31 jaanuar 2012

leidmisrõõm

täna on mul tegelikult omamoodi ahetselliseksmasain päev
miks?
kümme aastat vanaemast ilma

aga muide, mida inimesed guugeldavad ja mismoodi nad K.H. liizakazzi blogi leiavad?
tahate teada või?

niimoodi:

naine ja mees seksivad
akvarellmaal
andrei ivanovi „peotäis põrmu”
kas litsid myyvad ennast ka noortele
liizakazz.blogspot

et minu jaoks täitsa huvitavad teemad, aga ma ei teadnudki, et nende järgi nii lihtsalt seda siin leida võib.

29 jaanuar 2012

minu kommentaaripoogen

ma olen muutunud absoluutselt ebahuvitavaks
töölt krabasin kaasa roald dahli, keda ma loen ja kes tõesti kirjutab halvasti, aga huvitavatest asjadest, kõige rohkem meeldib mulle georgy porgy - ohkuidasta naisi kardab, imeline, imeline, imeline, suutsin siin Lauriitole kirjeldada üksikasjalikult seda, kuidas mina mehi kardan. muidugi olen ma ka, tead küll, täitsa lolliks läinud meeste kartmisega, töö juures sain teada, et üks tüdruk, kes rrrrkioskis hotdoge müüb, kantseldab vabadel päevadel küüsi korda teha ehk on küünetehnik (uhhh, kuidas selline amet ei meeldiks sile, kui alandav on see, kui keegi küünetehnik kapakohilast saab nii palju raha, aga ei saa ta midagi, kui salongis ei tööta, vanalinna salongi kardab tööle minna, sest ta ei oska rääkida võõrkeeli, soome tahab, loodab seal palju teenida, uhhh, nagu see Mehis Heinsaare novell oli send loomingus või vikris, aahhhh, mingi päev tahtis mu tööandja prügikasti visata kõik loomingud-akadeemiad jne ja ma olin täiesti šokeerumise äärel ja korraga mulle jõudis kohale, et miks ma peaks, et kõik on ju korras, et kõik inimesed ei ole sellised, et inimeste jaoks on erinevad asjad pühad. noh üks töökaaslane kirtsutab nina, kui letti astub naaritsanahast kasukaga naine, teine peab koera sünnipäeva, eriti naljakas on kui nende mõlema zoofiiliga ühel päeval tööl olla ja siis ja siis ja siis (koer on loomulikult veevalaja).

aga jah
et ma sis kriban juurde kellele tänud tuleb saata luuletuse eest:

Tim Hornetile

*

kurb on
ja kummaline
väheke vähem öelda
aga palju

vist oleks
ma ei tea
kuidas

mõistus ei tea kunagi arvata
lõpuks seisavad inimesed ikka
oma peenise või munaraku lävel
hirm on või arm või veel midagi
alateadvus
vahendab värve ja valu

imelik

K-le

*
aga elu on ikka selleks et

sarvist haarata

sina

tead

seda

kõige

paremini

ja sina suudad haarata

kõike

mouthblockile

*
vahva onju
vahepeal
pese hambad puhtaks
ja kammi juuksed
ja kanna dekolteega kleiti
ja raseeri jalgu

ja ära armatse jumala eest
selle poisiga
keda keegi kunagi ei armasta
nii on

Aleksandra Tšobale


*
peaasi, et oled armastanud
küll aeg toob uued pannkoogid
paremad litsid
või kehvemad
sina said kõik
kõik said kõik
vapper on julge olla
ja haavad
neid tuleb juurde
kui juba ette
tead
et
tulemata ei jää midagi
poeedist, roosist, lillest
aga head tuleb kaa

Ada Ruule
*
vihatunne kui veri
või sulatet šokolaad
haiglane paralleel
nagu armusuhe isegi
magus ja verine

mouthblockile

see on kummaline
kuidas koht talletab energiat
mu surnud vanaema elas
niisama kaua
kuni ma oma kohast eemaldusin
praegu elab ta ikka seal
minu vanas kodus
aga mitte enam nii intensiivselt
tema elu lõhn kooldub teiseks

üks mu sõbranna ei saa olla
euroremonditud majas
sest ta teab selle lugu
nii, teistmoodi
mitte päriselt
aga lihtsalt
tunneb seda pommi
tunneb seda viha
ja vägivalda
ja siis
und ei tule

ravenile

kõik unistavad
tagasi saada
esimest suudlust
mina mitte

ainult rahu
mis tekib inimeste
vahel
kui

nad on PÄRISELT
koos
mitte ei mõtle
teistele võimalikele
vaid KOOS

kallistus
ema kallistus
seda tahan tagasi

Sikile ja Aleksandra Tšobale

*
kui inimene teisest ei lahku
järelikult on harjunud
ja järelikult
mingil põhjusel
koos
ja armastab
aga armastab NII

sest üks arvab,
et keegi teine nagunii
et kõik nagunii
et...
ja et äkki ta muutub,
joodik või narkomaan või kesiganes
isegi litsi on võimalik armastada

mõni mees prõmmib oma laiale rinnale
ja nimetab end geeniuseks
paneb kõike, mis liigub
ja
teda on ka võimalik armastada

kõik on armastajas kinni
KÕIK

enamus inimesi lihtsalt ei oska
ja kõik ongi alati ILUS
ka see valus armastus on ilus
kus mees tapab ennast ära
sest ta ei kujuta ette
et keegi teine võiks tema naisega

aga naine näe
on selline

takaja ljubov
ütlen ma selle peale

Kristel Mägedile

puberteediealine plika
kodus pole miskit teha
kõik nõrgub
mööda vananevat maja
ja surevat esivanemat
laiali

ootab ka
bussijaamas
bussi
linnast ära

unistustesse

Piibe Lehele

mõtle
sa ei hakkagi otsima
klaasikildu
killustund pudelist
vaid jood
jood
jood
ennast killust surnuks

mina kujutan aegajalt ette
et inimesed on killud
nende lood
mis jäävad kätesse ja jalgadesse
vahel südamesse kinni

ja muudkui väsitavad
veresüsteemi
ja närve

ja sis
ühel hetkel
selle väsitavuse
ja õndsuse pärast
kooledki

pessimist
nagu ma vahel
olen

virmalistele

on üks koht
kuhu olen sattunud
ühes filmis

kaotatud, unustatud
ja äravisatud asjade koht
ta kirjutas raamatut
ja sattus sinna
sellesse kohta
ja kohtas
oma väikest
sündimata tütart
kes oli suureks kasvanud

pabekile

mitte ei saa aru
kuidas sa aru saad
kui sa ennast nii palju
paremaks pead

aga ise tead

Ada Ruule

valus on

kõhu alla tõmmatud põlved
püüe kogu aeg ennast kaitsta
olles võrratult kaitsetu

teise läheduse ees

mis siis
et me ei räägi
sellest
et

me oleme ikkagi
nii lähedal
et valus hakkab

mikromegasele

KUIDAS

elavad inimesed, kes joovad
mina jõin kaa eile
tüki kanget soome õlut
(nii hea oli, maitses algul nagu kali)
hommikul lõikas peas
et nagu K oota selle kiire asjaga
ära enam

ja sis tuli onu poodi
niimoodi kohe üle leti ja ääretas
oma ääretu joomishõnguga
ja sis ma mõtlesin
et K sina kaa võid niimoodi

aga misse pidama peab?

vesi ei peagi
su keha on veest

(mu medõest sõbranna ei tavatse järvevees ujuda,
sest see ei desifintseeri ennast ise,
meri on parem, soolane,
äkki see peab,
äkki see jääb
nii keresse kinni, et...)

kuuvarjule asfaldil

toimetulemisesteetika
või põiklemisesteetika

mismoodi
sis lood
päriselt on

(päris hiltonlikult, päris päris päriselt)

ei või kunagi teada
lihtsalt loodad kogu aeg
et

ja siis

Kristel Mägedile

seal nad kahekesti loevad
kuuekümnendate Ameerikas
kui uksest välja astuda
sis naabritädi vaatab neid
nagu imelikke
sest nad on kaks meest
ja sis jim sureb ära ja geo
geo peab edasi elama
aga see, kuidas ta räägib
sellest sensuaalsest kooslugemisest
koosolemisest
pisikesest majast
(nagu päkapikumaja)
kus põrgatakse kokku
süüakse koos, loetakse koos
kantseldatakse koeri koos

28 jaanuar 2012

puude poe-eediga

lõpuks ta lihtsalt kirjutab - pikalt ja pilkavalt selle kirja, sellele tolgusele, et tulgu ometi mõistusele, noh tolgusele ja mõistusele, sis vaatab peeglisse ja mõtleb, et mõistusele tulgu ta ise ja tolgusele mingu ta ise ka, sest kuidagi loogiline tundub, see on naljakas, kuidas aju funktsioneerib. isegi mitte aju, mingi programm, et kuidagi nagu peab nii, ja nii, ja nii, et teisiti kui nii ei või, et enne on tehtud nii ja kui ei tehta, siis pole normaalne.

derrida surma and
rooste rästik

imelik on see, et liiga lähedane kokkupuude poeetidega pärsib hääd kriitikat nende tekstide aadressil
ma ikka mõtlen, kuidas kirjutada kst
võimatu

eile hmiga joomas, kohale ilmus ka hk, keda ma miskipärast ei salli, ju sis tunnen armukadedust ja ennast puudutatuna, et tema on kaa noor ja ilus ja meeldib kõigile, ma ikka tahaks ainulaadne ja eriline olla, ülbe, uhke, hää, ilukirjanduslikult otse mõõdetav, aga näe, kõik on alati minust pisut ees, sest nad on naiselikumad, õrnemad, kohasemad ja see teeb nii kadedaks, et uss hakkab seest sööma, no kuhu see kõlbab, ah?

ei tea.

------------------------------

töö juures rääkisin kaastöötajale ümber terve eesti ilukirjanduse ja sellise innuga, et ennast ka imestab, aga see on nii äge

poognas kommenteerin ennast idioodiks
aga ma olen töesti sellise nurga peal tööl, et mitte muffigi ei saa tehtud

ja lõpuks

ma tahaks öelda, et olen tänulik, et nad andsid mulle kirjutada

(ma ikka veel ei tea mida)

aga siiski

ja homme saan võib-olla stü plakatid laiali kanda - jess!!!! see oleks nii ja sis võrru sõita, see oleks veel parem ja sis ma ei teagi asju teha

mmmm...

27 jaanuar 2012

ei ütle

ju ma sis suudan
tere ei öelda enam
jr on solvunud
ju ma sis suudan
aga mingi hullumeelne eneseusk
on sellegipoolest sees
nagu rott
närib ja snurgeldab
ümberkolitud soojuses

roald dahl (1916-1990) ei oska kirjutada, aga tema lood on fiktsioonina väga põnevad

ma panen nad paika
Katrina nagu ma olen
ja kui ei pane
küll p õpetab
kuidas iseenda rolli
paremini tunnetada
selles suhetemaailmas

udmurdiõhtu
ja trapeežiõhtu
ja jürgen rooste
kes mulle enam teregi ei ütle

prrr

25 jaanuar 2012

Normid

ühiskondlikud normid
ja nõudmised ja muu jama
või sis väiksem jama

mul on tunne, et kirjutama peaks just nende jamade vältimiseks
et nagu aidata olla nendel
kellel ei ole normidega
mitte kuraditki pistmist
kes on olemas
normidest hoolimata

(kas ma tunnen ennast süüdi, et lasin o juurest jalga, jätsin ta üksi külma elamisse, ei ostnud seekord küttepuid, ei teadnud, kuidas elada selles suures toas ja tema ütles, et ma ei oska üldse inimestega, ei oska jaa, aga ma miskipärast ei karda enam, et ei oska, ei oska, õpin - olen üksi. olgengi see tuvinaine ja ma olen juba ise kaa vihane, et miks ma peaks oskama, et kas üldse on mõtet osata, et tema ju nagunii ei saa aru, kohati tundub nagu... ma ei tea, aga ma tean, et pean toime tulema, kõigega, ka sellega, et ta ei saa aru)

peale seda teksti sääl poognas (viimane muutub iga kord aina põnevamaks ja põnevamaks, ja ma ise lõugan seal nagu nii täiel häälel, et piinlik on kindlasti mõnel, näit Kl, loodetavasti mitte liiga, aga siiski...), see oli abordist, ma mõtlen, nii palju asju on, mis lõhuvad või lahutavad meid mingist reaalsusest, mis võib, noh ilmselt on kaa väljamõelduna, väljaöelduna kuidagi võimatu saavutada, ja sis me jääme siia selle ideaali ja reaali vahepeale ühelt poolt seest teisalt väljast sööduna

vend istub diivanil, tegelikult on tal hirm, lihtsalt füüsiliselt, emotsionaalselt jne läheduse ees, et tegelikult kaa, ausõna, on, seepärast ta lasebki tal minna ja vingub, umbes nagu mina, mina küsin, et miks

mind sööb seest ide - aal

sööb seest minu enda naudinguteahnus
suutmatus luua
vajadus süüa
nagu see madu
siin

Tara Tuckeri (1970) esituses:


Torgny Lindgren:

Äpardumine on privileeg ka keskpärasele.

24 jaanuar 2012

nokkivad naised

seda, et ma ei kirjutaks
noh, ärge seda palun minult lootke
kirjutan, ehk isegi liiga palju
ehk sellepärast, et aju on täis kärsanud igasugu mõtteid
olgu need nii arulagedad või üldse
kui tahes
mõnes mõttes on see kummaline
kuidas kirjutamine vabastab sõnastamisest tegelikult
sõnad vaovad kurku, isegi mitte ei kao

imelik

aga ma annan teile veel ühe loo, sellise pisut debiilse, et nagu kujutage ette prillilist plikat, kes kogemata, täiesti kogemata satub autossse
mitte eriti prillilise poisiga
kes kah kogemata täiesti kogemata
arvab, et plika on väga saadaval
plika on kuidagi teistsugune
mitte selline, nagu nad tavaliselt on, et ilus ja pandav
vaid teistmoodi
ja poiss ei tea, mida temaga tegelikult pihta hakata
et
et
et

ja sis ta käitub imelikult

(nagu üks tüüp, kes mulle eile miljon korda leti taga naeratas ja lehvitas ja ta ei olnud viieaastane, varsti kakskend kaheksa)

Nokk ja karakter

Tee oli valge lumest. Lõhnas värskuse ja uriini järele. Mees seisis seljaga minu poole ja auras. Tume mets soojendas külma valget meie ümber. Hea oli.

Mis siis et see polnud just kõige mugavam olukord. Ta oli püüdnud mind ikkagi võtta, siinsamas peaaegu metsas ja siis korraga näinud mu silmi. Ja siis oli see ära jäänud. Sel kummalisel põhjusel meeldisin talle veel rohkem või noh, hirmuäratavalt palju.

Tal oli kirju selg - kole jope narmendas paremale ja vasemale ja ma peaaegu kuulsin, kuidas iga viimane kui keha liigutus sellelt vastu kajas.

"Rullnokk..." oleks keegi tema kohta öelnud. Mina ei saanud isegi vägistaja enam öelda. Ma isegi ei pahandanud enam.

"Alfaisane..." teadvustas mu aju kergelt. Mees, kes võttis ja tappis suvalise käeliigutuse pärast oma sõbra - kahe lapse isa ja abikaasa. Jah, see oli tema liigutustes olemas - see pime ähvardav raev, mida sai taltsutada küsimusega: "Miks?"

Vastust ei tulnud või pendeldas see teadvuse nendes soppides, kuhu ligi pääsemiseks tulnuks kasutada psühhiaatrit, kes äärmisel juhul surnuks pekstaks selle eest, et saanud enam rullnokk olla. See rollidesse klammerdumise võime, mis sujuvalt aksessuaaristus, muutus tabavuseks inimeste vahel, inimeste sees - see andis sellele mehele jõu ja võime tulla toime olukordadega, armastada ennast sellisena, nagu ta oli. Ja see omakorda oli tõepoolest iseäralikult tore tema puhul.

"Kule, ma sis ei meeldigi sulle, vä?"

Ma vaatasin teda hetkeks hirmuseguste silmadega. Muidugi ta meeldis mulle, nagu mulle meeldisid kõik inimesed, ta meeldinuks mulle ka mõrvari, kannibali või homona, ta meeldinuks mulle kollase, musta või albiinonagi, meeldinuks mulle hullu ja üksiku vanamehenagi.

"Sa mingi haletsed mind vä?"

Uskuge mind, ta ei esitanud neid küsimusi sugugi mitte ähvardavalt, aga minu meelest ei saanud nende küsimusteni jõuda kolme asja põhjal, mida ma seni endast olin avaldanud: et mulle meeldivad kassid, et mu lemmikjook on Kehrwiederi fairtrade'i kohvi piimaga ja mulle ei meeldi seks võhivõõrastega. Ma võinuks lisada, et mulle ei meeldi seks kohe üldse ja see, et ma temaga praegu siin keset lumist Tallinn-Tartu maanteed põõsas jaaniussikesi ei otsinud või veel midagi imelikku või sensuaalset ei teinud, ei tähendanud kohe kindlasti mitte seda, et ta ei meeldinuks mulle. Ma võinuks ju talle rääkida, kuidas me mu parima sõbrannaga olime armunud samasse mehesse ja kuidas me üritasime end kleidistada, meigistada, huvistada ja võimalikult võrgutavalt käituda, aga too juhm valis hoopis kolmanda.

Jah, võinuks, aga milleks.

"Ei haletse. Sa meeldid mulle. Sa oled tore. Sa oled kohutavalt tore," ta oligi. Tema ajaviiteks oli võidusõit rekkajuhtidega, pommide kokkupanemine naabrimehe garaažis, et õhata Läänemere äärseid kive, oh seda uut Kõrboja peremeest, ja lantida naisi Veenuses. Kõik klappis - kõik oli kohutavalt ilus. Ta isegi ei teadnud seda, kuidas ta karakter mind meelitas. Ja mina meeldisin talle ka - korraga sel juhmil, ehmataval sekundil võttis ta mind kui võrdset vastast, partnerit.

See oli see kummaline moment, kui ma ei rabelenudki enam tema kohmakate käte vahel, kus ma haistsin Adidase aroomi sõõrmetes - ta sai minuga koos vabaks. Ta ei pidanud käituma nagu mees, ta võis käituda nagu mees.

"Kuhu sa tahtsidki sõita?"

Koju.

Aga seda ma talle ei öelnud.


23 jaanuar 2012

sedapsi sis seekord

Kuna pogenistid eriti minu proosaloomingust ei pea, siis paigutan selle siia. Kohati - ma saan neist täitsa aru, sest midagi jääb ütlemata, kogu aeg on nagu mingi õhk vahel, mis kumab tekstist nii läbi, et tekst kaotab oma jõu. eile jõin ennast kohvist segi. ahjaa - mul on väljamõtlemisel kohvikirjanikuplika.

Rott ja vähk

Enam ei suuda ta mõista, millest see juhtus. Jamm ei maitsenud enam üldse. Jamm. Ike istus jalad harkis pesukausi kohal ja pesi pesu. Higinõred veeresid mööda musta palet. Suured mustad silmad ja ehmatus, millest ta püüdis koguda jõudu. Jah, Maarit ei tulnud täna. Lubas. Alati lubavad need eurooplased. Pisikeste tissidega pisikesed eesti naised. Meer lubas nad paksuks sööta ja lubadusest sai lugu, mille külge Ike keerdus.

Ilus naine on volüümikas. Ilus naine. Jamm.

"Me praeme jammi," rääkis Maarit õhinal. Käed olid täis sõnu. Nad praadisid tõesti jammi ja elu - natuke liiga kiiresti, niimoodi et päris läbi ei praadinudki.

"Ike aga ema..."

Ike kuulas tol hetkel.

"Sinu ema, mitu last tal on?"

"Viis."

"Mitu teid oli?"

Ike vaatab Maaritit.

"Kuus," ja vajub aeglaselt näost ära. On ta õnnetu? Ei või teada. Ega Ike ka ei teadnud, et kas ta pidi surnud venna pärast õnnetu olema.

"Mis kuuendast sai?"

Ike vajub veel rohkem näost ära. Mis sai neljandast vennast? Ema rääkis vähe - ema ei vaktsineerinud, ema tegi süüa ja sõi kuivatatud rotte.

"Mul on geenides vähk," ütles Maarit vahel. Oligi, suur punane kõikeõgiv. Ikel olid geenides jahvatatud rott. Üks pidi tapma, teine elujõudu andma. Vahel mõtlesid mõlemad, et kumb see tugevam on.

Aga see surnud poja lugu juhtus 1997. aastal, kui kedagi polnud kodus peale väikese poisi ja tolle hoidja ja kui arst oli määranud vaktsiini ja poeg sai jahvatatud roti ja Ike oli veel kuueaastane, aga tema väikevend kõigest kaks ja pool, kui ema sai teada, et Mickeyl oli lastehalvatus.

Oh te ei teagi, kui tavaline see haigus Aafrikas on. Iga neljas, viies... jne jne jne käib ringi pisut tuikava käega ja kummastava lonkega, mille vaatamisest ainuüksi hakkab paha - esialgu, aga siis harjud ära. Eks kõik need emad usu siin Jeesusse ja rottidesse ja ženženni, siis jäävadki mehed ja naised nii... Meestel on lihtsam, nemad ei pea... Aga naised, kes küll neid armastama hakkab, ja kui hakkabki siis kuidas ja üldse.

Kas keegi hakkab armastama kookus seljaga geniaalset naist, kui... Armid ja kookus seljad ei kaunista kedagi peale mehi, isegi neid mitte. Ei kaunistanuks Mickeyt ka, kui aus olla.

Ja Ikele räägiti alati, et see oli lapsehoidja Lilly kuli peaga orb, keda terve Festac omal moel ei talunud, et tema oli Mickey tapnud, uputanud. Lillyst oli lihtne seda rääkida ja ema nuttis taga oma poega.

"Kas teil on ka polio?"

Poliomüeliit teisisõnu lastehalvatus, aga näe siin nad isegi õgvendasid selle sõna pikkust.

"Ei... Ma ei tea. Meil pole miskit. Ehk natuke liiga palju Hivi."

Vaktsiiniarst tuleb meelde.

"Seal on nad kõik... Sa jääd ka," ja veenid torgatakse vaktsiini täis.

Jamm. Suur otsekui poolde taevahaardesse ulatuv elu, mis nendesse tuikab, isegi lood jammist on kummastavad, et Maarit ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Jumalad, kelle poole pöördusid suure kuiva ajal esimene mees ja naine abi järele, käskisid tappa oma kaks võsukest ja mulda sängitada, ühest sai jamm, teisest palmiviinapuu. Elujõud, mida maast taga nõutada. Kuus kuud kuumust, kuus kuud vihma.

Võib-olla tappis ta ise oma lapse, sest oli häbi tunnistada, et rott ei suutnud päästa poja elu ja Lilly jäi süüdi, sest toda oli kõige lihtsam süüdistada. Ike ei mõelnud nii, õigemini ei tahtnud nii mõelda. Aga Maarit vaatas talle silma.

"Minul on vähk."

"On või?"

"Geenides."

"Ahah..."

Ike hõõrub oma riideid puhtaks plastvannis ja vaatab Maaritit.

"Jah, kui vanaema sai teada, et mu emal on vähkkasvaja, mõtles ta, et mis mu ema küll teinud oli, et Jumal talle sellise karistuse saatis... Et milles ta süüdi oli. Ja ta põhjendas seda sellega, et ema oli mind saanud abielumehega, et selles oligi süüdi, et see oligi kogu lugu."

"Kas rott tapab vähi?"

"Ei tea."


21 jaanuar 2012

ära minna

Emilia ja Ilja Kabakov 2002 "Igavene immigrant müüri ületamas"

sa võid ju alati ära minna
ütles väike myy
ja ütles veel keegi
minni toksis kivi
ja vaatas myyle otsa
ega ikka võinud küll
muidu oleks väike myy
selle kala kinni püüdnud
mida minni tahtis

ei läind ka

----------

aga tundub, et mina lähen sellegipoolest. chris isherwood tundub aina toredam. oh george, geo, george!!!

----

eile suutsin kinkekaarte valesti lugeda, inimesi natuke närvi ajada, kliendiga suhelda, kes küsis, et kas need pastakad kassas on tasuta ja mina vaatasin talle suurte silmadega otsa, poiss oli minult täpselt kolm sekundit varem küsind, et kui palju turgenev maksab, et see asjandus, mille ta mingilt konkursilt oli kingiks saanud, maha müüa. ja mina vaatasin teda nagu idioot: Te seda lugeda ei taha või?
poiss: klassikat, ma ei loe klassikat! hulluks olete läinud või? katrina: ei ole, aga varsti kindlasti lähen.

-------------

otsused ja otsustamatused ja ootamatused ja kõik korraga.

mida teha? miks?

leppida? millega? ära võitle kogu aeg millegi vastu!!!

*
surmtõsidusele hakkab mingisugune mäng vastu - seesmine. Probleem muutub justkui ooteärevil küsimuseks, millele otsitakse vastust. ja ei leita, see klammerdub hetkedesse ja jääb.

19 jaanuar 2012

pannkoogid

ja ilusad noored poisid
ja

KIRJANDUSLIK GÄNG

ja armastus esimesest silmapilgust
ausõna
ja põhja kõrvetet kardulad
ja luulekogud
kus sõimatakse noori ja ilusaid naisi
sest nad on noored ja ilusad

(õelus on tore
õelus on tore
õelus on õelus)

"see magistrikraadiga naine, ta vihkab mind, seal arvutimängus"

"ahahah"

(mina olen ka magistrikraadiga

, ta vaatab mind põlglikult, ilusa tüdruku ema)

karjuv katrina
armunud katrina
mõjuv katrina


nii tahaks see viimane olla

pannkookidest moosine suu ja lemmikpoiss-näitleja ja kaarel b väljamäe
ja tema allkiri ühes raamatus, mida ma poes müün
ja lauri

ja minu seitsmeteistkümnenda sajandi mentaliteet - et nagu enne kätte ei anna, kui armastust pole saand või siis lihtsalt abielusõrmust

ja poisid ja pannkoogid ja naiste ootamised - kõik on nii kuradi ilus
ja kesse pagan mulle viljandi maksimarketist helistama pidi

IMELIK

18 jaanuar 2012

lugu selline


soojem

kessakuratoled?
eiteaeiteaeitea

Üleval pilt Don Eddy (1944) oma

ebakorrektsused
mõtete puudumine
hirm
ahastus
jne

17 jaanuar 2012

sa ei võta vabalt ütles liisa


see oli kolmekümnes, juubel, päev, sünd - neid oli palju, miks kuradi pärast neid nii palju pidi olema, kõik need ekspoisid, kellega pidi heaks sõbraks jääma, kõik need ekstüdrukud, keda ema pidas endiselt headeks sõbrannadeks ja kõik need ülejäänud, kellega ta käis õhtutel kirjandust ja veel midagi kuulamas, ennast, oma rõõmu, oma valu ja veel midagi, midagi mille nimeks oli aeg, olemasolu aeg, millega ei osanud mitte midagi pihta hakata, mis lihtsalt seisis paigal või liikus teona edasi. kõik muudkui saavutasid midagi, lapsi, uut korterit, võimsamat naist või veel midagi, meest, jah, võimsamat meest oli ka võimalik saavutada, et nagu mida ta siis sellel eluaaastal saavutanud oli? ei ega ta ise ka ei teadnud, nüüd oli ta targem, ilusam - teadis, kes oli christopher isherwood, oli kuulnud robert frosti youtubest ja oli armunud olnud sellesse punapäisesse tüdrukusse, kellel olid hiire hallid silmad ja vilkad käed, jah, need olid tõesti vilkad. tal oli veel üksikasjalik komme ümber rääkida kõiki oma armastuslugusid poiste ja tüdrukutega, et nagu see võttis sealt selja tagant, seda tüdrukut ei teadnud irja kutsuda, ei teadnud üldse kuidas võtta, lõppude lõpuks jättis tüdruk ta maha ja mitte kaua aega tagasi




"Sa ei oska ju, no kurat..." see oli selgituse esimene osa, "Sa ei oska asju vabalt võtta, sa põed, kogu aeg, et mis homme tuleb, et mis juhtub ülehomme, et mis aasta pärast... ma i saa. sa oled tüütu."

irja seisis nagu totakas liisaga suitsuruumi uksel ja vaatas tolle terashalle silmi, ema tal ei olnud, isa ka mitte, ainult vanaisa, röövelpealikust taat, kes nüpeldas oma tütre sigitist igal võimalikul juhul ka praegu, nüpeldas, sest tütretütar oli tapnud tema kuueteistaastase tütre sündimisega siia ilma.

"liisa, palun..."

liisa vaatas talle silma, niimoodi täie rahuga, täie kindlusega, täie tõsidusega, täie valuga, täie nõudmisega - irja koperdas tahapoole. see oli suitsutuba, pisike, siin oli teisi inimesi kaa, liisa juuksed seisid harjastena püsti, silmad olid alati süsimustaks värvitud ja mõjusid julmalt, tähelepanelikule vaatajale isegi alarmeerivalt, irja ei tulnud enam siia baari kunagi tagasi, vähemasti ta lootis mitte tulla. hingas sisse ja välja ja nuttis, nuttis, nuttis. ema jooksis tuppa.

"on sinuga kõik korras?"

"jaa..."

"miks sa täna üksi oled? kus liisa on?"

"liisa leidis endale poisssõbra"

kõige lihtsam viis ema liigsetest küsimustest lahti saada, tavaliselt tuigerdasid nad liisaga peale tööd irja koju, teisele korrale, tuppa, sulgesid ukse, võtsid vahel laenuks mõne filmi, et vaadata, aga vahel laenuks terve elu, et vaadata iseendale silma, iseennast.

"ja sis, tead," liisa vaatas talle silma, "Sis see... noh, ma tean, et see ei olnud minust kena, aga ta kõndis sinna selisse, tead küll teise linna otsa minu pärnu maantee ühikast, täie tuisuga, et nagu kõndiski, sest ma idioot olin telefoni välja lülitanud."

liisa naeris, naeris, naeris: "ja sis ta ütles, et... mmmm... et nagu silmad olid tuisust punaseks läinud."

vahel tundus irjale, et liisa vihkab mehi, aga siis et naisi ja siis, et ta ei vihka kedagi, et ta lihtsalt lõbustab kõikide inimeste rumalusega või jultumusega temalt armastust oodata

"miks sa liisat tema poisssõbraga meile külla ei kutsunud?"

"Ei saanud, poisssõbra vanaema sai seitsekümmend"

valetamine, varjamine, aga nii oli lihtsam, ema traumeerida olnuks hullumeelne.

***
ülekirjutamise faas
ärge jumala eest mind praegu lugege, keskel Hiroshi Sugimoto (1948) jaapani elektrifitseeriv fotograaf
puud
mille lähedus tekitab
elustunde

----------
kuradi loll loogika
ema oli nagunii juba teadlik, et see plika seksib selle kuradi liisaga
mu aju on täis
idiootsust

16 jaanuar 2012

lilledeks ja linnadeks

muidugi on see naljakas
väga naljakas
et kui ma seni veel pole selle peale korralikult mõelnud
noh ma ei mõtle ju üldse
mida ma siin ikka inimestest nii väga tahan
mingi hull mustlanna
ennustas mu emale surma
ja minule tublit tulevikku
noh
osa üsast läks täppi
ega ta eriti kaua elada saandki
aga vingest tulevikust
on asi kaugel

see on naljakas, kuidas kõik tuleb tagasi
kogu mu peaaegu, et blasfeemiline idiootsus või õpetajannalikkus, mille olen laiali saatnud, kõik tuleb kuskilt tagasi, kellestki - noh, mis see siis ära ei ole, ei ole armastust leidnud, oma elu armastust, kes meist seda üldse niisama lihtsalt leiab, surnud ja sigatsejad ja mina, mina olen segaduses ja sigaduses olen ma kaa, sest viimast on palju lihtsam olla, kui teisi asju, kui üldse, poiss suurte ehedate eesti mehe hallide silmadega, alati kui poodi tuleb, vaatab, nagu tunneks mind

äkki

tunneb ka, mitte kunagi ei või teada, naeratab, naeratab

me muutume iseendale passiivseks armastuseks, me saame endaks ja meil on hirm ja paanika ja veel midagi

ühel hetkel kasvame endast välja
kasvame lilledeks või linnadeks või veel millekski - põrgupiinaks olemasolust, endaks olust

ümmargune pilt seinal - silmad alandlikud ja samas täis mingit võimsat elujõudu, käed hoidmas raamatut lahti, suu rahulikus loomulikkuses istub ta klaveri ees, pilk suunatud minu poole ja ta vist jällegi, ta võiks ju, ta võiks olla sama kiuslik kui mina olen aegajalt Carl Timoleon von Neffiga:

mis? mis sa teed?
joonistad mind
kas ma niisama
niisama lihtsalt olla
kordki, niisama
ei saa?
võtad pintsli ja joonistad
võtad molberti ja pintseldad

mina olengi
see femme fatale

oo ei sinu naine
teen süüa ja koristan
oo ei see ei sobi mulle
teised teevad

öösiti laulan
kõige kurvemaid laule
mida eales
sa kuulnud ei ole

sinu jaoks alati
rõõmus

ingel?

Ai Weiwei (1957) esimene mees, kellest olen kuulnud ühe ilusa väikse tüdruku käest, suuur hall mass, suur halllllllll mass, suur hall massssssssssss

ta kõndis minu kõrval läbi pargi, mille pimedust ta kartis, ilus väike tüdruk ja mina sain tema kaudu tuttavaks ai weiweiga, teie olete ka tuttavad, ma tean, kuidagi teisiti


aga selle luuletuse, mis ta kirjutas
selle luuletuse
jätan alles
sest see on ilus
las ma sis olla kellelegi
vähemasti luuletuses kallis
las nii

15 jaanuar 2012

ausamalt endast ja lootustest

et ega ma palju muutunud pole
kümme aastat tagasi sebisin teises linnas
teiste inimeste keskel ringi ja mõtlesin
siiani mõtlen, et mis siis saab
saama peab kindlasti midagi
ja kui midagi ei saa
siis ei saa

kurvaks saan, kui midagi ei saa

-----------
K on sis nüüd tunnustatud poeet, kelle luulekogusid on võimatu poest saada, ja kellest igal pool kirjutatakse, oodatakse, see on ju ilus, mina olen tema fänn. Kurat, läkski nii nagu ma ennustasin: väike nohiktüdruk, kes armus ära kooli poppoissi, natuke kurb, natuke napakas, natuke nii nagu see lugu ongi ja poppoisil on uued poptüdrukud ja väike nohiktüdruk käib aegajalt vett segamas oma pisikese saamatu kehaga ja on ise ka segaduses. Ahmissealikka, vihale ajab, frustratsioon tekib. Ma ei saa ju sellest luulekogust kirjutada. Kirjutangi, et K on ilus mees, liiga ilus, et olla tõsi või liiga tõsi, et olla ilus.

Ja madis luige "giving hands" tekitab veidra paralleeli Siim Kera uue punase luulekoguga. See poiss on tegelikult rokkstaar, kui ta ainult vastavalt riietuda ja käituda suudaks ja kurat ei ole vaja oma nina nendesse Purpurmusta kuluaaridesse toppida. Mulle isiklikult tema tekstid meeldivad, luulekogu näeb kah šeff välja, täpselt selline nagu oleks meessoost Helena Läks, aint seksuaalsem ja see raibe puudutab mind, sest ma olen ise ei pääse oma naiselikkusest, see voolab, tahes tahtmata välja ja teeb haiget.

Artist´s semen eks ole? Ahmai saa lihtsalt aru.

Miks kõik nii imelik on?

Kaarel B Väljamäel ilmus lõpuks luulekogu, kõiki luuletusi olen kuulnud, üks luuletus linkis Riismaaga nii kõvasti, et ma nad omavahel sassi ajasin.

ega midagi ei muutu
me kasvame suureks
kasvatame endale habeme
ja läheme tööle.

nii jääb alati

-----
Ol õnnestus üks päev olla natuke kellegi teise juures ööd ja kuna ta seal öötamas on käinud ligi kümme korda, aga väga lahke pole old, siis sai noormees nõule, et kui o tema juures ööd on, sis olgu vähemasti ebamugavamalt, kui ta ise on, olgu külmemas toas ja internetita. Ja mina suutsin kah eile oma söögitegemiskultuuri nulli viia, O solvus jälle ära. Jama. Aga samas, mai tea, vaatame, mis sellest naljakast olukorrast välja tuleb, ja kuidas need varbad ja tahtejõud liikuma pannakse, et millises suunast ja mismoodi.

Vahepeal Tony Graggi esituses vaatame ilusaid naisi.


14 jaanuar 2012

ma käisin väljas jah


Sarunas Sauka (1958) tema näitus käib Kumus, minu pea hakkas ringi käima autoportreest, aga ega seegi pilt aastast 1992 ja pealkirjaga "Double small" pole kah just paha leid või mis?

et lugu on sis selline
veider, papaajaa, jne me lebasime kolmekesti selles voodis
jürgen, anton ja mina - iivan
et sis miks või
ikka sellepärast, et

nagu selles raamatus, et kuidagi olime me tööst ilma jäänud ja meil polnud kuhugi jürgeniga kolida, kui kollaseks võõbatud geipoiss antoni juurde, tore lugu eksole, mina otsisin paaniliselt tööd, siis üritasin röövida pisikest firmat, kus kokku töötas seitse inimest, pluss mina ja koristaja, kellele maksti mustalt, kaotasin sinna oma koduvõtmed ära ja iivan, noh iivan vaimustus ilusate silmadega tüdrukust, tegelikult olin mina kaa vaimustunud aga mitte samast tüdrukust, ühest teisest, kes kolis minu juurest ära ligi kümme aastat tagasi, kellele ma saatsin iga jumala päev kirju ja kelle poole ma ei osanud enam kuidagi pöörduda, iivan soovitas, et kirjutagu ma madam valeeriii, valerii oli kohutavalt ilus jaa, siiamaani oli ta kindlasti kõige ilusam naine, aga teda ma endale lubada ei saanud, keegi ei saa endale valeriid, mina saan alati mariii, noh hea veel et mitte kürii, aga koduvõtmetest oleksin olnud kõige rohkem vaimustunud, et sis kurat, pidid need seal keset põrgulikku paanikat maha kukkuma ja eriti põrgulikuks osutus paanika siis kui tuppa astus kass ja hakkas kräunuma, meie peksime seifi lahti ja see ei läinud ega läinud ega läinud ja kass kräunus, ja siis, siis jõudis mulle korraga kohale, et nagu laest, et see kass päästis meid praegu meie patust, aga noh jah, kallale sellele loomale ju ei saanud minna, keegi, minagi mitte

lihtsalt kräunus, lollakas

++++++++++++
kas sa pead minema koledaks, et mind armastada - küsis pikkade blondide juustega poiss tüdrukult, kes tahtis temaga magada oma pärispoisi silme all.

ei

miks sa sis ei armasta

omal haigel moel armastangi, sa teadju

---------

kõik need näitlejad on surnud - ütles mees, - noh selle tüdruku poiss peksis ta narkootikumide laksu all kooma, ja tulevikulootustäht, sai minevikuks. see depardieu poeg, noh see suri kaa narkos. kah tulevikulootustäht sai minevikuks.

mees on pisut kriitiline, irooniline, kuri, ta meeldib mulle, vana, meeldib mulle veel rohkem, huvitav, kas ma tohiks ta endale peikaks sebida, äkki annab tasuta prantsuse keele tunde. ilus.

---------
igasugu instituudid, teretulnud

venelane eestis on olla hullem kui moslem, muudkui peab millessegi uskuma

aga all on
Andreas Gursky (1955) pilt Kuweidist 2007

13 jaanuar 2012

linkimine inimestega

enda linkimine inimestega
ma olen seda otsustanud teha

eile viskasin toanaabrile andrei ivanovi venekeelse kopenhaageni, öelgu veel, et eesti tüdrukud on ilusamad ja haritumad, kui vene tüdrukud, peksma hakkan, vähe veel, et ta siin minu sööki sööb ja seda aegajalt mulle ka valmistab ja mu tagant koristab, nagu mõni teenija, lisaks muule tegeleb ta enda rahvuse mõnitamisega, kuigi olukord, kus ta praegu asub, pole tööd, pole ka eriti mõtteid, kuidas oma veidrat peaaegu ostetud diplomit ehk haridust päriselus rakendada, ega see teeb ta selliseks, aga ikkagi, ikkagi... Loen seda Andrei Ivanovi ja siis kuidagi tema emotsioon on minu olgas olemas ja ma ei tea, kuidas aidata või eemale lükata või mida ma tegema pean, ma tean, et ma ei saa oma kodust ära kolida või paremat tööd leida, keegi ju ei võtaks mind kuhugi väga heale töökohale, aga...

aga egas ivanovi "peotäis põrmu" kõlab ka kohati vastavalt

ma siiski armastan inimesi, kes ei julge välja näidata oma nõrkust, rumalust või julgevad seda nõnda teha, et sul tekib selle julguse ees respekt, siis kui keegi peab ennast teisest kehvemaks, siis ta unustab alati ära, et temal on teistsugused plussid, teistsugused oskused, kui minul - minus puudub see idamaalik alandlikkus, mis olgasse otse sisse kodeeritud, seepärast oskabki ta koristada, hoida puhtana ennast ja tuba ja näha asju, mida mina ei näe, aga... selle kõige juures ei oska ta lugu pidada ikkagi endast, noh, eks ma ka pole just suurem asi enesekindel endast lugu pidaja

(otsmikku on tekkinud vaod, ma arvan, et ma hakkan juba nähtavalt vanaks jääma, seega mul on tekkinud kivistunud põhimõtted, seega teen inimestele liiga oma ülbuse ja uhkusega, seega minuga on raske)

eile "üksi" cabaret's, täitsa kummaline tükk, tundus, et väike kaastundetu kala oli nelja hullu mehe võimuses, kes polnud väliselt üldse hullud, nelikend viis minutit järjest elasid tavalise mehe elu, sõid vorsti, jõid keefiri ja jäid magama, lindil kummardasid. Nojah... Selge sis. aga kalale oli juurde joonistatud, et save me, aga kesse seda kala ikka päästma tormab. hullmees ma ütlen, väga hull mees.

*
kevadhommikud, siis kui sirelid õitsevad, et nagu lokkavad või nii ja presidendi lossist saab mööda spurditud, käes see kummaline tunne, et kõik on korras, et mind armastatakse, ahkeskurat mind siin ikka armastab, eikeegi, ainult need, kellele on pihku surutud suur punane õun, need toredad vanaemad, kes mind selle mürgiga tappa jõuavad, et nagu kapitalistlik ühiskond või nii, kuhu me selles jõuame, kui mitte teineteisele haudu kaevama, juba ette, või siis nahka üle kõrvade tõmbama, et nagu enda lastel oleks, mis lapsed, millal ma endale üldse lapsi saan lubada või korralikku meest või normaalset suhet, et nagu kahetoalises korteris ühes kirjutame, teises teeme armastust või lihtsalt pulli või mängib ta õhtuti mulle kitarri, nii kenasti voodi ääre peal, puutub mu põske ja mängib

"kat, kat, kat..."

ei ole lõigatud, ei ole hõigatud, pöördun tema poole, ta on minust viis aastat noorem, alati, igavesti, tunnen, et olengi tema vanune, tema lõhnaline, tema maitseline, et mul on isegi tema soeng, ainult silmad on väiksemad, ja lõug on ilma habemeta.

nende sirelite keskel suudleb keegi kedagi, ütleksin, et ilus lokkis juustega noor mees, ilusat pikkade blondide kiharatega tüdrukut, võib-olla sama habrast, kui mina aegajalt olen, kui on kurbus või rõõm olla armastatud, aga jah, mida ei ole, seda ei ole.

tema jaoks oleksin esimene ja ainus

teise jaoks sajakahekümne kuues ja siis vahepeal on tal pisut teisi, siis oleksin saja neljakümne seitsmes ja siis tuleb veel vahepeale teisi inimesi

"armasta mind"

"mis mul muud üle jääb"

ega tegelikult ei jäägi, keegi peab ju. me mõlemad teame seda. et keegi peab koristama ja nõusid pesema ja keegi peab suudlema kuklasse enne lahkuminekut ja keegi peab armastama sasida kellegi lokke või pahmakat juukseid, keegi peab ja keegi seisab vaikselt meie sees, et me seda kindlasti teeks, sest muidu tuleb süütunne, et me ei osanud õigel kevadisel ajal hingata sisse õigeid sireliaroome

ja nii jääbki
ja nii on kogu aeg hirm, et midagi jääb tegemata
nägemata, tundmata, ja ometi

hoida koos on kedagi võimatu


diane arbus 1963 New Yorgis, unistavad kaa
ahmisvahetseal on
kesmeist ei unistaks

12 jaanuar 2012

jaa ahah

kuldmune on raske muneda
elada on raske
armastada
kõike on

vana mees - ta tahab, et ma talle kaasa tunneks, kus on eestikeelne sidney sheldon või barry eisler või kaberaamat, miks ta tahab selliseid raamatuid, mida siit raamatupoest ei saa ja mina vastan ülbelt, et see ei ole minu probleem kohe näha, et olen empaatiavõimeline, aga ta ajab mind närvi. Kui paljusid asju inimesed tahavad kaasa arvatud mina, mida ei saa noh, mingit naistemehest tüüpi, keda mitte keegi ei ole suuteline taltsutama või mingit kuulsust milleks mul puudub täielikult oskus - ma i tea kirjutada või .... ? .... ? ahhhhh.... mida te minust tahate? no mida? tahakski mehe juurde minna, et kas te tahate, et ma teile selle barry eisleri valmis trükiks siin ja praegu või, tulete siia nagu mõni atsakas idioot, okei no ei käitu nagu Daniel Graig, tahtejõulise lõuaga ja buldogi liikumisvõimega või siis võimetusega olla allaandja, üks mu sõber on selline, ma unustan selle täielikult ära, tema allaandmisoskus on serveerimis-premeerimisväärt ja valu väärt, sest ta annabki alla, ja mina kaa, tema puhul ja mul on valus ja mul paha, aga nii lihtsalt on... mida? eimidagi eimidagi kui see pole teie probleem siis see pole teie probleem ahah jaa

ivanovi loen
seest läheb
muudkui läheb
piret ütles, et hea raamat
no kurat liiga hea
et... et... olla lihtsalt hea raamat

väike prints küsis, et kas ta on piisavalt hea, et kultuuri ja üritusi korraldada, ja ma ütlesin, et on küll, kuidas ta küll aru ei saa, et ta on võib-olla ainus mees, kes kogu oma füüsilises hapruses on tohutult vägev, mitte nagu mehed enamasti, et tulevad ja võidavad ja viskavad ära, vaid nagu tõeliselt tugev, tõeliselt jõuline, aga see kõik asub selles hapras ja ingellikkus kehas, mida ma ei oska eriti kuidagi nimetada-sõnastada, mis mind alati puudutada tahab ja mida minagi puudutada tahan, aga ma ei tea, ma ei tea, ma i tea, kuidas

kas sul ilmub ka midagi, küsib ta pooleldi sonides, ta ei taha teada midagi sellest teisest või teistest, minust tahab, alati tahab, ja minust sest mina olen tema jaoks vägi, kuigi ta ise on vägi, ta veel ei saa aru, kui suur vägi ta sees on

****

11 jaanuar 2012

pole

et võiks nagu marihuaanat olla
või lilli
või kommi
või veel midagi
aga näe

mida pole
seda pole

------------

diskrediteerin ennast
teen pisut maha
keegi peab ju

aga samas
eipea eipea

----------

inimesed lagunevad lõikekohtades surnuteks
mina kaa
miks ma sinu juurde tahan?
igatsen?

ise ka ei saa aru
ikka tulen läbi lume ja jää
ja siis
mõtlen, et mis ma sulle ütelda võiks
ja lõpuks pole sind kodus
või ei taha sa ust lahti teha

lõpuks ikka...

imelik on
väga imelik
kassa kirjutad ka selle üles
missa mulle ise oled rääkinud
et sulle meeldivad aegajalt poisid
noh mulle meeldivad ka
aegajalt poisid

(täna tegin psühholoogilise testi tuli välja, et mul pole eriti suhteid
neid intiimseid vastassoost inimesindajatega, võib ju kah, kuidagi loogiline tundub, et ei ole, tegelikult sinuga kaa mite)

et nagu paned selle dialoogi kirja
nagu su sõbranna mulle rääkis
et sul on plaanis
kirjutada raamat
sinu sõbrannade dialoogide kohta

ja sis ma mõtlen,
et mis kuradi pärast
ma sind ikkagi näha tahan
et võib ju

igasuguseid

hulle ja joodikuid
noh ma võiks ju suvalisse
baari minna ja vaadata
kui need isendid mind väga huvitaksid
või siis kirjanike majja
kui need luuletajad või kirjanikud
mind väga huvitaksid

(aga kassa tegelikult oled? viimatine kiri, see eelviimatine sisaldas usku, et oled hoopistükkis kangelane)

aga mina näe
leian end ikka sinu maja eest
mis seal kardinate taga on
kus sa oled

ahmineteadküllkuhu
mina sind küll ei taha
teadküll

ja sis ma olen nii loll
et hakkan su luuletusi lugema
ahmineteadküllkuhu

muidugi ma loodan, et su anne päästab su väiklusest
minu oma
nagu sa näed
ei tee seda mitte

10 jaanuar 2012

Kas sa usud tulnukatesse?



Ülemine on Ryan Trecartin (1981, Texas) hullult äge ja haige tüüp, kuidagi läks teemasse tema "Whitechapel" 2008.

Detailid, surm, sünd, muundumine ühest olekust teise - rabavalt kõlava häälega onu, vähemkõlava häälega paks onu, peenike onu, hea onu - mingi kummalise mandumisena kõlav kõlvatu lause selle kohta, kuidas keegi mulle kuidagi jälle külge lõi, kuigi ei löönud, no kesse ikka - poolpikad venivad juuksed sõrmitsevad õhku, naine seisab justkui akvarellmaal uksel, raamistuses ja valmis muutuma täpselt selliseks nagu mulle või meile või veel kellelegi on vaja.

"Tere, kas teie ei usu tulnukatesse?"

miks ma peaks? ma ei usu vahel endassegi rääkimata tulnukatest või mein kampfist või veel millestki, naer, nali, mõistatused, mida ei saagi lahendada lausega: usun endasse, see lause on täiesti jõuetu, kui keegi teine ei usu, ei armasta, ei ihalda, ei hooli - ta püüab kirjutada, kogu aeg, tema sõrmed taanduvad paberi ja pliiatsi otsingul, pole oluline, kas naine tema kõrval või lapsed tema kõrval või üldse, ta taandub pliiatsiks ja paberiks, omaenda isiklikuks faabulaks, sest ta teab, et teisiti pole võimalik, et teisiti ta ei saa.

Ja kui ma teda jälgin, kui ma lähen talle päris ligi, siis ta lükkab mind eemale: mida sa minust tahad?

Ja siis ma saan aru, et ta on kõigest laval tema ise, või noh minuga suhtlev, et väljaspool seda on ta nukker mees, kes kuulub ainult ühele naisele, aga niimoodi kuulub, et kõik teised naised, ka mina ei suuda muud teha, kui küsida tobedaid küsimusi tulnukate kohta.

Ta on jõhker enda suhtes, nii jõhker, et tema naine hakkab ühel hetkel lihtsalt nutma.

Mis tulnukaid, mis pärdikuid, mis valu, mis ahastust... Kliiniline surm - aju peatub, hingamine peatub, valu peatub, tema teine naine ja laste ema helistab Pariisist ja käsib kontrollida, kas ta on elus, ei ole, miks ta peaks elus olema, miks...

"Ma vahel vihkan su luulet" karjub tanjuhha, ja kui ma seda meest jälgin, isa tuleb meelde, k tuleb meelde, tommi tuleb meelde, piret tuleb meelde. Surmani, ahastuseni, valuni, ükskõik kuidas, peaasi, et... Selline kangus ja jäärapäisus ja kõik teavad, et ta teisiti ei saa, et ta võtab või morfeiini, et ainult kirjutada, kirjutada, kirjutada ja ta higistab ennast peaaegu kokkukukkumiseni rahva ees, ta tunneb ennast halvasti, et aga ainult esineda, esineda, esineda...

"Miks?"

Ei ole mikse, on armastus, on iha, on saavutused, on julgus, on tahe, on pealehakkamine, on vajadus - oma olemasolu sõnastada, teada, kui oluline see on, teada, kui hädavajalik see on, muud midagi.

"Kas sa usud tulnukatesse?"

"Ei, kas ma peaksin?"

"Ju siis."

"Kas sa usud majakovskisse?"

"Võib-olla..."

"Kuningas Leari?"

"Vahel, kui maailm variseb kokku ja see, keda ma reetnud olin, aitab mind rohkem, kui keegi teine armastada."

"Võssotskisse."

"Sina usud, seda tean, langus, tõus, mägi, mäng, armastus, iha."

*
Lapsed.

09 jaanuar 2012

minu unistuste elu oleks - luua suuri kuldmünte nii....

tegelikult on mul kodus külm
tegelikult on mul halb olla
tegelikult ma ei taha
tegelikult on kõik segamini
ja kumu on kumu on kumu

tegelikult

on kõik korras

jakub julian ziolkowski (1980)- supermees superheinsaare jutukogumiku illustraatoriks jaa... Ta üleüldiselt asub Poolas, Zamoscis

külm on ikka veel, seljas pidune palit, hirm on ikka veel

08 jaanuar 2012

suudlevad kangelased


Mauro Guzman
argentiinlasest filmur ja kunstnik, ilmselt pisut kalduvustega kaunis mees
lokid peas, armastab jeesust ja supermäni peaaegu samapalju kui mina

unes näen jäämeest
elus näen und
sind näen
võib-olla
võib-olla mitte
oledki minu kangelane

tund tund tund
tund

praakima jäänud koledad raamatud
kellel kätte on tulnud tund
ja need mis ei ole
need on pruugitud

need on praakimata
tund tund tund
sind

k luulekogu küsitakse
õnnelik

07 jaanuar 2012

*** päevanormkirjutamine

et sis nagu jah, et kas teil seda raamatut ei ole? noh, et kuidas kabet mängida või nii? et vabandage, ma ei räägi eriti hästi eesti keelt (ta ei rääkinud üldse ja lõhnas kahtlaselt alkoholi järele, ma olin naaldunud arvutisse ja tema aina küsis ja küsis) et sis nagu teate küll

(küll ma juba teadsin)

et seda mängu, et kuidas seda mängida, et kas teil seda raamatut ei ole
et nagu

(jaaa, seda ei oleeee, ma purskasin selle oma huulte tagant teisel minutil, kui ta jutujorutas letis ja heitsin pilgu, võib ju sellist heita ja vihase, sellist ei tohi)

et kas teil seda raamatu mängu mängimiseks on

(veel kord ütlesin ,et ei ole, ei ole)

no ma saan aru, et ma ei räägi eriti eesti keelt (ta ikka veel rääkis selges vene keeles)

no ja mina saan aru, et ma ei oska kaa teile vene keeles selgeks teha, et meil seda raamatut ei ole (muidugi tegin ma seda oma aktsendivabas ja sulavas ja ilusas vene keeles, veerandslaavlane nagu ma olen)

Onu hakkab naerma

(jaa, seda raamatut ikka veel ei ole, kas inimesed ei oska kuulata)

olgu, sai selgeks, aga kas teil "mein kampfi" vene keeles on

(närviline k ,väga närviline k, vaikus)

see on kindlasti vene keeles olemas, aga mitte meie poes

---------------------------

meil on ilus raamat mõrvaritest, ma sain teada, et ühel mu meeskolleegil on lemmikmõrvar, nagu mõnel on lemmiknäitleja

talle meeldis naissinihabe

ilus


emotsioonid voolasid lakke ja poodi ilmus p, pisike armas ja minu lemmik ahaa, mõtlesin maa, siiani mõtlen, kuidas küll koju saada, peaks saama kuidagi

06 jaanuar 2012

et siis meeldida

inimestele meeldib, kui nad meeldivad
minule meeldib meeldida
armunud olla meeldib kaa
aga mitte nii palju
see on valus

jaksab siis kogu aeg

poiss seisab verisevi põlvi mu ees
silmad vilavad
ahkui ma oleks vana mees bukett kärepunaseid roose sõrmis, hingitsemine õhus ja ulataksin talle need, suured suured suured lilled ja küsiksin, sest ta on nii ilus, ta on nii noor, ta on nii minu oma, see minu väike prints, et mis ta siis teeks, ulataksin need talle üle leti

sest praegu on see ainuke kindel lava millel mina liuglen ja ütleksin tasa tasa tasa, et siin, et võta, et see ongi minu elu ja veri ja liha ja armastus

ja kui ta küsiks siis minu käest: miks

ja vastuseks oleks: sa oled suurepärane klienditeenindaja

ja mina ei teaks mida vastata, sest ma näen seda meest elus esimest korda, ma olen poiss ja ma ei taha, ma ei taha mitte üks raas neid roose ega tema armastust

noh, siis mulle vist meeldimine nii palju ei meeldi

"millal sul paus on? tule joo minuga kohvi..."

eiteaeitea.

lugu kõrvetab ajukääru mõtteid, rkioski tüdrukud hoiavad kodus klaasmuna, nagu miss Maailm oma krooni, et... nimi munale graveeritud - ilu ja veidrus. igal pool on võimalik midagi saavutada, olid parimad lüpsjad, on parimad klienditeenindajad. nii... ei teisiti

väike prints vaatab silma - rahu
selline, mida ainult temaga koos olles tajun
rahu

totaalne

"ole tubli, sa nagunii oled, ma tean (ma olen sind selleks liiga palju armastanud, et mitte teada)"

ma telefoni vastu ei võtnud, sest lohutasin tüdrukut

pole hullu

uus aasta, uue hooga, parema ja soojema looga
armastan

05 jaanuar 2012

nii on

kõik on kuidagi lihtne
ja kerge ja arusaadav
ja ikkagi veel täiesti mõistatuslik
sa ei ole siin
sa loed kirju
reageerid
sul on valus

ja minul
on vahel täiesti ükskõik
sa ei oskagi lihtsalt tulla
istuda tunnikese minu leti taga ja rääkida lollusi
oma koolist ja tantsuõpetajannast
või lihtsalt helistada, et küsida
et kas ma tulen
või kas ma viitsin
või kas me võiks minna kinno
mitte paari ega baari
ega veel kuhugi
lihtsalt

kas ma tulen sinuga

võin ikka, ära ainult
võta mind naiseks
olgu?

ahkuratküll
mis teha

04 jaanuar 2012

puberteediiga

lupus oli lihtsalt poiss - pikkade venivate teksadega, mis isegi jalas ei püsind, tema tagumikul tõmblesid tiirased alukad ja kui ta feissarist oli teada saand, et selliselt panid mööda usa vanglaid ringi poisid, kes tahtsid kaasvangidelt keppi saada, siis... ei tundnud ta ennast sugugi puudutatuna. mis teha, ohaegu, ohkombeid. täna said nad eloga kokku, elo oli ennast üles minknd, seda oli muide poolde tuulde näha, silmadki olid värvitud, nagu sõalpõhjaks lastud, nii palju oli seda meiki igale poole pandud - ohjeesus. Ja Lupusele see tegelikult meeldis. Väga.

et sis meikigu, ta näeb muidu nagu karvane muff välja.

----

03 jaanuar 2012

mitte makjavelliga

täitsa perses või pael või jõulud-maria-klenskaja-ja-ilusate-naiste-meelespea või veel midagi

ühesõnaga mul on täna elevus
ja rahvas on poodi voolanud
ja nägu on vinne täis
ja vuntsid kasvavad
ja igasugu veidraid asju saadan siin kirjade näol
kõikidele
aga pole hullu
asi pole üldse nii hirmus
minagi pole nii hirmus
aegajalt lihtsalt totakas

elo hakkas sabistama, pikk kleit, mis maani ulatus takerdus jalgadesse, no on jama, mõtles ta ja mõtles veel kord, eile tuli makkjavelli talle piinlikult vara külla, rääkis pikalt kontskingadest, mis ta kavatses osta säält keskturult, vanamammi käest, et sellised meestele mõeldud

"mingiks musketäriks tahad hakata vä?" küsis elo

makjavelli oli oma ripsmeid värvinud - tintjad tontlikud laigud valgusid põskedel laiali, suur lörtsine lumi tegi oma töö

"me oleme juba..." lisas ta piinliku korrektsusega elot passides, "me olime seda juba kaks aasta tagasi, sa lihtsalt ei teadnud siis"

elo ei teadnud neh ja nüüd seda linast kleiti pikalt kõhu alla tõmmates, vahtis ta ikka veel uksest välja, astuda välja ta ei julenud, no kuhu kurat tal ikka minna, politseisse, külla reidile või kuhu

"ma tegelt oleks tahtnud, et sa muga välja läheks..."

"ma ju muud ei teegi, kui käin suga väljas, iga jumala päev"

"einoausõna, välja, nagu välja, nagu kinno või noh kuhugi, kus on inimesed ja ma tahaks sul käest ka hoida"

"kule, makjavelli, sa ju tead mind, ma ei hoia inimestel kääst kinni, kindlasti mitte meestel, no tead küll, see on haige, see on labane..."

makjavelli pisut solvunud, turdub paigale, tammub jalalt jalale.

"sulle ikka meeldivad mehed"

hea küsimus, väga hea küsimus, makjavelli meeldis kindlasti, lindprii kaa, aga okas, okas oli jobu, okasele meeldisid ka mehed, temaga ei saanud mängida, see oli igav, elo vaatas vaikselt vasikasilmadega makjavellit, loll poiss, tahtis naist saada, tahtis elot, tahtis juba kuradi kümme aastat, käis sabas, jõlkus nagu mõni piraat, lihtsalt kaks kätt ja kaks jalga ja kaks silma olid tal alles

"muidugi meeldivad, miks nad ei peaks meeldima, mis sul on?"

"midagi ei ole"

"mida sa must tahad??"

"et sa mind armastaksid"

"ma ju armastangi"

"mitte nii..."

"Ahhh, keri õige..."

elo ei teadnud enam sõnu, ta oleks tahtnud lihtsalt minna, linna peale, vaadata poeakendesse sisse ja loota, et ükskord, ükskord on tal piisavalt raha, et osta endale ilusaid riideid või kosmeetiku teenuseid või juuksurit või veel midagi, elo oleks seda nii kuradi moodi tahtnud

"ahh, keri õige..." ja mida ta tahtis? mida ta kurat tahtis sellest poisist? miks ta pidi temaga jälle kuhugi koperdama, kellekski saama, kuskil olema... muidugi ta armastas makjavellit, sellisel õelikult viisil, õelalt arvas makjavelli, tegelikult lollilt, tuhmilt, nagu armastab inimene, keda keegi pole kunagi armastanud. ja makjavelli tahtis neile selgeks teha, et... tahtis öelda, et... see oli nii valus, see oli nii hale, et ta tahtis, aga ei suutnud, sest keegi ei suuda, elo surus oma käed vöösse, nii et sõrmed soojenesid keha vastas üles ja ta kuulis ennast, kuulis, kuulis, kuulis

ja valus oli tal kaa
hämmastavalt valus

"ma tahan ilus olla ja tark ja huvitav ja abielus, aga mitte makjavelliga"

02 jaanuar 2012

natuke öödest

ülivürtsikas söök
ilusad mehed

(või siis vabandust, koledad ja vanad mehed (millal nad sis koledaks poleks läinud eks minagi lähen) jutt, nobe, pisut temperamentne) HK ja CP Kasekese katusel vastuvõetud uusaasta, jutt temast ja temast ja temast ja tema kohta öeldakse, et geniaalne, mina ütlen idiootne, ootne igal juhul, sest ma ootan, ma ei tea kurat mida, sest muust ma mõelda ei suutnud sel kaunil uuelaastal, jah? sellest, miks ma ei suuda inimesi armastada, või armastan selliseid, kellele minu armastus on selg hanel ja vesi hanele.

kaon
kaotan

nüüd
kohe

muidu käisin tartus ja bellukas proovis minust naist välja kloppida
lõpuks ometi on ta kuidagi rahulikult ja mõnusalt - ei liiga ärevalt ega midagi ja see tekitab minus kummalise kindlustunde, mida ei oska isegi päriselt sõnastada, aga tunne on nagu läheks oma ema juurde, mitte sõbranna juurde, kes on minust kuus aastat noorem.

tallinnas tulles avastasin, et mul on hea tuju, hoolimata sellest, et kaugel maal tartus olin ma igas mõttes natuke õnnetu, natuke kurb, natuke omamoodi meelestatud, eks see istumine seal k juures oli mõnevõrra kurb, k ise oli kurb. mina ei saanud aru miks. mehed? noh mehed on alati pisut sead ja moluskid ja teevad lollusi ja teevad haiget, sis tuleb neid võttagi nii nagu nad on, viieaastastena, pahane tasub olla, aga mitte sellepärast, et nad käituvad nii, nagu nad käituvad. minul pole meestega probleeme, ainult siis on, kui ma nendelt midagi tahan ja vahetuskaupa ei ole, on ainult minu sugu, naiseks olemine, aga kui ma selle ära unustan, et olen naine ja et tema on mees, siis on mul kõik lihtne ja loogiline, tore on, lihtsalt on tore, olgu see i või k või ükskõik kes. k puhul on mul raske unustada, et ta on meessoost, see tekitab paanika, kui ma jällegi seda meelde tuletan, lähedus, soojus, kaugus, ma tahaks lihtsalt vahel, et ma ei tunneks seda tunnet ja ma tean, et varsti mu tahtmine elustub ja hakkab olema ja ma ei tunnegi ja siis olen ma õnnetu, sest et ma olen tundetu.

rongis tartusse sõita on vahva, postid, inimesed, vanem meesterahvas, kes näitab mulle tihasepilte ja räägib siberist ja mina poolkogemata ütlen pedja, pedja ütlen ma ikka, ja seest läheb kummaliseks ja soojaks ja valusaks - ahmisealikka

nii nagu belluka peika tekitab sellise mõnusa koduse tunde. see poiss on nüüdsest minujaoks käli, ta ise veel ei tea, aga on. ja ma tunnen, tunnen kummalist kindlustunnet, mis voogab sellest, et nad teavad, teavad, kes nad on ja miks nad on.

(aga muidugi ei tea, kes meist kurat teab, aga lootus on, et me hakkame teadma)

01 jaanuar 2012

sontse jesli leto

aaa see on see kõigi pruugitud noormees
ütles kv ja ma nägin, kuidas ta jalutab mööda linna ees suur kõht ja malbus sees, millesse kõrvetatud midagi imeilusat - ülinaiselikku

uusaasta tuli seekord sis teistmoodi, vaidlus seksi kohta, inimesed, kel pole kohta või kes ei oska seda endale leida, mina, inimesed, kes seda kohta otsides leiavad enda, leiavad tugeva ja jõulise isiksuse, kelle olemasolu tekitab jõu, minu jõu kaa, hea on, kummaline on, ilus on

ilusat
head
vaprat

igal juhul