31 august 2015

Jahhh.... MUUTUSED

Kuidas öelda kellelegi viisakalt, et ma ei ole tegelikult eriti huvitatud enam? Ükskord ütlesin ühele, et mingu persse. Tegelikult pole see kõige tervem käitumine. Nagu ka polnud eelmine aasta see Putini saagaga pildumine selle va vene poisi pihta kõige mõistlikum. No missest.  Ma ausalt enam ei ütle, et mingu keegi persse ja tema poliitiliste nägemuste ja muu toreda pärast teda taga kiusama ei hakka. Olgu venelane ja olgu putinist - ma ju sellepärast temast lahku ei lähe. Ja olgu luuletaja ja kui on vaja, siis joogu ka - ma ju sellepärast teda persse ei saada. Aga samas jälle, miks ma peaks üldse midagi arvama või tegema või suhtlema - praegu olen mina see, kes teeb midagi. Mäletate seda härrat, keda ma taga igatsesin, noh tema mind ilmselgelt ei igatse. Iseenesest pole sellest suurt hullu midagi. Tõenäoliselt ei igatse mind päris paljud inimesed taga. Ja mina kujutan endale kogu aeg ette, et igatsevad. Aga võib-olla olen ma jälle kriitilisse katrinafaasi jõudnud. Ma lihtsalt ei saa ega saa endast ja oma tujudest aru. Aga ikkagi. Ohjah.

Selle tõestuseks selline imeline lause: Kui sa minuga suhtlemist jätkata soovid, siis valmistu selleks, et iga väite taga peab ka olema metodoloogiline arusaam, kuidas väide on tõestatud.

29 august 2015

Puhtad hetked puhtas looduses puhaste inimestega

Belliisi Seenemaa stilistika ja ehted. Võite täitsa minna ja ära sebida. Mina modelliks. Merrit pildistajaks. Vat. Vat.

28 august 2015

Hea kirjandus ja tõlkimine teise keelde

Hea kirjandusega on vist nii, et selle originaalis lugemine on alati raskendatud. Isegi kui originaalkeel on emakeel. Eriti luule puhul - tekib mingi pakitsus, et kas see nüüd on see, millest ma aru peaks saama. 

Mõnel juhul ja see juhtus näiteks Mihkel Kaevatsiga, kui ta Kalju Kruusa viimast luulekogu "Äädikkärbsed: oma luulet ja tuttavat" - luges, ei ole see vajalik. See mingi aru saamine - vajalik on keelelisus ja julgus sellega katsetada. 
"Juri Lotmani jutu järgi seisneb kunsti kui keele tähendus tema põhimõttelises võimatuses olla tõlgitav mitte-kunstilistesse keeltesse; sellega saab vastandus selgeks: kui palju on "luulet", mis mitte üksnes ei ole "tõlgitav" mitte-kunstilisse keelde, vaid õigupoolest ei vajagi tõlget." (Looming 6/2015, lk 879)

Kui ma seda lauset loen, siis osaliselt ma tean, millest Kaevats räägib, võib-olla kujutan endale isegi ette, et kellest ta räägib.  Ometi - see tõlgitavus või mittetõlgitavus, lihtsus, mis võib mõnikord lugejat ärritadagi, on alati mingis mõttes küsitav. Kui lugeda näiteks võõrkeeles olevat teksti - teadmata väga hästi mingisuguse maa-ala ajalugu, siis tekib ju hoopiski uus probleem. Tekib - ühe või teise tasandi mittetundmise probleem. Lugemine ei ole fonoloogia tundmine - see on tähemärkide endasse haaramine silmitsi. Sageli me ei kuule, kuidas see kõlab, sest meil pole otseselt seda keelt iga päev kõrva ääres. 

Teisalt - ja nüüd tuleb see, mida ma nüüd eriti rõhutan - kontekst. Me ei mõista teise riigi konteksti, sest meie ajalooteadvus on teistsugune - ka religiooniteadvus. Me võime ju teada, et itaallased on katoliiklased, või osa iirlastest on katoliiklased ja teised protestandid, me võime ju teada Põhja-Saksmaa luteriusklikest. Aga me ei teadvusta seda enne, kui me loeme seda - laseme silmadega üle maailma erinevate võimalikkuste. See, mis tolle va kohaliku inimese jaoks on igapäevane, võib mõne jaoks, kes pole nii kohalik vajada tugevamat sissevaadet. 

Luule ja ilukirjandus annavad selle - ometi jätavad ka lünklikuks ja sealt tekib tunne, nagu oleks luule/ilukirjandus lihtne emakeeles lugeja jaoks. Aga tegelikult - olgem nüüd päris ausad - pole ta seda kunagi. Luules/ilukirjanduses on ajalooteadvus, millest tavaliselt ei räägita. Millegi talletamine - mis on sageli ridade vahele jäänud kinni, mida mäletavad ehk kaasaegsed. Ometi lugedes Edna O´Brienit tabasin end üsna tihti mõttelt - ma ei oska inglise keelt, ma ei tea, mis tähendab kasvada üles katoliiklaste ja protestantide vahelistes konfliktides, ma ei tunne iirlaste ajalugu. Ja kõik see kokku minu jaoks O´Brieni loomingu huvitavaks. Aga universaalne ja mida ma mõistan - on naiseks olemise lahtikirjutus ehkki noissamus natuke arusaamatuis kontekstides.  

Samas - see millegi mõistmine tekstis annab võimaluse püüda mõista ka kõike muud, mis tekst endas teadvustatult või teadvustamatult kaasas kannab. Selles mõttes - me iga kord tõlgime. Ka päriselus pärisinimesega kokku puutudes, et mis seal taga on. Ega enne ei tea, kui ei süvene. Ja alati on midagi, millest ei tea. Lihtsalt küsimus jääb - et mida me peame oluliseks teada saada tekstist, mida me peame tõlkimis- ja mõistmisvääriliseks. Sellele ju lihtsat vastust ei ole. See sõltub jällegi ajaloolisest hetkest, kus me praegu viibime. 

Värsiõpetusest arvustusteni välja

Kui hra Põldmäed lugema kukkuda. Ja seda vahel ju juhtub. Keegi ei saa mind selles osas takistada. Kahju muidugi, et ta ennast maha tappis 1979. aastal. Aasta enne seda ilmus tema värsiõpetus. Kogemata oleks nagu kirjutanud värviõpetus. Misse musikaalsus keeles ikka muud on kui värvid. Ja seal oli üks kummaline ja natuke mõtlemapanev lause selle kohta, kuidas 1910ndateni ei olnud luuleteooriat muul moel olemas kui arvustustes. Siis ma hakkasingi mõtlema, et äkki peaks lihtsalt tegema väikse luuleteooria uuringu - kaasaegsetes Loomingu, Värske Rõhu, Vikerkaare arvustustes.

Et mismoodi arvustajad tajuvad luule keelt, meetrikat, stroofikat - et mis on nende meelest ilus ja mis on kole. Ja vaidleks nagu mõnele asjale vastu ja kiidaks mõnda asja takka. Annaks nii öelda hinnangu, et mismoodi mina viimased 1990-2015 luuleteooriat arvustustes tajun. Ehk ei tajugi. Aga põnev on see igal juhul. Eriti viimastel aastatel, kus ikkagi on midagi vastuolulist ja kahesuunalist arvamist selle kohta, mismoodi luuletama peab. Ega ma nüüd ise ka päriselt ei tea. 

Eks ma ka ju luuletan, aga üldiselt oma tekste ma väga luuleks nimetada ei suuda. Lihtsalt - kuidagi piinlik hakkab. Ma olen muidugi olnud ka selles olukorras, kus mulle on otse välja öeldud, et see nagu päris kirjanduse alla ei käi, mis ma kirjutan. Hoolimata kõikidest Luulelahingutest ja Jüri Üdi saadetest. Hoolimata isegi ühest kummalisest plaanist, mis jäi õhku rippuma. Kaardipakiplaanist. Naiselikust ja ilusast.

Ega ma nüüd ei tea ka - kas ma sinna sobiksin. Oma enamasti krunni kistud juustega ja hiigelprillidega. Enamasti püüuga jõuda - kunstinäituse avamisele nii, et saaks mõne lonksu veini ja kaduda paljude kohalolijate vahele ja samas neid kõrvalt kaeda. Samamoodi mõnele põnevale muuseuminäitusele - Kumu on endiselt üks mu suuri armastusi ja arhitektuurimuuseum. Pole midagi teha, olen harjunud majarütme papaga peale passima ja  need elavad mu veres. 

Aga keeles on ka rütm ja need tegelased, kes seda rütmi tabada püüavad. Rõhudes tegelikult ühele neist keeletasanditest: 
* foneetiline tasand
* morfeemi tasand
* leksikaalne tasand
* lausestustasand
* fraasiühendite tasand
* semantiline tasand
* kompositsiooni tasand
* ideetasand

Ja tõenäoliselt võib ka arvustusi lugeda, mis mingit tasandit enam uurivad kui teisi. 

25 august 2015

Aiad

Aga see paneb küll mõtlema, et paljud vanad Tallinna surnuaiad on jah pargid ja nii mõnegi hauakivi viskas nõukogude võim kenasti Russalka juurde. Kõik asjad on võimalik ümber mängida, ümber nimetada, ümber teha. Ja nii ongi. Maja muudab funktsiooni, nagu kohtki, kus ta parasjagu viibib.

Edna O´Brien hakkab poole peale jõudma. Naiselikkuse vohamine on vahetevahel lausa hirmuäratavalt kõikehaarav.

Töö juures - väga palju suhtlemist, väga palju õpetajaid, väga palju tellimisi, väga palju kirjutamisi ja nii edasi. Tegelikult hästi tore oli. Ausalt.

Ja siis nägin üle pika aja Nadid, kes rääkis sellest, kuidas ta presidendi vastuvõtul käis ja selleks endale kleidi valmis õmbles. Vat. Vat.

24 august 2015

Ideoloogiliselt mittekorrektne jah...

Täna tekkis küll täiesti tahtmine muudkui lugeda või kirjutada pärast tööd.

Aga üldiselt katsetan natuke loovkirjutamise õppimist. Äkki saab hakkama. Äkki saab veel paremini kirjutatud.

*
Len Murusalul on praegu 31. augustini tore näitus Hobusepeas „Ajafragement“. Seal on käsitletud hoopis teise nurga alt hävimist või kadumist, kui oleks oodanud. Midagi selles on rõõmustavat ja ilusat. Midagi – mis paneb kuidagi vastutama ka nende asjade eest, mille eest muidu ei oska vastutada. Olgu see eesti keel (või noh, mina ju teen seda igapäevaselt, ma olen seda ilmselt 18 nii algkoolist magistratuurini välja õppinud tegema) või mõni taim, kelle olemasolu on kahtluse alla säetud või kehakaal või puutüvi, mis kasvab aina suuremaks, ja toda tuleb hoida. Enne sellele näitusele minemist käisin Professorite päeval – Koplis. Jaak Juske oli oma hää jutuga jõudnud sinnamaale, kuidas Kopli oli kole koht, eriti 1990ndatel alguses ja nõukaaja lõpus. Seal oli üks proua, kes aga ütles, et Kopli oli tema sünnipaik ja elukoht 1979. aastani. Ta tundis, ilmselt nagu kõik kohalikud, et see on ainus paik, kus oli säilinud Eesti vabariik, too esimene. Ja seda kuulata on nii võõrastav kogu selle kaduvuse taustal. Aga see ongi ilmselt mittekohtade põhiline võlu – neis on säilinud – just see ajafragment, kus me võime päästa Eesti esimese vabariigi, kui me hoidume ehitamast mere äärde nn korralikke üheksakordseid maju, kus me laseme inimestel elada nagu sada aastat tagasi. Selles on midagi ülimalt võluvat. Nii selles idees – et asjad säilivad, kui ka selles idees, et kui me nö ideoloogiliselt kaugeneme nendest asjadest, siis need asjad säilivad veel paremini, säilivad vana ideoloogiat meeles pidades.  

Elu ilma vikrita

Mida teha - ilma Vikerraadiota? Võta kätte ja kuula Shamyst tehtud armastuslaule või noh videosid armastuslaulude taustal.

23 august 2015

Mineviku varjud kaante vahel

Täna rääkis minuga pikalt laialt mu endine Apollo kolleeg, kes teatas, et "Pimeda mehe aiad" oleks pidanud minu kaasautorlusega kirjutet olema. Aga ei olnud. Need asjad ei ole kunagi. Meie ei ole kunagi. Me ei mõista isegi, kuidas me selleni jõuame, et me oleme üldse keegi-kuidagi. Vähemasti mina pole olnud kunagi ja kuidagi nähtavalt see n. ö. see tegelane, kellest või kelleks või kellega. Minu meelest on see jutt olnud ikka kellestki teisest. Kuigi kolleegi arvamine pole vist päriselt - olgem nüüd ausad - ainus sellesinane arvamine. Aga üldiselt ma löön käega. Mis seals ikka.

20 august 2015

Eate, väike printsess ja ... Magna Carta

Ma olen ausalt öeldes õnnelik. Sõitsin Pärnusse ja igatsesin taga oma kedagi kedagi kedagi kedagi. Ja seekord ei igatsenudki Kauri. Elu hakkab lilleks minema. Kohapeal nägin muidugi Jürgen-Kristofferi - kes on maailmatuma ideaalne pillimängija ja joonistaja. Viisin ta kokku Väikese Printsessiga, kes on õnnetu, et ma enam temast ei kirjuta ega üldse.Aga ausalt öeldes ega ma viimasel ajal kirjutagi eriti palju. Rohkem nagu lihtsalt unda mööda maad ja ilma ja tunnen seda inimlikku ahastust või midagi. Just nimelt või midagi.
Noh, ütleme niimoodi, et ma ei julge isegi päris kindlalt väita, et ma hirmus õnnelik oleks kedagi kedagi kedagi kedagi igatsedes, sest ma ei ole üldse kindel, et sellel kellelgi kellelgi kellelgi kellelgi mind üldse vaja on. Aga noh - hea tunne on väikses linnas esiteks kõikide hääde inimeste otsa komistada, keda aegade jooksul kohanud-armastanud olen. Jah, nägin isegi oma naabripoissi Jaanust ja oma vene keele õpetajast Ly Kõivu, kes viimased seitse aastat on andnud rohkem ikka inglise keele tunde kui vene keelt. Sellepärast ta seal EATEl muide oligi - ja mina olin EATE pärast Pärnus. EATE on Eesti inglise keele õpetajate assotsiatsioon. Ja seal oli hästi tore Ülle Türgi ettekanne Inglismaa poliitika ajaloost. Kust ma leidsin - Magna Carta laulu. Ja seal ma siis olin ja sain teada natuke seadustest ja mõtlemistest. Kõige rohkem meeldis mulle aga Steve Leveri ettekanne "Moving On" teemal - targad õpilased ehk siis erivajadustega selles mõttes, et palju andekamad ja seoses sellega ka ilmselt palju keerulisemad lapsed, kellega õpetajad peavad töötama. Kõige põnevamad ongi need tegelased, kes sind oma uudishimuga närvi ajavad ja õpihimuga ka.

Veel üks vares rohelise muru taustal


17 august 2015

Ohhh-aaaaaaaaaaaa-tis

Üldiselt on mul oma ohatisest purunenud ülahuulest kõrini ja unes käisin ma kõigele lisaks ringi lillade juustega ja mõtlesin, et kuidas ma sellesse faasi nüüd jõudnud olen, kus päris paljud minust viis kuni kümme aastat nooremad preilid on, sinijuukselisus, roosajuukselisus, rohejuukselisus - jaa... Aga samas olin väga väga väga rahulik.

15 august 2015

Vares

Ja iga-aastane pisut pulstunud vares - minu fotikas.

14 august 2015

Asitõendeid olemasolust

Homme käiks hää meelega KUMUs, Viimsis, tervishoiumuuseumis ja arhitektuurimuuseumis. Sööks Pirita lounge`s sushit ja tunneks, et maailm on mu käte vahel. Üle pika aja. Või noh, eks ma üle-eelmisel nädalal ka käisin, aga see vist polegi NII oluline. Lihtsalt liikumine ühest kohast teise tõendab midagi. Inimeseks olemist? Üksinda olemist? Ma ei tea. Olen seda alati vajanud. See on olnud osake minu maailmast.
Vanem härra - käib meilt kaupa kaasa võtmas. Ja eks ta ole natuke naljakas - ei või ju teada, äkki oli kunagi mõne teise ameti esindaja, selline pensionärilik mees. Ei jõua suurt midagi tõsta ja kogu aeg räägib endast ja hilineb. Lõpuks sai ta vist ka hundipassi. Oma tänases familiaarsuses oli ta haavatav ja ilus - ja mis seal salata totakas. Ta teatas meile, et järgmisel nädalal ta ilmselt ei tule.
Kodus on hea olla. Paljalt ja puha. Ostsin endale igasugu vidinaid, millega endale tekitada häid tundeid. Ihupiim mõjub tõesti nahale hästi. Mitte et Bellu mulle sellest varem poleks rääkinud, aga NII hea pole tükk aega tundunud üksi olemine.
Mõtlen kogu aeg Kristjan Haljaku luuletuses esinenud lausele: süütu poisi lõhn. Meil on kah töö juures mõned poisid. Imelik kui palju on võimalik muudkui jaurata ja jaurata. Ise täpselt aru saamata, et mismoodi edasi ja kuidas sedasi olla. Aga ei tea ka, mida pihta hakata vaikuse ja vagurusega. Ja korraga tuleb see imelik lause sest viimasest luulekogust silme ette ja naljakas on. Mida selle süütusega ikka pihta hakata? Või enda süütusega? Inimese keha vajub süütuks - kui teine keha pole teda kaua aega puudutanud. Sellega tuleb lihtsalt leppida. Süütu naise lõhn - on ilmselt ka minu lõhn.

13 august 2015

Luuletisi

* * *
Mu kallis, ärgem palun rääkigem
amatsoonidest ja kentauridest,
kelle nooled
tabavad alati märki,
neitsidest ja hetääridest,
kelle pilgud
läbivad alati mehi.
Ei kumbki ma neist!

Mu kallis, sa küsid, kuidas
mu igapäev päikseski paistab
alatine ootamine,
et kust tuleb inimene või lugu,
nii kurb ja mannetu
neitside ja amatsoonide
taustal.

Ja ma ei taipa, mu kallis
sinu teraspilkudest
ja sõnanooltest,
sinu suudlusistki
ära pöörduda,
sest seesinane ongi
meeletult ilus
ja mannetult kurb
argipäev.

SINA
Ma olen alati uskunud, et sina!
Iga kord usun aina rohkem!
Loodan lakkamatult
lõhkevi silmi
sind taga otsides,
kord maalt, kord merelt,
kord juutuubist, siis telerist,
kord feisbukist, siis tänavalt

SINA

kes sa oled täis
lubadusi, et maailm
on parem, kui ta
eile tundus

SINA

kes sa oled
venelane või sakslane,
sest sind ikka armastatakse

SINA

kes sa oled
ameeriklane või eestlane
sest sind ikka ihaldatakse

ja ma võin uskuda
et sina oled
igavesem igavestest,
sest seda oled SINA
mulle ikka öelnud.

* * *
Minemisse või sõnumisse
võib vabalt langeda
taevast ja maaltki.
Kukkuda üle
vagura ja valusa
olemise ääre.
Jalad lähevad
ja mina ei tea,
kust tuleb tung
istuda peatuses.
Oodata 
olemiskergusest
hulluks läind
inimesi ja sind
Taaralinnast Revalisse.
Sõnumisse sead
siidiseid sõklaid
teradest eraldet.
Kukkuda neisse -
teisiti ei saa ju.

11 august 2015

Lood

Huuled on külmast pruntis, lausa naljakas on. Väljas on soe ja meel on hell ja hea ja.. Kummaline on. Hirmus on. Veider on. Ja-jah...

* * *
mõnikord ei jätku sõnu
ainult jalgu jätkub
et jalutada ära
ja mõelda sinust
nii nagu ainult mina
ainult praegu
ainult sinust eemal
mõelda suudan

09 august 2015

Heitumise meister ja suutmatus magada

Teatavasti võib igasugust juhtuda. Heituda ei tohi, eksole. Maha rahuneda tuleb. Aga vahel nagu tahaks heituda ja mida kõike veel, aga teatavasti tuleb siis lihtsalt natuke vaikselt istuda ja mõelda, et mis edasi saab. Ja äkki - ei juhtugi midagi KÕIGE hullemat. Natuke vähem hull juhtub.

Käisin vanatädil Lasnamäel külas. Endiselt kõbus ja tubli. Endiselt endiselt. Koos oma enesekeskselt paksu ja hirmunud Barsikuga.

05 august 2015

Saab kui...

Äkki tuleb ta mulle. Äkki ma puutun temasse. Äkki muutub midagi minus päriselt tema omaks. Äkki. Mitte kunagi ei või teada. See on hirmuäratavalt ilus ja jube tunne korraga - olla teel kellegi poole. Pidevalt kartes, et mis siis saab kui.

02 august 2015

Vaikselt

Teatud hetkedel on liikumine keeruline. Liiguks nagu enda poole ja endast mööda korraga. Ilmselgelt on see keeruline ja kummaline korraga.

*
mõtlen sind taga
suudlemislihased
valutavad,
oli neli tundi juttu
ja suudlusi,
mis seovad
mu mõtted kinni
aegruumi,
mida enam
või veel ei ole,
ainult mõte,
kus küsin
su suitsu ja elu
pisutki endale.

*
Koer suukorviga istus mu pargipingi kõrvale ja passis mind põhjalikult. Siis astus ligi ja haugatas, et näeh, vaata, mis sa siin loed. O`Brieni armastuse objekti, milleks on ikka naised. Naised. Naised. Haugatas nagu mõni tige Pullerits, kes sai teada, et naine on ka inimene. Isegi tema naine.


*
mäletan aega
kui muud ei tahtnud
kui meest oma vittu
aga sain türa

mehi on raskem saada.

01 august 2015

Silmavaade ja turististatud Tallinn

Teadupärast on mul selline silmavaade, millega võib kõiksugu veidrusi teha. Enamasti vastassoost inimestega. Ja, jah, see on vahetevahel üsna piinlik, kui nad pärast seda, kui ma neid pargis olen pool tundi jälginud, hakkavad nihelema ja pöörduvad oma lapselapse kantseldamiselt jalgrattale, et mul sabas sõita ja mu nime küsida. Minu reaktsioon on üsna konkreetne: Mis teil vaja on? Vat. Ega tal muud vaja ei olnudki, kui teatada mulle, et ma olen ilus. Nojah.
Eile käisin Tristanis ja Isoldes - mille praegune nimi on vist Draakon. Aga jah, endiselt mõnus koht. Ja endiselt ilus koht. Ja turististatud. Terve Tallinn on turististatud. Ohjah.