29 mai 2019

Udust nähtavale tõusnud must prints või Marie Heiberg

Kell saab alati liiga palju.
Inimesi on alati liiga palju. 
Emotsioone on alati liiga palju. 
Minu jaoks. 
Ja ometi on midagi muutumatult paigal.
Midagi, mis tõmbab mu endasse, kui orkaan.
Või siis viskab endast välja.

Täna käisin üle pika aja täitsa traditsioonilises teatris. Poolkogemata sain Linnateatri piletid etendusele "Vihmausside elust" ja tundsin, et ohoh! Ja ohoh on tõesti Hele Kõrvet range, võimsa, tugeva naisena laval näha. Umbes sellisena, kes tahaks isegi olla. Hannet mängimas.Või siis Sander Roosimäge? Mäletan toda 2011. aastat, kui Kaur mulle põhjalikult selgitas laiade riiete naeruväärsust, õigemini seda, kuidas inimene mõjub neis naeruväärselt. Teate küll lohisevad püksisääred, liigpikad varrukad.  Ja kui võimsalt see Sander Roosimäe esituses välja nägi. Peenikesele kerele oli selga aetud kardinad, või noh liiga suur ülikond. Midagi nii puhtalt mittestiilset, et lausa naljakas on. Midagi meenutab mulle kogu Hans Christian Anderssoni mänginud Sander Roosimäe esituses Pierre Richardi tolle igiarmastatud rollis "Pikk blond mees, must king jalas". Ma ei tea, kas see oli nõnda plaanitud. Minu lapsepõlve lemmikhetked, kus ma hirnusin ennast herneks kõikide äparduste ja naljakuste keskel, mis monsieur Richard mulle pakkus. Muidugi polnud Roosimäe tegelikult naljakas. Ta oli natuke nagu mina. Või ta tundus natuke nagu mina. Üdini - läbinisti - päris. Naiivne. Rumal. Armas. Veider. Natuke nagu Sheldon Cooper, aga mingi laitmatu sooviga inimestele enda ümber meeldida.

Lugu on hea. See lugu, kus võetakse tükk haaval lahti inimeseks olemise mitmetahulisust. Umbes nagu Iris Murdochi "Must prints".Aga see on keerulisem. Umbes nii nagu Hannegi on keerulisem, kui pealtnäha paistab. Umbes nii nagu Johangi (issand, Henryk Johan!) on keerulisem kui paistab. Võib-olla just Andersson on kõige lihtsakoelisem neist kolmest. Lahti on Per Olov Enquist siiski kirjutanud Hanne loo. Esialgne pilk kaunile, minu meelst võib isegi öelda, et täiuslikule naisele, muutub tema juttu kuulates teistsuguseks. Midagi selles meenutab mulle Bradley Pearsoni karakteri avamist Iris Murdochi romaanis "Must prints". See maskide taha ronimine, mis muutub minu jaoks iga kord aina põnevamaks, sest alati kohtume inimestega otsekui poolel teel. Nad mängivad meie ees mingit rolli, mille varju jäävad teised omadused. Ma usun, et lapsed avastavad tihti oma vanemate teistsuguseid omadusi aastaid hiljem, sest nad on kinni nonde hoolekandja rollis.

Mäletan ikka neid kummalisi kohtumisi näiteks Poogna autoritega, kes võisid vabalt päriselus olla hoopistükkis arstid, füsioterapeudid, korstnapühkijad, elektrikud ja mida kõike veel. Ja vastupidi. Need sulnid tütarlapsed või noormehed, kes kirjandusteaduses või eesti fillis koos minuga õppisid, mis kõik neist saanud on, kes kõik neist saanud on. Asjalikkus ja julgus ja teotahe, mis võib-olla ei avaldunud kohe ülikoolis või tavalises koolis, avaldus kuskil mujal ja võib-olla palju võimsamalt, kui mina või õppejõud oodanud oleks. Inimene ei tea kunagi, kes ta sees on, kuni ta pole ennast proovile pannud. Ega Hanne ka ei teadnud enne, kui ta seda kõike läbi poleks teinud. Või Bradley.

Kõige kummalisemad on need inimesed, kes usuvad, et nad ei saagi midagi muud olla. Et nad on valmis. No näiteks Roosimäe kehastatud Hans Christian Andersson või hoopistükkis Johan Ludwig Heiberg (veel üks imelik eesti filli tunne tekkis, iga kord kui Andersson lähenes proua Heibergile, kutsudes toda sedasi, kangastus mulle Marie Heiberg, kes võis küll soengult meenutada Hannet, proua Heibergi, aga iseloomult oli ta temast väga kauge)  tundusid enda rollid sisse kasvatanud, endaks jäänud. Aga mida tähendab endaks jääma? Stiilseks saama? Stiilne olema? Mittestiilne olema? Maitset omama? Mittemaitset? Ei teagi. Keeruline värk. 

Iris Murdoch lahendab umbes samasugust olukorda Bradley Pearsoni ja Arnold Baffini vastanduses. Üks kirjutaks vähe ja kirjutaks ainult endale, teine kirjutaks palju ja kõigile. Johan Ludwig Heibergi ja Hans Christian Anderssoni vahe ongi selles. Ühte nimetatakse maitsekaks ja stiilseks, teist robustseks ja tõeliseks. Aga tegelikult oleneb kõik kontekstist, ilmaolust, millest iganes veel. Kumb see nüüd see maitsekam või tõelisem on. Ei tea ju. Miskipärast meenutavad nii etendus "Vihmausside elust" kui ka raamat "Must prints" mulle udu. Kui sa just parasjagu Tartust Tallinnasse ei sõida teadmisega, et homme hommikul peab kell 7.30 praami peale sõitma, siis on ikka jubekihvt ja ilus udu vaadata - sest udu peidab ja toob esile ilu, mis muidu on kuidagi nähtamatu. See juhtub ka inimestega suheldes. Mingid omadused veerevad kohe silme alla, aga nood teised jäävad nägemata, sest lihtsalt ei tule selle peale, et neid teisi ka vaadata. 






























































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































































Viimane kuu aega on mulle vist õpetanud ühte asja. Mis oleks võinud juba ammu selgeks saada, aga jõudis vist kohale alles nüüd ja võib-olla jõuab see kogemuslik tunnetus minuni veelgi mõnedes olukordades. Mida raskem või ebamugavam või närvilisem on tegevus, millega püütakse jõuda millenigi olgu see kooselu, töökoht, õpingud, seda suurem on õnnestumistunne, kui lõpuks jõutaksegi eesmärgini. See on veider rahu, mis saabub. Aga noh muidugi, ja see on kõige jubedam selle õnnestumise juures on see, et järgmine kord tahaks veelgi suuremat toonust, veelgi võimsamaid emotsioone.

22 mai 2019

Kratlandikud ja Cannes´i festival

Emotsionaalset võimekust lugeda, kirjutada ja  kiiresti mõelda pole mul vist kunagi antud olnud. Kui nüüd järgi mõelda, siis kümme aastat tagasi istusin öösiti Tallinna ülikooli wifis ja püüdsin kirjutada kirjandusteaduse magistritööd. Üldiselt sain sellega hakkama. Hindeks tuli vist isegi B. Ulmeline aeg. Toomas Liiv oli veel elus. Piret Viires oli närvis. Ja mina mõtlesin, et ma ei oska kirjutada. Kirjutamine ongi vastik tegevus, aga mõnikord paganama rahustav. Tuled koju istud arvuti tahad ja toksid. Sõnu. Mõtteid. Libised enda sisse, endast välja. Nii nagu eluski, muidu tavalistes olukordades, kus oma heale töökaaslasele või sõbrale räägid midagi, või jätad rääkimata, sest mingeid asju ei saa rääkida. Põnev igal juhul.



Aga üldiselt oleks tahtnud kogu seda teksti juba Cannes´i ajal kirjutada, mis mul laadungina seest praegu kohe välja purskub. Muide! Cannes´is sadas enamasti vihma, elasime me ülipisikeses majakeses, mis haises kohutavalt, ja igal õhtul mõtlesime neljakesti, kuidas pääseda oma piirdeaiaga piiratud majakese juurde sisse, sest väravakoodi ei teadnud meist keegi. Ühel järjekordsel külmal ja vihmasel päeval ronisime üle märja raudaia, sest tõesti me ei teadnud koodi, millega sisse saada. Naljakas. Jabur. Külm. Märg. Palmidega. Edukas kohtumistelt. Selline oli meie esimene Cannes´i aasta. Ja tuuline, sest oli tuuline, isegi soojal päeval oli meil jahe olla.

Natuke olen rõõmus, et Kratlandia suvatses minuga jagada toda Cannes´i aega. Ahjaa, kes on kratlandikud? Kratlandikud on Ra Ragnar, Helen ja Henryk. Henryk on üldiselt mu peiks, sellepärast kirjutangi temast kõige rohkem, ja pilte on kogu mu instagramm täis Henrykust, sest mis seal salata need peiksid tunduvad vähemasti, siis kui nendega igasugu asju jagada - ila, voodit, sööki, raha, jne kõikse tähtsamad ja ilusamad inimesed maailmas. Henryk on kirjutanud stsenaariume koos Heleni ja Ragnariga, kes on Henryku kaksikvend ja kellega teda pidevalt sassi aetakse, meie Heleniga ei aja, umbes 7-8 aastat. Põhiteemadeks on ulme, fantaasia ja õudukad. Võivad kirjutada ka teistest asjadest. Koosolekud koosnevad neil igasugu stsenaariumite kirjutamisest ja arutamisest. Üldiselt on neil kolmel erinevad lood, mida nad kolmekesti toimetavad. Mina olen jälginud nende tööd nüüd juba neljandat aastat. Kokku on saadud nii Heleni kodus, kaksikute vanemate aias, kui ka meie elutoas. Kuna nii Henryku kui ka Ragnari tööülesannete sekka kuulub filmide vaatamine ja nende mõtestamine, siis põhimõtteliselt teavad nad filmidest kõike. Henryk töötab programmispetsialistina eesti vanimas kommertskinos, Ra on Kinoveebi peatoimetaja,. Kogu nende elu koosnebki filmidest ja filmilugudest. Heleni hetketöö ei ole otseselt seotud kinoga, aga iga viimane kui vabam moment kuulub sellele ja mis kõige olulisem stsenaariumitele ja Kratlandia firma sisuliselt minu mõistes juhtimisele. Tema ongi tegelikult põhjus, miks Kratlandia sellisel kujul eksisteerib, tema pärast sattusimegi ehk esimest korda Cannes´i.

Mida kujutab endast Cannes´i festival? Ei, see ei ole mõeldud lihtkülastajatele. Inimesi, kes tahavad siia saabuda üle terve maailma, on metsikus koguses. Eelkõige tullakse siia raha pärast. Cannes on filmiprofessionaalide investeering omaenda tulevikku. Olgu tegu pressiga, levitusfirmadega, näitlejatega, stsenaristidega, produtsentidega või lihtsalt filmifännidega, kellel reaalselt on ette näidata dokument selle kohta, et nad kuuluvad filmiklubisse, õpivad filmi või on mistahes moel seotud sellega, kuidas filmid saabuvad kinno ja jäävad sinna. Minul kahjuks või õnneks pole mitte ühtki filmiprofessionaalile omast tunnust.

Me püüdsime Henrykuga kätte saada päevapiletit, selleks oli vaja mingit dokumenti, mis on otseselt seotud filmiäris töötamisega. Henryk oli suhteliselt heitunud, mina ei olnud. Mida ma seal festivalipalees ikka teha oleks osanud? Jauranud kõigile ettejuhtuvatele Kratlandiast? Noh, tegelikult peaksid nad kolmekesti ise teadma kelleni nad jõuda tahavad ja kuidas. Mina saan Henryku taustajõuna ehk rohkem ära teha, kui ärikohtumisel ninanokkimisega. Aga noh! Ses mõttes eks see ole ka kõik minu jaoks uus ja põnev. See rollgi, olla natuke pingemaandaja, natuke emalik, natuke tähelepanelik ja pidevalt olemas, on tuttuus. Mu meelest on see kõikide väga tublide meeste naiste roll. Mõtlen ma siis isale või oma vanemale vennale. Tugev tubli naine, kes hoolitseb lihtsalt selle eest, et kõik oleks kontrolli all, on tegelikult hädavajalik. Aga tugev ja tubli mees ka. Henryk on mind nii mõnelgi välimüügil aidanud, isegi see, kui ta lihtsalt tuleb ja on olemas, on minu jaoks üks võimsamaid ja rahustavamaid kogemusi. Mul ei ole mitte kedagi sellist olnud. Vanemad välja arvatud.



Igal juhul filme näidatakse Cannes´is põhimõtteliselt ainult professionaalsele publikule ehk kaelakaardi omanikule. Seanssidele on mõnikord kilomeetripikkune järjekord. Sisse lastakse esiteks ikka stsenaristid-režissöörid-levitajad, siis aga press, ja kõige lõpus tulevad piletiga inimesed ehk Malmaisonist ilma istekoha, täpse kellaaja, täpse kuupäevata kaheksa euro eest (täishind, eksole) ostetud piletid, nendega saab mistahes avalikule seansile, kuhu pole jõudnud kõik kaelakaardi omanikud. Ehk seisad kaks tundi avaliku seansi ootel luitunud punasel vaibal, ikka päikesest ja vihmast ja nii paljudest jalajälgedest on see luitunud, ja lõpuks jõuad kohale, et teada saada, et sinule selles õnnetus kinos kohta ei olegi. Imelik ja naljakas tunne. Igal juhul mina ei saanud rohkem kui kahele filmile mindud. Just samasuguses järjekorras oodates. Põnev ja veider ka pisut.

20 mai 2019

Stsenarist, kes filmi maha müüb



Jalutuskäigud läbi küla, mille teiseks nimeks on Cannes? Või Mandelieu? Või veel keskit? Eile oleksin hea meelega kokku kirjutanud terve hunniku teksti, aga ei saanud. Ma Nolan´s oli paksult rahvast täis ja mina olin tsipake enda sisse läinud ja vist sinna sisse jäänudki. Huvitav ja kummaline on siin olla. Päris üksi? Päris kaksi? Päris neljakesti? Üksi olin näiteks eile ühes oma lemmikkohvikus - selliseid tekib siia väiksesse Cannes´i küll. Autour d´Un Livre on üks nendest. Teine on Ma Nolan´s. Autour d´Un Livre on tegelikult raamatupood, aga see võib muutuda lõtva kohvikuks-teemajaks, kus ühel mõnusal vihmasel õhtul sisse karata ja eks me neljakesti ja mina üksi ja üldse kargasime üsna tihti sellesse nunnusse kohta sisse. Üksõhtu kargasin niimoodi, et sain tuttavaks ühe filipiini ressiga, kellele ma tundusin ilmselt midagi emataolist teesoovitustega. Muidugi ei olnud ma kohe üldse mitte nii armastusväärne ja võimas, kui oleks oodanud. Külge löömine ja mingi romantikahõng, mis kogemata võib sisse karata mingites sellistes situatsioonides mõjub veidi imalalt ja totralt. No minu meelest vähemalt. Aga ma ise arvan, et tegelikult tuleks kokku saada inimliku tasandiga, mis meist kõigist mõnikord välja lööb. See on selline pisut lapsemeelne ja nunnu, et on külm või on kuum või on veel midagi ja siis läbi selle saad teada, kui palju oskad vinguda, kui palju elust rõõmu tunda, kui palju, lihtsalt niisama heast peast õnnelik olla. Imelik ja veider ja armas on see tunne. Aga jah. Seal ma siis olin ja omast arust lihtsalt kena, korraga kutsuti mind paadi peale peole ja siis veel mingitesse kohtadesse. Minuga koos oli üks imekaunis noor daam. Samasugune prillidega tume tütarlaps, kes kandis toitu lauale ja müüs raamatuid kui vaja. Ta oli tunnistajaks kuidagi kummalisele, aga ilusale nn kohtingule, kus minul läksid jalad nõrgaks. Mida leiavad naised väikestes koledates meestes. Noh... Ma tean küll, ma olen ju tegelikult oma isa tütar. Kole ta mul ei ole, mingi kõikehaarav sarmikus, mis libiseb tuppa koos karismaga ja haarab tavaliselt erinevad inimesed endasse ja noh minu ka, on nendes väikestes meestes, kes oskavad inimesi juhtida, neisse julgust ja tahet midagi ära teha süvendada. Ilmselt oli midagi sellist ka selles Manilast pärit tüübis, kes mu vastas istus. Midagi veidrat ja ilusat. Henryk sattus sellest sündmusest pöördesse. Filipiinlane õilmitses ja oli üldse rõõmus, sest ta oli just just teinud Netflixiga tehingu, siinsamas, Cannes´is. Imelik ja kummaline olukord. Mina ei teadnud, mida sellest arvata. Sellest midagi arvamiseks oli vaja Kratlandiat, kes vaatas samal ajal mingit täiesti teistsugust filmi, kuskil täiesti mujal. Aga jah... Cannes´i esimene seiklus, kus tundsin, et tahaks ka olla stsenarist, kes filmi maha müüb.

17 mai 2019

Cannes, mu Cannes! Või siis Mandelieu! Igal juhul siin ja praegu

Metsikult palju liikumist. Täna otsustasin üles otsida meie magamiskohale kõige lähema supermarketi. Noh... Mõnikord võin ennast rumalaks küll nimetada. Ja see päev on ilmselt täna. Ses mõttes, et võtsin ennast kokku ja ajasin juba kell 10.00 püsti. Väga mõnus oli. Panin püksid jalga ja jalutasin põhimõtteliselt teise linna otsa - ehk sinna, kus on müügil, söögid-joogid-raamatud-jne. Centre commercial, nagu seda siinkandis nimetatakse, ostukeskuseks oleks seda kuidagi imelik nimetada. See on suurte allahindluspoodide keskus. Leidsin sealt ka ühe poolraamatupoe üles.

Mäletan muide siiani, kuidas inimestele teeb nalja see minu luuleriiuli otsing Nigeeria raamatupoodides, luule oli vist topitud eneseabisse, biograafiasse, igale poole, luulet, kui sellist ei eksisteerinudki. Viimasel ajal pole ma luule otsimiseks suuteline. Siin ei tulnud ma selle pealegi, et  otsida luuleriiulit. Nigeerias mõtlesingi ainult luulest, sest teate küll, ma olen luuleline. Hetkel kerge svipsi all. Sest siin - paljude filmiinimeste keskel, kes igaüks püüab saavutada oma loo realiseerimist filmiks - Nolan Ma baaris, mis tundub nii eestlaslikult pruun ja pubilik - umbes nagu need õllemajakad võiksid välja näha Prahas või Vilniuses või Tallinnas - tunnen end enam-vähem inimesena filmiinimeste keskel. Aga jah... No poesie, selles riigis, mis kunagi oli poesie ema. Või ei oska ma seda enam otsida. Sellisel päris Charles Baudelaire´ilikul moel seda igal juhul hetkel küll kuskilt välja ei torma.

Igal juhul avastasin end kõndimas kuhugi linna teise otsa, autoteede ääres, jalakesed peaaegu autodest riivatud, sest - noh, me kõik teame, miks, uudishimu eksole. Ja sealt see tuli centre commerciale - kodutarvetele, pagariäridele. Ilmselt on need eelkõige mõeldud prantslastele, kes ei suuda päeva alustada ilma baguettita, mis iseenesest ei ole kõige koledam asi, mis ühe rahvusega juhtuda saab. Alustaks iga eestlane päeva sotsiaalselt mõnusa saiakesega, äkki, siis ei olekski tema elu nii hirmus. Ma ei tea.

Leidsin üles Cultura - raamatu-, videomängude-, lauamängude-, CD-, DVD- ja pudipadikäsitööpoe. Päris tore oli. Ja kummaline ka. Esimest korda selle aja jooksul ei tahtnud ma sooritada raamatuostu, sest... No miks peaks ostma, kui asjad on... Ostukauged - ütleme ausalt, ma ei oska piisavalt prantsuse keelt, et raamatut lugeda. D´autres livres võis mind ehk lollitada, sest seal oli nii meeldiv ingliskeelne müüjanna, aga seekord, selles poes tundsin ennast kui Apollo või Rahva Raamatu väljapanekute esindaja. Päris kummaline ja natuke hirmutav emotsioon. Kuidas paremini välja panna inimeste ihaldatu, nii et nad selle kindlasti poest kaasa võtaks? Just see tuli mulle pähe! Imelik ja hea tunne korraga.

Koju jooksin nagu hull. Sest mu esialgne mõte oli - tuua Kratlandikutele salatit või teha salatit. Nagu näha see ei õnnestunud mul eriti, sest ma ei arvestanud, et see tagasi jooksmise värk ja kohalejõudmise värk nii aeglane välja kukub. Jah, ühistransport on kohe eraldi teema. Täna püüdsin jõuda ka Cannes´i surnuaiale. Imeline koht. Pilte ei ole ühtegi, sest kui Katrina püüab sinna jõuda, siis kukub telefon nii palju energiat kohalejõudmisele kulutama, et piltide tegemine on võimatu. Aga jah... Tore on isegi sellises kohas olla "Bonjour, madam!" Kes oleks seda uskunud viis-kuus aastat tagasi, et ma sellisesse momenti jõuan, et kuulen, "Bonjour, madam!" Et voila!

Sain tuttavaks poisiga, kes kannab vist ainult disanerite rõivaid, vähemasti eile oli tal seljas oma sõbranna disainitud venekeelsete lausetega kosmitšeskii musor (eesti keeli siis kosmiline praht) jakk, mis mulle kohe silma jäi. Venemaa vene poiss, Nikita, no tõenäoliselt mõne üsna rikka isa või ema kasvandik, õpib Moskva filmikoolis režisööriks, võib-olla tulevane Mihhalkov, mitte kunagi ei või teada. Tuli siia, sest tema juutuuberitest sõbrad võtsid ta siia kaasa, oma filmindusega. Põnev. Ja ärev värk. Eks see poliitika asi on tema jaoks kuidagi segane või veider. Pidi ütlema ukrainlastele, et ta on Krimmi annekteerimise vastu. Igal juhul minule, kuidagi omamoodi. Seisime Mandelieu-Napoule´i lossi juures ja ootasime kahekesti täna siis bussi, ma oleks muidu lossi uurima läinud, aga Nikita tekitas nii palju huvi oma Kosmose Prahiga, et ma ei saanud lihtsalt midagi muud teha, kui talle ligineda. Nii nagu see mul ikka minust kuus kuni kümme aastat nooremate meeste puhul välja kukub, eksole. Aga tema oli ehk minu jaoks liigsile ja liignormaalne. Igal juhul oli ta tüüpiline idaeurooplane, ei midagi üleeksalteeritud, ega liiga sõbralikku. Selline kahtlustav, võib-olla kuri. Rääkisime filmide rahastamisest. Aga jah... Õudselt hea on vanaema keelt kõnelda - selles pisikeses külas Lõuna-Prantsusmaal, mis Eesti mõistes pole kohe üldse pisike. No mõelge ise 75 000 inimest.

Aga selline päev. Sellised emotsioonid.

Aga siis siit see pilt, mis sain teha oma mobiiliga enne kui aku otsa sai. See pilt, mida nimetatakse sisaliku pildiks või siis tagahoovide pildiks. Sest ka sisaliku tee jätab raja. Siit siis sisaliku tee! 

16 mai 2019

Ruumi sirvimine Cannes ´is - khuul!

Ruumide sirvimine ehk reisimine erinevatesse piirkondadesse ainuüksi sel eesmärgil, et saaksin natuke rohkem tegelda omaenda ajus toimuvaga, on päris põnev. Igal juhul avastasin enda jaoks imelise Guinessi koha, kus kõik räägivad puhast inglist. Noh ütleme päris ausalt - prantsuse keel tekitab minust kergelt paanikahoo - viimased kolm aastat on tekitanud ehkki mu lemmik Tatjana (minu prantsuse keele õpetaja) jällegi paneb mind selle peale kuidagi hoopis teisiti mõtlema ja seda nägema. Vene keeles muidugi. Ma muide avastan siin väljaspool oma lugemisharjumusi venekeelseid ajakirjakesi, eriti huvitav ja naljakas on "Maagia ja ilu" (või tuleks kirjutada kaunidus) - selles on midagi armsat ja võib isegi öelda, et totakat - just sellist, nagu meile vaja on. Inimesed, kes usuvad maagiasse. Ausalt öeldes see filmimaailm on kah paras maagia, millesse uskuda. Imelik on - ja see vist ei puuduta ainult filmimaailma, vaid ka kirjandust, arhitektuuri, kunsti, et see tõmbab niimoodi inimese endasse, et kaob ära igasugune teistsugune tunne, nagu eksisteeriks veel midagi muud.

Kuigi kirjutada tahaks ka. Rohkem! Võimsamalt. Teistele ja endale ja üldse.

Aga!

Ilmselt ootab mind tänagi ees üks prantsuse purssimine ja Cannes´i uudistamine. Ikka lõpmata kihvt on! Ma ei teagi miks. Aju on otsekui lahti jooksnud ja tegeleb mingite teiste asjadega.