26 juuli 2015

Koka kadumine

Ma i teadnudki, et nii head süüa on võimalik teha. Ikka soolavõis praetud sibula, küüslaugu ja tomatiga - sinna sisse segat sulajuustu ja siis paned selle jahutatuna mustale leivale. Issand. Minus on tärganud kokk. Või siis kadunud.

25 juuli 2015

Valgust

Eile proovisime Maretiga istumiskohta leida. See oli umbes 4 kohvikut järjest, kuni lõpuks jõudsime Põhjala õuele, sest see oli ainuke, mis oli lahti ja seal oli Siret. Ma olin kuidagi suutnud valida kõik need kohvikud, kus tehti remonti, oli kontsert või pidu või oli asi juba kinni pandud - selles mõttes ettearvamatult kauaks ajaks. Ja me vantsisime Maretiga üle terve Tallinna - alustasime Harjumäelt, käisime Klausi juures, jalutasime ringiga Kalamajja, Kopli tänavat pidi Põhjala õuele, kus Siret teatas kõigile, kuidas ta meid näha tahab ja noh too õhtu ilmselt tahtiski - ja seal me siis olime. Terve tund aega olime Sireti poole liikunud omamata mingitki aimu selle kohta, et me sinnapoole liigume. Mõnus.

24 juuli 2015

Kreemitamisest tegemisteni

Tegelen igaõhtuse näokreemitamise ja aknemaski näkku toppimisega. Väga põnev on. Prillid peast passin teleka poole ja püüan aru saada, et mis seal toimub. Teate küll - ei näe miskit.

Eile pakkusin vähemalt kümnele õpikule kohvi - sõna otseses mõttes. Väga halb mõte. Kõik tuleb ilmselt kinni maksta.

Ahjaa, õhtul pidasin läbirääkimisi ja tegin enda tegevuse(tuse) kohta järeldusi: Ma mõtlen nii kaua kuni ma ei tee mitte midagi või teen kõike, mida ei peaks tegema.

23 juuli 2015

*

Teeme tööd keldris. Loeme raamatuid. Ikka koolide jaoks. Noh, kasse just mõnus on. Ei tea. Aga kuidagi natuke parem on küll olla. Kuidagi vabam - isegi kui täiesti vaba see kunagi olema ei saa. Hingan. Elan. Söön.


20 juuli 2015

Riia luuletusi

Sel aastal olen siis Riias käidud ja lugesin "Pimeda mehe aiad" ka läbi. Avastasin, et võib-olla on sinna mind sisse pandud. Imelik on. Naljakas on. Hea on. Aga segane on ka. 

*
siin, Riias, on kuidagi kodus.
sa kirjutad mu telefoni Tallinnast lauseid
ja mina pean pidet
enda s6na ja vaikusega
kord siinpool, kord sealpool
Daugavat
meie elu pole muud kui
s6numite saatmine
et sulle meeldivad
v2ikesed naised
ja mulle meeldivad mehed,
kelle on rohkem
n2ohooldusvahendeid
kui minul
ja sina oled karvane ja suur
triikimata T-s2rkidega
pikkade hallide juustega
hommikuti L22nemeres
ringiujuv hyljes v6i vanake
see Ylemiste oma
j2rvest viskas yle
aga v2ikestest naistest
ei!

Üksindus
M6nel imelisel hommikul
tagurdan ennast
unistustesse tagasi
yksi kyll
aga ma
elan neid
istudes Riia restoranis
isamaa ja vabaduse
k6rval

Lörri minemine
Mitme poisss6braga
peab l8rri minema
et ise l8rri minna
v6i Riiga
istuda Riia hosteli
pisikeses k88gis
syya soolap2hkleid
ja m6elda l2ti
veinipoisile,
kes oskas
aktsendiga
eesti keeles
v2rve nimetada
ja ait2h 8elda
ja naeratada
ja kysis
minu hindava
pilgu peale
et kas ma
vajan veel abi
ja mina m6tlesin
et kas veel l8rri
minna.

11 juuli 2015

Isiklikud lood kõigist, keda olen - vist natuke armastanud

Silverile

seda ma tahtsingi
et geimehed
mul sabas jookseks
kui ma sind
üle poole aasta
kohvikus nägin
tead
vahel pole
muud vajagi
kui et keegi
tahaks
päriselt teada
kes ma tegelikult
olen
hoolimata sellest
et see on
minu jaoks
sama võimatu
teada
vahel pole
muud vajagi
kui teenindaja
küsimust
et kas kaks
kahvlit
ühe tordilõigu
jaoks
et õhtu
oleks omal
moel täiuslik
ja sinu
kulmukortsu
ja sõna "Ei!"

*
keegi ütles kunagi
et keel on
mul ju olemas
aga fragmendid

nii ongi

keel võib olla 
aga fragmendid 
laperdavad
temast välja

natuke poolikut
armumist
mis teeb haiget

proovisin armastada

ei usaldatud 
ennast
mu kätte

fragmendid
anti ainult. 

Siretile

pool päeva 
oodata inimesi
pikisilmi
pikipäikest
piki betoonist treppi
silmad sõgedad ja hirmsad

sõbrannal
on endanimeline tempel
ja mitte Indias
ega Hiinas
vaid kodus, kapi peal.
ma olen veidralt uhke. 

pool elu
oodata inimesi
pikisilmi
piki päikest
piki betoonist treppi
ja leida sõbranna
koos templi
koos valge veini
koos naeruga

ja mõista
õnn
peitub päris 
väikestes templites. 

09 juuli 2015

Kole naine...

Leidsin sellise artikli, kuhu ma sisse olen susatud. Mõnikord on kainestav ennast kõrvalt näha. Ojaa...

08 juuli 2015

Liis sebis Shakespearilt, mina Eda Ahilt kokku tuli selline lugu

EDA AHI
jalutuskäik

vii mu mõistus jalutama,
katus sõitma vii.

teadsin ammu, et see jama
lõpeb ükskord nii.

mul on juba ükstakama.
elan leivata ja veeta.
minge.

hüvasti.

vii mu mõistus jalutama.

siiski tea, et koduteed ta
tubli hundikutsikana
tunneb alati.
(lk 15 luulekogust "Julgeolek")

06 juuli 2015

Mõneks kuuks

Mõnikord paneb mind hämmastama mu veider vaimustus inimestest. Jah. Ma ei saa temast tegelikult eriti aru - hoolimata sellest et me tegelikult räägime ühte keelt ja meil on ühtmoodi lugemis- ja kirjutamisvajadus - oleme me ikkagi meeletult erinevad. Aga ta tekitab minus veidra turvatunde. Hellustunde. Kuidagi lollaka kohalejõudmistunde. Mu mõistus ei reageeri sellele kuidagi, mu mõistus kärgib küsimusi, aga tema... Jahp.... Võib-olla tuleks lihtsalt ja siis läheb kõik see üle. Ilmselt tulebki lihtsalt - ja siis läheb kõik see üle. See veider õhus viibimise tunne, kus jalgadele on kasvanud tiivad. See veider inimeseks olemise tunne, mida ei saavuta tegelikult rääkides-rääkides-rääkides. Ehkki tahaks, ehkki oleks võimalik, vajalik, lootustandev ja nii edasi. Ehkki. Ma ei tea ju. Ma olen segaduses ja saamatu. Mul on alati selliste asjadega raske, ma pean mõistusega aru saama, mida ma tahan ja kui ma ei saa, siis olen ma hirmul, siis olen ma omamoodi ahastuses. Ohjah.
Eutanaasia - pärast armastust.
Terrorism - erialatööna.
See kõik on nagu paljude maskde pähe viskamine ja peast kiskumine .Ja ometi tekib kummaline - ebameeldivalt turvaline ja kodune tunne, kui ma olen seal, kus on tema. Kas tema on mu selleaastane noormees-bussi-pealt-kellesse-armuti-mõneks kuuks?