31 mai 2022

Eneseabi luuletusi

 See hetk! 

Saa informaatikuks

Saa küünetehnikuks

Saa rikkaks

Saa kuulsaks

Saa ilusaks

Saa arhitektiks

Saa robootikuks

Saa kirjanikuks

Saa luuletajaks

Saa emaks

Saa tütreks

Saa õeks

Saa vanaemaks


Võta informaatik

Võta küünetehnik

Võta rikas

Võta kuulus

Võta ilus

Võta arhitekt

Võta insener

Võta robootik

Võta kirjanik

Võta luuletaja

Võta ema 

Võta tütar

Võta õde

Võta vanaema


Ahjaa! 

Juba pool aastat mõtlen,

mis edasi saab,

mis edasi võtab 

mu endasse

tõmbab soolikatesse

otsekui seeditava

seedimatu toidu

ja lükkab välja

või pimesoolde

või vereringesse


* * *

Poiss nutab, 

sest ma ei luba

tal kätte saada

nii paljusid asju

lausega:

"Sa oled veel väike!"

Ta on aasta vana

ja iga kord 

tundub talle endale,

et sellest piisab

oh kui minu moodi 

ta on. 


29 mai 2022

Toimetamisvärk

Kui üle pika aja saad teksti toimetada, mis ei ole sinu oma! 

Inimese tunne tekib! 

27 mai 2022

Jõuda teha enamat, kui olen enda meelest jõudnud ja teen edaspidigi

 See imelik hetk, kus kohtad endast nooremaid, julgemaid - tegelikult üldse mitte väga huvitavaid, aga siiski toredaid inimesi Headread laval - ja mõistad, et kui sa oleksid olnud vähegi julgem kümme-kaksteist-kolmteist aastat tagasi, siis oleks sul ehk ka midagi öelda olnud. Ikka tuleb meelde see Doris Kareva kiri mulle, kes ma olin kuueteistaastane Võru tüdruk, teil on keeruline ja huvitav sisemaailm. Igatahes eile verinoorte esinemisel taipasin korraga, et oli jah. Nüüd on sellest keerulisest sisemaailmast saanud Toffik, kelle ümber tiirleb kogu mu arm ja hirm ühtäkki korraga. 

Eile oli see ka vahva, et üle pika aja nägin hästi toredaid kirjandusinimesi, ja mul polnud poissi kaasas, et vaadake, mul on poiss. Olin mina ja täitsa ise ja omaette olin ja hea oli. Iija Kiva kuulasin - vene keeli ja puha - hea oli kuulata. Vene keelega on mul erilised suhted, nagu siinolijad teavad, see on nagu oma keel. Ongi lahku kirjutatuna ema keel. Tõenäoliselt see esimene, mida kuulsin, kui lootevees loksusin ja olemasolu poole liikusin. Me käime Kodu pargis jalutamas ja mänguplatsil - seal on venemaalanna, kelle poeg on minu pojast poolteist kuud noorem Makar. Ilus väike põngerjas, kelle suudab Toffik alati mingi imelikul põhjusel nutma ajada. Miks? Siiani pole selge. Igatahes väga vahva klutt on. Ja ema on ka tal vahva. Moskva kandist pärit. Kahjuks veel eesti keelt ei oska. Igatahes sain teada, et Uus-Veerennis elavad venelased ja ta ka kurtis, et mänguväljakud on seal kuidagi üksluised, aga ümberringi on vene inimesed ja see teeb elu kuidagi koduseks. Ta vist harjus nii paar korda minuga suheldes Kodu pargis ära, et on olemas ka mõni vene keele valdaja seal ühises pargis. Tunne oli küll selline, et kutsuks inimese festivalile, et äkki kohtub seal teistmoodi venekeelse seltskonnaga. Aga samas, kui Ija Kiva ütles seal, et ta jälestab hetkel venemaalasi, siis jah, poleks olnud vist eriti kohane temaga sinna ilmuda. Ja kas ta oleks üldse saanud? 

Täna kasutasin natuke naljakat väljendit Henrykust rääkides: mul pole sellist mees, kes suudaks (tegelikult olgem ausad, tahaks) mammutit koju tuua, järelikult pean selle ise ära tooma. Ja see ei ole halb, et see nii on. Ma olen endale sellise inimese kõrvale valinud ja väga tore inimene on. Kõigis oma mitmetahulistes külgedes mõjub mulle tihti nagu külm vesi - värskendavalt. Järelikult pean vastavalt ka käituma ehk olema ärksam, julgem, tegusam. Igal juhul toimetan Kideocallis ja Work in Techis. Nii palju asju on, mida uurida ja mida teha! Saaks - teeks veel rohkem neid asju. 


Mitte karta! Tegutseda! Julgelt edasi! 

26 mai 2022

Kui raha on tähtsam kui need teemad, mis varem huvitasid

Ulmeliselt hea on olla. Kuulan Work In Techi loenguid ja olen vaimustatud tugevatest ilusatest töökatest tublidest julgetest naistest, keda meile näidatakse ja öeldakse sealjuures, et ära põe, võta ennast kokku, mine edasi.  Ise olen tegelikult natuke juba väsinud, aga samas no kuidagi teisiti ei saa ega oska. Samas olen leidnud ka mingeid armsaid ja võib-olla hetkel ka pisut totakaid, aga minu jaoks vajalikke videoid, mida vaadata. Näiteks hirmsasti meeldib mulle ALUX. COM.  

See hetk, kui avastan riiulist 2019. aasta Aafrika-teemalise Vikerkaare. Mida kuradit? Käisin ilmselt kolm-neli nädalat pärast selle ostmist ringi ja patsutasin kenasti peale ja teatasin, et näe, ma ka loen Aafrika-teemalist kirjandust. Mul on selline asi olemas. Ma tunnen selle vastu huvi. Ja nii edasi ja nii edasi. Ei tunne ju, kui ei loe. Jeesus küll! Mul on enesepilt vanusest 12. Ja ma ei ole seda muutnud pikemat aega ehkki tegelenud olen küll taimede müügiga, küll kookide müügiga, küll raamatute müügiga. Hull värk! Kodu on kõik paksult raamatuid täis. Olgu Võrus või Tallinnas. Ikka olen üks suur raamatusõber. Ma olen pigemini bibliofiil kui lugeja. Aga sellest hakkan vist praegu aru saama ja see teeb natuke isegi haiget. 

Keegi pole veel rääkinud sellest, kuidas saada targemaks-paremaks inimeseks. Kõik on rääkinud töö tegemise vajalikkusest mingis kindlas sfääris. Praegune sfäär. 


 

11 mai 2022

Hauakohtadest liivakastideni ja edasi-tagasi...

Mul on imelik värk. Viimased paar kuud olen näinud surnuaeda unes. Ikka ema ja vanaema haudu. Eks ta ole. Alati on nad kuidagi n-ö nihkega reaalsusest. Ses mõttes, et see ei ju võimalik, et lähed surnuaeda ja sisuliselt magad laipade peal, sest need on nagu voodid, kuhu magama heita, ma mõtlen hauad. Väga veider kontseptsioon muidu sellest, kuidas asjad minu ümber toimivad, kui aju teeb mingeid muid tegevusi ehk lahendab sisemisi segadusi. Veel natuke ja ma nägin unes ka seda, et minu hauakohad olid ära võetud, et nendele olid peale visatud uued hauakivid, mis olid nimedest tühjad. Igatahes mingi tobe venelaste sisse tulemise tunne tekkis. Meil on ju vanaema hauakivi n-ö valesti tehtud. Mitte Anastassia Jevimovna Helstein vaid ikka Helstein Anastassia Jevimovna peaks olema, ehk perenimi on vene hauakividel eespool, kõik on muidu kirillitsas. Nii et jah.

Niimoodi lendab sisse sõda minu alateadvusse ja teeb neid totakaid sõjalisi rünnakuid. Huvitav, kas ma hakkan ühel hetkel nägema unes liivakaste? Muidugi neid ma ei ole külastanud järjepanu 34 aastat, ükskõik kas vanaema, isa, vennanaise, elukaaslase või pojaga. Selle peale ma mõtlesin täna, kui olen näinud koos pojaga hoopis teistsuguseid olukordi kui kodus liivakastis. Iga päevaga muutub mängualadel käimine huvitavamaks. Eriti huvitav on see õhtuti, kui kohale tulevad ka kohalikud kümme pluss rüblikud, kelle keha on juba nii kõvasti arenenud, et nad suudavad ennast igasse võimalikku asendisse lükata-tõmmata ja Toffik on otsekui lummuses nende kiirest liikumisest ja sõnade pildumisvõimest. Ta ei suuda kiikuda ega isegi korralikult liivakastis mängida, lihtsalt silmad suured peas passib enda ümber toimuvaid sündmusi - no mina ka muidugi. Näiteks Koidu spordipargis on eeltiinekatest venelased (seal vastas asub Humanitaargümnaasium), kes võivad päris totakalt teineteist taga ajada ja siis korraga kilkab üks plika, et see kutt kutsus sind ju shljuhaks (lits, eksole eesti keeli), et ära toda taga aja, see-eest Kodu pargis on nunnud neljandikud ühisgümnaasiumist, kes räägivad miskipärast kehamassiindeksist ja kutsuvad kohati, kui keegi ei taha teha nende soovitut, geiks. Ja sellist haridust saabki minu üheaastane - silmad peas nagu kanast välja kukkuvad munad. Muidugi teda hämmastab tõenäoliselt ikkagi see, kui selgelt piiritletud on teiste laste liigutused või kui teadlikud nad on oma kehast, samas kui tema on endiselt seismise faasis. Ajabki ennast keset tuba püsti jalad harki ja seisab, seisab, seisab - nagu ootaks, et mis nüüd saab, ega midagi ei saa. Liikuda ei julge! 

Ükspäev käisime jällegi liivakastis tuulamas. Toffik lõugas nagu hull. Liivakasti teises otsas kukkus laps nutma, sest ta arvas, et Toffikul on mure. Aga ei mingit muret! Ta lihtsalt kommenteeris kõvahäälselt ümbritsevat ja seda teeb ta kodus ja tänaval täitsa vabalt, sest ta näeb, kuidas seda teeb päris tihti Henryk ja loomulikult mina ka. No mitte päris nii, et pargi teise otsa oleks kuulda, mida ma arvan näiteks Triin Paja viimasest luulekogust või kirjutamisest või vaikusest või müügist, kui minu jaoks põnevast protsessist või Henryku puhul siis viimastest Justice League´i filmidest või erinevustest Marveli ja Foxi filmide vahel või kiidulaulu mõnele heale filmile. Aga noh ju ta siis tahtis öelda, et siin on päris hea liiv, kas tead, väike beebi teisel pool liivakasti. Too sai muidugi aru, et ei ole siin mingit head liiva. Mingi hull emme pani lihtsalt tita liivakasti äärde ja too hakkas röökima. Aga jah siuke laululind on meie Toffik.  

Kokku olen puutunud emaga, kes õpetab oma väikest tüdrukut niimoodi viisakaks. Tüdruk ütleb: "Anna see kollane kühvel." Ema kostab "Kollane kühvel? Kuidas sa seda minu käest küsima peaksid? Ikka, et emme anna palun mulle see kollane kühvel." "Jaa." Laps saab kühvli. "Ja nüüd peaksid ütlema, suur aitäh, emme." "Jaa" kostab väike inimene. Mu meelest jube kihvt ja naljakas, kuidas emad oma lapsukesi õpetavad. Selle kõige peale tuleb muidugi meelde see Work In Techi koolitus, kus räägiti soorollidest ja soopimedusest ja igast värkidest, mis tegelikult on üliolulised, et mõista laiemalt meie ühiskonna võimalusi kasvamiseks ja arenemiseks. Ja ka justnimelt töötamise võimalusi ka pärast laste sündi. Huvitav artikkel on näiteks see. Igatahes tahaks näha, kuidas see minu elus töötama hakkab, et rakendada mees lapsehoidmisele, et saaksin ise mingitki karjääri teha. 

Aga üks selline üsna vastik käitumine oli näha politseipargi mängualal, kus liivakasti roninud väike tüdruk sai väiksest poisist kiusatud. Ealised iseärasused, nagu selle kohta kaasema-kolleeg Eva. Väikese tüdruku käest haarati nagu niuhti liivavorm, mis oli kohalik vara, mitte poisi oma. Ja minul olid seekord silmad nagu taldrikud. Ega ta sinna enam mängima küll ei tahtnud jääda. Vaeseke. Toffikul oli muidugi kama kaks. Täiesti kama kaks. Teda huvitas võrkaed ja koer pargist ja inimesed, kes istusid pingi peal ja olid suuremad, kui need, kes tegid titedraamat tema pool võrkaeda. Miskipärast leiab ta kõik puutükid ja käbid ja oksakesed palju huvitavamad olevat, kui värvilised ja luitunud plastikmänguasjad. No kui need teevad häält, siis on need tema jaoks ka huvitavad. 

Igatahes eile näiteks tuiskas läbi pool Kodu pargi mängualast. Ma ei kavatsenudki teda liiva seest välja tõsta, sest ta oli lihtsalt nii asjalik. Kuulsin küll kuklas, kuidas Toffiku isa Enrique seletab, et aga see on ju NII must ja lapsel on ju nii... Kindlasti on must ja kindlasti leiab siit asju, mis ei ole kõige hügieenilisemad ja pindu keelde ka ei taha ju keegi saada, aga mis ta siis tegema peab. Istuma viksilt ja viisakalt ja mõtlema, et mis selle totaka liivaga veel teha annab, kui ta ei oska isegi veel korralikult kaevata? Tehku seda, mida oskab. Sest varem või hiljem läheb see aeg ka tema jaoks üle ja ta hakkab tegema muid asju. 

Igatahes jah. Lapsed õnneks ei oska endale auku kaevata. Nad oskavad olla kurjad ja nad oskavad olla ehmunud ja nad oskavad olla kõvahäälsed.  



09 mai 2022

Imelik, imeline emadepäev

Emadepäev. Nojah. Selline ta on 8. mail, sel aastal. Või oli. Või on ikka veel. Näiteks aastal 2020 mõtlesin, et oleks võinud emaks saada 16. aprillil 2020. Ei saanud. Loodus võttis omad sõrmed ja tõmbas minust välja selle pisikese südame, mis lakkas tuksumast. Emaks olemisel on nii mitu mõõdet pärast seda. Keegi ütles, et iga aasta tunneb, kuidas ta vananeb lapse sünnipäevi pidades. Mina et - ohkuidasoleks tahtnud näha oma vananevat ema. Seega ma tajun, et vanaks kasvamine on suur privileeg, mida tuleks julguse ja enesearmastusega vastu võtta. Alternatiivkulu ütleks mikroökonomist või midagi. Sulle antakse midagi, aga midagi võetakse ära ka. Alati on võimalik, et nii olnuks parem, nagu varem, aga alati on võimalik, et nii oleks halvem. 

Mitmetahuline, mitmemõõtmeline maailm, kus elame ja kus võitleme mõnikord iseenda, mõnikord tingimustega meie ümber. Mõnikord teadmatusega, kuidas asjad võiksid veel hullemini olla. Ja õnneks nad tegelikult ei ole hullemad ega paremad - nad on nii, nagu nad kujunevad pärast meie otsuse tegemist ehk alternatiivkulu on mis tahes otsustamise lahutamatu osa. Igatahes tuleb mõista, et me teeme otsuseid, et maailm lihtsalt ei pane meid olukordadesse, mis on ebamugavad ja vastikud. Meie otsustame, kes me oleme ja kus me oleme. Ka mina, ka praegu elutoa diivanil seda teksti kirjutamas. Poeg voodis unenägudes ringi seiklemas. 

* * *

Naabritädi Enele

Kõik need võrratud tädid, kelle olemasolu on kantud mälupiltidesse. Lootusesse, mis on niidiga kinni homses. Kui mu poiss saaks vaid teada, kui põnev oli elu 60-70-80 aastat tagasi. Või mis põnev? Hirmus? Me elame ikkagi Eestis. Enamus meie vanavanemaid on näinud sõda või käinud sõjas või surnud sõjas. Kogu aeg kerib mõte nagu lõngakera lahti. Vanaemad teadsid, teavad, teadnuks. Läks ära üks vanaema - suured lokid ja terased silmad ja nobe rohenäpp - kõik me pisike aed on tema soojust täis. Nagu ei kunagi varem - sest järgmisel aastal on seda soojust vähem - on keegi teine või äkki pole teistki - kes aias askeldaks. Sel aastal on mu pojal juba teised sirelid pungumas ja õide minemas, tädile jäid eelmise aasta sirelid viimasteks. Tädi - vanaema - nii siiralt ja armsalt ootas ta õitsemist meie väikesel Herne tänaval.  


05 mai 2022

Punane niit minu poja peas

 inspireeritud Triin Paja "Ürglinnust". 

Punane

poja juustes on punast

kui vaatan akna poole

toa pimedusest

nõnda nagu olen 

unistanud

viimased kolm 

vennalast punapäiseks

nagu nende ema

nii saab poja juustesse 

punane minema

aga võib-olla mitte

otse tema isa habemest

otse tema vaarema

tumepunasest lokist

mitte minust

mis minust

süsimust oli minu 

memme pea nooruses

otse pojasse

nii niidina

nendeks (punaseks)

ja natuke minu unistuseks

saab mu 

tegelikult tumedapäine

pisut päevitunud

üheaastane

oh tahaks 

seda kärtsakat tuld

mis mu vennanaises

minu vaarema 

Jevdokiia armus 

punahabemesse

Pavlisse Setumaal

sada aastat tagasi 

ei ühtki last

vaid armastus

too lese oma

mis punase niidina

neid kokku sidus


ohkuidasarmastas

ta tütar

minu vanaema

teadis rääkida

ohkuidasarmastas

rohkem 

kui memme

setukeelset isa

ohkuidasarmastas

seda kärtsu punast

nagu minagi 

kärtsu punast 


03 mai 2022

Kolonialistid põlisrahvaste maal - Patti Smith

Ei olegi enam tükk aega kirjutanud siin sellest, et mis mulle ei meeldi. Negatiivsusest plahvatav daam, nagu ma siin olen. Istun kodus, õpin hommikuti prantsuse keelt, kasvatan karvjuvat titte, kellele meeldiks juba ringi jalutada kahel jalal, aga mis sa teed, kui veel päriselt ei oska ja iga nurga peal värisema kipud, kui kindlus pole veel täielikult jalgadesse voolanud. Kasvamise värk! No mul ka. Näen küll või õigemini loen küll ilusate kujunditega Patti Smithi pooleldi luuletuslikku "Pühendumust", kus peategelannaks kaunis Eesti päritolu juut-katoliiklane (kogu oma jõleduses, sest noh jah...). See hetk, kus mõistan, et Patti ei tea eestlastest (ega ukrainlastest ega valgevenelastest ega lätlastest ega jorubatest ega suahiilikõnelejaist ega uiguuridest) sittagi. Ja see tuleb sellest, et ta asub keelkonnas kolonialism. Hea ja kurb on olla eestlane, sest me peame korraga asuma keelkonnas kolonialism (inglise, vene, saksa, prantsuse, rootsi, poola keel - kõik on keskit kuskil kunagi koloniseerinud, endale omaseks kokku klohminud, ainult juudid on neist katsumata endaks jäänud ja seepärast nad ongi need veidrikud, need nn välja valitud rahvas, mis valitud, valimata, eelolijad, eikeskid. 

Nii et lugesin kiiresti läbi, vaimustusin mõningatest keelemängudest, üldiselt olin suht õnnetu, sest eesti tüdruk võiks olla ikkagi eesti tüdruk, võib-olla isegi mõni hiie austaja, kindlasti mitte katoliiklane (pigemini luterlane või hoopistükkis õigeusklik) ja isegi kui pisut juut, siis sellest kõigest hoolimata eestlane. Selline enesekeskne ja natsionalistlik tõbras olengi, et kui tuleb Eestist, siis olgu vähemalt eestlane. Aga Patti ju ei tea eestlastest sittagi, mis siis et vaatas "Risttuules" ja mõtles, et ohkuiilus film. Kaaderdades kaaderades paika oma mõttelõngasid. Need kolonialistid kõnnivad ka mõnikord nagu mõned äsjasündinud tited ringi, hoiavad tasakaaluks kõikvõimalikest diivanitest ja toolidest kinni (nende enda keel, millega maid vallutada) ja loodavad, et nad on aru saanud, millestki, mis neid ümbritseb. Ei usu.