25 veebruar 2022

Signe Kiisk ja Kati Tikenberg - stressist ja hirmust, konspektid ja lisakirjed minult koolituse "Jah! Õpetajaks!" raames

Signe ja Katiga puutusin kokku juba Apollo ajal. Tol mälestusväärsel 2013. aastal, kui mul oli see artikkel rahapuudusest ja üldse. Ega see kokku puutumine nägi üpris ulmeline välja, tuleb tunnistada. Ma kusjuures ei saanud isegi aru, et ma olin ühe töökaaslase varvastel tatsunud, see on siis, tema autoriteeti pidevalt õõnestanud, kuni Signe ja Kati meie juurde varjutama jõudsid. Ja siis kõik see nende koolitamise värk, kus ma teoorias ülihea olin, aga praktikas paras... Noh mitte just nii hea! Enda jälgimine ongi kõige raskem. Palju keerulisem, kui näiteks Kristi Saare või Britterneweini jälgimine Instas. 

Minu meelest mul tulebki see loengutes lobisemine ja teoretiseerimine palju paremini välja, kui praktiline elu, sest teate küll, praktikas on nii palju muutujaid, millega kohanemine on tegelikult tõeline pähkel. Ja eks ta suhtlemises ongi kõige kõige kõige keerulisem. Mõnikord ei märka isegi konflikti, sest sinu jaoks pole see konflikt, vaid lihtsalt suhtlemine teise inimesega, kes on võib-olla juba tükimat aega sinu peale pahane, sest sa oled väikest sorti paks elevant tema isiklikus portselanipoes. Minu meelest see teebki õpetajaks olemise nii keeruliseks. Või üldse igasugune suhtlemisega seotud olukord võib tekitada tohutult palju stressi. Ja kõige hullem on see, et selle teise inimese jaoks, mitte sinu jaoks. 

Igatahes seoses õpetajakoolitusega on lisandunud veel üks lisakiht teadmisi, millega enda jälgimise osas aina targemaks minna. 

  • Kuidas ära tabada stressi kriitiline piir? - Unehäired on esimene indikaator, et kuskilt nurga tagant hakkab lähenema depressioon. Kui ikka korralikult välja puhata ei saa, siis ongi võimatu normaalselt jälgida oma käitumist ja teistele normaalselt reageerida. 
  • Kui oskame oma käitumist piisavalt hästi reflekteerida, siis oskame ka elada stressivabamalt. 
  • Peas on olemas nii toetavad mõtted kui ka piiravad mõtted. Neid ei saa panna kokku kui positiivseid või negatiivseid mõtteid, need pigem sõltuvad olukorrast, mõni mõte on mõnes olukorras toetav ja teises piirav. Tuleb aga nendest mõtetest aru saada. 
  • Õpetaja hirmud peegelduvad klassiruumis. Lapsed skännivad miimikat, hääletooni, nad peegeldavad tagasi meie ootusi. Milliste mõtetega tööpäeva alustan? Selliselt vaatavad ka lapsed meile vastu. 
  • Tulevikku peab planeerima, tuleviku pärast ei tasu muretseda. Planeerimisel ja muretsemisel on vahe. Planeerimise puhul asub inimene tegutsema, muretsemise puhul ta lihtsalt kogub negatiivset emotsiooni endasse. Kusjuures sellele oponeeris Jüri Kolk Kaisa Lingiga rääkides Gogolis.  Muretsemine on tegelikult mõnes situatsioonis ikkagi vajalik, sest ta laseb auru inimesest välja, mis on tore. Eks meile sellepärast meeldivadki luuletused, ilukirjandus, kunst, teater, tants jne jne. Mõnikord on vaja, et sõnastataks ära meie haavatavus, hirmud, ahastus, ängistus. Selles mõttes, et kogu aeg ei saa ju ülipositiivne olla. Ei peagi, aga kui kooliõpetaja on pidevalt ahastuses ja paanikas, siis eks see lõpeb sellega, et tema lapsed lihtsalt ei kuula tema sõna ja sõidavad tast ühte ja teist pidi üle. Ehk siis tegelikult on luuletajal, kirjandusteadlasel või kirjanikul üpris raske olla õpetaja. Samas minu meelest võib neid töid teha paralleelselt. Jakob Liiv Juhan Liivi vend oligi pedagoog mitte luuletaja, kuigi luuletusi kirjutas temagi. Mõtlema paneb see asi igatahes. Ma ausalt tahaks loota, et ka kirjanik võib n-ö normaalne inimene olla. 
  • Mitte vaadata/lugeda/kuulata seda, mis mu hirme toidab. Keerata kinni oma sotsmeedia kanalid. Ei teagi, kas seegi on päris õige, aga ilmselt tuleks lihtsalt olla vähem tundlik paljude asjade suhtes, hoida oma selg sirge. Praeguses olukorras, kus Ukrainat rünnatakse, on see eriti huvitav mõte, aga eks see käib ka asja juurde, et peab olema üle oma olukorrast või vähemalt näitama, et oled üle, et see ei ole praegu see, millega me tegeleme, et oleme siin ja praegu olukorras, mitte juba võitlemas Putini sõjaväelastega. 
  • Oma piiranguid ei tohi teistele pähe panna. Ehk kui sul mingi tüdrukuga deitides õnneks ei läinud, siis edasi ei räägi, et tegu on lolli inimesega. Edasi ütled seda, mis oli väga hea selle kohtamise juures. Ise olen märganud, kuidas jube mõnus on, kui inimesed ei räägi teistest inimestest halba või õigemini lasevad kogeda teist inimest ise ja teha oma otsuseid ise. Sama olukord kehtib ka klassikomplektide kohta. 
  • Isetäituv ennustus on selle põhimõtte puhul kõige halvem lõpptulemus. Esiteks selekteerib su aju välja just selle, mis su tuttav sulle välja tõi. Et kui tead mingi inimese kohta midagi halba ja hakkad seda plaaniliselt ootama, siis kogu su miimika, kehahoiak, hääletoon - kõik ütleb sellele inimesele, et sa teda kardad ja tema hakkab ka kartma ja siis noh... Teiseks jõuab käitumine nii kaugele, et oled pinges ja ega sel teisel inimesel või inimrühmal polegi sinuga midagi pihta hakata, võib-olla, kui sul on natuke väiksemat sorti aju, siis võtad kätte ja teed teisele liiga ka. Selles mõttes on tõenäoliselt päris nõme, kui puutume kokku rassismi või homofoobiaga ja siis vastavalt sellele hakkame inimestega nõmedalt käituma. Lihtne on öelda, ta ju homo või ta ju must või ta ju venelane, seega ta pole inimene, ta võib isegi põlema pista, teda võib mõnitada. Mind eelmise aasta kevadel šokeerinud uudis Normunds Kindžuli surmast, mitte tavalise inimese surmast vaid 30aastase meditsiinitöötaja surmast. Mees käis politseis, kes ei kaitsnud teda.  
  • Kokkulepped tuleks teha juba esimeses tunnis ja neist kinni pidada nii palju, kui võimalik. Ja neid kogu aeg meelde tuletada ja lapsedki tuletavad neid meelde. Kokkulepped võiks teha koos - lapsed peaksid osalema kokkulepe tegemises. Alati peaks nende suhtes olema toetav hoiak, mis tugineb 1) iseendasse lugupidav suhtumine 2) õpilastesse lugupidav suhtumine 3) koolisüsteemi lugupidav suhtumine. Selliselt formeerub turvaline ümbrus. 
  • Tegelikult tasuks teha ka iga teema kohta, antud juhul küll õpetajaks saamise kohta eraldi tabel, kus on kirjas toetavad ja piiravad mõtted iseenda kohta, teiste kohta ja organisatsiooni kohta. Sealjuures tuleks lahti võtta kõik need mõtted ja uurida, kas tegu on faktiga (midagi, mida ei saa muuta, mis nüüd ja praegu toimub, mis on) või tegu on tõekspidamisega (subjektiivne, isiklik arvamus asja kohta). Inimene mõtleb tõekspidamistes. Kuidas vabaneda piiravatest mõtetest? (olgu nad siis faktid või tõekspidamised) 
  • Fakt, mis mind piirab, tuleb lahti võtta kolme küsimusega: 1) kuidas suhtud probleemi? (mismoodi seda näed, seda olukorda, mis su ümber toimub 2) Mis võimalusi see olukord loob? 3) Mida sellest olukorrast õppida? 
  • Tõekspidamine, mis mind piirab, tuleb lahti võtta kolme küsimusega: 1) Kas see tõesti on nii? või sa mõtled, et see on nii? Kust see mõte tuleb? Vaidlusta see mõte! (noh, näiteks, et see klass on raske klass) 2) Mis võimalusi see mulle loob? 3) Mida see on tulnud mulle õpetama?
  • Piirava mõtte eesmärk on meid hoida ohtude eest. Mõnikord on olukord nii ohtlik, et tulebki põgeneda. See on okei. Lihtsalt kõike, ka põgenemist tuleks teha mõtestatult. 
  • Negatiivne kogemus - saab alati reflektsiooniga toetavaks mõtteks teha. Mida mina oleks saanud teha teisiti? Järgmine kord teengi teisiti. 
  • Me ei saa alati valida, mida me teeme, siis peab valima seda, millise tundega me seda teeme. Toetav mõte juhib meie tegevust. Tunne tuleb alati mõtlemisest. Seega ükskõik, mis me n-ö tegema peame mõtleme selle mõnusaks. 

22 veebruar 2022

Ennastjuhtiv õppija - Kriste Talvingu teine loeng

 Oluline aspekt viimasest konspektist oli minu meelest just see, et enam ei vajata tehasetöölisi, kellele ütled, et nii ja nii on vaja kätt liigutada ja siis ta liigutabki nii ja nii kätt umbes kogu aeg. Et on nii-öelda väga nutikas ja tark juht, kelle alluvuses töötavad sisuliselt tööriistad, mitte aga inimesed oma peaga. Viimased sõnad kõlavad tänapäeval päris jaburalt. Sellegipoolest on vajalik, et laps suudaks ennast ise juhtida. Miskisepärast tuleb mul meelde see viies klass Võrusoo põhikoolis, kus ma päriselt avastasin õppimise. Aga see selleks! Jätkan konspekti jagamist. 

  • Motivatsioon on eraldi teema! Sisemine motivatsioon on hea, väline on tegelikult paha. Palju on neid nn viielisi õpilasi, kes tegelikult mitte millestki mitte midagi eriti ei tea. Sisemine motivatsioon on see, kui võtame automaatselt mingit tegevust mõnuga! Sellega on jumala tšill nendes ainetes, mis meile meeldivad. Kusjuures minulegi on matemaatika viiendas klassis väga meeldinud! Ma vist käisin isegi maakondlikul matemaatika olümpiaadil just põhikooli esimestel aastatel. Mismoodi motiveerida ennast tegema asju, mis ilmselgelt ei tule kohe-kohe minu juurde, vaid millega tegelemine võtab tõsiselt aega. Ja vahepeal on tunne, et vana perse, mis nüüd edasi saab... Umbes nagu mul tekkis ülikoolis kirjandusteadust õppides, päris vastik tunne, kui kompad pimeduses omaenda võimekuse piire ja seda teed sa ju kogu oma elu, kui sa just Oblomov pole! 
  • Ennastjuhtiv õppija oskab enda tegevust ja käitumist juhtida - ehk ta tabab ära, kui on motivatsioonipuudus ja hakkab sellega tegelema. 
  • Motivatsiooni aitab suurendada - hästi valitud eesmärk! Ehk tagasi minnes tunni struktuuri juurde, tuleks see niimoodi paika panna, et lapsed näeks, kuhu tund liigub, mis on nende tegevuse eesmärk. Samas peaks õpetaja pidevalt jälgima, kas lapsed saavad temast aru, kui palju on neil eelteadmisi, mille külge kinnitada uut infot ja õpetaja peaks olema valmis iga kell struktuuri pisut muutma. 
  • My role as a teacher is to evaluate the effect I have on my students. It is to know my impact, it is to understand the impact , and it is to act on this knowing and understanding. 
  • Mina ja õpilane - peab õpetama õpilast ennast ise aitama, et nad oskaks ennast kodus ise aidata. Huvitav oli see, et Kriste Talving tõi välja statistika, kus oli kirjas, et mis kõige rohkem mõjutab õpitulemusi: kodu, vanemad, kooli juhtkond, õpetaja, õpilane ise. Ja loomulikult arvasime me kambakesti, et kodu ja vanemad on ikka kõige suurema mõjuga, aga ei tegelikult on kõige suurem mõju õpilasel endal. See tähendab, et kooli kõige olulisem ülesanne on õpetada last õppima. 
  • Järjepidevalt tuleb lapsele kõikides kooliastmetes õpetada, kuidas õppida. Mida on oluline, aga kuidas on kõige tähtsam! 
  • See õpetada õppima käib kaasas kõikides aineõppe olukordades. 
  • Aktiveerid eelteadmised!
  • Raamat, mida võiks ilmselt minusugused uurida, on "Kuidas õppida õppima?"
  • Enesetunne on ülioluline!
  • Üle lugemine ei aita! Teksti või videoga töötamise strateegiline plaan peaks olema paigas lapsel, kui ta üritab midagi meelde jätta. 
  • Kõige olulisem on ennastjuhtiv õpetaja. Iseenesest on seegi ju omaette õppimisvõimalus. 
  • Ära kiida oma õpilast, vaid kirjelda tema tegevust ja temas toimunud muutusi ja protsessi, milles ta õpib. 
  • Lase õpilasel, kes tegi kodutöö ära ja selle ette luges, kirjeldada, et mismoodi ta seda tegi. Kui ta on edukalt ülesande lahendanud, siis küsi, kuidas ta selleni jõudis ja  las selgitab ülejäänutele oma strateegiat. Ka siis kui asi on kehvasti tehtud, tuleks lasta lapsel selgitada, et miks nii läks ja et järgmine kord võiks äkki paremini minna. 
  • Lugeda võiks ka "Õpime üheskoos õppima". 
  • Õpilasele tuleb õpetada iseendasse sõbralikku suhtumist. 
  • Testi puhul tuleb alati edasi minna, kui kohe ei tule vastust ühele või teisele küsimusele. 
  • Koostöine õppimine soodustab motivatsiooni. 
  • Kõige hullem kuritegu on see, kui sa ei tea, et teed midagi valesti. Sellepärast tuleb reflekteerida ja mõtiskleda oma tegevuse üle. Mitte ainult õpetajatel, aga neil eelkõige, sest nende tegevus mõjutab põhimõtteliselt kogu ühiskonda varem või hiljem...

21 veebruar 2022

Kriste Talvingu õpikorralduse muutumine ja selle muutumise vajalikkus - konspekti taoline asi

 Kuna sellel nädavahetusel viibisin taas sellisel koolitusel nagu "Jah! Õpetajaks!", siis tahaksin jagada minu jaoks huvitavaid mõtteid, mis olen saanud juba neljalt koolituspäevalt erinevatelt väga põnevatelt lektoritelt! Õpetamine ja pedagoogika on omaette maailm, mille kohta on kindlasti palju raamatuid, mida läbi lugeda! Igatahes mina meenutan endale praegu ülikooli tudengit, kes kõik õppejõu sõnad püüab üles kirjutada ja meelde jätta. 

Aga nagu ikka... 

Teate küll!

Igatahes alustan sellistest minu jaoks ahhaa-lausetest, mis on tegelikult täitsa nagu talupojatarkus, aga kui sa tegeled ainult kiirete olukordade lahendamisega ja muudkui eneseotsingutega, siis lõpptulemus võibki olla suhteliselt nutmaajav ignorantsus töökorralduse ja õpikorralduse parandamise osas. 

Kriste Talving ja tema imeline loeng õpikorraldusest ja selle muutumise vajalikkusest

  • Uus teadmine hakkab eelmise teadmise külge! See ongi põhjus, miks õpetajad uusi tunde algavad küsimustega, millele me üldjuhul teame vastust. Sinna juurde saab lisada neid teisi teadmisi. Kusjuures eriti kavalad õpetajad võtavad uue teema puhul kätte ja lasevad lastel endal küsimused õpetajale teha ja siis saavad nad teada, kui palju lapsed teavad...  Igatahes õppija seisukohalt on see ju väga mõistlik käitumine! 
  • Kokkulepped - alati peab alustama kokkulepetest, seda mainis ka Signe Kiisk, et nii kui ta oli kokku leppinud koos lastega ehk läbi rääkinud, mismoodi tunnis käituda, siis oli kohe mitu korda lihtsam tunnis õpetada. Võib kohe panna kirja esimesel tunnil ja kokkulepetel viidata, alati, kui kumbki kokkuleppijatest märkab rikkumist. Ja need peaksid olema mõlemapoolsed ehk need võiks tegelikult läbi arutada ja ka ise teha järelandmisi, kui õpilased omapoolsed kokkulepped või vaidlused välja toovad.
  • See, mis tunnis toimuma hakkab, võiks-peaks olema etteennustatav. Ehk õpilased võiks teada, mis neid ees ootab iga kord, kui tund algab, ehk õpetaja peaks tegema korraliku sissejuhatuse tunni strukuuri, et mis õpilasi tunnis ees ootab.
  • Igatahes tuleb meeles pidada et: kui õpilasel on häda ja su plaan lendab puu taha, sest me ei tea, kust tulevad õpilase teadmised, siis on see täiesti okei. 
  • Motivatsioon - see on kvalitatiivne siis, kui õpilane ise tunneb, et tal on seda vaja.
  • Õpetajaks olemine - on väga teadlik töö iseendaga
  • See algab sellest, et kui olete rusikaga lauale löönud ja karjunud, sest tahate, et asjad saaks kiiresti tehtud, siis tegelikult laps sellises närvilises keskkonnas ei õpi. Stressiärevuses ei toimu õppimist. Rõhk on teadmistel, mitte kiirusel, millega õpilased need teadmised kätte saavad. Oluline on mittenähtav ehk see, mis toimub inimese peas.
  • Peame aru saama, et kogu meie tegevus mõjutab õppija psüühikat. Meie lahendused peaksid olema pikemaajalised, vaeva tuleb rohkem näha.
  • kuidas teadmised meie sisse tekivad õpib kõige paremini see, kellel on selg märg ehk ta on endast  andnud kõik. 
  • lapsi hoidvalt tuleks neid tööle stimuleerida. 
  • algatusvõime peab tulema lapsest, sest selliseid inimesi, mitte mutrikesi tehasesse, vaid neid, kes suudavad probleeme ise näha ja lahendada vajab meie praegune süsteem kõige rohkem
  • tegeleme üldpädevustega
  • Oma lapsi tuleb tundma õppida - oma ainet saab neile kõige paremini selgeks teha läbi selle, et seostad seda nende lemmiktegevusega ehk hobiga, näiteks Ott Tänak hakkas matemaatikat hoopis uue pilguga vaatama pärast seda, kui nägi selle otsest seost autoralliga! 
  • Liikumine aitab keskenduda ja asju meelde jätta. (aastal 2006 tõusid mu lapsed ikka iga mõne aja tagant toolist püsti, et hiljem edasi õppida. Kusjuures toimus teatud rahunemine. 
  • See lause "Ma ei ole selles eriti hea" - ei ole õige selles mõttes, et see ongi väljakutse, mis õpilane peab vastu võtma ja millega silmitsi seisma. Mina ka ei olnud kudumises hea, aga sai see tehtud ja sai palju tehtud, sest meil oli lihtsalt super tööõpetuse õpetaja Karmen Luiga! Las õpilane leiab oma motivatsiooni selles! Päriselus ei ole ju niimoodi, et ma ei ole eriti hea ajajuhtimises... Võtame selles aines lõdvemalt... 
  • Samas olin väga hea (ehk viied ja neljad) geograafias ja bioloogias põhikooli ajal, aga väga vähe on sellest kõigest meeles, sest Eha Klaassen oli üsna karm ja kuri ja meil läks tema peale vaatamiseks rohkem energiat, kui nende ainete õppimiseks. Seda tõi välja ka Kriste Talving, et jah kõik viied füüsikas, praegu puudub igasugune teadmine sellest... 
  • Õpetajal toimub pidev eneseanalüüs, mille käigus võib otse õpilastelt küsida, et mis teile meeldis, miks ei meeldinud, kui vastus on, et on raske ja tegin vigu, siis patsatagu õpetaja enda õlale, sest saigi selja märjaks aetud. (oluline on muidugi, et poleks liiga raske, kus ei ole motivatsiooni mitte kui midagi teha) 

16 veebruar 2022

Titemajandus üheksandamal kuul ja tite vastupidavuse proovitunnid

  Nii... Sellel aastal oli mul siis selline valentinipäev. Või sõbrapäev. Igatahes poisile suutsin teda söögitoolist välja tõstes sinika tekitada ja sain sellest alles hiljem aru, kui mähkusid vahetama hakkasime. Klutt kukkus nutma päris haledalt, aga kuna ta on väga vastupidava loomuga, siis nigu niuh jäi rahulikumaks ja rahulikumaks, kuni tal oli täitsa kama kaks, mis aia tal seal vasakul reiel on ja tegeles oma titendusega võimsalt edasi. 

On mida väikeselt inimeselt õppida, eksole! Ma ei teagi, kas ma andeks sain, aga igatahes ei kavatsetud selle ühe tühja sinika pärast nutma jääda, sest mis titt ma olen, kui ma isegi maailma tundma ei õpi. 

Eile käisime toiduostujahil. Siis suutsin ka titega Gustavi kohvikusse jääda (issand, kui kallis! vastlakukkel 2,80 eurot, vaat... no enam-vähem originaalne oli ka) ja siis tite täiesti üles sulatada suht jahedas Solarise keskuse vestibüülis. Tõmbasin ta soojakotist ja kombest (ta kombest väljas arvab, et tal on sõber kombe) välja ja pea tilkus vett ja müts oli märg ja selg ka... Ootasime oma onu, kes töötab Artises ja sisuliselt võib olla samahästi (geneetiliselt, eksole) minu armsa poja isa, kui tema kaksikvend ehk minu elukaaslane. Oititt oli õnnelik ja nautis ja jahtus maha aeglaselt - vaadeldes samal ajal keerdtreppe ja eskalaatorit ja tavalisi treppe ja rahaautomaati ja inimesi ja nende seljas olevaid riideid ja näitust ja jällegi oma onu ja mind. Muide onule väga meeldib, see on siis, et ta tunneb ennast hirmus tähtsana, kui ta tohib lapsevankrit juhtida, ja see on minu meelest hirmus nunnu ja ma ka alati lasen tal seda teha. Henryku ja tema kaksikvenna ema arvab, et onu Ra teeb kuiva trenni. Loodetavasti! 

Kultuurselt pärast filmi...

Ükspäev kirjutas siin Kaspar Viilup, kuidas Netflixi saab nautida kodus ka ja kinno ei pea ju minema. Noh, ma oleks sellega nõus olnud, ütleme 10 aastat tagasi, kuid samas võib-olla ka mitte, igatahes enne Henrykut võis teha selliseid järeldusi, praegu enam nagu ei ole võimalik. Igasugune kinoskäik on minu tutvusringkonnas midagi ülierilist, üliilusat, vaimustavat, toredat - no minu elukaaslase maailmas küll. Loodetavasti ka minu poja maailmas ja minu maailmas. See tunne, et sa ei istu anonüümselt oma kodus diivani peal ja ei tee vahelduva eduga pause, sest netflixi saab kinni panna igal hetkel, see on lausa hämmastav minu jaoks. See tunne, et mul peaks olema pärast filmi vaatamist arvamus, et ma peaks märkama detaile, mõtestama filmi ülejäänud ümbruse kontekstis. See tunne. 

Ei pea isegi olema filmitudeng, võib olla filmifänn. Sama lugu on põnevate näitustega, hea muusikaga, võrratu kirjandusega. Luulega ka muide! Kui saad kokku inimestega, kes on näinud samu asju, kuulanud samu asju, lugenud samu asju, siis tekib selline laiem perspektiiv, mis toob lähemale selle koha, kus me parasjagu viibime, need inimesed, kes ühte teist või kolmandat vaadanud, kuulanud, lugenud on. Seda vist nimetatakse kultuursuseks või kultuuriks. Ja seda väga mugavalt ainult kodus diivanilt ikkagi ei saa. Nagu mu kehalise kasvatuse õpetaja mulle kunagi ütles: "Ka sport on osa kultuurist." Ja minu meelest ka vestlus, mis väljub feisbukist, messangerist, telefonist - võib olla paaritunnine ja kino uksel ja ajab minusugust titemammat mõnikord lihtsalt pöördesse, kuigi 6 aastat on juba selgeks teinud, et siin ma nüüd siis olen. 

Härrad-preilid-prouad filmihuvilised on ka seal, kus nad on, ja räägivad, räägivad, räägivad. Samasugune situatsioon tabab ilmselt mind ka mõnel kirjandussümpoosiunil, mõnel festivalil, mõnikord kohtudes toredate etenduskunsti inimestega jne jne. Kõik räägivad suurest narratiivist ja et mingi hull peaks kirjutama tänapäeval viieosalise tõe ja õiguse, noh üks väärt mees kirjutas mu meelest peaaegu, et tõe ja õiguse ehk "Serafiima ja Bogdani". Tegelikult saavad suured narratiivid alguse ka väikestest tekstidest, piltidest, muusikapaladest - siis kui me suudame neist omavahel rääkida, neid mõtestada kaasaega sisse rääkides, nende kaudu olla ühenduses oma sõpradega, sugulastega, ka vaenlastega. Mõnele meist isegi ei meeldi "Serafiima ja Bogdan" või minu meelest on supernarratiivseks võimalik mõelda ka Marit Ilisoni tekkmantlid või Kirke Kangro delikaatset elevanti või seesama rokk Hasso Krulli tekst (mis oma sisult paistab välja kui peaaegu, et satanistliku metalbändi laul), see on viimasest luulekogust "Ava": 


Kultuur on koosolemise tunne, kokkujäämise võimalikkus. Kultuur on see, et sa pahandad minuga praegu, sest sa oled kristlane ja sind solvab see luuletus (mis läheb edasi ja kus inkvisiitor piinab Jeesust ja Maarjat). Kultuur on võimalus kuhugi kuuluda ja võimalus öelda, et sulle ei meeldinud, et sa tahaksid midagi paremat, et see ei kõnetanud sind, sest... Ja parem on seda teha kohe pärast kultuurielamuse nautimist, mitte väga palju hiljem. 

Minu jutu mõte on, et Kaspar Viilup, minge palun metsa, kui te arvate, et Netflix on kultuur sellisel moel, nagu on teater, kino, etenduskunst, kui selline. Metsas võite vaadata oma Netflixi. Mina teie asemel läheks kinno ja tuleks sealt koos sõbraga-sõpradega välja ja räägiks, kuidas oli. Päriselt, kuidas oli... Hea oleks kui saaksite seda juttu arendada eesti filmi taustal, aga noh... Kui ei saa, siis ei saa! 

Titt ei ole mul veel kultuuriga kokku puutunud, peab vist Smuuli konverentsi kuulama viima. 

14 veebruar 2022

Fännin täiega Kristi Saare kontot, tule ka lugema!

 Hullumeelne, kuidas mulle hetkel läheb korda Kristi Saare instagramm Kristiinvesteerib. Jeesus! Ägedad stoorid, kus saab kohe mitu korda targemaks. Mida mina tean õigusest? Õigustest? Ma olen küll palgast ja muudest asjadest rääkinud, aga ma ei ole sisuliselt rahatargalt rääkinud, sest pool mu tööturul olemise ajast olen olnud niiöelda rahapaja ja elukoha ja jumal teab veel mille otsingul. Siiani olen. 


10 veebruar 2022

Oblomovlikult toiduni jõudes

 Oblomovi filmi vaatasime... Kokkuvõte - Stolz on nagu Instagrammistaar, kes tahab kõigile näidata, kui õigesti ta sööb (paljasporgand, eksole), kui palju tal on raha, sest ta käib pidevalt reisil, ostab endale uusi riideid, ostab iga aasta endale veelgi uhkemaid ja vägevamaid asju igalt poolt, ühesõnaga teavitab oma kontol, kui hästi tal läheb. Eks ma ka nii feisbukis kui ka instas, pole midagi öelda, muudkui teavitan. Ma muidugi teavitan ka ebamugavusi, aga mitte nii tihti! Ikka tahaks olla parem, ilusam, võimsam - hüpersuperägedam. Sest noh - selline võistlemise tunne, lõputu ameerika keskkoolifilm, milles ma mitte kunagi päriselus osalenud pole. Ma olin nii veider tüdruk, et minuga ei saanud võistelda ja ma ise ka ei osanud kellegagi võistelda, sest kõik teised olid minu jaoks mingi eriti suur müstika, ülikoolis arvasin, et on aeg olla kõige targem ja ilusam, noh... Ei olnud, aga aru ma sellest küll tol ajal ei saanud. Noh kirjutasin enamasti teistest paremini, lugesin justkui rohkem, aga tegelikult magasin, magasin, magasin, magasin, magasin - ligi 20 aastat und ja siis tuli pisike Tohvre ja ütles, et aitab... Võta oma asjad kokku. Aitab Oblomov olemisest, är maga, tegutse, aga ega see Oblomov on üsna mõnus olla. Tohvre muidugist ei meenuta hetkel küll kuidagi Stolzi, aga mine teda tea. 

Igatahes hommikuti püüan ikka nii endale kui ka Henrykule süüa teha. Mõnikord kukub täitsa hästi, mõnikord on kah, aga avastanud olen seda, et kui Henryk mulle ikkagi ütleb, naine, sa ju oskad, siis ma oskan enam-vähem igasugustest toiduainetest kokku keeta enam-vähem toitva asja, justnimelt asja, sest enamasti ei tea ma isegi, mis asi see täpselt on. Pooleldi keedetud, pooleldi praetud, erinevate maitseainetega maitsestatud. 

Näiteks eile õhtul alustasin oma magamaminekut sellega, et jätsin ööks hauduma Rimi kirjud oad ja Rimi odrakruubid. Need ootasid nii 8-10 tundi minu ärkamist ja pidid lisaks veel keema ligi tund aega enne, kui omandasid enam-vähem tarbitava pehmuse. Üldiselt mulle väga meeldivad need imelikud kruubid-oad jne asjad, mis natuke seovad meid kokku talupoegliku päritoluga, mille üle võiks olla uhke. Ja ma ikka ostan neid päris suures koguses, aga siis läheb jälle mõneks ajaks meelest ja paar nädalat sööme pastat, risotot, kartuliputru erinevate kastmetega, seeni või kana kas tomati või paprikaga. Aga mis puudutab odrakruupe, siis nad on üliodavad ja väga põnevad söömisel, eriti kui neid näiteks persilladega maitsestada. 

Ühesõnaga kirjud-oad - selline 100 grammi, odrakruubid - selline 200 grammi - öö läbi keetmiskõlbulikuks ära ligundada, siis tunniks ajaks potti, kuhu võib juurde visata tsipake porgandit, tsipake kartulit, kui te pole kõva peerukott (mina näiteks olen), siis ka pool salatisibulat, samas võib selle visata ka praepannile, kus võib praadida kanafileed, koos paprikaga või tomatiga (ühest täitsa piisab, aga võib olla ka kaks tükki, ise võite vaadata, mismoodi see kõik koos välja näeb). Kui pannil on toimunud selline mõnus praadimine võite potist pannile visata ka odrakruubid, porgandid, kirjud-oad, kõike seda korralikult segades ja segades ja segades lisada perssillade ja ongi valma. 

Katrina ja Henryku lõuna.

Kui olete eriti hea perenaine, siis olete toonud turult maitserohelist (koriander, roheline sibul, petersell, aga lisan veel, et mina ei ole) ja saate selle veel lisaks peale puistata, et teie mees ja teie oleksite eriti hästi söönud ja vitamiinidest pungil. Mina isiklikult pean olema, sest ma olen hiigelsuur tiss hommikuti, lõuna ajal, õhtuti, öösiti. Siis ka kui on paanika, et midagi on valesti, et ai on. Ai on. Midagi pole teha - maailma tundmaõppimisel esineb päris tihti ai-ai-aid. Näiteks miskipärast kerkib maast või peakohalt mingisugune kummuti terav nurk välja ja härrasrahvas jõuab just-just selleni oma pisikese peakesega. 

Allpool Einar Vene pilt, mida käisime Henryku emaga vaatamas. 

Igatahes mõnikord nn emapuhkusel olles tekib tunne, nagu oleksin Oblomov. Keset päeva saab päris põhjalikult põõnatud. 



03 veebruar 2022

Oblomovlikult mõeldes, siis...

13. jaanuari värk

Titt kriiskab nagu mõni hull siga, kes on aiavärava vahele jäänud. Pea valutab sellest. Jaa. Ja muidugi avastas ronimise kui sellise. kukkus pea eespool üle oma tara. Öösel magas minimaalselt. Kartis igasugu asju ja põdes igast asju nagu hull. Natuke hirmus inimene on ta mul ja ma ei tea, mis temaga teha ja kuhu temaga minna. Täna lähme ilmselt sõbranna, minu ja Henryku sõbranna sünnipäevale. 

Noh, sünnipäeval ta igatahes ei kriisanud. Magas. 

Praeguseks ehk nädal hiljemaks on elu titel muutunud palju rahulikumaks ja normaalsemaks. Või noh meil on muutunud vaiksemaks see kõik ei karjuta täiest kõrist. Oodatakse mingit hetke ja tahetakse teada, mis edasi saab. Aga helid on muutunud titele kohati talumatuks ja hirmuäratavaks. Nädalavahetusel sai lihtsalt issiga linna peal hängitud ja asju tehtud. 

3. veebruar

Loen magava tite kõrvalt "Oblomovit". Mäletan, kui vaimustuses olin ma filmist, too 18-20 aastat tagasi, kui Mihhalkovil oli sünniaastapäev. Ja imelik õdus sisse kukkumine maailma, mis mõneski mõttes siiani meile kuulub. See teatud sorti laiskus, millega ma ise silmitsi seisan, kui kodus oleme. Aga me püüame, püüame, kuulen muidugi Ivan Gontšarovi üsna jõledat ja mis seal salata küllaltki kriiskavat etteheidete tormi, siin päris alguses. Miskisepärast tuleb meelde see, kuidas ma pärast filmi vaatamist isale teatasin, et vat-vat millised hullud vanamehed need vene vanamehed on. Ega kui nüüd päris aus olla, siis eesti vanamehed ja noormehed või üldse mehed võivad samasugused olla... Ehkki raamatus pöördub ta korralikult vene muinasjuttude poole, et vaata vaata, juba seal on kirjas, et laisk ja loll Ivan Durotšok saab endale kena printsessi, lihtsalt, niisama, eimillegieest, ja sellepärast need venelased nii laisad ja lollid ongi ja sellepärast seda riiki juhivadki need vähem laisad ja lollid, kes viitsivad lisaks riigi juhtimisele, ka rahva raha oma tasku pista... Putin poiss näiteks, aga noh... Loen ja olen kerges hämmingus, kuigi ausalt ausalt  13 aastat raamatumüüjana... Ja siis nagu niuhti käisin ära 9a aasta taguses maailmas, kus ma teatasin kogu Eesti vabariigile, et varsti on suur osa inimestest Soome elama kolinud ja alles jäävad vaid naised, keda peavad ülal pidama mehed, isad, vennad, sõbrad... Noh, nii ta siin parasjagu ju ka on. Ümber õppida soovitati juba siis, seda tahaks vist juba nüüd teha. Tookord... Tookord! Igatahes - titt lisaks sellele, et ta on kihvt, nunnu, röökiv, pruuskav, peeretav (viisakam oleks muidugi tema kohta öelda puuksutav), pissikott, kakakott, oksekott (seda muidugi üliharva), unekott (jubemõnus, kui juhtub seda tegema kodus, saab kirjutada ja lugeda ja üldse... süüa ja... koristada... aga ikkagi enamuse ajast kirjutada ja lugeda... , lisaks sellele on ta MOTIVAATOR. Hiigelmotivaator!