Mõnikord on tunne, nagu elakski ma Bukowski eelmainitud maailmas. Eel, mitte järel või veel kuidagi. Vaid eel. Ses mõttes - nagu oleks valus ja ei oleks ka. Eile käisime seksikomöödiat vaatamas. Seksi oli vähem kui tragöödiat-komöödiat kokku. Ja ometi on selles midagi veidralt traagilist, kui naine peab lapse saamiseks mehe nutma ajama, kui mees peab naise armastamiseks veel ühe naise juurde võtma, kui mees kallistamise saamiseks peab naise magama panema, kui armastust otsiv kuulmishäirega tüdruk tunneb, et tema iguaanist lemmikloom on põhjus, miks teda ükski mees ei ihalda.
Elu ühesõnaga.
Mitte et mina ei oleks arvanud tükk aega, et ju ma siis olen mingi igiliikur emotsioonitu ja prentsioonitu, mis puudutab isiklikke suhteid. Naljakas on see, et kui need lõpuks tekivad, siis - tundub kõik muu kuidagi mittemidagiütlev. Tegelikult ei peaks ju. Kirjutamist või lugemist või mõtlemist lõpetama, aga nii tahaks. Lihtsalt. Mugav on nii. Samas keerdub kuskilt seest välja see sabaga olend, kes kõrvutab mu üksindust enda juuresoleku ja narratiivsusega printsessidest, kes leiavad printsid. Keegi pole kirjutanud seda, kuidas printsessid koristavad ja süüa teevad. Mina teen. Mina olen. Aga mitte üksi. Ikka kaksi. Täiesti kõikvõimalikul haaraval moel.
Selgineval moel, seletaval moel.
Samas, mida rohkem ma köögis ringi jooksen, seda rohkem tuleb seletamist ja õiendamist ja vastutamist - kõvade avokaadode ja karrise salati pärast. Elu on. Ühesõnaga. Tore on ka see, et mida vanemaks ma muutun seda vähemsolvuvamaks, aga ikka mingi irrutava üksindustundega - lõhun ennast uuesti oma kunagisest minast lahti. Mõtlen, et kas tõesti see tüdruk seal raamatupoes olen mina, et kas see oligi see, mida ma tahtsin kümme aastat, viisteist aastat, kakskümmend aastat tagasi. Ja see küsimus püsib endiselt mu meeltes kinni.
Kohtusin ühe huvitava mehega, kes vaatas mu sünnikuupäeva veidra tundega, et mul on mingisugused omadused. Ma ausalt öeldes ei oska arvatagi, et mul neid on. Julgus, vaprus, otsekohesus, meeskonnatööoskus, hoolivus. Nad on kõik nagu natuke väljaarenemata oskused kohtuda millegagi, millel on suutlikkus muuta ümbritsevat. Seda ei saa bukowskilikuks maailmaks nimetada. See pole seda kohe mitte. See on julgete ja hoolivate inimeste maailm, kes sattudes selle vana ja koristamatu mehe juurde ehmatavad ära. Võib-olla ehmatan ka mina? Ehmatavad koristama, ummistustest lahti saama, nõusid pesema. Ainult, et nad unustavad ära. See on Bukowski loomulik keskkond. Ta tunneb end ebamugavalt, kui see temalt ära irrutada.
Mis on minu loomulik keskkond?
Mis on minu pügamata muru, kuhu võivad jooksma tulla sisalikud ja siilid? Kasvama hakata sellised ilueedid, kes mujal kasvada ei julge? Mis on minu metsikus, lisaks sellele muule, millest rääkida ei passi. Tjah. Olen ma siis tõesti printsess, kes leidis endale printsi, ja tegelikult muud ta ei tahtnudki. Oeh.