Sagadi ja mõrvalood

Seoses maikuus, 27. kuupäeval ilmunud "Risti soldati mõistatusega" sõitsime meiegi - Henryk, kolleeg Meeli ja mina Sagadisse kuritöödest lugusid kuulama ja kaema, kaema, kaema, kaema lossi. Nüüd aga endalegi imestuseks tabasime end suurepärasest situatsioonist. Keset nädalat, keset tööd, saime oma argistest mõtetest kuhugi 17. sajandi lõppu või 19. sajandi teise poolde ronida, ilma et naeru kinni pidada oleks suutnud kohati. Meie vahva Sagadi krimka lipsustatud autor Ain Kütt rääkis naljakaid ja võikaid seiku erinevatest eesti mõisatega seotud kuritegudest. 

Seisusekohaselt talupoegi kooriv ennast aadlikuks ostnud mulk Jaak Kissast näiteks. Valerahategijatest vennaksed Rennenkampfid, eriti see kõige vanem, kes Piiteris otse rahapressi kõrval töötas! Oh seda rikkaks saanud Rakvere mõisa, mille puhul polnud sugugi kindel, kust see rahakene küll kohale jõudis ja sai! August Friedrich von Kotzuebue, kes lisaks sellele, et oskas imelisi näidendeid kirjutada ja tänu kellele on üldse alguse saanud eesti näitekirjandus, saadeti Balti kubergmangust Immanuel Kanti linna Köningsbergi, kus ta ajas oma ilmselge venemeelsusega kõik inimesed lihtsalt hulluks. Solvas, solvus, kirjutas paskville koledast Preisimaast ja tegi, mis talle aga pähe kargas, et oleks ikka suur Tsaari-Venemaa. Ja muidugi lasti ta selle peale maha! Kogu Euroopa oli kas šoki seisundis heas mõttes või halvas mõttes. Heas mõttes olid olukorraga rahul ikka preislased, pahandasid venelased ja austerlased. Ühesõnaga väga vahva ja kaasahaarav öömuuseum oli! Silmad lõid kohe särama. 

  

Aga siit siis minu vaatamisväärne Henryk pilguga tiigile. Tegi printsessi! 

Ja loomulikult peategelasest raamat, mis tegi modelli!

Kogemata sattusime ka Viitna kõrtsi, mis figureeris mu mõni kuu tagasi loetud raamatus "Vana mees tahab koju". Väga ehe kogemus oli. Järgmine kord teame, kus peatuda.

Poistest ja metsast

Keerukuju minu enda sees ja aeg. Ma olen juba piisavalt vana, et mõista, et kõike, mida ihaldan, ei saa ma endale lubada. Kas kellelgi peaks minust seepärast kahju olema või rõõmus? Ei pea! Ükskõik võib kõigil olla ja ongi tavaliselt. Naljakas on ennast peeglist vaadata ja mõista, et nii ongi. Siin ma olengi. Tundmatuses ja tuntuses - endaga koos ja endast eraldi.

Käisime kodus.

Põrandad ja seinad lagunevad ja pragunevad. Põõsad kaotavad igasuguse piiri oma olemises, ei lase isegi väravast sisse. Isa võttis hekikäärid ja sõitis rõõmuga sisse minu kallisse looga elupuusse ja tundis, et siit algabki tema võimu ja olemise kehtestamisvägi. Selline ta on. Ta laseb mul olla. On alati lasknud, aga seal, kus muutun jaburaks või hulluks või ei piira miskit, võtab kätte ja hakkab piirama. Ja siis me veel kakleme ka, Henrykul on alati jubenaljakas vaadata, kuidas meie telefonikõned on lõputud jauramised poliitika, elu-olu, inimeste, tööde ja asjatamiste üle. Mul on kuidagi parem minna ja olla seal, kus on mu papa. Fanaatiline ja totakas mõnikord. Mõnikord helge ja soe. Mõnikord range ja nõudlik. Mõnikord vaimustunud. Minust? Endast? Kihvtidest projektidest, mis pähe kerkivad! Majadest? Mõisatest? Aga jah, kui ta üks hetk otsustab, et talle meeldib miskit - siis ei  takista mitte miski ega keegi teda selle poole liikumast. See on lausa naljakas kui järjekindel ta võib olla. Ja totakas. Umbes nagu mina! On vaja... Ja midagi muud üle ei jäägi, kui et on vaja!

Teda iseloomustab mingi lõputu rahulikkus ka. Selle taga on pilved ja tusatujud ja hirmud ja muud asjad, millest meie, lapsed, väga harva midagi näinud oleme. Allhoovustena on see teda läbi elu kandnud ja minagi olen kohati tunda saanud värelevat ebakindlust. Ja ta on meist ka vaimustuses. Meie jõust ja väest, mis seest välja kasvab. See on igal ühel isemasti. Mul on kolm venda ja ükski neist ei sarnane teisele ja mina võin väga poisilik olla ja lõnguda läbi põõsaste ja angervaksade silmad täis toda liikumise vaimustust, mina sarnanen oma poisilikkuses poistele küll, aga nondele, kellega ma onne ehitasin ja veesõda mängisin. Väike, enesekindel ja pisut jõhker tüdruk. Henryk on mu kõrval puhta korralik poisike, kes pigem mängib korralikke videomänge ja on õigel ajal kodus. Mina ei olnud kunagi õigel ajal kodus. Ja poisid olid mulle alati ainult parimad sõbrad. Kõige meeldivamad T-särgid olid suured ja lohvakad, kust polnud näha mu aeglaselt arenevaid tisse, mis tekitasid ebamugavustundeid. Ja Backstreet Boys oli peale kribatud. Lohvakad ja laiad dressipüksid olid teised lemmikud, et keegi ei näeks toda ilusaks arenevat säärt. Nii see elu läheb. Vanaema ütles ikka, et kõige hullemad on mehepojad, et mehi tuleb siin ilmas kõige rohkem karta. Kartsin ka. Poisse ei kartnud. Poisid olid ägedad. Siiamaani on.

Üle-eile kui olime korjanud lilli ja poolel Tamula ringil ja Henryk kartis karusid ja oli õnnetu päikese pärast, mida oli liiga palju, tundsin korraga, et jaa, sellist tukslevat pool-lapselikku elu tahaksin minagi elada, võib-olla igavesti, võib-olla ainult sellel aastal, võib-olla kohati, nagu tirtsti keset pikemat aastat. Oh kuidas mulle meeldib see väike armas päris meie Tamula ring, kõiksuguste lillede ja kõiksuguste loomadega, kelledest karusid võib ka kohata. Aga ma ei suuda neid karta. Pole kunagi suutnud midagi metsas karta, sest mõnikord tundus see mulle märksa turvalisem, kui pikkade majade rida.

Agulist maailma ja tagasi

Lihtlabane hirm, et midagi läheb valesti. Ja alati läheb. Tee, mis tahad, ka siis kui ei taha midagi tahta, või keegi olla või kuidagi olla. Lugesin lõpeks läbi Napoli-romaanide sarja teise raamatu "Lugu uuest perekonnanimest". Imelik, kui hästi võib kirjeldada toda veidrat seisundit, mis tabab ehk päris paljusid unistajaid või neid, kes on lootnud, et kuuluvad kuhugi, mida võiks nimetada eliidiks? Mina ei arva end eliidiks kuuluvat. Pole selleks vastavaid omadusigi, tähelepanelikkust oma välimuse ja sisemuse suhtes.

Lapsena tähendas iga pühapäev patukahetsust, et mida kõike ma valesti olin teinud, kuidas ma vanaema sõna ei kuulanud, kuidas ma elasin oma hullumeelset täiesti maniakaalset lapseelu. Natuke naljakas on praegu mõelda, et mida on ühel seitsmeaastasel või kümneaastasel kahetseda? Eksistentsi? Patust oleme me sündinud kõik. Aga vähemalt oleme me sündinud. Keegi on jaksanud meid luua. Tahtnud meile elu anda. Olgu see ema või isa või mõlemad. Elu sisse puhumine pärast seda, kui eksistents teravalt oma lõhnade ja kohustustega sisse lendab, on juba teine teema. Lapsena ei tajugi midagi peale teiste inimeste ja nõudmiste teiste inimeste eest ja käest. Mina vähemasti olin selline ja mingil tasandil olen siiani. Nõuan.

Aga no, mida nõuda oma juba ammu pensioniea ületanud vanematelt või õdedelt-vendadelt või kaasalt? Tegelikult mitte midagi. Ainult seda, et kõik oleks hästi, et nad oleks hoitud, et nad oleks terved, et nad räägiks, kui midagi oleks kuskil kuidagi halvasti või ebamugavalt, et ei peaks muretsema, et nendega on valusasti või halvasti. Jah! Nii see on. Kui oli tädi Nadja, kes iga mõne aja tagant nõudis tähelepanu, siis see tähelepanu nõudmine ehmatas. Kui on aga oma vanemad, kes ei julge ausalt öelda, mis nad vajavad, siis ehmatab see ka. Tahaks nagu õigemini ja paremini käituda, paremini hoolitseda inimeste eest meie ümber, aga ikkagi ei oska. Ega see hoolitsemine on ka ju mitme otsaga asi. Mõnikord osutub see pealetükkivaks ja koledaks.

Aga loen siin Elena Ferrante Lenuccia elulugu, kus tüdruk, too Napoli agulitüdruk tabab end mõttelt, et siin ta on uksehoidja tütar, kelle isa on viis aastat, ema kaks aastat koolis käinud, kes suurema osa oma elust on maganud lahtikäival diivanil, kelle ainsaks unistuseks on ülikool, sest seal on päris oma voodi, päris oma laud, päris oma raamatud ja kõik tasuta, sest ta on piisavalt tark ja tubli, et need oleks tasuta. Imelikud lihtsad olulised asjad, millega elu muutub-moondub. Eks ma sain elus esimest korda külmkapi ja madratsi väärtusest aru, siis kui mul polnud ei külmkappi, madratsit, riiulit, kardinat, mitte midagi. Ise sain aru. Kõik maksab raha. Kõige eest tuleb varem või hiljem, ühel või teisel moel tasuda. Aga sellest aru saamine võtab aega, see nõudmine, et tulgu ja olgu ja minu oma - on omal moel täiesti jabur, täiesti midagi sellist, millega peaksin tööd tegema, aga näe - ma ei oska. Pole vist kunagi eriti mõelnud, kuidas see käib.

"Mid90s" film on täpselt samasugune raha ja sõpruse ära tabamise film, nagu Lenu ja Lila sõprus. Korraga, mingil veidral hetkel polegi midagi muud tähtis, kui see, et su sõber, sõbranna, kallim, ema, õde, vend, isa, vanaema, sõbranna vanaema, kolleeg oleksid terved. Istute seal haiglakoridoris ja hoiate hinge kinni, et kõik oleks korras, et meel oleks korras, et rõõm oleks korras. Ja tegelikult pole tähtis, kui palju raha või aega või mistahes pingutust on selleks vaja, et kõik oleks korras. Imelikult armsad kaadrid filmis, imelikult armsad kaadrid elus, imelikult armsad kaadrid raamatus. Kui sõbranna ütleb, et ta ei taha, et sa ära kaoks, või sõber, või ema või isa või poeg või tütar. Imelik tunne, et kellelegi on mind vaja. Ja siis ei loe, mis eliiti ma varem või hiljem kuulun.

Mäletan toda imelikku tunnet põhikooli ajal, kui mind vaimustas kogu eesti luule, aga mul polnud ühtegi inimest kellega sel teemal rääkida. Ja mõnes mõttes siiani pole, sest praegu ma enam ei oska rääkida ega kirjutada korralikku luulekriitikat ehk isegi raamatuist ei oska ma seda teha, aga ma oskan raamatuid nautida. See on imelik, valus veiklev tunne, see tekitab elusolemise emotsiooni. Nagu ma ei saa heast proosatekstist üle joosta kiiresti, sest see väsitab mind. Ma pean eemale seisma ja seedima teksti täpsust ja tihedust ja samal ajal kõikehaaravat sõnamõnu. Pean. See kehtib ka väga hästi kirjutatud filosoofiliste tekstide puhul. Kirjandus kui selline lükkab mu eemale neist inimestest, keda ma armastan, lükkas vanaemast, lükkab isast, Henrykulgi on minuga raske. Eks mu vanematel on teiseteisega raske, sest nad mõlemad armastavad kirglikult ja kumbki omal moel ehitamist ja konstrueerimist sõna otseses mõttes. Neid haaravad endasse majad. Mind sõnad. Henrykut filmid ja mõnikord metal-muusika.

Aga mõnikord toovad need erinevad asjad ka inimesi kokku. Jah. Kuulun kirjandusteadlaste kantsi ka siis, kui ei tegele sellega juba ammu aktiivselt. Müün raamatuid. Ilmselt jään seda veel pikemaks tegema. Püüan ja püüdlen selle poole, et neist lahti saada ja nendeks saada.