30 august 2018

Falgi pargist Paldiskini

Ruumitunne. Ilmselt on see loomulik, et kohad tekitavad mõtteid ja mõtted tegusid ja teod uusi kohalugusid. Käisin ükspäev Falki pargis - sain teada, et selle rajas klaveritehase omanik Hans Heinrich Falck. Mitte ainult selle - veel palju teisigi tänavaid, teesid. Sellise suure laia haardega võttis ta enda kätte selle linna käekäigu ja muutis ta elusamaks. Oli suure visiooniga. Võimas vanamees. Isegi Philippe Karell sattus tänu temale arstitudengiks ja kaugele maale keisrit tohterdama. Just-just - keisrit tohterdama. Selline lihtne väike pargike Kassisaba asumis - Veerennist pisut rohkem Pelgulinna poole. Minu linna kõige armsam omadus ongi endast välja kerida pidevalt lugusid inimestest, kes olid.

Ahjaa - täna käisin elu esimest korda Paldiskis. Loomulikult hra Amandus Adamsoni otsimas. Aga tegelikult mitte. Kesse meist teda nüüd niiväga sinna otsima sõidaks? Aga leidsin! Nii nagu see mõnikord juhtub. Leidsin tema ja Salavat Julajevi, kes muide on baškiiride võimekas rahvuskangelane, nii suur, et isegi kuju on püsti pandud.

Aga Paldiski? Miks Paldiski? Sest siin elas üks mu kummalisemaid ja armsamaid toakaaslasi, ikka tollest legendaarsest toast number 213, kus pidasin vastu 2004-2010. Pärnu maantee 59 eksole, maja, mida enam ei ole. Anna - Anja, kõige ilusam, naiivsem, targem, romantilisem, õnnetum, õnnelikum tüdruk maailmas. Minu maailmas ka. Depressioonis, armunud - kõike kõige suuremate vintidega selles maailmas. Jumal tänatud, et mõni meist oskab elada. Tema oskas. Oskab õnneks siiani, või vähemalt ma loodan, et oskab. Ta ei olnud minu meelest kõige ilusam, aga enda meelest oli. Igal juhul oli ta lõpetanud Paldiski vene gümnaasiumi kuldmedaliga ja kobinud nagu kõik korralikud abituriendid Tallinna ülikooli (mõni teine kobib mõnda teise ülikooli, aga see ei tee teda nii korralikuks) matemaatikat tudeerima. Ja kusjuures - ta ju oskas seda, oskas paremini kui keeli ja teadis paremini kui miskit muud.

KUNI... Alati kõikides lugudes algab see sellest lausest - kuni... Ja kuni tuli tolle hetkeni, mil ta kohtus tolle mehega. Ilusa, targa, tugeva, tragi, hoolitseva, tähelepaneliku - jällegi ette võib panna sõna kõige. Kohtus kogemata, kohtus üheksateistaastaselt, kohtus selleks, et see muudaks kogu tema järgneva elu ära. Kohtus siinsamas Paldiskis, sest keegi oli nad mõlemad pimekohtamisele saatnud. Ja siis oli mu armas toanaaber kõige ilusam, kõige targem, kõige parem, kõige hoolitsevam - üldse, viimased kolm aastat mind Henrykuga näinud olete?, noh siis ta oli kõike, mida mina olen praegu kolmekümne kolme aastaselt. Paldiskis loomulikult. Mina muide tunnen ennast vahel ka kõige targemana ja siis lähen tööle või räägin mõne teise inimesega, kes tuleb tänaval vastu. Armastus teeb pimedaks, lolliks, ogaraks - ta on midagi sama hullu kui joomine, lihtsalt ta on palju põhjalikum ja jõhkram, korraga mittearmsamaga kohtudes, toimub mingi kohutav eelaimustest hulluks minev ebakindlus, kas ma ikka olen kõige targem, ilusam, parem - nagu too teine väidab. Mõnikord nad ei väida, lihtsalt jauravad! Aga ühesõnaga minu armas Anja, kes oli pärit sellest samast üsna vaesest sõjaväelaste linnakesest oli armunud ja õppis matemaatikat, mis talle meeldis kogu südamest, oli õnnelik. Ja ta rääkis sellest iga päev, kui õnnelik ta oli - juba aasta aega - juba enne minuga kohtumist - ta alustas seda juttu iga kord kui keegi uksest sisse astus. Nagu mina alustan juttu Henrykust. Natuke punastades, et näe, jälle siin temast, siin. Anja oli armunud.

KUNI... Hra seesamunegi avastas korraga, et tal on naine ja laps. Ja see totakas kirjutas minu toanaabrile telefonisõnumi, et ta ei saa enam. Aasta otsa sai ja nüüd korraga, telefonisõnum! Tohlakas! Anja oli murdunud.  Midagi selles kõiges on ilusat ja hirmsat. Tol hetkel ma veel ei taibanud, kui hirmus see oli. Narrida niimoodi üks noor tüdruk ära, kes oli nii tark, et oleks võinud ükskõik kellele silmad ette teha, aga ei saanud, sest murdus. Murdus väga põhjalikult. See kange pisikese kummalise linna tüdruk sai päriselt haiget. Ja see linn trummeldas mu peas nüüd juba vist isegi üle kümne aasta. See lugu tüdrukust, kes lootis olla armastatud. Ma päris lõppu veel ära ei räägi. Vahepeal leidis ta endale veidra naistemehest DJ, nõmeda sõbranna ja vastiku töö, sest ta lihtsalt murdus füüsiliselt nii põhjalikult, et sai eksmati. Kui ma oleks Anja vanem vend, oleks ma ilmselt tüübi vaese omaks peksnud, aga ma ei olnud. Ma olin lihtsalt suurem osa ajast oma elus kirikus käinud - ma ei teadnud, et... Inimesed võivad niimoodi armuda, sest mina kartsin seda rohkem kui midagi muud. Aga jah. Selles linnas selline tragöödia, mis tol hetkel oli minu jaoks lihtsalt üks suur tüütus, sest... Noh olete te depressioonis inimest näinud? Mina ei tule sellistega toime. Aga olete te tohlakaid näinud? Vot nendega ka ei tule toime. Aga Paldiski passis mu pähe tollest ajast saadik koos Lilleküla rongijaamaga.

SIIANI!

14 august 2018

Ühest näitusest ja ühest mehest, kellele võib ka niimoodi läheneda...

Mõnede asjade kohta võib öelda rutiin. Noh - mul on näiteks selline asi kujunenud näituste külastamisega. Ei saa sinna midagi parata, aga iga nädal tuleb mul vähemalt korra klõps pähe, et peaks minema näiteks Vabaduse platsile Kunstihoonesse või heasse armsasse Hobusepea galeriisse või hoopistükkis Draakonisse või siis EKKMi. Peaks sisse lipsama, et välja lipsata. Vaatama ja võib-olla aru saama.

Suurem osa ajast ma ei saa aru. Selles on midagi masendavat ja kurja. Mõnikord lahvatavad mu sees aga mitmetahulised tunded. Mingisugune teadvustushetk tuleb! Nagu mõni muna oleks pähe kukkunud kuskilt õunapuult, missest et lödi ja pea on seda täis, aga natuke nagu targemaks oleks saanud. Jaa! Mõnikord. Näiteks Kris Lemsalu on selline kunstnik, ehkki mu meelest ehk liigsäbruline on ta looming, Eva Sepping on taoline tüdruk, väga meeldis meile vanaemaga ka Evald Okas, või siis tema Tuhkatriinu, mis minu silmis on printsesside printsess.

Igal juhul on tunne, et mõnikord need mõtted, mis muutuvad pärast toda vaatlust metsikuks ja kõikehaaravaks - lõhuvad mu sisse mingeid kahtlususse. Olen ma normaalne? On inimesed normaalsed? Ega vist mitte. Näiteks see Mare Mikoffi läbitungivate silmadega "J. V. J. 34-aastasena". Huvitav ja pisut veider tegelane, kelle sarnasus Churchilliga võib mõne mehe segadusse ajada. Aga eks ta oligi natuke eesti moodi Churchill. Võib isegi öelda, et meie esimene tšill - nauding kirjutatud lugudest sai alguse ju tema pisikesest ajalehest ja levis kulutulena meie kaasaega, meie kirjastustesse ja kirjanikesse, keda-mida on palju. Algus oli ikka Jannsenist ja tema tütrekesest. Imelik ja ilus ja hirmus korraga. Umbes nagu need metalsed silmad, mis meie poole kaevad kollase toomashendrikilvesliku kikilipsu pealt. Kas ta teadis, et... Või uskus temagi nagu Kreutzwald, et sellele õnnetule surevale rahvale tuleb anda natuke nodi, et ta kohe maha ei kõngeks.

 Aga jah.

Kõik kunstinäitused tekitavad hirmu, et ma ei saa aru. Kuigi juba see poolik mõistmine, mis toimub on virgutav, see lükkab mind mu rahulikust tsoonist välja. Olgu see visuaalne, hääleline või trükitud sõnum - alati on sinna sisse segatud mõistetav ja mõistatuslik. Kõik on natuke segane, natuke murtud-murtav. Nagu eelnähtud skulptuurile on omane Draakonigaleriis mingi naeruväärsus, naljakus, mingi südikas klouniks olemise sündroom. Eks see Postimehe esimene mees - olegi pisut klounaadi algataja, nagu need kirjamehed kipugi olema. See pisut on ehk isegi vähe öeldud. Ja loomulikult ei sarnane eelnähtud Jannsen tolle alumisega. Mati Karmini looduga. Ometi - on see tükike meie olemasolemise loost. Tükike triksterist, keda me taga ajame, ja kes meid naermagi võib mõnikord ajada.


12 august 2018

Inimene ja tema vead ehk kasvamisvaevad

Niih. Imelikud värgid. Mingi kuu aega tagasi ostsime endale voodi või natuke vähem aega tagasi või kuidagi. Igal juhul praeguseks on meie voodi voodi. Kokku pandud ja magamistoas meie vana logiseva, katkise jalaga diivani asemel. Diivan oli ka muide tore voodi. Ja katkine jalg tuli pärast Enriquet. Noh. Päris palju teisi asju tuli ka pärast Enriquet. Vanaemavabad unenäod näiteks. Memme ma igal juhul igatsen taga. Perekondlikud koossaamised vanematega, nii Enrique kui minu omadega. Jah, tuleb välja, et mul on vanemad ka, isegi elusad ja ilusad ja üldse. Enne Enriquet ei olnud nad nii arvestatavad. Isa oli muidugi alati arvestatud ja kuulatud ja üldse. Aga noh... Imelik on see, et kui tuleb mingi selline asjalik meesterahvas, siis kõik asjad omandavad tähenduse, kõik inimesed, kõik majad, kõik aianurgas seisnud kanalad, kõik unistused saavad mingi lisaläike, et tahaks, et minu lapsed ka...

Ja kogu aeg käib peast läbi, et tahaks, et minu lapsed ka... Igasuguseid asju! Peaksid rohima mõnikord kurgipeenart või saaksid salatit võtta otse peenrast või kantseldada tibupoegi või laulda kirikukooris või käia vanaisaga ehitusplatsidel või süüa tatraputru, toda päris, toda meie oma, või lihtsalt vastata lihtsatele küsimustele, mida sa tahad õhtusöögiks tatart või riisi. Tahaks. Imelikud värgid nende unistustega. Kui memm lebas Võrumaa haiglas, tol mälestusväärsel 2002. aastal, siis tahtsin ma ka lapsi, kolme tükki, selliseid, keda vanaema võiks hoida. Sest minu vanaema oskas hoida lapsi, ta oskas hoida mind. Memm ütles korraga justkui otsmikule laksatades, minu otsmikule, et õpi, tüdruk, õpi, kui sulle on antud aju, siis õpi. Eks ma siis õppisin. Oli antud õppida. Õppimise ajal mõtlesin, et minust võib täiesti saada üks eraklik, veider naine. Saigi. Olingi. Tervelt kümme aastat. Mõnusalt omaenese lugudes, omaenese pette- ja ettekujutlustes. Mõnus oli mõelda, et jäängi müüjaks.

Aga siis kuskilt sügavalt mu seest hakkas välja toonima naine, kes tahtis hästi süüa, hästi riietuda, teatris käia, lugeda päris isiklikke raamatuid, rääkida päris enda lugusid, olla. Imelik - ta tekkis siis, kui ma elasin ühiselamutaolises kohas ja lugesin täiesti teisi asju. Olin isegi täiesti teine inimene kui praegu. Mäletan selgelt toda lauset, et isa ma ei saa elada suuremas majas, kui ma ise olen. Või suuremas korteris. Ma lihtsalt ei kanna seda välja. Eks see hirm on ikka veel minus, et ma ei kanna välja oma kleite, oma elu, oma ametit, oma kirjutamisambitsiooni, oma käsitööõllearmastust, oma Nigeeriat - aga elu on mind nüüdseks õpetanud, et see tuleb ajaga, see asjade välja kandmine, olgu see minu Võru kodumaja või kirjutamine või vaikmine või lugemine või töötamine.

Mõnikord tuleb muidugi välja, et ma ei kannagi toda asja välja, mis mulle anti kasutamiseks, et ma ei ole oma võimaluse kõrgune, aga on suur asi teha ka vigu, saada ka võimalusi, mis ei ole minule ületamiseks, sest need võimalused on kogemused. Olen olnud õpetaja, olen olnud ajakirjanik, olen olnud ajalehekandja. Võib-olla kõike eelöeldut natuke nihkes ja kehvasti, aga! See kõik on mind õpetanud natuke paremaks inimeseks ja natuke rohkem lugu pidama nondest, kes peavad neid ameteid. Imelik ja armas korraga on see olla olnud. Ahjaa, mida ütleksin oma surevale vanaemale või siis lihtsalt vanaemale praegu? Mulle meeldib elada. Jah, õppimine kuulub paratamatult elu juurde. Täna sain näiteks teada, et jääkaru ujub 10 kilomeetrit tunnis ja võib olla 3 meetrit ja 30 sentimeetrit pikk, või noh keskmine jääkaru on nii pikk. Nagu keskmine inimene on 1,76 meetrit pikk. Mina olen 1,64 näiteks. Aga, kallis vanaema, tahaksin elada oma täiesti tavalist elu, kus osatakse süüa teha, tikkida voodikatteid ja koristada regulaarselt.

Süüa teha me siin kahekesti Henrykuga enam-vähem oskame. Tikkida tahaks osata. Kitarri mängida tahaks ka osata. Noh, et kui on rahvast, siis oleks mõnus. Regulaarselt ja põhjalikult asju läbi lugeda ja neist kirjutada tahaks ka osata, ahjaa pidi olema mingi kirjandusteadlase-kriitiku oskus, mul on ta vist natuke hälbinud viimase 10 aasta jooksul. Palju olen pidanud ennast just inimesena tundma õppima. Võib-olla tegin seda klienditeenindajana eriti põhjalikult. Jah. Praegu õpin teisi olukordi ja teisi rolle katsuma, tunnetama. Lõpptulemusena olen ikkagi pool keskmisest jääkaru pikkusest ehk 1,64 meetrit. Kasvamisruumi enam ei ole. Kõrgemaks ei lähe, aga osata tahan siiani igasugu asju - alates kanapidamisest lõpetades prantsuse keelega.  Kõik kontekstis Enrique.

Ja vanaema ilmselt teab seda kõike juba - noh viimased kolm aastat, seepärast ta mul seal unes ei käigi. Imelik lausa. Ilma temata on täitsa imelik kohe. Jääkaru. Jääk aru! Tuleb õppida ja teha ja olla ja unistada ja taassõnastada oma unistusi - sest mida targemaks ma saan, seda rohkem ma tean, millist keskkonda, milliseid inimesi, milliseid jääkarusid või kutsikaid ma enda ümber näha tahan, seda lihtsam ja põnevam on nende poole tuhiseda. Vat.

Ahjaa...

Doris Lessing rääkis ka oma viimases raamatus vigadest ja sellest, kuidas vigu tuleb armastada, enda vigade üle tuleb koguni osata naerda, sest:

Naer on võimas, ning ainult tsiviliseeritud, emantsipeeritud ja vaba inimene suudab iseenda üle naerda.

(Doris Lessing "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", lk 37)



27 juuli 2018

Kodu, mu kodu, mu kodu

Mõnikord ongi tunne, et näeh, jõudsin sünnikoju. Olengi siin nüüd nii kaua, kui...  tagasi pealinna peab minema! Ja minema peab üsna ruttu. Ooperilauljatest hulkurite ja ehitusfriikidest täis linnast - mu kodulinnast, Võru linnast. No ikka kaks ehituspoodi on siia mahutatud. Ja kaks kingategemistehast kah. Võib-olla kuhugi on jäänud ka kuulus Võru mööblitehas. Ei tea. Põnev! Aga nagu viisteist aastat tagasi ja Belliisiga - nüüd viisteist aastat hiljem ja Belliisita, istun Ränduris ja joon oma rohelist teed, mis antud juhul maitseb pipamündiselt ja mõtlen. Ei teagi mida - kõik teed viivad Rooma või Ränduri pubisse või kuhugi minusse keset toda väikest vaikset Võru linna. Tegin Tamulale tiiru - mustad ketsid on tolmust tiined. Nägin poolkogemata oma perekonda jalutamas mööda äärt - toda Võru mere äärt. Ja kuidagi hea oli. Näeh. Siin ma siis olen. Muudkui hädaldan, et ema on surnud. Ma arvan, et kuskil paralleeluniversumis vitsutab ta mind mu hädaldamiste pärast. Vaata palju eest mul tänulik on olla. Aga näeh inimese loom vingub, alati kui tal on võimalik seab ta kõik enda ümber süüdi ja vingub, et miks tal pole toda ega teist. Aga sest pole ju tegelikult hullu, et inimese loomal pole midagi peale tema enda vingumise. Lihtsalt mõnikord tahaks oma sellel aastal saja-aastaseks saava memme arvamist ja 65-aastaseks saava ema mõtteid kuulata teemal minu elu ja minu probleemid. Aga nad ei tihka viimasel ajal isegi mu unenägudes seigelda. Täiesti kole värk. Tahaks, et... aga võib-olla ei tahaks ka. Igal juhul see ehituspoodidest ja ehitajatest paks pisike linn, kust ma tulen. Ja kümme minutit - Wifi sulgemiseni mu lemmikpubis, kus mulle lõi kunagi külge üks jubeimelik tüüp. Aga eks need külge löövad tüübid ongi jube imelikud, sest nad ei arvesta sellega, et ainuüksi silmade tegemisest ilusale neiule ei piisa. Aga jah. Ootan vennatütre sünnipäeva ja järjekordset ööd oma vanas toas, mitte eriti vanal voodil, mille mu vennanaine mulle kunagi kümmekond aastat tagasi organiseeris. Jubehea on olla. Mitte mitte mitte mitte mitte mitte midagi teha ja mõelda ja mitte mõelda ja magada ja mitte magada ja raadiot kuulata ja Ränduris istuda. Ja loota, et... Ah teate küll! Loota, et asjad lähevad paremaks, kui nad on. Ja plaanida. Egas Henryk oli mul ju ka kuskil - kaugel sees olemas. Kõige ilusam ja kõige parem. Ja sellised peavadki olema plaanid - kõige ilusamast ja kõige paremast. Umbes nagu see jalutuskäik siia - Ränduri pubisse. Noorte ilusate teenindajate manu, kes tol korral kui mulle külge löödi olid ilmselt kümnesed tsikid kuskilt kõrvaltänavast. Aeg läheb. Elu muutub. Aga Ränduris on endiselt mõnus. Võib-olla isegi mõnusam. Kodu, mu kodu, mu kodu.

26 juuli 2018

Ületöötamisest

Olukordade mitmetähenduslikkus. Miskipärast suudan ärrituda kõige lihtsamini oma elukaaslase peale ja reageerida ja probleeme lahendada. Aga töö juures - ei oska  õigel ajal karjatada, et me ei saa. Meil pole võimalik. Raha on vajalik. Kannatavad kondid, närvid ja veel miski. Eneseväärikus? Mulle ei meeldi juba pikemat aega muretseda, karta, tunda ennast süüdi. Aga nagu vana tont kunagi - ma teen seda, kui mitte avalikult, siis salalikult. Salalik olla on paha. Ja nüüd aeglaselt maksab see mulle kätte. Ma ei ole kaks ööd normaalselt magada saanud, kui ma lähen närvi, siis ma oksendan. Ma kardan pidevalt, et midagi on kuskil tegemata, siis tuleb muidugi välja, et palju asju on tegemata. Isa ütleb, et egas midagi. Egas midagi!

Solvumine on ikka üks ülimõttetu tegevus. Kogud ja kogud - kuni ühel hetkel lahvatab.

08 juuli 2018

Kus on kodukoht

Viimasel ajal on igasugune füüsiline liikumine muutunud mu igapäeva osaks. Aga suvel see juhtubki nõnda olema. Üks nädalavahetus Alatskivil - kohtumine kirjandusteadlaste ja muude tegelastega, teine nädalavahetus Vana-Vigalas - kohtumine hullumeelselt ägedate ja võib öelda, et ka vanade metalmuusikameestega, kes armastavad rohkem õlut, kui kontserte (aga mine seda tea), siis jällegi Võru. Ahjaa stsenaristid tegid siin loomemajandust nädal otsa. Imelik tunne, kui mingi koht saab endale inimesi lubada. Või noh - minu kodu saab endale nädalaks ajaks inimesi lubada. Ega mul ei olegi oma kodu vastu midagi, lihtsalt ma ei taju seda enam üldsegi nõnda nagu vanasti.

Ja vanasti tundus see mulle nagu mingi varjupaik, või õigemini koht, kus mind hoidis miskine austus eelmise aja ja praeguse aja keskel asuva inimesega, kes ma olen, olin või olen saamas. Nüüd - viimased kolm aastat - on mu kodu seal, kus on mu elukaaslane. Ja ma muide kümme aastat tagasi poleks elu sees julenud isegi arvata, et mul kunagi saab olema kõrval selline inimene, kes muudab minu asjad ja minu elu lihtsamaks, eksisteerides siinsamas.

 Nüüd kui see on juhtunud, on päris paljud asjad justkui selgemaks ja täpsemaks läinud. Ka minu ja minu kodu suhe, mis on keeruline, kriipiv, kõhe - ma ütlen ausalt, on aegu, mil olen oma kodu kartnud, on olnud aegu, kui mu kodu on tekitanud minus lämbumishirmu, mis kehtestatakse meeldetuletussõnadega, et mulle on nii palju antud või mul on nii palju kohustusi. Tegelikult neid viimaseid sõnu ei tulnud või kui need tulidki siis isalt, nagu muuseas. Suurem osa ajast rippusid need kuskil minu ja kunstinautleja elustiili vahel. Ja eks see kriipiv tunne, et midagi tuleb teha, kuskil tuleb olla, kuidagi tuleb olla - on siiani mu sees täiesti adekvaatselt-mitteadekvaatselt olemas.

Kõige enne tuleb ikka ennast teostada. Nõnda oli mind kasvatatud. Ma usun, et isegi vanaema vangutas pead ja ütles, et minusugune peaks laste saamise-tegemise asemel ülikooli minema. Tema see neljaklassilise haridusega lastekodukokk. Aga!  See kohatunne rõhus mind ja teeb seda mingil tasandil tänini. Ma olen otsekui oma kodule midagi võlgu ja ma ei oska päriselt öelda, mis see midagi on. Varem tundsin seda oma sisimas nagu nõeltorget. Nüüd, mida aasta edasi, seda spetsiifilisemaks ja konkreetsemaks mu elu ja mu valikud muutuvad. Ehk muutub ühel hetkel täpsemaks ka minu kodu ja see, mis ma sellest tahan.

Eneseteostus on aga väga mitmetahuline ollus, mis on kuidagi segasemaks muutunud viimase kümne aasta jooksul. Võib-olla tuleb see nüüd  kuidagi siduda koduga, mis vajab tähelepanu, armastust ja inimesi.

14 mai 2018

Luuletusi

* * *
(memmele)
ega too korsten mind kuidagi
nõnda me mõtlesime
selles väikses linnas
kui ma seda
puhastama ronisin
teisiti korda ei saa
kui minu esimeste
sammudega
korstna suunas
ega see üheteistaastane
enne ei õpigi
lendama
kui pole roninud
korstnale

* * *
muru kasvab ikka
tagasi
sellesse parki
kus linnud ja liblikad
ja loomad

istume meiegi
ja räägime
lemmikseriaalist

või oli see varsti juba
kolm aastat tagasi

mina loendan talvesid
ja kevadeid

muru aga
kasvab
alati
tagasi

11 mai 2018

Koolimajast ja asjadest

* * *
(Võrusoo Põhikoolile, Karmen Luigale)

Ega too aeg
seisab kangete
sõrmede taga
mis kiskusid
valesti vardaid
ja vanade naiste
vägevust
pahempidiseks
kuduma
-
too aeg seisab
mu selja taga
tolles väikeses
majas
mis tundus
nii suur
ja nii vana
-
minu taatki
oli seal käinud
tarkust taga
ajamas
-
ja nüüd seisab
see maja
minu käed ka
ilma pahempidise
kudumiseta
-
suurte hallide
silmadega
käsitööõpetaja
-
kes oskas
lohutavalt öelda
-
aga peab
ka kudumist
oskama

*
memm hoidis
käest ja endast
kinni ja mööda
vanadel piltidel
koos emaga
-
ainsa tütre
ainsa rõõmu
ainsa uhkusega
-
memm hoidis
mu käest ja endast
kinni ja mööda
järgi jäin emast
-
ainsast lapsest
ainsast rõõmust
ainsast uhkusest

* * *
Ega too aeg
saab kord läbi
kui aina ütled
mida teised
pidid või peavad
-
too imelik aeg
kui inimestel
on su ees
mingid kohustused
-
too isa süüdistamise
too ema salgamise
too memme mõnitamise
tund

ja siis on kõik
siis ehmatad ise ka
kuidas kortsud
laupa
ja keel kurku
ronivad
-
nii nagu poleks
toda uhket
enesekindlat
plikat
alleski
-
ainult pisut lohutust
sellest surnud emast
kes teadis paremini
kui teised
kes või mis on parim

*  *  *
aga sa kaskesid nägid
tollel autosõiduvaikusest
kirkal alleel
kus olid mu poole
südasuviselt teel?
aga sa kaskesid nägid
siis kui tulid
Lasnamäele
tol teel
küsib tädi
ja sirutab käe
no vaata
no näe

*  *  *
mu isa elab järve ääres
kunagi nooruses
kukkus jääauku
ei ravinud ennast

nüüd köhib
aga millal tal aega
vanuigigi
meenutab vurri
paigal ei püsi

sõnu sätib
ja maju plaanib
kõikide järvede
ja kuplite vahel

muudkui saalib
ise toda nõiduslikku
tähtsust täis

kuningas
ka väikses kuningriigis
või just!
hoolib
oma alamaist

*  *  *
ega nad on
vaiksed ja väiksed
päris juba
mu kalli omad

vanad ja mõnikord
vahedad
roose ja moose
kasvatavad
nagu muuseas
pliidi peal
ja aias

eriti armastavad
banaani-tikrimoosi
ega elu ongi loosis

ema on naerusuine
vadistaja-pabistaja
puhastab ja korrastab
ja aina teeb

jõudu on tas
mitme mehe eest

isa aga paras
hüpohondrik
istub laua ääres
nagu kännukene
vana jändrik

kirjutab ei kirjuta
seletab ei seleta
paras hüpohondrik

07 mai 2018

Luuletusi

* * *
Ega see ongi imelik
kuidas püha on
igal pool
ja väljaspool
toda iga poolt

ma ei tea
kuidas ma
kahekümneselt
surusin ennast
peaaegu unenäolisse
vanaema põlle sisse
ikka veel
hingasin toda

kasvavat vanust
ja elurõõmu
mis hoolimata valust
oli

nagu väike laps
kes satub kapi all
olevate kollidega
mängima

*  *  *
Ega too mäng
surma ja elu
ja õnne peale
on hull mäng
ega toda mängu
saagi muul moel
kui täie panga peale
mängida

mängiti enne mind
mängitakse pärast

ema seisab
siidkleidis
siis sitsikleidis
iseenda õmmeldud
bikiinides
Musta mere ääres
nagu mõnest
muinasjutust
silmad kissis

tollel pildil
pöördumas
oma õnne poole
kust too tuleb
kuhu too läheb
ei teadnud ema
ei tea minagi

02 mai 2018

Anna ja Ervin

Inimesed vajasid erinevaid asju. Anna teadis seda - kuus aastat poes olid talle seda õpetanud. Letid. Näod. Käed. Värisevad. Kelladega. Ilma. Inimeste jutustamismaania. Inimeste vaikimismaania. Kui ikka üks inimene satub tollele jutustamismaaniale ja on plaaniliselt õnnelik, et leidub keegi, kes teda kuulata tahab. Ja ta vaatab õrna lõpetamatu vada saatel tuttavlikule võõrale klienditeenindajale silma nõudes ainult ühte. Kuulakem teda, kuulakem ta sõnu ja arvamisi, ta on tähtis, ta on vajalik, ta on... Mõnikord nad karjusid. Mõnikord mõmisesid. Mõnikord närisid närviliselt nätsu. Selle peale tuli Annale vanaema meelde, kes pidas toda närimist tobedaks kombeks. Ja Anna ärritus. Langes sõnapaljusse või sõnavaikusse. Sel polnudki vahet täpselt millesse. Peaasi, et langes peaaegu, et oma rolli kõige viimsemasse põhjanurka.

Elu omandas uue tähenduse sel hetkel, kui Anna ise nõudis midagi ise raamatupoest või postkontorist või veel kuskilt. Tõesõna nõudis. Muud midagi.

Juhus viis Anna kokku Erviniga, kes ei nõudnud inimestelt sisuliselt mitte midagi peale absoluutse tähenduse, millega tal polnud midagi peale hakata. Ahjaa Ervin kirjutas algelisi, labaseid, ennasttäis luuletusi, mille mõte oli inimestes leitud tähendust ära kasutada.

Nii see oli.

Jabur ja ilus.

Nagu Ervini elugi. Ema juures. Arvuti taga. Öösiti, Päeval. Õhtuti - hommikuti ta magas. Annaga kohtumine ajas ta lihtsalt segadusse. Anna suhtles inimestega asjalikult. Ta pidi neile midagi müüma. Antud olukorras polnud see isegi tähtis mida täpselt.

Anna oleks võinud ka koerasitta müüa komposti tarvis, millega inimesed kasvataks omaenda rõdul tomateid. Võib-olla müüs Anna aegajalt ka koerasitta. Me ei tea sedavõi noh Ervin ei teadnud. Anna ikka teadis, et ta peab müüma. Aegade algusest peale. Kui nad Erviniga Tallinna loomaaeda läksid, siis tundis Ervin, et tema peab suhtlema jõeseaga, kes nägi välja kui põrgust välja karanud polüglott-siga. Tema ruiged kõlasid abstraktsete filosoofiliste tähendussõnadena. Ervis hakkas luuletusi kirjutama otse seal võrkaia taga looma piideldes loomaaia pileti kontsale. Kuhugi pidi ju kirjutama. Ja hea oli, et oli kuhu kirjutada. Vanasti kandis Ervin igal pool raamatuid ja vihikuid.

Nüüd... Jah, nüüd!

Ta enam ei suutnud. Õlad valutasid raamatute kandmisest. Elu masendas oma kandvusega. Nüüd!

Anna masendas oma tööriistaliku suhtlemisoskusega. Ta oli liiga tavaline ja tähenduseta. No päriselt ! Täiesti hall - kadus kõikidesse asfaldiaukudesse ja Tallinna Narva maantee majafassaadidesse ära.

Aga kellegi teisega Ervin olla ei osanud. Tegelikult Annaga ka mitte, aga sellest ei olnud lugu. See oli elu. Need naised, kes omasid tähendust, kes ei käitunud nagu kellegi tööriistad, kes oskasid arvata ja olid omal veidral moel  rikkad ja ilusad - ehk isegi pingelist tähendust täis. Mõni neist õppis filosoofiat doktorantuuris omades sealjuures geenitehnoloogia bakalaureust, kirjandusteaduse magistrit, ja ehitades üles Eesti kuulsaimat äpifirmat. Jah, tähendusest pungil naised ja mehed, kelle juures töötasid toimekad isikliku tähenduseta hallid hiirekesed nagu Anna. Ervin vaatas teda veel natuke...

No oli alles...

Mitte midagi muud ta ei oska, kui oodata kliente oma poes ja neile müüa - moose ja raamatuid, sest selliseks olid raamatupoed saanud. Need müüsid pohlamoose ja raamatuid, plekkpurgis jõulukuuski, järjehoidjaid ja hea veel, et mitte sinimustvalgeid sokke.

Anna!

Anna!

Oh, Anna! arvas Ervin.

Aga Anna ei pannud Ervini iroonilisi märkusi millekski. Ta nägi, kuidas mitte keegi ei osta Ervini raamatuid. Mis siis, et Ervin leidis inimeste tähenduse või tähendusetuse. Inimesed ei leidnud tema raamatute tähendust või tähendusetust.

Anna natuke haletses oma sõpra. Natuke tundis uhkust, et näe, ta tunneb ühte kirjanikku. Omas ebalevas tagasihoidlikkuses ei teadnud Anna kuidagi olla kirjanike sõber. See lihtsalt tundus talle liiga suur au. A näe Erviniga võis olla.

Too oli sama vaene ja sama tähendusrikas kui Anna.

26 märts 2018

Me otsime lugusid - Kehrast, Põrgupõhjalt

Ütleme nii, et alati pole me kindlad, miks me kirjutame või loome. Enamasti pole. Mina vähemasti oma asjades nii kindel pole, et saaks kogu aeg mingit uut kirjutamist ja loomist teha. Aga mõnikord mõned asjad inspireerivad mind rohkem, kui oleks oodanud või teeb loovaks nende asetleidmine kui selline. Jah, ma olen õppinud kirjandusteadlaseks. Jah, mulle meeldib lugemine ja mõtisklemine. Jah, enamasti on minus nii suur praktika loom, et ma alati ei saa aru, miks ma loen või miks kirjutan ja siis tuleb peale depressioon. Paha hakkab eesti keeli väljendudes nii lugemisest kui ka kirjutamisest. Nii juhtus umbes 9 aastat tagasi, siis kui ma enam ei tahtnud. Ja ega ma pole tükk aega tahtnud, aga mingi sundus on olnud ikka. Ise ka täpselt ei tea, mis selle sunduse taga on. 

Siis aga näe - kutsutakse (mitte konkreetselt mind, vaid kõiki kellel võimalik ja tahtmine) Kehrasse kuulama ettekandeid kirjanduse ja koha kohta. Silmad löövad hetkeks särama. Haaran Henrykul varrukast ja seal me siis oleme jooksuga rongi peal ja rongi pealt renoveeritud jaamahoones. Ja nii saab alguse üks meeleolukas ja meeliülendav päevake. Muidugi oli meeleolukas ka koerte sõbrustamine raudtee ääres. Kaks põnevat valget ja suurt peni teineteist kaelustamas pineva uudishimu ja hoolimisega. Ja kõva klähvimisega. Perenaine kisub oma kena koerukest lapsevankri poole, peremees püüab oma armsat peni enda poole kisku, aga lõpptulemusena on nad ikka põnevil teineteise olemasolust. Nii nagu elu ikka. Või armumine.

Siit sellest olukorrast jõuame kohale. Teate küll sinna, kus olen lugusid taga ajanud koos inimestega kahasse, Sõnumitoojasse lugusid loomulikult. Aga eest leian enda jaoks midagi üleinimlikult armsat. Leian Birkenruh, leian Anija mehed, leian imekauni Marie Underi, kes aeglaselt armub Friedebert Tuklasse, niimoodi tõsimeeli, jõuan Vargamäele, jõuan Oru Antoni ja Leeni Ploompuu manu. Kaen korraks sisse koos kõige kallimaga. Jõuan Evelyn Fridoliniga Frank Ghery juurde. Sõidame Koitjärvele, kõnnime mööda seda veert Kõrboja perenaise juurde, kuuleme ta kena häält, koos Krõõda häälega. Tuleb välja, et nad on siin kõik olnud. Nad on siis kõik kirjutanud. Tuglas, Under, Vilde, Tammsaare. Uhke värk. Katrina Helstein. Veel uhkem värk. Viimane kirjutas siin põhjalikult Põrgupõhja veetorudest aastal 2013, Tammarust (kes oli paras tammaru ja vallavanem tol kaunil ajal), Marko Mihkelsonist, Urmas Laanemist (tollest aukodanikust aastal 2013). Aga jah, kaedes toda kummalist hetke vanast naisest, kes on üleriietatud ja  tassib taga ratastega kotti, kes seisatab keset konverentsi lava, otsa Annika Heinsalu jutu ette, kes ei saa aru, mis ta tegema peab, kuidas olema, kes mõjub nagu üks õnnetu kassipoeg või rumal vasikas või lihtsalt, midagi ülielusuuruskohatut seal, siis ütleb hea kõnepidaja, midagi, mis vist võiks olla kõigi huulil, kes kunagi lugusid räägivad. "Palun istuge siia toolile!" ja too õnnetu kohatu vaene vanem proua istubki. 

Lugu ongi see, mida me tegelikult kõikides olukordades otsime. Lugu ja inimene tolles loos. Koht muutub täis kohaks, kui seal on lugu. Ta pole tühikoht. Nagu sõna pole tühi sõna, kui sellega on tutvunud inimene. Ja eks me kõik soovi elada kohas, mis on täis lugusid ja tegelikult ka inimesi. Kui kohas on lugu, siis seal on ka inimesi. Nagu Mart Kanguri 2015. aasta luulekogus kirjutatatakse: 

(või kirjutas mart kangur või sundis teda tema kõrgusekartus) 

Tühjad sõnad

ära tee tühje sõnu
on sama hea öelda kui
ära tee tühje maju tühje nõusid
tühje pabereid

mina teen tühje sõnu
las nende täide 
jääda neile kes
neid täide 
viivad

(lk 9)


14 märts 2018

Lemmikasi

Leidsin lihtsalt ühe lemmikasja oma igapäevases ehitusinseneri tütre elus.

12 märts 2018

Õlletuurilt tatrapudruni ja tagasi

Õlletuur. Ahjaa - laupäeval klõbistasime Henryku ja Kerstiga mööda Kopli lumemärgasid tänavaid kõrvad avali hra Juskele ja Raidile. Ikka veel tuleb meelde üks klient säält mu Kristiine Apollost, kes hoidis silmad maas ja ütles, et Juku-Kalle, oh Juku-Kalle, oi Juku-Kalle, kes sa oleksid võinud olla järgmine Jüri Üdi. Aga Juku-Kalle ei olnud ega olnud, temast sai hoopistükkis ajakirjanik ja baarikülastaja, kes on endast välja viinud mitte ühe vaid kohe mitu baaridaami ja baarihärrat ja kuidagi suutnud ennast sealt sellest endast välja viimisest ausasti ja sotsiaalse nutikusega välja vingerdada.

Vingerdamine on muide tähtsaim tegevus tänapäeval ja üldse. Millal see pole olnud tähtsaim?

Kui meist kõigist saaks Juhan Viidingud, siis oleks hirmus. Kui kõik me oleks kivisildnikud, siis ilmselt muutuks ilm koledaks. Parem olgem need, kes oleme. Aga kes me oleme? No ma ei tea. Võtab julgust, et olla eikeegi kellegite seas. See on muide tsitaat tollest filmist, kus serblane mängib Dovlatovit. Õlletuur, kus ma kougin lahti pisikese Vana Tallinna ja need pikad jahimehevorstid ja närin neid nagu hullinimene. Kougin endagi lahti ja mõtlen, et aeg aina libiseb hukatusse, nii nagu kõikide vanainimeste jaoks kohane. Vanainimeste värk, kas teate. Vanainimeste värk, kas teate. Mina vähemasti arvan end teadvat.

Minu lemmikbaar ongi too Maailmalõpu kohvikuks kutsutu. Too Kopli liinide kõrvane. Too veidralt lehkav 1990ndate ajastust ja tolleaegsetest inimestest läbiimbund hullumeelselt äge koht. Lausa imelik on mõelda, kui palju seal juhtuda on võinud. Mäletan, et aasta siis pidi olema 2013, kui me Kauriga Kopli viimastes peatustes käisime. Vist oli sügis. Vist oli väga lehine. Vist oli ilus ka. Me läksime kirikusse seisma. See mitmetest lõhnadest ja häältest ja lauludest tiine vene õigeusu kirik, mille aknad on pea alati kinni pandud, sealsamas liinide otsa peal. See minu jaoks lapsepõlvelikult tume ja võimas tunne, mida ma ei saa enam ühestki kaasaegseks renoveeritud korralikust kirikust - isegi see mu kodune, see Jekateriina oma, see Võrus on liiga korda tehtud. Siin Koplis tekitab too kirik mingi endasse sulgumise tunde. Kaurile see kirik ei sobinud. Keel kadus ära. Neelatus venekeelseks see kõik ja siis polnud kirikul enam mõtet. Aga minu sees kõlab see keel, vene keel.

Aga jah. Tollest kirikust linna poole on Sepa tänav. Ja tollel Sepa tänaval asus Sepa baar. Kunagi enne toda Sepa baari asus kino Edasi. Ja tegelikult enne Sepa baari oli Sauna esise baar. Ja tolle Sepa baari järgselt, võib-olla aegselt ka, oli tolles majas supiköök. Me käisime sealt mööda. Kahekesti. Sadakond meest seisis mingis lonkavas mustas rivis ja paar naist nende sekka sattunud. Vaatasime noid naisi ja mehi ega teadnud. Ega me keegi ei tea. Kunagi ei tea. Aga hirmus on ikka, et naised suudavad juua kuidagi tasakesti, tagakiusamata, või kaduda väikestest hallideks nähtamatuteks hiirteks, kuidagi tasakesti, tagakiusamata iseennast. Mehed aga põimuvad riburadasse, kõrtsi või vaikusse. Ja võib-olla tulebki see sellest, et meestele ei öelda, et sa võid nutta. Juua võid, lüüa võid, aga nutta... Ja seal nad siis seisavad supiköögi järjekorras, sada meest kahe naisega.

Ja kuidagi kummaline oli baarituuri ajal vaadata toda hirmsat tühjust, kust on läbi käinud nii palju viletsust ja valu. Selle peale nagu ei tulekski. See oleks nagu maha võetud ja ära jäetud. Aga see on osa elust, mis meil elada on antud. See tükike viletsust ja tükike õnne, mida soe supp sulle anda võib või tatrapuder või manna. Miskipärast - tuleb selle kõige peale lapsepõlv meelde ja see, kui vähe oli õnneks vaja. Minul enamasti vanaema ja mingit õhtupudru. Võib-olla nondel meestel seal supiköögi järjekorras on vaja seda meelde tuletada, seda näljasele iseenesest mõistetavat õnnetunnet ainsast lusikast supist. Ma ei tea. Kummaline koht too Kopli. Kummaline. Kummaline.

Aga jah mõni pingike ka mäletamaks aega:

05 märts 2018

Lugu ühest nõiast


Sa ootad minult midagi?
Nõid, minu nõid!
Sel hommikul,
kui taevas lõigatakse
tähtedest tükkideks
ja aeg rabab
uneuimast
sind endaks.
Sa ootad mult midagi,
igavese nooruse
sarnast.
Nõid, minu nõid!
Kes sa kümblesid
kord neitside veres,
kes rõkkasid noorust
ja suudlusi huulilt
neilt noormeestelt,
kes olid ehk liiga.
Oh nõid, minu nõid!
Kas oledki mõeldud
vaid jumaldamiseks?
Oh nõid, minu nõid!
Vaata peeglisse pisut!
Miks vaevatud oled
sa iluisust?
Oh nõid, minu nõid!

26 jaanuar 2018

Teater ja inimesed, kes kasvavad suureks, suuremaks

Lõpuks üle pika aja teatris. Minu keskkool koosnes kolmest tähtsast asjast: sõprusest (missiis, et kooli tagakiusatuima poisiga ja garderoobitädiga), teatriskäikudest ja raamatukuhjadest, mida ma kunagi läbi ei jõudnud töötada. Noh, umbes nagu praegu - ei jõua ega jõua korraliku töötamiseni tekstidega. Võib-olla see kerkib ühel hetkel silme ette ja ma saan sellega hakkama, võib-olla aga mitte. Ma ei tea ju. Me keegi ei tea ju. Oleme nagu üks suur sumisev mesilasparv, kes muudkui õpib, kasvab, tuuseldab end inimeseks ja on üldse, jah, on üldse.

Jumaldan hetki, kus ei kuulu mitte millelegi muule peale musta kasti, kust sirutuvad välja kas tants, liikumine, pinev vaikus või sõge sõnelus rahva sekka. Tänagi Tartus - see juhtub, kui vennad saavad aasta vanemaks pidamise päeva laupäevale surutud, ja mina olen ennast juba vabaks rääkinud reedeks. Nii on. Vabadus minna teatrisse, vabadus kaeda surmale ja pingele silma ja vabadus vaikida. Egas kolmapäeval sai kah käidud esietendusel. Sõge käimine oli. Ma ei saa siiani aru sellest kummastavast piltide vahetamise hullusest, mis käib kui sõge ja ilus ja poeetiline laul kaasas Rainer Sarnetiga. Kui sellele lisada Tiina Mölderi koreograafiakäsi ja siis veel see vapustav valgus ja idee teha kõike ringi sees, siis juhtub midagi hirmsat ja ilusat ja sõgedat korraga - juhtub Therese, juhtub lõplik öö. Juhtub see, mis tekitab tahtmist joosta enda poole. Mu sees on tihti jooksnud need naised, kes ei tea, kuidas saada mehele, või ei taha ja mitte sellepärast, et nad on lesbid või kibestunud, vaid sellised nagu inimesed ikka on, kui nad õpivad elama. Ma isegi õpin elama. Henryk õpetab. Aga enne Henrykut oli veel hunnik rahvast, kes õpetas. Mitte ainult muusikat kuulama või looma, nagu Ivo või Jürgen-Kristoffer või Kaur või jumalveelteab, kui palju on neid häid ja hirmsaid inimesi olnud, kelle olemasolu on kergitanud maast lahti mu jalad ja hinge. Mitte ainult armastama ilu, nagu mu armas isa. Mitte ainult hoolima heast söögist ja lugu pidama häädest soojadest riietest nagu Kadi, nagu tädi Olga. Ja ma ikka pole veel piisavalt targaks saanud. Ikka ehmatan oma rumalusest. Aga ma tahan inimestega olla, nagu Therese´gi - see Maria Petersoni mängitu - ihaldab olla ihaldatud ja armastatud. Muidugi ta valib ja vaatab, nagu inimesed ikka, valivad ja vaatavad. Võib-olla pisut kapitalistlikus maailmas, võib-olla natuke vähem.

Ehmatasin täna seal Tartu teatris ära: haigutasime, mitte korraga, aga haigutasime koos Henrykuga. See oli võimas, virgutav, vägev, implusse ja inimkehasid lõikav Renate Keerdi lavastus, kus ma korraga mõistsin, et olin omamoodi üles kasvanud. Et tegelikult ei ole ma kunagi ühegi teise oma meestuttavaga Kanuti Gildi külastanud peale Henryku, sest ma lihtsalt ei usalda nonde haigutusi. Isegi täna kartsin paaniliselt, et Henrykule ei meeldi. See hirm haaras mind endasse - ja samas haaras ka teadmine, et ma siis ise lähen, sest ega mul muud üle jää. Tuleb minna. Võtta oma väiksed jalad ja minna - sinna, kus on tants ja tagaajamine laval loomulikult. Jah - ma olen seal saalis näinud neid toredaid mehi, kellega tulla vaatama etendusi, aga ilmselt pole ma nende naine, nende jaoks, nendele. Ja ega nemad ka ole minule. Aga Henryk on kuidagi rahulik. Ta talub, aga ta ka oskab nautida. See on huvitav, kuidas kirglik talumine ja nautimine saavad ühel hetkel selleks samaks. Mäletan, kuidas ma õppisin kuulama jutlusi Võru õigeusu kirikus. Ühel hetkel ma sundisin ennast kuulama isa Rafaeli, kes oskas imeliselt nii vene kui eesti keeli tõlgendada põnevaid piiblilõike, mis korraga said uue kaja uues kuues ja ajas. Ega tants pole ka ju tegelikult muud, kui see, mida sa võid täitsa tänaval näha ja mõelda, et ahsoo inimesed võivad ka niimoodi suhelda. Mäletan siiani Mart Kangro etendust, mis justkui avanuks mu silmad tavalisele inimkehale, mis ei lakka jutustamast lugu, mis prõmmib inimhinge lahti. Ja nüüd Henrykuga ma kaen kõrval lahti prõmmimist. Nii hea on kaeda, nii ilus on näha, kuidas me kasvame. Eks ma pea ka kasvama.

Aga jah. Olgu see Kanuti Gild, Tatru Uus Teater või Sõltumatu Tantsu Lava - me elame ikka isekeskis selles võimsas maailmas, mis meid kasvatab olema parem, ilusam, hoolivam.


15 jaanuar 2018

Ilu on hirmus, ingel veel hirmsam

Mõnikord saame vihaseks. Mina saan. Ma käin Henrykuga kinos ja siis tulen pärast seanssi välja ja saan vihaseks. Mõnikord noogutan, et näe, nii nagu päriselus. Ja ongi, näe nagu päriselus, ilma igasuguste liiglihassõnadeta. Nii nii on. Ja ongi. Mõnikord ei oska ma midagi arvata ega kosta. Lihtsalt olen, nagu olen, nagu meiegi oleme.

Üle pika aja libistasin lahti Rainer Maria Rilke.

Ta on nii jubedalt ilus, et see on hirmus.

Eks ma isegi ole seda mõistma hakanud, et ilul ja ilul on vahe. Ja hea on, kui on inimene, kellele saab iga päev öelda, et ta on ilus. Ja hea on, kui oskad tajuda toda kõiketäitvat maailmailu tolles ilusas targas ja heas enda kõrval ja tunda nagu väike ehmunud laps, et siin ongi mu koht, et nendes kätes on jõud, mis mind kannab. Hea on.

Aga meeldib mulle ka see ilu, mida käed ei kanna. Puperdama, koperdama, kogelema, kõõksuma, ehmuma, suu lahti järele vaatama panev ilu. See on midagi, mis mehed on endale nagu ainuomandi võtnud. Öelnud, et ainult nemad võivad niimoodi vaadata poisse ja ilusaid noori naisi, kellest õhkub toda hirmnaiselikkust, ingellikkust, toda femme fatale´ile omast pühalikkust, mis lõhub kõike, mis oli enne või tuli pärast, kildudeks. Naine võib ju ka. Aga see pole väärikas. See pole naiselik mõelda, et mehed on ilusad. Ehkki tunnistan, et mind isiklikult ilusad mehed häirivad. Sellised, kelle lähedus on kaugele nähtavalt liiglähedane, mitte sellepärast, et nad oleksid pealetükkivad, vaid nende füüsiline ilu või seksapiil tekitavad nii mitmetimõistetavaid olukordi või lihtsalt head fantaasiat ja ajupuudulikkust minus, et tekib keskealise vanamehe tunne, kes katsuks hääga prinki peput, nagu Harvey Weinstein ilusat noort liha. Aga liha on liha. Ja liha katsubki päris tihti liha. Pärastpoole piinlikkusest kokku kukkudes. Mis metoo#? Ega naised pole selles osas kuidagi paremad. Kui naisel ikka võimunatukest on, siis eks ta käitu nagu mõned Gailiti kangelannad seal "Ekke Mooris" või "Toomas Nipernaadis". Või mis nad tegidki selle ilusa Arminiga, tolles Heinsaare jutus?

Ja kuidagi nii hästi kõlab selle kõige peale see lause:

Sest ilu pole ju muud kui õuduste algus,
mida suudame just veel  kanda,
ja imetlust äratab see, et huvitult
põlgab ta ära otsa peale meil´ tegemast.
Iga ingel on hirmus.

(ikka Rainer Maria Rilke, eksole)

Ja kui see ilu - see äsjatärganud naiselik või mehelik vägi, mis tõmbab ja lõikab ja põimib, mitte lihtsalt ei põlga ära, vaid nimetab koledaks enda katsumist, siis mõistame ehk natuke rohkem toda rilkelikku jahmatust. Ja mismoodi teisiti me saaks seda nimetada? Toda hetke, kus mõned inimesed pöörduvad ära, puutuvad kõige pühamat endas. Pöörduvad, sest neisse on kasvatatud uskuma alandlikkusse, tähelepanelikkusse. Jah. Ma ise arvan, et suurem osa jalgade trampimisest on minu jaoks arusaamatu. Nii meeste kui ka naiste puhul, kes loivavad kas poodi või panka või tööle ja löövad jalaga maha, kui nad just ülemused pole, ei ole neil õigust midagi nõuda ega midagi maha tõmmata. Lihtsalt ei ole.

Eile käisime vaatamas sellist filmi nagu "Kolm reklaamtahvlit linna ääres" - ja seal oli peategelaseks ema, kes kogu oma karakterilt meenutas Aileen Wuornost, toda hullu prostituuti, kes ühel hetkel hakkas mehi tapma, sest nood ei käitunud temaga kenasti. Teate küll "Monster" ("Koletis" 2003) - üks mu kummalisemaid ja lemmikumaid filme omal ajal. Ja too naisekuju, mis on tegelikult omal moel vastik, jõhker, inetu, kole - ka füüsiliselt eemaletõukav. Kuidas küll nii ilus naine nagu Charlize Theron sellesse tegelasse ronida ihkas? Ja veel Oscariga välja tuli? Ei tea. Mõnikord ongi tunne, et sellised koledad, kurjad, õelad, vanad naised (mehed on seda harva, meestel tekib mingi totter õilsuse oreool, kui nad kaitsevad oma naisi, lapsi, tütreid, poegi, mõelgem kasvõi Wind Riveri peategelasele Gory Lambert´ile) ongi ainsad, kes võivad kaitsta noori plikasid, sest nad teavad, nad on kogenud. Noori poisse ka. Sest nad teavad, nad on kogenud. Ja selles kõiges on midagi hirmuäratavat, eriti selles viisis, selles tunkede kandmises, selles põletamises. Selles halastamatus tundes, et me ei saa alla anda oma kõige ilusamate inglite (kes kõige selle juures on tõesti kõige hirmsamad, sest 17aastaselt suudab plika välja kanda selliseid lauseid ja riideid ja olemust, mis jahmatavad) eest seismist.

Olge emad, olge vennad, olge õed.

Nii ta jääb.

Aga sageli on nad nii ilusad, et see on hirmus.

14 jaanuar 2018

Sa pead vabandust paluma

Üle pika aja Kumus - korralikult Kumus, mitte viivuks või kuidagi, vaid viieks tunniks. Libisesin läbi iseenda trajektooride. Valge vein. Tädi Nadja - kogu aeg ainult lubab ära surra, ei ole endiselt seda teinud ja nõuab tähelepanu ja armastust ja mina ei suuda kuidagi seda talle anda, sest ta tõesti nõuab täielikku allumist oma diktatuurile. See kõlakski eesti keeles umbes niimoodi: "Miks sa mulle ei helista? Miks? Miks? Ma ju suren kohe kohe ära. Miks sa ei küsi, kuidas mul läheb? Miks? Miks? Ma olen ju vana. Sa ju tead, mis juhtub, kui inimesed ära surevad." Ausalt öeldes tean liiga palju. Ei viitsi enam selle suremusega tegelda.
"Sa pead nüüd mulle midagi ütlema."
Ma ei saa aru, mida ma talle ütlema pean. Seisan nagu tohlakas, jah pisut valget veini teeb mu laupäeva lõunal üsna lolliks, keset Kumu koridori ja passin kõrgustesse. Niimoodi passingi, nagu korralik vanainimene kunagi.
"Sa pead vabandust paluma, et sa pole mulle helistanud ega küsinud minu tervise järele."
Ja seal ma siis seisan ega suuda paluda vabandust inimese käest, kes igas telefonikõnes lubab ära surra. Ja on vana. Ja ei taha midagi muud kui mu häält kuulda. Ja nii ongi.
Isa. Tema kaasa. Henryk. Kõik on telefoni kaugusel.

08 jaanuar 2018

Filmide passimise 2017 ja linnapoeesia

Aasta uus või siis vana. Oleneb mispidi seda nädalat vaadata. Viimased kolm päeva aastas 2017 istusime Raua tänaval ja vaatasime loomaaia direktori poja diktaadil koledaid ja vähemkoledaid jõuluõudukaid. See on sama poeetiline, kui otsida luuletustest naist või lilli või lillenaisi või käpikuid ja vaadata, kuidas nad figureerivad.

Eks ma eelmisel aastal kaesingi rohkem ägedaid filme, kui lugesin raamatuid. Natuke kurb oli kuidagi kokkuvõtetki teha. Istusin siin ükshommik ja tundsin, et ohsedaelu ja ohneidinimloomi ja nonde valikuid. Kaasaarvatud mind kui inimlooma ja minu valikuid. Eks ikka on lihtsam olnud mittemidagi teha. Täna ka. Kuigi see mittemillegi tegemine on kuidagi alati koosnenud millegi tegemisest. Eile lasin Henrykul koos kuldse trioga teha pisut filmistsenaariume, ise kondasin mööda linna ringi ja otsisin hullumeelselt taga oma ilusaid-tarku-häid-ühepäevaseid kalendreid. Ei leidnud. Leidsin hoopistükkis imeilusaid Tallinna-vaateid.

Linnapoeesia ajab pea päris sassi. Nagu ka mingi õudilus jutt maailmast, mis on omal moel kadunud, kuid püsib alles.

See juhtub ikka, et seisan keset tänavat ja passin taevast või maju või seda, kuidas taevas ja maa saavad üheks, kuidas inimesed kanduvad oma kehalise liikumisrütmiga minu ellu mitte kui tegelased või kangelased, vaid midagi rütmistatud ja orgaanilist, nagu puud või hooned, midagi keskkonnalikku, millega suudan küll suhestuda, aga mitte niimoodi, et astun juurde ja kukun kogeldes või mittekogeldes suhtlema. 

Eelmisel aastal avastasin ka seda, et Henrykul on rohkem sõpru, kellega ta igapäevaselt suhtleb. Mingi osa minust on hirmus privaatne, hirmus isiklik. Selline, mis ütleb, et minuga ei tohi. Ja ma ei oska isegi päriselt öelda mida. Ma tean ainult, et ma saan kurjaks, kui toda tehakse minuga. See on nagu keegi puutuks kogemata sinusse tol ehmataval bussisõidul oma hullu suitsuhaisuga ja ainus, mis sa mõelda suudad, on ebainimlikult ehmunuks saamine. Hinge kinni hoidmine. Aga hinge kah kogu tee kinni hoida ei jõua. Nii et lõpeks lähed pikka maad jala, et inimestest eemal ja oma mõtetes olla. Selline lugu vat. Ja pärast imestad, et neid kellele sa korda lähed on nii paganama vähe. 

Imelik lausa.