Ma ei olegi endale suutnud veel selgeks teha, mis tähendab harjumus või millised harjumused mul on. Päris ausalt öeldes, siis neid ikka on. Näiteks Võrus ma tavaliselt ei korista midagi ega tee mingit asjalikku asja kodus, vaid lähen käin Tamula ringil, surnuaedades, uimerdan linna peal, magan, loen raamatuid, kohtun erinevate perekonnaliikmetega, kõige mõnusamad on vanemad Kosel ja vennanaine lastega. Lihtsalt on. Kuidagi rohkem kodus tunne on, aga mu väike majake vajab tähelepanu ja armastust tegelikult ka. Seekord sikutas Henryk laest alla ämblikuvõrke ja põrandalt liigset tolmu ja üldse. Kuidagi teistmoodi mõnuga tegi oma asja. Seekord, kus kahe päeva asemel oli kolm ja surnuaedadele jõudis ka. Vanaisa Karla juurde ja ema-vanaema juurde.
Veel on muidugi see isaisaisa, kelle haud mulle eriliselt korda läheb, sest ta on legendaarne. Legendaarne, sest ta käis Venemaal raha teenimas, umbes nagu tänapäeval käiakse Soomes, ainult et ta sisuliselt juhtis Krimmi elama terve eesti küla, oli linakaupmees, lihtsalt ülbik ja pani minu vaese papi tegema selliseid imetegusid viieaastaselt, et kohe pani. Näiteks pärastsõjaaegses Eestis käskis mu papal, viieaastasel kõrge kuuse latva ronida, et näljastele lehmadele sealt noori kuusevõrseid, mis paksult vitamiine ja elurõõmu täis, tuua. Papi ikka kartis toda kuuse asja kõvasti, mõtles, et oh vanaisa, ei, ma ju olen nii väike ja ma ei julge. Oskar vaatas lapselast ja vaatas kuuske, ise ta selle osta ronida poleks saanud, isegi kui oleks hirmsasti tahtnud. Ta ei tahtnud ka muidugi. See oli väikse lapse töö. Lehmad vajasid sööki, nagu inimesed vajasid lehmasid ja aasta siis pidi olema 1953. Üheksa aastat enne seda kui Oskar maha suri. Kõige vastikum sõja aja lõpp. Oskar teatas siis oma motivatsioonikõnes mu pisikesele papale, et jah, kehvem oled kui sinu isa, ehk minu vanaisa, ehk Vilbert. Ja minu vaesel papil ei jäänud midagi üle, kui need paganama noored võrsed ära tuua. Oli motivatsioon, et peab olema veel parem, veel targem, veel tublim, veel julgem.
Oskar oli tõeline juhtlammas, nagu mu isa isegi, ilmselt need geenid on vanavanaisalt tulnud. Karisma ja julguse geenid, et teeme, mis tahame, vallutame või maailma ära. Muidugi olid olukorrad, kus vana Oskar jäi natuke totakasse seisu ka, sest ta oli omas energilises olemises üsna läbimõtlematu ja sattus mõnikord isegi pikemaks ajaks haiglavoodi, siis pidi tema kaunis kaasa Alviine tegema äriotsuseid tema eest. Kuigi vaevalt, et ta neid päris väljaspool Oskari loogikat oleks teinud. Asi lõppes krahhiga ja minu isapoolne taat Vilbert käis poole oma kooli ajast ülivaeselt koolis, riideid polnud ollagi, mida selga panna. Vilbert oli muidu väga nutikas poiss, meeldis kõigile ja matemaatikas tema pea lausa saagis, mitte ei lõiganud! Malet mängis ta kogu gümnaasiumi peale kõige paremini. Nii et kui Keres tuli lihtsalt noortega suhtlema ja malet mängima, siis minu taat võitis Paul Kerese. Selle peale hakati taati lakke loopima, et vat kui võimas Villu. Villu aga suutis mõelda ainult ühele, pagan püksitagumikus on auk, nüüd on see kõigile näha, et püksitagumikus on auk. Noh, oligi vist auk, ja vist kõik nägid ka, aga ega keegi seda ütlema küll ei tulnud, et Villu, mis püksiauk sul on.
Nii et natuke boheemlust ka isapoolselt suguvõsalt. Muidugi suurem osa tuleb vanaisa Karla isalt ehk emaisaisalt Andruselt, kes oli minu vanaema ehk oma minia lemmikinimene, sest mängis külapidudel ja kodus viiulit. Võimsa habemega taat. Mu memm oli alati suurt uhkust täis, kui ta vanavanaisa Andrusest rääkis, milline mees, milline viiul, milline vägi. Maha suutis see mees surra kaheksa aastat enne sajandat sünnipäeva. Sest viiul ja boheemlus, lasi endal olla ja ilmselt teistel ka. Isaisaisast oli ta nagunii 19 aastat vanem. Lapsi sai kõvasti hiljem. Kõige esimese ehk minu emaisa Karla sai kolmekümneüheselt. Andrus vallutas maailma teistmoodi, isegi mitte tasa ja targu, vaid viiuliga ja mingi muheda usuga inimestesse ja maailma enda ümber. Andruse silmades on näha tolle õndsa inimese rõõmu, kellele on antud vabadus olla tema ise. Inimestele on seda harva antud. Loomingulistele inimestele on see vist aga kingitus selle eest, et nad teevad midagi, mis teised oma rollivõtmistes peavad ära unustama. Loomingulised inimesed teevad tööd inimeseks olemise probleemiga. Jah.
15 juuni 2019
Eks jah, tahaks, aga kuidas...
Tahan saada kirjanikuks, tahan saada kirjandusteadlaseks, tahan saada kriitikuks, tahan saada turundusjuhiks, tahan saada... Ja nii edasi! Viimased kaks aastat on mulle õpetanud, et ega see niisama lihtsalt ei käigi, et tahan saada...
Lapsena tirisin kuskilt mingist kohast välja mängukaardid või tarokaardid ja kukkusin ennustama, tegelikult teen seda siiani. Kas ma saan kirjanikuks? Luuletajaks? Kirjandusteadlaseks? Üldiselt, kui juba selline küsimus kuskilt tuleb, siis tavaliselt ega ikka ei saa küll. Tegutseda tuleks. Olen aru saanud, et raamatumüüjaks olen saanud poolkogemata. Mitte niimoodi, et ohkuitore oleks raamatuid müüa, elu lõpuni. Esialgu oli see üks vastikumaid asju, mida ma üldse teinud olen. Lihtsalt ja labaselt sel põhjusel, et ma ei olnud kunagi ennast mõelnud välja oma kirjandusteadlase ambitsioonist. See tundus olevat kõige tähtsam ja kõige ilusam lõppmäng minu püüdlustele. Nüüd, kui olen juba natuke vanem, mõistan toda teatud sorti naiivsust, mitte just hukka, aga naeruväärseks.
Eriti pärast prantsuse keele suulist eksamit In-Down-Townis, kus mu kõrval rääkis Larissa ülipõneva loo oma kolmekümneaastasest karjäärist ja spordihuvist. Jah, elektriinseneriks Tallinna tehnikaülikoolis tudeerinud, Narvas prantslastele kuulunud elektrienergiaga seotud tehases juhtival kohal töötanud, nüüd immigratsiooniga seotud rahvusvahelise firmas töötav Larissa on minuga koos kolm aastat prantsust õppinud. Ja ta on tõesti imetlemist väärt ja väga tark daam. Korraga seal temaga koos suulist eksamit andes mõistsin eneselegi jahmatuseks, et ma ei oska rääkida.
Ja ega ma eesti keeles ka ei oska rääkida iseendast. Ja kõik mu huvitavad jutud ja mõtted - ma isegi jään kuhugi selle taha, et pole sõnu, pole mind. Kõik on seotud kirjanduse, raamatute ja minu lõputute jalutuskäikudega läbi linna, tavaliselt ikka Tallinna, mitte Cannesi või Riia või Vilniuse. Jalutuskäikudel kohtun majadega, mis mõnikord mulle meeldivad, mõnikord mitte. Majad on sageli tähtsamad, kui kõrtsid või kohalikud inimesed. Majades on alati sisse jäetud mingi kõiksus, midagi, mis oli kaua aega enne mind ja jääb kauaks pärast mind. Igal juhul jah.
Seal, Larissaga koos olles mõistsin, et tegelikult tahaks veel tantsimist ja kitarriga mängimist õppida ja laulda ja kanu pidada ja aias kurke kasvatada, nagu siis kui ma veel väike olin. Tahaks. Iga jumala päev, tahaks. Aga võib-olla ei taha ka, sest hetkel ma igal juhul ei tegele sellega. Nagu tahaks prantsuse keelt osata, aga ei oska. Tahaks vene keelt korralikult rääkida ja kirjutada, aga ei oska. Noh - saaks no eesti keeleski kuidagi hakkama, aga ei oska. Vähemasti mitte nii hästi nagu tahaks. Aga mida ma siin elus siis oskan? Müüa? Jaa, tegelikult ma oskan päris hästi konkreetseid asju müüa, aga ma ei osanud seda kohe üldse mitte 2007. aastal, kui ma Mademoiselle´i kohvikus pirukaid-kooke müüsin. Ei osanud kasutada kaardimasinat, ei osanud ära visata õigel ajal hallitama läinud mozzarella salatit, ei osanud ja kõike seda tuli õppida igapäevaselt, kõik see hakkas külge umbes nelja kuuga, aga sealt oleks saanud veel edasi minna.
Ega ma läksin ka. Läksin raamatupoodi, sest Ott, tookordne silmarõõm, soovitas minna. Ja raamatupoes hakkas kõik otsast peale. Mida kõike ma jällegi ei osanud. Töö juures on jube lihtne seda igapäevaselt endale selgeks saada, et mida kõike sa ei oska. Jälgi ainult inimesi enda ümber, kes lähevad näost punaseks ja kurjaks. Ja siis võib-olla, kui nad päriselt jaksavad, teevad sulle selgeks, kui loll sa tegelikult oled ja milliseid pisiasju sa ei oska märgata. Noh, eks ma siin Heas Loos õpin ka, igapäevaselt!
Aga kirjanduses, olgu kirjandusteadlase või kirjaniku või luuletajana, sa oled mingis mõttes ikka totaalselt üksi. Ja su tekstid, kas hakkavad tööle, see on siis, kui sa tunned seda otse füüsiliselt oma kõhus, et see on õige, et nii peab, et teisiti ei ole võimalik, või ei hakka. Suurem osa minu tekstidest, ma tean, et ka see blogipostitus, ei hakka tööle, nad lähevad korda ainult minule endale ja selles ei ole iseenesest mitte midagi halba. Mõnes mõttes ongi kirjutamine, kunsti tegemine, loomine, nagu äri, sa ei või kunagi teada, kas läheb tööle või mitte. Mõnikord võid teha hunnik reklaami, aga mitte keegi ei tule sinu asja ostma, sest seda pole lihtsalt tollel konkreetsel hetkel vaja. Siis jällegi kõik tahaksid sinu asja, aga seda on liiga vähe trükitud, tehtud. Igal juhul tuleb teha. Lõpuks on sellest ehk isegi pisut kasu, et oled teinud. Ja kui teistele ei ole kasu, siis - ega kogu seda asja, mis inimesed, ka mina endast välja trükivad, polegi ju maailmale tegelikult vaja. Inimestele endale on seda vaja.
Lapsena tirisin kuskilt mingist kohast välja mängukaardid või tarokaardid ja kukkusin ennustama, tegelikult teen seda siiani. Kas ma saan kirjanikuks? Luuletajaks? Kirjandusteadlaseks? Üldiselt, kui juba selline küsimus kuskilt tuleb, siis tavaliselt ega ikka ei saa küll. Tegutseda tuleks. Olen aru saanud, et raamatumüüjaks olen saanud poolkogemata. Mitte niimoodi, et ohkuitore oleks raamatuid müüa, elu lõpuni. Esialgu oli see üks vastikumaid asju, mida ma üldse teinud olen. Lihtsalt ja labaselt sel põhjusel, et ma ei olnud kunagi ennast mõelnud välja oma kirjandusteadlase ambitsioonist. See tundus olevat kõige tähtsam ja kõige ilusam lõppmäng minu püüdlustele. Nüüd, kui olen juba natuke vanem, mõistan toda teatud sorti naiivsust, mitte just hukka, aga naeruväärseks.
Eriti pärast prantsuse keele suulist eksamit In-Down-Townis, kus mu kõrval rääkis Larissa ülipõneva loo oma kolmekümneaastasest karjäärist ja spordihuvist. Jah, elektriinseneriks Tallinna tehnikaülikoolis tudeerinud, Narvas prantslastele kuulunud elektrienergiaga seotud tehases juhtival kohal töötanud, nüüd immigratsiooniga seotud rahvusvahelise firmas töötav Larissa on minuga koos kolm aastat prantsust õppinud. Ja ta on tõesti imetlemist väärt ja väga tark daam. Korraga seal temaga koos suulist eksamit andes mõistsin eneselegi jahmatuseks, et ma ei oska rääkida.
Ja ega ma eesti keeles ka ei oska rääkida iseendast. Ja kõik mu huvitavad jutud ja mõtted - ma isegi jään kuhugi selle taha, et pole sõnu, pole mind. Kõik on seotud kirjanduse, raamatute ja minu lõputute jalutuskäikudega läbi linna, tavaliselt ikka Tallinna, mitte Cannesi või Riia või Vilniuse. Jalutuskäikudel kohtun majadega, mis mõnikord mulle meeldivad, mõnikord mitte. Majad on sageli tähtsamad, kui kõrtsid või kohalikud inimesed. Majades on alati sisse jäetud mingi kõiksus, midagi, mis oli kaua aega enne mind ja jääb kauaks pärast mind. Igal juhul jah.
Seal, Larissaga koos olles mõistsin, et tegelikult tahaks veel tantsimist ja kitarriga mängimist õppida ja laulda ja kanu pidada ja aias kurke kasvatada, nagu siis kui ma veel väike olin. Tahaks. Iga jumala päev, tahaks. Aga võib-olla ei taha ka, sest hetkel ma igal juhul ei tegele sellega. Nagu tahaks prantsuse keelt osata, aga ei oska. Tahaks vene keelt korralikult rääkida ja kirjutada, aga ei oska. Noh - saaks no eesti keeleski kuidagi hakkama, aga ei oska. Vähemasti mitte nii hästi nagu tahaks. Aga mida ma siin elus siis oskan? Müüa? Jaa, tegelikult ma oskan päris hästi konkreetseid asju müüa, aga ma ei osanud seda kohe üldse mitte 2007. aastal, kui ma Mademoiselle´i kohvikus pirukaid-kooke müüsin. Ei osanud kasutada kaardimasinat, ei osanud ära visata õigel ajal hallitama läinud mozzarella salatit, ei osanud ja kõike seda tuli õppida igapäevaselt, kõik see hakkas külge umbes nelja kuuga, aga sealt oleks saanud veel edasi minna.
Ega ma läksin ka. Läksin raamatupoodi, sest Ott, tookordne silmarõõm, soovitas minna. Ja raamatupoes hakkas kõik otsast peale. Mida kõike ma jällegi ei osanud. Töö juures on jube lihtne seda igapäevaselt endale selgeks saada, et mida kõike sa ei oska. Jälgi ainult inimesi enda ümber, kes lähevad näost punaseks ja kurjaks. Ja siis võib-olla, kui nad päriselt jaksavad, teevad sulle selgeks, kui loll sa tegelikult oled ja milliseid pisiasju sa ei oska märgata. Noh, eks ma siin Heas Loos õpin ka, igapäevaselt!
Aga kirjanduses, olgu kirjandusteadlase või kirjaniku või luuletajana, sa oled mingis mõttes ikka totaalselt üksi. Ja su tekstid, kas hakkavad tööle, see on siis, kui sa tunned seda otse füüsiliselt oma kõhus, et see on õige, et nii peab, et teisiti ei ole võimalik, või ei hakka. Suurem osa minu tekstidest, ma tean, et ka see blogipostitus, ei hakka tööle, nad lähevad korda ainult minule endale ja selles ei ole iseenesest mitte midagi halba. Mõnes mõttes ongi kirjutamine, kunsti tegemine, loomine, nagu äri, sa ei või kunagi teada, kas läheb tööle või mitte. Mõnikord võid teha hunnik reklaami, aga mitte keegi ei tule sinu asja ostma, sest seda pole lihtsalt tollel konkreetsel hetkel vaja. Siis jällegi kõik tahaksid sinu asja, aga seda on liiga vähe trükitud, tehtud. Igal juhul tuleb teha. Lõpuks on sellest ehk isegi pisut kasu, et oled teinud. Ja kui teistele ei ole kasu, siis - ega kogu seda asja, mis inimesed, ka mina endast välja trükivad, polegi ju maailmale tegelikult vaja. Inimestele endale on seda vaja.
03 juuni 2019
Lasnamäe põnevust
Resursid eksole. Need füüsilised ja vaimsed ja üldse. Arvad küll, et need on piiratud. Aga ei! Tuleb välja, et aju töötleb ümbrust. Asjad omandavad värvi-närvi ja veel palju muudki.
Üle pika aja tegin seda, milleks on turistitamine omaenda kodulinnas. Naljakas on mõelda, et Lasnamäe, see ligi 120 000 inimesega asustatud linnaruum, oli kunagi külade piirkond. Noh ega kogu me linn on endasse neelanud erinevaid piirkondi oma ümbrusest ja teinud neist osakese endast, sest on hea, kui linn on suur. Vaatame Henrykuga praegu meeriklaste tehtud sarja "Tšernobõl"ja imestame nende inimeste üle, kes peavad korraga koduloomi tapma, sest nood on täis radiatsiooni. Imestame, sest nad kõik teavad loomade olulisust. Nad on üles kasvanud maal või käivad oma vanaemal maal külas. Nad on näinud lehmi ja lapsi ja taimi ja kõik need on olnud head, puhtad, täis elujõudu, mis inimestega jagatuna muudab elu lihtsamaks ja kergemini võetavaks. Söök on tähtis ja piima saab lehmalt, muna kanalt, kaitset koeralt, nurru kassilt, liha sealt ja nõnda edasi.
Sõdurpoiss tahab vanamemme kaasa saada ja tapab tolle lehma ära, sest radiatsioon. Memm teatab, kuidas kõik on neid sundinud külast välja. Sundisid Esimese ilmasõja ajal, siis Teise ajal, sundisid venelased, siis sakslased ja nüüd mingi nähtamatu vaenlane sunnib jälle? Ei, ta on 82-aastane, ta ei jaksa, ta ei lase ennast sundida. Tapeti tema vennad Teises sõjas, teda ei tapetud. Tema jäi. Tema jääb. Sõdurpoiss ei tea midagi nondest hirmudest, sellest suure tõenäosusega 1904. aastal sündinud naise elust midagi. Ta ei tea, et see kuradi linn, kuhu naine suunatakse, on samasugune jõhkrus, nagu mõni Lasnamäe, kahekümnekorruselised majad, kus peab oskama vett lasta. Mu papi kirjeldas, kuidas ta alles kuueteistaastasena vesiklosetti Tallinnas kasutama õppis. See vastik keskkonnamuutus, mis võib vanainimest tabada, ei ole talle sugugi mitte meeldiv. Ja ega see tema uuele keskkonnale ka meeldida ei pruugi. Need pisikesed asjad, mis inimesed märkavad ja mis neis tekitavad mitmetahuliselt nõmedaid arusaamu kellestki. Stiilis, ah see maamats või mühkam, sest ta ei kanna toda riietuseset nii nagu teised või ei ole tal õigeid kombeid. Linn lõhub identiteeti, mis vaevaga 84aastasele daamile sisse kasvatatud.
Aga jah, loodus muidugi ei kao, isegi Lasnamäelt mitte. Tänagi tutvusime Lasnamäe kohaliku bostoni terjeri Roosiga ja tema vanaema Leilaga, kes meile vastu jalutasid. Roosi näksas mind oma neljakuulise kutsikavaimustusega kaenla alt ja juustest ja sõrmedest. Ise nii õnnelik ja rõõmus, et läks vist meelestki tal see, et pidi veel elama, pidi veel olema. Leila liputas saba ja tundis end kuidagi rahulikumalt. Tema oli endale juba üheksa aasta jooksul selgeks teinud, et neid huvitavaid inimesi, keda lakkuda ja nuusutada tuleb veel. Elu on selline. Palju tuleb veel. Aga jah loodus ja loomad ei kao, kuigi nad muudavad vormi. Inimene sealjuures tunneb neist ikka veel rõõmu. Olgu see lill või loom või puu. Isegi Lasnamäel.
Kohale sõitsime bussiga number 67. Korraga jooksid bussi kaks poissi, kes miskipärast paaniliselt kartsid politseid. Raadikusse sõitsid nad, koos oma üsna ebameeldiva paanikaga. Meie jaoks oli see põnev. Kõrvaltseisjatena, esialgu vähemalt, tundus, et nad mängivad toda naljakat eelpuberteetide mängu, kus politseid võibki karta. Üks poiss rääkis sellest, et politsei võib nad üles leida, nende isikukoodi kaudu saab teada nende elukoha kohta. Täitsa tõsiselt rääkis. Silmad hirmu täis. Miks hirmu? Mida tal karta oli? On? Issand - ta on minust kolm korda noorem! Hiljem lähme ilmselt trammiangaariks mõeldud betoonhoonesse pilte tegema. Mina ja Henryk. Vend saadab artikli Raadiku sotsiaalmajade poistest, kes tapsid 2017 trammiangaaris kodutu 52-aastase mehe. Seest tõmbab vastikuks. Imelik hakkab.
Esialgne põnev fotosessioon muutub hirmuäratavaks. Minul on endiselt, see on veidi imelik tunne, aga ausalt mul on arvamine, et Henrykuga koos ei ähvarda mind isegi tuumapommi plahvatus, ma ei karda. Henryk tahab pärast artikli sisu teada saamist kohe lahkuda angaarist. Mina ei saa sinna midagi parata. Tahan sellega nüüd täpsemalt tutvuda. Eelmine kord, ehk 2012. aastal, ehmatasin ennast täitsa ära, kui angaari astudes liigutas üks minu meelest prügihunnik. Tegelikult tuli hiljem loomulikult välja, et see oli inimene. Seesama viis aastat hiljem tapetud Sergei? Seesama vanamees, kellelt võtsid elu jõhkrad sotsiaalmajade kasvandikud, kes varem või hiljem võivad end leida siitsamast angaarist, sest kõigile inimestele ei jätku kodu ega armastust? Natuke hirmus, eks ole. Ahjaa... Henryku sain ma loomulikult Lasnamäe kõige tagumisse nurka kutsutud, sest tema lemmikrežissöör leidis siit võttepaiga, leidis Laagna tee.
Aga jah. Natuke hiljem leiame end angaarist Kärberi keskuse lähedal asuvast põnevast hispterlikust vene kohvik-restoranist Garage, kuhu kutsuks inimesi ainuüksi kujunduse pärast. Võib-olla käivad siin inimesed oma autonumbrimärkidest vabanemiseks. Võib-olla sellepärast, et pasta on täitsa okei. Võib-olla sellepärast, et Raasiku õlletehase õlu on hästi mõnna. Igal juhul mina nautisin pastat ja garaažikujundust, millest ma ei saanud üle ega ümbert.
Turistitamine Tallinnas jätkub. Võib-olla jõuan ka mõnedest kihvtidest raamatupoodidest pilte teha. Lisaks ühele ägedale söögikohale ja mõrvaangaarile.
Üle pika aja tegin seda, milleks on turistitamine omaenda kodulinnas. Naljakas on mõelda, et Lasnamäe, see ligi 120 000 inimesega asustatud linnaruum, oli kunagi külade piirkond. Noh ega kogu me linn on endasse neelanud erinevaid piirkondi oma ümbrusest ja teinud neist osakese endast, sest on hea, kui linn on suur. Vaatame Henrykuga praegu meeriklaste tehtud sarja "Tšernobõl"ja imestame nende inimeste üle, kes peavad korraga koduloomi tapma, sest nood on täis radiatsiooni. Imestame, sest nad kõik teavad loomade olulisust. Nad on üles kasvanud maal või käivad oma vanaemal maal külas. Nad on näinud lehmi ja lapsi ja taimi ja kõik need on olnud head, puhtad, täis elujõudu, mis inimestega jagatuna muudab elu lihtsamaks ja kergemini võetavaks. Söök on tähtis ja piima saab lehmalt, muna kanalt, kaitset koeralt, nurru kassilt, liha sealt ja nõnda edasi.
Sõdurpoiss tahab vanamemme kaasa saada ja tapab tolle lehma ära, sest radiatsioon. Memm teatab, kuidas kõik on neid sundinud külast välja. Sundisid Esimese ilmasõja ajal, siis Teise ajal, sundisid venelased, siis sakslased ja nüüd mingi nähtamatu vaenlane sunnib jälle? Ei, ta on 82-aastane, ta ei jaksa, ta ei lase ennast sundida. Tapeti tema vennad Teises sõjas, teda ei tapetud. Tema jäi. Tema jääb. Sõdurpoiss ei tea midagi nondest hirmudest, sellest suure tõenäosusega 1904. aastal sündinud naise elust midagi. Ta ei tea, et see kuradi linn, kuhu naine suunatakse, on samasugune jõhkrus, nagu mõni Lasnamäe, kahekümnekorruselised majad, kus peab oskama vett lasta. Mu papi kirjeldas, kuidas ta alles kuueteistaastasena vesiklosetti Tallinnas kasutama õppis. See vastik keskkonnamuutus, mis võib vanainimest tabada, ei ole talle sugugi mitte meeldiv. Ja ega see tema uuele keskkonnale ka meeldida ei pruugi. Need pisikesed asjad, mis inimesed märkavad ja mis neis tekitavad mitmetahuliselt nõmedaid arusaamu kellestki. Stiilis, ah see maamats või mühkam, sest ta ei kanna toda riietuseset nii nagu teised või ei ole tal õigeid kombeid. Linn lõhub identiteeti, mis vaevaga 84aastasele daamile sisse kasvatatud.
Aga jah, loodus muidugi ei kao, isegi Lasnamäelt mitte. Tänagi tutvusime Lasnamäe kohaliku bostoni terjeri Roosiga ja tema vanaema Leilaga, kes meile vastu jalutasid. Roosi näksas mind oma neljakuulise kutsikavaimustusega kaenla alt ja juustest ja sõrmedest. Ise nii õnnelik ja rõõmus, et läks vist meelestki tal see, et pidi veel elama, pidi veel olema. Leila liputas saba ja tundis end kuidagi rahulikumalt. Tema oli endale juba üheksa aasta jooksul selgeks teinud, et neid huvitavaid inimesi, keda lakkuda ja nuusutada tuleb veel. Elu on selline. Palju tuleb veel. Aga jah loodus ja loomad ei kao, kuigi nad muudavad vormi. Inimene sealjuures tunneb neist ikka veel rõõmu. Olgu see lill või loom või puu. Isegi Lasnamäel.
Kohale sõitsime bussiga number 67. Korraga jooksid bussi kaks poissi, kes miskipärast paaniliselt kartsid politseid. Raadikusse sõitsid nad, koos oma üsna ebameeldiva paanikaga. Meie jaoks oli see põnev. Kõrvaltseisjatena, esialgu vähemalt, tundus, et nad mängivad toda naljakat eelpuberteetide mängu, kus politseid võibki karta. Üks poiss rääkis sellest, et politsei võib nad üles leida, nende isikukoodi kaudu saab teada nende elukoha kohta. Täitsa tõsiselt rääkis. Silmad hirmu täis. Miks hirmu? Mida tal karta oli? On? Issand - ta on minust kolm korda noorem! Hiljem lähme ilmselt trammiangaariks mõeldud betoonhoonesse pilte tegema. Mina ja Henryk. Vend saadab artikli Raadiku sotsiaalmajade poistest, kes tapsid 2017 trammiangaaris kodutu 52-aastase mehe. Seest tõmbab vastikuks. Imelik hakkab.
Esialgne põnev fotosessioon muutub hirmuäratavaks. Minul on endiselt, see on veidi imelik tunne, aga ausalt mul on arvamine, et Henrykuga koos ei ähvarda mind isegi tuumapommi plahvatus, ma ei karda. Henryk tahab pärast artikli sisu teada saamist kohe lahkuda angaarist. Mina ei saa sinna midagi parata. Tahan sellega nüüd täpsemalt tutvuda. Eelmine kord, ehk 2012. aastal, ehmatasin ennast täitsa ära, kui angaari astudes liigutas üks minu meelest prügihunnik. Tegelikult tuli hiljem loomulikult välja, et see oli inimene. Seesama viis aastat hiljem tapetud Sergei? Seesama vanamees, kellelt võtsid elu jõhkrad sotsiaalmajade kasvandikud, kes varem või hiljem võivad end leida siitsamast angaarist, sest kõigile inimestele ei jätku kodu ega armastust? Natuke hirmus, eks ole. Ahjaa... Henryku sain ma loomulikult Lasnamäe kõige tagumisse nurka kutsutud, sest tema lemmikrežissöör leidis siit võttepaiga, leidis Laagna tee.
Aga jah. Natuke hiljem leiame end angaarist Kärberi keskuse lähedal asuvast põnevast hispterlikust vene kohvik-restoranist Garage, kuhu kutsuks inimesi ainuüksi kujunduse pärast. Võib-olla käivad siin inimesed oma autonumbrimärkidest vabanemiseks. Võib-olla sellepärast, et pasta on täitsa okei. Võib-olla sellepärast, et Raasiku õlletehase õlu on hästi mõnna. Igal juhul mina nautisin pastat ja garaažikujundust, millest ma ei saanud üle ega ümbert.
Turistitamine Tallinnas jätkub. Võib-olla jõuan ka mõnedest kihvtidest raamatupoodidest pilte teha. Lisaks ühele ägedale söögikohale ja mõrvaangaarile.
Tellimine:
Postitused (Atom)