31 märts 2014

Armastada

armastada
palus ta
ainult armastada

esialgu siiski ainult ennast

30 märts 2014

29 märts 2014

Tuleb

Kivirähk paneb "Sõda ja rahu" lugema.
Imelik lausa.
Sõitsin isaga ehitusplatsilt koos ehitusmehega Võrru. Enne nägin Liinat Mikaga Tartu linnas. Hea oli näha ja kummaline ka. Tunne on üldiselt paha. Läheb üle. Ma luban, läheb üle. Hirmud on. Rohkem kui endale tunnistada tahaks. Aga on. Sees on valus. Tõmbab kokku. Pole hullu. Ikka tuleb nii mõelda, et pole hullu.

Mitte üksindust ei karda ma. Vaid just seda tunnet, et mul pole mõtet. Ja seda, et ma ei leiagi seda mõtet. Kurbus. Meeletu. Ja sa tead juba, kust edasi minna minu sisse, ja sa tead juba, kust välja minna minu seest.

Aga tuleb.

28 märts 2014

Õpetussõnad

"Räägime ikka asjadest nii, nagu need asjad on. Sa oled jälle õnnetu armastuse pärast. Mitte palk ei ole süüdi, mitte see, kui väike su kodu on, ei ole süüdi. Vaid see, et sul teda ei ole, on süüdi."

"Nojah, aga ta pole viimane."

"Tõenäoliselt."

"Aga millal see kõik otsa lõpeb?"

"No mai tea. Võib-olla ei saagi boheemlased kunagi normaalset kodu luua."

"Ah, lõpeta ära. Saavad ju."

"Ja ära nüüd jooma kuku."

"Ei kuku."

"Sa ka ju boheemlane."

Kuidas ära minna sellest, mis oli?

Eile Professoriga MiaMe Joe Phill´sis, väga mõnus oli. Teeks veel.
Aga midagi ikkagi juhtus. Ma ei oska sulle täpselt seletada, mis see oli, aga see juhtus. Lükkad korraga endast midagi eemale ja tunned, kuidas maa sinu jalge alt lahti variseb. Ise aga lähed. Tundmata teadmata kuhu suunas.

Mida teha mälestustega?


27 märts 2014

9 auku, 8 ruutu, 1 elu

Kindlasti on kusagil ka masenduse tuum. Või see epateeriv vaikus, millest või milleks tuleks Maurice Blanchot meelest kirjandust kirjutada, ma ei tea. Pole võib-olla minu asi ka. Viimasel ajal on tunne, et tahaks sellest kõigest eemale.

Jaa, tahtsin oma kodu Tallinnasse. Mõistlik oleks. Ilmselt räägin sellest isale.
Jaa, tahtsin oma raamatut. Ma ei tea, kasse on võimalik, kas mina olen võimalik, kas elu on võimalik, kas üldse. Nii palju veidraid mõtteid. Võtad selle va Kiviräha kätte ja korraga saad aru, et sa pole ainuke.

Ja vahel otsid, kompad hullumiseni nende väikeste pragude järele, kust valgus või teine võimalikkus sisse kaeks. Ja siis tekib see veider perspektiivitunne, kus näed, et seda valgust või teist võimalust või võimalikkust, nagu polekski.

Üheksa hambaauku.
Kaheksaruudune tuba.
Üksainuke elu - ilma igasuguste teiste võimalikkusteta.

Leppida tuleb. Nagu see Veiko, kes õnnetult Jaanika sabas tuiskab. Las tuiskab.

26 märts 2014

*

Mõnus kivirähklik mõttepaus. Unepaus. Kella viieni hommikul üleval oldud ja und oodatud. Hiljem lihtsalt raamatut loetud ja magama jäädud. Svetaga tuleb intekas teha. Arvestades seda, kui tülli ma siin inimestega läinud olen, siis...

Natuke raskeks võib minna.

Mina ja minu intriigid. Tundub, et ma ei oska inimestega suhelda. Aga las ta olla.

25 märts 2014

*

Poliitikategelinskid raamatupoes. Kord Samost, kord Luisa Värk.
Kokkuvõtteks ütleks, et asjad on kontrolli all. 
Raamatupoe kontrolli all.

*
Paastumaarjapäeval teatab kolleeg, et ma olen ennast veetlevaks ja ilusaks joonud. Rohkem pole vajagi.

23 märts 2014

Kui sulle ei öelda ei, siis sulle öeldakse neid asju

Muidugi tuleb vihjeid mõista.
Platooniline armastus on platooniline armastus.
Sellega tuleb arvestada.
Ja bioloogiline kell on bioloogiline kell.
Sellega tuleb ka arvestada.

Inimvaenulik Katrina

Seal ma siis olen. Järjekordses järjekorras. Inimesed elavad ju tänapäeval järjekorras, kui nad just feisbukis ringi ei tukseeri ja ei katseta inimeste endastväljaminemist või enda väljaminemist endast. Kassaneiu teatab mulle leebelt, et mul on vaja viis minutit oodata, kuni ta kassa lahti teeb, sest raha pole veel seal, kus ta olema peaks. Eks ma siis ootan. Elu aeg oodanud. Nagu ma ütlesin, meie elu koosneb tänapäeval ootamisest ja tukseerimisest andekate ja vähemandekate lausetega feisbukiseinal. 

Oma pohmelliravi ostev tegelane kargab korraga mulle ligi. Ma ei tea, millise ebameeldiva pilguga ma teda kostitan. Üks mu kooliõde arvab, et kui Katrina vaatab, siis suudab ta oma pilguga tappa ka, kui tarvis on. Noh päris tankiks ma ennast ei pea, aga kui minu kulm kortsu läheb, on kohe teada, et midagi on valesti. Igal juhul vastan, et ei kassa ei ole lahti. Kassaneiu on oma minutitega hakkama saanud ja teatab, et on on lahti. Ja siis vaatab pohmellitegelane mulle otsa, siuhkese näoga, nagu ma oleks talle just lõuga andnud või oma pilguga tappa üritand. 

Järgmine lause on: "Mis, sulle ei meeldi inimesed või?"

Taganen kassasse ostma, sest ma olen ikkagi järjekorras esimene. Hirm on. Siuhke tunne, et pohmellitseja tahab mind ka oma pilguga tappa ja füüsilise lähedaletungimisega. Viimati pidas mind misantroobiks herr Mihhail Lotman ühes semiootikaloengus. 

22 märts 2014

Kuidas asjad tegelikult on

Kuidas sõnastada vajadusi? Eks ikka sõnastades või õigemini tähele pannes, mis sinu ja sinu kaaskondsete ümber toimub. Mis võib juhtuda pärast nii öelda ära rääkimist? Igasugune olukordade selgitamine on alati riskantne, sest teine osapool oskab ehk paremini end kehtestada kui mina. Ometi on sellel teisel osapoolel väga oluline teada, mis toimub minu peas, et mina toimiks tema töötajana hästi, et teaks, millega tal tegu on. Olgu need töötajad või alamad või kodanikud kuitahes tüütud oma segavate erinevate päritolude ja lugudega, ikka tuleb nendega tegelda, sest ilma kodaniketa pole riiki, on tühi maalapp.

Lugesin just Bill Law "50 taime, mis muutsid ajalugu" - seal oli lugu kakaooast, mida töötles šokolaadiks John Gadbury oma šokolaaditehases. See polnud ainus, mis ta tegi, ta hoolitses ka kõikide oma töötajate eest - rajas linnaku, kus nood elasid tema ehitatud majades. Seega ta mitte lihtsalt ei teinud head toodet, vaid lõi ka vastava keskkonna oma töölistele. See on väga oluline punkt. Gadbury ei loonud vaid töökohti, raha, vaid ka uue viisi, kuidas tema töötaja tunneks ennast võimalikult turvaliselt ka väljaspool tööd.

Muidugi võivad need pisikesed teineteisele ülisarnased majad tunduda kohutavatena, nagu ka Lasnamäe, Mustamäe ja Õismäe korterid. Aga Gadbury ehitatud majad olid loodud arvestades oma töötajate palku ja seda, et töötajaid tuli võimalikult hästi hoida just šokolaaditehase tarvis. Meie ettevõtted ei saa maju rentida-ehitada, nagu seda tegi omal ajal ehk siis viimasel 19. sajandi veerandil Gadbury Inglismaal, aga on palju teisi võimalusi, kuidas oma töötajaid hoida. Ja kuidas neile selgeks teha, et me elame tegelikult väga vingel ja erilisel maalapil, et Eesti on hea koht. Aga usk oma töö vajalikkusse ja usk kohta, kus sa elad ja oled, algab väikestest ja olulistest nüanssidest.

Samas ka töötajate arvamusavalduste vastuvõtu protsessidest, see, et keegi nuriseb töökoha pärast või selle pärast, et midagi on valesti, siis tuleb veel kord küsida, et mis see siis täpsemalt valesti on. Ja palju asju võib korraga valesti olla, aga palju asju võib lahti rääkides ka õigesti olla. Igal juhul tuleks igale inimesele selgeks teha, et tal on võimalus paremale töötasule ja paremale elule, kui ta piisavalt pingutab. Aga see algab väikestest asjadest. Minu meelest peaks riik toetama ettevõtteid, kelle töötajasõbralikkus, sageli mitte isegi palk, vaid just pehmed väärtused hoiavad inimesed tervete ja loovatena Eestis.

Minu jaoks on olnud siiani suur õnn omada tööandjaid, kes siiski viitsivad kuulata, mida mul vaja on. Jah, alati ei reageerita suurema palganumbriga, aga reaktsioon siiski tuleb. Olgu see piletilevi kinkekaart või midagi muud. Julgus väljendada oma vajadusi igal tasandil - alates kodust, kus laps palub emal-isal endale üht-teist soetada ja peab seda argumenteerima piisavalt hästi, lõpetades riigist tähendab tegelikult võimalust luua parem keskkond kõigi jaoks. Või siis vähemasti rohkem äraseletatud keskkond kõigi jaoks. See tähendab suuremat turvatunnet. Kui lapsele suudetakse selgeks teha, miks ei saa osta nutitelefoni, isegi siis kui kõigil klassikaaslastel on, siis on vanemad ometi suutnud lapsele ka selgeks teha, kus majanduslikus seisus nad parasjagu asuvad. Oskus öelda ei, niimoodi et sa teist nutma ei aja, on väga tark oskus igal pool. Oskus näidata see-eest väljas olevaid ilusaid punga minevaid puid või jalutades oma pojale tutvustada kohalikku ajalugu või käia vahetevahel lastega Kirjanike majas lastehommikutel, on veel suurem oskus. Meil on millest rõõmu tunda, aga meil ei ole alati julgust, et suud avada ja küsida, vahel ei ole meil ka julgust, et suud avada ja vastata, kuidas asjad tegelikult on.

21 märts 2014

Ära karda karta, karda rumalust

*

Tööpäeva psühholoogia

Kadumisiha, tulemisiha, mõtlemisiha, hingamisiha - kõik ühtemoodi segased ja arusaamatud. Kõik ühtemoodi kinni seotud silmadega. Mina? Olen ma nendesse kõikidesse lõksu jäänud või on nad kõik minus lõksu jäänud ja nüüd puiklevad välja.

Vanad naised. Nad tõmbavad mind enda poole nii unes kui ilmsi, nad keerduvad oma hirmuga jääda rumalaks, tänapäeval on ju nii, et noor ütleb vanale, kuidas asjad on mitte vastupidi. Seal ta siis on ligi kaheksakend ja üsna valmis omadega, oma olemuselt üsna minu poole kaldu, ta ei pane isegi tähele, kuidas keegi teine otsib minuga koos raamatut, mida ma ei leia. Ja kolmas seletab kõrvikusse saali teisest otsast, et ta otsib Katrinat, sest Jacobsi kampaania asi tuleb sisse toksida. Keegi teine peale minu seda teha ei oska. Imelik lausa. See häirib, kui ma tean asju, mida teised ei tea. Aga pole hullu, varsti teavad kõik ja siis pole mind jällegi vaja nii kontsentreeritult ja kolme kohta korraga. Klienditeenindaja on selles mõttes üsna naljakas olla, sest nii kui sa lähed välja jalutama, siis otsivad sind üles kohe üles kõik inimesed, kes tahavad teada, kus mis asub. Oled vähegi avatumas meeleolus, kui kogu ilm sinu peale tormi jooksma kukub.

Igal juhul lõpetan vanatädile nõu andmisega, sest saadan kellegi teisele tädile raamatut otsima, aitan kellelgi kiiresti see Jacobsi värk sisse toksida ja olen lõpuks sealsamas, kus vanatädi on. Nõu tuleb anda, kuigi vanatädi on juba ammu ära otsustanud missugust raamatut talle vaja on. Me mõlemad teame seda ja arvestades tema väikest pensioni, siis piisab sellest raamatust rohkem kui küll. Muidugi pole raamatud temale endale, need on ta lapselapselapsele. Hirmsasti tuleb meelde koolilõpu kleit. Käisime papa ja Epustega terveid poode läbi, et mulle kleit saada, aga lõpuks ostsime ikka selle, mida kõige esimeses poes nägime. Kärtsroosa kahest osast koosneva ja väga kaugele nähtava põhikooli lõpukleidi. Aga kõikide teiste variantidega pidi enne kindlat otsust sina-peale saama või noh ei peale jõudma.

Ja ma nüüd ei saa aru, kas ma kiirgan ka mingist otsast seda, et otsin vanemat, kindlustatud, andekat naljakat ja toredat meest, kes viitsib minusuguse sinisukaga aega, elu ja armastust veeta ja ei jää elulõpuni seitsmeteistkümneseks ega oota, et ka mina jääks. Igal juhul eile juhtus üks isend mulle väga asjalikult seletama ümber, kuidas talle kohutavalt meeldib Kleist, aga tema tüdruksõber jättis ta maha ja võttis kurat Kleisti ka kaasa ja tundub, et seda va Kleisti ei ole ei eesti ega ka mõnes teises keeles, siis ta seletas ka üliasjalikult, miks peaks lugema ühte raamatut, kus kirjeldatakse seda, kuidas Laidoner ja Päts Eesti reetsid. Noh, umbes need inimesed, kes võivad meid siiani juhtida. Aga siis ta vaatas, kuidas ma teda vaatasin ja ehmatas natuke, sest ma ei olnud üldse selles meeleolus, et võtaks õige kätte ja kiruks neid va Pätse-Laidonere.

Ahjaa. Üks teine päev jooksis sisse vanaonu, kes teatas mulle, et tal on vaja bukletti selle haiguse kohta, millesse ta sureb. Noh, bukletti meil polnud. Tervise ABC oli. Tundub, et seda läheb mul varsti endal kodus vaja, et sellistest vägevatest vanameestest jutte kirjutada või üldse. Seisabki seal minu letis ja kõik haiguse eestipärased ja päratud nimed peas kinni ja mina omakorda otsin nagu hull seda raamatust taga.

"Ei, te ei pea üldse kuhugi minema, te saate siin ju ka lugeda," vastasin. Onu võttis luubi, istus maha ja luges.


20 märts 2014

***

George Gadbury võrdub shokolaad ja õiglane kaubandus.

18 märts 2014

Puudutamisest ja Ilvesest

Lugu

See toimus temaga alatihti. Ta alustas tuppa tulemist, aga jäi seisma. Koer, pisike, vaatas tema poole. Puudutus tema sees kasvas käe tõukumiseks kehast. Pisike peni limpsis korraga tema sõrmekesi ja kadus omaniku juurde tagasi, nagu midagi polekski juhtunud, aga temaga juhtus. Pea tõmbus selgeks, mõte jooksis kohale, puudutuse teadvustamise mõte. Soov öelda koeraomanikule, et ta teeks nüüd heameelega temast koos koeraga pilti. Tahaks teada koera nime ja päritolu, aga hirm oli naha vahel. Või nahk oli hirmu vahel. Ja nii jäi erepunases jopes tädi koos gepardimustrilise koerarihmaga tervitamata ja lahti rääkimata, nii jäi mees mustas ja pisike peni lahti rääkimata. Nii jäid hästi paljud asjad tegemata, ometi ta tahtis. See oli nagu see telefonimüüjaks kandideerimine, kus ta korraga ehmatas. Korraga värises üle terve kere, kui pidi inimestele midagi pähe määrima. Enda mõtestamine ja oma tegevuse lõppeesmärgi teadvustamine andis talle selle vabaduse, mis muidu inimestel puudus. Vabaduse kannatada millegi nimel. Kohati ta unustas selle vabaduse ära. Kohati unustas ta, et isegi see, et selle lõppeesmärgi nimel tuleb end kasvõi pimedaks lugeda, oli vabadus. Võib-olla oligi puudutus kogu tema lõppeesmärk. Puudutada koera. Puudutada omas paituses koeraomanikku. Puudutada maailma lugedes inimeseks olemist või inimesi, puudutada kirjutades. Naeratada. Mõista korraga, et maailmas on ka paremaid aegu kui need, mis on praegu. Aga nad ei tule ega ole kunagi olnud, vaid nad settivad just selles puudutuses. See toimus temaga alatihti, see puudutamine, mille ta kiiresti ära unustas.

Kuhu ma kuulun? Koerte või inimeste hulka? Oli ta küsimus. Kohta ei olnud. Teda ei olnud. Segadus oli. Valu oli. Ahastus oli. Aga see kõik, ka see tema pisike tuba, kus ta viimased kaks aastat elanud oli, ka see vastik naabrimees, kes karjus üle terve hoovi, see oli. Aga miks? Just seda küsimust oleks pidanud ja peaks igal hommikul endale meelde tuletama või vastust. Miks oli see, nii nagu see oli?

Virisemisest 
taustaks see teadatuntud herr Ilves, kes muide asub minu poeleti selja taga, mäletan ühte kummalist hetke, kui poodi tuli terve perekond kinkekaartidega, pereisa seisatab korraks ja vaatab minu selja taha, vaatab tükk aega, silmad lähevad vidukile, kulm kortsu, miski ei meeldi talle, ei meeldi kohe üldse mitte. "Isegi siin varastab," kostab ta üsna ülbelt ja üsna konkreetselt. "Isegi siin. Häbiraasu ka ei ole." Pood on peaaegu tühi, vaatan selja taha ühtegi inimest ei ole. Vaatan meest, jah, ta on vihane, aga mitte minu peale, vaid selle minu selja taga seisva asja-olendi-idee peale. Ja ta ei ole hull. Naine tema kõrval ka naeratab, natuke nagu vabandades, et ei, kõik on korras. "Ta on nagu Kallaski, kogu raha tasku pannud, kogu oma rahva raha." Siis vaatan ma enda selja taga asuvat Toomas Hendrik Ilvese nukku. Ahsoo.

 Minu meelest ei saagi midagi väga konstruktiivselt kritiseerida. Tavaliselt lihtsalt hakkad rääkima sellest, kuidas elad ja asjad lõppevad sellega, et teised arvavad, et väga halvasti. Ja siis öeldakse, et sa muudkui kritiseerid. Mis seals ikka. Kritiseerin. Nagu Heili Sibritski.

17 märts 2014

Habe

Habe? Kust tal nüüd see habe vohama hakkas? Neelas ta tablette? Tegi ta muid suuri tegusid, et see nüüd korraga aina kasvas ja kasvas? Täiskasvanud naine, ilus naine, habemega. See oli vist habemega nali. Ta ei teadnud. Ajas maha ja tõmbas krae kõrvuni, et keegi ei näeks, et habe kasvab. Selle peale tõid sõbrad talle hiigelarbuusi, mida kõik süüa võisid. Aga habe? Kuidas tal see habe niimoodi kasvada suudab?

16 märts 2014

Pulmakleitide poed Narva maanteel



Kui nad turnimispuude juures istusid, lõikas Elina ennast sisemaailmast välja. Tundus, et hetkeks oli ta eriline, valjastatud metsik hobune, keda keegi oli endale võtnud ja ära viinud, sellesse hetke. Ta oli tegelikult kogu aeg tahtnud olla Maanuse oma. Too aga küsis Elinalt:"Tead, miks kõik Tallinna ülikooli tüdrukud mehele tahavad minna? Oled sa kunagi mööda Narva maanteed käinud?"

See oli Elina lemmikmaantee. Eriti hästi mäletas ta oma magistritöö kirjutamist, kui ta mööda seda maanteed öösel kell kolm kodu poole läks, sest ülikoolis oli Wifi, aga kodus polnud. Lõpuks oli minek valmis ja magistritöö ka. Pooled asjad olid tegemata. Muidugi sai ta sellest aru, aga seda kirjutamiskindlust, mis Maanusel oli, temas polnud, temas oli suulise suhtlemise kindlus.

Seal nad siis istusid kuumas pargis, hoides Merlini-Ivo lapsi, kes lennutasid end taevasse ja langesid maa poole, nagu kolm ahvi painutuspuu otsas. Maanus oli Elinale lähemale nihkunud. Päike praadis nii painutuspuu otsas olevaid kui ka pargipingil istujaid. Maanus oli Riinaga tülli läinud enne seda, kui nad abiellusid ja nii nad rääkisid Elinaga kõikvõimalikel hetkedel sellest, kuidas tuli abielluda. Mees ei pannud tähele, kuidas tema tülisid naistega kõrvalt nähti. See, et tal oli hunnik lisasuhteid, mis tekkisid vajadusest suhelda ja olla erinevate inimestega, ei tekitanud temas tunnet, et ta oleks vähem tahtnud Riinaga abielluda. Ja kõiki suhteid sai ära seletada üks oli hullu luuletajannaga, keda ta aitas kirjutama, teine oli lihtsalt ilus naabritüdruk, kes vajas abi teleka sisse vedamisel, kolmas oli veel midagi. See, et ta jõi, polnud tema jaoks probleem. See, et ta vajas kellegi lähedalolu, lihtsalt selleks, et ta sööks, oli põhiprobleem. Elina teadis seda. Ja korraga arvas Maanus, et kõik Tallinna ülikooli naisinimesed tahtsid abielluda.

Muidugi nad tahtsid abielluda Maanusega - ta oli nagu kõige ilusam postkaardimees.

"Ei tea."

"Teel sinu ülikooli on kõikjal pulmapoed."

 Aga Elina isegi ei mäletanud, kuidas ta nägi teed Tallinna ülikoolist koju. Seda nagu ei olnudki. Vähemasti seal ei olnud kunagi olnud tema jaoks pulmakleite. Ta mäletas seda erutust rahvusraamatukogus, kui miski tema uurimustööst jõudis tema meelteni ehk siis tegelikult tema sõnastuseni, aga pulmapoode nagu polnudki.

Elina kehitab õlgu. Jah, nad tahavad abielluda, aga mitte sellepärast. Elinagi tahtis abielluda postkaardipoisiga, kes oskas luuletusi kirjutada. Maanusel oli naljakas. Elinal oli kurb, sest ta teadis, et Maanus ei taha temaga tegelikult abielluda.

Eks see aeglane teineteise torkimine käiski niimoodi. Üks laps lendas peaaegu maha, aga ei kukkunud lõplikult.

"Tal tuleb see nagu lendoraval lendamine välja," kostis Maanus. Tuli jah. Või Maanusel luuletamine või Elinal enesehaletsus. Kõik olid omal moel virtuoosid.

*

Kirjutamisest ja lugemisest Maurice Blanchot taustaks

Mõnikord jõuadki sinnamaale, kus hommikud piirduvad lume vahtimisega või naabrinaise koera passimisega lumehunnikus, ikka tantsiskeleb sääl, täitsa üksi ja täitsa mõnusalt. Üle pika aja võtsin ühe prantsuse teoreetikugi kätte. Või noh, mis pika aja. Mõni aeg tagasi vibutasin oma mõtteis ette Guy Debordi. Teda on tore vibutada. Ärge te nüüd siin solvuma kippuge, et ma enamus oma postitusi varem või hiljem nähtamatuks teen teitele. Aga nii ta on. Poodi on jõudnud herr Maurice Blanchot "Kirjandus ja õigus surmale", kelle muu kui minu lemmiku Anti Saare tõlkes.

Mõnikord on niimoodi, et kirjandus justkui annaks vastuseid millelegi, ma ei ole siiani veel täpselt aru saanud millele. Lihtsalt loed ja loed ja jõuad enda pindmistest kihtidest enda sisemuseni. Psühholoogia on samasugune. Inimesed. Meie. Absoluudi sarnane elutunnetus, kus keegi tuleb ja kisub su nähtavaks, sõnaliselt. Blanchot ütleb küll, et keel, milles kirjutatakse, on umbisikuline, et see teeb kirjandusegi umbisikuliseks. Igal juhul annab kirjutamine tõe, mida me nii sageli oma elus taga otsime. Ta annab põhjuse, mis tavaliselt räägib tagajärgedest. Ta annab minu isa, kes mitte kunagi ei lakka otsimast ideaalset naist. Nagu ka minu, kes otsib samasugust kaaslast. See mees võib enda arust alati parimat väärt olla, aga ta ei oska kunagi oma hetkel tema kõrval viibivast kaaslasest kõike seda kõige paremat välja saada. Naine armastab siis, kui ta tunneb kindlust. Olgu see majanduslik, tulevikulik või mingisugune teistsugune kindlus. Ka seksuaalne tuleb lisada. Polegi praegu oluline, mis kindlus ta on.

Tõenäoliselt on mu isa väga paljud naised armastanud, sest ta suudab seda kindlustunnet vähemasti mõnda aega mängima panna, aga siis see lakkab, sest naine ei inspireeri teda enam. Siis läheb ja otsib ta uue naise, kellelt võtab ta jälle selle, mis tal vaja on. Ja see ei ole sageli seks, see on tähelepanu. K on täpselt samasugune, kui asja lähemalt vaadata. Ainult temal ei tule see äraminemine nii lihtsalt välja. Ta viib oma suhted sinnamaale, kus mõlemad osapooled saavad aru, et neil ei ole teineteisega miskit pihta hakata, ja et oleks mõistlik lahku minna. Tegelikult on mõlema osapoole taga see, et nad eraldi ei oska midagi pihta hakata endaga. Muidugi oskab K kirjutada ja oma eluga sel pinnal toime tulla, aga see teine elu - see, millest ta ka justkui unistab, pereelu, armuelu, kooselu, see tõmbub aina mustemaks harjumuste taustal. Minul on vastupidi, ma klammerdun inimestesse, ma ei oska oma ajaga midagi mõistlikku pihta hakata, muutun nende lummuses olemasolevaks, muidu mind pole, oleksin otsekui enda välja mõelnud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem tajun oma üksindust, mis ei tule sellest, et inimesi minu ümber oleks vähe, vaid sellest, et olen oma unistused unarule jätnud. Et ma ei ole püüelnud sellesse umbisikulisse maailma, sellesse pärisüldistusse, kus nad sageli viibivad (räägime siis kirjanikest) keele kaudu. Urmas Vaino rääkis ühel raamatukoolitusel, kuidas talle ei meeldi "Minu"-sari, sest see on liiga mina-keskne, tõeline kirjanik kirjutab asjast, mitte endast. Nagu te näete on isegi mu blogi mittekirjandus just sel põhjusel, et ma ei oska asjast kirjutada.

Blanchot arvas asjast aga nõnda:
Kirjanik, keda - vähemalt Prantsusmaal - nimetatakse klassikuks, toob eneses ohvriks oma isikliku sõna, ent selleks, et anda hääl universaalsele.
(19)

See omakorda tähendab seda, et kirjanikul ei saa olla isiklikku olemist. Ta saabki eksisteerida ainult sõnana. Võib-olla see kehtib kõigi loojate puhul? Võib-olla tähendab see igavest mitteandumist sellele, mis teeb meist inimesed? Ma ei tea. K teatas mulle küll, et ta käitub nii eetiliselt, kui see talle võimalik on. Äkki tal polegi tegelikult seda mina, kes käituks eetiliselt. Äkki tal ongi see mittemina, millest omal heal ajal Ryunosuke Agutagawa ühes oma novellis kirjutas: kunstnik laseb tappa oma tütre, et see pildile jäädvustada, sest pärispõrgu on vaja jäädvustada pildile. Ja vat just sealt hakkab pihta hääl universaalsuses, mis on nii jõhker ja nii ilus, et võib kõrvakiled teistele häältele katki teha. Mõnes mõttes on sama lugu ju ka Sveta Grigorjeva luulega.

Ikkagi teeb haiget, kui keegi käitub kellegagi vähe öeldes halvasti. Olgu see veel sündimata või just sündinud laps või naine või teine mees. See, et inimestele meeldib olla ära kasutatud, ei tähenda seda, et me peaks neid ära kasutama. Isikliku elu ja tööelu vastuseis hakkas mängima ka B. S. Byatti romaanis "Lumm". Inimesed otsustasid sisuliselt, et neil pole muud elu, kui ainult kirjanduslik elu ja see viis omakorda hukuni, mida ei ole võimalik muul moel sõnastada kui valuna, mis läbib tervet elu. Mis kasu on kogu sellest kirjutamisest, olgu see kuitahes ilus, olgu see kuitahes hea, kui sa oled pärastpoole maailma kõige õnnetum mees? Naine? No, ma ka päriselt ei tea, mis kasu tast on.

Kirjutamine on eelkõige üksiolek. Tegelikult mitte ainult kirjutamine - igasugune loomine. Isa ehitusplatsil, alati meenub see kummaline, hädavajalik sõit loodavasse, milles kasvasin samamoodi üles, nagu mõni kasvab kuskil pagaritöökojas, mõni teine veel mõnes kohas. Kirjutamine. Näiliselt hädavajalik, tegelikult ainult loojale vajalik. Isa, kes kortsutab kulmu, kui seinad pole loodis, kui asjad ei ole nii nagu nad peavad. Aga ta ei vii mind kunagi kurssi sellega, mis tegelikult toimub ehitusplatsil. On tekstid, on ta ise ja on need inimesed, kes tekste loovad. Imelik lausa kui täpisteaduslikult nad kõik seda teevad: tekstid, ta ise ja need inimesed. Ta võtab mind kaasa, et mina saaks tema juures oma luules olla. Niimoodi on alati olnud. Oma mullis. Ta eeldab, et mul on kuhu minna, kus olla, kus jääda, sest ma olen juba 12aastaselt klassi kirjandusefanaatik, ma ei saa küll enamus tekstidest aru, aga nad tõmbavad mind endasse, nagu soo imeb inimkeha endasse. Ja jätab ta seejärel teistest asjadest eraldi. Vanaema eraldas end religioonis ja oma koduhoidmisoskustes. Kadus. Surma and, nagu Derrida selle kohta ütleks. Üldistavalt ja ka sisuliselt. Seal muutub mu roll, millekski muuks. Muutun minagi oma rollis kellekski muuks.

Lugemine on omamoodi surm, ajakadu, enda kaotamine süsteemidesse, mis pole mulle kunagi omased olnud, arvestades tausta. Lugemises ja kirjutamises saad olla üksi. Ja selles üksiolemises võtad võib-olla ka ühendust selle Kellegi või Millegagi, mis teeb universaalsust. Vähemasti herr Blanchot meelest teeb:

"Seal, kus ma olen üksi, seal mind pole, ei ole mitte kedagi, ent seal on umbisikulisus: väljaspoolsus kui miski, mis igasugusele isiklike suhete võimalusele eelneb, need keelab ja tühistab."
(lk 24)

Ehk seepärast suudavadki loojad aegajalt olla tõelised õuduslugude karakterid.

15 märts 2014

Näed unes maja - näed ennast

Ma ei teagi teile öelda mitu tuba seal oli, või millises mina elasin või kuidas. Igas toas oli kahekohaline voodi ja palju kappe. Mina vaatasin kappe ja mõtlesin ideaalne, lõpuks, peaaegu nagu minu enda kodus. Lõpuks. Ja sellesse mõttesse takerdudes mõtlesin kõikidele nendele filmiõhtutele, mis mul kirjandusliku gängiga olla võiksid või nendele inimestele, kes mind armastada võisid. Aga kõik see oli vana ja liisunud. Kõike oli vaja remontida. Aknad oli vaja vahetada. Külm oli, ebameeldiv oli, samas mingi arusaamatu sissetuhisev õhk - see mõisaõhk, mis andis ennast tunda läbi öö ja läbi hommiku, see, mida ma siin kaheksaruuduses toas ei tunne. Lagi oli kõrgel. Igas sopis võis olla lisatube. Ühes toas oli koguni pesumasin, mis teeb häält, õpib su nime ära ja ütleb üle terve korteri, et Katrina Katrina Katrina su pesu on valmis. Ma sain ta korda. Sellel pesumasinal on hiigelpea ja otsekui suured silmad. Katrina Katrina Katrina ma sain su pesu korda. Issand kogu see korter nägi välja nagu Kaunitari-Koletise loss enne seda kui Koletis Kaunitari endale naiseks sai. Kõige hubasem oli pliidituba, kuigi ma siiani ei saa aru, kuidas laud saab olla pliit. No nagunii ei saa. Vähemasti mitte siis, kui seal on tuli all. See oli kogu korteri kõige soojem tuba, see oli köök.

Eile õhtul tulin koju ja mõtlesin, et mina ei hooli endast, mul on veritsevad hambad (hambakivi pärast), auklikud ka, koristamata tuba, koledasti hoolitsemata olemine üldse, töö, mis mulle meeldib, aga millest iga aastaga üha rohkem ära tüdinen, unistused, mis mul olid, kui ma ülikooli läksid ja millest ma enamus olen maha matnud, sest palju huvitavam on unistada edasi, unistada meestest, kes mind kunagi ei armasta või nendest teistest, kes mind kunagi armastasid, unistada, aga mitte tegutseda oma unistuste nimel, mul on kirjutamisoskus, mida ma iga aastaga lihvimatuks jättes kaotan, lugemisoskus, mis läheb aina suuremasse lõksu ja tunne, et ma ei ole pooltki nii palju ära jõudnud teha, kui võiks. Vastik tunne. See on täpselt nagu see hiigelsuur korter, mis vajab tegelikult suurt remonti ja igapäevast läbikraamimist ja soojaks tegemist ja igasse tuppa pisikest tualetti-dušinurka, mitte niimoodi hajali üle terve maa ja ilma midagi.

14 märts 2014

Habemenoaga supitegija

inimesed võivad igatepidi üksi jääda.
hoolid teistest liiga vähe, oled üksi
hoolid endast liiga vähe, oled üksi

Unes nägin üle pika aja Bellut ka ja tädi Nadjat. Belluga magasime ühes voodis. Ta haaras mind oma kaissu, nagu päris lapsena. Imelikud unenäod. Heidutavad ja kummalised. Tädi Nadja teatas, et ta on surnud ja tahab mulle massaaži teha. Veelgi imelikum ja heidutavam. Siis koperdas mingi tüüp mu selja taha ja tahtis mul kõri läbi lõigata habemeajamisnoaga, et minust suppi keeta.


Luulekogust

See suureks kasvamise esteetika.
Kas selles on üldse midagi eetilist? Midagi head?
Sõber küsib, et miks ma ei julge oma luulekogu välja anda.
Edukate ja ilusate inimeste esteetika.
Ikka pürgin sinna poole.
Edukate ja ilusate inimeste eetika.
Ikka püüdlen sellest mööda.

Ei, ma tean, et on võimalik olla nii ilus, tark kui ka hea. Peab olema. Edukas selle sees ka. Peab olema.
Peab olema.

13 märts 2014

Ise seisvus

Tänase kirjandusliku gängi kokkusaamine lõppes tõdemusega: ei, ma ei taha viiskend aastat oma elust kulutada herr K elu portreteerimisele oma blogis, tehke te, kuradid, misiganes te tahate. Ta nagunii ei tee. Ja ausalt öeldes pole mul talle etteheiteid selles osas. Ise loodan kogu aeg kõikidest suhetest maitea mida. Nagu Professor täna õhtul mainis: "Sul on neid nii palju."

Jaa, mitte midagi muud mul polegi peale minu kleepuvate meessuhete, kusjuures mina olen see, kes kedagi taga ajab, mitte vastupidi. Ise olen. Teate küll. Lollakas.

Vastutustundest riiklikult - ahjaa idealistlikult

Tunnete ülekandmine. Noh, lõppkokkuvõttes saab minu isiklik elu riiklikuks. Vihastasin kõikide nende reformikate naermise üle ja tegin ennast ehk lollikski. Seda me teeme. Vahel. Mul on tunne viimasel ajal, et eriti tihti. No, mis siin ikka rääkida. Üldse pole rääkida. Keegi valib peaministrit. Kogu erakond on idiootide kari. Peaks korraldama erakorralised valimised, aga keegi ei tee neid. Mina ka mitte. Istun siin oma mugavas rahvusraamatukogus ja õiendan kodukorda feisbukis, sõiman herr Jüristot, kes ütleb, et ega see reformikate värk, see ei ole ju paremradikaalsus. No päris Friedmani ei julge keegi viimasel ajal panna. Ikkagi mingit kasu sellest va sotsiaalkriitikast siiski on.

Alati on. Võib-olla algusaastatel ei olnud, praeguseks on. Liberaalid. Ühiskonnaõpetuse pidetuspunktid minu ajus. Miks ma seda eriti ei lugenud ega kuulanud omal ajal? Mitte ei tea.

Igal juhul kui keegi hakkab vastutustundest plärama, tahaks ma küsida, et kes vastutab selle eest, et meil on selline poliitika? Ainult poliitikud või ka inimesed, kes neid poliitikuid valivad? Natuke võiks oma palki ka näha. Võiks. Ei pea. 

Vihane Katrina Jüristole:

Kule, 20 aastat kapitalismi ülistamist, seda, kuidas kõik inimesed saavad ratsa rikkaks, kuidas kõigil on korraga midagi. Tead, seda asja on väga raske muuta. Üleüldine mõtteviis, mis lihtsalt ei muutu. A la Kaur Kender sõidame inimestest üle, kui vaja on. Vastukaal kõigele eelnevale. Isegi kui leitakse uus peaminister, siis ütle mulle inimest, kes ei valiks reformikaid? Ega sa ka vist ei tea seda inimest. Isegi kui sa iseendale kesk rinda koputad ja ütled, et mina ei allu provokatsioonidele. Ikka allud. Kõigele allud. Viimased 20 aastat oleme kõik allund üsna radikaalsele parempoolsusele nagu üks mees. Ja need va lasnamäekad avastasid Savisaare. Nagu üks mees. Ei ole vastutustunnet. ON manipulatsioon. Kõike saab puhtaks rääkida. Ja ilusaks, kui vaja.

12 märts 2014

Õudustunne kuklas - valu näitab, kui halvasti me maailmaga käituda oskame mitte vastupidi

Aga mina? Noh see mina ei taha ju midagi. Tunneb kuklas õudustunnet ja teadmist, et varsti on kõik kokku kukkunud. Elu ja aeg ja maailm. Tema ahastuse ja hirmu kätte. Ära surnud. Kui kogu inimese elu muutub virtuaalsest reaalseks, siis ta muutubki. Siis muutub kõik virtuaalsest reaalseks. See ajus ringikompav oskamatus toime tulla kõigega. Kasvõi hammaste pesemisega lõpeb varem või hiljem valuga, või naisega või mehega või sellega, et pead vastutama nende eest, keda oled armastanud või armastad või hakkad armastama. Vastutad täielikult. Vastutad kõigega, mis sul on, ja kõige, mida sul pole.

Mu ema vastutas oma surmaga minu eest. Mu isa vastutab oma eluga minu eest. Mina vastutan oma olematute laste eest. Ma ei tahaks, et minu mees oleks mu olemasolev laps. Ma ei tahaks. Ma ei tahaks. Ma ei tahaks. Ahjaa Maurice Blanchot on poodi tulnud. Teda tuleb lugeda ja mitte vähe. Kirjandusteaduslikult lahti võtta, nagu kõige ilusamat luuletust tema enda seest välja võtta. Aga siuhksed lood. Siuhksed lood.

11 märts 2014

?

Ebamugavustunne, kus vaatad oma pisikest kodu ja tunned, et kohta ei ole, ennast ei ole, inimesi ei ole, noh olgem ausad mitte kui midagi ei ole. Aga võiks ju olla.

Mõistust ka ei ole. Aga võiks ju olla. Millele kulutada oma elu? Balzac ja tema iharad noored ilusad preestrid kurtisaan Imperia juures? Pariis 15. sajandil. Tallinn 20. sajandi alguses, sada aastat hiljem. Mina. 29aastasena. Teie.

Poodlemine-moodlemine maast madalast selgeks

Me müüme töö juures igasugu nukke ka lisaks luuleraamatutele ja videomängudele. Teate küll. Eile suutsin endale lõpuks selgeks saada, misasi see Bratzi nukk oli. Üldiselt mulle meeldivad tiinekafilmid. Minu isiklik tiinekaaeg kestis vist kuskile bakalauruse aja lõppu. Siis tuli juba natuke tuumakam ja ebakindlam magistrituur. Igal juhul on tiinekaperiood see, kus sa saad endale harjumused külge. Sulle õpetatakse midagi või sa ise õpid midagi. Õpid end regulaarselt meikima või poodlema või hoopistükkis vaikima mõlema asja koha pealt. Õpid lugema, nagu hull, või natuke vähem lugema, õpid käsitööd tegema, või ei hakka sa seda kunagi tegema.
Barbara Kruger 1987 I Shop therefore I am

Tiinekafilmid kehastavad seda, mida me tiinekana ihaldame. Mina tahtsin lauljaks saada. Bratzid tahavad ka. Kuulsaks, rikkaks ja ruttu. Mitte et mul midagi selle vastu oleks. Ühelt poolt see va sõpruse värk, teisalt tarbimise värk. Kõik ühte kohta kokku pandud. Kui sul pole oma sõbrannadega muust rääkida, siis huulevärvist ja juuksevärvist ikka on. Umbes nagu selles filmis siin, mis ma näppu sain.

Mina tahtsin muidugi lisaks kõigele muule ka maailmapäästja olla. Kujutlesin, et meid on terve punt. Viis kõige ägedamat poissi, kellel kõigil on supervõimed. Üks suudab tulevikku näha koos minuga. Teised oskavad tantsida nii, et võivad tekitada järjekordse Katrina orkaani. Üks suudab käe katsumisega külmkapile panna toda sõna otseses mõttes kasvatama lilli ja köögivilju. Igal juhul on tegu ka viie ägeda pliksiga, kellel olid ka väga ägedad võimed. Jahp.

Tarbimisel on oma esteetika. Nii nagu kõigel meie elus. Alates meie kodudest, mis võivad olla ilusad ja inetud, lõpetades meie riietega, mis võivad ka olla ilusad ja inetud. Naljakas on see, kuidas meikimine minu ajus töötab kuidagi hoopis teisiti, kui teiste inimeste ajus. Ma ei ole ikka veel täielikult mõistnud selle võlu, ehkki mida vanemaks ma lähen seda rohkem tunnen, kuidas midagi oma harjumustes tuleks muuta. Kuidagi tuleks näha seda, mida mul ei ole, ja selle nimel ka vaevata ennast, et ikka oleks.

Üksilduse päevade Olga klammerdub oma meigitarvetesse, kui ta pisike tütar Ilaria otsustab hetke ajel, et ta tahab ka ilus olla, ehk ema riideid ja meiki kasutada. See teeb temast naise. Selle va pärisnaise. Ma ei ole üldse kindel, kas teeb. Bratzide filmi juures panebki mind see meigi-riietu-ole-kõige-ilusam-ruttu imestama ja samas mõistma meie igapäevast püüdu vastata juba väga noorest peale mingisugustele ilunõuetele.

Keegi rääkis mulle, et omapärased naised on kõige ilusamad naised. Ja normaalkaalus naised on kõige ilusamad naised. Ma ei oska selle peale mitte essugi kosta. Eriti kui kuulad-vaatad ja mõtled, et mis paneb inimest ennast ilusaks arvama. Noh, mis seal salata mulle ka meeldivad ilusad mehed, eks nad oma välimusega meenuta tõutäkke, kellega sa üldiselt perekonda luua ei saa, aga vähemasti on sul võimalus lapsi saada ilusateks. Jõhker lugu, aga nii ta on. Võib-olla on mõnede naistega täpselt sama lugu.

Igal juhul on selles va tarbimisesteetikas päris palju süüdi ütleme otse välja: filmid. Ka minu lemmikfilm Marie Antoinette´ist polnud mitte midagi muud, kui üks lõputu poodlemine ja moodlemine samal ajal, kui suurem osa Prantsusmaast nälgis. Aga see va poodlemine-moodlemine on üldiselt naistele ainuomane tegevus. Vähemasti vahel tundub nii. See nagu annaks sügavuse asjadele. Jõuad tööle ja töökaaslane räägib, kuidas tema mini käib ainult kaltsukates. Aga igal juhul poodleb. Ei püsi kodus. Ei püsi raamatuid sirvides. Poodleb.

Järgmine küsimus on muidugi, et kas ta ei või, et on see kõige hullem viis olemiseks. Ma ei ole selles üldse kindel. Ka raamatute tarbimine, ka kohvikute tarbimine on midagi sellist.

10 märts 2014

Üksilduse päevad

Õnnetu ja õnnelik olemine. See on alati mingis mõttes teineteisele vasturääkiv ja kaasarääkiv tegevus. Kuidas olla igati õnnelik? Või igati õnnetu? Ma ka ei tea. Seal ma siis olen. Tuba on koristamata. Riided on pessu viimisel. Istun. Trükin endasse sõnu. Naabrimees klopib oma paganama tuhvleid ukse taga. Mina ei klopi midagi. Süda ka ei klopi. BBCis räägib keegi sellest, kuidas parandamatult südamehaige naine, sai endale palvetamise peale südame. Just, sai! Kelle või mille poole peaksin mina palvetama, et aru saada, kus ma parasjagu asun, ja mida oma elult tahan. Vinguda? Viriseda terve see elusolemise aeg, et miks ta mind ei armasta? Ükskõik, kes see ka ei oleks.

On ju mugav.

See on üks mugavamaid ja apetiitsemaid tegevusi üldse. Viimased kuus kuud ma vist muud nagu polekski teinud. Mina. Moi. Nagu mu nigeerlannast sõbranna armastaks selle peale öelda. Näeme ikka helgemat poolt asjas, vähemasti ei läinud sul selleks aega 7 aastat, et mõista olukorra piinlikku absurdsust. Õigemini olukorral polnud häda midagi, aga sinu ettekujutlusel oli paljutki. Inimene olla on täiesti maniakaalselt tobe. Sa näed alati enamat, kui sulle antakse, või loodad vähemasti. Ja pärast oled hirmus pettunud. Ega noh, me kõik oleme. Mitte ainult mina. Ja see moment - see heureka või välgulöök, keset pealage. Millest need muusad muidu sünnivad, kui peajumal Zeusist ja mälujumalannast? Ikka see teadmata, tundmata löök, mis lõhub kõik eelneva. Elus on niiviisi. Muidu on ka niiviisi.

Ja ta tuleb. Ta jõuab kohale ja mõjub omamoodi lohutamatult. Valusalt. Aga vajalikult. Inspireerivalt. Muidugi meeldib mulle armastus. Muidugi meeldib mulle armastusest kirjutada. Muidugi. Te ju teate mind. Kogu mu blogi on seda täis. Mind ja minu omamoodi egoistlikku endaavastuslikku reaalsust, mis peegeldab minu viisi inimestest rääkida. Hästi? Halvasti? Ma ei oska seda tegelikult öelda, et ma inimestest halvasti räägiks. Aga tõenäoliselt ma teen seda. Teen juba seepärast, et mul tuleb see karakteriloomisel igas mõttes kasuks.

Kehvasid lugusid, mis algavad natuke humoorikalt, natuke totakalt, natuke avameelseltki, on palju, on jõhkramal moel rohkem, kui me arvata oskame. Mees, kes läheb naisega peaaegu, et tülli sellepärast, et nende laps, kes tahab pissile, ei tohiks sattuda veelgi räpasemasse meeste WCsse kaubanduskeskuses, kui muidu. Mehe maniakaalne korra ja puhtusearmastus, naise maniakaalne mugavusearmastus, mis hetkeks trummeldab meie kõigi ajus.

Erinevused. Tead, vahel nad rikastavad, aga enamasti ajavad nad närvi, sest sa lihtsalt ei saa aru, kuidas su mees niimoodi suudab mõelda. Ja ta suudab. Tal on selleks vastavad meetodid, mõtted, analüüsioskused. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Ja lõpuks olete teineteise otsas nagu mõned peaaegu puremiseks valmis tehtud koerad. Ei taha, aga tahate küll. Tahate küll.

Ahjaa Varraku moodsas sarjas ilmus Elena Ferrante "Üksilduse päevad". Ilus tekst. Valus tekst. Alati kui ma selliseid loen, kerkib mu pähe, mu enda elu. Mida ma ikkagi tahan? Elu lõpuni oma väikest hullumeelset korterit pidada ja kirjutada või tahan ma elada täisväärtuslikku ja huvitavat elu? Ma ei ütleks, et teatud inimestega suhtlemine mõjuks minu elule halvasti või oleks olnud aja raiskamine. Lihtsalt ma tean, et ma ei ole see tüüp, kes suudaks öö otsa mõtiskleda selle üle, kas koma tuleb või jääb tulemata, kas keel peatub või jääb peatumata seal suu kõige keskmise osa peal. Ometi tuleb ta leida ja tööle panna enda kasuks, kui tahad olla päriselt kirjanik või luuletaja. Pisiasjad loevad. Olgu nad raamatupoes või eraelus. Kui su mees on sulle keset armumisepäevi öelnud, et ta ei taha sinuga koos olla ja kadunud paariks nädalaks ja jätnud su käed rüpes vaatama järgi, vaatama endasse, kas sa siis saad aru, et tegelikult tuleb uus mees otsida. Nii nagu see Elena Ferrante "Üksilduse päevades" toimib?

Ei tea.

Naljakas on veel see, et ma püüan nutta. Pisarad ei tule kuidagi silmadest välja. Mitte mitte mitte kuidagi. Kurb on, aga kuidagi optimistlikult kurb. Ma olen natuke targem, kui eile. Ja mul võivad tulla üksilduse päevad, aga mitte praegu. Mitte veel. Ma tean, et nendega annab veel natuke oodata.

09 märts 2014

Kurbus

Kui kurbus võtab omaks kõik need vead, mis oled kogemata sabana kaasas kandnud. Inimesi tuleb armastada nii, nagu nad on. Alustama peaks vist iseendast. Näiteks sellest, et MINA ARMASTAN JA AUSTAN ENNAST. Ei ole see, kes veab koju purjus meest pärast esinemisi või enne. Ei ole see, kes annab andeks, kui mingi tüdruk tuleb ligi ja küsib, et kas ta tuleb tema juurde või mitte. Ei ole see, kes...

Ma sain naistepäevaks kaks kingitust. Jalutasin mööda tänavat ja leidsin unustatud tulbid, pärast seda, kui püüdsin seedida seda mõtet, et mõnel on midagi kuskil sündinud. Ja muidugi mitte minuga. Alati mitte minuga. Miks ma sellest mõnest nii kramplikult kinni olen hoidnud?

Tõenäoliselt selle tunde pärast, et ohkuihea on olla HEA NAINE. Selline moraalselt üleolev. Mina ikkagi olen HEA naine, see tunne on üsna absurdne. Selline, mille pärast arvad end kellegi eest hoolitsedes, teed justkui heategu. Tegelikult raiskad aega, sest ta ei hooli sinust ega sinu tegemistest. Hoolib ainult oma tobedate luuletuste pärast. Ei arene. Ei kasva. Ei saa kellekski. Kumbki. Ja sa ei saa ta peale eriti pahane ka olla, sest ise oled see loll. Ise oled.

08 märts 2014

Mõtled

Mõnikord mõtled, et asjad lähevad. Sa ei saa sinna midagi parata. Lihtsalt lähevad. Nagu kassid ja koerad ja äkki isegi üle tee. Ja kaugel vöötrajast, peaaegu auto alla jäädes. Mõnikord mõtled, et mis sa küll kõigi nende asjadega teeksid, kui sa päriselt ka saaksid. Mõnikord. Ega sa ei tea ise ka täpselt, et mis sa teeksid. Mitte keegi ei tea. Õige tunne peab olema. Ikka mõtled nii. Õige tunne. Kell saab kolm hommikul. Pea on mõtteid täis ja kehas sigineb laul. Vaikselt. Tema ei kuule. Magab. Sees - seal kust jalad lähenevad maa poole - sees tuksleb. Näed, kuidas veen tõuseb ja langeb. A tema magab. Magab koha mittemidagiütlevalt kogu aeg. Ei norska.

"Aga miks sa mind ei armasta?" on vahel minu küsimus. Ega ta täit vastust ei teagi. Mida lähemale minna, seda imelikumalt ja vastikumalt kohusetundlikuks muutun. Ta veel ei saa aru. Ta veel ei saa aru, et minu tunded jooksevad nagu tänavakassid peaaegu mootorratta alla jäädes üle mu rutiinse elutee, et tema tunnete tagumenti nuusutada. Ebamugav lugu.

07 märts 2014

Lobamokast Ena

Nende jutud koosnesid enamasti kõva häälega naermisest. Valjust, ebakindlast ja hullumeelsest. Mõnel koosnesid need ka vaikimisest - valjust, ebakindlast ja hullumeelsest. Nendel. Kui Ena tööle jõudis, polnud enam neid. Olid töökaaslased. Olid inimesed, kellele ta lootis, olid inimesed, keda ta armastas. Olid inimesed, kellega tal hea oli. Olid. Aga kes need kõik olid, oli eraldi küsimus.

Dzhunglit oma töölaua juures kasvatav juhataja. Mööda poodi ringisebivad lillahuvilised Ott Leplandi fännid. Joogatajad. Kirglikud vanaemad. Tema - ennast luulest ogaraks lugenud hullumeelne naine, kelle jaoks kõige lihtsam viis lõbus olla, oli lõbustada end teiste inimeste pisivigade arvelt. Ja neid vigu oli. Temal endal kindlasti ka, aga siiski. Siiski, siiski, siiski.

Muidugi oli sõber purjuspäiselt huvitavam kui mittepurjuspäiselt. Elu oli huvitavam ja joovastavam selliselt. Teiste inimeste vead valmistasid omajagu üleolekut ja rõõmu, mida ta püüdis tahtlikult-tahtmatult alla suruda, aga lõppkokkuvõte koondas endas alati pisut tobedaid lugusid paljude inimestega koos. Tema endaga koos. Selgemaks sai natuke ka üksindus, mis oli tingitud just nendest vigade loetlemise oskusest, mis oli aastatega lihvitud kõrgpilotaazhiks.

Oli neil üldse sellist naist vaja? Oli temal teda ennast sellisena vaja? Väike vastik lobamokk. Aga see-eest armas.

06 märts 2014

* * *

Kõhus keerab sellegipoolest. Meeltes keerab ka. Nagu lukuga keeraks mind lahti. Seal ma siis olen, oma pisikeses ubrikus ja tunnen, kuidas asjad lähevad aeglaselt paika ja elu tiirutab nagu mõni hull kotkas mu pää kohal ja mina tiirutan elu pää kohal nagu mõni hull haikala. Inimesed. See oli päris huvitav, kuidas mu sõber Ungarist küsis: kas ta on ka seda kõike väärt. Ma ei tea, kas keegi üldse on midagi väärt. Ma pole kunagi kellegi pärast eriti pingutanud. Lihtsalt mõnikord on nii, et ei tea ju. Mitte koerakakatki ei tea. Lihtsalt tead, et elama peab ja just niimoodi, aga aru ka ei saa, et miks ja kuidas. Ütleme nii, et küll aja jooksul kõik paika loksub. Meie või mina või inimeseks olemine üldse.

05 märts 2014

Iseendale

Täid sa mulle naeratada
kõverpeeglis
silmili ja põlvili
maha langend endast

jah see mina
millel nimeks teisiti
on Katrina
kõverpeeglitagi

pärispeegel
silub silmalaud
siledaks ja kargeks
täid sa mulle naeratada

olemata endast
üldse mitte arem
olemata endast
kübetki vanem


04 märts 2014

Ukrainast holokaustini

Ukraina taustal tahaks lihtsalt mõelda, et mis saab. Millise rongi või asjaga ma nüüd jälle sõidan või kuhu? Või kes sõidab. Pariisi raamatut lugedes sattus kätte John Reed, kellest Krista Kaer Kremli raamatust rääkides natuke nigu mainis. Eks ma ka siin väikestviisi John Reed. Ja eks meil ka siin vaikne ajastu juba mai tea, mis hetkest alates. Regent Philipi või Louis XIV ajal tuleb Eesti vabariik meelde, kõikide Kallase ja Ansipi jamadega.

Vaatad aknast välja ja tunned seda õõvastavat inimeseks olemise inkvisiitorlust. Tunned, kuidas see läbi naha kohale jõuab ja endasse haarab. Ja oled ise ka sellesse haaratuna, selleks saanud, selleks kasvanud. Tunned, et sa hoolid, kuigi sa ei oska veel täpselt välja näidata, et kuidas.

Kui sõber räägib, et ta ei saa oma emotsioonidest aru, et neid on liiga palju, et need on liiga teravad, et ta kaldub neisse kaduma ja ta ei saa aru, siis räägid talle naisest, kelle elu oligi üks lõputu emotsioon. Räägid talle temast. Alice Herz-Sommerist. Ütled, et ta on umbes nagu tema ainult, et selles pärisholokausti maailmas, kust on võimatu välja tulla põletamatult. 

02 märts 2014

Pierrot, Lilith ja külavanem

Minimanal olid tema piirid. Müürid. Sellised, millest tal endalgi vahel väga raske oli üle vaadata. Ta sai aru ainult sellest, et kõikidel polnud selliseid piire nagu temal, mõnel oli koguni piiritus, meeletus, hullumeelsus. Lilith oma parimatel päevadel oligi meeletu. Nii meeletu, et kõik mehed, kes teda korra vaatasid armusid temasse. Naised ka, naised ka, torkas miski temas vahele. Pisut ebamugavalt küll, aga siiski. No, mis kasu neist naistest oli, kui nad tulid ja olid ja kadusid. Muutusid komadeks ja valudeks. Mehed ka. Mehed ka. Midagi Lilithi käitumises meenutas natuke valitsejate käitumist, kes küll valitsevad, aga ei kontrolli mitte midagi peale inimeste ihade, olles ise ihalusobjekt.

Minimana püüdis meenutada ranges ülikonnas, tüütult tobedat külavanemat, kes vihkas praktiliselt kõike, mida ajakirjandus avaldada võis. Politseinikud ei olnud rahul, et neid viidi ühest linnaotsast teise, noortekeskus oli õnnetu haisu või lagunemise pärast. Kogu aeg oli külavanemal tunne, et teda isiklikult rünnati. Muidugi, valimiseelne hullumaja, mõtles Minimana, õigemini ta ise ei suutnud seda veel oma peas täielikult ära sõnastada, seda sõnastas lehe toimetaja, kes oli konkreetne ja täpne mõnikord. Midagi Lilithis oli sama paanilist ja mõnikord isegi naeruväärset. Ta kontrollis inimesi, öeldes neile vaid mõned lopsakad flirdisõnad. Ja nood haarasid sõnadest kinni ja ristpõimusid nondesse keevalistesse reaalsustesse, kuhu nad nagu vaesed kärbsed kinni jäid. Nii nagu hunnik rahvast enne valimisi jäid kinni valitsejate ignorantsetesse lausetesse:

"Suurem pension!"

"Rohkem raha!"

Ja noh, nii mehed kui naised, nii pensionärid kui äsja kooli lõpetanud või lõpetavad noored jooksid sinna suunas, kust hääl tuli. Lubadused sulasid nende kõrvades lillelõhnaks ja vaarikamaitseks ja taevaks ja palmiparadiisiks. Võimalik? Oli see kõik võimalik? Oli. Nii nagu ka miski nii Pierrot´s kui ka Lilithis oligi just see pisut saladuslik palmiparadiisilik hullumeelsus, mis kohati epateeris nende mõlemiga kohtudes kurvastavalt täpselt muidu väga tasakaaluka Minimana sisemuses olevate äärmustega. Äärmused pidid olema. Joomine ja kainus pidid olema. Ilu ja inetus käisid käsikäes. Vanadus ja noorus koorusid teineteisest. Seda Minimana teadis, teadis paremini, kui ükski teine. Ta ei kartnud vananemist, ta kartis, et ta ei oska õigel ajal kaitsta vanadust nooruse eest ja vastupidi, inetust ilu ees ja vastupidi. See hirm oli tal alati, kui ta Lilithit kohtas, või Pierrotga jalutamas käis. Nende joobumus, ilu ja noorus ehmatasid inimesed ära. Teda ennast ka. Teda nad vihastasid. Vahel viisid ebamaiselt armunud olekusse.

Palun kallistust ja ta sai selle. Palun armastust ja ta sai selle. Nii nagu nemadki said selle oma ilu, joobumuse ja nooruse pärast. Nii nagu ta isegi.

Aga külavanem va ullike sai sõimu. Karismat oli vähe, liigvähe, liigvähe.

01 märts 2014

Asjad arenevad

Segadusehetked, vähemsegadusehetked, kõik muud hetked, minu hetked, eluhetked. Tunned, kuidas aeg jääb seisma. Ise ka jääd seisma ja mõtled, et mis selle va ajaga pihta hakata või eluga. Ausalt, ma i tea. Tahaks vahel paremaks inimeseks hakata. Ei oska. Halvemaks, ka ei oska. Seisad keset tänavat ja tunned, et mitte midagi pole muutunud, aga ise jah, ise olen muutunud. Hambad valutavad, silmad ei näe, aga see tunne, et ma saan sellest kõigest üle, et olen tugevam, et olen võimsam kui eile, vata see tunne jääb. Ma ei tea, kust ma ta sain ja mis ma taga pihta hakkan, aga igal juhul midagi ma hakkan, midagi hakkame me kõik kunagi.

Kga avastasime, et tema on visaduse ekspert, ja mina olen kergekäeline asjade pooleli jätja. Meil on nii palju erinevusi, et anna otsad, kui hakkad rääkima teisele oma lugu. Mina rääkisin näiteks sellest, kuidas minu üks tõsisemaid suhteid arenes välja just seetõttu, et ma pidin vastassoost inimesega tuba jagama. Enamasti ei arene mul midagi. Võib-olla kasvaja paremas rinnas. Aga tõenäoliselt see ka mitte.