust enam või üldse. Nemad otsivad ikka üliasjalikku ja naksakat naist. Aga mina tunnen ennast vahel nagu Vera Prohorova, kes ütles Svetikule, et ei, ma ei ole ju mingi perenaine, ma ei oska ju üldse hoolitseda. Jah, ma ka ei oska, aga loen siin, kuidas nad kõik muudkui hoolitsesid nende va suurmeeste eest. Ainuke, kellele naise vajamine polnud üldse oluline, oli Robert Falk. Teised - Juri Nagibin, Svjatšeslav Richter, Boriss Pasternak, Mihhail Bulgakov - kõik vajasid muusasid, kellele tuua koju oma võidud ja kes hoolitseks nende hea enesetunde eest. 

Ohjah. 

Aga sellest filmist on mul meeles stseen - seekord räägime vist filmikunstnikust, kes oskas nii mõistatuslikult tekitada minule vanaema tehtud "ematoa" (see on tuba, kus sisuliselt suri mu ema, omamoodi allesjätt, omamoodi igavene haud, mis muutus alles pärast 2005. aastat millekski muuks, sest mu vennanaine lihtsalt tuli ja tegi seal uusi korraldusi) 1990ndatel. Palju patju täis voodi, kuhu istumine oli tõenäoliselt keelatud kõigi jaoks, kes sisse astusid, palju klaasi täis vitriinkapp, kuhu ema oli kokku ostnud erinevaid portselankujukesi, Hiigelsuur vaip seinal. See kõik tõi meelde vanaema, see kõik oli põhimõtteliselt üle 100aastase traditsiooni vana - tuba. Seal ta siis seisis, see Paša, kes otsis linnast endale huvitavat pruuti, aga astus läbi ka Katja juurest, kelle kodu meenutas minu kodu, kelle sisustuse üle see veoautojuht naeris, sest ta oli linna vedanud ennasttäis linnaproua, kes ütles, et milleks see kujude kummardamine, milleks see patjade kogumine, no milleks, see on nagu iganenud lollus, kuskilt igiammusest ajast. Aga mina elangi selles ajas ja ilmselt elas Pašagi. Vanaema ajas. Selles ajas, mida kirjeldab ka Andrus Kasemaa oma romaanis "Leskede kadunud maailm". Meie oleme praegu selle üle uhked, et midagi on alles, midagi kipitab meie sõrmenukkides sellest, mis kunagi oli. Kõik, mis kunagi oli. 1960ndate Venemaal pidi aga selle kõige pärast piinlikkust tundma või vähemasti Paša tunneb piinlikkust, et ta on sealt pärit. 

Ilmselt tuleb lihtsalt seni uurida oma olemist, kuni tekib pilt sellest, mis ma tahan, ja kuhu ma lähen ja siis mitte enam karta. Polegi oluline, kas ma leian selle va kindlustunde mehes või ma leian kindlustunde endas. Endas tuleb vist seda kõige ennem otsida, sest vastasel juhul osutub alati keegi reeturiks või jääb see tunne, et keegi ei armasta. No kui ei oska endas ilu ja elu näha, siis ega keegi teine ka vist ei oska. Aga jah. Sellised lood.

Venekeelsusest ja venelastest

Siin ma siis olen. Kui ma parasjagu Madis Kõivu ei loe, noh, siis onju näha, et ma ei suuda ka kirjutada. Läksin vene keelele üle. Loen Vera Prohorova mälestusi ja eesti keelt nagu polekski, see oleks justkui suunurka kipitama jäänud. Kuulatasin ka Jaan Aru, kes kõneles eile õhtul inimese arust või tuleks öelda mõistusest. Imelikult hea on lugeda vene eliidist, valus ja hea. Kus ta ennast elusalt tunneb? Gruusias? Ukrainas? Jah, 20. sajandi vene võimsaimad pead - räägime siis Pasternakist või Richterist või Ahmadulinast - sõitsid ikka Tbilisi, et ennast üle pika aja inimestena tunda. Loen ja imestan. Loen ja imestan.

Ja keel. See vene keel, millest ma kaarega olen mööda jalutanud, jalutab mulle lugedes vastu. Hell. Lihtne. Soe. Tähelepanelik. Eile sain üle pika aja poolvenelannast sõbrannaga kokku, too rääkis, kuidas ta ei jutusta emaga Ukraina kriisist. Propaganda - igapäevane, tunniajane, telekast. "Mis siis kui ta meile tuleb kallale?" küsib mu sõbranna emalt. "Mis siis, küll me sellega toime tuleme, aga see, mis seal toimub, nii peabki."

Noh, lugedes Prohorova mälestusi, siis äkki peabki. Äkki peabki. Teades, et Venemaa ongi 21 vabariiki ja sealtkaudu ka umbes sama palju erinevaid keeli ja sissesõitnud venelasi, kes lihtsalt terroriseerivad kohalikku olemist. Jah, igal kohal oma keel. Nii see peaks olema, teoreetiliselt. Reaalselt muidugi ei saa olla. Noh, kui me räägime Eestimaastki, kus tänu sunnismaisusele säilis vähemasti 200 erinevat murret. Ohjah. Venemaal peaks põhimõtteliselt olema - 21 erinevat keelt, mida vähesed rääkida oskavad. Imelik lausa. Loed Ufa ja mõtled, Hašek, Dovlatov, Nurjev - ja siis et Altai vabariik ja altaid. Tunnen ennast juba rumalana, enesekesksena.

Kõige huvitavamad on lood naistest ja nonde väärtuslikkusest suurmeeste eludes. Bulgakovi Jelena, Pasternaki Zinaida, Nagibini Bella, Richteri Nina, aga tegelikult Vera. Loed ja lood enda ajus kohtasid. Peredilkinot seal Moskva lähedal, see on ju umbes nagu meie Käsmu, ohei, see ongi meie Käsmu, aga mitte ainult. Maailm läheb laiemaks, lihtsamaks, selgemaks.

Vahepeal nälgisin, siis saatsin isale kiire sõnumi, eile ta siis helistas, uuris, et kuhu mu raha läheb. Kohvikutesse, kuhu mujale. Kuhu me isegi läheme, kui tunneme, et inimesi on vaja näha, kohvikutesse, kuhu mujale. Aga kuhu me läheme, kui tunneme, et meil on vaja sündida lasta sellel, mis teeb meist inimesed? Arvuti taha? No ma ei tea.

Isakese Stalini lemmikpianist
Prohorova kirjeldas, kuidas Stalin sattus niisugusse vaimustusse Maria Yudina klaverimängust, et helistas tol samal raadiokuulamise õhtul pärast ettekannet raadiosse ja küsis, et kas klaverimängijal on juba ilmunud plaat. Loomulikult oli klaverimängijal ilmunud plaat - noh vähemasti nii talle kosteti teisel pool toru. Siis aga tehtigi isakesele plaat valmis ja saadeti ära. Selle peale kinkis Stalin Yudinale 10 000 rubla. Too ütles tänukirjas, et aitäh raha eest ja et ta kinkis selle kloostrile, kus palvetatakse Stalini pattude eest Venemaal. Ei sellele ei järgnenud Vorkutasse ega mujale viimist. Stalin võttis lihtsalt teatavaks, et tema eest palvetatakse.
(sedasama Mozartit mängiski)

«У меня есть два врага, — говорит Юдина, прибирая со стола после обеда, — крошки и Советская власть». Однако М. В. Юдина, по свидетельству её ученицы М. Дроздовой, «не была диссиденткой… ничего не провозглашала, не писала писем протеста, не звала на демонстрацию»[



19 september 2014

Lahkumiste laulud

Imelikult kurb ja naljakas on olla. Evelin helistas. Elab Eestis. Korjab seeni ja kasvatab poega. Mina õiendan oma töökaaslastega, tunnen seda piinlikku ahastust - mulle ei meeldi käsutada.

18 september 2014

Naljakas

Raadio Neljas teatas õnnelik vene vanaproua Vabaduse platsil vene keeles, et ohkuihea on tasuta piima saada, lõpuks hoolitsetakse pisutki pensionäride vabaaja tegevuste eest. Nii meeleolukas on olla. Kuulasin. Kuulasin. Kuulasin. Kurat küll.

*
Täna sain teada sõna näägutamise kohta vene keeles - попрекать.

16 september 2014

Igatsuse vastumürk

Igasse igatsusse on pandud pisut segadust. Seda, millele ei oska enne tähelepanu pöörata, kui oled segaduses ja ei tea, kuhu suunda sa jooksed. Kuhu me üldse läheme, kes me oleme?

"Pühendutakse  reisimisele liiga palju aega, siis lõpuks muututakse võõraks omal maal; ja kui ollakse liiga uudishimulik asjade suhtes, mis on toimunud möödunud sajanditel, siis reeglit mööda jäädakse täielikult teadmatusse oma kaasajal toimunu suhtes."

Kui Rene Descartes 17. sajandi alguses räägib sellest, millest me praegu kõik mõtleme, millest mõtles ka see poiss, kes küsis minult, et milline raamat võtaks ära koduigatsuse. Neid ei olegi. Ei raamatuid ega muusikat, vaid see tunne, et sa oled siin ja sulle meeldib siin olla ja sa tahad siin olla. Viisin ta kenasti luuleriiulisse - see on imelik, kuidas mu elu on sätitud, ma olen ilmselt väga oma vanaemasse, on asju, mis on pühad ja mis panevad kuidagi käituma ja kuidagi mõtlema ja kuidagi olema. Rituaalid, need tulevad kuidagi kaasa selle kaudu, kuidas sa ennast kõige paremini inimesena tajud. Eda Ahi kirjutas Ekspressis, kuidas ta on tegelikult eestlaslikult ja ateistlikult mõtlev noor inimene, et tema vanaema uskus jumalasse kõige vähemal määral ja tema on oma vanaema laps. Mina olen ka oma vanaema laps. Juhuslikult oli ta sündinud 1918. aastal ja juhuslikult käis temaga kaasas igapühapäevane kirikuskäigurituaal. Juhuslikult oli ta mulle emaks. Juhuslikult. Juhuslikult kasvatas ta mind küll Jumalasse uskuma, aga tegelikult Inimesesse. Mind on kasvatatud uskuma inimestesse, isegi siis, kui see on aegajalt ikkagi päris raske, endassegi on raske uskuda. Täpselt nagu sellesse poisissegi, kes tuli ostma raamatut, mis leevendaks koduigatsust.

"Kas te olete harjunud lugema raamatut koduski? Mina olen harjunud otsima üles igal pool, kus ma käin raamatukogud ja lugema, lugema, lugema kohalikust ajaloost, ja ma olen harjunud kaasas kandma raamatuid, isegi siis kui ma neid ei loe, see pole oluline, oluline on see, et nad on mu kotis olemas, et nad kaitsevad mind, hoiavad mind, kui on vaja. Muidugi viimasel ajal kannan ma neid vähem kaasas, selles mõttes, et viie raamatu asemel on kaks ja märkmik, ilma selleta ma ei välju kodust, tavaliselt võib juhtuda, et kirjapulk jääb koju, aga märkmik tuleb kindlasti kaasa haarata. See teeb minu olemise koduseks ka seal, kus ei ole midagi muud, kui teine kliima ja teine keel. Aga ma soovitaks teil luuleraamatuid kaasa võtta. Jah, või kui te neid ei loe, siis võtke Eckhart Tolle, teda loetakse või Mai-Agathe, võtke, võtke ehk nad aitavad teid."

Lugemisega ja hobidega on selline lugu, et nad hoiavad normaalsena ka seal olukorras, kus muidu läheksid hulluks. Tean seda omast käest. Ahjaa, ma ei kavatse teile ette lugema hakata neid kümme mind enim mõjutanud raamatut, sest raamatud üldiselt mõjuvad mulle rahustavalt.

Liigutuste spetsialistid

Mäletate seda filmi, mis ma vaatasin, Cumberbatchiga peaosas. Noh, ilus kostüümidraama. Tegelikult  pole mu praegusel sissekandel mitte midagi pistmist ilusa kostüümidraamaga, võib-olla pole isegi draamaga pistmist. Lihtsalt - liigutustega.

Näitlejad oskavad inimeste liigutusi tähele panna. Ja head kirjanikud teevad seda ja inimesed, kes tahavad teada, mis teise inimese peas toimub, ehk siis need, kes peavad sulle midagi maha müüma, midagi andma. Näitlejad peavad edasi andma mingit tegelase erutust või selle puudumist või emotsiooni. Näiteks Colin Firth "Üksikus mehes" annab mulle hästi väikeste liigutustega aimu sellest, mis tema sees või õigemini tema tegelase sees toimub. Elegantsus on selle nimi. Peaaegu et miniatuurne laul meie peas, mis puudutab meid.

Seal selles kostüümidraamas oli üks stseen - naine ootab oma armukest lõunale, ta mees on sõna otseses mõttes ebanormaalne, hoogudega, mida ei kujuta ettegi. Hoogudega, mis ehmatavad kõik ära. Aga see ootamine, see naise närveldus, see piinlik, lausa naermaajav püüd olla ilus, väljendub ühes väikses detailis. Söögitoas pole peeglit, on ainult nõud ja kahvlid-noad-lusikad. Nad on kahekesti sõbrannaga ootel. Mõlemad loodavad näha oma uusi silmarõõme-kallimaid. Nad vaatavad teineteisele erutavas ahastuses otsa. Abikaasa pole veel tulnud. Sööginõud. Naine tahab teada, mismoodi ta välja näeb. Ta võtab laualt lusika ja vaatab tolles oma peegelpilti, sätib juukseid. Selles liigutuses on midagi ülinaiselikku ja ometi veidralt galantset, midagi, mis ärritab. Nagu te teate ei armasta ma asjade triikimist, korrastamist, ma kisun juuksed kuklasse, sest nii on kõige mugavam. Ma ei seisa peegli ees kunagi kauem kui peab. Ma ei otsi peeglit. Peegel leiab minu ja võib-olla selle sees ka minu ahastuse, et olen inetu, et kortsud tõmblevad otsmikku. Aga see näitlejanna liigutus seisab mu peas. Nagu ka isa ahastus alati, kui ta mind näeb. Kleit! Kleit! Naiselikkus, kuhu see kadunud on? Mis sellest saanud on? Eimidagi - kintspüksid, mida ma kanda ei armasta.

Oskus tähele panna - detaile, mõista nonde kaudu inimesi või õigemini suuta öelda, missugused nad on, mis meeleolus nad on, mismoodi nad parasjagu endast arvavad ja olukorrast, on keeruline omandada, sest tavaliselt ollakse/ olen ise liigpalju hädas omaenda probleemidega, omaenda rumalusega, omaenda mõtete väiksuse või suurusega.



14 september 2014

Antitarbimine ja puhas tarbimine ehk otsi kohta, kus sa saad, ja kuku ise sisse

Klienditeenindaja töö on kaitsta inimest enda vastas ja ennast inimese vastas - lolluse eest. Ja me kõik oleme lollid. Kanname kandameid. Hirme. Ahastust. Frustratsiooni. Hullumeelsust. Kriitikameelt. Ja mitte ainult rumaluses pole küsimus. Vahel delikaatsuse puudumises ja muudes veidrates asjades, mis inimesi iseloomustavad. Kõike juhtub. Inimeseks olemisega käibki see kõigejuhtumine kaasas. Ja seda tuleb endale iga päev selgeks teha, et see ongi normaalne. Ma olen inimene ja kõik, kes poodi tulevad, on ka inimesed.

Astusin kord poisi poole, kes mingit muusikat kuulas kõrvaklappidest, nii põhjalikult, et see oli lausa naljakas. Ja ma ütlesin talle tere. Ta kiskus klapid peast, ehmatades, vastas ta mulle samamoodi, tere, ja läks edasi. Imelik hetk. Ja oligi imelik hetk. Ega ma ei saa seda teisiti nimetada kui imelikuks hetkeks.

Pärast Kanuti gildi vertikaalstarti olen jällegi vist natuke armunud. Naised - jaa, minu hulluseks on naised. Kirjutavad naised. Ilmselt eelmisel aastal jõudis see hullus omamoodi tippu ja sealt kolisedes alla langeda. Nägin imenunnut Kadri Noormetsa. Tegelikult ta ei olnud imenunnu - ta oli imepüüdlik. Pisut närvilinegi ehk. Ma ei oska seda päriselt sõnastada. Seisis seal laval ja vuristas oma teksti maha. Vuristas soovi tühjast ruumist - täis teksti paberilt maha.

Mina istusin ja olin enne seda tükk aega naernud kõikide nende Paul-Paavo Piikide ja Henrik Kalmeti ja Renate Keerdi (teie muidugi teate teda Valme nime all) ja itsitasin ennast kenasti maa alla - aga tema, jah tema. Ma ei oska sulle isegi öelda, mis ta seal tegi. Rääkis piiride puudumisest, narratiivide puudumisest ja millest kõigest veel. Kurat see kõlab nagu peaministri pukki pandud herr Rõivas. Nii palju toredat ilkumist, mis tollele kõnele järgnes feisbukis, pole ma tükk aega kuulnud ühegi poliitiku aadressil. No mis seal ikka. Ja kuidagi selle kõigega tuli Helena Krinal meelde. Tema püüd olla tõsiselt võetav, see ajab tõsiselt närvi. Nagu tõsiselt. Noormets ajas ka omamoodi närvi. Nii närvi, et ma kandsin teda oma ajus. Kandsin juba kevadest saadik, ma ju ei jõudnud selle luulekogu-näidendi "Siseturism" esitlusele, ma ei mäletagi enam täpselt miks. Mäletan ainult seda, kuidas Kaur küsis, et miks mind seal ei olnud. Ilmselt kõikide nende asjade pärast, mis mind täitsid. Ka mingisugune latentne endasse peidetud viha selle va Kauri enda vastu. Oli mul põhjust? Tõenäoliselt oli see rohkem endaviha kui Kauriviha. Aga jah. Sellised vihad - panevad sageli endale liiga tegema. Ise ka ei saa aru miks.

Praeguseks on mul kahju, et ma ei läinud sinna. Et ma ilmselt istusin kodus ja nutsin oma nutud patja. Praeguseks ma tean, et ega Kauril sest midagi ja minul ka sest midagi. Elu läheb edasi. Inimesed kasvatavad edasi oma habemeid ja mina oma vuntse, mis on hindamatud, ja mida õnneks keegi eriti põhjalikult vahtima ei kipu.

AD & styling: Marit Ilison
Photo: Maiken Staak
MUAH: Ellen Walge
Model: Anni Jürgenson (MJ Model Management)

Igal juhul sahistades oma näpus Noormetsa "siseturismi" tänahommikul, töö juures - ma tundsin mingit kummalist erutust. Ma olen ausalt püüdnud seda teksti lugeda enne ka. Aga midagi on vahele jäänud, midagi on nagu seletamatuks kulgenud. Aga eile käisin ma Marit Ilisoni näitusel "Longing for Sleep" Draakoni galeriis, siis jõudis see kõik minu peas kuidagi väga kohale. See piinlik nõukaaja tagasi ihalemine või tuleks öelda huvitav, äge, põnev. See mittetarbimise vajadus. See uuskasutusemood. See vintage-kultuur, mille põhiline mõte on kasutada ära kõike, mis on olnud, mitte ülekasutada asju, mida ei olnud. Midagi on Noormetsa luuleraamatukeses, mis on tegelikult näidend, kah siuhkest, märkmikulikku ja nunnut, midagi ilisonlikult villatekilikku ärakasutajalikku - midagi nõukaaegset, midagi sellist, mis meenutab seda, kuhu 1980ndate beebid sündisid, mida me kõik praegu näeme Sinilinnus ja Mustas Puudlis ja F-hoones - midagi sellist rabedat ja tehtut. Ja ometi ilusat. Ma ei saa sinna midagi parata - väga ilusat.

See antitarbimine on vastukaaluks 10 aastat tagasi alanud ülitarbimisele - 10 aastat tagasi avati Viru keskus, juhul, kui te ei mäleta. Siit hakkas pihta ka ilmselt suuremate laenude andmine. Me jõudsime Euroopa Liitu. Me võisime valida, millisesse riiki reisida, kus käia, mida teha, see on hirmus kiiresti meile kohale jõudnud, et see ongi niisama lihtne. Me muide võime siiani valida - ehk isegi rohkem, kui oleks osanud oodata. Ja ometi on enamusel meist paaniline hirm, et mida meie suurem valikute tegemine võib kaasa tuua. Riigipead kardavad. Tõnis Lukas kardab, minu isa kardab, mina ka vahel kardan, sest valikute tegemine võibki tähendada seda, et jalad valivad, minnaksegi Soome või Saksamaale. Me ei vali enam ainult riideid kaupluses või kaupa marketis, me võime valida ka riiki, seda kvaliteetsemat ja meie vajadustele rohkem vastutulevat. Mõnes mõttes on see hirmuäratav ja sellestki räägib minu jaoks "siseturism".

Noormetsa luulemina või siis see tegelane, kes räägib, kes on armunud Emmasse, on ilmselt see anti-Hiram, anti-Merlin-Piirve, anti-tarbijalik. Mina-tegelane seletab nõnda: "emma, ma ei unista sinust, ma unistan askeedist, kes saab söönuks ühest terast" (lk 30). Olles mittenäinud näidendit ja olles järjepidevalt mingisuguses kummalises vajaduses kaitsta samasooliste kooselu, ma olen selles osas liigselt palju ehk segaduseski, aga miskipärast tekib tunne, et ta võiks ju olla ka naine, see minategelane, täiesti vabalt, ja kui ma süvenen nii mõnessegi teksti, siis naine? Mis on naine? või mis on erootika? Selles tekstis on see peidetud. See tekst - küsib millegi muu järele, kui erootilised suhted - ükskõik kas naise-naise vahel või mehe-naise vahel.

Ehk näitabki see küsimus, mis kerkib Noormetsal päris lõpu poole: "ma ei tee sinuga muud, kui ammutan sinust inspiratsiooni" (lk 97), et tegelikult polegi meile vaja seda, kellega koos teed käia, vaid meile on vaja võimalusi, mida temaga koos olemine hetkeks võib tähendada. Eneseabiõpikuteski räägitakse mehest/naisest nagu autost või töökohast või elukohast. Aga inspiratsioonina muutub ta võimaluseks, variandiks, paljude variantide hulgas ja selles on midagi õõvastavat, midagi, mis tekitab täpselt selle põhimõtte reetmise tunde ja küsimuse seisukohtade järele. Meil ei ole neid. Meil on puhas tarbimine. Otse suhte tarbimine. Meie võimegi reeta, sest meie ei ela Jaan Krossiga 1964. aastal ilmunud "Kivist viiulite" ajastus. Meil ei ole seisukohti, meil on istekohad. Viimased nagu te mõistate on mugavamad.

13 september 2014

Eilne intensiivsus

Ma siis ei oskagi millestki rääkida. Vaikida? Noh, te ju teate, vaikida ei oska ma ka. Lihtsalt pole olnud kombeks. Ma käisin eile pildistamas. Istusin esimesse ettejuhtuvasse bussi ja sõitsin Lasnamäele. Isa räägib juba pikemat aega, et Lasnamäe-Lasnamäe, Kopli-Kopli. Pole ju need õige eestlase kohad. Ei ole jah. A kesse ütles, et ma õige eestlane oma korralikus kreoolisuses olen. Ikka tuleb Ott meelde, Heinapuu. Istusime tema kodus, tookord Mustamäel ja ta ütles mulle korraga, et mul on tugevad närvid, sest ma olen läbi põimunud erinevatest rahvustest. Meil kõigil on. Ja kõige toredam on see, et ma olen selle üle uhke ka. Et eestlane-venelane-sakslane-setu. Ja papil pole tegelikult midagi mille pärast tige olla. Tal on lihtsalt hirm. Nagu enamus inimestel on, kui nad puutuvad kokku millegagi, millega nad harjunud pole.

Lasnamäel oli igalt poolt näha Teletorni. Ta oli kohal enesekindlalt ja enesekohaselt, nii nagu ta peakski seal olema - teadvuses kinni. Kui nad teavad ta lugu. Tema kaitsmist. Siis nad teavad ka seda, et nad elavad vabal maal. See on kohal. Arhitektuuriga on tavaliselt see, mis teistele kunstiliikidele ei lange õlule, nagu raske kandam. Ta on kohal. Ta loob reaalselt kohta ja kingib sellele ajapitseri, tagantjärele. See on hirmuäratavalt ilus kohalolek, millesse klammerdumine toob mõtteid. Ma ei ole kunagi kindel, miks mulle meeldivad stalinistlikud hooned, isa ütleb, et need on halvasti tehtud rokokoo ja baroki segu. Nad ei anna seda tunnet, päristunnet, pärisarhitektuurist, aga kohati, minu jaoks annavad nad kodutunde. Ehk sellepärast, et tervelt 6 aastat oma elust toimetasin ma Tallinna ülikooli ühikas, mis asus Pärnu maanteel 59. Jah, lõpuks täiesti deformeerunud ja katkine maja, nüüd juba alumistel korrustel kinnipekstud akendega, aga sellegipoolest - täiesti minu maja. Siin vist suudlesin esimest korda. See ei meeldinud mulle. Tarmot. Oma kursusvenda. Suurt sooja ja väga hella poissi, kes nägi välja nagu Krusty de Kloun. Ta oligi seda, arvestades tema häälekat, aga väga tuumakat naeru ja mingisugust karust ja sooja olekut juurde lisades muutus ta natuke Maša karuks.

Laps. Temaga koos olles sain ma aru, kui palju laps ma olen. Kui enesekeskne ja loll indiviid võin olla. Aga jah, tema elas ka - Selis, Lasnamäel. Ma käin ringi ja ma tahan kõike puutuda, vahel lahti kiskuda, nii nagu see oleks midagi, millesse langedes võib kellekski teiseks saada. Ei saa ju. Ma käisin ka Lasnamäel ringi. Kohtasin linde. Vähemasti nemad tungisid minu silmavaatesse, otsusekindlalt - sealsamas Mustakivil, sealsamas Priisle kandis, sealsamas teel Tallinna elektrijaama poole. Nad näitasid oma olemasolu häälekalt ja lennukalt ja koheselt. Ma ei osanud nendega kuidagi olla. Nad lihtsalt tulid. Ja olid.

Tuvid tekitasid tuvila McDonaldsi juures, varblased varbla - hamburgeriputka juures, mis on 24 tundi järjest avatud, ja need elektrijaamalinnud, linnula. Me oleme siin. Me oleme siin. Me oleme siin. Nende lennus oli midagi hirmsalt vabastavat ja veidrat. Lambad - (mu uus silmarõõm või vana, ma ei ole enam kindel, ta tuli ju ainult selleks äkki, et minna, või jääda, ma ei ole ju üldse kindel, me ei ole sellest rääkinud, ehkki ta lubas, et ta tuleb veel, aga ta ei kirjuta mulle, missiis, et teises linnas,ta võiks mulle kirjutada, et mida ta teeb, aga eks ma ise olin ka rumal, sest ma kirjutasin talle, et ta on esimene inimene, kelle puhul mul pole mingit kahtlust, et... sisuliselt oli see armastuskiri, sisuliselt, ma ei oleks tohtinud seda kirjutada, sisuliselt ta vastas sellele nädal aega hiljem, sisuliselt, vastas ta mulle ainult seda, et ta tahab mind näha, no vaadaku siis, meil ju uusim tehnoloogiline saavutus, feisbukk, jagame ennast paremale ja vasemale, sisuliselt või sisutult, see on nüüd hea küsimus, et kuidas)

Linnud on nagu lambad, aga nende ühises liikumises on midagi kohutavalt võluvat, midagi, mis paneb südame toppama, midagi, mis lõikab hetkeks mõtted üksteise küljest maha, midagi, mis annab mingid lisatiivad. Inimesed võivad ka ju olla nagu lambad, aga ometi eeldan ma, mingil suvalisel, kohutaval inimlikul ja loomalikul moel, et me oleme midagi enamat, kui lambad, et me oleme midagi enamat, kui tavalised inimesed, et me oleme need, kes teavad, mismoodi ja millises suunas kogu parv liigub, et me ei tee seda ainult instinktide baasil, vaid me suudame ennast ka kõrvalt vaadata, sest meil on kirjandus, muusika, kino, meil see, mis teeb meist headinimesed, see, mis võimaldab meil omaenda lollust ja tarkust kõrvalt vaadata ja kuulata. Linnud - võib-olla on neil ka. Ma ei tea, mul puudub see arusaam tegelikult. Aga ma - olles kokku puutunud natukenegi Aristotelese käsitlusega mimemisest arvan, et ehk on meie ajus liigpalju igasugu struktuure ja süsteeme, mis teevad tegeliku maailma tajumise poolikuks. Lambad? Jah, olgem lambad, aga teadlikult. Inimesed, jah olgem inimesed, aga teadlikult. Samas kas peab teadlikult? Äkki see on järjekordne konstruktsioon sellest, kuidas asjad võiks olla.

Seal ta siis oli. Mees, ehmunud, kartis, et midagi on juhtunud. Tüdruk mustas pildistab puud. Äkki juhtuski puu liigilus olema. Otsisin mingit lugu, leidsin ehmunud inimese. Leidsin suisa kaks ehmunud inimest. Gräfiti tunneli sisse ennast magama seadnud prügikastiinimese ja enda seal sees. Kartes. Leidsin kolm ehmunud inimest.

Õhtul läksin vertikaalstardile - hea on. Nad ei tunne mind. Palju parem kui kirjanike majas. Palju mugavam. Ma ei taha, et keegi mind seal liiga palju tundma saaks. Tahan nagu vanaemagi seista vaikselt omas palvenurgas ja palvetada maailma parema mõistmise suunas. Enda parema mõistmise suunas. Henri Hütt rääkis murtud tiibadega luige vaasist ja muusikust, kes peletas linnast rotid, ja kellele ei antud selle eest väärilist tasu. Nõnda peletas ta linnast lapsed. Kuidagi imelikult tänapäevane lugu tundub. Minu kõrval istus Roomet Jakapi, tahtsin talle öelda, et tema proseminaritööst Heideggeri teemal oli minu magistritöö kirjutamisel hirmsasti abi. Ja ei öelnud seda talle, sest ma ei taha, et see improtesti muusik mind liigpalju teaks. Ullast - seal Kanuti baaris, täiesti piisab.

Jah.


12 september 2014

08 september 2014

Mul on blogikirjutamise sõltuvus

Pärast päriselthead La Muud on kõik jäätised kohutavad. Püüan süüa ja tunnen keemiamaitset suus laienevat nagu mõnda vastikut haigust. Aga sööma peab - keemiamaitselist või nad vist tahavad seda kutsuda panna cotta maitseliseks jäätiseks. Hambavalu õigemini hamba puudumise valu õgvendab see küll. Natuke - mitte palju, aga natuke siiski. Püüan selle kõigega toime tulla. Hambavalu ja teiste valudega. Minu mõtteid ja mind on liiga palju. Kirjutada püüan. Kohutav. Millestki peale enda ja oma kaaslaste kirjutada ei oska. Mõelda püüan. Millestki peale oma võimaliku oletatava tuleviku mõelda ei oska. Tuli. Nägi. Võitis. Või siis lihtsalt sõitis. Korraga - ma ei oska seda isegi päriselt ära seletada, kuidas, aga ma mõtlen. Mõtlen paaniliselt ja palju. Mõtlen, nagu oleks mu aju alles nüüd tööle hakanud. Vaatan etv-d ja mõtlen. Magan keskpäevani ja mõtlen. Koristan pisut tuba. Mitte palju.

Kui ma töölt koju olen jalutanud läbi Uue Maailma festivali tühjade tänavate, on mul vist natuke kurb ja samas nagu ei ole ka. Ta on siin käinud. Umbes samamoodi. Laiad õlad on paremale ja pahemale nihkunud, täpselt nagu terve ta kehagi. Suured sinised silmad, mida võivad vahel katta prilliklaasid, enamasti on nendes läätsed. Suured käed. Ja hääl - töökaaslane ütles, et tal on väga mõnus hääl. Ma ei ole seda tähelegi pannud. Ma olen lihtsalt teadnud, et ta on see. Aga ta ei pruugi see olla. Ma võin selle kõik justnüüd justpraegu välja mõelda. Ma võin teile valetada. Ma võin endalegi valetada. Teine töökaaslane ütleb, et näe, ta ongi nüüd päriselt olemas. Et ma ei olegi teda välja mõelnud. Aga välja mõelda saab ka siis, kui ta on päriselt olemas. Kõik need kinnisideed, mis sulanduvad ühte näolappi, mida oma ajus kannad. Mida vihkad ja armastad, ihaldad ja põlastad korraga. Mul on neid näolappe ikka olnud. Mõnikord olen ma näolapile järgi jooksnud. Olen tal lasknud enda kodu täis kuseda, olen teda igalt poolt purjakil koju kandnud, olen midagi oodanud, midagi lootnud ja aru saamata ta tagasi lükanud, mõistes, et ta siiski pole see, aga mingi asi temas oli, mingi hirmustähtis asi, mida ma endaga edasi kannan.

Ja nüüd kui see hääl, kui need käed, kui need laiad õlad, kui see enesekindel ja siiski minu jaoks naljakas kõnnak, mis ajju süübib, mis kõrvetab, on kohale lainetanud, tulevad kõik need imelikud inimesed meelde, kelle peale ma ei peaks isegi pahane olema, sest nad on kõik mulle selgeks teinud seda, mida ma oma mehes ei tahaks näha ja mida ma oma mehes ihaldaks. Ja ometi meenutab ta mulle kõiki neid teisi. Meenutab Naervat Jumalat, sest tal on juhuslikult sama tähemärk, neid eristab vaid üks asi, ta ei pabista, ta lihtsalt tuleb, teeb, läheb. Vähemasti ma ei näe, et ta pabistaks, ta tundub paganama enesekindel ja ta ei räägi rohkem kui peab. Selles on midagi kõikidele matemaatikutele-informaatikutele-füüsikutele omast täpsust. Kui ta küsib, siis ta läheb otse tuuma sisse, ta ei lähe ringiga, ta ei raiska aega, ta lihtsalt küsib, et kuidas siis niimoodi, et mida ta jälle tegi. Ja siis tekib mul tunne, nagu mina oleks midagi valesti teinud. Ja siis ma tean, et ta teab, et ta ise. Ja mina tean, et ma rohkem ei tohi talle seda ette heita, et ta ise tegi seda valesti, aga siiski.

Ma olen alati mõelnud, et ma ei taha endale sellist meest nagu mu isa. Ja alati ma saan endale sellise mehe nagu mu isa. Vähemasti ma ihaldan ilmeksimatult naistemehi, kellega kooselu on tõenäoliselt vaimne ja füüsiline enesetapp. Aeglane ja täielik nihkumine omaenda vajadustele ja eemale teisest. Tolle enesekeskusest. Ma ei kujuta endale ettegi, kuidas nad nendega toime tulevad. Ma mõtlen oma onunaist ja isanaist. Lihtsalt ei kujuta. Nad peavad neid ikka väga väga armastama. Kas mina olen võimeline kedagi niimoodi armastama? Papi ütleb kogu aeg, et kui sa valid endale eriti kena mehe, siis tuleb sul paljude naistega kakelda, et see eriti kena mees su kõrval ka püsiks. No ma ei ole küll näinud ühtegi naist papi pärast kaklemas. Ei ole mõtet ka. Papi on hull. Papi ei tea, mis ta tahab. Ühelt poolt kõige paremat, aga siis jällegi mitte temast endast paremat. Kuidas sa kaks sellist asja kokku paned? Ega ei panegi.

07 september 2014

Mõtteid

Mõnikord on mul tunne, et ma olengi PAHA tüdruk. Aga ma ei ole ju.

06 september 2014

Unekas ja elu

Salvei.

Hunnikus ebamugavust. Mõtted on maha jooksnud. Ise ka omaenda maailmast. Kodus on üksi ja väljas on üksi ja igal pool on üksi. Ja uni on. Totaalne ja igale poole ulatuv uni. Mis su mõte on?

Lugeda. Kirjutada. Mõnu tunda erinevatest inimestest enda ümber. Enda hullumeelsusest ka.

ringitšillimise õhtu

Neh.
Ma pole nii kaua nii edev saanud olla. Deitisin kutiga, kes on LAst ja isegi Britney Spearsi pildistanud - nii paparazzi korras. Kunagi olen deitinud kollaseajakirjanduse söödikust programmeerijast ameeriklasega, kes oli totaalselt õnnetu, sest Britney ei osanud oma lastele turvavööd paparazzide juuresolekul peale panna.

Imelik.

Vahel ma naudin seda, et mul ei ole ühegi mehe ees mitte ühtegi kohustust.

05 september 2014

Imelikud suhted

Täiesti kohutav. Tuleb linna ja ma ei näe teda.

04 september 2014

*

Lootusetus. Midagi, millele ei oska hetkeks mingit tähelepanu pöörata, mis pöörab ise peas ringi.

03 september 2014

Õhupuuduse tunne

Käisime täna sõbraga Solarises. Keegi hull oli keset bussiteed parkinud ohutuledega auto. Tige bussijuht ja bussiootel mina. Seisan ja ei saa aru, et kuidas, et kes, et miks. Raputan oma mõtteid ja sõnu ja midakõike veel ja tunnen. Ma olen seda vastikut ebamugavustunnet tundnud, seda, kuidas süsteemi õhuke jääkiht läbi mu omamoodi empaatiavõimetu ekspressiivsusvajaduse ennast sisse närib.

Poiss jookseb Solarisest välja. Jookseb minust mööda. Jookseb oma ohutuledes auto juurde. Kolm meest seisab poolpimedas Vapiano ees. Buss 51 juht ja buss 16 juht ja see ohutuleautojuht. Ja mina. Mina kesma tahan midagi jälle seletama minna. Kuhu? Kellele? Kellele minu seletamist üldse vaja on? Minule endale. Olgem ausad.

Õhupuuduse tunne on lakkamatu.

Poiss istub autosse pärast sagimist ja seletamist ja sõidab ohutuledes minema. Võib-olla samamoodi nagu mina - tahaks minema sõita. Kust? Milliste ohutuledega? Milleks?

*
Kõvahäälne plika seletab laialt R-kioskis isale: "Õpetaja ütleb, et mul on vaja suur joonlaud." Just nii ütlebki, sest ta isa on ingliskeelne ja ta ise on harjunud rohkem inglise keelt rääkima kui eesti keelt. Mina sätin kontoritarbeid ja lähen mingil hetkel oma kassa juurde.

Korraga seisavad nad kahekesti minu juures. Isa vaatab oma suurte soojade pruunide silmadega mulle rõõmsalt otsa ja ütleb, et neil on midagi vaja. Eesti keeles ikka. Ja siis küsivalt oma tütre poole pöördudes, et mis neil nüüd vaja oligi. Tütar on selleks ajaks ära unustanud, mis tal vaja oli. Vähemasti eestikeelse sõna on ära unustanud. Ja nii nad passivad üksteist üsna jahmunult.

Mina kostan selle kõige peale väga lihtsalt: "Suurt joonlauda."

Lähme siis joonlaua leti poole ja isa ja tütar arutlevad minu selja taga: "Kus ta teadis? Luges ta meie mõtteid või?" ikka inglise keeli.

Jah. Kõik eestlased loevad mõtteid. Eriti Katrina Helstein.

02 september 2014

Lood - puberteediahastus

Ülemõtlemine?
Jaa. See oli ilmselgelt ülemõtlemine.
Ülerääkimine?
Jaa. See oli ilmselgelt ülerääkimine.

Ilmselgelt on minul kõigega ülalräägitust probleeme. Ja eelkõige tujukusega.

Ilmselt läks mu hambal natuke rohkem, kui kakskend aastat suus kasvada, aga täna võttis tal kaks tundi aega suust välja tulla. Siuhke karm hammas on. Teda on isegi nigeeria hambatohtrid puurinud ja nüüd jõudis ta lõpuks eesti hambatohtrite juurde poolpurustatult kaariesest ja pudina suust välja.