26 märts 2018

Me otsime lugusid - Kehrast, Põrgupõhjalt

Ütleme nii, et alati pole me kindlad, miks me kirjutame või loome. Enamasti pole. Mina vähemasti oma asjades nii kindel pole, et saaks kogu aeg mingit uut kirjutamist ja loomist teha. Aga mõnikord mõned asjad inspireerivad mind rohkem, kui oleks oodanud või teeb loovaks nende asetleidmine kui selline. Jah, ma olen õppinud kirjandusteadlaseks. Jah, mulle meeldib lugemine ja mõtisklemine. Jah, enamasti on minus nii suur praktika loom, et ma alati ei saa aru, miks ma loen või miks kirjutan ja siis tuleb peale depressioon. Paha hakkab eesti keeli väljendudes nii lugemisest kui ka kirjutamisest. Nii juhtus umbes 9 aastat tagasi, siis kui ma enam ei tahtnud. Ja ega ma pole tükk aega tahtnud, aga mingi sundus on olnud ikka. Ise ka täpselt ei tea, mis selle sunduse taga on. 

Siis aga näe - kutsutakse (mitte konkreetselt mind, vaid kõiki kellel võimalik ja tahtmine) Kehrasse kuulama ettekandeid kirjanduse ja koha kohta. Silmad löövad hetkeks särama. Haaran Henrykul varrukast ja seal me siis oleme jooksuga rongi peal ja rongi pealt renoveeritud jaamahoones. Ja nii saab alguse üks meeleolukas ja meeliülendav päevake. Muidugi oli meeleolukas ka koerte sõbrustamine raudtee ääres. Kaks põnevat valget ja suurt peni teineteist kaelustamas pineva uudishimu ja hoolimisega. Ja kõva klähvimisega. Perenaine kisub oma kena koerukest lapsevankri poole, peremees püüab oma armsat peni enda poole kisku, aga lõpptulemusena on nad ikka põnevil teineteise olemasolust. Nii nagu elu ikka. Või armumine.

Siit sellest olukorrast jõuame kohale. Teate küll sinna, kus olen lugusid taga ajanud koos inimestega kahasse, Sõnumitoojasse lugusid loomulikult. Aga eest leian enda jaoks midagi üleinimlikult armsat. Leian Birkenruh, leian Anija mehed, leian imekauni Marie Underi, kes aeglaselt armub Friedebert Tuklasse, niimoodi tõsimeeli, jõuan Vargamäele, jõuan Oru Antoni ja Leeni Ploompuu manu. Kaen korraks sisse koos kõige kallimaga. Jõuan Evelyn Fridoliniga Frank Ghery juurde. Sõidame Koitjärvele, kõnnime mööda seda veert Kõrboja perenaise juurde, kuuleme ta kena häält, koos Krõõda häälega. Tuleb välja, et nad on siin kõik olnud. Nad on siis kõik kirjutanud. Tuglas, Under, Vilde, Tammsaare. Uhke värk. Katrina Helstein. Veel uhkem värk. Viimane kirjutas siin põhjalikult Põrgupõhja veetorudest aastal 2013, Tammarust (kes oli paras tammaru ja vallavanem tol kaunil ajal), Marko Mihkelsonist, Urmas Laanemist (tollest aukodanikust aastal 2013). Aga jah, kaedes toda kummalist hetke vanast naisest, kes on üleriietatud ja  tassib taga ratastega kotti, kes seisatab keset konverentsi lava, otsa Annika Heinsalu jutu ette, kes ei saa aru, mis ta tegema peab, kuidas olema, kes mõjub nagu üks õnnetu kassipoeg või rumal vasikas või lihtsalt, midagi ülielusuuruskohatut seal, siis ütleb hea kõnepidaja, midagi, mis vist võiks olla kõigi huulil, kes kunagi lugusid räägivad. "Palun istuge siia toolile!" ja too õnnetu kohatu vaene vanem proua istubki. 

Lugu ongi see, mida me tegelikult kõikides olukordades otsime. Lugu ja inimene tolles loos. Koht muutub täis kohaks, kui seal on lugu. Ta pole tühikoht. Nagu sõna pole tühi sõna, kui sellega on tutvunud inimene. Ja eks me kõik soovi elada kohas, mis on täis lugusid ja tegelikult ka inimesi. Kui kohas on lugu, siis seal on ka inimesi. Nagu Mart Kanguri 2015. aasta luulekogus kirjutatatakse: 

(või kirjutas mart kangur või sundis teda tema kõrgusekartus) 

Tühjad sõnad

ära tee tühje sõnu
on sama hea öelda kui
ära tee tühje maju tühje nõusid
tühje pabereid

mina teen tühje sõnu
las nende täide 
jääda neile kes
neid täide 
viivad

(lk 9)


14 märts 2018

Lemmikasi

Leidsin lihtsalt ühe lemmikasja oma igapäevases ehitusinseneri tütre elus.

12 märts 2018

Õlletuurilt tatrapudruni ja tagasi

Õlletuur. Ahjaa - laupäeval klõbistasime Henryku ja Kerstiga mööda Kopli lumemärgasid tänavaid kõrvad avali hra Juskele ja Raidile. Ikka veel tuleb meelde üks klient säält mu Kristiine Apollost, kes hoidis silmad maas ja ütles, et Juku-Kalle, oh Juku-Kalle, oi Juku-Kalle, kes sa oleksid võinud olla järgmine Jüri Üdi. Aga Juku-Kalle ei olnud ega olnud, temast sai hoopistükkis ajakirjanik ja baarikülastaja, kes on endast välja viinud mitte ühe vaid kohe mitu baaridaami ja baarihärrat ja kuidagi suutnud ennast sealt sellest endast välja viimisest ausasti ja sotsiaalse nutikusega välja vingerdada.

Vingerdamine on muide tähtsaim tegevus tänapäeval ja üldse. Millal see pole olnud tähtsaim?

Kui meist kõigist saaks Juhan Viidingud, siis oleks hirmus. Kui kõik me oleks kivisildnikud, siis ilmselt muutuks ilm koledaks. Parem olgem need, kes oleme. Aga kes me oleme? No ma ei tea. Võtab julgust, et olla eikeegi kellegite seas. See on muide tsitaat tollest filmist, kus serblane mängib Dovlatovit. Õlletuur, kus ma kougin lahti pisikese Vana Tallinna ja need pikad jahimehevorstid ja närin neid nagu hullinimene. Kougin endagi lahti ja mõtlen, et aeg aina libiseb hukatusse, nii nagu kõikide vanainimeste jaoks kohane. Vanainimeste värk, kas teate. Vanainimeste värk, kas teate. Mina vähemasti arvan end teadvat.

Minu lemmikbaar ongi too Maailmalõpu kohvikuks kutsutu. Too Kopli liinide kõrvane. Too veidralt lehkav 1990ndate ajastust ja tolleaegsetest inimestest läbiimbund hullumeelselt äge koht. Lausa imelik on mõelda, kui palju seal juhtuda on võinud. Mäletan, et aasta siis pidi olema 2013, kui me Kauriga Kopli viimastes peatustes käisime. Vist oli sügis. Vist oli väga lehine. Vist oli ilus ka. Me läksime kirikusse seisma. See mitmetest lõhnadest ja häältest ja lauludest tiine vene õigeusu kirik, mille aknad on pea alati kinni pandud, sealsamas liinide otsa peal. See minu jaoks lapsepõlvelikult tume ja võimas tunne, mida ma ei saa enam ühestki kaasaegseks renoveeritud korralikust kirikust - isegi see mu kodune, see Jekateriina oma, see Võrus on liiga korda tehtud. Siin Koplis tekitab too kirik mingi endasse sulgumise tunde. Kaurile see kirik ei sobinud. Keel kadus ära. Neelatus venekeelseks see kõik ja siis polnud kirikul enam mõtet. Aga minu sees kõlab see keel, vene keel.

Aga jah. Tollest kirikust linna poole on Sepa tänav. Ja tollel Sepa tänaval asus Sepa baar. Kunagi enne toda Sepa baari asus kino Edasi. Ja tegelikult enne Sepa baari oli Sauna esise baar. Ja tolle Sepa baari järgselt, võib-olla aegselt ka, oli tolles majas supiköök. Me käisime sealt mööda. Kahekesti. Sadakond meest seisis mingis lonkavas mustas rivis ja paar naist nende sekka sattunud. Vaatasime noid naisi ja mehi ega teadnud. Ega me keegi ei tea. Kunagi ei tea. Aga hirmus on ikka, et naised suudavad juua kuidagi tasakesti, tagakiusamata, või kaduda väikestest hallideks nähtamatuteks hiirteks, kuidagi tasakesti, tagakiusamata iseennast. Mehed aga põimuvad riburadasse, kõrtsi või vaikusse. Ja võib-olla tulebki see sellest, et meestele ei öelda, et sa võid nutta. Juua võid, lüüa võid, aga nutta... Ja seal nad siis seisavad supiköögi järjekorras, sada meest kahe naisega.

Ja kuidagi kummaline oli baarituuri ajal vaadata toda hirmsat tühjust, kust on läbi käinud nii palju viletsust ja valu. Selle peale nagu ei tulekski. See oleks nagu maha võetud ja ära jäetud. Aga see on osa elust, mis meil elada on antud. See tükike viletsust ja tükike õnne, mida soe supp sulle anda võib või tatrapuder või manna. Miskipärast - tuleb selle kõige peale lapsepõlv meelde ja see, kui vähe oli õnneks vaja. Minul enamasti vanaema ja mingit õhtupudru. Võib-olla nondel meestel seal supiköögi järjekorras on vaja seda meelde tuletada, seda näljasele iseenesest mõistetavat õnnetunnet ainsast lusikast supist. Ma ei tea. Kummaline koht too Kopli. Kummaline. Kummaline.

Aga jah mõni pingike ka mäletamaks aega:

05 märts 2018

Lugu ühest nõiast


Sa ootad minult midagi?
Nõid, minu nõid!
Sel hommikul,
kui taevas lõigatakse
tähtedest tükkideks
ja aeg rabab
uneuimast
sind endaks.
Sa ootad mult midagi,
igavese nooruse
sarnast.
Nõid, minu nõid!
Kes sa kümblesid
kord neitside veres,
kes rõkkasid noorust
ja suudlusi huulilt
neilt noormeestelt,
kes olid ehk liiga.
Oh nõid, minu nõid!
Kas oledki mõeldud
vaid jumaldamiseks?
Oh nõid, minu nõid!
Vaata peeglisse pisut!
Miks vaevatud oled
sa iluisust?
Oh nõid, minu nõid!