30 oktoober 2013

ühte moodi

inimesi ärritavad õnnelikud inimesed
vähemõnnelikud inimesed
igasugu inimesed
mind ärritab liigne tundlemine
isegi mu enda puhul
seda kõike on liiga palju
ja siis vahel
lausa kohutavalt vähe
kussa oled minu arm
minu arm minu arm
minu arm minu arm
lausa õudne on mõelda
et kusta on

Professor kõnnib muga tänaval
ja küsib nii
nagu muuseas
et see ei ole ju okei
kui sa oled kellegagi koos
ja sa ei ole temaga kogu aeg koos
ja sa käid mujal ka
ja ilma temata käid
see on ju kohutav
ma ei viitsi muretseda
muiduagi ei taha ma lolliks jääda
aga kuhu ma pääsen kui vahel tuleb jääda
lolliks

*
ja üldse
kes ütles
et asju saab teha ainult ühte moodi

29 oktoober 2013

inventuuri tõde, nummus, nummus, nummus

hommikust kell 8
tõtt vaadand
asjadega, millel on
nimi ja seos

*

28 oktoober 2013

Tunnetest ammoliidini

Üldiselt olen ma selline inimene, et mulle ei meeldi rääkida tegelikult oma tunnetest. Jah, mul on need täitsa olemas. Eriti on nad siis näha, kui ma vihaseks saan või roppu moodi mingisugusse ilusasse aga jobusse mehesse armunud olen. On selliseid olukordi, kas tead. Muidugi ,kui ma ühel hetkel ärkan sellest jõhkrast ja illusoorsest lembusest, on mul väga halb olla. Hea meelega läheks ja tapaks kellegi ära. Illusoorse kodaniku, a siis ma saan aru, et neid tuleb veel ja mõnes mõttes olen ma illusoorsele kodanikule tänulik, et ma nüüd sain teada enda kõige suurema nõrkuse.

Ja seepärast ei tahaks ma isegi mitte hullumaja vaikuse osakonnas viibida, kus kõik küsivad tundeid taga. Minu tunded ei ole lihtsad. Nad on keerulised ja ilusad - nii nagu ma isegi kogu oma hullumeelse ja haige perekonnalooga, mida ma tükikeste kaupa inimestega jagan. Aga ma olen, nagu ma olen. Lapsest saadik juba väike käsutav ja aegajalt kohutavalt tige plika. Umbes nagu Pipi, ainult veel vihasem ja otsekohesem, sellepärast ei ole minuga lihtne. Ja üldiselt teatud asjad võib minu kuuldes välja ütlemata jätta. Minu vanematest halba ei räägita, ega ka üleliia head.

Ei, ma ei arva, et mehed peaks rahakotid olema ja naised iluhaldjakesed, kes õpetavad meestele olema head. Minu meelest on see rõve, kui kõik suhted laveerivad sellisel tobedal tasandil. Mõned suhted muidugi võivad laveerida. Armastus on oluline, aga isegi naise-mehe vahelistes suhetes võiks see olla vabam, ausam, isegi jõhkram, ilusam, helgem, tulevikunägelisem olemine. Ja mitte ainult nende suhetes, vaid igal pool mujal ka.

Minu jaoks suhted muutuvad ajas ja inimesed koos suhetega.

Vaatan isa ja tema naist, vaatan venda ja vennanaist - ja vaatan näiteks ennast ja Professorit. Noh, okei, sõprus on midagi kummalist, seal ei muutu enamus asju kümne aasta jooksul ka. Aga armastuses muutub, sest suhe kasvab ja inimesed kasvavad, kui ikka kannatad oma mehe välja kõigi tema lollustega ja naise ka umbes samamoodi, siis sellise leppimise ja rahuga jõuategi sinna, kuhu tahtsite kõige alguses jõuda.

Kõige alguses tundub muidugi, et oletegi kohal, aga ei, see on illussioon.

*
Kihlasõrmuse probleem

Üks näeb kihlust
teine vaest luuletajat
kolmas küsib, et kas 
oli traadist tehtud

(luuletaja ütleb
et tema elu esimene
kihlasõrmus oli jah
traadist tehtud)

neljas küsib
et mis kiviga
et tema teeks 


luuletaja hakkab
oma kihlusi
kaitsma

Katrina kirjutab kogu fiasko üles, on millest rääkida.

27 oktoober 2013

Vestlused poes

Sääl ta mul siis nüüd on. See mees. Minu valgel letil ja tema käes on kaks pakki tablette. Mehe suul on kaks raamatut: üks on miljonjäriks saamisest, teine on armastuse viiest keelest. Lõpuks on ta suus paar paratsetamoolija sellest teisest pakist kah tabletid.
"Uhh... Miks teil neid tablette nii palju on?"
"Einoh, eimidagist. Alati kui ma kohvi joon kõrvetab kõhus, siis tuleb tablette võtta. Ja alati, kui ma pean ringi sõitma unise peaga, tuleb kohvi juua ja kui und ei ole saanud, siis hakkab pea valutama. Selle vastu aitab paratsetamool. Ja ma eile tulin laeva pealt, Soomest. Seal tuleb kogu aeg kohvi juua, päris vastik kohe, ja tablette süüa. Kohv on seal odavam kui vesi. Nii et jah... Joongi kohvi. Eile õhtul pidin veel Pärnusse jõudma. Nii et seepärast valutab pea."
"Oi, oi, oi."
Vaatan vaesekest sellise tudise vanainimese poolhärdund näoga. Ilmselt on ta sama vana või minust pisut noorem mees, ehk siis hilistes kahekümnendates. Ei saa öelda, et inetu, aga ka mitte üleliia ilus. Natuke kahju on tast. Natuke rõõmus on kah tast. Viit armastuse keelt meie poes pole. Miljonäriks saamise raamat on küll, a seda ta osta ei raatsi. 
"Siis on teil ju päris õudne päev täna: kõht valutab, pea valutab ja viit armastuse keelt kah ei ole meie poes. Solarisse tuleb sõita."
Mees naerab selle peale.
"On see hea raamat?" küsib ta viie armastuse keele kohta.
"Peab olema hea. Väga paljud ostavad seda."
"Olete te ise lugenud?"
"Ei ole, mul ei ole armastusega probleeme."
"Mul ka mitte. Lihtsalt soovitati lugeda."
"No siis peab lugema."
*





26 oktoober 2013

ebavenekeelne Hargla

unelemine
kasvamine
esinemine
kadumine
hingamine
loomine

--------

kas mul on sulle äkki midagi öelda?
et elu on ilus?
et ma näitasin kalu ja seda kummalist kohta, kus geipoisid tunnevad, et neid vaadatakse, ilusale elule, mis tunneb cappucinot, aga ei tunne... rahapuudust?
elu ongi ilus.

ahjaa... Midagi on mul sulle ikka öelda.
hingamine.

vabalt.

Ja seda ka, et Hargla ei lase oma raamatuid venekeelseks tõlkida. Sellest on kahju. Mingi põhimõtteline mõttepaus - kogu meie olemasolus. Lugegem Oleg Ossinovskit ja siis... te enam ei mõtle, et kes ja kuidas on Eesti patrioot.

*
Kui sa tuled
nii nagu sa tuled
ülikonnas
ja rõõmsalt
nii nagu mõned
tulevad
ülikonnas
ja rõõmsalt
siis tõmbab
seest nagu

soojaks
ja rabavaks

mina ei ole
femme fatale
ega sina ka mitte
homme fatale
meie oleme
need

kes
võivad teineteisesse
lämbudes
uuesti elama
puhkeda


25 oktoober 2013

Siuksed lood

Tööl.

"A mulle meeldivad minu vastandid."
"A ma tavaliselt otsin samasugust nagu ma isegi. No muidugi lõpeb see tavaliselt katastroofiga. Me ei suuda kuidagi kokku leppida aegades, millal kokku saame, veel vähem jõuame õigel ajal telefonile vastata, kui me üldse vastame. Ja... Noh, näiteks mõni mees otsib mu töökohta kaks tundi järjest Kristiines taga, teinekord otsib mind taga ja helistab ennast hulluks ja mina olen nii loll, et topin oma telefoni kõige alumisse otsa kotis ja... Ühesõnaga - hullumeelsus."

24 oktoober 2013

Alasti edukultus

Mäletate minu postitust selle kohta, kuidas hra Mart Kangro alasti võtab? No vot. Mis ma teile räägin. Käisin, nägin, võttis seekord päris ise ja natuke kummaline oli seda vaadata. Peas hakkas nagu tõmblema. Mulle isiklikult alasti kehad ei meeldi. Noh, okei, on mõni mees, kes võib minu ees alasti ringi siblida ja see mulle meeldib, ma olen sellega harjunud, see on hea.

Kui mõni teine mees seda teeb, hakkab mul paha. Naistega on tegelikult sama lugu. Ma ei ole harjunud alastusega. See tekitab minus miskipärast vastikust. Ja mitte sellepärast, et ma tahaks olla mingi puritaan. Noh, ilmselgelt on minus päris palju kalvinistlikke ja luteriusklikke, lausa igavusele viitavaid algeid. Aga see selleks. Seega - ma heameelega paluks kõigil püksid jalga jätta, kui nad esinevad. Ekshibitsionism on igati tore, kui teda teatud kohtades kasutada. 

Tegelikult sobitus see ka Kangro "Homset oodates" etendusse, kui nüüd päris aus olla. Teate seda edukultuse värki, millest ma üritan hoiduda ja mis kukub välja nagu alati - ma ka tahan olla edukas ja kuulus ja ilus ja oh-kõik-need-head-sõnad. Ja mida kõike veel võib üks inimene olla. Aga alati, kui keegi viitab liiga konkreetsele edule, kasvõi Oscarile tundub see kõik nii õudne, kohutav, nakatavalt naermaajav, et lausa, et kohe nagu ei teagi. Ja seal ta siis on Mees (võib-olla ka Kangro ise), kes on edu tipule jõudnud ja depressioonis. Noh nii tuleks seda asja nimetada või kuidas? 

Ja seal ta siis on. Lars von Trieriga saadud Oscari nominent peegeldusest enda all aina publiku poole liikumas. Tekk üll, silmad säramas ja samas segaduses. Kas see ongi see, mis ma tahtsin. 

Alati, kui ma midagi sellist näen, see ehmatab mind. Ehmatab soolsambaks, sest me kõik omame inimesi, kelle moodi me tahaks olla. Üdini, sõrmenukkide ja klaassilmade taguseni, keda me tahaks järgi teha. Noh, kui mina tahaks kedagi järgi teha, siis peaks ma ta ellu äratama. Aga see on juba teine teema. Ja siis jõudes tema edust tiivustatuna endale peeglisse vaatama, tundub, nagu oleks meilt midagi varastatud või me ise oleksime, unistus on nagu täitunud ja nagu ei ole ka. 

Aga see on jälle - meie enda alastus, mis on tegelikult vägagi haavatav, ja igasugune edu või ka edutus võtab meid alasti. Nii et jah, seda ongi mõnel vastik vaadata, näiteks minul, aga see on loomulik ja õige.

*
Ahjaa. 

Kauri luulekogu ei olnud tegelikult kokkuvõttes sugugi mitte kurb, vaid see oli lihtsalt endaksolemise otsimine sõnus. Tegelikult täitsa tervendav lugemine. Esimene kogu oli teistest (ajaloolisus, mis minus tekitab väga hea tunde, armastuse), teine oli meist (luuleminast ja tolle kallimast, Rahelist) ja kolmas luuleminast endast. Tubli poiss. Pole midagi öelda. Ehk järgmine kogu jõuab jälle teisteni. Kompat ta muidugi teha oskab. Nii et jah.

23 oktoober 2013

Omas poes

Kuidas eneseusku tagasi anda?

Ei kujuta ette.

Mõtlen juba tükimat aega.

22 oktoober 2013

Lambakarjuseks saan

Mõnikord on niimoodi, et tekib sellise vana vasika tunne. Loll noh.
Ja kohe põhjalikult.
Ja hirmus tunne ka.

Räägid siin mõnega lammastest, näed sünnitavat utte unes. Seitse talle sünnib. Jäär jookseb välja endast ja uksest ja usust, et tahaks isa olla.

Jäär.

Tiirane ja hull mees. Jäär.

Utt sureb sünnitusvaludes. Sinust saab ema talledele. Ja sina oled ehmunud. Nii ehmunud kõige selle peale. Lähed piibli juurde, et lugeda Least ja Raahelist ja Jaakobist. Raahel, kes lapsi ei saanud, sünnitas Jaakobile lemmikpoja Joosepi. Seda saad teada. Ja maailm on. Jumal avas Raaheli üsa. Ja Tall on.

Hirmud, eks ole, meil kõigil on neid rohkem kui mustsada. Võib-olla tuleks neist vaikida, et nad seest kõike elavat välja ei kriibiks, ei abordistaks meid.

Ja ometi pole Jäär Jäär. Mu sõber pole jäär. Ta veel ei tea, ta on sõber ja sellepärast ta hoolibki minust rohkem, kui ta ise ootaks. Ma miskipärast eeldan, et ta teeb seda.

Lugu on nagu minu sünnilugu. Ehmatav ja kohutavalt ilus. Saad endale karja lambaid karjatada, kallis Katrina.

Krõksatused

Krõksatused toimuvad just nimelt ajus vastavalt sellele, kuidas meeleolud on ja üldse olud. Kunagi ütles Kareva mulle, et sa kas oled luuletaja või mitte. Ja siis ongi nii, et mõned inimesed on ja mõned mitte. Jällegi. Kõnnime - mööda luulet või teed või ennast või mingisugust paanilist hirmu, et äkki on kõik asjad ainult näilised. Ongi. Mina isiklikult olen näiline ja aegajalt on tunne, et ka nähtamatu. Sõnad. Sõnad. Sõnad. Neid on alati liiga palju, et olla luuletaja või liiga vähe või kuidagi vahepeale. Sõnad.

Minul vähemalt on nii. Ja sees käib krõksatus. Joviaalne. Apaatne järgmisel hetkel. Mõtted jooksevad kokku, mina viksaks kõik üle parda, aga ma ei saa. Esialgu tahaks paigale jääda. Oodata, et näha, mis saab. Kas saab, kuidas saab. Ma naeran ja ajan naerma, sest ma ei suuda enam tükimat aega vaikida. A millest siin vaikida? Olemasolust? Endaksolust? Võib-olla isegi äraolust või sellest, et mind tegelikult polegi olemas olnud, et nad raisad on mul alati oma elus mugavalt poololla lasnud. Ja ma olen seda alati nii ka lubanud.

Ei tea.

Lihtsalt ei tea.

Millal ma sellest lahti lasen? Ise?

21 oktoober 2013

***

Tunne on nagu temal.

http://www.youtube.com/watch?v=-goBjxtqwOo

Ma lähen aeglaselt üle enda ja piiride, kus on
koht
asu

koht

Vaikimise keel

Peaks olema puhkepäev. Noh, tegelikult on selline lugu, et seda ei ole. Ühelgi kirjanikul-luuletajal ja nii edasi ei ole puhkepäeva ega puhkehetke. Elu on vaja tabada. A võib-olla olen ma oma nõudmistega täitsa perses ja tahan asja, mida - ei saa endale lubada. Noh, ma ei tea.

Ja ometi ei saa ükski kirjanik-luuletaja kunagi endale lubada, et ta ei pane seda lugu oma lugudesse. Seda lugu, mis temast inimese teeb, seda lugu, mis talle haiget teeb, seda lugu. Mu kallis, ära alusta sellest, et sa saad õnnetuks. Ära palun alusta, nii ta mind õpetab, juba 20 aastat telefonitsi, isa loomulikult. No, kus ma pääsen. Nii on. Ja mina - mina olen segaduses, hirmul, ahastuses, kogu aeg on tunne, et ma ei toimi. Ja kui toimin siis nii nagu... Jah, nii nagu see mees.

Seal ta siis on. Lammas. Või siga või veel keegi.

Keel, mida rääkisid vanad head juudid, ja mees, kes lihtsalt kasutab, keelt, sõna, mõtet - lõigates endale lõike teistest keeltest sõnadest ja nii edasi. Ja naine, kes jääb oma keelega talle vastu vaieldes hätta. Naine, kes ei suuda öelda, naine, kes kaldub endast kõrvale ja võib-olla keelerääkijast ka. Keel. Kassa saad sellest aru, mu sõber, et minul ei ole kunagi päris kodu olnud, ega ka selle kodu keelt. Meil kellelgi ei ole päris kodu olnud. See tekib meie vahele. See laheneb ahelaks meie peas. Sellest saab aru. Sellest saab muusika, sellest saab.

Ma räägin liiga palju. Vahel oleks vaikida tarvis. Räägin jah.

20 oktoober 2013

*

issand.
need inimesed, nende intsidentidega enne surma ja sündi.
ründavad minu blogi.
jess.

*
kas suudelda või mitte? kas suhelda või mitte? kas armastada või mitte?
noh
tegelikult pole küsimust
peab olema kas valge või must
tegelikult pole küsimust

kui midagi ei tee on ka igav
ausõna

*
Pildilooja sai tänavu 27. Ma kallistaks teda katkiminemiseni, sest ta on nii nii nii nii oma, et lausa on. Ahjaa. Armastust mu sõbrad, armastust, midagi muud polegi vist vaja. Ainult armastust. Küll siis kartulit ja makarone leiab. Tõesõna.

19 oktoober 2013

Küüslauk ja õnn

Öösel tabas Linda kodulage vaikus ja Lindat omakorda ettekavatsemata õnnehoog, nagu epileptik värises ta keha rõõmust liuldes paremale ja vasemale, lähemale ja kaugemale Joonasest. Vaikus kuulamises ja kuulatamises.

Kuidas seda alata? Kojujõudmise tunnet? Või kuidas see tunne algab? Kuidas ükskord peatudes, tead, et nii siin võiks pikemat aega olla? Joonas võis vahel väga julm olla. Oligi. Aga vahel ka mitte. Nii nagu Lindagi võis julm olla, aga vahel mitte.

Joonasele meeldis rääkida sellest, kuidas ta armastab, siis tundis Linda ennast ebamugavalt. Ta tahtis näha, tahtis tunda, ta teadis, et ta ei julge reageerida niisama kirglikult nagu mõni filmitäht või luuletajagi luuletustes, aga ta tahtis. Nii see käis. Ta ei tahtnud kuulda, kuidas, ta tahtis reageerida sellele, kuidas, aga julgust ei olnud. Joonasele tundus see omakorda tagasilükkamine.

"Kas ma peaks sulle midagi tooma?"

Hea küsimus.

"Või kuidagi riidesse panema? Või kuidagi olema? Või keegi teine olema?"

Tegelikult vaatas Linda teda selliste küsimuste peale alati kõige imestunuma pilguga, mis ta enda arvates omale pähe manada oskas. Veel suurema imestumisega, kui sügissaagi üle üliõnnelik naabrinaine talle mullaseid küüslaukusid tõi, et siis kingitud hobuse suhu ei vaadata, et olid ju head, eriti kui need laugud ühepajatoitu panna. Linda noogutas. Niimoodi noogutas ta ka püüdliku Joonase peale. Rahulikult. Mis ta tegema pidi? Ütlema, et mine too mulle. Lindal polnud muud vaja kui Joona kallistust, Joona kuulamisoskust ja Joona jutte. Ja vata neid ei saanud tuua, nendeks pidi ise kohal olema.

Ainult seksiga oli nadi.

Seda nad ei julgenud.

Aga kas nad pidid?

Linda vaatas lage ja aknast väljas siravaid tähti ja mõtles, et niimoodi oligi.

Kas kõikides ühepajatoitudes peab olema küüslauk?

"See mõjub tervisele hästi," kõneleb naabriproua. Tõsijutt, hoiab isegi vampiirid eemal, aga paneb haisema. Kuigi, kus need vampiirid siin vettivas Tallinnas, keset novembrikuud ikka on.

Võib-olla oli seksiga samamoodi, et võib, aga ei pea.

Muidugi võis ta ju eksida ka. Kõige hullem oli see, et kui ta nüüd kellelegi ütleks, et nad ei seksi, siis küsitakse, et kas ta on lesbi. Isegi Joonas vihjas sellele.

Joonale annab ta nagunii liiga paljusid asju andeks, seda lollakat loomingulist suremust ja ülestõusmist, mis tundub Lindale isiklikult järjekordne pooside poos, kus Joonast ennast jällegi kohal pole ja seetõttu taandub tema luuletaja-mina Alliksaarte, Majakovskite ja igasugu muude tegelaste paroodiaks. Küsimus oligi lõpuks selles, et kui palju pidi Joonast luuletajana oma luuletustes kohal olema.

Kui palju Harry Potterit oli Rowlingis, palju Raskolnikovi Dostojevskis ja nii edasi ja nii edasi. Luule puhul eeldas Linda, et peab olema palju, et luulemina peab rääkima temale endale olulistest asjadest, kui ta just Andrus Kivirähk ei ole. Aga Kivirähk polnud ju luuletaja, ta oli rehepapp.

Hoolimata kõikidest oma kummalistest hirmudest oli Linda õnnelik. Noh mitte nii õnnelik, kui nad armastusromaanides on või armastuskomöödiates või veel kuskil.

Lihtsalt, seksita, avameelselt, tobedalt.

Kui Joona tulemine aega võttis, siis helistas Linda isale, kes võis temaga tunde rääkida. Igatses. Isade värk: kõik väiksed tüterid kasvavad kunagi suureks.

Linda tahtis öelda Joonale: "Kui sa mind 30 aasta pärast samamoodi jumaldad nagu mu papa..." Aga ta teadis, et ta ei saa. "Või kui mina jumaldan sind..." Aga ta teadis, et see oleks nagu mõni psühhiaatriline haigus.

"Siis..."

Ja ta jättis ütlemata ja lootis, et kui armastab, siis armastab elu lõpuni teistega võrdlamata, teades, et Linda ongi see.

Mitte nii nagu.

Just mitte  nii nagu.

Noh Linda ei võrrelnud Joonast kellegagi peale küüslaugu. Kui olla talle liiga ligi, siis haiseb tema järele.

18 oktoober 2013

Moralistlik, emalik tüüp, kes nõuab asju

Mentaalne seis - 58aastane naine.
Jess.
Seda oli mul täna endast teada vaja saadagi.
Kurbus. Mingi minust täielikult lahutamatu kurbus, kuhu sisse on segatud endast eemaldumine. Ma ei ole enam see tüdruk. Ja milline see see tüdruk on? Hea küsimus.

17 oktoober 2013

Kadunud olemine - surm, sünd ja nii edasi -

Mõned sõnad kõlavad kumedalt. Surm. Sünd. Tabamine. Tabamatus. Mõtete ja olemise matus. Elu? Surm? Natuke liiga tugevad, et neist lõplikult aru saada, et endastki nende keskel suuresti aru saada. Neil pole kohta, aega, mitte midagi ei ole, aga siis kui mõni inimene räägib. Inimesed, nagu te mõistate, räägivad nagunii liiga palju, liiga teravalt, liiga ausaltki ehk, liiga palju endast, liiga palju maailmast, mis ei ole nendega seotud ja ometi - neist maailmadest, mis pole nendega seotud tekitavad oma maailma.

Kui ma ütlen, et hra Kaus on moralist, siis olen ma seda ise. Kui ma ütlen, et Grigorjeva on sotsiaalkriitiline, siis räägin ma tegelikult endast. Kui ma ütlen, et Liina mu kõige ilusam liinush on kaanetüdruk, siis räägin ma tegelikult endast. See ütlemine või leidmine kehtestab enda, saab endaks ja aegajalt ajab see jõledalt närvi, et igas tekstis otsib inimene tegelikult, eriti kui ta on Katrina-inimene, taga ennast.

Egoinimene.

Jahp, see ma olen.

Ikka veel, miks kolmelapselisele emale meeldib lugeda Ukraina nälgivatest ja kannibalistlikest inimestest? Miks meile meeldib lugeda Hitlerist? Me ei ole harjunud ennast tapma, nii nagu nad vanasti tapsid, siis kui nad abiellusid, korraldades peiesid, jättes ennast uuele elukavale valla. Kaur kirjutab luulekogu sellest, kuidas temast kasvab surnud ja uuesti elav mees ja ma ei oska olla. Mul on hirm, et ühel hetkel, minu pärast, jätab ta kõik luulekogud kirjutamata, aga äkki just need end surnuks tunnistavad luuletused teevadki temast tegelikult pärismehe. Äkki on need initsiatsiooniriitused, millest meid on kaasaegses ainult teismelistele suunatud maailmas, ilma jäetud. Ma ei tea. Kunagi peab ju vastutama selle eest, et me eksisteerime, armastame, hoolime, vihkame, teeme igasuguseid asju, mida me muidu ei teeks. Peab ju?

Vägivald pole midagi muud, kui võimalus rääkida sellest, mis teeb meist teised inimesed, kui siis, kui me sündisime või armastasime või olime kadunud.

Tegelikult pole me kurjad, vaid me ei ole harjunud, et me oleme need, kes me oleme. Täpselt selles vanuses ja selles kohas, kus me oleme. Just nii see ongi. Keegi pole nutnud sellepärast, et me ei ole enam neiud või noormehed, me isegi pole sellepärast piisavalt nutnud. Me oleme lasknud sel minna, aga tegelikult tuleks see endast läbi lasta.

VALU.





Lähitegevus

Söömine on ihule kõige lähem tegevus. Pärast joomist loomulikult.
Valu tundmine on veelgi lähem.

16 oktoober 2013

Tee ja kommiõhtul lõime kohta

Mõnikord ma ei tea midagi. Lihtsalt ei tea. Ainult seda tean, et äge on. Noh, ongi niimoodi, istun keset tuba ja teatan, nagu mõni kolmeaastane, et tead. Kummikommide ja tee ja mingi sooja olemise taustal. Ja siis ta teab, et mis ka ei juhtuks. Ja nii ongi. Et mis ka ei juhtuks. Muidugi mulle ei meeldi, kui inimesed tunnevad ennast ebamugavalt. Mulle ei meeldi, kui neil on valus. Mulle ei meeldi. Võib-olla seepärast eelistan ka teatud kaugust, reserveeritust, ootusärevust.

Mingi proovitunni poiss käis mind poes taga otsimas. Jumalast imelik oli, et käis. A küll ta siis tuleb, kui tuleb, kui üldse. Natuke kardan, et võtavadki mind novembrist õpetajaks. Aeg. Aeg on kullast kallim. Lugemine ja tunne, et sellega saab miskit tehtud, on kullast kallim.

Töökaaslane ütles, et hingele, nojah, hingele, niimoodi see käib, et kümme aastat hingele, aga süüa ei ole ja riided lagunevad ja ise laguned. Baieri Ludwig II rääkisime. Lisaväärtusest rääkisime. Eile - teede ja kommide ja lehtede ja Elva kõrvale. Ega see lihtne ei ole, kui inimesed kardavad investeerida meisse. Ja Ludwig sai endale lubada kuningana selliseid asju, mida ükski normaalne inimene endale lubada ei saa.

Kuidas peab siis kaasaegne kunstnik käituma? Lubama endale kogu kupatust või kõigest osa sellest? Mida ta üldse tegema peab, et ellu jääda ja elus püsida just inimesena? Ludwig võlastas riigi, tegi inimesed ilusõltlaseks nagu ta isegi oli, aga midagi jäi, midagi kõmmus tagaajus ja mõtestus. Ainult see päris mõtestumine toimus viiskend või enam aastat hiljem, kui turistide hordid Baierimaale jõudsid.

Koha loomine ongi kunstniku suurim ja tähtsaim ülesanne. Kõik muu tuleb pärast seda.

15 oktoober 2013

Luuletuuris Katrina

Issand kui äge.
Nii kaua pole saand oma luuletusteraamatuid tuuseldada.
Issand kui lõpmata äge.
Issand! Issand! Issand!

Jaaaaaa.

Kiri

Kummaline, kuidas ja kui palju võib karta? Kas üldse karta? Ma ei karda. Ma tean, et see, mis tuleb, tuleb nagunii. Vahel on niimoodi, et oled kaua kaua kaua oodanud, et see tuleks, aga oled hirmus õnnetu, kui see kohale jõuab. Käid ja kirud seda maailma, et nüüd, et nüüd, et kuidas ta küll. A ju siis tol hetkel polnud teema või midagist. Ju siis tol hetkel oli vana naine või krapsakas kass või väljas ringi undav koer teema.

Ma ei karda teisi naisi ega mehi. Isegi sind ei karda. Aga sinu katkiminemist kardan. Ma tulen toime. Ma olen tugev tüdruk. Tugevam, kui nad kõik sul on olnud, ja mis seal salata, masohhistlikum ka. Aga vata niimoodi, nagu mu naabrinaine, ma ei suudaks elada, ennem läheks ära, kui. Niimoodi, et sa päriselt lööd mind, niimoodi, et sa päriselt ei maksa meie koduüüri, niimoodi et sa ei ole olemas, siis kui maailm laguneb koost, isegi mitte paari tunni pärast, vat niimoodi ma ei taha. Teadküll. Tegelikult mu naabrinaine tahabki elada oma mehega, sest tal on hirm. Alati on hirm, et kui seda ka ei ole, siis kes veel on. Las lööb, las joob, las unustab arveid kinni maksta või vähemalt osa neist. Las. Las. Las.

Eitea.

Lihtsalt ei tea.

Ja kui ta ütleb, et halvasti elab, siis tulevad need joomased hommikud meelde ja koer ja sina ja siis see tüdruk, kellel on punased juuksed ja suured silmad ja lootus saada kuulsaks luuletajaks, noh umbes nagu Doris. Ainult temal on hirm. Dorisel oli hirm. Enam ei ole. Nüüd on Dorisel ja tema Maria Leel mittehirmud.

Nagu sa tead. Ta on alati olemas olnud. Jumal. Ja sina, sina võitled kogu aeg tema vastu, ennast hävitades. Ta ei ole selleks mõeldud, et ära hoida orkaani või inimeste lollust. Ta on selleks mõeldud, et selle orkaanis ellu jäädes või surma suus olles toime tulla, et seda vastu võtta, kui osa maailmast. Et oma surmagi võtta, kui osa maailmast. Jumal on see, kes lubab sind hetkeks maailmale vaadata laiema pilguga ja mõista, et sa oled kõigest üks mutter. Tähtis mutter. Jaa. Aga isegi luuletajana oled sa kõigest üks mutter.

Ja ainus, mis ta vastu palub, on jäägitu usaldus. Just nimelt usaldus. See on ka see, mida ma tunnen, kui sind minu kõrval ei ole. Ma tunnen, et on nii, nagu sa oled rääkinud. Mitte nii nagu ta võiks olla minu ajukäärude kõige hullemates soppides. Ma ei taha oma elu raisata kartes, et mis siis kui. Ei ole mis siis kui, on praegu, on need inimesed, kes mind nüüd ümbritsevad. On inimesed, kes vajavad häid raamatuid, on teised inimesed, kes vajavad tähelepanu, on veel palju inimesi. Sinust eemalolemise inimesed. Ja ma pean nendeGA olema, muidu on ebaaus.

Armastama peab. Erinevad inimesed teevad seda erinevalt. Sina tahad maailma teada, maailm tuleb sinu juurde. Mina tahan sind teada, sina tuled minu juurde. Armastama peab. Küll siis kõik tuleb.


14 oktoober 2013

Valmistun jääma endaks ka siis kui Juurel on juurivalt tore ja Peetril on suurem loomulikult lugemus

Luulekogude sirv käib. Kusjuures härra Jan Kaus meeldib mulle luuletajana ikka palju rohkem kui moralistist usukuulutava romaanikirjanikuna. Moraaliõudust võiks usukogudes endas kanda. Inimene peaks selleni kuidagi teisiti jõudma, kui romaani lugedes. Luuletustes toimub väike derivatsioon. Moraal lahustub lühiduses ausalt öeldes millekski muuks. Ta lahustub võimaluseks olla. Olemise võimalus omakorda on äge.

Krafinna luuletegu on pehmelt väljendudes mõistetamatu. Mõnele meeldib. Minule eimeeldi. Mitte kuidagi ei meeldi. Olgu siis niipalju luulelist selles maailmas, kus tuhase kassi käpajäljed jäävad autokapotile pikemaks pidama kui lumi põõsa alla kevadel. Jäägu. Mind kuidagi nagu ei kõneta. Ehk peaks endale auto, kassi ja põõsa muretsema, et hakkaks kõnetama. Tavaelu banaalsus, vahest isegi ahastama ajav banaalsus. Aga noh. Jah. Me kõik oleme erinevate võimaluste ja vajadustega.

Jahp.

Ahjaa - töökaaslane ennustab endale päeva ette kasutades Doris Kareva ja Jürgen Rooste luulekogu "Elutants".

13 oktoober 2013

Eutanaasiast luulekogudeni

Seest tõmbab õõnsaks. Lähedust tahaks. Ükskõik, millisest uksest ta nüüd sisse astub, ükskõik, kuidas ta meid kutsub endasse. Lihtsalt tahaks. Kuigi tunne on kuidagi kummaline. Võõrastav. Endast eemal olev. Käisime Rotiga Väikse Printsessi juures. Tegime patsikesi ja jõime valget veini, šampaga kahasse. Õigemini meie Rotiga jõime. Ülejäänutel olid patsikesed silme ees. Hea oli. Pärnu oli. Või noh, palju me seda Pärnut ei näinud. Kaks suurt valget koera oli koerahambaarsti juures. Vaatasime. Oli, mida vaadata, nemad lakkusid mu nägu ja prille. Külm oli. Soe oli. Jutt läks eutanaasia ja enesetapu peale.

Ta proovib juba kaheteistkümnendat korda. Ta viidi intensiivi tilgutite alla. Ilmselt tuleb tagasi. Kari psühholooge ja kõik hakkab otsast peale.

Miks me sellest räägime sünnipäeval?

Eiteamiks.

Aa matustest rääkisime ka. Prussakatest, kes ilmusid Nigeerias põrandale, et surra. Väiksest Printsist, kes ronis tabureti peale, et karta prussakaid ja kiljuda, sest nondel oli kõvasti teine aura, kui headel inimestel ja headusel üldse. Heade inimeste aura, kui piisavalt palju olemas olla, kaob selle tajumine peaaegu, et üldse ära. Seni, kuni ta ei ürita meid hävitada, seni on ta midagi enamat, kui lihtsalt hea inimene. Seni on ta inimene. Kiljumine näitab hirmu teistsugususe ees, mis ei pruugi üldse mitte halb olla. Mitte et ma prussakaid lemmikloomadeks tahaks võtta. Samasugune ebameeldivus ja kiljumistunne tabab mind rotti nähes.

Kauri luulekogu, seda viimast, kardan lugeda. Valus on. Lihtsalt ongi valus. Ahastamaajavalt valus. Ah, mis ma taga üldse. Ah, lasse nüüd olla. Ah, nii need inimesed ikka. Ah... Isegi suurtihaseks ei tahaks teda enam kutsuda. Pärisnime tahaks kutsuda. Ja öelda ah... Ja nii ongi. Prototüübiks võiks kutsuda. Teateküll.

Stereotüübiline Luuletaja.


12 oktoober 2013

Vastuskiri


* * * 
seda kollaste õhtute tolmu
kus kuhtuvad korraga
sõnad ja lootused
millel ei ole meiega
miskit pistmist
saab selgemaks
kes oled ja milleks

ole, mu kallis, ole
nendel hommikutel
ja öödel
ja punastel siidistel
õhtutel
silmad kinni
lehtedest kirjul asfaldil
minuga
maailma algust
otsides
seal samas
eelmise aja
ja praeguse elu
kokku puutudes

ole
ära enam karda
ma kaitsen
su kaitsetust

* * *
sinuga koos saab
kalaks ja sabaks
ja linnuks
ja tiibadeks
sinuga koos
on kurbuski
talutatav
kättpidi taevasse
sinuga koos
kasvame tammedeks
sinuga koos
jalutab naer
kurbusega kahasse
rõõmuna sisse
sinuga koos
mu sõber

11 oktoober 2013

Hea

Sa vastutad õpetajana tulemuste ja tagasiside eest.

Jaa.

See on hirmus tüütu, kui mitte et õõvastav. Nad ju peaks niigi teadma kõike. Kui ei tea, on jama. Nad ju peaks niigi kõik oma vihikusse kirjutama, kui ei kirjuta, on jama.

Vastunäidustatud valud. Sellised, mille eest ei jookse ära. Sellised, milleks ühel hetkel saab ise hakata.

Isiklik?

Kus mu isiklik mina on? Eks ikka igal pool. Mitte karta tegutseda. Eile - Peeter Lauritsa näitus. Tunne oli hea. Hakkasin jutustama Mikitast. Tunne läks veel paremaks. Ahjaa, nad ootavad mind Musta lakke esinema. Tunne on hirmus. Aga küll me seal kolmekesti hakkama saame. Mitte karta. Mis siis, et tunne on hirmus. 

10 oktoober 2013

Homme proovitunnid

Hirm on.

Suurem, kui oleksin oodanud.

Jaa.




09 oktoober 2013

Ole rahulik, ainult nii muutuvad inimesed sinu ümber rahulikuks

Õpetan uut tüdrukut klienditeenindajaks välja. Ole rahulik, kui sina oled rahulik, on inimene sinu vastas ka rahulik. Võtab rahulikumalt. Hingab.

Elu ongi üks naljakate juhtumiste jada, kus tuleks vist kuidagi ellu jääda. Ja kui kuidagi ellu jääda, siis vähemalt südamest naerdes. Ilmeksimatult endaks jäädes ja teistel ise olla lastes. Elu.

Oli mul sinuga võimalust, mu sõber? On mul üldse kunagi kellegagi võimalust?

Jah, kui sa oled... Teadküll milline. Teadküll. Siis on mul ka võimalust sinusse armunud olla. Täiuslikult. Ja vastupidi. Ja minul? On sinul minuga üldse võimalust?

Vahel tahaks lihtsalt öelda, et ole rahulik. Ole kohe täitsa rahulik. Lase head inimesed olla head ja lase kurjadel mõista oma kurjust. Lase. Natuke raske, kas tead. Natuke palju raske.

Ehk siis.


08 oktoober 2013

Minu maailm

Jah
ma
pean

aga võib-olla ka mitte

jah
ma
pean

mis on see kõige hullem asi

mis
saab
juhtuda


Paanikas-kalvaanikas inimesed ja ülirahulik - keegi leti taga

Ülivihased inimesed ei saa sageli aru, et teisel pool on ka INIMENE koos kõikide omadustega, mis temal endalgi. Teisel pool. Mis siis et ei oska pääst tsiteerida Viidingut või Alliksaart. Mis siis, et on üldse mai tea mis asi. Lombakas. Haiseb. No, nii palju huvitavaid asju, mida üks teine inimene olla oskab. Ja ikka peab temaga toime tulema. Pissib igale poole, sest on jälle liiga palju joonud. Arvab, et see on normaalne, et ta liiga palju joob, sest ta on kas geenius või lihtsalt väga tark inimene, teist targemat pole kuskilt võtta. On selliseid.

Meie kultuuriruumis peetakse selliseid kunstnikeks. Nad arvustavad teisi inimesi, kui nood ei käitu adekvaatselt, aga ise tulevad harva toime kõigega, mis neid saadab. Ei tahaks moralist olla. Ei olegi. Aga olen ikka. Ja kogu selle kupatuse pääle tuleb naabrimees meelde, keda ma kärbsepiitsaga üheksaaastaselt mööda Raudtee tänavat taga ajasin, sest oli teine joonud. Oli teine palju joonud. Tegelikult teeksin ma sedasama tema puhul ka. Sest tema joob ka. Ja siis saaks kodus vanaema käest sellise peatäie nahutamist, et kohe oleks saadud. Tema puhul saaks ka.

"Mida sina tead, mis inimese sees on?" seda on vanaema mulle öelnud kohe mitu korda. Ega ei tea jah. Mõnel on hirmud vaka all. Mina püüan kogu aeg seda nägu teha, et mulle ei lähe korda. Tegelikult läheb. Tegelikult läheb kohe kõvasti. Ja kui ma siis välja näitan, et mulle läheb korda. Olen kas rimikana või nõid või veel keegi. Nii nagu ikka on. Eks see ole elu jah? On jah elu. See, kus võimuahelates tahetakse ise surra. Poolikult elades, otsitakse teise inimese elu sees ennast taga, teades juba kaugele ette, et võib-olla, võib-olla
noh võib-olla ei olegi seda elu ette määratud. Võib-olla on ette määratud surm? Elada ei saa poolikult. Aga kuidas siis? Kurat seda teab.

Ma armastan tihti öelda, et klienditeenindaja töö on tegelikult pidev toimetulemine teiste inimeste emotsioonide juhtimisega. Hästi tore on, kui tuleb keegi poodi, vihane, õnnetu, solvunud, haavunud - ja kõik need ülejäänud sõnad, mida sa ei taha kuulda enda kohta - ja korraga, nagu sähvatus, jõustub sinu kaudu rahu. Vahel seda siiski juhtub. Astub välja palju enesekindlamalt või siis ebakindlamalt - oma seisukohti ette ja taha lahmides.

Kunagi ei või teada.

Üldiselt tuleb paanikas inimene maha rahustada. Olgu teine või luuletaja.

Ja miskipärast ka enamasti tema joobeastet ignoreerida. Elu on selline.

07 oktoober 2013

Vähemisiklikult kõigile

*
see tunne on olnud
alati sant
kui sa küsid
et kuhu läksid
kuukiired peitu
või mismoodi
ma õppisin palvetama
päikesejumala poole
kes vajas verd
et olemas olla

ma ei tea
kasvasin sinust lahku
ja nii ta tuli

ei häbenenud
enam tappa
inimesi valguse pärast

*
"Ma ei lase sul iialgi olla
lihtsalt
ära isegi looda mitte
mine päris põhjani
ja too kõige
ilusamad pärlid välja
muidu pole mu surmal
ja su elul mõtet"

ütles mu surev ema,
Helena, ilusaim naine vist.

*
Öösel
kui ma enam ei tunne
midagi muud
kui küsimusi
oma pea kohal lõhkemas
ja pinge on keritud
niisama tuliseks
kui taevas
enne Maa lõplikku hävimist
kuulend enda sees sind

"me saame hakkama
meid on kaks
südant"

*
kui tahad kirjutada
ennast büstiks
läheb natuke kauem
aega kui 27 eluaastat

kui tahad kirjutada
ennast maailma südamesse
läheb rohkem
inimeste armastust
kui veiniarmastust
tarvis

kui tahad armastada
pead kirjutama
sest sa oled luuletaja
mu sõber

*
vend ütleb
et mehed ei oska
armastada
ja seepärast
otsivad nad taga
seda naist
kes oskab

ei tea
kõik minu mehed
oskavad
vend isegi oskab

neil on lihtsalt
kogu aeg hirm
et mis siis kui
see on viimane
armastus
mis neile anti

*
ma ei taha enam
ärgata surmahommikutes
mu ema
kõlgutab ikka
pilve peal jalgu

ja ma olen leppinud
nagu kõik Pipid lepivad
et isa on Kurrunurruvuti saarel
ja ema kõlgutab jalgu

lepi sinagi
oma surnutega
nii saab suuri tegusid teha
mu sõber


kes siis veel, kui mitte mina, mu arm

mere maik
lebab mu huultes
nagu herpeski
või rinnahoidja arm
su kallistusest
või nädalane
verejooks

sellest seksist
mida me kumbki
ei tunnista

sa teed mulle
sõna otseses mõttes
haiget

ja sul on
paaniline hirm
et ma ei armasta sind
ikkagi piisavalt

no kes siis veel
kui mitte mina
oma veritseva vitu,
südamepekslemiseni
surutud kallistuse
ja külmetussuudlusest
koleda näoga

vana naine

no kes siis veel
mu hull poeet?

06 oktoober 2013

Luuletused

LISAVÄÄRTUS

Nõua alati kõike, mu sõber,
küll nad annavad
olen proovinud
toimib

ja anna andeks
kui pole anda

tee juurde
siis saavad anda
ole nagu Jeesus

*
mul on nendest tornidest
mis elevandiluust
ammu kõrini

palun olge ometi
lihast-luust

lehtedesse surutud
inimesteks nurutud

luuletajad-kirjanikud
mis siis et
ainult kirjalikult

*
ma saan sageli vihaseks
sest teisiti
ma ei oska
armastada
minu peale ei saanud
keegi kunagi
piisavalt vihaseks
kõik vaatasid
mu tantsu
 tegelikult
oleks pidand
vaatama mu hinge

see ei ole kunagi
liiga puhas
ega liiga aus

*
üks kuuenda klassi
sügis tuleb meelde
kui õppisin
pisarateni
ja kella kuueni õhtul
pahempidist kudumist

ma ei ole
harjunud alla
andma

mitte kunagi

ja kui olen
harjunud
mõttega
et ma ei suuda

leiavad inimesed
mind üles
ja ütlevad
et suudan

suudan, mu armas
suudan
sulle rahu anda
anna esialgu
ainult
endale ise

*
head inimesed
armastavad
elus üks kord
kogu aeg

isegi halbu inimesi
tunnistades
oma vigu
rohkem
kui teiste omi

mina ei julge
olla hea inimene

*

05 oktoober 2013

Silmkontakt

Viieaastane klienditeenindustöö kipub silmi avama asjades, mis mõnele tunduvad täiesti tavalised. Kõik me eeldame klientidena, et meiega tegeldaks. Me ei tea täpselt, mida see tähendab. Me lihtsalt kujutame ette, et oleks tore, kui tullakse poodi, siis keegi ikka tegeleb meiega. Meie olemasoluga seal konkreetselt selles poes.

Kuidas? 

Ma ei tea. Ma lihtsalt ei oska selle kohta midagi öelda. Ma tean ainult, et ma pean olemas olema.

Täna käisin mõnes kohas jälle end klienditeenindajaks pakkumas. Ja mis juhtus. Firmad unustavad ära tõsiasja, et enamus inimesi ei tea Eestis, mida tähendab klienti teenindada. Me oleme idioodid. Me arvame, et tuleme tööl ainult oma kolleegidest rõõmu tundma ja raamatuid-filme-riideid armastama. Tegelikult noh, ütleme nüüd päris ausalt, me tuleme tööle, et ühelt poolt tunda totaalset vaimustust nende asjade vastu, misiganes me müüme - olgu need ägedad raamatud või kalastustarbed. Igal juhul peab see olema totaalne vaimustus. Aga teisalt ja see on veelgi kindlam, kui kõik muu, me tuleme tööle, et neid asju konkreetsetele inimestele maha müüa. See on iga klienditeenindaja tegelik olemise mõte. 

Ei ma ei nõustu, et võtad lahti mingi suvalise punktisüsteemidega ülekoormatud imbd või mingi amazoni raamatute punktla, et milline raamat on hea ja milline paha, milline film on hea või paha, milline videomäng on hea ja milline paha. Sa esiteks teed endale kindlaks, kellele sa seda kuradi raamatut-filmi-mängu müüd ja siis tegeled sellega, et leiad talle ideaalse paarilise. Viimane sõltub muide ka sellest, kes su vastas on. Kas on vanem naine või mees või gei või hetero või veel jumalteabmisasi. Teed kindlaks ja reageerid. KOHE. Mitte homme või ülehomme või midagi, vaid ikka kohe. 

Jah, inimesi tuleb iga kord jälgida, tundma õppida ja lahti mõtestada. Ja mitte karta neid juhtida nonde valikutes.

Tegelikult - kui nüüd meelde tuletada seda ilmselget asja, mida meile on tükk aega kooliski õpetatud, siis KLIENDITEENINDAJAl on kõige suurem vägi inimese üle. Vägi panna toda ostma seda, mida ta teab, et inimene ostma peab. Mitte ajaleht, vaid müüja peab teadma seda, mida ta müüb. 

Ja muljet müüb ta kõige esimesena - hoolimise või hoolimatuse muljet. Ja kõige esimene hoolimine on silmkontakt. Teine on teadlikkus sellest, et olen hetkel klienditeenindaja ja ma ei saa süüa, juua, (noh vähemasti mitte klienti teenindades) nahaalselt telefoniga lobiseda kassas. Ei saa. Kõik. 

Edie

Edie.

Sure siis ära
ütles ta
ütles kohe täie südamega
ütles, sest ta ei viitsinud olla
see, kes näeb,
kuidas ta aeglaselt
tema kõrval sureb

alati oli küsimus,
et kas elada või surra
sure, kui sa ei ulge
sure, kui sa teed seda poolikult

nendel hommikutel,
kui mu üliväike madrats on ilma jäänud kõikidest linadest
ja mina ei tea
kuidas olla
tahaks käituda nagu kõige tavalisem
ja käitungi
ilma igasuguste liigsete põhjusteta
käitun nagu sinu juurde kuuluv
lisalüli
ja eeldan, et sinagi saad niimoodi käituda
kui mul on tarvis
lisalüli

ebamugav ta muidugi on
kui pean valima huvitavate vestluskaaslaste
ja sinu vahel
ma armastan inimesi seltskonnas
meeletult
armastan nagu hull
armastan kokku panna palju erinevaid tegelasi
armastan
sind lisada
ja sinu teravusi ja sinu hullusi

ja kõige selle juures
armastan ühel hetkel vaikida
et näha, mis nad julgevad omavahel rääkida
ega kogu aeg e isaa olla
keskel

kui sinuga olla
tuleb sellega arvestada, et ma olen kogu aeg
keskel
et iga su kukkumine, joomine, ümberpöörd
suutmatus midagi teha
et kõik on lõpuks minu süü
ja see on kuradi ebamugav
ausõna

lõika see kuradi kõrv oma peast
ja kui sa seda ei julge siis
poo ennast üles või midagi
sest ma tean
et ma lähen hulluks

ja nii ongi

04 oktoober 2013

geneetilised eelistused

jah
mu suguvõsa
naised on
alati hinnanud
meeste ilu

juba vaaremal
oli roppusipilduv
joodik
kodus

aga oli
mida vaadata

Tajuhäire

Kui kultuur on tajuhäire, siis kindlasti on ta kõike muud ka. Endasse võib sisse lasta kõiki tundeid. Häid, halbu, kummalisi, jõhkraid, valusaid, selliseid, mis aegajalt teevad rohkem haiget, kui sa arvata oskad. Otsid inimesi, otsid tuge, otsid ennast kellegi silmades taga, nii nagu ikka otsitakse, teadmata muud pääle ees- ja teise nime. Otsid armastust. Oled armastus. Oled olemas, siis kui sind on vaja. Kaod, siis kui enam pole.

Kultuur on tajuhäire. '
Valejutt, et inimesed peavad kõik normaalsed olema.
Ei pea. Valejutt, et tuleb vaiki olla. Viisakas. Ole rahulik ja taba ta ära, ükskõik, kes ta on. Vaata talle silma ja naerata. Inimestele tuleb vahel lihtsalt naeratada, sest midagi muud sul polegi anda, kui ainult naeratus ja tähelepanu. Olemasolu.

Olen sinu jaoks olemas. Nüüd, siin. Vaata mind. Vaata mu silmi. Homme võib-olla pole sind, võib-olla pole mind. Võib-olla oled jälle kellessegi uuesse armunud. Kõige hullem on see, et sa ei ole isegi minusse armunud. Kultuur on tajuhäire. Tegelikult on kultuur endahäire.

Tahad olla selline, nagu ideaalsed inimesed, ideaalsed suhted. Ideaalsed elud, aga tegelikult oled lihtsalt keegi väike tüdruk (olgu enam sugugi mitte nii väike) oma väikses toas, olgu enam sugugi mitte nii väikses. Kas sa tead, mu sõber, et mu kodu on sinu pärast kolm korda suurem? Ja mina neli korda andekam, kui ma enamasti endale olen? Mõtle 24ruudune tuba, kus annab tantsida.

Loomulikult sa ei näe seda.

Jälle olen keegi detektiiv. Uudishimulik. Suurte säravate roheliste silmadega vana naine.

Kultuur on tajuhäire.

Ja meie, mu sõber, oleme eriti suur tajuhäire.

Mina olen nõid ja kõik sinu sõbrad on printsessid. Jooge vähem, siis äkki saate ka nõiaks hakata.

Kultuur on tajuhäire.
Edu on tajupaine.

Ometi piisab ainult ühest - selles teeninduskeskses kultuuris: kui sa vaatad talle otsa, olgu teisel pool letti, olgu siinpool letti, olgu keegi täiesti suvaline. Ei küsi, et miks ta oma elu niimoodi elab. Tahab. Ei ole näinud teist võimalust. Nagu minagi tahan elada oma elu nii, nagu ma seda praegu elan.  Sa võid pakkuda ka teisi võimalusi. Mitte maha teha. Lihtsalt pakkuda. Aga võid ka lihtsalt ära kuulata, midagi pakkumata.

Aga mis siis juhtub, kui kaks tajuhäiret tahavad koos korraga maailma tajuma hakata?

03 oktoober 2013

Sõbrale

Ütle mulle
kuidas teha
nalja sinuga
kui seest kisub
kõik nähtavale
õige ja vale
ütle mulle
kallis
kuidas
kiskuda mind
ennast
sinu kaudu
nähtavale
kõikide
su päevalillede
seest
ütle mulle
et see
mis kirjutad
ei ole ainult vale
ütle mulle, mu sõber
too mu süda
oma südamesse
nähtavale

Ja Sveta jätsid sa minu juurde maha

Lihtsalt tee seda. Misiganes see on. Tee seda. Ära karda. Ära unusta. Loe hetki. Loe. Ja tee seda. Tee seda veel kord. Tee seda printsipiaalselt endale selgeks saades hullumeelsusi ja muid asju. Tee seda. Tee seda sellepärast, et sa ei julge. Tee seda sellepärast, et tuleb edasi minna. Tuleb saada selleks, kes sa oled ja teha neid asju, mida tuleb teha. Tee seda. Tee seda mitu korda. Tee seda, sest elu nõuab oma. Tee seda. Ära lihtsalt räägi, vaid tee seda. Tee seda sellepärast, et sa saad aru ja tema saab ka aru ja varem või hiljem saate te koos aru, et mis värk on. Ja siis see saabki selleks, mis värk see on.

*
Eile oli superõhtu. Lihtsalt superõhtu. Algas Professoriga, kellele lisandusid Filosoof, Südamedaam, M, Ajaloolane, Kaarel Künnap ja veel mõned. Uhh...

Aga Sveta oli äge. Ehkki ausalt öeldes valiks ma alati pisut teistsuguse asja, kui tema esitamiseks. Tal on seda luuletajapauerit, mida teistel eile õhtul polnud. Kelly Turk meeldis hirmsasti Filosoofile. Martin Vabat oli kuidagi noh seekord palju ägedam, kui ta kunagi oli. Üldiselt mulle ausõna meeldib kohutavalt padjaklubi ja kitarr ja kiired sähvivad tekstid, mis tõmbavad vaiba alt. Selline peaks üks luuleõhtu olema. Kiire, valus, terav ja endasse tõmbav. 10 minutit igale esinejale ja vahele haiglane kitarr või naljakas sinine ksülofon. Ehk siis Väike Prints.

Vestlusekatkeid.

"Katrina, sul oli vist probleeme rindade suurusega? Selle partii järgi, mis ma sul seal näen, pole sul küll mingeid probleeme. Nad on sul täiesti korralikud."

"Push-up-bra," vastab keegi minu eest.

Mina vaatan hämmeldunult paremale ja vasemale ja ütlen korraga: "Ma olen liiga palju joonud, et sellist juttu kuulata. Varsti istun ma sellise komplimendi pärast su süles ja musitan sind kõvasti, sest sa oled selles seltskonnas kõige nunnum mees. A ma pean täna veel Poeedi juurde jõudma, see ei oleks minust kena. Niiet mokk maha."

*
Maretil oli mingi kamm selle põdralihavorstiga. Minul kammi ei olnud.

02 oktoober 2013

Kantseldamisest ja vestlusest

Ma võin väga vanemlik olla, kui ma purjus poeete kantseldan, rääkis SuurTihane.
Ahsoo, vastas KeskmineTihane ja tundis muret, et mida ta teeb, kui ta purjus SuurTihast kantseldama peab. Ja siis hingas kergendatult. Ta ei viitsinud mõelda rohkem kui tund ette.
Elu oli ju nagunii üks suur kantseldamis- ja käntseldamispaik.
 
*
Mitte karta ei ole kunagi põhjust. Hirm annab aeg ajalt tiivad ja lendamiseks polegi midagi muud tarvis kui tiibu. Võta see otsus vastu, vaene vana naine või noor ja elujõuline, tiivad tiivustavad ja muudavad aega ja meid ja meie muutume veelgi tugevamaks. 
Mul oli töövestlus. Naljakas töövestlus. Tundsin, kuidas mind tahetakse mitte mu kompetentsi vaid millegi muu pärast. Eks see kompetents tuleb kuskilt mujalt. Muljet tuleb jätta sellist sügavat, loodetavasti mitte dekolteelist ega säärelist, aga vahel tuleb seda ka teha, et säärelist muljet. 
Mu käest küsitakse, et kas
ma vastan, et jah
et mul on kohustused
sellised muusalised
neid peab vahel täitma
muidu täidavad neid ikka
mõned teised
kasvõi
IlusadKolleegid
teeme nii, et mul on kohustused
teeme nii et ma ei mõtle
ennast hulluks
ega ebanormaalseks
ma olen seda 
ja ma enam ei karda seda
ja ma lasen teistel ka olla
ja mitte enam karta
 
 

01 oktoober 2013

SuurTihasega Magamatuses

Jah.
Ma usun, et tuleks teha telesari. Poeet ehk SuurTihane ja Poetess keskmiselt suur Tihane. Ja nende kokkusaamine. Sellest saaks superhea eestimaise komöödia.

Sõber, kui sa tikid oma jalgadesse südamed
siis iga samm teeb haiget
iga liigutus on piin
sest sellega puutud kõige rohkem
maadligi
ja meie
mu sõber
ei kuulu kuhugi mujale
kui ehmatavasse aega
kus meie keha pole midagi muud
väärt kui fotoshoppimist
ja see mu kallis
on õudne
ära tiki jalgadesse südameid
ole kuitahes luuletaja
ära tiki jalgadesse südameid
maadligi ei jõua sa nagunii olla
ja endast eemal
ei suuda süda palju töötada
valge vein
ja pannkook
ja Jürgen Rooste
ja Leonhard Lapin
ja roheline karbike
ja pisut paanikas
tema