23 juuli 2021

Ilma igasuguse sentimentaalsuseta ema

Kurtsin siin, et viimased aastad on väheviljakad olnud nii kirjutamise kui ka lugemise vallas. Ongi, midagi ei saa selles osas vastu väita. Ja eks see kõik ole natuke seotud minu tööga, mida on olnud väga palju, kui ka elukaaslasega, kellele meeldivad filmid ja sarjad tsipa rohkem kui raamatud. Nii ta on. Igatahes jõudsin lõpuks ka ühe raamatu läbi lugeda. 

Lõpuks elukaaslase puhkuse ajal ja tite olemasolu kiuste või just tänu sellele lugesin läbi raamatu pojast, kes räägib oma surnud emast, kes ütles talle, kui poiss oli seitsmene, et ta sureb ära siis, kui teda pojal vaja pole. Põnev vastus. Selle peale tuleb muidugi The Big Bang Theory meelde, kus juudist Howardi ema suri ka just sel põhjusel ära. Ilmselt surigi siis Marcin Wicha ema ära siis, kui teda enam vaja polnud. Minu lemmiksarja ema suri muidugi seepärast ära, et näitlejanna ei elanud kurguvähki üle. Igatahes see emadevärk on põnev. Minul ka! Üldiselt - nüüd olen jõudnud faasi, kus tahaks iga mõne aja tagant öelda, et sorri, aga mul umbes sama asi vaja titele öelda. Õigemini ma armastasin talle surmast rääkida päris alguses päris põhjalikult. Noh, kui ta just sündis, ütlesin, et ma olen alati koos temaga, ka siis kui mind füüsiliselt pole. Mul endal on see tunne, et olen olnud oma esiemade-esiisadega, oma ema ja vanaemaga, selles kõiges on olnud nii palju kaitstuse tunnet, et see on lausa imelik. Hirmus on ka muidugi. Igatahes selline Marcin Wicha poolnaljakas lause paneb kohe mõtlema, kui erinevalt olen harjunud lähenema surmale ja emadele. 

Mäletan, et ülikooli ajal pidi otsima Marie Underi luulest isamaaga seotud elemente, mina jätsin kõik emadega seotud luuletused vahele ja mu  seminaritöö juhendaja Õnne Kepp arvas, et hull värk, et ma ei oska, ei taha leida emasid isamaalistes luuletustes üles. Üldiselt emad ei tähenda minu jaoks automaatselt isamaad. Emad võivad olla kõikjal, mitte ainult isamaal. Ja lapsi ei sünnitata isamaa tarvis, vaid ikka endale esialgu. Mul ka ei ole mõtet Tohvrit isamaale sünnitada, sest ta ise lõpuks otsustab oma elu ja võimaluste üle. Wicha emal ei ole ka isamaad selle tüüpilises tähenduses - ta on juut ja selle üle tohutult uhke. Põnev kaupleja tüüpi inimene, kes pingutab alati hea kauba saamisel. Kujutage ette, et on inimesi, kes naudivad kauplemist ja kauba ostmist ja otsimist, defitsiiti ja omamist. Samas, eks ma ka ju tegelikult seda tüüpi inimene. Ostan kokku raamatuid, et oleks ja see on jube kummaline, et mõnikord ehk ongi. Aega lugemiseks pole. Ime veel, et ma küsijale ei vasta, et see on hea raamat, tagakaanel on tekst, mis väidab, et see on hea raamat ja lehti on sellel raamatul ka pea 700. Hea raamat. Nii nagu peategelase isa oma pojale räägib selle kõige kohta. 

Selle peale, kui nutikalt või vihaselt või irooniliselt võib inimene kaitsta oma juudi juuri või hoopistükkis kliendi õigusi nii kaasajal kui ka õndsal sotsialismi ajal. Igatahes mõnus tunne tekkis, nagu Poola sarjugi vaadates, äratunduvalt soe. Loodan, et mul saab veel mõni raamat loetud.




Võrus käik ja abivalmid võrukad

Lõpuks Võrus. Isver, kuidas võib kodulinna igatseda - selle kõiksuslikkuses. Esiteks lihtsalt oma kodu tunnet, oma vanaema lähedalolu, oma lapsele võin ju muudkui rääkida, kui kihvt on Tallinn ja teile ka, aga kodus on ikka parem. Kodusem. Justnimelt Võrus. Eriti koos Belliisiga. Üle-eelmisel nädalal istusime neljakesti sauna juures ja sõime ja jõime ja rääkisime elust-olust-asjadest. Korraga tekkis see tunne, mis mind endasse tõmbas, kui olin teismeline. Belluga maailma asjadest rääkimine oli kõige mõnusam asi üldse. Ta on minu kõige parem sõber olnud aegade algusest peale, mis seal salata tema aegade algusest peale, sest tuli ta ju minust viis aastat ja kolm kuud hiljem ilmale. 

Tita pidas vastu nii kuumalaine Võrus kui ka filmiveeblaste kokkutuleku kui ka oma nõbu sünnipäeva kui ka natukese külmema Võru ilma, koos vennanaisega avastasime loomulikult ka sellise suurepärase asja, nagu seda on gaasid. Muidu rõõmsameelne Tohvrike tõmbub aegajalt, eriti pärast jõhkraid grilliõhtuid kägarasse ja nutab. Tal on nutuhääl, nõudlik ja pelutav. Kohe tahaks joosta ja aidata, aga me tegelikult ei oska seda eriti teha, sest noh see paganama gaasivärk on ikka hull värk, miskit ei saa kosta selle peale. Filmiveeblaste kokkutulekul käis üks rase, üks imik ja kaks väikelast, üks neist mõnuga kolm aastat vana, teine üheaastane. Ühesõnaga filmiveeblaste järelkasv on küllaltki kõva. Pole midagi põdeda siin! 

Eelmine nädal oli Filmiveebi kokkutuleku nädal, see nädal on sisuliselt Tohvrikese gaasipoiste nädal. Ikka ärkan öösiti selle peale üles, et mul on hirm. Ja ma ei oska selle hirmuga suurt midagi pihta hakata. Ajaplaneerimine endast 36 aastat ja 5 kuud noorema kutiga on suht raske, pehmelt öeldes. Püüan lugeda raamatuid, viimased paar kuud oleme püüdnud süveneda Celini raamatusse "Surm järelmaksuga", mis oma kirjeldustes on nii võimsalt jõhker, et paha hakkab. Otseses, kaudses, igas mõttes. Istume siin kahekesti või lebame voodis või teeme tiiru - lehekülgi on kuidagi pea 670-leheküljelisest raamatust loetud juba 125. Ja see on üpris suur asi, kas teate, arvestades seda, et ma mõtlesin, et õpin tite kõrvalt prantsuse keelt ja teen igasugu asju. Üldiselt ei saa tema kõrvalt suht midagi teha. Varsti jooksen kuti sabas nagu hull ja püüan teda päästa mõnest tedahukutavast koledast kartulist või söetükist, mis ta otsustab suhu toppida.

Aga Celini lood on kohati nii naljakad, et kuku pikali ja kohati nii valusad, et hakka nutma. Ferdinandi suureks kasvamine vanakraamikaupmehest ema ja vanaemaga, koos küllaltki vägivaldse ametnikust isaga, kes vihkab oma poega lihtsalt tolle eksistentsi pärast, on jõhker ja vastik. See sõnapaljusus ühelt poolt, mille täpsus muutub vastikult läbivaks igasse suunda ajab hulluks. ainuüksi algus ajab hulluks ja tekitab mitmeid mõtteid. Esmased mõtted on seotud inimeseks olemise vastikusega. Kuidas elus pettunud mees sõna otses mõttes peksab oma poega ja naist, sest... Kõike kirjeldatakse nagu midagi, mis nagunii juhtub ja millel pole tegelikult mingit tähtsust, mitte mingisugustki. Valu ja ebamugavus kuulukski justkui Ferdinandi ja tema pere juurde. Aga kui kirglikult seda tehakse, sõnad voolavad välja ja muljuvad maailma mitmelõhnaliseks ja eriskummaliseks. Vanakraamikaupleja viib oma seitsmeaastase pojaga lauda ära rikaste linnaosas ja seal avastab väike poiss komminaise, kes sõna otseses mõttes näitab lapsele oma tussi ega anna talle kommi. Ferdinandi vanaema räägib kui jõle oli Pariisi maailmanäitus 1889. aastal, selle tagajärjed morjendavad teda isegi kakskümmend aastat hiljem. Kauplejad laenavad oma eriti antikvaarse lauakese etendusele, kuhu neid ka vaatama kutsutakse, aga tõusevad üles keset etendust, et võtta lauake pokkerimängijatelt, kes oma maja on panti (näidend, eksole), sest see tundub loogiline, et sellistele pokkerimängijatele ei tohi enda kõige kallimat vara mahamängimiseks anda. 

Aga jah, väga kaugemale ei saa kuidagi mindud selle raamatuga, kohati on valus ka. Kusjuures Celine´i stiil on niivõrd ükskõikne valu suhtes, olgu see füüsilne või vaimne, et vastik on lugeda. Lugemise mõnu tahaks ikka kätte saada. Ükspäev käisin Tohvrit Kadrioru pargis tissitamas ja ligi astus väike venekeelne mutike ja nähes sedasama raamatut kilkas suurest õnnest, et ohhoo olete siin juba kolmas inimene, kes muudkui raamatut loeb, hull lugu, kui palju te neid raamatuid siin loete. Tema arvas, et keegi enam raamatuid ei loegi. 

Surnuaial ema ja vanaema haual käisime ka. Nii hea. Üle pika aja. Titt sõi tissi ka päris põhjalikult mõnda aega ja kodust tulime suhteliselt suure kiiruga välja, nii et tikud jäid maha, aga eks me laenasime siis ühelt meeldivalt proualt tikke. Saime põhjalikult räägitud Võru õhust ja keelest ja mõnusast olemisest meie väikses linnas. Tallinna Tartu maantee jõhkratest trammidest, mis igivanasti liiga vara üles äratasid. Proua rääkis sellest, kuidas ta oma ülemusega võru keelt räägib ja et ükskord oli ekskursioonil hiljavõitu aru saanud, et naine tema kõrval oli ka võru keele kõneleja. Igatahes meeldis talle mõte sellest, et me titega, kes sündinud, vanaema ja ema hauale tulime. Pani heldima. Ta polnud ainuke meeldiv võrumaa daam, kes meid kahte, verinoort, võib isegi öelda, et parajat tatti lapsevanemat aitas. 

Mõned jalutuskäigud võetakse ette liiga hilja ja samas täpselt õigel ajal oma kahekuise põnniga, kes ei teagi, kuidas olla pea kolmekümne kraadiga, temale võõras linnas. Mitte et tema vanemadki sellest midagi teaksid. Kella üheteistkümne ajal kuuma laine ajal pooletunnine jalutuskäik Võru kesklinna ja tagasi koju on ikka liiga pikk kõikide osapoolte jaoks.  Ühel hetkel on puu, teisel hetkel tundub, et pea lõhkeb, kolmandal hetkel saame nutta tihkuva pooleldi tissil tita korda teha täna kinni pandud Võrumaa muuseumis, sest seal on head inimesed. Siis padukas, äike, vihm ja ikka veel ei saa koju minna, lõpuks mõnus selgeks pestud õhk ja kolmik isa, poeg ja ema asuvad kodu poole teele. Aitäh jäi ütlemata kahjuks. 

Jäime ellu, nagu mulle endale meeldib mõelda ja ehk jäime isegi pikemaks ajaks ellu. Igasugune tite õue saamine ajal, mil ei ole kõrvetavat kuumust on olnud ka paras triangel ja hullumaja. Kusjuures tüüp kasvab, nii kuis jaksab. Ja sööb nii, nagu väiksele kutile pähe tuleb. Natuke tuleb sellega igatahes tööd tegema hakata, et see tal nüüd mugavaks ei osutuks. Rutiin oleks hea. 

07 juuli 2021

Keelest kõndimiseni, tohverdusest enda mõistmiseni

Keele lugu. Ma ei tunne ennast venelasena enamasti. Isegi mu vene keele grammatika ja keeletunnetus on segasevõitu. Laused on üles ehitatud nagu eesti keeles. Mõte voolab tihti just eesti keeles kiiresti ja lonkamata, eriti siis kui mõni hea raamat on läbi loetud. Titaga koos olemine tähendab seda, et ma ei ole suuremasi raamatute inimene ja kirjutada saab harva päris nii nagu tahaks kirjutada. Väsimus, mis ei olegi hetkel väga titast olenev, vaid pigemini mingist sisemisest pingest, et mis edasi, et kuidas paremini, ilusamini, targemini, lihtsamini asju teha ei lase magada. Minu ärkvelolekutunnid on kella kolmest kuueni hommikul. Titt on kõrvaltoas ja magab ja mina olen puhta endast väljas ja ei maga. Isegi siis kui magama olen saanud alles kell üksteist õhtul või kuskil selle kandis. Prääksud öösiti ei häiri veel. Aga eks need hambakasvud ja muud toredad asjad, mis meid ees ootavad, teevad ilmselt meile Henrykuga uut ja vana. 

Sellise poolunise ja pisut endast väljas olevana avastangi seda, kuidas ma ei oska enam normaalselt olla. Eesti keel kaob kuhugi ära, asemele ilmub see mu ema keel, vene keel. Näiteks mu vene keelt mittevaldavale Henrykule tahaks öelda, et too ära see tasik ehk pesukauss, kui ta küsib, et mida ma otsin, siis vastan, et kaduma on läinud kaweljok ehk rahakott. Muidugi ei tule need sõnad eestikeelsetena meelde ja peame tükk aega koos taga otsima mu kadunud sõnu. See on kohutavalt arusaamatu ja imelik tunne. Kujutate pilti, minusugune õppis ükshetk Tallinna ülikoolis eesti filli, siis kirjandusteadust, aga nüüd ei ole võimeline isegi eesti keelt rääkima, kuigi see on olnud tema põhikeel ilmselt lasteaiast saadik. Kuskil keegi rääkis, et Kersti Merilaas rääkis enne surma ka ainult vene keelt, sest see oli tema esimene keel. Ikkagi imelik ja hirmus. Ma ise usun, et see tuleb Tohvri kantseldamise tuumakusest, et ma unustan sõnu. Midagi nii emotsionaalset ja kõikjale ulatuvat on selles tohverdamises. 

Nii kui ta sündis või õigemini, nii kui ma ta väikseid vaikseid silmi nägin, siis ma ei suutnud muud teha kui nutta. Mitte midagi nii suurt polnud minuga kunagi juhtunud. Ja mine tea, arvestades seda, kui raske on kirjutada ja lugeda ja asjadest päriselt aru saada ja sealjuures luua midagi täiesti uut ja ainulaadset, siis võib-olla rohkem ei sünnigi minust midagi niisugust mitte kunagi. Ja tõenäoliselt puudutan ma ennast sisemiselt just tollest õrnast õrnast kohast, mille nimeks on päris algus. Mul üks tuttav rääkis, et ta pole emaarmastust tunda saanud, (tema ema suri ka vähki, siis kui ta oli päris väike) ja seetõttu mõtles ta tükk aega, et mismoodi ta selle tita ilmale toob, aga tõi paar nädalat varem kui minu titt tuli. Mina ei saa seda enda kohta küll öelda, et mul poleks emaarmastust. Ja ma tahaks loota ka, et juhul, kui minuga midagi juhtuma peaks, ei saaks ka Tohver öelda, et emaarmastust pole tunda saanud. See on nii kõikehõlmav ja igal pool meid saatev nähtus, et see on lausa imelik, et me unustame ära tolle 9-kuise ooteperioodi, mille kestel ema ja laps pidevalt vestlevad. See on omamoodi intiimsuse alustalasid. Mu väike poiss suutis mind kõhust lohutada ja naerma ajada ja mitte ainult mind vaid ka mu elukaaslast. Ma tean, et ma ei oskaks oma ema taga igatseda, kui ma poleks temaga samasuguseid venekeelseid vestlusi maha pidanud läbi kõhunaha. Me olime koos, me kasvasime koos, me elasime ja hingasime koos, seega juba siis mind oodati, tunnetati, loodeti, et hakkan olema ja maailma muutma, mida ma kahjuks hetkel küll väga ei tee, sest noh Tohver ja igavene närveldushoog, mille sisse on pandud nii palju erinevaid soove, mistõttu ma jäängi jooksma korraga mitmes suunas ja ei pühenda end täielikult mitte millelegi. Aga vene keel on mu juurde tulnud läbi veresoonte ja mind kasvatanud enne toda päris väljumist ja kohtumist emaga, kes mind ootas. Seepärast olen ma armastatud ja oodatud ja nii kogu oma elu. Täpselt samamoodi peaks tundma ka Tohver. Päris nüüd juba. Muidugi tuleb seda kinnitada oma kohaloluga ja kallistusega, imetamisega ja nii edasi. Mina teen seda paratamatult eesti keeles, vahele lipsab mõni venekeelne lause stiilis moi malenkii malenkii maltšik  - mis ta muide ka on. Minu väike väike väike poiss. 

Viimane nädal palju jalutamist erinevates parkides. Poiss mingi periood muud ei teinudki, kui aina magas ja magas ja magas. Nüüd ta magab ja nutab ja nõuab tissi vähekese tihedamate vahedega, kui korralikuks jalutuskäiguks kohane. Üldiselt mind ei huvita, mida inimesed minust arvavad, kui ma imetan titte. Ometi tahan neile anda vabaduse mitte minuga samas kohas viibida, kui ma seda teen. Seega suvi on suurepärane aeg jalutuskäikudeks koos väikse rinnasöödikuga, pargis ei pea reaalselt keegi minuga samas nurgas olema, kui titt tissi imeb. Samas tekitab see rohelus turvatunde ja hea olemise, mis on minule umbes nagu vene keel, kõigest ei saa aru, aga ohkuihea, kui vahel puutub sellega kokku, sest see on nii nii minu oma. 

Nagu ma Maarja Pärtnale kirjutasin: Kusjuures sinu tekste lugedes tundub, et oled väga tähelepanelik kõndija. Mina lähen enda sisse, kaevun oma hirmudesse, valudesse ja kõnnin need lihtsalt maha. Kõige hullem oli 7päevane mittekõndimine pärast lapse sündi, ei saanud oma valusid ja hirme maha kõndida. Sina aga vaatad ringi silmad lahti ja justkui tõmbad loodusest luulet välja.