Võru. Jaa, see koht, kust ma pärit olen. Pisike linn. Peaaegu nähtamatu linn. Kunagi oli see lihtsalt mingi ala erinevate riikide vahel - eikellegimaa! Siia ei tulnud ei eestlased ega venelased ega setud ega lätlased ega liivlased. See oli lihtsalt soine ala. Nüüd, kus elekter sügistormis elektriliinid paigast nihutas, oli see jällegi midagi sarnast. Soine ala erinevate riikide vahel, kus võib-olla elavad inimesed ka. No tegelikult elab siin sisuliselt kogu minu pere. Minu vennad, minu vanemad ja minu imearmsad vennalapsed, kes pole veel pesast välja kasvanud. Aga elatud on siin ju ka enne. Minu isa ja tema isa ja tema isaisa ja nii edasi. Minu ema ja tema ema, okei nende esiemad elasid teispool piiri, rääkisid kord setu, siis vene keelt. Rääkisid hääst südamest teineteisega lihtsat keelt ja õpetasid teineteist ube ja herneid ja kõrvitsaid kasvatama, sest paast, too õigeusklike imeasi, tuli üle elada. Võru.
Kohtusime laupäeval Peeter Reemaniga tolle kirvenäitusel Võru Kandle näitusesaalis. Henryk sattus vaimustusse. Mina ei osanud kohe midagi, siis saime teada, et "Tõde ja õigus" kirved olid just sellelt sepalt pärit. Kuulasime ja noogutasime. Nii nagu see ikka käib. Henryk ulatas visiitkaardi ja sa vastu visiitkaardi. Midagi selles kokkusaamises oli imelist. Inimestega kokku saada, keda kogu elu oled näha tahtnud. No, tegelikult mina toda seppa küll väga näha ei oleks tahtnud. Aga see vaimustus, mis sirab filmiinimese silmades, kui ta saab teada, kellegi kohta, kes on loonud lisaatribuudi filmide tarvis, on lausa noh imeteldav. Henrykul tuleb see imetlemine ja imestamine suuremas jaos paremini välja ka kui minul. Mina on kriitiline, kortsutan kulmu ja korisen tsipa hullumeelse moodi. Korisen muidugi sisemiselt. Väliselt lihtsalt tekib selline ujeduse ja veiderdava juhmuse segu. Et tahab ta nüüd siin olla või mitte. Henrykul ei teki sihukest momenti ka, tal on huvitav. Või vähemasti on tal sugestiivne omadus inimesi jaurama panna mistahes teemal. Isegi Marko Mihkelsoniga (omamata suuremat huvi poliitika vastu) oli ta suuteline põhjalikult filmidest rääkima, nii nagu lupsti PÖFFi avamisel. Mina muudkui imestan, kuidas ta selline on, aga näe! Absoluutselt alati!
Ja lapsukestega sai tormises laupäevaõhtus kihvtisti Dungens and Dragonsit mängitud. Paraku sattusime olukorda, kus kõik USA parimad sarjad on selle mängu ilu ikka noh päris kõvasti uhkemaks teinud. Kui ikka kolm tundi järjest koletisi tappa ja ennast punapäiseks võitlejakääbuseks kujutada, kelle nõrkus on suguiha, mida ei saa kohe kuskil kuidagi mängus väljendada ,siis... Jah, igal juhul tundub The Big Bang Theory (Suure paugu teooria) mitmeid kordi paremas seisus oma mänguga. Eriti siis, kui õnnetu Sheldon sunnitakse oma tegelasega muutuma intiimseks Amy tegelasega. Teate küll, kes te olete selle sarja fännid, või ei tea, kui te ei ole selle sarja fännid. Igal juhul see kõle seenevihm ja hall-hall ilm, mis läbi naha kuhugi sügishingesügavustesse poeb, tundub selle kõige taustal palju huvitavam, kui koletiste tapp. Aga eks ta ole. See kõik käibki muide suureks kasvamise juurde. Teed asju, mis sulle meeldivad, need ei pruugi sinu kakskend aastat vanemat tädi väga huvitada, aga sina, kes sa neid asju teed, oled tema jaoks huvitav. Sina oled talle peaaegu oma beebi ehkki noh, mis oma beebi sa talle ikka oled. Sinu pärast on ta võimeline igasugu mänge mängima, sest põnev on teada saada, mis sina teed.
Kõige tipuks jagan teiega muidugi oma toredat loovkirjutamises kirjutatud luuletust!
Inspiratsiooniks muidugi Stephen Kingi raamat "Kirjutamisest":
"Püsige pidevalt põneval teel!"
ütles ta mulle ikka ja veel.
"Saagu te sõnadest õnne ja armu!
Tulgu te lugudest teistelgi tarmu!"
30 oktoober 2019
23 oktoober 2019
Mannapuder
Ega see puder polnudki veel valmis, aga ometi ta oli. See meenutas kõiki neid lapsepõlvehommikuid lasteaias, kui päike tegi tiiru läbi kardinate põrandale ja kappidele. Ja vanemad olid juba läinud ja mannapuder maitses hea. Ja see puder tuletas haiglat meelde, kuhu ta oli sattunud kuu aega tagasi. Tuletas talle podisedes meelde, et ta keha on nõrk, et ta keha vajab hoolitsust, et tema vajab hoolitust, aga tänane hommik ja homne ja ülehomne ja nii edasi lähebki mööda enda eest hoolitsedes.
Naine seisis akna all ja vaatas toda tuumapommi üle elavat rohelist taime, kes vajas samuti hoolitsust. Mõnikord tundus, et see roheline pundar vajab vaid tähelepanelikku pilku ei midagi muud. Temale naine ju putru ei keedaks või kohvi või teed. Mehele ja endale ikka.
Mõnele makstakse selle eest raha, et ta hoolitseb. Mitte palju. Hoolitsemist peetakse osaks inimlikkusest. Naine ei tea, kas see on alati niimoodi, et osa inimeseks olemisest on enda ja teiste eest hoolitsemine. Ja siis kui ei hoolitse enda eest piisavalt hästi või sinu eest ei hoolitseta, siis pannakse teised inimesed haigekassa raha eest hoolitsema.
Puder oli osa haigekassa raha eest saadud hoolitsusest.
Ja see nagu oleks korraga raputanud, naiselt küsinud, et kas ta ikka hoolitses enda eest piisavalt.
* * *
Tänase Tallinna rahvaülikooli loovkirjutamise harjutus. Imelik, kui edev ja ekstravertne ma siiski olen. Oh, kuidas mulle meeldib publik. No ega ma muidu poleks isegi mõelnud, et mis mannapuder ja üldse mis hetk minu päevas. Ja eks see blogipidamine on ka paras publiku tagaotsimine. Igal juhul tuli kirjeldada tänast päeva, kus tegelikult juhtus väga palju, aga see palju oli nii väheoluline. Ei juhtunud midagi üleliia rõõmustavat ega hirmsat ega head ega halba. Juhtus see igapäevane olemine. Inimeseks. Oli õiendamist. Oli kurjustamist. Oli absoluutselt kõike ja eimidagi. Mitte pussugi. Ütleme otse välja - oli midagi väga imelikku ja ilusat selle loo kirjutamise enda sees. Ja selles võõrastele ettelugemises. Ja selle seedimises. Pärast pidi Henrykuga isegi tiiru tegema, et maha rahuneda. Sest korraga oli mu loo sisse kirjutatud tükike mu isiklikku valu, mis osutas olulisele. Aga see ju nii ongi, et see, mis kõige valusam, kui teda piisavalt vaadata, näitab ka seda, mis soe, hell, hea, mis viitab inimeseks olemisele ja selle ilule. Miskipärast tuleb vanaema meelde. Aga ta tuleb vist praktiliselt alati.
Naine seisis akna all ja vaatas toda tuumapommi üle elavat rohelist taime, kes vajas samuti hoolitsust. Mõnikord tundus, et see roheline pundar vajab vaid tähelepanelikku pilku ei midagi muud. Temale naine ju putru ei keedaks või kohvi või teed. Mehele ja endale ikka.
Mõnele makstakse selle eest raha, et ta hoolitseb. Mitte palju. Hoolitsemist peetakse osaks inimlikkusest. Naine ei tea, kas see on alati niimoodi, et osa inimeseks olemisest on enda ja teiste eest hoolitsemine. Ja siis kui ei hoolitse enda eest piisavalt hästi või sinu eest ei hoolitseta, siis pannakse teised inimesed haigekassa raha eest hoolitsema.
Puder oli osa haigekassa raha eest saadud hoolitsusest.
Ja see nagu oleks korraga raputanud, naiselt küsinud, et kas ta ikka hoolitses enda eest piisavalt.
* * *
Tänase Tallinna rahvaülikooli loovkirjutamise harjutus. Imelik, kui edev ja ekstravertne ma siiski olen. Oh, kuidas mulle meeldib publik. No ega ma muidu poleks isegi mõelnud, et mis mannapuder ja üldse mis hetk minu päevas. Ja eks see blogipidamine on ka paras publiku tagaotsimine. Igal juhul tuli kirjeldada tänast päeva, kus tegelikult juhtus väga palju, aga see palju oli nii väheoluline. Ei juhtunud midagi üleliia rõõmustavat ega hirmsat ega head ega halba. Juhtus see igapäevane olemine. Inimeseks. Oli õiendamist. Oli kurjustamist. Oli absoluutselt kõike ja eimidagi. Mitte pussugi. Ütleme otse välja - oli midagi väga imelikku ja ilusat selle loo kirjutamise enda sees. Ja selles võõrastele ettelugemises. Ja selle seedimises. Pärast pidi Henrykuga isegi tiiru tegema, et maha rahuneda. Sest korraga oli mu loo sisse kirjutatud tükike mu isiklikku valu, mis osutas olulisele. Aga see ju nii ongi, et see, mis kõige valusam, kui teda piisavalt vaadata, näitab ka seda, mis soe, hell, hea, mis viitab inimeseks olemisele ja selle ilule. Miskipärast tuleb vanaema meelde. Aga ta tuleb vist praktiliselt alati.
22 oktoober 2019
* * *
Miskipärast täna, kui ma töölt koju tulin ja vist juba teist päeva järjest muudkui loen ja kirjutan, hoidsin silme all toda Intsikurmu tüdrukut, toda, kes minu ja Henryku vastas istus tolles Tallinn-Põlva rongis. Toda, kes mõtiskles kõvahäälselt sõbrannadega sellest, milliseid pükse ta endale jalga panna ei taha. Toda, kes ütles et mõned nendest püksidest teevad temast ema sarnase. See on päris jabur ja päris naljakas lause. "Mai taha välja näha nagu mu ema!" selline teismelisea viimaste aastate lause, millel pole miskit pistmist sellega, mis ta lõpuks võib tahta. Mina ka ei tahtnud väga paljusid asju enne kahekümnendat eluaastat, mõned aastad hiljem ka. Miskipärast. Aga lõpuks saame kõike seda, mida me ei tahtnud. Geneetika muide, ei vea tavaliselt vähemalt välimuses, eriti alt.
Ahjaa! See tuli ka meelde, kuidas need teismekad, kahekümnendate alguses noorukid karjusid tollel Intsikurmu kannatusteteel ehk Põlva rongijaamast Intsikurmu telklasse, et kus kurat on internet ja kas nad peavadki ilma elektrita telgis magama ja üldse pime hakkab. Selle aasta Intsikurmu oli lisaks sellele, et ta oli pime, ka külm. Õhk kobrutas läbi naha ja riiete, nii nagu ta seda ikka teeb. Mõtlematult. Aga korraga. Nii sekundiks selgus minulegi, et nad on vist natuke nooremad kui mina ja natuke rohkem sõltuvad oma nutikast asjandusest, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui isegi sellest sõltun. Nagu oma surnud emast, vanaemast, isegi oma vanatädist, kelle säravad silmad mind ikka kuskil või kuhugi kannavad. Nemad on mõnikord minu nutikad telefonid, mis viivad mind täpselt sellesse hetke, kus on just see muusika, just need lõhnad. Ja too kaheldamatu mõnus lapsepõlveaeg. Ahjaa...
Minu üks veidramaid hobisid on osta kord kuus vist kuukirja "Magija i krasota" ja seda tollesama tädi Nadja kombel, kes elas Lasnamäel, nüüd aga on kalmistul juba varsti aasta. Sellesama tädi kombel tudeerida. Mõnedest sõnadest ma vist päris lõpuni aru ei saa, aga mõned lood on omamoodi armsad ja huvitavad. Näiteks too vanaema, kes kardab on lapselapse pärast, kes on tüdruk ja kannab AINULT pükse ja üldse! Nii ei saa ju korralikult mehele. Kuhu see küll kõlbab! Ja siis vastatakse vaesele lugejale, et soostereotüübid on muutunud, aeg on teine. Laps, ka tütarlaps, võib kanda kauneid (no see on ju tegelikult iga tänapäevase tütarlapse garderoobis olemas) liibuvaid pükse, mille pärast ei pea poisid talle isegi kleidi alla vaatama, võib kohe... Aga loomulikult ei pea! No olgu seda nad seal ajakirjas ei kirjutanud, et liibuvad seksikad püksid tõmbavad poisse niigi ligi. Aga tõmbavad, me teame seda niigi. Igal juhul on tädile või siis noh vanaemale isegi palvesalmike antud, mille sisukokkuvõte on see, et armas jumal, aita mul toime tulla maailmaga, mis minu ümber aina muutub ja muutub. Huvitav, kui Ekrele mõni sellise palve annaks või isegi minule endale, mis siis küll saaks.
Eile tolle kirjutamisasja pärast - sai isegi Walter Zapp üles leitud! Uhke värk! Spioonikaamera on leiutatud Nõmmel, Valdeku tänava majas number 32, Walteri leiutatud. Imelik värk! Miskisepärast on mu memmeke kuidagi mind sellele reale viinud. Võib-olla peaksin isegi sellel real asuma. Real, kus on võimsad eesti kuulsused, võib isegi öelda, et maailmakuulsused. Aga mis ma neist seal ikka. Või teie...
Lugesin lõpuks läbi Tõnu Õnnepalu raamatu "Aaker". Avastasin oma ajusoppides ringi tuhlates, et olen kokku puutunud loodusarmastajatest kirjanikega ja kirjandusega ka varem, et tavaliselt inimesed, kes suudavad jälgida pingsalt ja põnevusega enda ümbrust, suudavad sellest ka hästi kirjutada. Muidugi on neil ka aegade jooksul midagi sinna kolpa ka muud mahutatud, kui lihtlabaselt ümbruse jälgimine. Ses mõttes, et Õnnepalu hämmastab mind oma bioloogi taustaga ikka päris kõvasti ja tekitab mingi lisaõhina.
Muide otsustasin, et sellel sügisel teengi kõiki neid asju, mida olen tahtnud pikka aega teha. See on siis loen raamatuid, kirjutan ja õpin prantsuse keelt. Vahepeal lükkan käima mõne Tedtalki kõneleja ja kuulan, mida põnevat nad räägivad majandusest, loen ehk mõne endale pähe määritud Äripäeva ka läbi ja mõned majandusraamatud ka. Ja vene keel! Hoeh. Ühesõnaga jätkata.
Ahjaa! See tuli ka meelde, kuidas need teismekad, kahekümnendate alguses noorukid karjusid tollel Intsikurmu kannatusteteel ehk Põlva rongijaamast Intsikurmu telklasse, et kus kurat on internet ja kas nad peavadki ilma elektrita telgis magama ja üldse pime hakkab. Selle aasta Intsikurmu oli lisaks sellele, et ta oli pime, ka külm. Õhk kobrutas läbi naha ja riiete, nii nagu ta seda ikka teeb. Mõtlematult. Aga korraga. Nii sekundiks selgus minulegi, et nad on vist natuke nooremad kui mina ja natuke rohkem sõltuvad oma nutikast asjandusest, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui isegi sellest sõltun. Nagu oma surnud emast, vanaemast, isegi oma vanatädist, kelle säravad silmad mind ikka kuskil või kuhugi kannavad. Nemad on mõnikord minu nutikad telefonid, mis viivad mind täpselt sellesse hetke, kus on just see muusika, just need lõhnad. Ja too kaheldamatu mõnus lapsepõlveaeg. Ahjaa...
Minu üks veidramaid hobisid on osta kord kuus vist kuukirja "Magija i krasota" ja seda tollesama tädi Nadja kombel, kes elas Lasnamäel, nüüd aga on kalmistul juba varsti aasta. Sellesama tädi kombel tudeerida. Mõnedest sõnadest ma vist päris lõpuni aru ei saa, aga mõned lood on omamoodi armsad ja huvitavad. Näiteks too vanaema, kes kardab on lapselapse pärast, kes on tüdruk ja kannab AINULT pükse ja üldse! Nii ei saa ju korralikult mehele. Kuhu see küll kõlbab! Ja siis vastatakse vaesele lugejale, et soostereotüübid on muutunud, aeg on teine. Laps, ka tütarlaps, võib kanda kauneid (no see on ju tegelikult iga tänapäevase tütarlapse garderoobis olemas) liibuvaid pükse, mille pärast ei pea poisid talle isegi kleidi alla vaatama, võib kohe... Aga loomulikult ei pea! No olgu seda nad seal ajakirjas ei kirjutanud, et liibuvad seksikad püksid tõmbavad poisse niigi ligi. Aga tõmbavad, me teame seda niigi. Igal juhul on tädile või siis noh vanaemale isegi palvesalmike antud, mille sisukokkuvõte on see, et armas jumal, aita mul toime tulla maailmaga, mis minu ümber aina muutub ja muutub. Huvitav, kui Ekrele mõni sellise palve annaks või isegi minule endale, mis siis küll saaks.
Eile tolle kirjutamisasja pärast - sai isegi Walter Zapp üles leitud! Uhke värk! Spioonikaamera on leiutatud Nõmmel, Valdeku tänava majas number 32, Walteri leiutatud. Imelik värk! Miskisepärast on mu memmeke kuidagi mind sellele reale viinud. Võib-olla peaksin isegi sellel real asuma. Real, kus on võimsad eesti kuulsused, võib isegi öelda, et maailmakuulsused. Aga mis ma neist seal ikka. Või teie...
Lugesin lõpuks läbi Tõnu Õnnepalu raamatu "Aaker". Avastasin oma ajusoppides ringi tuhlates, et olen kokku puutunud loodusarmastajatest kirjanikega ja kirjandusega ka varem, et tavaliselt inimesed, kes suudavad jälgida pingsalt ja põnevusega enda ümbrust, suudavad sellest ka hästi kirjutada. Muidugi on neil ka aegade jooksul midagi sinna kolpa ka muud mahutatud, kui lihtlabaselt ümbruse jälgimine. Ses mõttes, et Õnnepalu hämmastab mind oma bioloogi taustaga ikka päris kõvasti ja tekitab mingi lisaõhina.
Muide otsustasin, et sellel sügisel teengi kõiki neid asju, mida olen tahtnud pikka aega teha. See on siis loen raamatuid, kirjutan ja õpin prantsuse keelt. Vahepeal lükkan käima mõne Tedtalki kõneleja ja kuulan, mida põnevat nad räägivad majandusest, loen ehk mõne endale pähe määritud Äripäeva ka läbi ja mõned majandusraamatud ka. Ja vene keel! Hoeh. Ühesõnaga jätkata.
17 oktoober 2019
Taasalustada iseenda eksistentsiga
Lõpetaksin hea meelega enda ära. Aga ei oska. Enda lõpetamine. Oma sõnade ja vaikuse taga otsimine olukorras, kus tegelikult ei ole vaikust ega ka mitte sõnu, vaid olengi täies elujõus mina. On imelik ja jube ühteaegu. Seega tuleb ennast teadlikult alustada - taasalustada, nii nagu eesti keeli tegelikult tuleks öelda. Alustada kirjutamist, alustada mõtlemist, lugemist, prantsuse keele õppimist. Taasalustada endaks olemise kummastavat, peaaegu laulvat kirjutamist. Millest? Kellest? Kuidas?
Septembri lõpp oli tegelikult kole. Korraga sain aru, et olen täiesti üksi. Inimene ongi oma valuga täiesti üksi. Isegi, kui ta osaliselt jagab seda kõige kallimate inimestega, on ta ikkagi iseenda valu ori või partner. Mõned asjad ei kuulu läbirääkimisele, nad lihtsalt juhtuvad, on. Keegi ei tule mulle rääkima sellest, et ma pean selle kõigega toime tulema, et ma saan hakkama. Ma ei saa. Ma lihtsalt hetkeks murdun. Seisan keset pimedat Tallinna tänavat, millel hunnikus kauneid sügislehti, ja tunnen korraga, et olen piinavalt üksi. Ja mitte kedagi, mitte kunagi, mitte parimateski unenägudes ei tule, ei ole, et ma olengi päriselt ilma. Millest? Tähtsusest. Ja inimesele on tähtis tunda ennast vajalikuna. Ma ei oska isegi täpselt sõnastada, mis see paneb mind end tähtsana tundma kellegi elus. Mõnikord lihtsalt see, et keegi olgu see mu isa või Henryk, hoiab mul käest kinni. Nii see muide toimubki. Keegi hoiab mul käest kinni. Siis ongi kohe vähem valus. Kergem. Isegi kui on valus. Hirmus. Niimoodi et pisarad tulevad.
Ja kõige selle peale tuleb muidugi vanaema meelde. Muide eile sai ta 101aastaseks. Eile näitasin töökaaslasele minu memmekest nooruses. Milliseid kelmid silmad! Milline julge naeratus! Milline kummastavalt minulik olek, mille ta ilmselt pärandas esiteks mu emale, siis minule. Me oleme need prillidega Hermione' id. Noh minu ema ja mina. Vanaemal õnnestus prillidest eemale pääseda. Selline daam oli ta ja vahepeal laudapreili.
Igal juhul oktoobri alguses tekkis mul probleem tegelikult väga olulise küsimusega! Mina olin hetkeks Henryku tüdruksõber. Ainult Henryku tüdruksõber ja selles kõiges on midagi vastikut. Olla oma paganama rolli ori. Nojah. Mulle meeldib olla klienditeenindaja, logistik. Ma ei julge ennast viimasel ajal nimetada kirjandusteadlaseks, luuletajaks või... No ei ole! Või olen? Või mis? Tantsukriitik. Seegi vabatahtlik tegevus, mida enamasti keegi ei märkagi, et teen.
Aga jah. Uusalustada. Taasalustada.
Identiteedi sidumine oma rolliga on midagi kummalist ja valusat, midagi, mille peale ei tulegi muul moel, kui seda identiteeti küsimuse alla sättides. Uurisin mingi päev Martinique´i ajalugu ja sattusin nègritude' i ja crèolitè peale. Seoses prantsuse keele õppimisega, kus olen otsustanud, et teen endale selgeks, mis n-n maakondades mu kallis armas Prantsusmaa siis koosneb. Igal juhul oleme eurooplastena, kuidagi lihtsamini identifiteeritud. Meil on kergem ennast nimetada eestlasteks, prantslasteks, soomlasteks - ja nii edasi. Isegi valgetel ameeriklastel on see lihtne. Aga mõned näed - hakkavad vastu. Õiendavad. Saavad haiget. Teevad haiget. Kõike iseendale ja omasugustele. Siltidega ja siltide puudumisega.
Kuidagi eriti teravalt tuleb see kõik esile seoses Martinique´iga. Ja mina tundun kõigi nende logistika-arvepidaja-müüja asjaga justkui kaotanud oma sideme loomisvõimega. Kirjutamisega. Kirjandusteadusega, mis muide on olnud tugevasti osa minuks olemisest. Aga jah. Kapitalism surub auku. Või ma ise ennast.
Ahjaa. Meelike Saarna loovkirjutamisse läksin Tallinna Rahvaülikooli. Väga põnev on.
Septembri lõpp oli tegelikult kole. Korraga sain aru, et olen täiesti üksi. Inimene ongi oma valuga täiesti üksi. Isegi, kui ta osaliselt jagab seda kõige kallimate inimestega, on ta ikkagi iseenda valu ori või partner. Mõned asjad ei kuulu läbirääkimisele, nad lihtsalt juhtuvad, on. Keegi ei tule mulle rääkima sellest, et ma pean selle kõigega toime tulema, et ma saan hakkama. Ma ei saa. Ma lihtsalt hetkeks murdun. Seisan keset pimedat Tallinna tänavat, millel hunnikus kauneid sügislehti, ja tunnen korraga, et olen piinavalt üksi. Ja mitte kedagi, mitte kunagi, mitte parimateski unenägudes ei tule, ei ole, et ma olengi päriselt ilma. Millest? Tähtsusest. Ja inimesele on tähtis tunda ennast vajalikuna. Ma ei oska isegi täpselt sõnastada, mis see paneb mind end tähtsana tundma kellegi elus. Mõnikord lihtsalt see, et keegi olgu see mu isa või Henryk, hoiab mul käest kinni. Nii see muide toimubki. Keegi hoiab mul käest kinni. Siis ongi kohe vähem valus. Kergem. Isegi kui on valus. Hirmus. Niimoodi et pisarad tulevad.
Ja kõige selle peale tuleb muidugi vanaema meelde. Muide eile sai ta 101aastaseks. Eile näitasin töökaaslasele minu memmekest nooruses. Milliseid kelmid silmad! Milline julge naeratus! Milline kummastavalt minulik olek, mille ta ilmselt pärandas esiteks mu emale, siis minule. Me oleme need prillidega Hermione' id. Noh minu ema ja mina. Vanaemal õnnestus prillidest eemale pääseda. Selline daam oli ta ja vahepeal laudapreili.
Igal juhul oktoobri alguses tekkis mul probleem tegelikult väga olulise küsimusega! Mina olin hetkeks Henryku tüdruksõber. Ainult Henryku tüdruksõber ja selles kõiges on midagi vastikut. Olla oma paganama rolli ori. Nojah. Mulle meeldib olla klienditeenindaja, logistik. Ma ei julge ennast viimasel ajal nimetada kirjandusteadlaseks, luuletajaks või... No ei ole! Või olen? Või mis? Tantsukriitik. Seegi vabatahtlik tegevus, mida enamasti keegi ei märkagi, et teen.
Aga jah. Uusalustada. Taasalustada.
Identiteedi sidumine oma rolliga on midagi kummalist ja valusat, midagi, mille peale ei tulegi muul moel, kui seda identiteeti küsimuse alla sättides. Uurisin mingi päev Martinique´i ajalugu ja sattusin nègritude' i ja crèolitè peale. Seoses prantsuse keele õppimisega, kus olen otsustanud, et teen endale selgeks, mis n-n maakondades mu kallis armas Prantsusmaa siis koosneb. Igal juhul oleme eurooplastena, kuidagi lihtsamini identifiteeritud. Meil on kergem ennast nimetada eestlasteks, prantslasteks, soomlasteks - ja nii edasi. Isegi valgetel ameeriklastel on see lihtne. Aga mõned näed - hakkavad vastu. Õiendavad. Saavad haiget. Teevad haiget. Kõike iseendale ja omasugustele. Siltidega ja siltide puudumisega.
Kuidagi eriti teravalt tuleb see kõik esile seoses Martinique´iga. Ja mina tundun kõigi nende logistika-arvepidaja-müüja asjaga justkui kaotanud oma sideme loomisvõimega. Kirjutamisega. Kirjandusteadusega, mis muide on olnud tugevasti osa minuks olemisest. Aga jah. Kapitalism surub auku. Või ma ise ennast.
Ahjaa. Meelike Saarna loovkirjutamisse läksin Tallinna Rahvaülikooli. Väga põnev on.
Tellimine:
Postitused (Atom)