29 oktoober 2016

Karistusseadustiku vääriline olukord

Mõnikord ma ehmatan ära, kui paljusid asju on võimalik teha - kurjalt, enesekeskselt, rumalalt, halvasti. Inimesed ei mõtle sellele ega endale ega oma tegudele. Nad lihtsalt sõidavad oma nõudmistega kuhugi sisse. Eks ma isegi ole seda teinud. Pärast on muidugi paha. Peaaegu alati on selliste asjade pärast pisut paha. Aga kõige selle juures on ka midagi head. On hea, kui on vähemalt mõni inimene, kes pole otseselt enesekesksuse ja rumalusega kokku puutunud. Või kui ta isegi on, siis ta teab, et sest pole hullu, et inimkond on nagunii midagi palju paremat ja enamat, kui üks õnnetu rumalusekillukesega inimene.

Miskipärast tuleb mulle viimane Elo Viidingu jutukogu ette. Seal on üks lugu ühest tüdrukust, kes pärast semestrit loomingulise kirjutamise kursust teatas Viidingule, et ta ei kirjuta tavaliselt eesti keeles, et tema publik ei asu Eestis, et ta ei loe eesti keeles. Seda oli kummaline lugeda, kuidas Viidingu tekstis oli märgata kurbust, ängistust ja solvumist. Ma tunnen ka seda mõnikord. Ma tunnen, et paha hakkab, sest inimesed tahavad midagi minult mingil täiesti muul eesmärgil, kui oleks aus eesmärk. See konkreetne tüdruk tahtis lihtsat kursust, et saada head hinnet kergesti, sest ega see eesti kirjanduse lugemine nüüd nii keeruline ka ei ole. No, ma ei tea. Egas keegi ei tea. Mõnikord on mul umbes samasugune tunne poes olles, kui inimesel on pakutud omast arust kõike kõige paremat, aga ainus, mis ta tegelikult tahtis oli veel rohkem - teha kellegi eneseväärikusele liiga, manipuleerida ja tõugelda, lihtsalt sellepärast, et nii võib, lihtsalt sellepärast, et mina ei saa minna vaimse vägivalla ühingusse või politseisse ja kaevata karjuvate klientide peale. Lihtsalt.

Mul blokib ka eestikeelne vihane klient ära. No ei ole lihtsalt sõnu, mitte midagi ei ole, seisad nagu mingi lolliks läinud kanaaju, keda stresseeritakse senikaua, kuni sa oled sõna otseses mõttes lubanud inimesele kolm tasuta audioplaati, palju raamatuid ja miljon muud asja. Lihtsalt sellepärast, et keegi teisel pool toru täiest kõrist karjub, nõuab, anub. Niimoodi ei saa ju üldse äri teha, kui inimesed sedasi nõmetsevad. Mitte midagi ei saa teha.

Ja olukord on ikkagi lõpuks karistusseadustiku vääriline:

 214. Väljapressimine

 (1) Varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
 (2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
 1) isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise, varguse, röövimise või kelmuse;
 2) suures ulatuses;
 3) raske tervisekahjustuse tekitamisega;
 4) grupi või kuritegeliku ühenduse poolt,
 5) isikult vabaduse võtmisega või
 6) vara rikkumise või hävitamisega, -
karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega.

14 oktoober 2016

Kui puudub kontroll

Asjade haldamisega on mul noh - pehmelt öeldes mõnikord totaalne kaputt. Umbes nagu Veniamini bioloogiaõpetajaga sellises imelikus filmis, mis kindlasti meeldib mu metalit kuulavale kullale, sest seal on karjuvat ja Jeesust-pilavat-paluvat muusikat, noh nii korrast ära pole minu ilm küll mitte. Ometi - täna ta tundus. Tundumine on kahsõna. Mitte just jahsõna, aga siiski. Kui ikka pool tundi pärast poe kinnipanemisaega saab asjad kokku panna ja koju rutata, jõudes koju umbes pool tundi hiljem, siis... Jah! Siis! Ega ma muud öelda oskagi. Siis... On ikka natuke nadi tunne küll.  Ja siis tahaks nagu teistesse ilmadesse ronida, aga et sellistesse nagu (M)uchinik meile pakub. Vat sellistesse poleks julenud isegi niisama heastpeast minna. Mõnikord on niimoodi, et tõuseks ja karjuks õige kellegi peale sealt filmist põhjalikult - tema rumaluse ja ükskõiksuse pärast.

13 oktoober 2016

Sur le sofa il y a un ours de peluche et une fille avec la robe verte

Mõningatel asjaoludel on see keeleõpe nagu hüpe järjekordsesse ilma, kus kasvavad kaisukarud ja koristamatus. Pidime õppima selliseid suurepäraseid liigutavaid ja kirjeldavaid sõnu nagu sur, sous, à adroite de, à gauche de, devant, dessus, en face de, entre. Kulla on sõitnud Rootsimaale, kõrvaltoas väntab selgeltnägijate seriaalinärakas. Meeleolu on tore. Minu toas oli tüdruk kollases kleidis diivanil, sõrmes kollane nartsiss. Istus ja mõtles. Diivani all vadistas konti närida valge lambakoer (un chien de berger), aga diivanil tüdruku kõrval istus pehme must must must kiisu (une chatte noire). Uksel aga seisis un criminel avec pistolet. Dans la porte il y a un criminel avec pistolet. Pilt tekib ainuüksi kirjeldusest - eksole. Ja siis kuskilt sealt vahelt hakkab lugu välja pröökama.

11 oktoober 2016

Dans ma chambre il y a un ours en peluche

Prantsuse keel - õpin üle pika aja sõnahaaval nimetama asju enda ümber. Riiul, kapp, kummut, kaisukaru, küünlad, raamatud,