29 mai 2014

Naljad

Kirjanduskriitikud. Kodu. Hubane vaikus. Film "Re-animated" 1985. aasta väljalase. Midsomeri mõrvad. Järjekordne segaduseperiood. Inimesed - palju, vähe, ehmatavad. Headread. Lõpuks jõudsin esimesele üritusele. Krull kutsus Kunnust samuraiks. Tore. Kriitika on selline, et mitte kõik ei pea mõtlema, nagu tema, aga kõik võiks. Müük peaks ka midagi sellist olema. Mitte kõik ei pea lugema Marie Underit, aga võiks ju. Ma ei ole kusjuures selles üldse kindel. Morbiidne. Ajusid katki peksev. Vaikne. Hallutsinatiivne. Ebanormaalne. Keevat viha täis.

Täna mõtisklesin tuttavaga oma omaduse üle vaadata mõrvareid. Viimased kolm nädalat olen Midsomeris ja harjutan ennast mõttega, et ma ei ole veel nii halb inimene, et kedagi mõrvama kukuks. Aga võiks ju hakata. Vähemasti kirjalikult ma juba oskan seda. Hästi tore oli, kui ma herr Stevenile rääkisin Virginia Woolfist. Steven elab Nigeerias ja ta on ikka veel suure lootusega abielluda. Virginia seksuaalsus tekitas temas mitmeid mõtteid. Eelkõige küsimuse, et kas Virginiale meeldibki olla homo? Ega vist. Või mine tea.

Kas sulle meeldib olla hetero?

Tegelikult pole päris sageli inimestel seda olukorda, kus nad saaks vastata, et jah, ma olen hirmus õnnelik, et mulle meeldivad vastassoost inimesed. Natuke tobe küsimus ka. Tegelikult ei ole ju eriti valikut. Lihtsalt meeldivad. See enese oskamatus ennast siduda või lahti siduda on omaette ooper. Või ooperimaja, kuhu sattumine on jällegi võimalik ja võimatu kahekorraga. Igal juhul vahel mulle meeldib, et ma ei ole ei see ega teine ega kolmas.

Huvitav oli ka täna Märtenit näha sealsamas kriitikavärgil, Mustas laes, rääkis Kettamaailmast ja muust toredast. Imelik. Imelik. Ja mu punased sukad tulid meelde koos abieluvärgiga. Miskipärast tulid nad koos meelde. Ahjeesus. Liiga palju, liiga teravalt. Liiga. Liiga. Liiga. Liigategevalt.

Minu emotsionaalne obsessioon abieluga on väga imelik. Korraga istud seal ja tunned tagumise mõttelugemisoskusega, et seda on tõesti liiga palju: feisbukis ja siin. Tõenäoliselt selle obsessiooni tõttu võin ka inimesi maha tappa, kui isu tuleb. Sellepärast olengi segane. Segatud sisse ja välja. Ja ootevalmis ja -ärevil.

27 mai 2014

Heade raamatute maailm

Mõnikord on nii, et loed raamatut ja mõtled, et kuidas see inimene on see teine inimene, et kuidas ta on elanud sinust vähemalt 15 aastat rohkem, et kuidas see on võimalik, et sina pole see, kes seda kõike on kirjutanud. Siis tuleb meelde, et sa ei julge niimoodi kirjutada, kuigi tegelikult niimoodi on. Ja mõnes mõttes tekib ahastus, paanika ja veel midagi. Midagi millele ma juba pikemat aega nimegi ei oska anda. Lootus on vist selle teine nimetus. Želvest räägin loomulikult.

Tuli välja, et viiking on ka nohik.  Ehkki ilus nohik, seda tuleb tunnistada. Mängib teate siin igapäevaselt lauamängu Dominion.

26 mai 2014

Klatšimoorist magaja

Täna töö juures. Tegime kõik edukuse testi. Mina olen igal juhul klatsimoorist sidemetelooja. Muudkui panen inimesi omavahel suhtlema. Lausa imelik on selle peale mõelda. Pärast Anneli Salga koolitust tekkis palju mõtteid. Eelkõige seoses sellega, et kõiki oma teadmisi tuleb rakendada. See, et me enamasti ei oska isegi ette kujutada, kuhu võib paigutuda kirg muusika, luule, heade teksaste, tehniliste vidinate, tarbekaupade üks vastu, et mida selle kõigega ette võtta, et mismoodi see muudab või sihistab inimeseks olemist üldse, siis seal sai see uue tähenduse. Inimenegi sai uue tähenduse.

Töö juures. Mees naisega letis. Kinkekotte kolm ja asju kah hunnikute kaupa, et kinkekoti sisse panna. Mina kisun igalt poolt hinnakleepse maha samal ajal, kui mees püüdlikult pinkoodi sisse taob. Hakkavad siis korraga asju kokku panema ja mees seletab, et mis, et kas kõik hinnasildid ongi ära võetud. Naine vastu: "Ega müüja ometi maga." Olidki võetud.
Mina selle peale: "Noh, ma muidugi kujutan ette, kui ma siin teie juures raks magama kukuks, oleks teil vist päris imelik olla."

25 mai 2014

Eluilus

ilus värk
ilus ilus ilus värk

Elu on ikka üks veider asi. Mõtled mingi päev, et on kah, aga siis vupsab sõit Viimsisse ja tagasi. Ikka ühistransport mu sõbrad, ühis ühis ühis. Ja seal ta siis seisis, maailma kõige ilusam viikingipoiss, keda on võimalik välja mõelda. Üleni mustas. Mind märkas ta ka vist sellepärast,et ma olin üleni mustas ja meenutasin tsipake gootitüdrukuid. Õigemini minu Kristine Želvet ja me hakkasime rääkima inglise keeles kõikidest asjadest, millest on võimalik rääkida. Mina küsisin ja tema küsis ja siuhke tunne oli, et olingi tuttavaks saanud päris õige inimesega. Päris sellega. Sees puperdas ja puha. Noh Sankt Peterburist, vene poiss oli. Ma ei osanud vanust öelda. Tundus selline - minuvanune ja hüpernunnu. Lemmikraamatuks Erich Maria Remarque ´i "Must obelisk". Ja ma tegin näo, et ma vene keelt ei räägi. 
Tema ütles, et näe, sõbrad, siuksed tiinekad, et käisid siin Pirital paljalt ujumas ja sünnipäeva pidamas ja nüüd lähevad edasi, et äkki tulen kaasa.
Mina vaatasin talle silma ja ütlesin, et tead, poiss, sa meeldid mulle, tuleks küll. Siis tal juba vilksatas. Miskipärast kõik ta sõbrad itsitasid. Ma ei saanud isegi täpselt aru miks. 
Kui me bussist välja tulime, sest ma tahtsin vist ikkagi kaasa minna. Poisid hakkasid minu viikingi kallal ilkuma, et näe, jälle said mingi sõbranna kaasa. Vene keeli ikka. Poiss ju uskus, et ma ei saa miskist aru. Ilkus vastu. Mina tõmbasin hinge. Vaatasin paremale ja vasemale ja tundsin korraga, et ei ole minu koht. Küsisin, et kui vana ta on. 25. Vastasin, et ma saan varsti 30. Ja lasin jalga.

*

23 mai 2014

Aga mina olin täna Äripäevas

päev
öö
päev

Koolituspäeval sain teada, et tegelikult pole oma kauba maha müümine probleem, kui see sulle suurt huvi pakub, kui see paneb su silmad särama, siis võib põhimõtteliselt kõik maha müüa. Ja naljakas on, et kui hakata vestlema mistahes klienditeenindajaga, kes mistahes kaupa, mistahes poes müüb, siis nagu oskaks ka. Ja tema teeb sama asja. Tekib kohe rikka inimese tunne, oskad suhelda, oskad olla, oskad anda, oskad võtta, saad vastu meeletult palju head informatsiooni, oled korraga jõudu ja armastust täis. Elu muutub ilusaks ja lihtsaks.

Käisime vaimses spas. Tundsime enda jõudu. Seda inimeseks olemise jõudu.

22 mai 2014

Nägemused RRis

Kunagi igiammu, siis kui ma ka veel 22 olin. Eip, see pole korraliku Helsteini taks, siis käisin kiiruviiruliselt RRis ilusat poissi vaatamas. Panin talle nimeks Balzacipoiss. Oligi - täpselt nõks minust eespool või tagapool ja ma sõna otseses mõttes armusin ära. Uneski nägin, kuidas ta loeb minu kodus laua taga Balzaci. Imelik lausa. Eile, kui me Maretiga mõnusalt Musta laega saali sadasime, nägin ka, aga see oli kummaline nägemine. Võõrastamapanev. Lokkis juuksed, kongus nina. Kõik oli sama ja see veider viis kiigata minu poole. Ja minu soov tõusta ja tema juurde minna ja öelda, et olen teda märganud, aga seekord ma ei värista jalgu ega tunne end puudutatuna, sest ta on isa või abikaasa. Seekord ma lihtsalt olen - rahulikult sealsamas ja uurin, et mis ta siis on. Tõenäoliselt midagi sellist ta on juba praeguseks.

Ikkagi 22. Ja nüüd olen varsti 30 juba. Ilma erilise eduta ja ometi õnnelik. Omamoodi õnnelik. Vat sellest oleks talle rääkida tahtnud ja teada ka, et kas tema on õnnelik, see Anton, see Balzacipoiss, see kongus ninaga, see minu kaaslane terve 2007. aasta kevade. Nojah, minu häda on muidugi see, et kõikide oma kaaslastega pean ma lõpuks altari leidma või tunde, et mind armastatakse romantiliselt. Noh, on ka neid, kellega ei pea. Aga siiski, siiski, siiski. Ta kadus ühel ilusal päeval RRist lõplikult ja mina jäin teda omamoodi taga nutma. Jah, asemele tuli palju erinevaid inimesi, kellesse olid pandud minu ihad, soovid, naeratused. Jah, nad kõik meenutasid mulle natuke teda. Ja see kummaline 7 aastat kasvamise tunne, sellel emotsionaalsel tasandil jõudis pärale.

Ma armastan ilu. Ma armastan seda kangestumiseni, valuni, ahtra peaaegu endasse suubuva julmuseni, milles ei anna kasvada mujale, kui endast mööda. Ja ometi tahaks nagu endaks kasvada, leppida oma vigade ja rumalustega. Leppida sellega, et alati ei tule teisest uksest ideaalne mees, tuleb tavaline, tuleb täiesti täiesti tavaline, aga ikkagi oma. Samasugune - distsiplineeriumatu, kehvade koristusomadustega, natuke parema või natuke kehvema palgaga. Aga siiski mitte see Balzacipoiss või see va poeet.

Aga ärgu nad siis tulgu. Tulgugi need, keda suudan rõõmsaks ja rahulikuks teha, tulgu need, kes hoiavad mind ja minu olemist korras. Tulgu need, kelle saladusi ma hoidma ei pea, kes ei hoia minugi saladusi, vaid kes võtavad mind nii nagu olen ja vastupidi. Tulgu, jäägu ja olgu.

7 aastat on täis.

7 aastat.

Stenist.
Balzacipoisini.

7 aastat

21 mai 2014

Kohatus ja HeadRead festival

Kohatus. Nõnda tuleb seda vist nimetada, kui muudkui mõtled, et kuhu minna tol päeval, kui pole tööd ega kodu ega tunnet, et istuks RRis hilja õhtuni välja ja sõbranna teatab nagu muuseas, et te võiks kahekesti itndust õppida. Ikka võiks. Miks ei peaks. Kohe kindlasti võiks.

Sveta-artikkel on ikka veel kirjutamata. Piinlik lausa. Ma kardan seda. Miks? Kurat seda teab. Sattusin eile Nopikohvikusse, Kareva istus sääl koos Teji Groveri ja Rustam Singhiga. Istusid ja olid. Mina eriti vahele segada ega ennast juurde sättida ei viitsind. Mis ma seal ikka. Lugesin hoopistükkis Kristine Želvet ja tundsin korraga, et teda võiks veel tõlkida. Krista Kaer on teatanud ikka, et piinlik on, kui minna Lätti ja vaadata palju nemad on eesti kirjandust läti keelde tõlkinud. Piinlik-piinlik. Siuhksed me oleme. Tõlgime siin Byatteid ja indialasi ja nigeerlasi, aga oma naabritest peame lugu ikka ainult soomlastest. Venelased kasvavad ise ja võib-olla meie kasvame ka nende kõrval.

Aga jah, täna on mind tabanud kohatus. 


18 mai 2014

Elamise tunne

Lapselikkuse tunne. Tööd tuleb teha.
Ja töö teeb meid ka. Teeb omanäolise kõrvutatava naeratusega, nii nagu ikka tehakse asju ja inimesi. Teeb, sest keegi peab temasse andma oma liha ja luu. Luule ja proosa, mille nimeks on oma elu. Kaen oma isa ja seal ta siis on, kahetseb kogu maailma kõige suurimaid valusid, elusid ja tegematajätmisi. Tegemisi ka.

17 mai 2014

Luuletusi

* * *
sinu silmadesse
palub ta punuda
sooja pesa
oma olemasolust
olgu ta väike või suur
inimene

*
me ei suudle muul moel
kui mäluniitides
ebalevalt
kujutlen sind
tahtmatult keset
Narva maanteed
Jaan Krossi kombel
nõutult asjalikku Ellenit
kaemas, kes parandab
autot ja elu

nii nagu naised
sinu kujutluses
alati on teinud

need traktoristidest
vanaemad

enne mind


Raamatupoes

õhkõrna pidulikkusse
kaduvad lood maamajast
sügavas metsas
tohutute põldude vahel
vana naine
kelle õuele õnn
tuli naeratama
ja nägu läks grimassi

nagu ameerika filmis
ma ei tohi valetada
ma pean uskuma
vaikima lõhkuma
teatavat tõde

ja vahel ka õiglust
kinnisilmi avama teed
sellesse maailma
kus Milton ja Dante
vaikivad vastu enese tahtmist

*
päevad lähevad
hing keerab
lehekülge
ja meeled
lihtsalt külge

juua kohvi
järgmises
elus või kohvikus
on sama hea
kui surra

praeguses elus
ja kohvikus

Une saabumine ruskete rindadega

Tema uni saabus pikkade jalgadega sealt kaugelt, kust tulevad koletised. Ta astus tuppa aeglaselt, hirmunult, ahastuses, küsimusega sellest, kelle juurde ta juhuslikult sattus ja miks. Tema unel olid ilusad sinised silmad ja ülipikad lumivalged juuksed. Rusked rinnad ja tähelepanelik pilk, millega ta tegigi taeva tema sisse.

Toimimatu Violetta

Violetta leidis enda näos kortse ja imelik oli see, et ta enam ei kartnud neid. Need olid osa tema olemusest, kasvavast ja vananevast lihast, millesse ta hing  oli pandud. Kõike oli võimalik vabastada nii liha kui hinge, aga selles polnud ju asi.

Puhtust, korda, ratsionaalsust, täppisteadlikkust, teadlikkust üldse - oli tarvis. Violetta vaatas aknast välja ja nägi graffitit, hoopistükkis mittepuhast, mitteratsionaalset, mittekorralikku, mitteteadlikku - kõrvalmaja rõdu oli soditud ja ometi ei olnud soditud. See nägi omamoodi ilus välja. Kuidagi loosunglik ja... "Ilves on president, meie president" ütles see kahel real, väga ratsionaalselt, väga täpselt, väga kaasaegselt. Ei olnud lõvi ega ahven samuti mitte rüütel ega meri ega mutt. Ilves oli. Ameeriklane oli. Puhas, korralik (kikilipsuga), ratsionaalne, infotehnoloogiline, täpisteadlik ja teadlik üldse. Mees, kes kartis kaost, aga võib-olla ei kartnud, võib-olla tema meediameeskond kartis. Violetta ei teadnud vastust. Igal juhul sellesse mehesse ei sobituks kortsud, mustus, irratsionaalsus (ainult kikilipsuna, ainult kikilipsuna!), kirjandusteadus (no mis teadus see ka oli), lihttöö (mis töö see ka oli, kellele neid inimesi vaja oli), hommikused joogatunnid kella viiest saadik.

Just kortsud, kirjandus, jooga, lihaletis töötamine oli Violetta vastuhakk, nagu ka tundmatu kirjatöö autori vastuhakk graffiti näol sellele täppisteadlikkusele või siis täppisteadusele.

*

"Kas sa armastad kedagi?" küsis Juhan.

Tobe olnuks vastata, et Juhanit. Violetta teadis Juhanit juba päris lapsest saati. Nad ehitasid onne Võrus, Raudtee tänaval. Juhan oli tark, paks, ilus ja ema kamandava käe all kasvanud poiss. Nüüd siis mees. Ta armastas Juhanit, Kauri, Elmot, vaikselt, tobedalt, mittepühendunult, peitust mängides, umbes sama palju kui Ilset, Annat, Belindat.

Siiani oli meeles, kuidas Belinda ütles, et nad ei peaks nii palju käest kinni hoidma, et inimesed hakkavad arvama. Pärast seda õppis Violetta väga paljudel käest kinni hoidma, et arvataks, mida iganes arvatakse, kallistama, et arvataks, mida iganes arvati.

"Armastan jah. Väga paljusid, aga sellest ei piisa," vastas ta Juhanile.

Nad istusid presidendigraffitit vaadates köögis. Kunagi olid nad kahekesti selle üle naernud. Täna nad ei suutnud seda enam teha, midagi oli juhtunud, Violetta ei saanud aru täpselt, mis võis nendega juhtuda. Violetta kartis midagi. Kartis paaniliselt ja ta ei saanudki täpselt teada, mis see oli, mida ta kartis. Aga Juhani liigutustes oli see kuidagi kirjas. Isegi selles veidras närvilises viisis, kuidas ta sõrmi aknalaual ülespoole tõstis ja taas langetas, nagu klimberdanuks ta nähtamatut klaverit. Ja miks nad rääkisid armastusest. Enamasti oli see Violetta, kes rääkis, aga see ei olnud ju armastus, millest ta rääkis, see oli puhas ja täiuslik vaimustus, mida ta inimeste vastu tundis. Violetta. Violetta.

"See ei ole armastus," kostis Juhan.

"Miks?"

"Sellest ei lähtu kohustusi, sellest tuleb ainult olemasolemise nauding."

Violetta ei saanud aru. Kohustusi? Nauding? Ta vaastas oma kauaaegset sõpra teatud segadusega, mis oli omamoodi kohutav. Mis temas karjus tol hetkel lõhki, nagu siis kui kõik hakkasid rääkima, et tuli hakata traktoristiks ja tugevaks naiseks või siis kui kõik hakkasid rääkima, et tuli hakata programmeerijaks või siis kui ema teatas, et oleks aeg abielluda selle kena ja rikka poisiga, kellega Violetta viimased kuus kuud oli mööda mahajäetud maju pilte joonistamas ja pildistamas käinud.

"Aga ma ju armastan sind."

"Ei, sa ei armasta mind."

"Mismoodi see armastamine siis käib? Niimoodi nagu see keskkoolis käib, et otsin kõige ilusama plika-poisi ja siis mängime kodu või? Või käime pea püsti ringi ja teeme näo, et ainult sinuga ja sina ainult minuga."

"Mul oligi ainult sinuga."

Violetta pööras ringi. Niimoodi nad ei rääkinud. Mitte kunagi varem. Alati rääkisid teistest inimestest, headest raamatutest, heast muusikast, sellestsamast poisist, kellega Violetta ema arust pidi abielluma, aga niimoodi nõudlikult, julmalt, otsekoheselt polnud nad varem Juhaniga kunagi rääkinud. Ja peale selle keegi polnud nagunii nii palju Violettaga, seega keegi teine ei saanud olla nii tähtis kui Juhan. Aga nüüd oli Juhanil Ellen. Ellen. Violetta toksis oma jalaga seina.

Hästi tore oleks, kui sellest kraanist kupataks end ellu paar ilusat ahvenat või angerjat või latikat, nii nagu mõnes filmis või raamatus, siis oleks kohe mingi teine teema või asi, millest kinni haarata, siis ei peaks enam seisma tummalt peaaegu, et seljaga Juhani poole ja lootma, et too ei nuta, et nad kumbki ei nuta, et kõik on tegelikult korras, et kõik on nagu enne, nagu siis kui Violetta veel oli keegi, kellega Juhan koos nalja tegi, keegi, kes polnud liiga tähtis, keegi kellega oli hea koos olla.

"Aga Ellen?" küsis Violetta korraga.

Juhan vaatas maha.

"Ellen," kordas Juhan automaatselt, "Ellen..."

"Jah, Ellen!"

"Ellen leidis kõik minu päevikud üles ja luges läbi."

Vaikus.

"Mismoodi?"

"Lugeski läbi."

"Mis see siia puutub?"

Või laest hakkaks lilleebemeid langema. Suuri ja ilusaid. Kopsudest kasvama rukkililli, suuri ja ilusaid.

"Ellen ei taha enam..."

"Mida ta ei taha?"

"Et me suhtleksime."

"Ma ei saa aru."

"Saad küll. Oled alati aru saanud. Saad nüüd ka."

*
Naljakas on see, et ma ei suuda praegu täielikult ära nimetada kõiki neid sõnu, mis mu pähe kerkivad seoses Violettaga. Igal juhul tundub, et pooled mõtted on poolikuks jäänud ja teised on liiga põhjalikult lahti kirjutatud. Just. Ta ei toimi.

16 mai 2014

Nimekiri

mobiiltelefon
kask
blondiks värvitud Kevin
(või hoopis SJV)
püha katariina kannatuste ratas
väike pooleaastane koer kohvikus
peab teda tervitama
väike tüdruk poes
väike tüdruk sõõrikukohvikus - katsub minu käsi
roosiaed
taimekasvatajast mees
koertekasvatajast ruudulises pluusis naine
ninanokkiv näitleja
kogu aeg armunud Henri
keeruline Benjamin
žilett selga torgatud terasest vaimustunud mees
ettenägemisvõime
inimesed, kes ei räägi
kirjutamine kui revolutsioon
jalgratas
Toomas
Kalev
Marek Tamm

14 mai 2014

ndaja

Keegi Tartu ülikooli turundustudeng küsis minult (absoluutselt mitteturundusinimeselt), mis vahe on Rahvaraamatu ja Apollo turundusel. Temale miskipärast meeldis meie turundus rohkem. Nojah, eks me pressime peale pea igal pool. Tee, mis tahad. Turundustiim on meil suunatud kah igasse külla ja igasse koju. Nii kui toimub suurem kampaania: tulevad need va hitlerlikud loosungidki stiilis: igal heal lapsel palju kingitusi.

Mina kortsutan kulmu.

(Olen pisut nörritatud)

Eks me kõik pisut ole.

Tarbimisühiskonna hõiskamisvaev või -rõõm. Meie oleme meelelahutuslikud. Aga isegi meelt pole võimalik lahutada, kui aju ei oska töötada. See on vist ikka fakt.

Aga jah.

12 mai 2014

Nopkohvikust nopitud silmad ja sõnad ja suud

*
Äralendamise lootus
väiksel tüdrukul on ikka olnud,
ema kleepis selga
paar plastist tiiba
ulatas võlumiseks
või tagumiseks
tähega lõppeva
plastist toika

ja nõnda see ingel karjus:
"Tugev naine! Tugev naine!
Iseseisev tuleb olla!"

Kui suureks kasvas,
helistas vanale isale
ja nuttis teispool toru,
et plastist tiivad
ei andnud lennuvõimet,
et toigas ei muutnudki
maailma.

Isa teatas, et juurde
tuleb võtta,
et tütar on liiga kõhn
tugev naine on toekas

mitte väike, karjuv ja vihane.

*
Hirm on suurem
kui Shakespeare

ta taob oma
lugusid peenelt
nagu vähkkasvaja
sisemusse
deformeerunud rakke

ja siis on
kõigil mõte
hullumeelsusest
homokeelsusest
menstruatsiooniverest
kontrollimatusest
millega on
võimatu haakuda.

*
väikestel lastel on
omadus mängida
peitust
minu leti taga
harrastada silmsidet
teadmist

et olen kõige
napakam müüja
vist

aga neile sobib

*
kui me sinuga va hull ja ühte
mu lemmikpoetessi armunud
poeet
mööda Tartu tänavaid kõnnime
mõistan su vaikust ja rõõmu
mõistan su kilget ja tarmu
mõistan, et inimestesse
sa klounipoosis tardud

umbes nagu mina
poolparalleelselt

kardame kahekesti
uhiuue luule õhtul
vanu mehi ja klišeesid

ikka teineteist
toetavalt ja tardunult.

Armastus

I

mõnikord  ma ei küsi
endalt muud
kui küsimusi
armastuse kohta

vastab alati minu isa
triigi riided
pane endale meiki
näkku
mitte kotti

jätan kõik tegemata
lähen linna peale
ja tunnen end süüdi

meikimata näo
triikimata riiete
ja punaste sukkade pärast

ehk leian lunastuse
muul moel
kui see armastus

II

torditükk kukub
ninaots ülespidi
taldrikule

huvitav
kas nüüd
võtan naise
ebamaise

triikiva ja meigitud
sellesama kelle nimel
aastaid mittesüües
streigitud.


11 mai 2014

Jõudu

Naine püssiga.

10 mai 2014

ElulillTartusTallinnas

Mõnikord. Jahp. Töökaaslane - siuhke minust pea 10 aastat noorem poiss teatab, et ta ei kujuta ettegi mismoodi see abiellumisvärk tema - meremehe puhul käima peaks. Pool aastat ära, pool aastat kodus. Mina mõtlen, et teatud peredes see vist hakkabki niimoodi käima või käib see juba praegugi niimoodi, et mehike on Soomes ja naine. Ohjah, naine.

Aga kui ma Tartus olin, nägin Anti Saart. Noh, mõni otsib oma saart, Katrina otsib Anti Saart Tartu ülikooli raamatukogust taga ja siis tunneb ennast pisut piinlikult. Noh, jälle olen inetu, rumal, liiga kõhn, liiga paksude prillidega, liiga mustas, liiga punaste sukkadega, ei oskagi ümber rääkida või tsiteerida peast ühtki lõiku "Lingvistiliselt metsast", ei tea midagi huvitavat rääkida raamatupoest ega endast. Ühesõnaga, ei ole üldse selline, nagu võiks olla. Hingasin sisse ja välja ja rääkisin Anti asemel teiste meestega, kes võisid imetleda mu punaseid sukki ja ahastust, seda kirjandusteadlase ahastust. Märten näiteks imetles ja mina imetlesin Märteni oma ka, Margaret näiteks rääkis ja mina rääkisin ka. Maia ja Johanna jutustasid mulle ka. Elu on ikka lill küll, kui tunne on, et tegelikult olen ma nii kirjanik, luuletaja kui ka kirjandusteadlane. Ja Kauril on uus pruut. Issand. Piinlikud hetked. Rooste ütles, et misma siin õnnetu olen. Aga olen. Kõik. Antisaareõnnetu olen ka. Oma punaste sukkadega ja teatud sorti ahastusega, mida ei ole võimalik kuidagi päriselt nimetada, mille nimetamine muutub alati

punase


suka

ahastuse

sõimuks.

Isa kardab mul paaniliselt punaseid sukki. Aga mõistab mu nõrkust vanaema punase räti järele. Isa. Isa. Isa. Ja isa on alati tähtsam, kui mistahes mees või ta on alati võrdsustatud selle mehega, kelle vastu mul tekib plaaniline huvi. Isa. Kui ma Kristiina Ehinit esinemas nägin, siis tuli mulle meelde Andres Ehini mälestusõhtu. Isa on tähtis minu jaoks. Ja just see imelik asi seob mind Kristiinaga, loomulikult ta ei mäletanud mind, aga mina mäletasin malepartiid tema laulus isale.

Töö juures on tegelikult hea, sest me räägime minu lemmik-lemmiktöökaaslasega asjadest, mis on tähtsad. Näiteks kirjanikuks olemine. Liina on ka tähtis, kahasse Svetaga.

Igal juhul Prima Vista andis uued tiivad.

Vahurit-Maret oli nii hea näha, et kuku pikali.

09 mai 2014

Luuletisi

*
igasse sõnasse
kannab mind
surnute kurblik hääl

ema neab päeva
mil enam ei kandnud
ta mind
tugev sa ütled
olgu iga naine
oma lapsi ja armastust
kandma

kas sina, mees, oled
iial kandnud mind
niisama lootusetult
kui minu surev ema

tugev sa ütled
sus pole meest
et seista naise eest
rääkimata tolle
kandmisest


Ka mina olen
kristlane

(missest, et mulle
vahel
naisena ka naised
meeldivad)

Ära küsi kuidas
ma tulen
tummadest lugudest
lihaks ja luuks

võiksin tulla
ka hoopistükkis
millekski paremaks
millekski muuks

aga endasse lõikan
veriseid sõnapätse
nagu kunagi ammu
1918. aastal
sündinu memmega

tegime Jumalaema saatel
jõuludeks verikäkke
ikka verest
millest siis muust
memm oli tehtud
tugevast
talunaise puust

mullast oled sa võetud
söögem minu liha
ja joogem minu verd
nõnda ta ütleb

ja mina ei peida
tema eest end
temale olen
kord õde, kord vend

surma maitse
elu maitsega
kahasse suus.

08 mai 2014

*

Üldiselt pole ma tükk aega tundnud, et mul pole ei oma keha meelte ega isegi muu eksistentsil nii kaua aega kontrolli. Pea valutab, käed on külmunud, munasarjad laulavad mingit nõmedat ja õudset jura, nagu oleks ma neile liiga teinud. Tõenäoliselt olengi. Ikkagi liiga õhukeste taldadega kingad ja betoon ei käi kohe mitte kuidagi töö juures kokku.

Igal juhul Tartu. Ja mingi hästi hea olen Tartus tunne.

06 mai 2014

*

kui hommikud kiirgavad vaikust või sooja
või lõpmatuseni ärkamist oma ärkamatusest
mis keerdub kuskilt külgedest kuuma joana välja
siis tuleb tunnistada oma inimlikku

olenemist
teisest inimesest

(noh, ei ole kena tööle hiljaks jääda)

*
Mõned minu uued sõltuvused.

04 mai 2014

Luuletusi vabalt

Vaba päeva vabalangemise luuletusi.

*
kui sinusse kaduda
saavad mu sõnad teoks
mis mind surmaga seob
mu pahe, mu valu,
mu rõõm, mu ootamatus,
mu viha, mu minema
lennanud katus

paku mulle silmi,
millesse ma kukuks
looja
kui maailmas
ma tunnen kevadeti
vaikselt valusalt
vaid surma sooja.

*
kuldsetes kingades
mees
istub enda sees
vaikus
rihib ta selja taga
printsessi ei ole
printsi ka mitte
I-padi
hiilgav valgus
sadestub näkku
silmad lähevad
suuremaks
ja ära

kuldsete silmadega
mees
joonistab Himaalaja
tiigrimustriga
märkmikku

kuldsete kätega
mees
kallistab vaikselt
ja tasa
ütleb, et keegi
võiks mind samuti
niimoodi armastada
nagu tema
mu ema kunagi

kuldse südamega
meest
ei ole veel leidnud
muidu
elaks ta sees

Liigesed, haigla ja kõik, mis mul on

Kirjutada? Vaikida? Oodata? Mul on vahel sõnad kurgus kinni ja ehmatus ka. Eile valutasid jalad. Kinnistusid istuma, aga seisma pidi, käima, soovitama, tervitama. Seisin ja mõtlesin, et seal ma siis olen, oma materjaliteadusega. Liigesed täis inimlikku olemist. Ahtaid aatomeid, mis kuluvad, mille pärast ma ühel hetkel ei ole enam piisavalt ilus, tark, kena, kulun, kaotan näo ja kõik muu. Näo kaotamine tundub üha valusam teema, naha kaotamine. Isegi ei saa enam aru miks. Inimene olla - tähendab näoga olla, maailma poole olla. Walter Mitty olla, tähendab unistada. Naljakas on see, et kõik meie unistused on seotud inimlikuks kasvamisega.

Kuidas me kasvame inimlikuks? Ma isegi ei oska seda öelda niimoodi, et mul piinlik ei hakka. Jah, vigu tehes. Haiget tehes. Avastades, et oleme vigu teinud, et oleme kartnud. Täna hommikul vaatasin aknast välja - väike hall rott sõi kuuri juures. Minu akna vastas kasvab maja, kuhu tulevad inimesed, kellel pole haigekassakaarti, aga on haigused. Inimlik tähendab kulumist, nõrgaks olemist, sest teisiti ma seda ei kutsuks. Tehnoloogia saab mõnda asja parandada, aga lõpptulemusena peab inimene ise olema selline, kes on katkine, alatiselt. Luuletaja ja kirjanik läheb katki kuuldavalt-nähtavalt, sest ta viibib nende vintsutuste sees, mida kutsutakse inimlikkuseks pidevalt ja teadlikult, sest ta peab ju sellest kirjutama. Peab minema, sest selles katkiminemises ennast koguda ja saada vabaks ja õnnelikuks oma inimlikus olemises. 

Imelik - loen materjaliteadust ja saan teada, et kuni 19. sajandi lõpuni polnudki midagi, mida valada valutult hambaauku, kui see tekkis. Alles plast täitis hambaid õrnalt, muidu pandi hambaauku kuum tina näiteks. Samas ega enamus inimesi käisidki oma katkiste või olematute hammastega mööda maailma ringi ja häda, noh seda oli ikka, aga see oli loomulik. Praegu on olukord nii kaugele jõudnud, et on inimesi, kes saavad endale lubada hambaarsti, arvutit, kodu, jalgu, mis ei valuta, jalgu, mida tarvitatakse ainult siis, kui on vaja tarvitada. Sealt hakkabki erinevus pihta. Töö erinevus. Ka sissetuleku erinevus. Samas - ka väga ägedaid tööde tegijaid ehk näiteks fotograafe koormab jalutamin. Kontoris istumine mõjub silmanägemisele kehvasti.

Mees ja naine püüavad armastada

Nad püüdsid pikalt rääkida omavahel - nende suhted olid alati pisut skalpeeritud. Peatud see tähendab. Naine vaatas maha ja mõtles, et ta armastab meest. Aga mitte niimoodi. Mees vaatas maha ja mõtles täpselt seda sama. Kui nad seksida üritasid, lõppes see ebamugavustundega, mõlemapoolselt. Naisele tundus, et see oligi armastus, mehele tundus, et see oligi armastus. See puhas armastus. 

Naine kohtas teist naist. Mees kohtas teist meest. Nüüd oli siis mingi must armastus? Naine ei teadnud. Mees ka ei teadnud. Sõbrad oli hea olla. Naisel oli harjumus igal palgapäeval osta palju seepe. Naine ei usaldanud teist naist. Mees ei usaldanud teist meest. Nad usaldasid ainult teineteist. Seepärast kinkis naine oma seepe oma puhtale armastusele, et see veelgi puhtam oleks. 

03 mai 2014

Romantikavastasus

Kuidas teha oma inglise sõbrale selgeks, et ei mulle ei meeldi vihm ja romantika? Tähendab koos on nad eriti katastroofilised. Romantika iseenesest pole kõige hullem asi, mis juhtuda saab. Ja tavaliselt võib minu elus kohe täitsa palju romantikat olla, kuigi viimased kaks kuud olen mõelnud romantika vajalikkuse üle. See ei ole vajalik, sest enamasti ei taha keegi mulle lapsi teha või minuga midagi teha. See tekitab masendust, masendus omakorda tekitab tunde, et äkki mu eksistentsil polegi eriti suurt põhjust ja see omakorda paneb tahtma välja joosta - igalt poolt, enda seest ka. Kui inimestele on antud munarakud, aga nende kasutuskõlblikkus muudkui läheb aina hullemaks ja hullemaks. Nagu eelmisel kuul olin täpimammi, sest mingil iks-põhjusel (olgu see kevadõied või pulberkohv) olin ma korraga otsmikust täpidaam, ja mis ma sellest järeldan, järelikult sünnivad mul täpipoisid ja täpitüdrukud. Ikkagi geneetika ja värki. Romantika on tore. Ma ei ole üldse kindel, kas seks ka tore on. Üldiselt on mul natuke meestest kõri maani. Ma tahaks neid kaugelt vaadata või siis imetleda nende ilu. Päriselt pole vaja.

Kurt Vonnegut teatas Ajavärinas, et kirjanikel on tavaliselt väga kenad naised. Noh, mina ei ole kena, järelikult ma ei ole ka kirjanikunaine. 

02 mai 2014

Positiivselt maiustusi täis Põhjalas

Täna käis herr Kivirähk meite poes. Muud midagi ei juhtunud. Hommikul üritasin materjaliteadust lugeda. Hästi huvitav raamat on. Peas hakkab prõmmima aatomid-aatomid-aatomid. Umbes nagu veebruaris prõmmis imelikud arusaamatud hullumeelsed kurjad tegelased. Ahjaa, mõned inimesed tulevad veel poodi: tulid Vainolad, tuli jällegi see va naljakas poeet, tulid need poeet-ja-tema-kaasa. Need kaks Kd, kelle mitmemõttelisus ühe luulekogu pühenduses ikka veel tagasi kajab, maailma kajab, meisse kajab.

"Kas sa kirjutad midagi?"

"Ei."

"Kas sa armastad midagi?"

"Ei. Ainult shokolaadi, sest üks mees kirjeldas selle sulamisoskust suus. See on parim  viis, kuidas olla positiivne siin Põhjalas."