30 november 2014

Filmid, mida Pöffil nägin

"Koerte põld"
"Emme"
"Vaprus"
"Revolutsiooni inglid"
"Kodanik"
"Ainult üle sinu laiba"
"Brooklyn"
"Elu läheb edasi"
"Põrgu"
"Punane amneesia"
"Miraaž"
"Õnnelikkuse kunst"
"Kivid minu taskutes"
"Babüloonia liivas"
"Lucifer"
"Suluseis"
"Võlutüdruk"
"Mereudu"
"Jää jumalaga, keel"
"Mussoonvihmad"
"Punane roos"
"Lindinimesed"

26 november 2014

Rõõm, kurbus, Lucifer

Mõnikord tunnen ma ennast rumalana. Lihtsalt loogiliselt hullumeelselt kidakeelselt kõikselt. "Ostan siin kaupu punaste siltidega, sest rohkemaks pole mul raha." Kuulan, ehmun, tõmbun endasse. Kurbus ja vähem kurbust. Rõõm ja vähem rõõmu. 

Vanemaks saamise rõõm on. Ma ei teagi miks see paganama kolgend tekitab hea tunde. Et nagu inimese tunne on kohe sees. Miks? Kuidas? Ma ei teagi. Lihtsalt. Nii on. Isa ütleb, et mingem üles mägedele. Et tehkem üks korralik pidu - aga eks näis. Võib-olla teemegi ühe korraliku peo. Vanaks saamise peo. 

Gust van den Berghe "Lucifer"

Et kui mõnel on plaanis kinno minna - ikka Pöffist räägin, onju, siis "Lucifer"is, mis on üles võetud ringikujulise kaameraga, et meenutada tsipake Hieronymus Bosch, siis ma lihtsalt leidsin sellest filmist Johann Köleri ema ja isa. Ehkki noh jah, seal olid nad õde-venda. Vend oli paras joodik ja mängur, kes viis lõpuks terve pere hukatusse. Sellised vanad olid nad mõlemad. Lucifer tuli, tegi santi teeskleva vennakese terveks ja võrgutas õe lapselapse, ja kadus. Filmilindilt kumab midagi, ma isegi ei oska praegu selgitada, mis see täpselt oli. Igal juhul, kuidagi väga naljaka seosena ja äärmise sarnasusena, tuli korraga, järsult hoopistükkis Köler meelde ja kõik need imeilusad ikoonid, mida olen lapsest saadik kirikus käies näinud. 

22 november 2014

Asjad, mida keha lubab teha ja mille puhul protestib

12 ja pool filmi ära vaadatud.

Täna läbisin siis oma elu esimese 3d kino. Poolpimedale on see päris huvitav kogemus. Noh, ütleme nii, et kui üks mu silm teeb nagunii enamuse tööst ära, ja teine tekitab vahetevahel selle va päriselu 3d-efekti, siis nüüd Godardi filmi "Jää jumalaga, keel" vaadates - oli kõik kuskil kolgend minutit hästi hästi põnev. Poleks iialgi uskunud, et nii inimeste kehad, kui ka lambid, lilleõied, koer muutuvad käegakatsutavateks sõna otseses mõttes. Hästi hästi kummaline ja mõnus tunne oli. Aga kui ma siis välja jalutama läksin ja tagasi üritasin saali saada, siis ei saanud ma enam aru, et kus ja mis ja kuidas ja sellest tegin ma järelduse, et mu vasak ülinägev silm, ei tunne ennast kolmdees eriti kodus, et pigem olgu päriselu kolmdee. Aga need, kellel kõik funktsioneerib, kolmdeetage, sest see on tõesti väga äge.

Filmid, mis meenutavad teisi filme ja tunded

Mõnikord taban ennast hirmudelt, mõnikord mingitelt kummalistelt hetkedelt, kus ma näen, et kaadrisse on saadud see Nikita Mihhalkovi "Oblomov" (see oli natuke olemas "Revolutsiooni inglites") või too Michelangelo Antonioni "Zabriskie Point". Mõnikord tekitab see emotsionaalselt vaba inimese tunde. Eile käis kena blond tütarlaps meestuttavaga pärimas, et miks Pimedate Ööde filmifestival, et kas ainult öösel näidataksegi filme või. Noh, mitte päris. Aga igal juhul oli see armas, et ta käis. Ja igal juhul on vahel hästi tore, kui inimesed käivad ja lihtsalt küsivad. Sel aastal on mul nii palju aega, et ma olen endale selgeks teinud enamus filmide sisututvuse ja suudan kõik ette vurada, nii nagu korralik inimene kunagi. Nagu mul poleks sõpru ega omaenda elu see viimane nädal aega olnudki. Kuidagi kurb on. Isale tahaks kõige selle peale helistada, samas - mis kuradi pärast ma peaks seda tegema. Kolm päeva tagasi juba helistasin.

Kurb on. Lihtsalt. Nahaalselt ja valusalt. Täpisteaduslikult. Kurb.

Täna hommikul olin piiksutaja pressiseanssidele. Päris kummastav kogemus näha elusast peast imeilusaid eesti näitlejaid, kes ka muide osalevad žüriis.

Imeline ja ilus film "Elu läheb edasi" - seal jooksevaad nad ka düünidel, õnnelikud, vabad, ilusad. Muud viidet Antonionile polegi, aga sellest täiesti piisab. Selgus, puhtus, rõõm. Kõik üheskoos. Kõik võimsad. Ehkki esialgu on suur segadus, suur hirm. Sest aktivisti tulistatakse ja kaks tema last on ohus sel ajal, kui ta haiglas ennast ravib. Ajakirjanik Martha, kes leinab oma poega, tunneb poisile-tüdrukule kaasa ja nonde ema arst lihtsalt suunab ajakirjanikule nood kaks last hoolitsemiseks, seni kuni olukord stabiliseerub. Palju vaikust, palju ilusaid kaadreid, ja siis see  imeline Martha transvestiidist armastatu, kes teatab pärast pikka lahusoleku aega oma naisele, et kui too kadus, ei suutnud ta tükk aega oma Dietrichit teha, see tundus nii labane. Imeline Mehhiko loodus. Ja düünid. 


Emotsioonid murravad peale ega lase lahti

Vinko Möderndorfer film "Põrgu"

Ma ei ole ilmselt tükk aega mõelnud, mis juhtuks siis, kui ma ei töötaks. Või siis, kui mul ei oleks vanemaid, või siis, kui mul oleks lapsed ja mees ja korter ja ma ei töötaks. Seda filmi vaadates - jõuan kuhugi kõige viimasesse põrguringi, kus pole mitte midagi muud teha kui nälgida, keppida ja oma isiklik neer maha müüa, oma lapsed ära anda. Ja see muudkui süveneb ja süveneb ja süveneb ja läheb aina hirmsamaks ja hirmsamaks ja hirmsamaks. Ja siis nagu ei oskagi kuidagi olla, aga ära minna ka ei saa. Lihtsalt - tahaks nagu lõpuks teada, et mis juhtub, et milleni see kõik viib. Endiste idabloki maade tõenäoliselt 2010. aasta töölt lahtilaskmised tulevad meelde. Ja raevukas kapitalism, mis surub lihtsalt inimesi nende kohtadest välja, minema, ära. See on jõhker ja valus film. Siin ei anta järele inimese võimalikele halastussoovidele, et ärge nüüd niimoodi ka meie peategelasega tehke. Lõpuks ei suuda alluda sellele valuemotsioonile, hakkab juba kergelt naljakas. Ennast tuleb kaitsta. Ise ka ei tea, mille eest täpselt. Aga, mis seal salata - emotsioon kestab ega kuhtu. Hirm mutrikese rolli ees kestab ega kuhtu.

20 november 2014

Püüan ikkagi

Mõned olukorrad, kus tunned, et inimene on elus väga palju haiget saanud. Ja saad aru, et sa ei saa öelda, et lõpetage ära. Lihtsalt ei saa. Ja ei ütle ka. Sest ükskord oled öelnud ja ega see head tunnet küll endaga ei toonud. Inimesed pole alati valmis võtma vastu teistsugust enda kõrval. Nad on nii kramplikult kinni milleski lausa kummalises. Aga jah. Las see olla nii. Las kõik olla nii, nagu nad on.

*
Natuke veel inglitest.

Alexey Fedorchenko film "Revolutsiooni inglid"

See, mis toimub Ukrainas saab selle filmiga selgeks. See, mis toimub Lasnamäe vene lütseumi ajaloo tunnis Maarjamäel, saab selle filmiga selgeks. Aga see saab ka selgeks, et kui 1920ndatel teevad vene avangardistid omast arust uut ja huvitavat kunsti, muudavad maailma, lõhuvad kõik selle, mis enne neid oli, kui nad kõige vihasemal bolševike-valgekaartlaste võitlemise perioodil suvalise mehe külatänavalt endale poseerima kutsuvad sõduripajuki eest ja tollest kuju välja raiuvad. selle viimase suskavad nad kiriku taha niimoodi, et rahvas tuleb kokku ja kaeb ja kaeb ja kaeb. Silmad jõllis ja härra Zahhar see va skulptor teatab, et see on Juudas, esimene avangardist, esimene antikristlane, esimene, kes võitles selle metsluse vastu. Vaene modell puuakse sellesama kuju külge ja kuju, noh te ise võite kujutada ette, mida kujuga tehti. Umbes samamoodi käitusid handid nendesamade kunstnikega, kes kobisid kohale, et noid venestada. Film iseenesest on natuke pikk, natuke lonkav, aga praeguses olukorras küllaltki põnev vaatamine. Põnevad on ka need va loomastseenid, kus koertele seotakse selga tiivad. Selle peale tuleb kohe kuidagi kaasaegne juutuub ja hunnik loomafännidest sõpru meelde. Ja filmikeelde on põimitud ka imeline Venemaa loodus. Aga jah... Minu seansi ajal oli kuulda ka mõnda norskamist.

Revolutsiooni inglid

Pöff on tore. Kiire. Napakas. Hullumeelne ja tore. Selles rütmis ärkamine ja elamine on tore. Uued inimesed. Uus tuhin. Uus elu. Kõike on korraga liiga palju. Liiga sügavalt, liiga kohal.

Eile - see vene film "Revolutsiooni inglid" - vastikult ebamugavalt postmodernistlik, kõned põletusmatuse teemal, Juuda monument, handid, venekeelselt laulev handi mammi jalutusraamiga, tiibadega taevasse lennutatud koerad tsepeliiniga, (no mida te tänapäeva feisbukis ringi tantsides ikka otsite, loomi, vabandust, mina otsin loomi) siil, rahvariietes handid, kassiküünarnukimaa pisikene lugu, mis on venemeelselt kokku räägitud, aga samas sellist üleüldist efekti, nagu poola Jerzy Stuhri film "Kodanik" see ei saavuta. Mõned asjad on naljakad, imelikud, hirmuäratavad, kokkuvõttes tekib ikkagi küsimus, mis juhtus 1934. aastal Handimaal. Selles mõttes on see huvitav film. Aga venestusaktsioon, millega tuleb ilmselt ka ukrainlastel praegu toime tulla, toimib ka selles filmis. Toimub sel hetkel kui Polina Schneider õpetab hantlannadel endale ruuži näkku panna, lõikab maha noore tüdruku pika patsi, surub pisikesele beebile näkku punase huulepulga. Ja on haige, sest Kasu-Mi - see hantide jumalanna, teeb ta haigeks.

Ohjah. Jõudsin noormehele peaaegu sõna otseses mõttes külge lüüa. Ja kommenteerisin mittekülgelöömist nõnda: "Mõnel paremal ajal ma oleks sind praegu löönud."

Minu lõpmatu flirtimis- ja jutustamisjanu ei hoia end kunagi vaka all. Selle pärast on vahel ehk piinlikki.

"Nii et siis praegu on halvem aeg?" küsis noormees vastu.

"Ei, no, ma ei tea. Igal juhul ma ei löö sind. Ennast löön. Mitte füüsiliselt muidugi."


16 november 2014

Mitte minust, aga siiski, kui ma kunagi leian kellegi, kes...


Ilusate ja andekate otsingul

Mõnikord piisab selleks, et tunda hoolitsust ja tähelepanu, lihtsalt pisi-pisikestest asjadest, mille peale esialgu ise nagu ei tulegi. Käisin täna jalutamas. Minu paksuklaasilistele silmadele on tegelikult vaja iga päev natuke ringijalutamist ja kaugelevaatamist. See on selline asi, millega olen sisuliselt terve oma elu tegelenud. Mitte ainult lugemine ja kirjutamine, mitte ainult inimestega suhtlemine. Vaid lihtsalt jalutamine ühest linnaotsast teise, ühest kohvikust teise. Ja selle käigus kaugele vaatamine. 
Täna juhtus aga midagi imelist. Olin jõudnud Kalaranda ja astusin Klaus kohvikusse. Mulle ulatati uksest sisse tulles salvrätikud. Esialgu ei saanud ma isegi aru mis ma nendega tegema pean. Otsisin oma lemmikkohta - diivanit, liikusin kiiresti selle suunas ja istusin maha. Silmad või noh prilliklaasid täitusid uduga ja korraga sain ma aru, miks teenindaja mulle salvrätti pakkus. Selles ainsas liigutuses oli minu jaoks midagi väga erilist. Ja ma ei usu, et see oli isiklik liigutus, see oli professionaalne hoolivus, mida on imeline enda nahal tunda. Kui noormees minult hiljem tellimust võttis, vaatasin kohmetult maha ja teatasin, et minuga ja minu silmadega on see esimene kord, kui keegi pakub salvrätti, et ma ikka näeksin, mis maailmas toimub. 
Aga jah - mingem pühapäeva ilusaid ja andekaid inimesi otsima. Nad on seda väärt.

15 november 2014

Lech Majewski paneb surnute peale mõtlema Pöffil

Ma ei tea, kuhu ma sellel aastal Pöffile jõuan. Täna jõudsin ainult ühele filmile. Natuke hirmus on. Natuke õudne. Natuke arusaamatu. Natuke saamatu ka. Igal juhul see film oli kuidagi selline, et tahaks minna kiiresti kiiresti raamatukogusse. Teha lahti mõni Hendrik Lindepuu tõlgitud Miloszi tekst. Nõndapalju katoliiklust ajab segadusse. Täna öösel nägin unes meeletult palju maju ja losse - olin Igorile Peterburgi külla sõitnud, aga see ei saanud olla Venemaa, seal oli liiga palju ilusaid maju (mitte, et Venemaal neid poleks). See lihtsalt ei saanud see olla. Hirmus hakkas, kui ma seal ringi seiklesin. Ja põnev. Mul on tunne, et ma varsti sõidan ära. Ma ei ole ikka veel selgeks saanud, et kuhu, aga kuhugi kindlasti.

Täna käisin "Koerte põuda" vaatamas. Selles oli oma täiuslik, segiajav, hullumeelne - natuke isegi ehk mõistatuslik tukslemine. Imelik oli, et mõned vaatajad tõusid püsti ja läksid poole pealt minema. Koerte põud oli immanentne - ta jõudis igale poole kohale, olles samal ajal põhjani arusaamatu. Ma olin õnnelik, et tegu oli endise sümbolismi lektoriga, kes töötas supermarketi kassapidajana, temas oli midagi üliminulikku. Käisin ükspäev istumas Kristiine keskuses lõuna ajal viisteist minutit ja jälgisin, kuidas LHVpanga esindaja määris inimestele pensione kaela. Ilus tüdruk, pikkade juustega, valis ka lõpuks mehi ja nood põrkasid tagasi, eemaldusid ja nii edasi ja nii edasi. Mõistsin, et see viisteist minutit või õigemini pool tundi olen ka mina vaikne ja rahulik, keeldun ahmimast sisse seda perioodilist ülinõudlikku töölolemist, lähenemist kliendile, kaugenemist kliendist, et tol oleks oma õhk mida hingata. Too viisteist minutit, kui ma saan lihtsalt jälgida seda lõputut askeldamist, liikumist kellegi poole, kellestki mööda, kellessegi, kellenagi. Mask näole surutud ja teadmine surematusest ja igavikulisusest tagataskus varuks hoitud. Seda müüa ei saa, osta ka mitte. See lihtsalt on. Ja sellele taandub lõpuks kõik. Tehku need suured firmajuhid midatahes. Mona Lisa jääb.

Mind külastavad aegajalt unedes ikka need, kes küsivad, et kas kõik on korras, et kas minu elus läheb kõik nii nagu peab. Eks ikka perekond. Kuigi nende külastamine hirmutab mind põhjalikult. Vahel ei saa ma pärast nende olemist - tükk aega korralikult öösiti magada, ma tunnen, kuidas nad hingavad (olla ise juba ammu hingetud) minuga ühes toas, kuidas nad võivad iga hetk uksest sisse libiseda. Igasugune katastroof. Igasugune tragöödia. Igasugune äraminek, muutumine millekski, mis elavad ei ole, on seotud inimlikkusega. See on omakorda meie jaoks harva vastuvõetav. Selle vastu võideldakse, sellest püütakse mööda vaadata. Kristlased mõtlevad, et nad lähevad kas põrgusse või taevasse, budistid usuvad, et nad sünnivad, kas putuka, puu või kuningana, kui nad just ei kirgastu. Ometi - kõikides nendes uskumustes on veel midagi. Midagi miloszlikku ja monumentaalselt. Missest, et kogu filmi vältel tsiteeritakse Dantet. Missest. 

See väike blondide lokkide ja valge kleidiga lumivalge liilia käes tüdruk, see vana mees keset andywarhollikult üliasju täis supermarketit [seda kõike ei olnud 30 või 35 aastat tagasi sovetimaades, see kõik oli vaid unistus valikutest, mis ajavad meid tänapäeval täiesti endast välja], see vanamees adraga ja kahe hiigelsuure härjaga keset popmaailma imet, keset uinutavat reaalsust, kus kõik valivad endale mänguasju ja potte. See peaaegu, et paaniline mõistmine, mis minus toimub, kui tunnen, et saan aru, miks poolakad vihkavad nii palju venelasi. 2010. aasta lennukatastroof, kus sureb 85 poola eliiti kuuluvat inimest, teel Venemaale olevas lennukis, kes nad kõik selles hirmsas ja nõiduslikus filmis kaasa mängivad, dokumentaalkaadrites, vaikselt, vähemdokumentaalkaadrites meenub "Armastajate igavene elu", sest ka siin on peaosatäitjad täiuslikud intellektuaalid, keda kohates haarab hirm. Pildid. Pildid. Pildid, mis lõikuvad silmamunadesse. Surnud, kes paluvad ellujäänul kirjutada luuletusi.



14 november 2014

Luuletaja vend

Kõik räägivad itndusest, viimati ka Viiking, lebas siin ja rääkis, naised on naeruväärsed, kui nad seda asja ajavad. (Ja ma muudkui mõtlen, et kuidas ta niimoodi julgeb rääkida, aga noh, ma ei pea selliste asjade peale mõtlema) Igal juhul mina räägin ka it-vennast ja hra Johnny B vennast.

Musta laega saalis on hästi tore käia. Eriti siis, kui saab korraga teada, et Johnny B Isotamme vend Ain Isotamm on programmeerimisguru. Ehkki järgmisel päeval ja informaatika leti ees, sest saalis mainitakse toda vaid ühes ettekandes (võib-olla mõnes teises ka, aga siiski) Ja tal on isegi raamat ilmunud.


11 november 2014

Furoor

Furoori tekitamine ja furoori jäämine. Igal juhul on mul see vahel raske. Pilk praegusesse graafikusse ja mu sees tõmbub kuidagi kokku - imelik on. Iga päev töö. Niimoodi 7 päeva järjest. 4 raamatupoes, 3 pöffikassas. Ma muidugi ootan seda mõnes mõttes kannatamatult - seda võimalust kirjutada-lugeda-inimestega suhelda-suhestuda. Alati ei jõua. Füüsiliselt. Vaimselt ja nii edasi. Seisime oma töökaaslasega täna ja rääkisime. Ta on lihtsalt väga väga hea inimene. Mitte nagu Iluskolleeg või Poeet või Väike Prints või Viiking - ma mõtlen füüsiliselt, mitte just ilus, mitte just ligitõmbav. Aga kuidagi omamoodi hell ja soe. Kuidagi selline, et paneb natuke ümber hindama minu tavalisi väärtusi - et olgu ilus, tark ja andekas, et olgu murdja. No mis ma nende murdjatega ikka pihta hakkan - otsivad endale uued naised ja nii ongi, nii jääbki. Aga mõned inimesed püsivad - nagu mingid ilmapuud või kaevud või midagi, mis sa leiad ka aastaid hiljem oma elus tukslevat, vaatad silma ja mõistad korraga enda ilmeksimatut normaalsust, sest nad kuidagi oma olemasoluga annavad mõista, et nad hoolivad. Ja nendega ei saa kunagi ülbelt käituda, sest nende sõprusest ilma jäämine võrdub valuga, mida ei ela üle. Nendele saab kindel olla, ka siis kui muidu ei olda mitte milleski kindel.

Minu kolleeg ja minu kursusvend - mõlemad on sellised, nähtamatult kohal ja hädavajalikud. Nagu selles Doris Kareva luuletuses. Mõtlen küll kogu aeg, et mismoodi, et kuidas, et ärge nüüd rääkige mulle, et see ei ole võimalik, et inimese olemasolu peab olema tugevalt tajutav, aga tegelikult ega ta ei pea ikka küll.

Kasvan. Ja ometi olen kohutavalt õnnelik, et olen vähemasti püüdnud Poeediga puuvõrasid silmitsi ja südametsi haarata, Väikse Printsiga karaktereid välja mõelnud keset Nigeeria kuumust, Viikingiga uskunud hetke ilusse. Ma olen tänulik oma jultumusele ja rumalusele, sest nad panevad mind otsima igas inimeses ehedust, headust, soojust, võimsust. Ja seda kõike neis ka on. Nagu minuski.

Klient: "Ma ei taha ebaviisakas olla, aga ma tõesti tahaks üksi raamatut otsida."

Mina oma peas: "Te ei olegi, te väljendate oma vajadusi, Lõppude lõpuks on see kõige tähtsam minu poes, et te väljendaksite oma vajadusi. Aitäh."

09 november 2014

Palju eesti kirjandust ja segiminemiseni armastusväärne vampiirlik olemine

Ma olen praegu sassi läinud. Tüüpiline. Absoluutselt tüüpiline ja tüütu.

Sellest ma muide tänases õhtus rääkisingi.

Mõnedel päevadel on see naljakas tunne, kus kasvad. Sõbrad, punane vein, morbiidne ja vähemmorbiidne olemine enne või pärast. Hommikul ärkad külmas ja õhtul keerad saba õrrele kuumas. Ja muudkui unistad, käed tipivad sõnu ja sõnad tipivad käsi. Ma ju siin teatan kõigile, et maailm ongi üks pisut keeruline ja tegelikult üliilus koht. Hercule Poirot rõõmustab oma julguses tappa oma viimane mõrvar, viimane vaikne vampiir. Grossmann kirjutab oma romaanis "Maailma otsa" - kahest inimesest, kes ilmselt ei tea, kas nad elavad, või kuidas nad elavad. Küsimus jääb, kas keegi üldse kunagi teab, kuidas ta elab. Nende kahe puhul tekib muidugi see probleem, et nad on sõjas, Palestiina ja Iisraeli vahelises sõjas ja nad on leidnud teineteist või nad pole veel leidnud, tegelikult on palju huvitavam nendega, kes teiste meelest on leidnud teineteist, aga ise pole veel sellest arugi saanud, et nad on kedagi leidnud. Aga jah, ma pole veel nii kaugele jõudnud, et teada, mis nad on teinud. Aga jah, punane vein Maret ja Ivo ja mingisugune vaikne sisemine vampiir.

Ja mõni teine päev käis minu poes üks väga äge tegelane. 


Käivad siin poes. Küsivad ainult Vadi uut raamatut ("Kuidas me kõik niimoodi läheme"), mismõttes, tõin kohe Jan Kausi uue romaani "Mina olen elus", Andrus Kasemaa raamatu "Minu viimane raamat", Mudlumi jutukogu "Tõsine inimene" (Zaumi peale raputati üheselt mõistetavalt pead, et ei, see neile ei sobi), Ly Seppeli luulekogu "Kunas kodu saab valmis?", Janar Ala "Ekraanirituaalid". Ja see on ainult kahe nädala jooksul ilmunud. Seda tuleb kindlasti veel ja veel ja veel - nii et tulge aga kiiruga poodi ja võtke lugemisvaim kaasa ja ostke, ostke.
Aga kokkuvõttes - sisuliselt, tulge poodi, sest kõik kohad on eesti kirjandust täis!



Ja üks hirmusvinge DVD ka! 

08 november 2014

Ilusam koht

Mul käisid aafrika inimesed. Nüüd on jälle maailm ilusam koht. Tähendab eestlased, kes on Aafrikas käinud.

07 november 2014

Tülid ja värgid

Mõnikord tuleb lihtsalt oodata. Ja ma ei oska isegi täpselt selgitada mida. Elu? Armastust? Inimesi enda poole tulema oodata. Vennad läksid minu kolimise pärast tülli. Kohutav. Ja mina ainult ringutan käsi. Aru ei saa, et kuidas see üldse võimalik on, et nendega on niimoodi.

06 november 2014

Hommikud ja päevad

Täna oli hästi kummaline hommik. Mul sees kogu aeg tiheneb, muheleb. Laulab. Tantsib ja teeb igasugu muid trikke. Kogu aeg. Ja ma täpselt ei teagi millest see nii on. Juuksuris käisin, läks 15 eurot maksma. Päris naljakas oli. Kolm aastat pole käinud. Sõitsin poolteist tundi ennem kohale, et teada saada täpsemalt, et kus mind lõigatakse. Siret oli oma juuksuri numbri andnud. Noh, saingi endale praktiliselt Sireti soengu. Ainult sisse tahaks kollaseid juukseid, et toredam välja näha. Aga see tuleb järgmine kord.

Sõõrikukohvikus käisin istumas. Seal oli poiss, kes meenutas mulle hirmsasti Kauri. Seest tõmbas õõnsaks. Ainult paksem ja mingisuguse asiaatliku tüdrukuga, jõid kohvi. Imelik. Mul oli korraga tunne, et ma ei taha sinna enam tagasi minna. Ja ma ei oskagi praegu täpselt öelda, miks see tunne oli. Lihtsalt ühel hetkel jõudis korraga kohale, et aitab. Vahel ju aitabki. Pärast seda ootasin Nõmme bussi Vineeri peatuses. Seal oli omakorda poiss, kes meenutas Väikest Printsi. Ja nii see oli. Korraga ma tundsin, et nad on vaja ära lõigata. Et kogu seda jama on vaja kuidagi õgvendada, lõpetada, muuta ja nii edasi. Jah ja seal ta siis oli - see juuksuriproua. Lihtsalt oli. Ja lõikaski mu juuksed maha. Äkki lõikas just need otsad, mida oli vaja lõigata, et enam ei oleks kahetsust ega muud jama. Jama on igal juhul palju. Isegi rohkem kui oleks endalt oodanud.

Meeskonnamängija. Päris tihti küsin endalt, et kas ma olen meeskonnamängija. Ja ega ma ei tea vastust. Ma lihtsalt ei tea. Aga selleks, et suhe kellegagi oleks, on vaja olla meeskonnamängija. Lihtsalt. Muidu pole võimalik. Vähemasti on vaja toime tulla tolle teisega enda kõrval ja enda vihastamishoogude ja muude ebamugavate asjadega, mis meist teevad inimesed. Ohjah. Selle ära tabamine või tunnetamine ajab vahel ikka täiesti endast välja.




01 november 2014

Vihastamise oskus

Inimese enesest välja minemise oskus on alati pisut tugevam, kui ta olema peaks. Ma ei ole sellest täpselt aru saanud, kuidas see toimib, aga see toimib. Toimib väljaspool teisi toimimisi. Toimib, muutudes ebamugavuseks, hullumeelsuseks, hajameelsuseks ja nii edasi. Kuidas säilitada suhteid ka peale seda, kui sa ei ole mingite asjadega nõus, mis teisel öelda on? Kuidas uskuda, et neid inimesi, kes sulle tähtsad on, peaks rohkem olema kui üks? Keeruline. Tahaks vähegi rohkem hoolida.