Titt jätkab 8-tunniseid tissiimemistuure. Täitsa jõhker värk. Mõlemad tissid on täitsa katki ja tühjaks imetud. Tühjad-tühjad-tühjad. Valusad-valusad-valusad. Üha rohkem saan aru, mida tähendab lause, et emadel on raske. Igatahes - hea, et ma ei kujutanud ette, kui raske see tite saamine on. Siis oleks ma selle asja lihtsalt katki jätnud. No tegelt ei oleks. Ema geene oleks ikka tahtnud edasi kanda. Nii et jah. Tohvrike. Pärast sind võikski need asjad nüüd nii jääda, et aitab. Rohkem ei jaksa. Võib-olla jaksaks ka, kui tissid nii valusad poleks. Aga jah 7 minutit tissi otsas, et tegelda hiljem hoopis tudumisega tissi peal. On mul alles tegelane. Seest tuleb hunnikus piima ja meeleolu on kah. Laps on hirmus õnnelik, et saab piima, minul valutab. Igatahes õuduskuup kolmandat nädalat. Eile oli elukaaslane tööl ja tegi omi asju.
18 mai 2021
Esimesed päevad - õudukas kuubis - titt
Ulmeline värk. Viimased 10 päeva on seda olnud. Esiteks kargas mu sees välja uus inimene. Täiesti ise ta karata ei jõudnud, aga püüdis nii 2 päeva järjest liikuda oma eksistentsi poole. Natuke tuli mind lõikuda, et ta välja saaks tulla.
Igatahes, mitte miski pole meie peres enam endine. Ainult iseloomud ja hoolimispraktikad on endised. Ikka imestan, kuidas ma endale sellise inimese olen kõrvale saanud nagu Henryk. Tähelepanelik, nutikas, inimlik, reageerimisvõimeline. Ta võib närvi minna ja toriseda ja puriseda, nagu viimane purjus hobune, aga kui asi puudutab konkreetselt hoolimise välja näitamist niisugusele hoolimisvajadusest pakatavale olendile nagu 3-4-5päevane poisiklutt, isegi 10päevane - on see hämmastav. Mina annan alla. Ei suuda nutva lapsega midagi teha. Isegi ei tea, kuidas ta nutuni on jõudnud, vaatame teda ja püüame oma käitumist analüüsida. Noh, kui mähkud vahetet, tiss ette laotatud, mitu korda kallistatud ja nunnutatud, siis ikkagi tekib küsimus, et mis meie tite häda ja viletsus siis on.
Igatahes - mingist rütmist me hetkel tite puhul rääkida ei saa. Ta on nii väike, et temaga tuleb lihtsalt toime tulla. Tissitamise värk on muidugi omaette värk. Poiss on lihtsalt kogu aeg näljane. Ma ei teagi, on see nüüd ilus või kole, aga nii lihtsalt on. Valus on tissitada ka. Kehaehitus on mul muutunud päris kõvasti. Rinnad on suured ja kõht on lameda kuju tagasi saanud nagu niuhti. No, kui titt ikka tissi otsas ligi 6-12 tundi, siis nii ongi. Tõenäoliselt vajab ta kõvasti emotsionaalset tuge ja tähelepanelikkust, aga ma ei ole selle jagamises eriti võimekas. Pean ausalt tunnistama, et aegajalt ma nutan teda vaadates, sest no see on hirmus - kogu see kuradi maailm, kuhu ma ta sünnitasin, teadmisega, et ta võiks olla tükike mind ja Henrykut - meie omakorda oleme tükike mu ema ja mu isa, Henryku vanemaid, jne jne. Lapse saamise soov on ikkagi kuradi egoistlik. Kuigi nagu me teame juba, siis laps on meile laenuks antud, nagu kõik inimesed, kes meie ellu tulevad. See võib kõlada jubedalt, aga nii ta on. Me loodame kõik, et asjad lähevad kõige paremas suunas, kõige õigemini, aga nad teevad ikka oma vinte ja vangerdusi, seepärast tuleb olla üle ebamugavusest, mis kaasneb inimese eksistentsiga üleüldse - tuleb olla üle, nagu tuli olla üle raamatupoes sellest, et inimesed tavaliselt ei tunne huvi ei filosoofia ega ka mitte luule vastu. Remont ja kokkamine huvitab neid märksa rohkem. Ja see on okei. Elu ongi kohati üks kakiste mähkmete vahetamine ja karjuva tite rahustamine ja õnnetu toriseva mehe rahustamine, või tegeleb too pooleldi hüsteeriasse sattunud naisega, nagu mina hetkel olen.
05 mai 2021
Üliäge norra sari! Teretulemast ääremaale!
Suurem osa praegusest ajast kuulub sarjadele ja (prõmm-prõmm-prõmm) grillimisele (kolm grilliõhtut viimase kolme nädala jooksul!). Just nendele sarjadele, mida võib HBOst vaadata ja mille üle korralikult naerda. Kõige nunnum on muidugi sellel aastal välja tulnud imenunnu "Teretulemast Utmarki!" No päriselt, poisid ja tüdrukud! Kui naljakad võivad võivad olla täiesti tõsised teemad - no üksildus vaikses külalaadses ääremaas, kus justkui (rõhutan veelkord) justkui ei juhtu midagi.
Mööda teesid sõidab ringi vaene vaevatud viinakuradist vintis lambakarjus, kelle lambaid närib kohaliku saami Bilzi süsimust koer Horagallis. Tema kaasa käib kohalikke maju koristamas ja tema teine nimi on Keskööpäike, sest ta võitis kunagi selle võistluse. Sisse sõidab uus õpetaja kooli tarvis, kes peab elama surnumatja välja üüritud majas, kus surid surnumatja vanemad. Täpsustus ema tappis surnumatja isa ja pisut hiljem ka iseenda - nii et kogu maja välja siiski ei üüritud, sinna tuppa ei tohtinud minna. Vaat, milliseid teid pidi jõuavad mõned inimesed oma kutsumuseni.
Pärast toredat grillipäeva näitasime oma sõpradele ka, aga mina ei saanud midagi teha, kui et kogu aeg itsitada olukordade üle, mis muutusid Roy Anderssonilikult jaburateks. No norrakad oskavad. Midagi selles meenutas mulle eesti kirjandust. Võib isegi öelda, et kui olukorrad poleks nii realistlikud, siis tekiks küsimus, et kas äkki Priit Pärn või Ave Taavet otsustas lahti kirjutada-joonistada mingit jaburust jaburuse otsa. Kusjuures kõige naljakam on see, et ega ükski tegelane ei aja päris lõpuni vihaseks ka. Vähemasti, kui korralikult vaadata ja mõtiskleda teemal karakter ja selle ülesehitus. Kõige paremini loodud tegelased ongi mitmekihilised. Väljast väiksed tõprad, sees kartlikud poisid. No see viimane on suht klišee, aga isegi klišeesid on võimalik kokku kirjutada originaalselt või siis mingi sisemise tunnetusega. Igatahes jah.
Isegi eelteismelise Marini koolibussi peale minek võib saada omal moel seikluseks, mida jälgida ja põnevil silmil. Ja naerda. Südamest.
