31 jaanuar 2016

Ületootmine

See on põnev, kuidas inimese aju töötab. Ta muudkui nõuab juurde. Kõike tuleb muudkui teha ja teha. Etendusi, raha, kunsti, kirjandust - noh toota. Suures, jõhkras, valusas, ebareaalselt kõikehaaravas võtmes. Täpselt nagu Priit Raud Heili Sibritsale Postimehes Kanutist ja tolle etendustest rääkis. Exceli tabelid, eksole. Exceli tabelid. Eks mulle ka siin räägita, et kirjuta, ole, tegutse.
Ausalt öeldes - ei viitsi lihtsalt sellepärast tegutseda, et tuleb tegutseda. Ikka sellepärast tahaks, et on midagi eriti hääd öelda või kirjutada. Enamasti ei ole. Ses mõttes, et me nagunii elame ületootmise maailmas. Ületarbimine on tegelikult ju võimatu. Me kõik teame, et päris palju toitu läheb supermarketites otse prügikasti, päris palju raamatuid, mida kõik siin õhinal kirjutavad (ja mille eest hunnik kirjanikke-luuletajaid palka tahaksid), ei ole loetavad, päris palju näitusi ei külasta võib-olla üldse keegi. Sest palju sa ikka midagi tarbida saad? Ah? Aega on alati limiteeritud koguses. (Isegi kui raha on limiteerimata näiteks)  Ja päris tihti pole see ju ainult vaba aeg. Päris tihti on seda vaja kasutada suhete hoidmiseks (olen Võrus, vaatan oma pajanssi arvutis laduva isa kukalt, mis siis, et ta suurem osa ajast ei pööra mulle tähelepanu, ma tean, et ta teab, et ma olen siin, ehkki suurem osa ajast olen ma Tallinnas) või siis lihtsalt selleks, et jalutada, see on vist see suhe, mis on mõeldud liikumiseks või jooksmiseks või lihtsalt väljendudes suhestumiseks oma kehaga. Ei nõua liigset raha ega liigset tähelepanu.
Ületootmine on võimalik.
Ületarbimine ei ole.
Seega - ma sügavalt mõtlen, kas kogu seda kupatust, mida me loome, olgu selle nimeks muusika või teater või kino või kunst on vaja alati juurde toota. Jaa, mõtlen. Kuigi te vist juba loete välja, et ega ma ise suuremasi juurdetootja ei olegi. Kui te just ei vaata mu blogi ajalugu ja ei mõtle, et ma räägin sügavalt endale vastu. Aga ühtki raamatut ega teatritükki ega isegi näitust pole ma suutnud selle viimase kolmekümne ühe aasta jooksul toota. See-eest töötasin poes. Ja ma ausalt öeldes olen sellega rahul. Mikita väitis intervjuus Kaja Kärnerile, kus ta rääkis "Lindvistikast", et loovus on ülehinnatud. Onjah. Ses mõttes, et ma hindan kujutlusvõimet nendes inimestes, kes seda julgevad ja tahavad võrratult oma loodavas kasutada (kaasa arvatud ühes oma väga väga heas sõbras, kellega lugude loomine on üks imelisemaid tegevusi üldse). Loovus maailmas - kus nagunii on kõike liiga palju ja kus nagunii kõik tahavad olla järjekordsed Mozartid, tippsportlased, Marie Underid, Pablo Picassod - on pehmelt öeldes liiga üle hinnatud. Natuke võiks rahulikumalt võtta. Just niimoodi, et äkki vaataks ringi ja uuriks, mis meid seob nende inimestega, kes meiega ühte ruumi jagavad, olgu nad siis homod või mingil hetkel pagulased või jumal isegi teab, äkki isegi mõni klienditeenindaja, kellele nagu reaalselt meeldib tema töö. Mõelge! Mõelge!
See mõte omakorda ei tähenda, et ma ei peaks luulest, kirjandusest, filmist, kaasaegsest tantsust, kunstist lugu. Ooei! See mõte tähendab, et keskendugem alati sellele, mida on vaja, mida on päriselt vaja, ja ärgem kasutagem oma energiat selleks, et luua tühja, prügikasti minevat. Pidagem seda meeles.

Kuuendik mu senisest elust

Hakkasin lugema mitu aastat ma Apollos töötasin - sain kokku viis aastat - ehk see on kuuendik mu elus on hakkama pandud esialgselt siiski raamatupoena mõeldud kohas. Arvestades sellega, et nii tore oli jälle Kristiinesse vanu töökaaslasi kallistama minna, siis see on olnud ilmselt üks parimaid tööalaseid aegu mu lühikeses elus.

30 jaanuar 2016

Näitused ja kaltsuprobleem

Puhkus on tore. Nii hea on koos kellegagi Tallinna galeriides ringi patseerida, sõrmed tolle sõrmedes ja uurides ja pingestades mõttes narratiivi Tõnis Saadoja pisut filmnoirlikul näitusel "Etüüdid klaverile ja lõuendile" Hobusepeas. Või seisatades Jaana Päeva käekottide juures. Need loovad virtuaalse eripalgelise naise, astuge sealt Hopgaleriist läbi eksole, proua Merike Männi näitus "Hingehoidja", kus gobeläänid viivad unistuste maailma Nibirule ja Memento Viveresse. Aga oleme avastanud ka, et väga tihti on paljude näituste teemaks kalts või lapp. Kuskitpidi rääkis Janar Ala ühes oma artiklis kaltsust ja vat, kuidas kunstnikud kukuvad kohe kaltse vorpima.  Eelmisel kuul oli näiteks Britta Bennol kaltsuprobleem, mida ta lahendas üpriski huvitavalt oma näitusel "Rööprähkleja", eks te oskate ju seda ette kujutada palju peab ema ja kunstnik kaltsu kasutama? Ega ma ka eriti ei kuijuta. Elis Saareväli viimane näitus draakonigaleriis "Hilja juba" tegeleb kah kaltsuga. Puhastamise ja korrastamise vajadusega. Vat. Vat.

Hipsteri esikas, mis ajas jahmatavalt vihale

Head need asjad ei ole, eksole, kui lähed teatrisse ja tahad lavale ronida ja natuke õiendada - mitte sellepärast, et lavastus kohutav oleks, ooei, lavastus on tore, inimesed on toredad, kes selle tegid, ja koleiroonilised ja koleausad ja koleantisiirad, ei mingit uussiirust. "Hipsteri surmast" räägin ma, eksole. Lihtsalt kamp üsna lolle ja enesekeskseid inimesi, nii nagu päriselus mõnikord on. Ega ma ka ju. Ma ei saa ju öelda, et oleksin midagi muud kui üks üleõppinud, viimased seitse aastat üleoodanud geniaalset mõttesähvatust ja üleolnud. Nii see käib. Neli perversselt šovinistlikku meest ja üks imeilus naine, kes võtab vee ja uhab selle endale näkku, rindadele, juustele. Kellesse armutakse. Mu kaaslane teatab nagu muuseas, et ma võtan toda kuidagi isiklikult. Aga võtangi. Mõni aeg tagasi sain üle pika aja kokku mehega, kes tahtis mu seksuaalpartneriks hakata ja kui see oli raskendatud, siis teatas ta mulle, et ma olen frigiidne, lesbi ja nii edasi.
Tore on, eksole. Kogu sellest jutust on möödas - kaheksa aastat. Mehel on kaks imelist tütart ühe imelise eesti naisega kaugel maal. Ja tal on midagi minuga kuidagi siiski pooleli jäänud. Mitte emotsionaalselt - vaid ratsionaalselt. Ära kunagi ütle ühelegi naisele, et ta on frigiidne - küsi, mida kuradit sa tast tegelikult tahad ja mida tema tahab ja kuidas. Ja kui see ei ole kahepoolne tahtmine, siis keri oma kuradi aju kokku ja unusta ära. Ta ei ole su tüdruk. Ja ta ei hakka selleks kunagi. See ei tee temast frigiidset ega ka mitte lesbit. Aga jah. Sellised mehed tulid meelde - kui ma lavastust vaatasin. Ja naljakas oli. Vihane oli. Nii vihane, et hirmutas. Endiselt olen nõus Heleni Mirreni lausega, et kui mul kunagi lapsed sünnivad, siis esimene asi, mis ma neile õpetan, on nõmedates olukordades nõmedate inimeste persse saatmine. Mõistlik on õppida ei ütlema õigel hetkel, mitte aga panna ennast aina piinlikematesse ja vastikumatesse situatsioonidesse, kus süda pahaks läheb.
Kerttu Moppel on hää. Ma ei ole tema asju näinud, aga mu pea käib ainuüksi lavaltoimuvast ringi - praegugi, ühel hetkel tõusevad mu käed kahele poole mu pead ja ma raputan neid. Lihtsalt selleks, et sellest ebamugavustundest, mida ma tükki kaedes kogen, üle saada. Kunagi olin ma  väike tüdruk ja mulle meeldisid poisid rohkem mängusõpradena kui tüdrukud. Nendega juhtus asju. Nendega sai onne ehitada ja lumesõda mängida ja lekat ja mädamuna ja luuramist. Nendega oli kuidagi strateegiliselt palju põnevam kui tüdrukutega. Siis ma kasvasin veel natuke ja ma sain endale väikse õe - kellega oli ilmselt huvitavam kui poistega, sest temaga sai joonistada ja naerda ja rääkida asjadest, millest keegi teine ei teadnud. Igal juhul - olla mitte plikalik plikalik ega ka mitte poisilik poisilik. See oli hea tunne. Miskipärast - just õdede-vendadega tekib see adekvaatne tunne, see soopuudumise tunne, see seksi puudumise tunne, mis on igati loomulik. Võib-olla isegi midagi sellist, millest kirik on rääkinud.

29 jaanuar 2016

Autism, armastus,Künnapu

"Autism in Love" on minu meelest üks ilusamaid asju, mida ma üle pika aja näinud olen. Neli autisti - neli armastuse otsimist. Kolm lugu. Ja seal kuskil vahepeal - täiesti tavaline armastus. Ei pea olema erilise isiksusehäirega, et olla depressioonis sellepärast, et sul pole tööd. Ja midagi sellises filmis tunduski tegelikult täiesti mõistetav ja hirmutav ja reaalne.
Täna sattusime Kunstihoonesse näitusele "Kõik kirjad on armastuskirjad". Hra Gerard Byrne tekitas mitmesuguseid mõtteid. Kuidas võtta armastust? Ses mõttes, et see on mõnes eeskirjas ühekülgselt monogaamne ja rahulik kahe inimese vaheline põlemine (ja mitte väike, vaid üsna suur, üsna ennatlik, üsna kõikehaarav) aga teiselt on see pornostaaride meelest midagi ülimalt mitmelejagatavat, šovinistide ja kapitalistide meelest on nende partner, nagu omandatud diivan või auto, keda/mida ei tohi teiste inimestega jagada (kurat seda teab eksole, kuratsedateab). Igal juhul kapitalistlik armastus (ja ma ilmselt natuke omandihimuliselt, tuleb tunnistada eksole, kogen seda ise ka mõnikord, praegu, vanasti, minevikus, võib-olla tulevikus ka) kujutabki endast kindlalt partnerit, keda nn ülalpidaja võib petta, või partnerit, keda ülalpeetav ei või petta. Ja ometi tekib küsimus, kas... Ja ega sellele tegelikutl päris vastust ei tulegi. Konflikt on alati selles, et ebaõiglusena võib tunduda see peetavate asi. Ja ega ta ongi. Ja ometi kerkib esile küsimus? Petmisest? Pidamisest? Kes? Kuna? Kuidas? Mismoodi? Mispärast? Byrne paneb oma videoinstallatsioonis täitsa kohe mõtlema,eks ole...
Jürgenil oli kaks kõva üritust: ettemäng Maeterlincki "Pimedad" eile ja Vilen Künnapu näitus arhitektuurimuuseumis täna. Künnapu õpetaja Ekas oli Jürgeni isa Raivo Korstnik - ja see oli imeilus, kuidas ta seda nagu muuseas näituse avamisel mainis, Jürgen tegi Künnapust dokumentaali oma õe Maarjaga. Künnapu õpetaja poeg tegi temast videojäädvustuse. Kui see oranžide prilliraamidega arhitekt-kunstnik oma oranžide kingadega sellest avamisel rääkis, siis korraga sain ma aru, et elu on ilus.

26 jaanuar 2016

Turundamisvärk

Üha rohkem jõuab mulle kohale, et turundaja peab olema nn tavaline inimene. Või kujutama endale ette, et ta on tavaline inimene, kellele pakutakse põnevaid asju.
Muidugi ajas see mind natuke muigama, kui Kumu võrdles ennast Lennusadamaga, kuhu on paigutet hunnik õhutõrjet, liikursuurtükke, koguni Lembitu, mida mööda ringi jalutamine tegi mind parajalt uimaseks. Selline rõhuv surmatunne tekkis, miskisel põhjusel. Aga kuhu nurka sa Kumus roniksid? Millist narratiivi Ryoji Ikeda puhul kasutada? Islandi näituse puhul? Mismoodi seda katsuda? Kuidas läheneda? Pildid on pildid. Nad on seinal - nende vaatamiseks ja nende tunnetamiseks läheb natuke aega ja võib-olla - ei pruugi me sellestki aru, et mida nad endast kujutavad või mis ajast nad pärit on. Lihtsalt - mõistus jookseb kokku. Aga ometi peab ka pilte turundama! Sealjuures usaldades inimeses olevat visuaalset intuitsiooni!

Autentsus


25 jaanuar 2016

Keel kaob ära

Keel kaob ära. Sõnad vajuvad tihkelt unenägudesse - rohelises kleidis tantsin ma kuningannat - ja aeg jääb seisma. Mina kaen ajale otse näkku. Elu on nii lõpmata ilus, et ehmatab ära. Ehmatab ära. Ehmatab ära. Vaikus libiseb sinna, kus kellegagi koos olemine muudab kõik. Kõik on ilus ja ehtne ja hirmuäratavalt hea.

Luulelaudur ja vaikus. Soe ahi ja inimesed.

20 jaanuar 2016

Tolm

Sozeta kasvatas tolmu oma diivani all. Tolm oli juba üsna võimsaks vohanud. Naine istus mõnikord põrandale, lõikus kartuleid ja vaatas teist maailma - läbi arvuti või televiisori või lihtsalt diivani alla. Vaikus tolmu ja Sozetta vahel libises inimlikuks ja isiklikuks. Kartulid libisesid veelgi tolmusemale põrandale. Nendele oli tolm põnevam, kui mistahes telesaade. Keegi oli Sožetale väitnud, et tolm on tervislik, või vähemasti osa sellest on tervislik. Tervislikum kui puhtaks küüritud põrandad. Nõnda oli ta otsustanud loobuda põrandate pesemisest päris pikaks ajaks. Ja tolm tegi oma töö - Sozetaga. Tolm lõi talle eraldi ilma, kus elada ja kuhu mitte keegi tulla ei saanud. 

*

*
Ehmatav, kui põnev on olnud tänane Scott Plousi sotsiaalpsühholoogia loeng. Lihtsalt hämmastav, kui hästi rääkida osatakse!


18 jaanuar 2016

Miira

Miira oli liiga kõrk, et kõikide inimestega ühtlaselt armastusväärne olla, mõnikord koges ta täiuslikku vastikust isegi viisakuse vastu. Ta oli alati midagi enamat. Oli! Oli! Nii nagu kuskil kaua aega enne tema sündi oli öeldud. See oli vist ta isa, kes rõhutas kõikehaaravalt: "Mis loevad need madalad majad!"
 
Ja ometi loevad. 
 
Majad lugesid ja sipelgad lugesid ja selle ilusa vana naise armastus luges - kuskil kaugelt enne tema sündi. Miia teadis seda ka. 
 
Nagu ka isa oskus ignoreerida lähedasi ning omaenda vajadusi. ja siis ehmatusega -  mis oli tal nii täielik, et see võttis jalad nõrgaks - avastada, et nii palju asju on tegemata, et nii palju inimesi, just neid kõige lähedasemaid, on armastamata. Just sellepärast armastamata, et sipelgad jäid kokku lugemata, majad vajusid liigruttu rusudeks ja ilus vana naine vajus rinnavähist loppi. Nii see oli. 
 
Miira polnud veel midagi oma elu jooksul jõudnud, ainult inimesi karta ja mõelda, et suurem osa neist on lihtsalt tema ellu toodud prügiks, ajaraiskamiseks, õhupuuduse tekitamiseks. Aga täna, kui ta oli nad kõik kriitiliselt üle vaadanud, hakkas ta peas kasvama uus idee. Kuidas tulla välja sellest kookonist, kuhu ei ole eriti kerge midagi peale omaenese ebakindluse kaasa võtta? Kuidas mitte karta oma naabritädi, kes astus liiglähedale ja liigkiiresti suhtlemisaktsiooni. 
 
"Tere! Tere!"
 
Türa!Türa! kepsutas kuskil aju paremas nurgas, mida sa siin ikka niiväga vastamata jätad, aga raske on vastata, tõsijutt!
 

17 jaanuar 2016

Ootamine, mis tõmbab meid kokku

See meeletu ootamine, mille sisse jääb alati natuke segadust. Ja mida me ootame? Armastust? Hoolimist? Tegelikult on see ikka selline õppimisväärne asi. Terve elu - muudkui õpid seda imelikku asja ja lõpptulemus on selline, nagu see on. Ei pruugi just kõige parem asi olla, aga siiski siiski.


Asjad

Hea on.
Sain üle pika aja Belluga kokku.
Siuhke asi:
Väga vanast päevikust.

14 jaanuar 2016

Suhted

Hommikud, õhtud, ajad. Valvel. Ootusärevil. Paanikas. Teadmatuses. Teadlikkuses. Põnev on, kui su vana tuttav jõuab sinuni - kas just sinuni, aga peaaegu sinuni.

13 jaanuar 2016

Ilu

Päris põnev lugu, eks ole?
Armunud ja himuka inimese vahe, eks ole?

06 jaanuar 2016

Lambakorgiga veini jaur, eksole

Juua tahan. Seda punast lambakorgiga veini, mis viimasel ajal mu veenides voolab. Lammast ei ole, aga vein on. Lambakujutis on. Ja ometi. Selles kõiges, mis mind täna ümbritses, on pisut lammast, veini ja veel midagi - ma ei ole kindel täpselt, mis see on, aga ma tunnen, et varsti hakkan seda aeglaselt mõistma. Mind on. Veini on. Elu on. Minu isiklikke soove ja vajadusi on. On-on, sa ei teadnudki. Elu eksole tuleb mõnikord üsna ootamatult uksest sisse ja naeratab. Hambad palju sirgemad ja ilusamad kui minu suus, isegi ilma hiigelsuurte vahedeta. Vaatab teravalt silma, nagu mõistaks mu õnne ja õnnetust ka, õnnetust ka. Ja õnnetus on see, et... Ma tahan elada, pagan võtaks, tahan!

05 jaanuar 2016

Luulemaania

Kassa tead
kuis 
katkiminemine käib?

ostad kokku lootusi
igaühelt
aga paned kõik tema
sülle
kellel on 
silmad, mis näevad,
suu, mis kõneleb,
aga mitte sind
aga mitte sinuga
võib-olla sinust
võib-olla isegi 
teist kahest
elu kõige 
ootusärevamal hetkel
kus su süda
täis kõrvetavaid lootusokkaid
läbib monotoonne mõte
ehk homme mind
ehk ülehomme minuga

aga kokkupanemine
algab jälle
samadest lootustest
ja korraga ehmatad

ah, mis mina
ah, mis tema
ah, mis meie

lumesajust kevadvihmani
kõrvetavkuumast päiksest
kirjulehisesse jalutuskäiku

*
eeter õhkab
naabritädi
katusele 

aga aeg ja elu
seisavad paigal
ka kakskümmend
aastat pärast
toda lendu

ühel telefon
teisel telekas
kolmandal
teleporteerumine

naabritädil
isegi surnult
eeter
niiet koer
haugub
hirmunult
naabritädi
maja katust
vahtides

Pärnaõied
seostuvad
rinnanibudega
riietuskabiinis
eriti kui oled 
lugenud
keset toda 
raamatut
"armastan"
aga ikka veel 
pole kindel
et kuidas
ja miks

ma olen alati
liiga segaduses
et kellegi juurde 
päriselt kuuluda

vastad mu mühklikule
lausele Jekaterinburgist
kuhu tapeti mõned
Romanovid
ja natuke Euroopat

vastad pärnaõite
keskel, et ega ei pea
vastad Andres Ehini 
häälega, mis tõstab
hiigelsuuri kraanasid 
Tallinna kesklinnas õhku
ja nood popsivad
elektrisigareid
kesk 
keskaegseid torne
nii 
igaks juhuks

Luciferi tiibadega
lendad 
minust eemale
ehk põrgu

järgi
Eevana
ma tulla 
ei saa


Laulsin naabrionu
kuuske suureks
ikka jolotška ja jolotška
vanaema õpetas
et jolotška peab kasvama
ja eks ta kasvas ka
nagu ühes muinasjutus
ja mina kasvasin ka
ainult puu võeti maha
mind on raskem 
maha võtta
pole veel jõudnud
sellesse ikka

*
sõrmed sigivad 
vihmaussidega
kurgipeenras
rohides sinisilmseteks
rottideks
keda öösiti
näen unes 
minu jalgu söömas
hommikul on mõni
end kardinakonksu
külge poonud
punased verenired
valguvad  alla
päike pruunistab
need ajapikku nähtamatuks
ainult
elu jääb
ja mina
sõrmedega sigima
et uusi Ingmar Bergmani 
rotte teha

*
kaelustuvide romantika
meie suhteid enam
ei muuda
läbilõikavaks
puurin sõnadega
auke
muutun ise auklikuks
kaelustuvina su suhtes

Õudukaluuletus

Andres Ehini luulekogust "uks lagendikul" 1971
(lk 49)

unenäos kõndisin ma võõras linnas
ja üks kreeka kaupmees oli mu sõber
ja mina pidin lõikama läbi ta kõri
nii oli kästud

aga ma ei tahtnud seda
läksin metsa
tõin ohvri artemisele
ja muutusin põdraks

kreeka kaupmees tuli jahile
ja lasi mu ikkagi maha
pärast läksime koos pandimajja
kus sõime krabisid
ja jäime nii sügavalt magama
et ärgates olime üleni kaetud
pärnaõite tolmuga

*
Pärnaõied seostuvad nüüdsest päris pikaks ajaks heledate naiserindadega. Kui te nüüd päris ausalt tahate teada, miks siis lugege hra Olavi Ruitlase raamatut "Vee peal".

03 jaanuar 2016

Sotsiaalpsühholoogiast läbikukkumisteni

Plaane on mul palju. Näiteks pidin ma täna ja täna muudkui käima - näitustel ja isegi KUMUsse Rannapeole jõudma. Plaane on. Selle asemel - olen õhtu otsa Scott Plousi sotsiaalpsühholoogia loenguid kuuland. Jah, on küll põnev tegelane. Alates inimeste stereotüpiseerimisest lõpetades muude põnevate vahendite piinamisvahendite lahtiseletamisele sain teada ka Suriname seksuaalsuse jumalustest (vaimudest või kuidas tuleks tõlkida sõna Spirits), kes tekkisid orjapidamise ajal, kui orjadel polnud võimalik luua perekondi. Tekkisid nii-öelda intiimsuse jumalused, kes sisenesid naise kehasse mehelikuna, ja see tähendas, et naisele hakkasid naised meeldima, naiselikuna, siis naisele hakkasid mehed meeldima. Täismahus soostereotüüpide vastast filmi võib vaadata siit: Middle Sexes.

Aga kõige põnevam sotsiaalpsühholoog on loomulikult Philip Zimbardo, kes on TedTalkis rääkinud kurjusepsühholoogiast. Kust see tekib, et me teeme inimestele liiga ja kust see tekib, et inimesed teevad üldse liiga? Hra Zimbrado korraldas 1970ndatel Standfordis vanglaeksperimendi, mille käigus selgus tõsiasi, et täiesti normaalsed inimesed võivad muutuda sadistlikuks, kui nende ümber tekitada vastav keskkond.

Selles vastavas keskkonnas muutub inimloomus 7 sotsiaalse protsessi jooksul kurjaks:

1) Pisike loll samm kurjuse poole (ma panin ju juudid ainult rongi peale, millega neid viidi ahjudesse
2) Teiste inimeste dehumanisatsioon. (tulgu mulle hra Vooglaid rääkima, et ta on hea inimene, hea kristlane, kui ta ei pea homoseksuaale inimesteks, või mistahes ekrelane)
3) De-individuatsioon - enese anonüümseks muutmine (ma olen lihtne ametnik)
4) Isikliku vastutuse kaotamine (aga ta ju ütles, tema, tema - ja tema peab vastutama, või me kõik või...)
5) Pime autoriteedi järgimine (Stalin, Hitler)
6) Kriitikavaba grupinormidele allumine (et peksate kambakesti oma klassi kõige veidramat poissi jah? ja tundub täitsa normaalne tegevus? jah?)
7) Passiivne kurja tolereerimine tegevusetuse või ükskõiksusega

Ahjaa. Lisaks sotsiaalpsühholoogia loengule on ka siuhke loeng: Loomingulisus, innovatsioon ja muutus.

Seal on ülesanne: kirjutada ühele paberilehele kuus oma elu läbikukkumist ja teisele poole kuus asja, milles oled edu saavutanud. Põnev ülesanne. Hakkasin täiesti mõtlema, mis jamasid ma oma lühikese ent siiski põneva elukese jooksul korda olen saatnud. Ja ma olen. Ja naljakas on see, et nad on kõik mulle midagi õpetanud.

* siis kui ma ühe oma väga khuuli (praegu kahelapse papi ja mängupoemüüja) tüübi lumetormiga tolle Lasnamäe viimases peatuses asuvasse koju käskisin minna, sest ma kartsin küsida ühikatädilt, et äkki mu kulla võib minu juurde jääda (ja loomulikult toanaabrilt ja loomulikult toanaabrilt)
* siis kui ma lubasin, et teen korraliku auhindade äraandmistseremoonia Tallinna ülikooli võimekatele üliõpilastele professor Toomas Liivile ja ma ei osanud üldse korralikult esineda ja proua tookordne dekaan sai mu peale kohe jubetigedaks

Ohjah.
Tegelikult on see ikka päris pikk nimekiri.
Aga ma rohkem ei kirjuta. Mõtlen. Mõtlen.

Ruitlase "Vee peal" mulle eriti ei meeldi. Puudub müstika või maagia või ime. Mul on tunne, et kõik on elust maha kirjutatud - aga niimoodi, niimoodi ju ei saa.

02 jaanuar 2016

Aastauus

Ainus etteheide minu korterile praegu on külmus. Hundilautlus. Aga muidu tegelen - lugemise ja  ülessoojenemisega täna terve päev. Uus aasta tuli Henryku sõpradega Linnahalli katusel ja sõjapiirkonnas, sest kõikidel oli tunne, et rakette tasub lasta ka inimeste keskel sealsamas üleval. Eile nägin üle pika aja oma lapsepõlve parimat sõbrannat Bellut ja muidugi kallistasin. Elu on hästi ilus, kui on inimesi, keda tahad hirmsasti näha ja kallistada, keda igatsed enda juurde iga kord, kui su sünnipäev on, kui said tuttavaks toreda inimesega, kui lilled kasvavad. Niimoodi on. Hästi hea on, kui on keegi, keda tahad alati näha.