24 detsember 2021

Üliselvehall

 Viimased paar kuud vaatasime Henrykuga "Superstore" i ehk eesti keeli peaks seda nimetama "Ülikauplus" või "Üliselvehall" või "Ülipood". Käisime üle pika aja kodus, Võrus ja siis mu vanemad rääkisid sellest, mida nad televiisorist vaatasid. No "Õnne 13" on nende meelest puhta alla käinud. Seal juhtub liiga palju. Liiga palju! See ajab lausa naerma. Mina rääkisin aga oma uuest lemmikseriaalist poest ja miski liigahtas. Isa kaasa ütles, et jaa just sellest ongi meie elus puudus, tavalise tööinimese tegemistest ei tehta ühtki filmi ega ka mitte seriaali, kõik on mingist koroonast ja mingist pidevalt kõnel olevast asjast, mitte aga üleüldiselt eluolust. Kõik topitakse sisse. No ütleme otse välja minu jaoks on ikka oluline, et kõik topitaks sisse. "Ülikaupluses" on kõik asjad sees, nii hirmväike emaduspuhkus, piima pumpamine koristamiskapis koos Allahi poole palvetajaga, keda häirib rinnapumba hääl. Kõiksugu muid probleeme on samuti lahti kirjutatud, aga samas on juures ka mingi naljatamiskoht, millega silmitsi seista. Vaatasin seda ja kuidagi kummaline oli olla. Ja mõnus ka. Ülimalt mõnus. Apollo klienditeenindusaeg tuli meelde. Lemmiktegelasteks olid aga Garrett ja Dina - oma veidi arusaamatult enesekesksetes suhetes. 


20 detsember 2021

Sõbrad

 Ega midagi polegi muutunud

Ainult kell tiksub teisiti

Süda tuksub teisiti

Ja mina olen väsinum

Ja õnnelikum ja hallipäisem 

Kui aasta tagasi

Sa jäid mu sisse pidama

Nii nagu ei keegi teine

Kunagi enne sind

Peatasid hetkeks aja

Olin laps, kes muudkui rääkis

Kõigile oma surnud vanemast

Kellelegi ei läinud korda

Sina nutsid koos minuga

Ja korraga sain ma aru

Et mulle ka ei lähe korda

Juba pikemat aega

Pole vanaema mulle korda läinud

Aga kuna mitte keegi

Mitte kunagi polnud nutnud

Minu pärast

Võtnud aega et süveneda

Millessegi millel tegelikult pole tähtsust

Vanaema läks alati edasi

Jultunult, julgelt, haruharva

Nuttes kord esimese mehe surma pärast

Siis teise mehe surma pärast

Siis tütre surma pärast

See ei läinud talle korda

Või läks nii palju

Et muutis ta nii tugevaks 

Ja julgeks ja teistsuguseks

Mitte kunagi uhkeks

Vaid töökaks ja tubliks ja kokkuhoidlikuks

Ja sina lihtsalt tulid 

Ja tuletasid teda minusse

Tilgutasid tema jõudu minusse

Isegi kõige raskemal hetkel

Sind südamest vihates

Ei ole ma tahtnud sinust päriselt ilma jääda

Isegi kompsusid kokku korjates

Hinges maru millist polnud tundnud

Tükimat aega

Isegi siis lootsin et

Ja võib-olla sa ei olegi kõik see

Mida olen lootnud

Aga sa oled mulle tagasi andnud mu enda

Mitte leina varjus kõndiva tüdruku

Keda keegi ei armastanud

Sa lihtsalt raputasid mu lahti vanadest räbalatest

Igaühel võiks olla keegi, kes seda teeb

Haiget on nii lihtne saada

Ja oma valus peesitada 

Ohkuilihtne

Ohkuiabsurdseltlihtne

Aga on vähe sõpru

Kes mind niimoodi kaasa elades 

Endasse tagasi on toonud

Mu kallis, mu armas

Nii lihtne on pugeda kurbusse peitu

Nii nii nii lihtne

Aitäh et oled

Suurem, targem, ilusam, parem, 

Kui ma oodanud oleks osata

Aitäh et oled sõber, mees, isa mu pojale



15 detsember 2021

Kui titt hakkab Tuhkatriinuks

Titega kodus olemine on omaette ooper või teater või miskit vahepealset. Ma vist pole nii dramaatiliselt, kõvahäälselt, laulvalt ja nii edasi viimased neli-viis aastat üüranud, kui ma nüüd seda teen. See lõbustab ja rahustab. Tunnen ennast natuke nagu Donald Trump. Kasutan lihtsaid manipuleerimisvahendeid, et rahvas ikka mind valiks. Tegelikult valitakse mõnikord mängukanniks kõrvits. Ju siis teatakse, et kuskil siin on potentsiaalselt olemas kuldne tõld, mis viib kuhugi pidusse, kus ei pruugi olla printsessi ega printsi - vaid kus lihtsalt on ägeee! 



01 detsember 2021

Kui magamine tuleb

Nojah. Muutused? Ühel hetkel on su vastsündinud võimeline magama mistahes müras ja tunneb ennast igati inimesena, ka siis, kui võib-olla täiskasvanud inimenegi küsib, et kas seda oli vaja. Näiteks kell 11 magamaminemist kellegi sünnipäevapeol, siis kui veel kuus kuud ja nädal vana oled. Närviline, pahandamist täis sehkendamine, mille sisse on pandud pisut segadust, valdab maad, kui sa püüad siis last järgmistel päevadel enam-vähem kell 9 magama panna, mehe lemmiksari taustaks või mõni film, mis kiirgab otse tema silmadesse. Ja ikka veel ei mõista sa, et tegu on juba täitsa suure inimesega, kes vajab täitsa palju und. Vajab hommikuti ja vajab lõunati ja vajab öösiti. Kusjuures öösiti ei tohiks talle tissi enam pakkuda, see rikub teie mõlema uned ära. Ja rikubki. Tüüp ripub tunnike või kaks tissi otsas, aga tegelikult oli tal lihtsalt vaja mähkusid vahetada, et elu oleks elamisväärsem ja siis püsiks uni ka. Täna öösel sai ta magatud 7 tundi järjest. Ei piuksu, ei kraapsu, ei pahandust, ei miskit. Lihtsalt  - viimased kaks õhtut on kaheks tunniks enne magamaminekut valmistume kõik kolmekesti magama minekuks. See on siis toidame last esialgu unepudruga, siis tissiga. Vahetame mähkud, peseme peput, korraldame  ühes tükis sooja pidžaama taolise asja selga. Räägime, seletame, musitame, kallistame, mitte ei müra, vaid kiigutame. Ja eks ta ühel hetkel annab alla ka. Eile andis täitsa kaks ja pool tundi hiljem alla. Ja magas ohkuihästi. 

Imelik lausa. Kui lapsega mõistlikult käituda, siis käitub ta vist ise ka päris mõistlikult vastu. Kõik räägivad muidugi kohutavatest kaheaastastest. Eks näis ühesõnaga. 



29 november 2021

muutused, muutused, muutused

Titt on niisiis suuremaks muteerunud. Süüa tahab mitu korda rohkem, kaasa arvatud tissi. Mängida tahab mitu korda rohkem. Magada tahab mitu korda vähem. Aeglaselt avastab ta viise, kuidas ennast ühest toast teise lükata. Kuidas toimivalt naeratada, nutta, karjuda, naerda, nii et kõht mugisedes paisub ja väheneb. Selline ta on ja selleks ta ongi suuteline. Sahtleid üritab innukalt lahti lükata, aga hetkel veel ei jõua. Nädal aega on jäänud 7kuuseks saamiseni. 

Ja minule hakkab kohale jõudma unepuudus, millega mind on õnnistatud iga päev. Miskipärast ei jää kutt magama enam nii noh normaalselt, et kuus tundi järjest ja muudkui magab, nagu notistunud. Talle on magama jäämine tõeliselt keeruline tegevus. Teiseks kui ta lõpuks jääb, ärkab ta öösel vähemalt kaks korda üles ja magama saab minna pool üksteist või kell üksteist või pool kaksteist. Esimene uni kestab kuskil 4 tundi, teine uni kestab 2 tundi ja siis toimub nii öelda unelonksutamine, mis on üks jõhkramaid viise magamiseks. Henryk norskab, nagu jaksab. Ja mina toimetan, nagu võib. Ja pärast on järgmine päev nagu kole kummitus, miskist ei saa aru ja ise olen ka nagu... jah... 

Vanadest Äripäevadest välja lõigatud asjakesed, mida ma olen titele ette lugend. Nüüd ei saa sedagi eriti, sest titel on toas liiga huvitav. 



18 november 2021

Mida materiaalset? Ka raamatud on materiaalsed

Laps. Või üldse elu. Ma olen siin alati rääkinud kui vähetähtis tundus mulle enne 2012. aastat materiaalne külg ümber minu. Ma ei saanud tükk aega aru, et kõik need lauad ja toolid ja teeserviisid maksid kunagi päris palju raha. Just need, mis mul kodus on või minu isa kodus või kellelgi teisel. Madrats, mida ei saanud endale oma miinimumpalga eest osta, ostsin poroolonist seljaaluse, et kuidagi toime tulla kaheruudusel pinnal laudnaril. Nii ta oli. Nii ta on siiani minu peas, see teadmine, et kuidagi tuleb toimetada oma elu materiaalse heaoluni, ehkki kaua aega ei saanud ma üldse aru, miks see nii tähtis on. Laps. Eks ta muudab väga paljusid asju. Ja samas mõned asjad lihtsalt jäävad sellisteks, nagu nad on. Ega me siin Henrykuga suuremasi koristajad ja korraldajad ole. Tuleme kuidagi toime. 

Ehkki - hommiku- ja lõunasööki korraldan ma, et ei peaks teel tööle midagi kuskilt R-kioskist rabama, olgu see kohv või siis mõni saiake - kui ikka iga hommik tilgutada 2-5 eurot hommikusöögile ja siis veel 4-7 eurot lõunasöögile tuleb arvestatav summa kokku kuu lõpuks ja ei ole imestada, et kuhu need 100 eurot läinud on, ütleme nii, et hommikusöögi peale läheb maksimaalselt 5 eurot korruta see 5 päevaga nädalas, 4 nädalaga kuus ja kokku ongi 100 eurot, siis võtame lõuna kah maksimaalse hinna 7 eurot korruta see 5 päevaga nädalas, 4 nädalaga kuus  - jälle 140 eurot ja niimoodi saadki 240 eurot kuus, mis on läinud sellistele kuludele, mis oleks võinud vabalt olemata olla. Muidugi oleks võinud selle kõige peale tulla enne titte, aga jah, eks meil Henrykuga võtabki kõik aega, titte tegime ka ligi kolm aastat enne, kui ta suvatses päriselt tulema hakata. Nii see on. Igatahes - praegu on mu lugemislaual Toomas Liivi luulekogumik aastast 2003, Äripäevad, dr Alexander Elderi "Börsikauplemine kui elatusallikas"  ja Ursula Le Guini "Pimeduse pahem käsi". 

Mõnikord on täitsa inimese tunne, kui juba hakkan aru saama Äripäeva žargoonist ega tunne ennast viimase idikana, kes püüab selgusele jõuda, et mis üks või teine sõna või firma endast kujutab. Olen igatahes otsustanud, et enamus kodus olevaid raamatuid tuleb läbi lugeda, kõik Äripäevad, mis ma hullusehoos olen endale soetanud ligi aasta-kaks-kolm-neli tagasi ka muide, juurde ei tohi osta, sest ruumi tegelikult ka ei ole ja aju võiks natuke koormata kõikide nende teadmistega, mis mind huvitanud on. Pluss mõnedest raamatutest võiks ka pärast lugemist loobuda Uuskasutuse kasuks või kuidagi, et ruumi oleks ja mind ka oleks. Gerda Kordemets rääkis küll päris kurjalt kirjastuste ja kapitalismi üldtõest, et trükitakse üle, aga samas ütles oma intervjuus Vikerraadios välja ka midagi, millele ma ei olegi lähenenud nii. Ütles, et raamatud on nagu taara, mille sees kantakse teadmisi ja siis kui teadmised on käes, võib ju ka taarast loobuda? Eksju? No ei tea. Bibliofiil, nagu ma olen, mitte logofiil nagu peaks olema, vaid ikka bibliofiil. Mis kasu on raamatutest, mida keegi ei loe, mis ootavad oma korda? No tegelikult on nad head mürasummutajad ja hea sisekujunduselement, aga lisaks sellele, on nad kindel pelgupaik, kui mure tundub suuremaks minevat ja kõike endasse haaravat. Teadmistest ma isegi ei hakka rääkima. Need toestavad ümbrust ja tekitavad hea tunde. Igatahes, mis puudutab seda bibliofiilset elementi, siis tuleb tõdeda - just nimelt tõdeda, et Leo Luksi välja toodud irooniline viide sellele, kuidas tema sõbrad-tuttavad tulevad raamatuesitlusele, et osta raamat ja saada autogramm, aga mitte see läbi lugeda ja ta isegi vist? Teisipäeval Utoopias rääkis, mina kuulasin läbi voogedastuse titt tissil ja tundsin ennast täitsa tähtsana, titt oli ka kaasatud. 

Kutt tõmbleb põrmandul nagu hull  ja karjub, õigemini kuulab oma häält ja püüab selgusele jõuda, et mida ta sellega öelda tahab, selle häälega ja mina loen talle kõva häälega Äripäevasid ette. Ja kui ma seda ei tee, siis laulan talle mõnda toredat Raimond Valgre laulu või lasen tal kuulata Vikerraadiot. Tissitamine on ikka veel täiesti teema. Sellega leevendatakse oma unepuudust ja ollakse üldse ülitoredad. 

* * * 

sõnad lähevad sassi

hirm on ja ahnus ka

nagu börsikauplemise õpik teavitab

hirm, et kaotame kõik

ahnus, et võidame kõik

ja nii käib see kogu elu

hirm, et kaotame koha

kus oleme kodus ja armastatud

ahnus, et oleks neid 

kohti korraga mitu

kus oleme kodus ja armastatud


mitte et meid oleks mitu


*  * * 

laps karjub täie jõuga  nii

nagu oleks hunnik minu loetud

Äripäevasid alla neelanud

kõik räägivad kord saneerimisest

siis pankrotist

ja mina mõtlen, et mida teha

elu on ikka veel 

üks saneerimine

kulude optimeerimine

söögi tegemise õppimine

eelarvestamine

nagu oleksime mõni

äriettevõte


selle peale ütleks mu isa ilmselt

nii ongi

mees aga, et kus jäi implusiivsus

et tuleme kohale ja 

teeme mida tahame

et seda võiks ju ka


kogu aeg tuleme kohale ja 

teeme, mida tahame

saneerimata, optimeerimata, 

kulu eelarvestamata. 

17 november 2021

Luuletus ja mõttetibud

Uni saab otsa. Mina saan otsa. Elu saab otsa. Kõik saab otsa. Elu sellisel kujul, nagu see oli enne Henrykut, enne koolilõppu, enne vanaema lõppu, enne puukentsefaliiti kümneaastaselt, enne ema surma, enne sündi ja nii edasi, ja nii edasi ja nii edasi. Kõige raskem on endale peeglisse vaadata ja mõista seda, kes ma olen ja kelleks ma saanud olen viimase kolmeteistkümne aasta jooksul, kindlasti muutub midagi ka järgmise aasta jooksul, kui mu väike  poiss vaatab mind põrandalt hoopis teistmoodi kui sündides. Elu enne Tohvrit. Elu enne Tallinnasse kolimist. Elu enne ülikooli lõppu. Elu enne Nigeeriasse minemist. Elu enne... 

Ja elu pärast. 

Nii elu pärast midagi või kellegi elu pärast võitlemine. Elu. 

*   *   *

Kõik läheb mööda

ja kõik jääb alles

punased silmad 

sellel jääkülmal õhtul 

kui sõitsime klassiekskursioonilt 

otsejoones koju

mu koju, mu koju

isegi mu vanaema

jääb alles

tollel klassiekskursiooni õhtul

ma jõudsin koju

mu koju, mu koju

isegi tema sügav uni  jääb alles

ja uksekell, mis ei tööta

ja võti, mis ei ava ust

sest uks oli suletud haagiga

isegi see tunne

et ma ei saa 

kunagi koju

mu koju, mu koju

isegi need külmunud

sõrmed, mille sisse 

on pandud 

elusolemise hirm

 jäävad alles

nagu kisav, väike 

rõõmust, ahastusest

uudishimust

pooleaastane põnn

jääb alles

minu jaoks 

kodus ja võõras

kohas korraga

vanaema läks magama

alati vara

seepärast ei kuulnudki ta 

minu ulgumist

akna taga

kui lumekristallid

mu ümber särasid

ja ma kaevu juures nutsin

kui soe noor naine 

surus mu enda vastu

ja vanaema ärkas üles

ja kutsus mu tuppa

jooksin rõõmuga

koju, mu koju, mu koju

mis on siiani alles 

katkise aknaga

kodu, mu kodu, mu kodu. 


Eduard Viiralti illukad Juhan Jaigi "Võrumaa juttudele" 

10 november 2021

Kasvab

Läksin täna ära. Kodust ära. Eile käisin ka ära. Poiss on suur. Poiss on tugev. Poiss sööb iseseisvalt ära mõne lusikatäie tittedele mõeldud putru või miskit muud, mis on samahea, kui see puder. Varsti pole tissi isegi mitte lohutuseks vaja, sest kõht on pilgeni täis korralikku veiselihatükikest ja suvikõrvitsat ja muid toredaid asju. Ahjaa Äripäeva tükikesi või mõnda muud head paberit, mida annab süüa, kui sõrmekesed ainult suudaksid uuristada ennast kenasti raamatulehekülgedesse, aga seda nad ju tegelikult ei suuda ega ka tee. 

Istun Tommi Grillis, mida mäletan juba sellest ajast, kui elasin Pärnu mnt ühikas, millest nüüdseks on tehtud miskit muud. Püüan kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Tegelikult ei kirjuta ma hetkel miskit. Lihtsalt mõtlen, mida sellega pihta hakata. Selle kummastava kõrvusttõstva äreva rõõmuga, millel on ainult üks allikas - poeg. Täna pöördusin tema poole hüüatusega: "Poja!" ja kohe tõusis pilk. Ma ei oskagi teda teisiti kutsuda kui nõndamoodi. Ega ta Tohvrile ei reageeri, vaatab pärast päris mitmendat hüüdu, et ohoh, mingi hüütakse, aga vist mitte mind. Olen liiga nunnu ja liiga väike, et mind hüütaks "Tohver", ikka poja, pojake, kullapai, kringlisai tahaks olla.


Minu kõrvallauas istuvad noor naine ja mees ja räägivad, räägivad, räägivad. Võrumaal nad kõneleks. Samasuguse alguse ärevusega, nagu mina Tohvri puhul, teadmatusega, et mis edasi saab. Nagu mina üldse ja samas tugeva enesekindlusega, mis mind mõnikord haarab. Samasuguse enesekindlusega. 

19 oktoober 2021

Väikesed paanikahood vahelduvad teiste hoogudega

Kõik on natuke nagu teistmoodi, kui näiteks seitse aastat tagasi ja samas nagu ei ole ka. Kõik on samamoodi. Mina käitun samamoodi. See ajab mind natuke hulluks ja ärevile, et ma käitun samamoodi, nagu inimene, kellel ei ole kodu, perekonda, last, meest jne. Kohustusi. Selliseid väliseid ja sisemisi. Olen püüdnud viimased 12 aastat pärast ülikooli kohta leida, ennast leida, midagi ma olen ka leidnud, ja nüüd, lapse emana, jälle kaotanud/kaotamas. Imelik ja hirmus on see kõik ühteaegu. Ja nüüd - nüüd tuleb jälle ümber orienteeruda, lisaks sellele, mis nagunii enesestmõistetavatel põhjustel ümber on orienteeritud. Imetamine on muide täitsa tore tegevus - iseenesest, aga sellega tuleb olla ettevaatlik ja titt tuleb sõimekõlbulikuks teha järgmise aasta 15. augustiks ja mida kõike veel, tuleb, tuleb, tuleb. Samas praegu on selles kõiges - ootamises ja olemises oma ilu. Sellist ilu pole ma elus veel kunagi kohanud. Lapse uinumine, lapse kasvamine, lapse muutumine ja ise ka muutun koos lapsega ja kardan. See on nii tüüpiline - prõmmin kõvasti endale vastu rindu, usun endasse ja oma võimalustesse, aga enamasti kardan. Nüüd lõpuks avastasin 85sendised palderjanitabletid, et vähegi magada, kui magamisaeg on. Ja mis seal salata, tuleb süüa ja kasutada ikkagi tite 5tunnist uneaega magamiseks, mitte mõtisklusteks teemal, kui halvasti kõik võib minna, sest selliseid röögatuid mõtteid saab ikka oma peas kokku keeta. Tavaliselt on niimoodi, et kõik võib alati veel hullemini minna või oodatust paremini välja kukkuda. Mind motiveerib hirm muidugi paremini, kui see, et ohkuihästi võib minna, palju rohkem, kui see teine emotsioon, et ohkuiilusasti kõik võib minna. Tavaliselt, kui olen peas kandnud oma mingit, ohkuihästi võib minna, siis tegudeni ei jõuagi, unelen ringi nagu mõni sügisuimas mesilane, et ohkuipalju mett ma saan, oioioioi kui palju, tähele panemata, et väljas on juba külm ja lilled ei õitsegi juba pikemat aega. Kui olin 18aastane mõtlesin, et ohkui ägeda mehega ma tuttavaks saan ja siis tulevad ehk lapsed ka, kuigi ma ei kujutanud ettegi, kui palju või kuidas või mismoodi me elama hakkame, vist mõtlesin ähmaselt et Võrus ja miks ta ei võiks olla samasugune inseneerus, aga samas need ei ole huvitavad. Eks neid igasuguseid toredaid inimesi sai kohatud ja mõeldud, et mis asja mul nendega olla võiks, aga lõpuks langes liisk ikka Henrykule, ütleme nii, et see oli n-ö viimane taks, see oli see taliaster, mida ma uhke mesilasena sügise paiku tolmendama asusin või olin mina see taliaster, sest naised on need õiekesed. Vahet tegelikult pole. Mett saime ikka lõpuks. Ehk tite, aga mida teha meega talve hakul? 


 

12 september 2021

Oh onu Meini ja Katja

Kui Katja oli kakskümmend viis ja jõudis üle pika aja oma tühja ja külma koju, siis seisis tema koduukse taga naabrimees - kogu see tänav oli siis veel neid täis, kolmekümnendatel sündinuid. Tol hetkel oli too kaheksakümnele lähenemas vanamees. Silmad rõõmu täis ja üldse õnnelikud. Meini oli nimi. 

"Olete teie alles vägevad naised, Helsteinid," kostis ta "Ja ilusad, väga ilusad! Sinu vanaema oli ilus! Aga sinu ema! Sinu ema oli imekaunis inimene, selline et..." 

Meini silmad hakkasid kilama, Katja tõmbus tagasi. Ta mäletas toda imelikku aega, kui vanaemal oli rohkem austajaid kui oli oodata tolle vanusest. Nastja lihtsalt oli väga meeldiv inimene ja mitte ainult Katja jaoks. Seeneonu käis neil vähemalt paar aastat külas ja muudkui lootis, et ehk võetakse temagi nende kahe asjaliku naesterahva, Katja ja Nastja, kampa, aga ei võetud. Vanaema oli küllaltki rõõmus uute tutvuste üle, aga tal oli palju enamat vaja teha, kui järjekordset meest ümmardada. Ta ei tahtnud muidugi niimoodi seenonule öelda, seega ta hajutas seda ütlemist mitmete tulemiste peale ära. Seni kuni seeneonu päriselt ära kadus. Isegi Meini tundis Nastja vastu huvi, kui tema abikaasa suri, aga natukese aja pärast leidis ta endale uue proua, kes ka ära suri, selleks ajaks oli vanaema aga kulgemas dementsuse poole ja Meinil polnud temaga midagi eriti pihta hakata. 

"Aga sinu ema oli selline naine, et tõmbas rajalt maha sellise tähtsa nina, nagu su isa!" ütles Meini. Katja vaatas Meinit pisut ärevalt. Tähtsa mehe. Nojah. See ta oli, tähtsa mehe vallaslaps. Ei midagi muud, ei head ega halba. Naabritädid rääkisid ka niimoodi. Ja nii kogu tema elu. Isa oligi eriline. Selliseid inimesi oli väga vähe ja nendes oli kõike, 

"Kui ilus ta oli! Ja kui hea huumor tal oli!" 

Jah, kõik need toredad omadused, mis mehi naiste poole tõmbavad. Esialgu. Katja vaatas vanameest oma uksel ja tundis ennast imelikult. Tõenäoliselt nii tundis tema ema ka umbes kolmkümmend aastat tagasi. Mees polnud siis muidugi nii vana. Nii nagu ikka. Ta kehitas õlgu ja tahtis teada, et kas naabrimehel oli asja ka? 

"Einoh, lihtsalt tahtse üle vaadata, mis naabrinaane tett ka." 

Eks nad jah, kõik tahtsid. Meini ootas, et Katja isa  Katja maa koos majadega maha müüks. Ootas kärsitult, et lõpuks näidatakse ka nendele Helsteini naistele, et mehed võivad olla tegelikult ebausaldusväärsed ja hoolimatud, ootas, et Katja nagu enamus temavanuseid koliks Soome tööle koristajaks või hooldajaks või poemüüjaks, et ta käituks, nagu tal ei oleks isa, ema tal ju ei olnud. Ja ometi vaatas talle otsa selgete silmadega võib öelda, et isegi pisut jultunud noor naine, kes hoidis millestki kinni. 

Katja ei osanud seda maajuppi ja maja isegi korralikult kasutada. Ta oli ebapraktiline, rumal, ennasttäis, uskus, et temast saab kirjanik, aga temast sai lihtne poemüüja, klienditeenindaja ja selle teadmisega ta maadles viimased kolm-neli aastat. Ometi oli temas nii palju potentsiaali. Kõik need õppejõud, kes rääkisid sellest, et ta oli andekas. Oh! Andekas! Kui hästi ta neid esseesid kirjutas ja kui haaravalt võis rääkida ta mistahes raamatust, pikkides sisse omaenda pisiteooriaid, mis omakorda olid seotud kreeka mütoloogiaga. Selline ta oli kirjandusteaduse magister. 

Pärast ülikooli oli ta segaduses ja õnnetu. Õppimine oli meeldiv tegevus, eriti siis, kui ei pidanud mõtlema söögi peale või riietele või üldse asjadele. Katjale ei meeldinudki muudest asjadest peale heade raamatute eriti mõelda, keegi teine oleks võinud söömise või riietumise või raha peale mõelda. Ja eks see toimiski niimoodi kooli ajal. Esiteks sai mõelda ainult headest raamatutest, ehkki päriselus oli palju väga halbu ja noh mitte just kirjanduslikult väärtuslikke raamatuid, mida kõik ostsid väga palju ja neid tuli müüa täpselt samamoodi, nagu kirjanduslikult häid raamatuid. 

 
Nüüd oli ta nagu peata kana. Ta veel ei teadnud, et see kanapäisus kestab veel mõned aastad. Võib-olla ehk kogu elugi. Sellisel ajal ei päästnud teda tema ilu ega ka mitte huumorimeel, kõik ilmselt nii emalt kui ka isalt kaasa haaratud. Aga praktilist meelt polnud tal kuskilt võtta. Mõnikord aitas see tuhm praktilisusest eemal pilk teda igasuguste ebameeldivate inimeste eest kaitsta. Ka nüüd kaitses see teda Meini eest. Ta ei saanud aru, mida vanamees tahtis ja ta lasi tal olla. Nii nagu ta oli lasknud paljudel inimestel oma elus olla. Ja nood, mõistnud, et nad ei saa talle ligi, jätsid ta varem või hiljem rahule. Kas see nüüd tegelikult ka hea oli, oli eraldi küsimus. Mõnikord ta mõtles kõikidele nendele, keda ta ei osanud vaadata uudishimuliku pilguga. Ja see hirmutas teda, kui paljudest inimestest ta oli ilma jäänud, sest ta oli nii kaua ainult endast mõelnud. Aga ta ei osanud teisiti. Ta jätkas oma  eksistentsi täpselt sellisel kujul - egoistina. 

Meini läks segaduses mehena koju. 



09 september 2021

Gaasipoisid ja ärevushäire, vaktsiin ja selle toime

Eelmine nädal oli niisiis jumalhalasta üks totakamaid unetusenädalaid, mis mul olnud on. Kujutate ette, et teil on peaaegu, et ideaalne laps, kes piiksatab vaid hädade korral ja tunneb ennast ebamugavalt pehmelt öeldes üsna harva ja siis tema ülinärviline mamma ei ole võimeline magama sisuliselt rohkem kui kaks tundi järjest ööpäevas ja siis väikese nudimisega suudab oma aju ära rääkida ka mõneks kahekümneks minutiks päevas, aga titt magab nagu muiste - öösiti 8-9 tundi tissitamispausiga järjest, nagu poleks tal probleeme. No hetkel väga ei olegi, ainult see gaasivärk, aga sellega tegeleb ta päeval piisavalt ja kui on tegeldud, siis on ta valmis pikali heitma ja magama nagu nudinups.

Igatahes. Unetus. Ärevushäired. Töönarkomaania. Kõik need suurepärased asjad, mis mind on enne titte iseloomustanud umbes noh kümmekond aastat. Kuskil keegi tark ja tähtis psühholoog-filosoof märkis, et kuidagi tobe on, et ühte kasti topitakse hinge päästmine ja töökoht. Või elukaaslane ja hinge päästmine. Jumal on ikka täitsa eraldi kategooria - hinge päästetakse ikka teiste vahenditega kui tööga või hästi toreda partneriga. Kui ainult need kaks jätta, siis on vaimne olemine ikka suht kakaduu või papagoi, kes muudkui kordab ainult teatud sõnu  ja mis seal edasi ei arene seetõttu ka ei paremale ega vasemale. Mul isa rääkis kogu lapsepõlve, et naisel peavad olema nii haridus kui ka hobid ja nendega tuleb pidevalt tegelda, sest kui titt sünnib, siis millegi muuga peale tite ei jõua tegelda. Kui nüüd päris aus olla, siis ma nagu millegi muuga kui müügitöö pole osanud oma aega sisustada, ülikooli ajal, mitte millegi muuga peale kirjandusteaduse ja müügitöö. Nii et natuke nadi on see kõik ikka ja ebameeldiv ja totakas. Aga mis seals ikka. Eks titt anna arukust, mitte arutust. Paneb iga päev mõtlema, mismoodi seda elus olemist nautida ja samal ajal ka endale mingi sisemine jõu ja ilu tagavara tagada - nii füüsilise söögi kui ka liikumise näol, samas ka raamatuid lugedes. Natuke tuleks rohkem suhelda ka. 

Igatahes. Põnev on, kui saad mõne inimesega kokku ja ta on üliandekas näiteks kirjanik, aga ülla-ülla mitte ainult. Eks sellesse kategooriasse kuulub näiteks Armin Kõomägi ja minu kulla särasilmne Kairi Look või üks mu imeline sõbranna poognast, kes päriselus on arst, aga mõnikord kirjutab luuletusi ja haikusid, kuidagi nagu tossu välja ajamiseks, et enam-vähem normaalseks jääda. Eks ma pean ka natuke mõtlema, et mis mind naeratama paneb ja kas see, et ma naeratan ja ei teeni selle pealt kohe raha, tähendab seda, et ma olen üks kõvasti kehvem, kui näiteks mu lapsepõlvesõbranna (praegu on ta tuttav, mitte Belliisi, kes küll ka karjääri teeb hetkel), kes on muljetavaldavat karjääri teinud viimased viisteist aastat.  

Aga jaa, ärevushäired väljenduvad suutmatusega magama jääda või lihtsalt lugeda või lihtsalt kirjutada või lihtsalt teha neid asju, mis mulle meeldivad, mitte, mis teistele meeldivad. Teha tööd, mitte nii et mul oleks otsekui suur telliskivi alla neelatud ja ma püüaks seda seedida. Teha seda rõõmuga ja lobedalt ja kiiresti ja isegi mitte sellepärast, et seostan oma tegevust mingisuguse kõrgema eesmärgiga, vaid lihtsalt mõnuga toimetades. Eks see kõik tuleb jällegi eeskujudest - mul ju vanemad enamasti tegelevad korraga ühte asja ajades ja ega neil sõpru ega muud elu olegi peale perekonna, mis kõik haaratud perefirmasse. Minagi olen seal n-ö sekretäripraktikal olnud, aga noh, mis ehitusinimene mina olen. Kuigi võiks olla. Seal ikka päris head palgad. Igatahes - eks see olegi meie taak, et kuidas toime tulla pea kohale tõmbuvate tugevate mustade pilvedega, mis muide vajavad samasugust lahti harutamist nagu iga haav, mis inimesel tekib ja mädanema võiks minna. Nii et mu perearst teatas, et kas ma ikka tegin kõiki neid psühholoogi harjutusi ärevushäire vastu. See pani mind suvalisel hetkel asju paanikahoos välja oksendama. Kui tiir füüsisele peale tehtud teatas mu perearst, et nüüd on aeg psühholoogi külastada. Ja seal ma siis olin. Kolme saatelehe asemel kasutasin ühte, sest noh tööd oli teha vaja. Jess! 

Igatahes - magamatuna on lapsega tegelemine tõeline katsumus. Eriti jõhkralt väljendus see reedel, kui titt vajas suhtlevat mammat, aga mamma ei mäletanud enam, kuidas olla, sest noh - unepuudus oli raevukas. Kui ikka kaks tundi magada saab, siis on pehmelt öeldes kakaa. Ja mu kulla töötav elukaas pidi esiteks kuulma karjuvat titte teisel pool toru, teiseks paanilist mind teisel pool toru. Jõhker hullumaja, eksole. Kõik see nende gaasipoiste pärast, kes tegid vehkat, aga unetus ei tee vehkat. Vastik-vastik-vastik. See kõik võis olla muidugi ka sellest, et ma näpin öösiti nutitelefoni ja mõnikord söön nagu vana nälgas hunt kõik, mis kätte mahub, kuigi peaks piiri pidama ja mõtlema, et kasse magusaisu ikka on korralikult põhjendatud ja kuhu need kilod kõik lähvad tite sisse? Arsti juures käisime oligi peaaegu 7 kilo teine, ei ole veel paks beebs, täitsa sellist saledat joont hoiab, ei söö magusatest saiakestest või kommidest pungil emme tissi, ei-ei. Ootab viisakalt hommikuni ja siis vaatab, mis saab. 

Ahjaa. Hakkan aeglaselt vaktsiinivastastest aru saama. Käisime eile hommikul perearstil ja meid torgiti vaktsiiniga, mis vaktsiiniga, läks juba meelest küsida. Kõik kulges enam-vähem normaalselt, kuni kolm-neli tundi hiljem hakkas pihta tõeline õudukas. Titt röökis mu kõrvakiled paigast ja ma ei saanud tükk aega aru, et kas need on need suurepärased gaasipoisid või mis temaga juhtunud oli. Lihtsalt selline teatritekvisiidi tunne tekkis. Punane nägu täis maailma kõige suuremaid õnnetusi ja üldse. Esmakordse lapsevanemana mõtlesin läbi kõik oma menüü, esiteks süüdistan nüüd natuke seeni, vähemasti seda arvas Henryku õde, et seenepoisid peaks minu menüüst vehkat tegema, sest neid on isegi täisinimesel raske seedida rääkimata rinnatoitu saavast tegelasest. 

Mõtlesin, et ei ole mõistlik rinda ka pakkuda, sest härra on mul ju küllaltki hapukapsas ja ta reaalselt kukkus tissi peale nutma, ega tahtnud seda kuidagi lohutuseks võtta, Mina tuulasin kolm tundi ringiratast meie pisikeses korteris ringi kuni seljavaluni. Tunnike sellest titt magas, lõpuks helistasime lastearstile Mustamäel, kes tuletas meelde, et vaktsiin ja selle mõjud kestavad 48 tundi pärast manustamist. Huhhh! Ja kõige lihtsam on last rahustada arvake ära millega? Tiss suhu ja asi ants! Hoeh! Siit moraal tiss aitab kõige vastu! Loodame, et tissitame veel pikalt. Vaene poiss. Aga vähemalt ta magas mõni hetk ja tundis ennast tegelikult täitsa hästi. Ehkki minul hakkasid käed ja selg ikka päris kõvasti valutama. 

Jaa, me ikka veel ei ole harjunud kandelinaga ja meile korraldatud kandekotiga on ka raskusi, varsti harjub emme juba kord ühel, siis teisel käel titte mööda linna vedama ja ei piuksu ka, et raske on, sest mis raske, lihas kasvab ja titt on rahulik. Muide, kui ma piisavalt kiiresti kõnnin, siis titt võib täitsa süles magama jääda ja siis saab ta nagu niuhti vankrisse toppida. Gaasipoisid poisist välja vurtsutatud ja meel trennist rahulik. 

Igatahes allpool pilt tuvidest ja titest, kes tuvidega magades kohtus. See oli see tore laupäev, kui ma avastasin, et jess 2 tundi ööund on ikka vähe küll. Täiesti vampiiri tunne tekkis, päike võttis silmad peast. Ja tunne oli kus on voodi, kus on voodi, kus on voodi, kus on voodi ja siis jällegi, aga poisile on vaja värsket õhku, poisile on vaja värsket õhku, värsket õhku, värsket õhku. 



03 september 2021

Siis kui mamma jääb haigeks ja siis kui Sannul on sünna

Nõudmised endale on hetkel minimaalsed. Klutt toimetab peaaegu, et ise omas hällis ja saab vist hakkama. Mul on hetkel kuum piim meega ja hunnikus villaseid riideid seljas. Jalavann ja suured klimbid ninast väljas. Kõrv huugab, pea paks, keha kerge higikorraga igalt poolt kaetud, alapalavik, see on siis alla 36kraadine palavik, kurk valutab. Me siin Henrykuga ükspäev jooksime rongile nii et titt vankris ja minul minimaalselt riideid seljas. Või noh, mida tähendab minimaalselt riideid seljas keset toda suurepärast sügisaugustit, mida nimetati nii mõnelgi pool septembriks, tuul tiirutas päikse ja vihmaga kahasse ümberringi. Isegi kui sul on seljas pikk pikk kampsun ja kaelas enam-vähem toimiv rätt, siis pärast jooksuharjutusi Koidu tänaval, et jõuda Keila rongile, oled  kaelast seljani lihtsalt korralikult higi täis ja meel on natuke ärev. See sõit on natuke nagu väljasõit, teistele külla minek, titele näitame uusi inimesi, kelleks on teiste inimeste lapsed. Päev enne seda käisime ujumas ja klutt avastas uue beebi. Ohmilline õnneseen ta oli, kui märkas, et ainult peeglis pole titt, vaid mujal ka on titt. Tüdruktitt, aga noh ikkagi titt. Selline titt, kes teeb teistsugusi liigutusi, kui see, kes on peeglis ja on üldse igas mõttes mitu korda põnevam, sest ta on vees. See viis mõttele, et äkki näitaks veel mõnda titte - näiteks 4 titte Keilas, kellel on hiigelõu, millel ringi saaberdada ja asju tõsta-lükata-tõmmata, suviti basseininatuke ja mõnus  puudest ja põõsastest ääristatud teenurgake, mida mööda koju sõita. Puhta Bullerby laste tunne tekib seal alati. Igav ei peaks neil seal olema, aga nagu ikka, kui on kohati idülliline, siis on ka natuke marutamist. Nii see käib. Igatahes titele meeldis, titele meeldis nii palju, et pärast veel 4 lisalapse nägemist jõudis ta koju täiesti rammestatuna ja kukkus voodisse magama endalegi ilmselt imestuseks kuueks tunniks, seda aega oli muide ka minul vaja, et koguda ja ennast inimesena tunda. Siiski, siiski või nagu venelased ütleks sosiski, sosiski - lõpetasin kerge ebamugavustundega ja pisut haiglasena, esmaspäeval tolklesin titega muide mööda Telliskivi ka ringi, aga nii kenasti tolklesin oma tuult läbi laskva kampsikuga, et teisipäeval pidin jalgu kuumas vees leotama ja titte pisut teistmoodi hoidma, kui mul tavaliselt kombeks, ehk mingit laulu, horisontaalasend ja iga mõne aja tagant magamisminutid.

Aga! Ilusaid asju juhtus ka! Meie übernunnu Sannu sai 31. Ta on üks nendest hästi toredatest inimestest, kellega ma tänu Henrykule sõbraks olen saanud. Ja ta on olemas. Lihtsalt niisama. Tema juures on hästi mõnus filmiõhtutel käia ja jutustada ja olla ja ta on lihtsalt hästi hästi tore. Mõnikord irooniliselt tore ja siis natuke eneseirooniliselt tore ja üldse. Ühesõnaga - ma väga loodan, et ükshetk saab ta oma filmi valmis ja siis te saate ka teada, kui tore ta on. Seniks on nii, et eelmisel aastal avastasime Henrykuga, et ta on nii tore, et talle võiks korraldada üks üllatussünnipäevapidu ja nii me siis asusimegi seda kõikide teiste samasuguse mõtte peale tulnutega ellu viima. Ei olnud just väga uhke see eelmisel aastal, aga see ikkagi oli tore, et rahvas tuli kohale ja hoolimata tollest totakast koroona-värgist. Süüa oli eelmisel aastal vähe, sest see toidukoht, mis pidi kell üksteist kinni minema tookord, unustas meile mainida et kokk läheb minema juba kell kaheksa, just siis, kui mu kullad vene märulilt tagasi tulid. Midagi me seal kiirkorras kokku krabasime, aga mu õnnetu Henryk istus ja mõtles ainult oma korisevale kõhule ja minul ei olnud enam võimalik talle midagi söödavat kuskilt tuua. Totakad. Sel aastal läks rohkem õnneks, söögi eest vastutasime ise! Ja Sannu tuli sõna otseses mõttes röövida. Kuna mina istusin kodus ja leotasin jalgu kuumas vees ja samal ajal jõin kuuma piima meega. Asi, mida on väga tore teha, kui oled haige, see piima joomine, aga mille tagajärjed laktoositalumatule on puhitatud kõht ja puuks, mida kuuleb tõenäoliselt linna teise otsa. Mina, kes ma ei saanud seekord kodust välja minna, otsustasin korraldada oma versiooni risotost. See on kurkumiga - seepärast ka nii kollane ehk vaadake ise siit alt. Mina seisin Tohvriga kenasti kõigile vaatamiseks maja ees ja ootasin silmadest kinniseotud Sannut, kellele palju õnne soovida. Ja nii saigi kaasa antud see minu risoto, mis Henrykule hirmsasti meeldib ja kalli nii minult kui ka hra Toffikult. Peole ei jõudnud, aga pidu oli priima! Vähemasti seda ma kuulsin hiljem nii Sannult kui ka Henrykult. Mõnikord on jumala imeline osaleda lihtsalt meeldivate inimeste elus risoto näol. See söögitegemine oli ka väga õpetlik. Klutt lihtsalt passis mind mõnda aega, siis hakkas ulguma, siis tõstsin ta sülle, siis näitasin, kuidas ma seeni ja riisi liigutan pajas. Meil on muidugi nii, et nii kui see keetmine päris põhjalikuks muutub täitub terve korter soojaga. Kuna meil on suhteliselt väike elamine, siis on korraga väga soe ja kõik higistavad. Igatahes mu väike kallis poiss pidas päris hästi vastu, et ma kogu aeg talle silma ei vaadanud, laulnud, teda kussutanud, vaid tegelesin hakkimise ja korraldamisega. 

Elagu Sannu! Loodan, et järgmine aasta saab ta vanemaks sama võimsalt! Ja siis tahaks Tohvriga osa saada kogu krempeldusest! 




See ülemine pilt on muide üks armas tegelinski Telliskivist. Sinna võib täitsa vaatama sõita - väga kihvtid graffitid. 

27 august 2021

Kui kõik ajab nutma ja tiir teeb tuju paremaks

 Nii emotsionaalselt ebastabiilne ja unetu pole ma vist oma elu jooksul kunagi olnud. Tegelikult ikka olen küll. Unetuse perioodid on mind saatnud juba vist kümmekond aastat. Et reaalselt ärkangi üles kell 2 või 3 hommikul ja siis ei saa tunde magama jääda, titt ei puutu asjasse, titt norskab samal ajal mõnes teises toas või kohas ja tunneb ennast inimesena. Mina vaatan tühja pilguga toas ringi ja mõtlen, et mis meist saab. Noh, üks lause, mis keegi ütleb, vallandab pisarate voo, mis ei lõpe ega lõpe. Vahetad titel mähkmeid ja muudkui nutad, et kui kuradi saamatu, loll, ja kõikides asjades ebapraktiline ja mida kõike veel oled. Ja noh kellegi lause ei ole see esimene kord, mis nutma ajab. Näiteks enne tita sündi ajas üks täitsa ametlik kiri ka nutma, lihtsalt istusin keset tuba ja muudkui nutsin, et kui hästi võib mulle kirjutada täitsa võõras inimene, kes ei tea minust mitte kui midagi, lihtsalt mingi suvaline 8 aastat vana arvamusartikkel, millest keegi praegu ilmselt ei hooli, aga mina istusin ja nutsin. Mul oli nii palju potentsiaali - nii 10 aastat tagasi, aga ma pole sellest vist pooltki ära kasutada suutnud. Enamasti olen selle maha jalutanud või lugenud või mõelnud, mitte tahtlikult ega teadlikult endast vaid kuidagi uduvines, nagu pidevalt unistades millestki, mille olemasolust ei teadnud ma enne Tohvri sündi suurt mitte midagi. Ja see ajab nutma ja see ei lase magada ja see on hirmus, samal ajal ei saa ka midagi eriti selle kõigega pihta hakata. Nagu öeldaksegi minevikus tehtud otsuseid ei saa kahetseda, tulevikuks tuleb ette valmistuda ja mitte karta. Mina muudkui kardan, muretsen põen. Mõtlen üle. 

Täna, üle pika aja tegin palju pikema tiiru linnas. Käisime raadiomaja juures, sealt sibasime Rotermani kvartalisse, sealt edasi Veenuse klubi eest Tammsaare parki ja lõpeks koju. Iseenesest see polnud suur ring, aga rahvast oli reede õhtul palju väljas ja ma korraga tundsin, et olen võõras linnas turistiks. Tuled ja rahvas ja kõndimiskiirus ja üldse - kõik igal pool vahvalt jutustamas ja seletamas minu ümber isegi prantsuse keeles. Ma ei ole enam see tüdruk, kes võib istuda õhtuti suvalistes baarides ja rääkida kõigest ja eimillestki kõikide ja eikellegagi, lugeda ja mittelugeda toda raamatut, mis ma kaasa haarasin kuskilt riiulinurgast. Ma olen teine. Ja eks mu unistused ole ka teised, kui kümme aastat tagasi või kakskümmend. On kuidas on. Igatahes, midagi selles käigus tuletas mulle meelde, et hoolimata kõigist raskustest, mis kaasnevad lapsega, hoolimata sellest, et ma tegelikult kümme aastat tagasi ei osanud mõelda ennast emaks, et ma kümme aastat tagasi olin hoopis teistmoodi, kui praegu ja suure tõenäosusega oleks ma vaadanud seda tulevikku, kui midagi sellist, mis minuga küll kindlasti ei juhtu. Aga see on juhtunud, pole midagi öelda. Ja nüüd tuleb sellega toime tulla, enam ei saa lapse kombel isegi voodi alla ronida, kui mingit kohustust peab täitma. Nii ta on. Peab rahulikult edasi pingutama ja tööd tegema nende asjadega, mida oskan teha. 

Ahjaa. Pilt veel mõnedest headest asjadest mu elus. Uus imetamisjope. Toimib soojal sügispäeval ja toimib vihmasel sügispäeval tavalise jopena. Mõnus. 

18 august 2021

Siis kui titega kooselu on, nagu oleks Ansipiks hakanud ja teataks pidevalt oma rahvale, et te olete kohe kohe rikkad, või noh oletegi rikkad

 Olen viimasel ajal mõelnud, et mul võiks olla sammuloendur, sest mobiiltelefoni pidevalt pepu peal kanda lihtsalt ei jaksa. Titte ja igast muud manti võiks/peaks kandma, et siis saaks teada, kas ma ikka teen 10 000 sammu päevas või mitte. Praegu teen oma mobiililoenduriga 4000-5000 sammu, kuigi hommikud algavad tantsuliste praktikatega. Kuulame Tohvriga ära kolm Grand Corps Malade´i laulu. Esimene on muide see me lemmik Pas essentiel, mis kevadel raadiost tuli ja millest Erle Loonurm mõnuga rääkis. No misse mitteoluline või mittevajalik ikka on - eluvajalik, söömisega seotu või magamisega või liikumisega. Mul on muidugi titega hullem karantiin, kui mistahes muu asjaga siin elus. Ta ju peaaegu nagu mõni haigus, raamatuid saab lugeda, tantsida saab, laulda saab, mõnikord isegi mõne mõistlikuma teksti kirjutada, aga üldiselt tegeled n-ö terveks saamisega, ehk titele iseseisvate oskuste tekitamisega. Praegu ukerdab üksi põrandal ja mõtleb, kui palju tuleks karjuda, et emps arvutist püsti tõuseks ja tema manu jookseks. Üldiselt väga palju polegi vaja teha. Igatahes täna ta magas nagu mõni musumopsti - korralikult kella kümnest õhtul kella kaheni öösel, siis sai tissi, sealt edasi kella seitsmeni välja. 

Mina muidugi avastasin umbes kell pool kaksteist, et tore lugu küll, tuba on võimatult kuumaks läinud, seda pole mulle keegi rääkinud, et posttitt nii masendavalt paha lugu selle temperatuuri tajumisega on. Mul on kogu aeg palav. Jah, olen ülekaaluline. Vanal heal ajal oli mul kaalu kuuskend või alla selle , nüüd on see praktiliselt 72 või rohkem kilo. Seda on paljuvõitu ja eks see teebki hingamise ja olemise raskemaks. Kõik muidugi selleks, et mu titt tunneks ennast inimesena, kui mu rinnad temasse elunektarit eritavad. No see eritamine on ikka kiire kiire. Vaene laps peab tegelema põhimõtteliselt kolme mini-aiavoolikuga, mis kas suhu või näkku pritsivad ja eks ta ole natuke õnnetu ka nendega suhestudes, suheldes. Pirtsutab, sest pritsib. See avalikus kohas imetamine ongi sellepärast paras õudukas, kui tissist lendab piima ja titt on üsna õnnetu, sest ei saa sealt miskitki inimlikult kätte. 



Muide see hurraaga, et emme on siin kõva jalutaja, jutt on mul natuke tagasi tõmbanud. Kaks nädalat tagasi mõtlesin, et miks mind üldse selle tite emaks koordineeriti, kui ta on minuga niii õnnetu. Või õigemini minul on tunne, et ta ei saa kuidagi kohe hakkama. Ja ega ei saagi, eriti mingites olukordades üldse mitte midagi teha ja ma näen, kuidas inimestel minu ümber on piinlik või ma kujutan seda endale ette. Piinlik sellepärast, et mu poeg nutab? No tegelikult on see valesti sõnastatud, piinlik on mul ikka sellepärast, et ma ei tule titega toime, et ta hakkab nutma. Titu aga peabki ju mõnikord nutma ja ka ise hakkama saama oma eksistentsiga, magama panemisega ja olemisega kord vankris, kord hällis, kord põrandal, ka minu süles, kui tal on ebamugav ja ebameeldiv. Ja loomulikult see väljendub tema nutus, ta peab aktsepteerima, nagu ka mina pean aktsepteerima, et mõnikord on ebamugav, sest elus ongi ju mõned hetked ebamugavad. Õigemini on väga harvad hetked päris sellised, nagu mulle meeldib, nagu mulle mugav on või hea on. Ausalt! 

Näiteks räägiti eile põhjalikult Vikerraadios naiste Alzheimerist, mis on seotud unepuudusega. Viimasel on aga otsene seos haigusega. Unepuuduses oleme kahel põhjusel, sest tited sünnivad ja keegi peab nende eest hoolitsema, ja kõik eeldavad naised peavad olema need öised ärkajad, samuti eeldavad ka kõik, et naised peavad hoolitsema vanade ja väetite eest. Sest noh nad on märksa empaatiavõimelisemad. Meil peres on mu meelest Henryk see empaatiavõimelisem ja tite rahustamisega tuleb ta paremini toime mõnes olukorras, samuti laseb ta titel mõnikord üürata ka, ei rutta kohe nõudma, et naine tiss paljaks, lapsel on paha olla. Mina ise ruttan,  tegelt peaks ka sülle võtma ja lohutama või WC-s mähkusid vahetama. Praegu olen lasknud titel üürata põrandal viis minutit, ilma teda otseselt lohutama kippumata, isegi lutti pole suhu toppinud, seal ta siis on, ohkab, vaatab ringi ja hakkab ise lahendusi otsima. Sellist asja saab muidugi ainult kodus korraldada, mitte linnas või kaupluses või jumal teab veel kus. 

Igatahes - aktsepteerida ebamugavusi ja nendele reageerimist - seda on isegi ministrihärradel raske teha, palju kergem on öelda, et vaadake palun numbreid, me oleme Euroopa rikkaimate riikide hulgas varsti, kui väikesed inimesed samal ajal vaevlevad sisuliselt tehnoloogilise progressi ja suuremate muudatustega, mis neid ees ootavad. Beebidega on ka nii - ma võin ju Tohvrile öelda, et ohkuitubli ta on, suudab kahe käega mängu asju käes hoida ja pea ees ühest vaiba otsast teise ennast lükata, aga see tundub talle jube nähtamatu ja mõttetu progress, kui ta muidugi ühel hetkel taipama hakkab, et mis selle progressi taga on, siis ta ilmselt on esialgu ehmunud. Nagu suurem osa ehitajaid ja klienditeenindajaid kolib Soome suuremale palgale, selmet otsida uusi väljakutseid või tegelda edasi õppimisega, mõnel juhul on see ka võimatu, sest inimesed on lihtsalt lastega, kes vajavad süüa ja hoolt, mida ausalt öeldes 60 euroga kuus väga ei saa korraldada. Aga jah. Mina tunnen ennast nagu Ansip 2013. aastal ja Tohvrike on nagu lihtrahvas, kes küsib, et kuhu see suur progress ja majanduslik edu kaovad, kuhu see sisse söödud piimušk läheb. 

Aga kahel eelmisel nädalal näitas Tohvrike iseloomu ja jultumust kõikvõimalikel hetkedel tissi nõuda, eks ma ole talle ka seda tissinatukest andnud, et inimene tunneks ennast inimesena. Aga näiteks reedel käisime vanalinnapäevadel niimoodi, et istusin Harju tänaval pingil ja tissitan kutti umbes kolgend minutit ja edasi arvasin, et saame Šnellide äärde minna ja saimegi, aga kutt tundis ennast ikka imelikult, nii et kui me kahekesti lõpeks Telliskivvi jõudsime, siis surusin titele jälle oma tissi suhu. Helistasin Henrykule, kes teatas mulle, et võta no inimene lihtsalt sülle, mis tal su tissist kogu aeg, tõenäoliselt on gaasipoisid kõhu vallutanud ja seal ma siis olin ukerdasin mööda Telliskivi titt kukil ja tiss taskus, titt oli üsna õnnetu ja mina olin ka. Aga mingil hetkel sai kõik jälle korda. Lihtsalt titega mööda ilma jalutades tuleb kogu aeg tõdeda, temal on tema rütm ja sellega ei tohi niisama mängida ega sellesse üleolevalt suhtuda, sest see lõppeb lihtsalt kõva tüliga majas ja tundega, et midagi on valesti nii minus, kui ka tites. 

See üks musti neljapäevasid nägi mul selline välja: 

Jalutama ei julge ma enam väga minna, eriti poodi, viimased paar korda on lõppenud katastroofiga. No ausalt, kui titt ikka keset poeskäiku kõva häälega nutma pistab sest on tissitu, siis on VÄGA vastik. Eks ma siis käin tiss tite suus mööda poodi ringi ja otsin hommikuputru taga, vaatan, kuidas minuealised või minust kümmekond aastat vanemad vene paarike, ülimeigitud naine ja tolle suvepükstes mees mind suurisilmi passivad ja naine pomiseb omaette, et kuidas seda asja siin siis nimetatakse ja lükkab oma meest järgmisse riiulivahesse umbes sellise lausega, et missa kurat passid, tissi pole varem näinud või. Too vaatab oma naist ikka väga kohkunult. Titt aga nutab mis hirmus, kui tissitamine kahekümnendal minutil otsa saab ja ta kõht on endiselt tühi, aga minul puudub julgus minna kohvikusse teda mõistlikult toitma, mõtlen, et äkki pargis. Pargis ei saa titt tissi kätte ja karjub nii mis hirmus. Ja nii hargnebki kurblaul kõva viiskümmend minutit, kui ma Henrykuga telefonisidet hoides ja titat süles, vankrit toidukraamiga ees, kodu poole ronin. Muidugi olen ostnud süüa, liiga palju. Vankrit on raske lükata ja eelmisel nädalal 6,21 kilo kaaluv poisijurakas, kes on kolme kuuga visanud rohkem kui kümme sentimeetrit pikkust, ei ole ka just kerge kanda. Rääkimata tissitamisest. Pargis on kõik pingid kinni, võimalus on istuda oma peatäit välja magava joodiku kõrvale. No ja ma loodan, et tüüp saabki oma peatäie välja magatud, aga ei just siis, kui mul on titt magusalt tissi matsutab, ärkab too peatäie tüüp üles ja kukub seletama, et tal on prillid kadunud, et kõik varastatakse ära, kui aus inimene, keset tööpäeva pargipingil magab. No tore on. Magab! Lõpuks läheb ta pingi taha vett laskma, mina haaran tite, kes ei saa aru endiselt, et miks ta tühja kõhtu ei täideta ja röögib täiest kõrist, loodan muru peal kuidagi tite tissile saada, ta on juba nii endast väljas, et ta ei  jaksa enam. Ilmselt on poes söödud piim tema kõhtu ka gaasid toonud ja ta vaeseke tahab nagunii rohkem süles olla, kui vankris. Ühesõnaga endast väljas ja õnnetu jõuan koos telefon otsas rippuva Henrykuga, kes muide teeb asjalikult tööd, kuulab mind ja nutvat Tohvrikest, koju. Korraga tunnen ennast nagu täislaks idioot. Oli mul sinna poodi vaja minna kõiki neid asju ostma. Ausalt. Oli või. Sel hetkel luban, et ma enam mitte kunagi ühtegi lisalast ei saa, sest ma teen talle ju päriselt, kogu aeg haiget. Muidugi täna näiteks magas laps peaaegu 4 tundi järjest päeval, ja ma oleks selle aja jooksul saanud käia igal pool, aga ma ei käinud. Kartsin ärkamist ja karjumist ja gaase ja seda, et titel pole tissi ja üldse. Kõik see paanikavärk päädis sellega, et ma lõikasin veel paar korda küünte asemel sõrmi lühemaks. Nii et mul on viimased kaks nädalat üsna nigel olla. 

Neuroloog ütles muidugist selle peale, et see on normaalne titt läheb ühest kohast teise ja see tekitab temas stressi ja ebamugavust, vanal heal ajal titt lihtsalt magas selle ühest kohast teise minemise maha. Nüüd ta lihtsalt karjub selle maha või siis närviliselt lutti imedes, imeb maha. 

Pilt sellest, kuidas meie Pirita linnaosa käest hõbelusika kätte saime. Ikka kolmekesti ja koroonalikult ehk kroonulikult. Ukse tagant lipsas sisse noor naine teksastes, küsis kluti nime ja ulatas meile liigse tseremooniata hõbelusika koos kommipakiga, lausus lihtsalt, et olete hõbelusikale järgi tulnud ja siis, et palju õnne. No kolm kuud õnne juba. Hetkel on õnn põrandal ja magab. 

Igatahes püüan toime tulla oma kalli titaga. Ta on tegelikult väga tubli. Mina pean aktsepteerima tema hädaldamisi ja tema peab toime tulema mõttega, et kõik asjad pole alati nii nagu ta tahaks, et need oleks. Ilmselt sellepärast ta mulle antigi, et ma oleks veel parem inimene ja mis seal salata palju kannatlikum ja rahulikum ja empaatiavõimelisem, kui mul kombeks on olnud olla. 


13 august 2021

Sarjade minutid ja...

Ma vist hakkan aru saama, miks see minu humanitaaria haridus on nüüd korraga kasulik. Või see, et ma koolis laulsin, joonistasin, kirjutasin, jutustasin, etlesin, näitlesin, tantsisin või olen viimastel aastatel kirjutanud tantsust vabatahtlikkuse alusel ja piletite eest. See paneb maailma laiemalt nägema ja titele ette laulma ja tantsima ja üldse. Titte muidugi rohkem kui viisteist minutit ühes meeleolus hoida ei saa. Magada hetkel veel suudab kauem kui mini-viisteist minutit. Praegu on ta ainult kolmekuine, aga tundub juba nagu tõeline vanamees. Umbes nagu mõni Roy Kent mõnest "Ted Lasso" seriaalist. 

Muide rääkides seriaalidest, siis avastasime Henrykuga natuke rohkem kui kuu aega tagasi sellise seriaali nagu "Hea koht" praegu jookseb TV 6 pealt, aga muidu on täiesti saadaval ka Netflixis. See on nagu filosoofide "The Big Bang Theory", lihtsalt kahjuks on peategelaseks ainult üks filosoof, üks suht vastik ravimimüüja, seltskonna eliit ja pisivaras Floridast. Igatahes paneb see laiemalt mõtlema headuse kui kontseptsiooni üle, millele on aegade algusest peale vastust otsitud. Lahendus on huvitav. Soovitan vaadata, kõige paremad hooajad on esimese hooaja lõpp, teine hooaeg, kolmanda lõpp ja neljas hooaeg. Kihvt, kuidas kord John Mill ja siis jällegi Immanuel Kant või hoopistükkis Aristoteles endale oma ruumi leiavad. Imelik, et isegi igapäevases seriaalisajus, mis tundub olevat mõeldud lihtsalt inimeste olmekasutuseks, võib leida filosoofilisemat sisu. Äge oleks, kui meil ka keegi teeks seriaali, kuhu oleks justkui kogemata, aga tegelikult väga tahtlikult mahutatud kirjandusteadlasest Madis Kõivu uurija, teoloogist Uku Masingu uurija, filosoofist Jakob von Uexkülli uurija jne jne. Võiks ju! Aitab sellest "Õnne 13"-st natuke võiks toimetada ka intellektuaalsematel teemadel, mis sunniks uudistama lugusid ja mõttelõngasid raamatuist. Igatahes jah, see nišš on meil puudu! 

Mis puudutab titte, siis mingi osa temaga koos olemisest on olnud paras peavalu. Justnimelt gaaside tõttu. Poes käimised ajavad hulluks ja hirmunuks. Tegelikult tahaks hirmsasti jõuda Baltijaama kalaletti, aga no kuidas. See on tõesti eraldi küsimus. Hoiame muidugi selliselt raha kokku ja üleüldiselt korraldatud, mida vähem poodi jõuame. Sellegipoolest. Paksuks lähen ju niimoodi! 



02 august 2021

Alandlikkust ja teadlikkust õpib kogu elu

Oskused, mille omandamine võtab mõnikord päris pikka aega. Kui ma 18aastaselt Tallinna ülikooli tulin, see on siis nüüd juba pool elu tagasi, olin sellist ulakat entusiasmi täis, et see peegeldub minust ikka iga mõne aja tagant tagasi. Entukas elevant nagu ma olen. Väliselt väike, aga hingelt suur ja kohmakas ja mõnikord omal veidral moel ka väga totakalt käituv. Suur olla ei tähenda alati tark olla. Ehkki elevandid on targad, nii emotsionaalselt kui ka muidu. Ja nad ei unusta. Kusjuures mina võin seda teha küll. Nimed ja näod ei käi alati minu peas kokku ja ma olen päris korduvalt endale sellega häbi teinud. Meenutan vist selles osas toda Rootsi printsessi, kellel need ka kokku kleepusid ja erinevaid kooslusi meenutasid. Henryk ütleb, et ma olen sotsiaalne piraaja, et ma olen poes kõikidel inimestel ees ja igal pool mujal ka, sest ma lihtsalt ei märka mitte midagi ega kedagi muud, kui oma Tohvrikest ja Henrykut. Nii ta on. Ma olen vist selline päris algusest peale olnud. 

Mõned arvavad, et see on ülbus. Näiteks Ülemiste Apollos klienditeenindajana töötades tabasin end sellest olukorrast, kus teadsin, et jah, see vist on nõme, kui ma arvan normaalseteks inimesteks ainult kirjandusest ja kõrgkultuurist huvitujaid ja näitan seda aktiivselt ka välja. Vist. Aasta siis oli 2008. Mul läks päris pikka aega enne kui ma ka teistsuguseid inimesi aktsepteerisin. Ei pidanud ennast seetõttu paremaks, et näe, olen tänu isale ja Eesti vabariigile saanud sellise ja sellise hariduse, mul on olnud aega ja raha, et end selles osas arendada, mul on olnud isegi ringitraitamise aega, mil ma pole täpselt aru saanud, mida oma eluga pihta hakata. Vaatan oma häid kursakaaslasi eesti filli ajast. Kõik on kuskil põnevas kohas tööl ja kuhugi oma karjääriga jõudnud. Mitte et minu karjääril eriti midagi viga oleks, lihtsalt ma tunnen, et võiks enamat, aga olen selle kõik saavutamata jätnud, sest minus puudus õigel hetkel piisavalt uudishimu erinevate eluvaldkondade vastu. Nüüd on see tekkinud majanduse ja kokanduse ja loomulikult viimasel ajal eriti aktuaalse lapsekasvatuse osas. Isegi see koduökonoomika on minu jaoks tsipa keeruline värk. 

Igatahes midagi selles kõiges meenutab mulle mu elu esimest suurt pettumust, milleks oli õigeusk. Kõva kisa ja mehkeldamine ei teinudki mind kõige paremaks usklikuks, isegi palvetamine ei andnud piisavalt rahu, sest lihtsalt mõnel pühapäeval ei saanud kirikusse minna, sest naistel on teadagi päevad. Isegi päikese poole mediteerimine ei aidanud, midagi läks lõplikult katki ja on selles osas siiani rikkis plaadina mu sees katki. Luule tekitas sellise kohalolu-meditatsiooni tunde, aga seegi on hakanud aeglaselt katki minema, sest ma ei tunne, et ma selles keeles enam rääkida tahaks. Enesekesksus on selles asja nimi. Sotsiaalse piraaja kohmakus ja rabedus on selle asja teine nimi. Kusjuures Henryk peegeldab mulle seda kõige rohkem tagasi, temal on tema rabedad kohad, minul on minu omad. Kunagi ütles üks mu hea sõber, et vaata, et sa siis nii tobedalt ei käitu. Ikka käitusin. Jätsin minemata kuhugi, jätsin ette helistamata. Ma pingutan palju, et teha kõiki asju nii hästi kui jaksan. Või märgata mustust või enda lohakust, aga vahel on see ikka raske. Lohakas olen. See on selline loominguline lohakus, mis mõnikord ajab inimestel lihtsalt härja punaseks, Henrykul eriti ja minul on sellepärast piinlik, eks ma püüa ennast parandada, aga samas tekitab teatud sorti segaduses elamine-olemine minus kindlustunde, sest ma ise näen selles omaenda korrastatust. See on sarnane allpool olevatele puudele. Nad kõik kasvaksid justkui ühest juurest ja seetõttu on maaliliselt teineteises kinni - nii nagu mõtted, mis arenevad üksteise poole ja moodustavad omaenda mustri ja olemise. Nüüd oskan isegi puid teistmoodi vaadata, kui ütleme 10 aastat tagasi. Ümbrus üldse tundub selle võrra rikkam. Aga nagu ma juba kirjutasin siin, siis enamasti lähtub see alati minust endast, mitte kellestki teisest ja ehk sealt tulevadki põrked ja põrgatused, millega igapäevaselt toimetada. 


30 juuli 2021

Muutunud beebi ja hunnik uusi olukordi

Viimasel ajal polegi eriti päeval jalutamas käia saanud/tahtnud. Õhtuteks on see asi jäänud. Päeval teen titega koos uinakut, sest noh hommikul kell viis tuleb püsti olla, viimasel ajal endale ja elukaaslasele toit valmis teha ja hiljem ikka kenasti kella üheni-kaheni päeval tissitada, võimelda, pisikese kõhust puuksusid välja suruda mistahes moel. Titele muidugi sobib kõige paremini olla kaisus, tugevalt kõhuga minu vastu surutult ja siis tulevad muudkui puuksupoisid mõnikord kõvemini, mõnikord vaiksemalt. Eile käisime titega jalutamas nii et Henryk sai minuga minikohtingul käia EKKMi kohvikus, muide väga ilusaks on see tehtud, titt tegi pikka und ja tundis ennast inimesena, Henryk läks Lindemanni kontserdile või noh filmkontserdile kinos, mina jalutasin titega Stromkale, hästi mõnus oli, tõesti. Kui olime jõudnud mere äärde, siis korraga mõtlesin, et issand, miks see kõik nii kaua aega on võtnud, et miks ma alles nüüd emaks sain, et ma oleks võinud seda kõike teha ka kahekümnekuueselt, kõndida Stromkale EKKMist koos oma imeilusa roosinupuga, kes imes mu tissi ja vaatas ringi. Titele meeldib viimasel ajal põhjalikult ringi vaadata. Tal on väga ilmekad silmad ja sisemine energia. Ta vaatab mind nii, nagu ma oleks tähtis. See on imeline tunne, kui mu poeg mind selliselt vaatab. Ükskõik kelle kätte ma teda ka ei annaks, ta vaatab mind ja Henrykut eriliste imetlust täis silmadega. Kui kaua nad seda teevad? Seni kuni nad jõuavad teismeikka? Kas mina vaatan selliselt oma isa? Kas ma olen teda kogu oma elu niimoodi vaadanud? Vanaema? Issand! See on nii äge pilk! Nii rõõmus ja õnnelik, et me oleme tema jaoks olemas ja ta on hoitud. See ei ole tänulikkus, see on midagi muud, sest ta ei saa ju tunda tänu selle eest, et on hoitud. 

Aga jah tänane olukord läbi titu silmade: 

Kui sul on jalutamishull emme, siis võid pool tundi koduukse ees protestida ja tissi saada ja jälle protestida ja jälle tissil käia ja jälle protestida ja ikka leiab ta viisi, kuidas sind siuh vankrisse saada ja siuh vankriga vihma alla jalutama viia. Vikerkaarega ja puha. Lutt suus ja värki. Samuti viib ta sind enne seda šoppama, et kala ja ploomid ja koogid issile koju jõuaks ja siis on muidugi mõistlik täpselt iseteeninduskassas hakata veelkord protestima, et emps nagu kõht on tühi, kuhu te mu tõite, täiskasvanute toite vaatama, aga ise te mind ju ei toida. Nii ei ole viisakas. Emps rebis tissi vabaks täpselt enne seda, kui kõige eest maksta oli jõudnud. Siis mina jõin täiega piimuškit ja emps jampsis kõikide muude asjadega. Sättis toiduaineid vankrisse ja toimetas meid Selverist välja kohvikusse. Läkski letti, mina tissi otsas ja esiteks tellis issile koogid ja endale koha peal söömiseks kah koogi ja jääkohvi, ei ütleks, et mul vihmutaval ilmal emps eriti mõistlikult käituks. Aga noh selline ta mul on. Tahtis tiiru teha. Hull vanainimene! Endal pole kodus vihmakeepigi. Teeb tiiru! Mul oli muidugi põnev ka. Vihm langes mõnusalt vankri peale ja... Hirmus oli, kui mind jälle bussi topiti. No milleks! Hakkasin karjuma, eile juba sõitsime selles jaburas asjas. Endiselt milleks. Protestisin. Ja emps lohutas seni kuni... Ei teagi, kuidas ma koju oma voodisse lõpuks jõudsin. Igatahes emps on jube rahul. Mina? No ei tea... Eks ta ole mul selline jalutaja...

23 juuli 2021

Ilma igasuguse sentimentaalsuseta ema

Kurtsin siin, et viimased aastad on väheviljakad olnud nii kirjutamise kui ka lugemise vallas. Ongi, midagi ei saa selles osas vastu väita. Ja eks see kõik ole natuke seotud minu tööga, mida on olnud väga palju, kui ka elukaaslasega, kellele meeldivad filmid ja sarjad tsipa rohkem kui raamatud. Nii ta on. Igatahes jõudsin lõpuks ka ühe raamatu läbi lugeda. 

Lõpuks elukaaslase puhkuse ajal ja tite olemasolu kiuste või just tänu sellele lugesin läbi raamatu pojast, kes räägib oma surnud emast, kes ütles talle, kui poiss oli seitsmene, et ta sureb ära siis, kui teda pojal vaja pole. Põnev vastus. Selle peale tuleb muidugi The Big Bang Theory meelde, kus juudist Howardi ema suri ka just sel põhjusel ära. Ilmselt surigi siis Marcin Wicha ema ära siis, kui teda enam vaja polnud. Minu lemmiksarja ema suri muidugi seepärast ära, et näitlejanna ei elanud kurguvähki üle. Igatahes see emadevärk on põnev. Minul ka! Üldiselt - nüüd olen jõudnud faasi, kus tahaks iga mõne aja tagant öelda, et sorri, aga mul umbes sama asi vaja titele öelda. Õigemini ma armastasin talle surmast rääkida päris alguses päris põhjalikult. Noh, kui ta just sündis, ütlesin, et ma olen alati koos temaga, ka siis kui mind füüsiliselt pole. Mul endal on see tunne, et olen olnud oma esiemade-esiisadega, oma ema ja vanaemaga, selles kõiges on olnud nii palju kaitstuse tunnet, et see on lausa imelik. Hirmus on ka muidugi. Igatahes selline Marcin Wicha poolnaljakas lause paneb kohe mõtlema, kui erinevalt olen harjunud lähenema surmale ja emadele. 

Mäletan, et ülikooli ajal pidi otsima Marie Underi luulest isamaaga seotud elemente, mina jätsin kõik emadega seotud luuletused vahele ja mu  seminaritöö juhendaja Õnne Kepp arvas, et hull värk, et ma ei oska, ei taha leida emasid isamaalistes luuletustes üles. Üldiselt emad ei tähenda minu jaoks automaatselt isamaad. Emad võivad olla kõikjal, mitte ainult isamaal. Ja lapsi ei sünnitata isamaa tarvis, vaid ikka endale esialgu. Mul ka ei ole mõtet Tohvrit isamaale sünnitada, sest ta ise lõpuks otsustab oma elu ja võimaluste üle. Wicha emal ei ole ka isamaad selle tüüpilises tähenduses - ta on juut ja selle üle tohutult uhke. Põnev kaupleja tüüpi inimene, kes pingutab alati hea kauba saamisel. Kujutage ette, et on inimesi, kes naudivad kauplemist ja kauba ostmist ja otsimist, defitsiiti ja omamist. Samas, eks ma ka ju tegelikult seda tüüpi inimene. Ostan kokku raamatuid, et oleks ja see on jube kummaline, et mõnikord ehk ongi. Aega lugemiseks pole. Ime veel, et ma küsijale ei vasta, et see on hea raamat, tagakaanel on tekst, mis väidab, et see on hea raamat ja lehti on sellel raamatul ka pea 700. Hea raamat. Nii nagu peategelase isa oma pojale räägib selle kõige kohta. 

Selle peale, kui nutikalt või vihaselt või irooniliselt võib inimene kaitsta oma juudi juuri või hoopistükkis kliendi õigusi nii kaasajal kui ka õndsal sotsialismi ajal. Igatahes mõnus tunne tekkis, nagu Poola sarjugi vaadates, äratunduvalt soe. Loodan, et mul saab veel mõni raamat loetud.




Võrus käik ja abivalmid võrukad

Lõpuks Võrus. Isver, kuidas võib kodulinna igatseda - selle kõiksuslikkuses. Esiteks lihtsalt oma kodu tunnet, oma vanaema lähedalolu, oma lapsele võin ju muudkui rääkida, kui kihvt on Tallinn ja teile ka, aga kodus on ikka parem. Kodusem. Justnimelt Võrus. Eriti koos Belliisiga. Üle-eelmisel nädalal istusime neljakesti sauna juures ja sõime ja jõime ja rääkisime elust-olust-asjadest. Korraga tekkis see tunne, mis mind endasse tõmbas, kui olin teismeline. Belluga maailma asjadest rääkimine oli kõige mõnusam asi üldse. Ta on minu kõige parem sõber olnud aegade algusest peale, mis seal salata tema aegade algusest peale, sest tuli ta ju minust viis aastat ja kolm kuud hiljem ilmale. 

Tita pidas vastu nii kuumalaine Võrus kui ka filmiveeblaste kokkutuleku kui ka oma nõbu sünnipäeva kui ka natukese külmema Võru ilma, koos vennanaisega avastasime loomulikult ka sellise suurepärase asja, nagu seda on gaasid. Muidu rõõmsameelne Tohvrike tõmbub aegajalt, eriti pärast jõhkraid grilliõhtuid kägarasse ja nutab. Tal on nutuhääl, nõudlik ja pelutav. Kohe tahaks joosta ja aidata, aga me tegelikult ei oska seda eriti teha, sest noh see paganama gaasivärk on ikka hull värk, miskit ei saa kosta selle peale. Filmiveeblaste kokkutulekul käis üks rase, üks imik ja kaks väikelast, üks neist mõnuga kolm aastat vana, teine üheaastane. Ühesõnaga filmiveeblaste järelkasv on küllaltki kõva. Pole midagi põdeda siin! 

Eelmine nädal oli Filmiveebi kokkutuleku nädal, see nädal on sisuliselt Tohvrikese gaasipoiste nädal. Ikka ärkan öösiti selle peale üles, et mul on hirm. Ja ma ei oska selle hirmuga suurt midagi pihta hakata. Ajaplaneerimine endast 36 aastat ja 5 kuud noorema kutiga on suht raske, pehmelt öeldes. Püüan lugeda raamatuid, viimased paar kuud oleme püüdnud süveneda Celini raamatusse "Surm järelmaksuga", mis oma kirjeldustes on nii võimsalt jõhker, et paha hakkab. Otseses, kaudses, igas mõttes. Istume siin kahekesti või lebame voodis või teeme tiiru - lehekülgi on kuidagi pea 670-leheküljelisest raamatust loetud juba 125. Ja see on üpris suur asi, kas teate, arvestades seda, et ma mõtlesin, et õpin tite kõrvalt prantsuse keelt ja teen igasugu asju. Üldiselt ei saa tema kõrvalt suht midagi teha. Varsti jooksen kuti sabas nagu hull ja püüan teda päästa mõnest tedahukutavast koledast kartulist või söetükist, mis ta otsustab suhu toppida.

Aga Celini lood on kohati nii naljakad, et kuku pikali ja kohati nii valusad, et hakka nutma. Ferdinandi suureks kasvamine vanakraamikaupmehest ema ja vanaemaga, koos küllaltki vägivaldse ametnikust isaga, kes vihkab oma poega lihtsalt tolle eksistentsi pärast, on jõhker ja vastik. See sõnapaljusus ühelt poolt, mille täpsus muutub vastikult läbivaks igasse suunda ajab hulluks. ainuüksi algus ajab hulluks ja tekitab mitmeid mõtteid. Esmased mõtted on seotud inimeseks olemise vastikusega. Kuidas elus pettunud mees sõna otses mõttes peksab oma poega ja naist, sest... Kõike kirjeldatakse nagu midagi, mis nagunii juhtub ja millel pole tegelikult mingit tähtsust, mitte mingisugustki. Valu ja ebamugavus kuulukski justkui Ferdinandi ja tema pere juurde. Aga kui kirglikult seda tehakse, sõnad voolavad välja ja muljuvad maailma mitmelõhnaliseks ja eriskummaliseks. Vanakraamikaupleja viib oma seitsmeaastase pojaga lauda ära rikaste linnaosas ja seal avastab väike poiss komminaise, kes sõna otseses mõttes näitab lapsele oma tussi ega anna talle kommi. Ferdinandi vanaema räägib kui jõle oli Pariisi maailmanäitus 1889. aastal, selle tagajärjed morjendavad teda isegi kakskümmend aastat hiljem. Kauplejad laenavad oma eriti antikvaarse lauakese etendusele, kuhu neid ka vaatama kutsutakse, aga tõusevad üles keset etendust, et võtta lauake pokkerimängijatelt, kes oma maja on panti (näidend, eksole), sest see tundub loogiline, et sellistele pokkerimängijatele ei tohi enda kõige kallimat vara mahamängimiseks anda. 

Aga jah, väga kaugemale ei saa kuidagi mindud selle raamatuga, kohati on valus ka. Kusjuures Celine´i stiil on niivõrd ükskõikne valu suhtes, olgu see füüsilne või vaimne, et vastik on lugeda. Lugemise mõnu tahaks ikka kätte saada. Ükspäev käisin Tohvrit Kadrioru pargis tissitamas ja ligi astus väike venekeelne mutike ja nähes sedasama raamatut kilkas suurest õnnest, et ohhoo olete siin juba kolmas inimene, kes muudkui raamatut loeb, hull lugu, kui palju te neid raamatuid siin loete. Tema arvas, et keegi enam raamatuid ei loegi. 

Surnuaial ema ja vanaema haual käisime ka. Nii hea. Üle pika aja. Titt sõi tissi ka päris põhjalikult mõnda aega ja kodust tulime suhteliselt suure kiiruga välja, nii et tikud jäid maha, aga eks me laenasime siis ühelt meeldivalt proualt tikke. Saime põhjalikult räägitud Võru õhust ja keelest ja mõnusast olemisest meie väikses linnas. Tallinna Tartu maantee jõhkratest trammidest, mis igivanasti liiga vara üles äratasid. Proua rääkis sellest, kuidas ta oma ülemusega võru keelt räägib ja et ükskord oli ekskursioonil hiljavõitu aru saanud, et naine tema kõrval oli ka võru keele kõneleja. Igatahes meeldis talle mõte sellest, et me titega, kes sündinud, vanaema ja ema hauale tulime. Pani heldima. Ta polnud ainuke meeldiv võrumaa daam, kes meid kahte, verinoort, võib isegi öelda, et parajat tatti lapsevanemat aitas. 

Mõned jalutuskäigud võetakse ette liiga hilja ja samas täpselt õigel ajal oma kahekuise põnniga, kes ei teagi, kuidas olla pea kolmekümne kraadiga, temale võõras linnas. Mitte et tema vanemadki sellest midagi teaksid. Kella üheteistkümne ajal kuuma laine ajal pooletunnine jalutuskäik Võru kesklinna ja tagasi koju on ikka liiga pikk kõikide osapoolte jaoks.  Ühel hetkel on puu, teisel hetkel tundub, et pea lõhkeb, kolmandal hetkel saame nutta tihkuva pooleldi tissil tita korda teha täna kinni pandud Võrumaa muuseumis, sest seal on head inimesed. Siis padukas, äike, vihm ja ikka veel ei saa koju minna, lõpuks mõnus selgeks pestud õhk ja kolmik isa, poeg ja ema asuvad kodu poole teele. Aitäh jäi ütlemata kahjuks. 

Jäime ellu, nagu mulle endale meeldib mõelda ja ehk jäime isegi pikemaks ajaks ellu. Igasugune tite õue saamine ajal, mil ei ole kõrvetavat kuumust on olnud ka paras triangel ja hullumaja. Kusjuures tüüp kasvab, nii kuis jaksab. Ja sööb nii, nagu väiksele kutile pähe tuleb. Natuke tuleb sellega igatahes tööd tegema hakata, et see tal nüüd mugavaks ei osutuks. Rutiin oleks hea. 

07 juuli 2021

Keelest kõndimiseni, tohverdusest enda mõistmiseni

Keele lugu. Ma ei tunne ennast venelasena enamasti. Isegi mu vene keele grammatika ja keeletunnetus on segasevõitu. Laused on üles ehitatud nagu eesti keeles. Mõte voolab tihti just eesti keeles kiiresti ja lonkamata, eriti siis kui mõni hea raamat on läbi loetud. Titaga koos olemine tähendab seda, et ma ei ole suuremasi raamatute inimene ja kirjutada saab harva päris nii nagu tahaks kirjutada. Väsimus, mis ei olegi hetkel väga titast olenev, vaid pigemini mingist sisemisest pingest, et mis edasi, et kuidas paremini, ilusamini, targemini, lihtsamini asju teha ei lase magada. Minu ärkvelolekutunnid on kella kolmest kuueni hommikul. Titt on kõrvaltoas ja magab ja mina olen puhta endast väljas ja ei maga. Isegi siis kui magama olen saanud alles kell üksteist õhtul või kuskil selle kandis. Prääksud öösiti ei häiri veel. Aga eks need hambakasvud ja muud toredad asjad, mis meid ees ootavad, teevad ilmselt meile Henrykuga uut ja vana. 

Sellise poolunise ja pisut endast väljas olevana avastangi seda, kuidas ma ei oska enam normaalselt olla. Eesti keel kaob kuhugi ära, asemele ilmub see mu ema keel, vene keel. Näiteks mu vene keelt mittevaldavale Henrykule tahaks öelda, et too ära see tasik ehk pesukauss, kui ta küsib, et mida ma otsin, siis vastan, et kaduma on läinud kaweljok ehk rahakott. Muidugi ei tule need sõnad eestikeelsetena meelde ja peame tükk aega koos taga otsima mu kadunud sõnu. See on kohutavalt arusaamatu ja imelik tunne. Kujutate pilti, minusugune õppis ükshetk Tallinna ülikoolis eesti filli, siis kirjandusteadust, aga nüüd ei ole võimeline isegi eesti keelt rääkima, kuigi see on olnud tema põhikeel ilmselt lasteaiast saadik. Kuskil keegi rääkis, et Kersti Merilaas rääkis enne surma ka ainult vene keelt, sest see oli tema esimene keel. Ikkagi imelik ja hirmus. Ma ise usun, et see tuleb Tohvri kantseldamise tuumakusest, et ma unustan sõnu. Midagi nii emotsionaalset ja kõikjale ulatuvat on selles tohverdamises. 

Nii kui ta sündis või õigemini, nii kui ma ta väikseid vaikseid silmi nägin, siis ma ei suutnud muud teha kui nutta. Mitte midagi nii suurt polnud minuga kunagi juhtunud. Ja mine tea, arvestades seda, kui raske on kirjutada ja lugeda ja asjadest päriselt aru saada ja sealjuures luua midagi täiesti uut ja ainulaadset, siis võib-olla rohkem ei sünnigi minust midagi niisugust mitte kunagi. Ja tõenäoliselt puudutan ma ennast sisemiselt just tollest õrnast õrnast kohast, mille nimeks on päris algus. Mul üks tuttav rääkis, et ta pole emaarmastust tunda saanud, (tema ema suri ka vähki, siis kui ta oli päris väike) ja seetõttu mõtles ta tükk aega, et mismoodi ta selle tita ilmale toob, aga tõi paar nädalat varem kui minu titt tuli. Mina ei saa seda enda kohta küll öelda, et mul poleks emaarmastust. Ja ma tahaks loota ka, et juhul, kui minuga midagi juhtuma peaks, ei saaks ka Tohver öelda, et emaarmastust pole tunda saanud. See on nii kõikehõlmav ja igal pool meid saatev nähtus, et see on lausa imelik, et me unustame ära tolle 9-kuise ooteperioodi, mille kestel ema ja laps pidevalt vestlevad. See on omamoodi intiimsuse alustalasid. Mu väike poiss suutis mind kõhust lohutada ja naerma ajada ja mitte ainult mind vaid ka mu elukaaslast. Ma tean, et ma ei oskaks oma ema taga igatseda, kui ma poleks temaga samasuguseid venekeelseid vestlusi maha pidanud läbi kõhunaha. Me olime koos, me kasvasime koos, me elasime ja hingasime koos, seega juba siis mind oodati, tunnetati, loodeti, et hakkan olema ja maailma muutma, mida ma kahjuks hetkel küll väga ei tee, sest noh Tohver ja igavene närveldushoog, mille sisse on pandud nii palju erinevaid soove, mistõttu ma jäängi jooksma korraga mitmes suunas ja ei pühenda end täielikult mitte millelegi. Aga vene keel on mu juurde tulnud läbi veresoonte ja mind kasvatanud enne toda päris väljumist ja kohtumist emaga, kes mind ootas. Seepärast olen ma armastatud ja oodatud ja nii kogu oma elu. Täpselt samamoodi peaks tundma ka Tohver. Päris nüüd juba. Muidugi tuleb seda kinnitada oma kohaloluga ja kallistusega, imetamisega ja nii edasi. Mina teen seda paratamatult eesti keeles, vahele lipsab mõni venekeelne lause stiilis moi malenkii malenkii maltšik  - mis ta muide ka on. Minu väike väike väike poiss. 

Viimane nädal palju jalutamist erinevates parkides. Poiss mingi periood muud ei teinudki, kui aina magas ja magas ja magas. Nüüd ta magab ja nutab ja nõuab tissi vähekese tihedamate vahedega, kui korralikuks jalutuskäiguks kohane. Üldiselt mind ei huvita, mida inimesed minust arvavad, kui ma imetan titte. Ometi tahan neile anda vabaduse mitte minuga samas kohas viibida, kui ma seda teen. Seega suvi on suurepärane aeg jalutuskäikudeks koos väikse rinnasöödikuga, pargis ei pea reaalselt keegi minuga samas nurgas olema, kui titt tissi imeb. Samas tekitab see rohelus turvatunde ja hea olemise, mis on minule umbes nagu vene keel, kõigest ei saa aru, aga ohkuihea, kui vahel puutub sellega kokku, sest see on nii nii minu oma. 

Nagu ma Maarja Pärtnale kirjutasin: Kusjuures sinu tekste lugedes tundub, et oled väga tähelepanelik kõndija. Mina lähen enda sisse, kaevun oma hirmudesse, valudesse ja kõnnin need lihtsalt maha. Kõige hullem oli 7päevane mittekõndimine pärast lapse sündi, ei saanud oma valusid ja hirme maha kõndida. Sina aga vaatad ringi silmad lahti ja justkui tõmbad loodusest luulet välja.





28 juuni 2021

Beebiplärtsatus ja puuks

Kas te teate, kui naljakalt võib üks äsjasündinu kakada? Või kui ta on õppinud puuksutama, kui kõvahäälselt ta sellega hakkama suudab saada? Igatahes hra Tohver on kõvahäälse puuksutamise meister. Sellele eelnev kõva ulguv tiraad, et siin ta on ja nii väike ta on ja üldse ja. Henryk muide ei saanud täna öösel selle peale isegi magama jääda. 

Aga see kõik on ju tegelikult kodus täitsa lubatud, nn omainimeste vahel. Meie otsustasime aga ükspäev EKKMi väisata. Nagu ma siin juba rääkinud olen, siis kõige suurem igatsus on ikka muuseumide ja kunstinäituste järele mul kogu aeg. Muud ei teekski, kui aina käiks sellistes kohtades, samuti läheks vaataks mõne raamatuesitluse ka üle oma toreda titega, aga noh, vaatame toda asja. Nutta tihkuv titt võib mõnele ikka päris ette jääda, mõned minestavad ära tissiemmest ka. Nii et jah. Igatahes EKKMis oli täitsa tore näitus, mille ma sisuliselt läbi jooksin, nagu mõni hull kiire vanamees, kes läks pissile, aga avastas, et oli naiste tualetis ja kupatati sealt kiiresti minema. Mina avastasin, et ega ma vankriga näitusesaali eriti ei julge minna ja kui ma seal ringi tuigerdaks, siis teisele korrusele ikka ei pääse. Seega vanker seisis magava titega allkorrusel ja ootas oma paremat aega. Klutt tegi oma aktiivset und, kus kogu vanker väriseb ja titt teeb aegajalt häält, aga kui ligi astud, siis seal ta siis on magamisastmes esimeses või teises otsas, igatahes kummaski otsas ja mõtleb, et kas edasi minna või mitte. Seal ta siis on. Ülejäänud mõtlevad, et laps on ärkvel.
Igatahes seni kuni titt magas kohvikus jooksin läbi kaks korrust, millest kahjuks jäid uurimata videoinstallatsioonid, millele me tavaliselt Henrykuga koos erilist tähelepanu pöörame. Meelde jäi tükike Georgia O´Keefe`i "Making your unknown known" Killu Sukmiti tikandil. Ja muidugi Karl Pärsimägi naljakalt värvikad minu mõistes traditsioonilised pildid, mis kuidagi olid seotud selle ebakindlustundega, mis EKKMi maja võib tekitada. 

Titega otsustasime juua allkorrusel mahla ja olla. Rahulikult. No titt võttis ükshetke ette korraliku karjatuse, mille kestel ta surus oma igemed mu rinnale ja sõi sealt ligi pool tundi, üsna häälekalt, nii et iga lonksatus oli kuulda, ilmselt üsna kaugele ka. Prantslased kaugel välisõue nurgas läksid ilmselt näitust vaatama. Nende asemele ilmus väga stiilne noor ilus naine arvutiga ja hakkas tööd tegema ja mingil hetkel sa suitsetama. Mina tõusin üles ja liikusin EKKMi aia poole, väga õige hetk liikumiseks välialalt EKKMi juurviljaaia poole. Härra otsustas nimelt keset järjepidevat matsutamist ka suuresti puuksu lasta ja ka kakada, suure kuuldava plärtsatusega. Siuke lõbus seik siis. Gloriasse me ilmselt nüüd kolmekesti minna ei saa.  

27 juuni 2021

Grammid ja kilogrammid

Midagi pole märkimisväärselt muutunud - ainult mõned lisagrammid meil mõlemal - nii lapsel kui ka minul. Loodetavasti mitte eriti kauaks. Oleme. Elame. Mõtleme. Ja nii edasi. Ometi mõne jaoks on mõned lisagrammid otsustava tähtsusega. Lapse jaoks on need elumõõtvad ja tugevust meenutavad grammid. Need, mis teevad temast ja tema närvisüsteemist töötava-toimiva närvisüsteemi. Seepärast laps ka sööb. Naise jaoks võivad tunduda tema liigsed kilod või ka grammid kohutavalt suured, no nii suured, et mõni hakkab ennast nende pärast näljutama, teine teeb veel igasugu muid asju. Igatahes Elvina asus palavale võitlusele emmekilode vastu. 

Naine pidi. Erinevalt mehest pidi naine tegema süüa, koristama tuba, olema ilus, imetama last - korraldama oma tulevast karjääri, kuhu mitte keegi teda tööle võtta poleks julgenud, sest ta on naine ja kogu tema elu on seotud väikese elusolendiga ja tolle olemasolu kui haigusega. Naine peab. Naisel on kohustus. Naine on. Nii ta oli/on. Igatahes. Nii see oli. Jahmatus, mille sisse Elvina sattus oligi seotud just selle ilus olemise osaga. Naise füüsiline ilu oli seotud ilusate juustega, mis kõik ühel titehetkel välja kukkusid ja tekitasid naises lisastressi. Naine ei jaksanud pidada-olla. Elvina avastas, et ta peab alati ennast ja mis seal salata ka teisi ületama omas ilus, aga aeg oli halastamatu, lisaks sellele, et kilod lisandusid tema tegelikult kaunile kehale, lõikasid kortsud tema nägu, hõbestusid juuksed tema peas, aeg rebestas ta silmadesse vananemise haavad, mis tegid talle haiget rohkem kui miski muu. Ta teadis ja tundis, et ta oligi nüüd osa olemise mitmemõõtmelisusest. Kuidagi talumatu oli leppida naiseks olemise varjamatu pealtnähtavusega. Imetamine olgu nähtamatu, nii nagu naise kaalgi, sest ta on inetu, kui ta on lapse saanud või ülekaaluline või üldse. Eks me kõik ole kuidagi ja me olemegi, peame olema. 


24 juuni 2021

Täiuslikud hetked titega

Tegelikult on on täiuslikke hetki ka. Nii täiuslikke, et nende sõnadesse panemine ajab nutma. Üks olulisemaid on see, kui tunnen end kuuluvat lapsega kokku. Me oleks nagu sõnatult moodustanud tiimi, tema on minu kõige tähtsam ja mina tema oma. Seda on kõige lihtsam tunnetada näiteks jalutuskäikudel, siis kui toimub see aeglane magama jäämise moment. Seisad keset linna kõige kavalamat melu ja vaatad oma pisikese poisi täiuslikke näojooni ja tema suu ei matsutagi mõnuga kumbagi su tühjaks imetud rindadest, sa tunned, kuidas rahu valgub tema palgesse, mitte lihtsalt piimast, mis su seest temasse voolanud ja seetõttu paljusid tema tundeid ja tunnetusi muutnud, vaid miskisest kõrgemast ja toredamast olemisest pärit vaikuse sees on temale justkui vajalik sinu lähedus, sinu keha, sinu siinolu. Ja klutt saab aru, kui me loen feisbuki postitusi mobiiltelefonist, skrollin nagu hull Instagrammi, vahetan lehekülgi lehekülgede järel raamatus, teen ühesõnaga teistsuguseid liigutusi, kui oleks oodanud suhtlemisolukorrast. Ega just väga meeldiv ole telefoni näppiva inimesega suhelda päriselus või sellisega, kes närviliselt raamatut loeb või... Tohvrike nõuab täielikku tähelepanu ja armastust. Kui aga leian selle kontsentreeritud hetke, kus kõik asjad on eemal ja alles on ainult väike inimene minu kätel, siis võib juhtuda midagi imetaolist - hetkeks ongi olemas ainult minu pisike poiss. 

Tõsiste, lausa enneolematult tähtsate silmadega vaatab ta mulle otsa või on ta need sulgenud usalduse märgiks. Ta tõmbub magamislootuses mu kõhul kerra ja korraga on tunne, et ta teab. Ja ta tõepoolest ka teab, kuidas asjad käivad, kuidas inimesed elavad, on, suhestuvad, hingavad. Ta teab seda aistilisel moel. Ta teab seda justkui läbi minu keha. 

Need usalduslikud hetked on kohati naljakad ka. Ükspäev, keset toda kätel olemise uinumise protsessi lihtsalt puhusin poisi sulgenud silmadele ja reaktsioon on väga naljakas. Ta avas silmad ja kortsutas seda tehes oma pisikesi kulmusid. Ta ei saanud aru, mis toimus, kust tuli see imelik tuuleke, mis oli ilmselt küllaltki soe. Õue minnes oli see alati kuidagi kummaline ja teistmoodi, nüüd tundus see kuidagi liiga ligi. Ühesõnaga segaduses poiss kaes minu poole ega mõistnud, et mismõttes. 

Ahjaa veel üks täiuslik hetk oli. Pärast pikemat jalutuskäiku seisatas meie korteri ukse ees hiigelsuur pea poolesajakilone valge koer. Õigemini istus teisel pool tänavat meie koduukse vastu maha. Omanik muudkui tiris ja tiris toda lipendava keelega loomikut enda poole, aga too ei olnud nõus kuhugi minema. Mina haarasin vankrist oma pisipoja. Omanik teatas üle tee, et koerale meeldivad lapsed, et ilmselt ta haistis otse kaugelt meie pisikest poissi ja tahtis seisatada. Nii tutvustasimegi suurele koerale ehk Viikingile oma pisikest poissi ehk Tohvrit. Loodan, et nad kohtuvad veel, et neist saavad väga head sõbrad nagu Tjorven ja Pootsmann. Igatahes - Henryk oli paanikas, kui ma suure koerasuu juurde tõstsin meie pisikese poisi, aga muud mul ju üle ei jäänud. Ma nägin juba kaugelt Viikingi heatahtlikke silmi ja suurt rõõmu, kui meie pooleteistkuune kutt teda sai jälgida. Imekaunis, imetõeline tundub see hetkede hetk, kus laps õpib tundma maailma täiesti erakordsel elusolenditega kokkupuutumise moel.

Kõige toredam oli üks laupäev, kus poiss jällegi minu kõhul magama jäi ja Henryk omakorda minust kinni haaras. See oli kergelt matrjoška värk. Minule tundus see kokku kuulumise tunne väga võimas. Olime üks väike pere. Olemegi, lihtsalt läbi selle füüsilise tunnetuse lisandub otsekui üks lisapitser selle tõestuseks.