05 jaanuar 2022

Närvilised olud väärtuste muutumises

Hariduse tähtsus arengumaades ja selle tähtsus Euroopas või Ühendriikides - see, mis meile tundub nii elementaarne ja igapäevane, tüütugi, see, millel tegelikult pole suurt tähtsust, sest meid juhivad nagunii inimesed, kelle haridustase pole olnud määrav, saamaks poliitikuks ja juhtimaks rahvast. See on tegelikult kurb. Mitte ainult see, aga päris paljud teised asjad ka. Aga näiteks Aafrikas piisab mõned füüsikareeglist, et midagi kohekohe muutuks palju paremaks. Vähemasti filmi "Boy Who Harnessed the Wind", mida ükspäev kahekesti vaatasime ja tegime kiirjärelduse - hea on, kui mõni inimene ikkagi oskab päikeseenergiat kasutada ega tõmble vihmatantsu tantsida ega vaata, kuidas küla aeglaselt, aga kindlalt välja sureb. Igatahes mõtlema see kõik mind paneb, kui poiss ei saa külakoolis õppida, sest tema põllumehest isal pole raha, millega koolile maksta, kui kooli pannakse kinni, sest ikaldus tabab kõiki perekondi, mitte ainult poisi oma. William Kamkwamba perekonda ma mõtlen. Ja niimoodi see läheb. Läheb Malawis ja mitte ainult seal. Päris kurb oli vaadata. Pisarad tulid silma. Ja kõige veidram on see, et kõik see on enamasti, me räägime keskharidusest, põhiharidusest, meil siin Euroopas ju tasuta. Nojah. Mõnedel on natuke rohkem võimalusi, teistel vähem, aga siiski, siiski, siiski. Nii vähe võimalusi ei saa ju inimestel olla, kui Malawis oli nullindatel? Hull hull hull värk.





Mina siin oma ebakindlustundega, et mul ei ole mitte midagi ega kedagi ega üldse. Hulluks ajab. Tahaks korraga Võrus ja Tallinnas elada, tahaks, et poiss oskaks lisaks eesti ja vene keelele ka võru keelt, et temas oleks minu isa kangust ja Henryku südamlikkust. Kuidas see kõik ühte inimesse panna on eraldi küsimus, aga nii nii nii tahaks. On temas üldse seda materjali? Või ma kujutan seda kõike ette? Või on minus seda materjali? 

Emale muide öeldi, et pidin kasvama tubliks inimeseks, praegu on küll tunne, et olen kõigil jalus, välja arvatud Tohvril, kes pole jalus. Ja ta ikkagi on jalus, sest ta sündis minule, mitte mõnele teisele. Eks ta ole mitmetahuline ja mitmekäänuline otsekui elusolemise vägi, mis võib olla mõnel on tugevamalt sisse puhutud, mõnel kehvemalt. Ma vist enne seda, kui lapsepuhkusele jäin, sain kirja: 

Tänan Teid vahetu ja hingepuudutava kirja eest. Te olete oma uue tee otsinguid alustanud väga mõjuva siirusega, selles on jõudu ja eneseusku.

 

Meie koostöö võiks olla projekti- ja lepingupõhine. Kui meil on projektis vajalik tuge tekstianalüüsil, -kirjutamisel ja mujal, saame leppida kokku Teie tolle hetke ajavõimalusi arvestava koostöö.

Lapsega kodusoleku kõrval leiate kindlasti aega ka muuks tegevuseks, aga eks see selgub siis, kui need ajad käes on.

 

Seda kirja lugedes puhkesin nutma. Korraga, ehmatavalt, päriselt sain aru, et olen kogu aeg ennast alla hinnanud. Ja samamoodi ka müünud oma teenuseid, oskusi, iseenda aega. Aga noh 10 aastat tagasi poleks ma seda uskunud. Ja kümme aastat tagasi uskusin ma sedagi, et vaene kirjanik olla on jube khuul. Meeles on Kaur, kes oli minu meelest kõige ägedam inimene maailmas. Vaene kirjanik, kes valis õhtuti kirjutamise ja triikimise ja söögi tegemise vahel, sest noh vana maja Kalamajas ja selle suurepärane elektrisüsteem, et validki. Praegu me ka valime, et kas käime pesus või peseme riideid. Nii see käib. Kirjanik pole meist kumbki, lapse oleme saanud, sest tahtsime. Ometi nüüd on nii hirmus, mul ei ole nii hirmus tükk aega olnud, kui praegu. Kõik on hirmus. 


Aga eks see väärtuste muutumine ajas ja elus ongi ilmselt midagi, mille tajumine tekitab mitte lihtsalt segadust vaid vahel isegi paanikat, et mis edasi, et kuhu ma oma eluga niimoodi veel jõuan, et minu jaoks on siiski materiaalsel ümbrusel suurem tähtsus, kui mõnel teisel asjal siin elus. See paanikatunne tekib avastusest, et rahast ei piisa, et mul puuduvad oskused, et oma haridust ära kasutada, et ma kardan olla nutikas ja kiire ja mitmekülgne, sest eks mulle ole mu inseneridest vanemad õpetanud ühe asjaga korraga tegelda. Mis puudutab muide humanitaare, siis mida mitmekülgsem, seda vahvam sa oled, tuleb lihtsalt sellega arvestada. Rohkem keeli, rohkem võimalust uurida erinevaid raamatuid, rohkem lähenemisnurki, rohkem rõõmu tegutsemises. Muidugi peab minema kõiges sügavuti, mis ette võetud. Isegi raamatute müügis peab ennast lõhkuma viimseni, et mõista paremini, kes sa oled ja kuhu sa lähed. Nii lihtsalt on aus. Ja see viimane on midagi, mida õppisin oma vanematelt, kes on eluaeg oma oskusi müünud. 


Igatahes lisaks sellele tuuletaltsutajale Williamile lugesin veel üht raamatut Aafrikast ja seal oli samuti silme all haridus ja selle puudumine. See omakorda näitas justnimelt väärtuste muutumise murrangu valu kahe tüdruku sees. Üks murdus, teine paindus. Lugesin ja tundsin, kuidas inimene ühel hetkel taipab, millised sead on tema harijad-valged ja muud teha ei suuda, kui loobuda söögist, joogist, elust - aeglaselt ja täpselt. Nõnda tegi Tsitsi Dangarembga raamatus "Närvilised olud" - Nyasha. Langes omaenda läbinägelikkuse ohvriks. Erinevalt Tambust, kes elas selle vastiku teadmise üle, et valge inimene hävitas tema šona keele ja seeläbi tegelikult ka eneseteadvuse ja kultuuri paigutades asemele omaenda kultuuri ja teaduse, rahulikult, ülbelt, enesekeskselt. 


Nagu umbes see härra aeglaselt muudab mu elu mitmetahulisest, teistmoodi mitmetahuliseks. Igatahes. Hirm on. Hormoonid möllavad. Hirm on. Elektriarve ajab kah nagu Nyashat Zimbabwe ajalugu oksendama. Aga pole tegelikult hullu. Peab oma hirmust läbi minema. Umbes nagu mõni "Cobra Kai" sarja peakangelane. Soovitan ühesõnaga lugeda ja mõista aja närvilisust ja enda närvilisust.