27 juuli 2018

Kodu, mu kodu, mu kodu

Mõnikord ongi tunne, et näeh, jõudsin sünnikoju. Olengi siin nüüd nii kaua, kui...  tagasi pealinna peab minema! Ja minema peab üsna ruttu. Ooperilauljatest hulkurite ja ehitusfriikidest täis linnast - mu kodulinnast, Võru linnast. No ikka kaks ehituspoodi on siia mahutatud. Ja kaks kingategemistehast kah. Võib-olla kuhugi on jäänud ka kuulus Võru mööblitehas. Ei tea. Põnev! Aga nagu viisteist aastat tagasi ja Belliisiga - nüüd viisteist aastat hiljem ja Belliisita, istun Ränduris ja joon oma rohelist teed, mis antud juhul maitseb pipamündiselt ja mõtlen. Ei teagi mida - kõik teed viivad Rooma või Ränduri pubisse või kuhugi minusse keset toda väikest vaikset Võru linna. Tegin Tamulale tiiru - mustad ketsid on tolmust tiined. Nägin poolkogemata oma perekonda jalutamas mööda äärt - toda Võru mere äärt. Ja kuidagi hea oli. Näeh. Siin ma siis olen. Muudkui hädaldan, et ema on surnud. Ma arvan, et kuskil paralleeluniversumis vitsutab ta mind mu hädaldamiste pärast. Vaata palju eest mul tänulik on olla. Aga näeh inimese loom vingub, alati kui tal on võimalik seab ta kõik enda ümber süüdi ja vingub, et miks tal pole toda ega teist. Aga sest pole ju tegelikult hullu, et inimese loomal pole midagi peale tema enda vingumise. Lihtsalt mõnikord tahaks oma sellel aastal saja-aastaseks saava memme arvamist ja 65-aastaseks saava ema mõtteid kuulata teemal minu elu ja minu probleemid. Aga nad ei tihka viimasel ajal isegi mu unenägudes seigelda. Täiesti kole värk. Tahaks, et... aga võib-olla ei tahaks ka. Igal juhul see ehituspoodidest ja ehitajatest paks pisike linn, kust ma tulen. Ja kümme minutit - Wifi sulgemiseni mu lemmikpubis, kus mulle lõi kunagi külge üks jubeimelik tüüp. Aga eks need külge löövad tüübid ongi jube imelikud, sest nad ei arvesta sellega, et ainuüksi silmade tegemisest ilusale neiule ei piisa. Aga jah. Ootan vennatütre sünnipäeva ja järjekordset ööd oma vanas toas, mitte eriti vanal voodil, mille mu vennanaine mulle kunagi kümmekond aastat tagasi organiseeris. Jubehea on olla. Mitte mitte mitte mitte mitte mitte midagi teha ja mõelda ja mitte mõelda ja magada ja mitte magada ja raadiot kuulata ja Ränduris istuda. Ja loota, et... Ah teate küll! Loota, et asjad lähevad paremaks, kui nad on. Ja plaanida. Egas Henryk oli mul ju ka kuskil - kaugel sees olemas. Kõige ilusam ja kõige parem. Ja sellised peavadki olema plaanid - kõige ilusamast ja kõige paremast. Umbes nagu see jalutuskäik siia - Ränduri pubisse. Noorte ilusate teenindajate manu, kes tol korral kui mulle külge löödi olid ilmselt kümnesed tsikid kuskilt kõrvaltänavast. Aeg läheb. Elu muutub. Aga Ränduris on endiselt mõnus. Võib-olla isegi mõnusam. Kodu, mu kodu, mu kodu.

26 juuli 2018

Ületöötamisest

Olukordade mitmetähenduslikkus. Miskipärast suudan ärrituda kõige lihtsamini oma elukaaslase peale ja reageerida ja probleeme lahendada. Aga töö juures - ei oska  õigel ajal karjatada, et me ei saa. Meil pole võimalik. Raha on vajalik. Kannatavad kondid, närvid ja veel miski. Eneseväärikus? Mulle ei meeldi juba pikemat aega muretseda, karta, tunda ennast süüdi. Aga nagu vana tont kunagi - ma teen seda, kui mitte avalikult, siis salalikult. Salalik olla on paha. Ja nüüd aeglaselt maksab see mulle kätte. Ma ei ole kaks ööd normaalselt magada saanud, kui ma lähen närvi, siis ma oksendan. Ma kardan pidevalt, et midagi on kuskil tegemata, siis tuleb muidugi välja, et palju asju on tegemata. Isa ütleb, et egas midagi. Egas midagi!

Solvumine on ikka üks ülimõttetu tegevus. Kogud ja kogud - kuni ühel hetkel lahvatab.

08 juuli 2018

Kus on kodukoht

Viimasel ajal on igasugune füüsiline liikumine muutunud mu igapäeva osaks. Aga suvel see juhtubki nõnda olema. Üks nädalavahetus Alatskivil - kohtumine kirjandusteadlaste ja muude tegelastega, teine nädalavahetus Vana-Vigalas - kohtumine hullumeelselt ägedate ja võib öelda, et ka vanade metalmuusikameestega, kes armastavad rohkem õlut, kui kontserte (aga mine seda tea), siis jällegi Võru. Ahjaa stsenaristid tegid siin loomemajandust nädal otsa. Imelik tunne, kui mingi koht saab endale inimesi lubada. Või noh - minu kodu saab endale nädalaks ajaks inimesi lubada. Ega mul ei olegi oma kodu vastu midagi, lihtsalt ma ei taju seda enam üldsegi nõnda nagu vanasti.

Ja vanasti tundus see mulle nagu mingi varjupaik, või õigemini koht, kus mind hoidis miskine austus eelmise aja ja praeguse aja keskel asuva inimesega, kes ma olen, olin või olen saamas. Nüüd - viimased kolm aastat - on mu kodu seal, kus on mu elukaaslane. Ja ma muide kümme aastat tagasi poleks elu sees julenud isegi arvata, et mul kunagi saab olema kõrval selline inimene, kes muudab minu asjad ja minu elu lihtsamaks, eksisteerides siinsamas.

 Nüüd kui see on juhtunud, on päris paljud asjad justkui selgemaks ja täpsemaks läinud. Ka minu ja minu kodu suhe, mis on keeruline, kriipiv, kõhe - ma ütlen ausalt, on aegu, mil olen oma kodu kartnud, on olnud aegu, kui mu kodu on tekitanud minus lämbumishirmu, mis kehtestatakse meeldetuletussõnadega, et mulle on nii palju antud või mul on nii palju kohustusi. Tegelikult neid viimaseid sõnu ei tulnud või kui need tulidki siis isalt, nagu muuseas. Suurem osa ajast rippusid need kuskil minu ja kunstinautleja elustiili vahel. Ja eks see kriipiv tunne, et midagi tuleb teha, kuskil tuleb olla, kuidagi tuleb olla - on siiani mu sees täiesti adekvaatselt-mitteadekvaatselt olemas.

Kõige enne tuleb ikka ennast teostada. Nõnda oli mind kasvatatud. Ma usun, et isegi vanaema vangutas pead ja ütles, et minusugune peaks laste saamise-tegemise asemel ülikooli minema. Tema see neljaklassilise haridusega lastekodukokk. Aga!  See kohatunne rõhus mind ja teeb seda mingil tasandil tänini. Ma olen otsekui oma kodule midagi võlgu ja ma ei oska päriselt öelda, mis see midagi on. Varem tundsin seda oma sisimas nagu nõeltorget. Nüüd, mida aasta edasi, seda spetsiifilisemaks ja konkreetsemaks mu elu ja mu valikud muutuvad. Ehk muutub ühel hetkel täpsemaks ka minu kodu ja see, mis ma sellest tahan.

Eneseteostus on aga väga mitmetahuline ollus, mis on kuidagi segasemaks muutunud viimase kümne aasta jooksul. Võib-olla tuleb see nüüd  kuidagi siduda koduga, mis vajab tähelepanu, armastust ja inimesi.