23 juuli 2021

Ilma igasuguse sentimentaalsuseta ema

Kurtsin siin, et viimased aastad on väheviljakad olnud nii kirjutamise kui ka lugemise vallas. Ongi, midagi ei saa selles osas vastu väita. Ja eks see kõik ole natuke seotud minu tööga, mida on olnud väga palju, kui ka elukaaslasega, kellele meeldivad filmid ja sarjad tsipa rohkem kui raamatud. Nii ta on. Igatahes jõudsin lõpuks ka ühe raamatu läbi lugeda. 

Lõpuks elukaaslase puhkuse ajal ja tite olemasolu kiuste või just tänu sellele lugesin läbi raamatu pojast, kes räägib oma surnud emast, kes ütles talle, kui poiss oli seitsmene, et ta sureb ära siis, kui teda pojal vaja pole. Põnev vastus. Selle peale tuleb muidugi The Big Bang Theory meelde, kus juudist Howardi ema suri ka just sel põhjusel ära. Ilmselt surigi siis Marcin Wicha ema ära siis, kui teda enam vaja polnud. Minu lemmiksarja ema suri muidugi seepärast ära, et näitlejanna ei elanud kurguvähki üle. Igatahes see emadevärk on põnev. Minul ka! Üldiselt - nüüd olen jõudnud faasi, kus tahaks iga mõne aja tagant öelda, et sorri, aga mul umbes sama asi vaja titele öelda. Õigemini ma armastasin talle surmast rääkida päris alguses päris põhjalikult. Noh, kui ta just sündis, ütlesin, et ma olen alati koos temaga, ka siis kui mind füüsiliselt pole. Mul endal on see tunne, et olen olnud oma esiemade-esiisadega, oma ema ja vanaemaga, selles kõiges on olnud nii palju kaitstuse tunnet, et see on lausa imelik. Hirmus on ka muidugi. Igatahes selline Marcin Wicha poolnaljakas lause paneb kohe mõtlema, kui erinevalt olen harjunud lähenema surmale ja emadele. 

Mäletan, et ülikooli ajal pidi otsima Marie Underi luulest isamaaga seotud elemente, mina jätsin kõik emadega seotud luuletused vahele ja mu  seminaritöö juhendaja Õnne Kepp arvas, et hull värk, et ma ei oska, ei taha leida emasid isamaalistes luuletustes üles. Üldiselt emad ei tähenda minu jaoks automaatselt isamaad. Emad võivad olla kõikjal, mitte ainult isamaal. Ja lapsi ei sünnitata isamaa tarvis, vaid ikka endale esialgu. Mul ka ei ole mõtet Tohvrit isamaale sünnitada, sest ta ise lõpuks otsustab oma elu ja võimaluste üle. Wicha emal ei ole ka isamaad selle tüüpilises tähenduses - ta on juut ja selle üle tohutult uhke. Põnev kaupleja tüüpi inimene, kes pingutab alati hea kauba saamisel. Kujutage ette, et on inimesi, kes naudivad kauplemist ja kauba ostmist ja otsimist, defitsiiti ja omamist. Samas, eks ma ka ju tegelikult seda tüüpi inimene. Ostan kokku raamatuid, et oleks ja see on jube kummaline, et mõnikord ehk ongi. Aega lugemiseks pole. Ime veel, et ma küsijale ei vasta, et see on hea raamat, tagakaanel on tekst, mis väidab, et see on hea raamat ja lehti on sellel raamatul ka pea 700. Hea raamat. Nii nagu peategelase isa oma pojale räägib selle kõige kohta. 

Selle peale, kui nutikalt või vihaselt või irooniliselt võib inimene kaitsta oma juudi juuri või hoopistükkis kliendi õigusi nii kaasajal kui ka õndsal sotsialismi ajal. Igatahes mõnus tunne tekkis, nagu Poola sarjugi vaadates, äratunduvalt soe. Loodan, et mul saab veel mõni raamat loetud.




Võrus käik ja abivalmid võrukad

Lõpuks Võrus. Isver, kuidas võib kodulinna igatseda - selle kõiksuslikkuses. Esiteks lihtsalt oma kodu tunnet, oma vanaema lähedalolu, oma lapsele võin ju muudkui rääkida, kui kihvt on Tallinn ja teile ka, aga kodus on ikka parem. Kodusem. Justnimelt Võrus. Eriti koos Belliisiga. Üle-eelmisel nädalal istusime neljakesti sauna juures ja sõime ja jõime ja rääkisime elust-olust-asjadest. Korraga tekkis see tunne, mis mind endasse tõmbas, kui olin teismeline. Belluga maailma asjadest rääkimine oli kõige mõnusam asi üldse. Ta on minu kõige parem sõber olnud aegade algusest peale, mis seal salata tema aegade algusest peale, sest tuli ta ju minust viis aastat ja kolm kuud hiljem ilmale. 

Tita pidas vastu nii kuumalaine Võrus kui ka filmiveeblaste kokkutuleku kui ka oma nõbu sünnipäeva kui ka natukese külmema Võru ilma, koos vennanaisega avastasime loomulikult ka sellise suurepärase asja, nagu seda on gaasid. Muidu rõõmsameelne Tohvrike tõmbub aegajalt, eriti pärast jõhkraid grilliõhtuid kägarasse ja nutab. Tal on nutuhääl, nõudlik ja pelutav. Kohe tahaks joosta ja aidata, aga me tegelikult ei oska seda eriti teha, sest noh see paganama gaasivärk on ikka hull värk, miskit ei saa kosta selle peale. Filmiveeblaste kokkutulekul käis üks rase, üks imik ja kaks väikelast, üks neist mõnuga kolm aastat vana, teine üheaastane. Ühesõnaga filmiveeblaste järelkasv on küllaltki kõva. Pole midagi põdeda siin! 

Eelmine nädal oli Filmiveebi kokkutuleku nädal, see nädal on sisuliselt Tohvrikese gaasipoiste nädal. Ikka ärkan öösiti selle peale üles, et mul on hirm. Ja ma ei oska selle hirmuga suurt midagi pihta hakata. Ajaplaneerimine endast 36 aastat ja 5 kuud noorema kutiga on suht raske, pehmelt öeldes. Püüan lugeda raamatuid, viimased paar kuud oleme püüdnud süveneda Celini raamatusse "Surm järelmaksuga", mis oma kirjeldustes on nii võimsalt jõhker, et paha hakkab. Otseses, kaudses, igas mõttes. Istume siin kahekesti või lebame voodis või teeme tiiru - lehekülgi on kuidagi pea 670-leheküljelisest raamatust loetud juba 125. Ja see on üpris suur asi, kas teate, arvestades seda, et ma mõtlesin, et õpin tite kõrvalt prantsuse keelt ja teen igasugu asju. Üldiselt ei saa tema kõrvalt suht midagi teha. Varsti jooksen kuti sabas nagu hull ja püüan teda päästa mõnest tedahukutavast koledast kartulist või söetükist, mis ta otsustab suhu toppida.

Aga Celini lood on kohati nii naljakad, et kuku pikali ja kohati nii valusad, et hakka nutma. Ferdinandi suureks kasvamine vanakraamikaupmehest ema ja vanaemaga, koos küllaltki vägivaldse ametnikust isaga, kes vihkab oma poega lihtsalt tolle eksistentsi pärast, on jõhker ja vastik. See sõnapaljusus ühelt poolt, mille täpsus muutub vastikult läbivaks igasse suunda ajab hulluks. ainuüksi algus ajab hulluks ja tekitab mitmeid mõtteid. Esmased mõtted on seotud inimeseks olemise vastikusega. Kuidas elus pettunud mees sõna otses mõttes peksab oma poega ja naist, sest... Kõike kirjeldatakse nagu midagi, mis nagunii juhtub ja millel pole tegelikult mingit tähtsust, mitte mingisugustki. Valu ja ebamugavus kuulukski justkui Ferdinandi ja tema pere juurde. Aga kui kirglikult seda tehakse, sõnad voolavad välja ja muljuvad maailma mitmelõhnaliseks ja eriskummaliseks. Vanakraamikaupleja viib oma seitsmeaastase pojaga lauda ära rikaste linnaosas ja seal avastab väike poiss komminaise, kes sõna otseses mõttes näitab lapsele oma tussi ega anna talle kommi. Ferdinandi vanaema räägib kui jõle oli Pariisi maailmanäitus 1889. aastal, selle tagajärjed morjendavad teda isegi kakskümmend aastat hiljem. Kauplejad laenavad oma eriti antikvaarse lauakese etendusele, kuhu neid ka vaatama kutsutakse, aga tõusevad üles keset etendust, et võtta lauake pokkerimängijatelt, kes oma maja on panti (näidend, eksole), sest see tundub loogiline, et sellistele pokkerimängijatele ei tohi enda kõige kallimat vara mahamängimiseks anda. 

Aga jah, väga kaugemale ei saa kuidagi mindud selle raamatuga, kohati on valus ka. Kusjuures Celine´i stiil on niivõrd ükskõikne valu suhtes, olgu see füüsilne või vaimne, et vastik on lugeda. Lugemise mõnu tahaks ikka kätte saada. Ükspäev käisin Tohvrit Kadrioru pargis tissitamas ja ligi astus väike venekeelne mutike ja nähes sedasama raamatut kilkas suurest õnnest, et ohhoo olete siin juba kolmas inimene, kes muudkui raamatut loeb, hull lugu, kui palju te neid raamatuid siin loete. Tema arvas, et keegi enam raamatuid ei loegi. 

Surnuaial ema ja vanaema haual käisime ka. Nii hea. Üle pika aja. Titt sõi tissi ka päris põhjalikult mõnda aega ja kodust tulime suhteliselt suure kiiruga välja, nii et tikud jäid maha, aga eks me laenasime siis ühelt meeldivalt proualt tikke. Saime põhjalikult räägitud Võru õhust ja keelest ja mõnusast olemisest meie väikses linnas. Tallinna Tartu maantee jõhkratest trammidest, mis igivanasti liiga vara üles äratasid. Proua rääkis sellest, kuidas ta oma ülemusega võru keelt räägib ja et ükskord oli ekskursioonil hiljavõitu aru saanud, et naine tema kõrval oli ka võru keele kõneleja. Igatahes meeldis talle mõte sellest, et me titega, kes sündinud, vanaema ja ema hauale tulime. Pani heldima. Ta polnud ainuke meeldiv võrumaa daam, kes meid kahte, verinoort, võib isegi öelda, et parajat tatti lapsevanemat aitas. 

Mõned jalutuskäigud võetakse ette liiga hilja ja samas täpselt õigel ajal oma kahekuise põnniga, kes ei teagi, kuidas olla pea kolmekümne kraadiga, temale võõras linnas. Mitte et tema vanemadki sellest midagi teaksid. Kella üheteistkümne ajal kuuma laine ajal pooletunnine jalutuskäik Võru kesklinna ja tagasi koju on ikka liiga pikk kõikide osapoolte jaoks.  Ühel hetkel on puu, teisel hetkel tundub, et pea lõhkeb, kolmandal hetkel saame nutta tihkuva pooleldi tissil tita korda teha täna kinni pandud Võrumaa muuseumis, sest seal on head inimesed. Siis padukas, äike, vihm ja ikka veel ei saa koju minna, lõpuks mõnus selgeks pestud õhk ja kolmik isa, poeg ja ema asuvad kodu poole teele. Aitäh jäi ütlemata kahjuks. 

Jäime ellu, nagu mulle endale meeldib mõelda ja ehk jäime isegi pikemaks ajaks ellu. Igasugune tite õue saamine ajal, mil ei ole kõrvetavat kuumust on olnud ka paras triangel ja hullumaja. Kusjuures tüüp kasvab, nii kuis jaksab. Ja sööb nii, nagu väiksele kutile pähe tuleb. Natuke tuleb sellega igatahes tööd tegema hakata, et see tal nüüd mugavaks ei osutuks. Rutiin oleks hea. 

07 juuli 2021

Keelest kõndimiseni, tohverdusest enda mõistmiseni

Keele lugu. Ma ei tunne ennast venelasena enamasti. Isegi mu vene keele grammatika ja keeletunnetus on segasevõitu. Laused on üles ehitatud nagu eesti keeles. Mõte voolab tihti just eesti keeles kiiresti ja lonkamata, eriti siis kui mõni hea raamat on läbi loetud. Titaga koos olemine tähendab seda, et ma ei ole suuremasi raamatute inimene ja kirjutada saab harva päris nii nagu tahaks kirjutada. Väsimus, mis ei olegi hetkel väga titast olenev, vaid pigemini mingist sisemisest pingest, et mis edasi, et kuidas paremini, ilusamini, targemini, lihtsamini asju teha ei lase magada. Minu ärkvelolekutunnid on kella kolmest kuueni hommikul. Titt on kõrvaltoas ja magab ja mina olen puhta endast väljas ja ei maga. Isegi siis kui magama olen saanud alles kell üksteist õhtul või kuskil selle kandis. Prääksud öösiti ei häiri veel. Aga eks need hambakasvud ja muud toredad asjad, mis meid ees ootavad, teevad ilmselt meile Henrykuga uut ja vana. 

Sellise poolunise ja pisut endast väljas olevana avastangi seda, kuidas ma ei oska enam normaalselt olla. Eesti keel kaob kuhugi ära, asemele ilmub see mu ema keel, vene keel. Näiteks mu vene keelt mittevaldavale Henrykule tahaks öelda, et too ära see tasik ehk pesukauss, kui ta küsib, et mida ma otsin, siis vastan, et kaduma on läinud kaweljok ehk rahakott. Muidugi ei tule need sõnad eestikeelsetena meelde ja peame tükk aega koos taga otsima mu kadunud sõnu. See on kohutavalt arusaamatu ja imelik tunne. Kujutate pilti, minusugune õppis ükshetk Tallinna ülikoolis eesti filli, siis kirjandusteadust, aga nüüd ei ole võimeline isegi eesti keelt rääkima, kuigi see on olnud tema põhikeel ilmselt lasteaiast saadik. Kuskil keegi rääkis, et Kersti Merilaas rääkis enne surma ka ainult vene keelt, sest see oli tema esimene keel. Ikkagi imelik ja hirmus. Ma ise usun, et see tuleb Tohvri kantseldamise tuumakusest, et ma unustan sõnu. Midagi nii emotsionaalset ja kõikjale ulatuvat on selles tohverdamises. 

Nii kui ta sündis või õigemini, nii kui ma ta väikseid vaikseid silmi nägin, siis ma ei suutnud muud teha kui nutta. Mitte midagi nii suurt polnud minuga kunagi juhtunud. Ja mine tea, arvestades seda, kui raske on kirjutada ja lugeda ja asjadest päriselt aru saada ja sealjuures luua midagi täiesti uut ja ainulaadset, siis võib-olla rohkem ei sünnigi minust midagi niisugust mitte kunagi. Ja tõenäoliselt puudutan ma ennast sisemiselt just tollest õrnast õrnast kohast, mille nimeks on päris algus. Mul üks tuttav rääkis, et ta pole emaarmastust tunda saanud, (tema ema suri ka vähki, siis kui ta oli päris väike) ja seetõttu mõtles ta tükk aega, et mismoodi ta selle tita ilmale toob, aga tõi paar nädalat varem kui minu titt tuli. Mina ei saa seda enda kohta küll öelda, et mul poleks emaarmastust. Ja ma tahaks loota ka, et juhul, kui minuga midagi juhtuma peaks, ei saaks ka Tohver öelda, et emaarmastust pole tunda saanud. See on nii kõikehõlmav ja igal pool meid saatev nähtus, et see on lausa imelik, et me unustame ära tolle 9-kuise ooteperioodi, mille kestel ema ja laps pidevalt vestlevad. See on omamoodi intiimsuse alustalasid. Mu väike poiss suutis mind kõhust lohutada ja naerma ajada ja mitte ainult mind vaid ka mu elukaaslast. Ma tean, et ma ei oskaks oma ema taga igatseda, kui ma poleks temaga samasuguseid venekeelseid vestlusi maha pidanud läbi kõhunaha. Me olime koos, me kasvasime koos, me elasime ja hingasime koos, seega juba siis mind oodati, tunnetati, loodeti, et hakkan olema ja maailma muutma, mida ma kahjuks hetkel küll väga ei tee, sest noh Tohver ja igavene närveldushoog, mille sisse on pandud nii palju erinevaid soove, mistõttu ma jäängi jooksma korraga mitmes suunas ja ei pühenda end täielikult mitte millelegi. Aga vene keel on mu juurde tulnud läbi veresoonte ja mind kasvatanud enne toda päris väljumist ja kohtumist emaga, kes mind ootas. Seepärast olen ma armastatud ja oodatud ja nii kogu oma elu. Täpselt samamoodi peaks tundma ka Tohver. Päris nüüd juba. Muidugi tuleb seda kinnitada oma kohaloluga ja kallistusega, imetamisega ja nii edasi. Mina teen seda paratamatult eesti keeles, vahele lipsab mõni venekeelne lause stiilis moi malenkii malenkii maltšik  - mis ta muide ka on. Minu väike väike väike poiss. 

Viimane nädal palju jalutamist erinevates parkides. Poiss mingi periood muud ei teinudki, kui aina magas ja magas ja magas. Nüüd ta magab ja nutab ja nõuab tissi vähekese tihedamate vahedega, kui korralikuks jalutuskäiguks kohane. Üldiselt mind ei huvita, mida inimesed minust arvavad, kui ma imetan titte. Ometi tahan neile anda vabaduse mitte minuga samas kohas viibida, kui ma seda teen. Seega suvi on suurepärane aeg jalutuskäikudeks koos väikse rinnasöödikuga, pargis ei pea reaalselt keegi minuga samas nurgas olema, kui titt tissi imeb. Samas tekitab see rohelus turvatunde ja hea olemise, mis on minule umbes nagu vene keel, kõigest ei saa aru, aga ohkuihea, kui vahel puutub sellega kokku, sest see on nii nii minu oma. 

Nagu ma Maarja Pärtnale kirjutasin: Kusjuures sinu tekste lugedes tundub, et oled väga tähelepanelik kõndija. Mina lähen enda sisse, kaevun oma hirmudesse, valudesse ja kõnnin need lihtsalt maha. Kõige hullem oli 7päevane mittekõndimine pärast lapse sündi, ei saanud oma valusid ja hirme maha kõndida. Sina aga vaatad ringi silmad lahti ja justkui tõmbad loodusest luulet välja.





28 juuni 2021

Beebiplärtsatus ja puuks

Kas te teate, kui naljakalt võib üks äsjasündinu kakada? Või kui ta on õppinud puuksutama, kui kõvahäälselt ta sellega hakkama suudab saada? Igatahes hra Tohver on kõvahäälse puuksutamise meister. Sellele eelnev kõva ulguv tiraad, et siin ta on ja nii väike ta on ja üldse ja. Henryk muide ei saanud täna öösel selle peale isegi magama jääda. 

Aga see kõik on ju tegelikult kodus täitsa lubatud, nn omainimeste vahel. Meie otsustasime aga ükspäev EKKMi väisata. Nagu ma siin juba rääkinud olen, siis kõige suurem igatsus on ikka muuseumide ja kunstinäituste järele mul kogu aeg. Muud ei teekski, kui aina käiks sellistes kohtades, samuti läheks vaataks mõne raamatuesitluse ka üle oma toreda titega, aga noh, vaatame toda asja. Nutta tihkuv titt võib mõnele ikka päris ette jääda, mõned minestavad ära tissiemmest ka. Nii et jah. Igatahes EKKMis oli täitsa tore näitus, mille ma sisuliselt läbi jooksin, nagu mõni hull kiire vanamees, kes läks pissile, aga avastas, et oli naiste tualetis ja kupatati sealt kiiresti minema. Mina avastasin, et ega ma vankriga näitusesaali eriti ei julge minna ja kui ma seal ringi tuigerdaks, siis teisele korrusele ikka ei pääse. Seega vanker seisis magava titega allkorrusel ja ootas oma paremat aega. Klutt tegi oma aktiivset und, kus kogu vanker väriseb ja titt teeb aegajalt häält, aga kui ligi astud, siis seal ta siis on magamisastmes esimeses või teises otsas, igatahes kummaski otsas ja mõtleb, et kas edasi minna või mitte. Seal ta siis on. Ülejäänud mõtlevad, et laps on ärkvel.
Igatahes seni kuni titt magas kohvikus jooksin läbi kaks korrust, millest kahjuks jäid uurimata videoinstallatsioonid, millele me tavaliselt Henrykuga koos erilist tähelepanu pöörame. Meelde jäi tükike Georgia O´Keefe`i "Making your unknown known" Killu Sukmiti tikandil. Ja muidugi Karl Pärsimägi naljakalt värvikad minu mõistes traditsioonilised pildid, mis kuidagi olid seotud selle ebakindlustundega, mis EKKMi maja võib tekitada. 

Titega otsustasime juua allkorrusel mahla ja olla. Rahulikult. No titt võttis ükshetke ette korraliku karjatuse, mille kestel ta surus oma igemed mu rinnale ja sõi sealt ligi pool tundi, üsna häälekalt, nii et iga lonksatus oli kuulda, ilmselt üsna kaugele ka. Prantslased kaugel välisõue nurgas läksid ilmselt näitust vaatama. Nende asemele ilmus väga stiilne noor ilus naine arvutiga ja hakkas tööd tegema ja mingil hetkel sa suitsetama. Mina tõusin üles ja liikusin EKKMi aia poole, väga õige hetk liikumiseks välialalt EKKMi juurviljaaia poole. Härra otsustas nimelt keset järjepidevat matsutamist ka suuresti puuksu lasta ja ka kakada, suure kuuldava plärtsatusega. Siuke lõbus seik siis. Gloriasse me ilmselt nüüd kolmekesti minna ei saa.  

27 juuni 2021

Grammid ja kilogrammid

Midagi pole märkimisväärselt muutunud - ainult mõned lisagrammid meil mõlemal - nii lapsel kui ka minul. Loodetavasti mitte eriti kauaks. Oleme. Elame. Mõtleme. Ja nii edasi. Ometi mõne jaoks on mõned lisagrammid otsustava tähtsusega. Lapse jaoks on need elumõõtvad ja tugevust meenutavad grammid. Need, mis teevad temast ja tema närvisüsteemist töötava-toimiva närvisüsteemi. Seepärast laps ka sööb. Naise jaoks võivad tunduda tema liigsed kilod või ka grammid kohutavalt suured, no nii suured, et mõni hakkab ennast nende pärast näljutama, teine teeb veel igasugu muid asju. Igatahes Elvina asus palavale võitlusele emmekilode vastu. 

Naine pidi. Erinevalt mehest pidi naine tegema süüa, koristama tuba, olema ilus, imetama last - korraldama oma tulevast karjääri, kuhu mitte keegi teda tööle võtta poleks julgenud, sest ta on naine ja kogu tema elu on seotud väikese elusolendiga ja tolle olemasolu kui haigusega. Naine peab. Naisel on kohustus. Naine on. Nii ta oli/on. Igatahes. Nii see oli. Jahmatus, mille sisse Elvina sattus oligi seotud just selle ilus olemise osaga. Naise füüsiline ilu oli seotud ilusate juustega, mis kõik ühel titehetkel välja kukkusid ja tekitasid naises lisastressi. Naine ei jaksanud pidada-olla. Elvina avastas, et ta peab alati ennast ja mis seal salata ka teisi ületama omas ilus, aga aeg oli halastamatu, lisaks sellele, et kilod lisandusid tema tegelikult kaunile kehale, lõikasid kortsud tema nägu, hõbestusid juuksed tema peas, aeg rebestas ta silmadesse vananemise haavad, mis tegid talle haiget rohkem kui miski muu. Ta teadis ja tundis, et ta oligi nüüd osa olemise mitmemõõtmelisusest. Kuidagi talumatu oli leppida naiseks olemise varjamatu pealtnähtavusega. Imetamine olgu nähtamatu, nii nagu naise kaalgi, sest ta on inetu, kui ta on lapse saanud või ülekaaluline või üldse. Eks me kõik ole kuidagi ja me olemegi, peame olema. 


24 juuni 2021

Täiuslikud hetked titega

Tegelikult on on täiuslikke hetki ka. Nii täiuslikke, et nende sõnadesse panemine ajab nutma. Üks olulisemaid on see, kui tunnen end kuuluvat lapsega kokku. Me oleks nagu sõnatult moodustanud tiimi, tema on minu kõige tähtsam ja mina tema oma. Seda on kõige lihtsam tunnetada näiteks jalutuskäikudel, siis kui toimub see aeglane magama jäämise moment. Seisad keset linna kõige kavalamat melu ja vaatad oma pisikese poisi täiuslikke näojooni ja tema suu ei matsutagi mõnuga kumbagi su tühjaks imetud rindadest, sa tunned, kuidas rahu valgub tema palgesse, mitte lihtsalt piimast, mis su seest temasse voolanud ja seetõttu paljusid tema tundeid ja tunnetusi muutnud, vaid miskisest kõrgemast ja toredamast olemisest pärit vaikuse sees on temale justkui vajalik sinu lähedus, sinu keha, sinu siinolu. Ja klutt saab aru, kui me loen feisbuki postitusi mobiiltelefonist, skrollin nagu hull Instagrammi, vahetan lehekülgi lehekülgede järel raamatus, teen ühesõnaga teistsuguseid liigutusi, kui oleks oodanud suhtlemisolukorrast. Ega just väga meeldiv ole telefoni näppiva inimesega suhelda päriselus või sellisega, kes närviliselt raamatut loeb või... Tohvrike nõuab täielikku tähelepanu ja armastust. Kui aga leian selle kontsentreeritud hetke, kus kõik asjad on eemal ja alles on ainult väike inimene minu kätel, siis võib juhtuda midagi imetaolist - hetkeks ongi olemas ainult minu pisike poiss. 

Tõsiste, lausa enneolematult tähtsate silmadega vaatab ta mulle otsa või on ta need sulgenud usalduse märgiks. Ta tõmbub magamislootuses mu kõhul kerra ja korraga on tunne, et ta teab. Ja ta tõepoolest ka teab, kuidas asjad käivad, kuidas inimesed elavad, on, suhestuvad, hingavad. Ta teab seda aistilisel moel. Ta teab seda justkui läbi minu keha. 

Need usalduslikud hetked on kohati naljakad ka. Ükspäev, keset toda kätel olemise uinumise protsessi lihtsalt puhusin poisi sulgenud silmadele ja reaktsioon on väga naljakas. Ta avas silmad ja kortsutas seda tehes oma pisikesi kulmusid. Ta ei saanud aru, mis toimus, kust tuli see imelik tuuleke, mis oli ilmselt küllaltki soe. Õue minnes oli see alati kuidagi kummaline ja teistmoodi, nüüd tundus see kuidagi liiga ligi. Ühesõnaga segaduses poiss kaes minu poole ega mõistnud, et mismõttes. 

Ahjaa veel üks täiuslik hetk oli. Pärast pikemat jalutuskäiku seisatas meie korteri ukse ees hiigelsuur pea poolesajakilone valge koer. Õigemini istus teisel pool tänavat meie koduukse vastu maha. Omanik muudkui tiris ja tiris toda lipendava keelega loomikut enda poole, aga too ei olnud nõus kuhugi minema. Mina haarasin vankrist oma pisipoja. Omanik teatas üle tee, et koerale meeldivad lapsed, et ilmselt ta haistis otse kaugelt meie pisikest poissi ja tahtis seisatada. Nii tutvustasimegi suurele koerale ehk Viikingile oma pisikest poissi ehk Tohvrit. Loodan, et nad kohtuvad veel, et neist saavad väga head sõbrad nagu Tjorven ja Pootsmann. Igatahes - Henryk oli paanikas, kui ma suure koerasuu juurde tõstsin meie pisikese poisi, aga muud mul ju üle ei jäänud. Ma nägin juba kaugelt Viikingi heatahtlikke silmi ja suurt rõõmu, kui meie pooleteistkuune kutt teda sai jälgida. Imekaunis, imetõeline tundub see hetkede hetk, kus laps õpib tundma maailma täiesti erakordsel elusolenditega kokkupuutumise moel.

Kõige toredam oli üks laupäev, kus poiss jällegi minu kõhul magama jäi ja Henryk omakorda minust kinni haaras. See oli kergelt matrjoška värk. Minule tundus see kokku kuulumise tunne väga võimas. Olime üks väike pere. Olemegi, lihtsalt läbi selle füüsilise tunnetuse lisandub otsekui üks lisapitser selle tõestuseks. 

22 juuni 2021

Palavus ja "See"

 Kell on kuus hommikul ja kuskil me lähedal lastakse korralikku tränsmuusikat. Õhk on veel talutavalt mõnussoe, minu poisid magavad oma vaikset poiste und. Tegelt teeb tituk läbi une igast hääli ja see oli esialgu harjumatu ja hullumeelne, kui aktiivne võib olla väikeste beebide uni. 

Hetkel on meil raske. Nagu kõikidel inimestel on ka meil palav. Mõeldagi pole võimalik kui palav. Eesti palavus on kõrvetav. Kui ma oleks praegu Nigeerias oleks see vähemalt niiske. Meil siin jah... 

Laupäeval proovisime kolmekümnese kuumakraadiga mööda Pärnu maanteed Beebikeskuseni jõuda. Ikka üks hull koht, kuhu jõuda. Kuumus pärlendas näos. Titt lebas vankris. Kahekesti oli see märksa lihtsam. Henryk juhtis vankrit ja mina käisin keset hõõguvat asfalti käna. Nii et siiani valutavad käelabad ja jalgadel on kriimustused ja üks suur sinikas. Ainus, mis mind justkui lohutas, oli, et poiss vähemalt oli vankris, mitte minu süles, hoolimata sellest, et oleks lõtva võinud olla ka minu süles ja tissil, sest teate küll, palav, paha, õuduskuup ja nii edasi. Lipendava tissiga naine olen - olengi. Igatahes jah. 

Lutiküsimus on muutunud janu küsimuseks. Last tuleb joota-toita, et tal poleks janu. Üldiselt on see kõik üsna õudne minu ümber ja minu sees. Vett nagu te ise tunnete on üha vähem päeva jooksul tõmbub vee olemasolu aina väiksemaks. Poisil tulevad juustest välja lootevedeliku tükid, näos, eriti otsmikul oli neid ikka hunnikute kaupa. Miskipärast on need nähtavale tulnud alles praegu, nägu muutub, täpselt selliseks, nagu see nägu olema peaks, aga natuke tuleb oodata.

Eileõhtune jalutuskäik lõppes pooleldi karjuda tihkuva titukiga keset Koduparki. Lugu lihtne. Janu hakkas. Mina tegin omast arust jumala normaalse jalutuskäigu, aga lapse jaoks oli see janutekitav jalutuskäik. Endal on paksu inimese tunne, Kehast voolab vähem vedelikke välja. Imelik on. Tissid ei olegi enam igal momendil tituki jaoks tilkuma valmis. No pole enam nii palju asju, mida tilkuda. Õhk tarretab me ümber - surudes meid natuke rohkem vastu maad, mis päeval on tohutult soe. Ahjaa, praegu kui siin räägin, jooksis minu alt läbi hall rott, kes ilmselt samasuguse ulmelise tagaotsimise maania all vaarub. 

Eile lasime titel teha nudisti, et ta mähkmetes lööbeid ei saaks. Väga lihtsalt suve hooajal tekkima, temale täitsa sobis pooleteist tunni jooksul suutis kaks korda voodimatile, ekstra ühel poolt kilest, pissida. Seega nälgas ega ka mitte janus ta meil polnud. 

Ära sai vaadatud Apple TVst "See" - üliäge ulmesari, kus ringi jookseb Henryku lemmik Jason Momoa, kes hoolitseb oma perekonna eest Baba Vossina, pimedate maailmas, kus vaid mõned sünnivad sõna otseses mõttes nägijatena. Soovitan vaadata, täitsa toreda tunnetusega. Meenub natuke Xena ja... Aga siiski mitte. Henryk arvas, et sinna sisse on surutud pisut "Troonide mängule" omast karakterite ja inimeste ülesehitust. Põnev ja kaasahaarav. Kõige armastusväärsemad on kaksikutest kangelased Kofun ja Haniwa. Minu meelest inimloomuse kaks vastandlikku poolust, millest kasvab ülejäänud ruum ja inimlikkus välja. Lugu hakkabki nende sünnist pihta. Kumba isa eelistaksite teie? Seda, kes teid suureks kasvatas, või seda, kes on bioloogiliselt teie isa. Kumba? Mõlemas on tuttavlikkust, aga kumbki neist on valmis teie nimel surema. Põnev ja filosoofiline igatahes. Eks need isad võivad ka muud sümboliseerida, kui seda, mida me arvame neid sümboliseerivat. 

Igatahes - allpool näha haavatud jalad. Hoiame lippu kõrgel ja anname endast parima, head sõbrad. 


19 juuni 2021

Tituki reisid ja lutiproblemaatika

 See hetk, kui härra Tohver otsustab lihtsalt tissut tõmmata nagu see oleks mõni mai teagi nöör, mille otsas on kelluke või midagi ja minul on valus. No nii kuradi valus, et hakka karjuma. No tegelt nii kõvasti ta ei tõmba ja teine asi on ka see, et ma olen valu suhtes noh enam-vähem mingis ajalises nihkes, see jõuab minuni alati kuskil-kunagi hiljem, siis aga jõuab. Tissid tunduvad läbi tõmmatuna, nad ongi läbi tõmmatud. Kõikvõimalikke avalikke kohti, kus olen titte imetanud: Lembitu park, Beebikeskus, Tammsaare park, Politseipark, Pärnu maantee Kalevi peatusest Väike-Tallinna peatuseni, Tondi pisut urkalik koht, mis mulle väga meeldis, Kristiina tänav Uues maailmas, Solarise esine, kus titt ennastunustavalt tissi tiris nii 45 mintsa järjest, bussis number 16, kui me keeruveerudes sõitsime alla, üksi vankriga, nii et vankrit pidi hoidma, titte pidi hoidma, ennast pidi püsti hoidma, tite silmad olid nagu tõllarattad, ah et selline asi on ka olemas, et mingi liikumine autoga on jah olemas, aga selline suur elukas nagu buss, Viru keskuse Roberts Cafe, kus kaks prouat mu kisava tite peale üsna sapiseid pilke heitsid, minu peale ka, lastehaigla koridor, kus tiss pikalt välja tolgendas ja arst teatas, et imetamistoad on ka olemas, ka haiglas, teel lastehaiglasse perearstile kontrolli (siis sain aru, kuidas see kahekilomeetrine jalutuskäik umbes neljakordsena minu vanaemal võis olla, kui ta otsustas, et tema pisike tütar hakkaku õigeusklikuks), üldiselt see tissi omamine, mille sees on titetoit, teeb kuidagi enesekindlaks jalutajaks suvel. Kogu aeg panen endale kirja, et kuhu võiks minna täna või homme või mõtlen selle peale, et mismoodi see käia võiks. Igatahes on tite toitumus minu eraldi hobiks saanud lisaks pikamaajalutuskäikudele, mis võiks kindlasti veel pikemad olla. Ometi tahaks pesu pesta, aegajalt endale süüa teha ise, mitte panna kõik elukaaslase õlule, kes muide tunneb ennast süüdi, sest ta käib tööl ja ei ole kodus mulle abiks. Aga noh, varsti tuleb pikem puhkus, äkki saab siis kenasti kuskil Eesti teises otsas kaks nädalat järjest titte passida ja ehk isegi mõne põõsa marju ära süüa ja üldse ennast hoopis teistmoodi tunda. Aga jah, rääkides lutiproblemaatikast, siis tegelikult on see päris kõvasti seotud sellega, et laps ei saa ju aru, kui palju on piisavalt palju ja imeda meeldib talle ju väga, suurepärane ellujäämisrefleks, millega igapäevaselt titena toimetada, samas elus ta juba on, süüa saab, mõnikord väikeste vahedega poolteist-kaks-kolm jne tundi järjest. Kõik muudkui soovitasid, et titele üks korralik lutt muretseda ja mina mõtlesin, et miks kuradi pärast kõik ämmaemandad ja imetamisnõustajad nii palju sellise asja vastu, nagu lutt on. Ja loomulikult hakkas mul aeglaselt ka kohale jõudma, miks see niiviisi on. Selle taga polegi ju muud, kui tänapäeva inimeste mugavus. Või siis imbetsillus? No mina võin ka olla paras imbetsill olukorras, kus ma satun oma nn mugavuse ohvriks ja ma ju satun  mõnikord. Eks me kõik satu varem või hiljem. Kui ikka vastsündinule iga asja peale lutt anda, süvenemata mähkmeproblemaatikasse või sellesse kas tal on janu või kõht tühi võib väga lihtsalt elusast titest teha surnud tite. Lutt peaks olema kõige viimane asi, millega titte lohutada, aga jube mugav on, kui saab siis linna peal vastavat pargipingikest otsides titale lutt suhu toppida, et oleks korralikult topitud ja hoitud ja üldse. Ja siis kui vastav pingike leitud, tiss välja ja titele suhu, et ta rahuneks ja tunneks ennast inimesena ja tema pisike kõht täituks elunektarist. Juhul kui ma pole öelnud, siis meie titt on täielikult rinnapiima poiss - see on siis, et vett me talle joogiks ei anna. Vee peab ta nii kuumadel päevadel nagu praegu minu tissi kaudu välja imema ja ta tuleb sellega ideaaalselt toime, sest ta on tubli ja kiire poiss. Tänavatel ei kohta ma imetavaid emasid, mis tundub kuidagi loogiline, palju mõistlikum on tissi anda poollamavas asendis eriti esialgu, kus enamasti sünnitusest rebenenud alakehaga, ongi raske istuda, minul polnud istumisega probleeme, minu tõmbab poiss päris kõvasti vastu keisrilõike haava oma pisikeste jalakestega, nüüd on need juba pikemad ja tõmbab mujal. Igatahes lutt teeb minu elu paremaks, aga ma pean jälgima, et mitte liiga heaks, sest nagu te mõistate, ei ole see kellelegi eriti kasulik, kohe kindlasti mitte minu väiksele klutile. Kõik, mis klutile on paha, ei saa hea olla minulegi. Igatahes muutun aina julgemaks iga päevaga ja käigud klutiga on ka seda mõnusamad, et ta saab aru, et emps noh jah... on emps ja tema jalutuskäikudega tuleb toime tulla. Tissu on lähedal, järelikult kõige hullemad need ju olla ei saa, kuigi ütleme otse välja - see haisu värk on ikka ilgus mõnikord ja sellega toimetamine on omaette lugu. Olgu see Tondi mahajäetud majade juures, kust mitte kaugel - allpool pildilt näha - asub ka lasteaed, mis ilmselt toimetab nende mahajäetud majade haisuga umbes samamoodi, kui Tohver, et ignoreerib nii palju, kui jaksab. Sealsamas ka Pärnu mnt - issand kui tolmune ja tundub, et kogu Tallinn tuleb suviti lükata põhjaliku teedeehituslaviini alla. Kõikjal, kus emme ja Tohver käivad keegi lõhub ja sekeldab. Päris hirmus lugu, ütleme otse välja. Aga suures liikluses, nii nagu see on meie lähedal, tundub kõik see mitmeid kordi jõledam. Tolm, automürin, heitgaasid ja titeke selle keskel. Ei mingit rohelust ega rahu, nagu oleks lootnud. Igatahes lutt aitab, aga ta ei asenda tissi. 


12 juuni 2021

Titt ja seriaali passimised

Esmapilgul tundub, et ma olen üleüldse hulluks läinud ja ehk olengi. Tunde ja tunde läheb tite peale ja enda peale ei jää vahel nagu minutitki. kui laps tegutseb omaenda mõttemalli sees, siis tundub mõnikord, et ma ei oskagi muul moel teda lohutada, kui tissi tema suhu toppides. No see oleks, et igakord, kui mu laps saab haiget topin talle pitsat või kohukesi või midagi sama mittetervislikku kurku, selmet temaga rääkida. Mida teha väikse inimesega, kui sa ei oska temaga rääkida. Tema kehakeel ja olemine on ikka veel omamoodi müstika. Kuigi täna juhtus see hea asi, et võtsin ta sülle ja tundsin, et ta rahuneb minu süles. Ja rahuneski, esialgu imes natuke aega tissi, aga natuke hiljem lihtsalt kukkus unne. Ja kui tiss ja uni olid läbi, siis kobis meie kõrvale diivanile lamama ja tundis ennast ikka päris inimesena, sest me muudkui jutustasime "Lupin" taustaks. 

Ahjaa rasedana alustasin "Wataha" ehk "Piiri" või siis "Karja" vaatamist ja titega koos lõpetasin selle vaatamise. Natuke on need sarjade vaatamise õhtud Henrykuga ikkagi kihvtid ja mõnusad. Tekitavad mõnusa koosolemise tunde, ka siis kui pinged on laes ja tuleb leppida igast sorti asjadega. No partner pole selles süüdi, aga ta on esimene, kes tavaliselt saab vastu päid ja jalgu, sest ta asub lihtsalt kõige lähemal selles ruumis, kus minu kurjakssaaminegi. Titaga saab aegajalt paariks tunniks kodust välja minna, aga üldiselt mitte iga päev ja mitte eriti kaugele, sest ta vajab suureks kasvamiseks tissi. Oluline värk, see tissitamise värk. Tegelt tahaks titaga kunstinäitusele minna, aga ma ei teagi, kuidas see välja peaks nägema ja ma ei ole sada protsenti kindel, kuidas näiteks Kumusse näitusele saada imetamist vajava väikse jõnglasega, kes võib saada päris kurjaks, kui emme oma tissi kohe paljaks ei koori. Täna me ei skoori, täna me ei skoori, ei vanu ega noori, sest paljaks me ei koori, sest paljaks me ei koori... ühtki tissi ega tussi ega muudki. 

Igatahes tite kõrvalt tuleb ennast ikka kuidagi lõbustada. Ma muidugi võiks lõbustamise asemel Äripäevasid lugeda, mis mul kõik pooleli ja hunnikus. Mina tegelen aga HBO ja Netflixi sarjadega. igatahes Wataha oli väga valus ja kihvt sari. Muidugi vastne ema Katrina muud teha ei suutnud, kui nutta ja nutta ja nutta, sest iga mõne aja tagant näidati väikesi poisse või tüdrukuid, kes põgenesid kas emadega või üksi üle Ukraina-Poola piiri Poola ja sealt edasi Euroopasse, vabasse maailma. Olgu nad siis ukrainlased, tatarlased, tšetšeenid või kasahhid või... See põgenemine ise ei tundu eriti meeldiv olukord, aga siis kui seda elavad läbi lapsed, siis... Mõnikord näitaks kõikidele rahvuslastele selliseid jubedusi, et nad ennast korralikult kokku võtaks ja lakkaks selliste jamade puhul ütlema, et iga roju oma koju. Kui iga roju saaks olla oma kodus, siis ei sureks ta poolel teel jälkide ja inimvaenulike tüüpide tõttu poolel teel sihtriiki ära või ei saadaks oma neitsist tütart oma riigist lahkuma täpselt samal põhjusel. No ei saadaks ja ei teeks. Peategelane Rebrow jääb ainsana ellu Karja ehk Wataha ehk poola piirivalve suvilapeol ellu. Kõik tema kamraadid lastakse lihtsalt õhku. Siit algab hargnema 6 aastat kestev lugu, mille lõpplahendus meid kõiki jahmatab ja samas, kas jahmatab. Headuse sildi all tuuakse ukrainlasi Poolasse orjadeks ja nood ei saagi midagi valida, peavad toime tulema sõna otseses mõttes jobudega. Soovitan kõigil vaadata ja mõelda. Leiate Telia HBOst. 

Praegu alustasime minu lemmikmehe ehk Omar Sy sarja "Lupin" teise hooaja vaatamist. Ma ausõna ei teagi. Omar Sy on lihtsalt imemees minu jaoks. Ilus. Suur. Soe. Meenutab mulle kuidagi kogu olemuselt minu lapsepõlvesõpra Ragnarit. Sari on kihvt ja sudaani-madagaskari päritolu prantslane Omar Sy on veelgi kihvtim. Lihtsalt jumaldan tema mõnusat olemist. Lihtsalt jumaldan teda ennast ka. Jumaldan. Fakt. Lupin jookseb hoopistükkis Netflixis. 

Ma pingutan kõigest väest, et ikka iga päev vankriga jalutamas käia, sest tituk peab saama värskes õhus viibida ja ega see tema emale ka halba ei tee, kui ta natuke kaugemale oma nina otsast vaataks. Ma nüüd võtan ennast kätte ja püüan leida olulist teavet teemal emme ja beebi jooga kohta. Samuti tahaks iga päev kasvõi paar rida kirjutada. Muidugi, kes mu vanaema-ema lugu tahaks lugeda, siis sellega on pisut sant, aga eks ma püüan ikka. Lisaks nagu ma just ütlesin Äripäevad ja natuke majapidamistöid, tite kõrvalt, kes võib ikka korralikult endast välja minna, sest emps ei anna tissi või ei suhtle temaga korralikult, aga eks ma õpi. See emaks saamise protsess on ikka ulmelisuse kuup. Täna ka. Titt lihtsalt kisab ja siis peab kõik asjad maha pillama ja teenima oma väikest kuningapoega. Poolikult pestud nõud, poolikult pestud pliit. Isa muidugi vibutab kuskil mu sees oma nimetissõrme ja teatab, et peaks ikka kõiki majapidamistöid tegema. No ma teeks ka, kui klutt ei vajaks tissi ega kallistust ega lähedust päev otsa. Ma muidugi pean õppima temaga kõvahäälselt vestlema, et ta tunneks mu lähedust ja tegema oma asju, siis on ta rahulik ka. Igatahes. Püüan tite kõrval ellu jääda ja asju juurde õppida. Kui ma siit mõne enam-vähem talutava tekstiga välja ilmun või mõne raamatu läbi loen, siis on ehk inimese moodi olla ka. Hetkel tunneb ennast enam-vähem inimesena ehkki algses faasis titt. 



04 juuni 2021

Jalutuskäikude Katrina ja tema titt


Jaa. Selline ma olen. Tahan endale järeltulijat. Ega see tulija polegi kõige hullem ega ka mitte kõige parem. Väike, igerik, minu nina ja ümmarguse näoga, ennast pisut paksuks söönud jõmm on ta. Mingitel hetkedel tohutult kallis, mingitel hetkedel õuduskuupide kuup. Mingitel hetkedel tegelane, kelle olemasolu on nii väsitav, et paha hakkab. Mingitel hetkedel on mu enda olemasolu väsitav. Tissid eritavad piima, sest mu hälli lähedal on titt. Und pole, sest ma mõtlen, kas mu neljakilone titt ikka veel ei ärka, kuigi tal võib kõht täitsa tühi olla. Jne. Jne. Mind ka pole. Sellel nädalal käisime esimest korda raamatupoes ja kahes kinos ja tegime üldse ürgselt tähtsaid Katrina-asju, isegi vanalinna sattusime, kus ohsaimet saab sõita täitsa mõnusalt mööda mittemunakive ja ringi vaadata ilusaidmaju. Täna  jäin keset imetamist lihtsalt magama ja nii mööduski üks kõva 45 minutit, millele järgnes teadmine, et kutil on ju kõht piisavalt paksult piima täis, et me tohime jalutama minna. See meie minek on alati läbirääkimine, et kas ta tohib ja kas ta tahab minuga jalutama minna. Tegime täna veel ka õhtuse jalutuskäigu, ohsedatitte, kui ta korraga taipas, et õues on ikka väga mõnus olla pärast kella üheksat õhtut, silmad sirasid ja mõte lendas, nii kui klutt taipas, et ohoh... mingid olendid laulavad ehk linnud. 


03 juuni 2021

Hull värk. Ikka titega

 Hull värk. Ei teagi, kuidas oma vaest titte jälle aidata. Tuleb olla mõnda aega ehk palju aega Suur Tiss ja vestluspartner, ma muide ei ole suuremasi vestluspartner. Tissiks olemisel on palju miinuseid ka. Nimelt lähen paksult piima täis ja siis kõlisen ringi nagu mõni piimavabrik, aga nii see on. 

25 mai 2021

Titt: õuduskuup kolmandat nädalat järjest

 Titt jätkab 8-tunniseid tissiimemistuure. Täitsa jõhker värk. Mõlemad tissid on täitsa katki ja tühjaks imetud. Tühjad-tühjad-tühjad. Valusad-valusad-valusad. Üha rohkem saan aru, mida tähendab lause, et emadel on raske. Igatahes - hea, et ma ei kujutanud ette, kui raske see tite saamine on. Siis oleks ma selle asja lihtsalt katki jätnud. No tegelt ei oleks. Ema geene oleks ikka tahtnud edasi kanda. Nii et jah. Tohvrike. Pärast sind võikski need asjad nüüd nii jääda, et aitab. Rohkem ei jaksa. Võib-olla jaksaks ka, kui tissid nii valusad poleks. Aga jah 7 minutit tissi otsas, et tegelda hiljem hoopis tudumisega tissi peal. On mul alles tegelane. Seest tuleb hunnikus piima ja meeleolu on kah. Laps on hirmus õnnelik, et saab piima, minul valutab. Igatahes õuduskuup kolmandat nädalat. Eile oli elukaaslane tööl ja tegi omi asju. 

18 mai 2021

Esimesed päevad - õudukas kuubis - titt


Ulmeline värk. Viimased 10 päeva on seda olnud. Esiteks kargas mu sees välja uus inimene. Täiesti ise ta karata ei jõudnud, aga püüdis nii 2 päeva järjest liikuda oma eksistentsi poole. Natuke tuli mind lõikuda, et ta välja saaks tulla. 

Igatahes, mitte miski pole meie peres enam endine. Ainult iseloomud ja hoolimispraktikad on endised. Ikka imestan, kuidas ma endale sellise inimese olen kõrvale saanud nagu Henryk. Tähelepanelik, nutikas, inimlik, reageerimisvõimeline. Ta võib närvi minna ja toriseda ja puriseda, nagu viimane purjus hobune, aga kui asi puudutab konkreetselt hoolimise välja näitamist niisugusele hoolimisvajadusest pakatavale olendile nagu 3-4-5päevane poisiklutt, isegi 10päevane - on see hämmastav. Mina annan alla. Ei suuda nutva lapsega midagi teha. Isegi ei tea, kuidas ta nutuni on jõudnud, vaatame teda ja püüame oma käitumist analüüsida. Noh, kui mähkud vahetet, tiss ette laotatud, mitu korda kallistatud ja nunnutatud, siis ikkagi tekib küsimus, et mis meie tite häda ja viletsus siis on. 

Igatahes - mingist rütmist me hetkel tite puhul rääkida ei saa. Ta on nii väike, et temaga tuleb lihtsalt toime tulla. Tissitamise värk on muidugi omaette värk. Poiss on lihtsalt kogu aeg näljane. Ma ei teagi, on see nüüd ilus või kole, aga nii lihtsalt on. Valus on tissitada ka. Kehaehitus on mul muutunud päris kõvasti. Rinnad on suured ja kõht on lameda kuju tagasi saanud nagu niuhti. No, kui titt ikka tissi otsas ligi 6-12 tundi, siis nii ongi. Tõenäoliselt vajab ta kõvasti emotsionaalset tuge ja tähelepanelikkust, aga ma ei ole selle jagamises eriti võimekas. Pean ausalt tunnistama, et aegajalt ma nutan teda vaadates, sest no see on hirmus - kogu see kuradi maailm, kuhu ma ta sünnitasin, teadmisega, et ta võiks olla tükike mind ja Henrykut - meie omakorda oleme tükike mu ema ja mu isa, Henryku vanemaid, jne jne. Lapse saamise soov on ikkagi kuradi egoistlik. Kuigi nagu me teame juba, siis laps on meile laenuks antud, nagu kõik inimesed, kes meie ellu tulevad. See võib kõlada jubedalt, aga nii ta on. Me loodame kõik, et asjad lähevad kõige paremas suunas, kõige õigemini, aga nad teevad ikka oma vinte ja vangerdusi, seepärast tuleb olla üle ebamugavusest, mis kaasneb inimese eksistentsiga üleüldse - tuleb olla üle, nagu tuli olla üle raamatupoes sellest, et inimesed tavaliselt ei tunne huvi ei filosoofia ega ka mitte luule vastu. Remont ja kokkamine huvitab neid märksa rohkem. Ja see on okei. Elu ongi kohati üks kakiste mähkmete vahetamine  ja karjuva tite rahustamine ja õnnetu toriseva mehe rahustamine, või tegeleb too pooleldi hüsteeriasse sattunud naisega, nagu mina hetkel olen. 

05 mai 2021

Üliäge norra sari! Teretulemast ääremaale!

Suurem osa praegusest ajast kuulub sarjadele ja (prõmm-prõmm-prõmm) grillimisele (kolm grilliõhtut viimase kolme nädala jooksul!). Just nendele sarjadele, mida võib HBOst vaadata ja mille üle korralikult naerda. Kõige nunnum on muidugi sellel aastal välja tulnud imenunnu "Teretulemast Utmarki!" No päriselt, poisid ja tüdrukud! Kui naljakad võivad võivad olla täiesti tõsised teemad - no üksildus vaikses külalaadses ääremaas, kus justkui (rõhutan veelkord) justkui ei juhtu midagi. 

Mööda teesid sõidab ringi vaene vaevatud viinakuradist vintis lambakarjus, kelle lambaid närib kohaliku saami Bilzi süsimust koer Horagallis. Tema kaasa käib kohalikke maju koristamas ja tema teine nimi on Keskööpäike, sest ta võitis kunagi selle võistluse. Sisse sõidab uus õpetaja kooli tarvis, kes peab elama surnumatja välja üüritud majas, kus surid surnumatja vanemad. Täpsustus ema tappis surnumatja isa ja pisut hiljem ka iseenda - nii et kogu maja välja siiski ei üüritud, sinna tuppa ei tohtinud minna. Vaat, milliseid teid pidi jõuavad mõned inimesed oma kutsumuseni. 

Pärast toredat grillipäeva näitasime oma sõpradele ka, aga mina ei saanud midagi teha, kui et kogu aeg itsitada olukordade üle, mis muutusid Roy Anderssonilikult jaburateks. No norrakad oskavad. Midagi selles meenutas mulle eesti kirjandust. Võib isegi öelda, et kui olukorrad poleks nii realistlikud, siis tekiks küsimus, et kas äkki Priit Pärn või Ave Taavet otsustas lahti kirjutada-joonistada mingit jaburust jaburuse otsa. Kusjuures kõige naljakam on see, et ega ükski tegelane ei aja päris lõpuni vihaseks ka. Vähemasti, kui korralikult vaadata ja mõtiskleda teemal karakter ja selle ülesehitus. Kõige paremini loodud tegelased ongi mitmekihilised. Väljast väiksed tõprad, sees kartlikud poisid. No see viimane on suht klišee, aga isegi klišeesid on võimalik kokku kirjutada originaalselt või siis mingi sisemise tunnetusega. Igatahes jah. 

Isegi eelteismelise Marini koolibussi peale minek võib saada omal moel seikluseks, mida jälgida ja põnevil silmil. Ja naerda. Südamest. 



Vaata treilerit siit!

26 aprill 2021

Lugemislaud või siis unetus tuleb täita Äripäevadega

Ta pidi sinna jõudma kella 9.30 nii igal hommikul, aga ta jõudis alati veerand või pool tundi varem. Kogu aeg oli tunne, miskit jäi kuskil tegemata. Süda tuksles alati kiiremini ja osavamalt kui eile, mõte jooksis kiiremini ja julgemalt kui eile. Niimoodi iga päev. Ühel päeval ta hilines, aga sellest polnud midagi, sest teised hilinesid ka. 

Loen kokku tellitud Äripäevasid. Imelik on ja ja põnev ka. No igatahes põnevam, kui näiteks aasta tagasi lugeda või isegi kuu aega tagasi, sest mõistuse võib täielikult investeerimisele pühenduda. Ma ei tea muidugi, kuidas ma selleni tegelikult jõuan. Uurin  asja. Võib-olla ei jõuagi. Aga põnevaid lugusid teemal 19. sajandi vene võlakirjad, mida prantslased ikka veel loodavad rahaks teha või Eestile maksuvõlgu jäänud ärimees, kellele kuulub maailma kõige kallim ja uhkem viinapudel, mis tehtud hõbedast ja kullast, ja sisu oli pärit Šveitsist.

Jaa, isegi Äripäev ei saa kurioosumiteta. 


21 aprill 2021

Katja ja Kati - Katrina ja Jekateriina

 Kell ei pidanud kunagi tirisema, päev algas alati pool viis hommikul ja palvega, mis viitas kogu aeg millelegi kõrgemale ja kaugemale, kui seda oli Nastja. Ta isegi ei mäletanud enam, millal see niimoodi hakkas olema. Pärast sõda? Koos Karlaga? Enne Karlat? Ega loomad ennast ise ei talitanud, aga ega inimene ilma hinge talituseta ei saanud loomi talitada. Nii ta oli, umbes viiskümmend aastat või kauem või kogu elu. Nastjale tuli tema ema meelde, täpselt samasugune, kell viis nagu kraps laudas ja ta ise tuli meelde. Ainsad, kes ei teinud sedasi olid lapsed, kuni mingi eani, ja ega see väikse Eesti pealinnas õppinud Helena ka pärast normaalsel ajal tõusta viitsinud, kui oli õppinud natuke aega Tallinnas ja magama läks ka ta jube hilja. Pärast Helena surma andis Nastja Katja tolle tädile Tallinna hoida. Viieaastane, üliaktiivne, ülihuvitatud kõigest ja kõigist enda ümber, aga nii kui kell kukkus kaheksa õhtul, oli laps unevalmis ja teised tantsuvalmis. Nadja oli viiekümnendates ja kõige vägevamas tantsu vihtumise eas. Ta leidis endale elu lõpus ukrainlasest mehe, kes oli temast viis aastat noorem, ja ohkuiilus, aga ei see mees ei sallinud eriti väikest sugulast Katjat, sest nii polnud kogu tädi Nadja tähelepanu tema oma. 

Erinevalt vanaema Nastjast, oli tädi Nadja Katja meelest kõige rõõmsameelsem, enesekindlam ja tahtejõulisem tüüp maailmas. Kuigi see tahtejõud oli alati surutud programmilisse purki - olgu see kommunism või tädi Nadja vanemate nõudmised või Venemaa Föderatsioon. Oli, kuidas oli. Igatahes oli tädi Nadja oma võimsa temperamendiga täiesti teistsugune kui vanaema või onu õigemini küll isa, kes kaks korda nädalas külas käis. Ta ennustas kaartide pealt ja kohvipaksult, tal oli koer Belka, kes oli pisikest kasvu ja tekitas oma liikumisega alati suure elevuse. Tädi oligi elevuse ehtne kehastus. Selliselt pani ta kõik enda ümber särama. Ja noh see sära väsitas Katjakese kohe ära, kui kell kukkus 8 õhtul. Plõnks ja ta oli magamisasendis suvalises kohas, kuhu ta kogemata või tahtlikult külla oli taritud. Ja plõnks ta oli kell 8 ka ärkvel. nagu mitte miskit polekski juhtunud ja tädi Nadja oleks samal ajal põõnanud kella kümneni välja. Oli alles väljakannatamatu laps, täiesti teistsuguse ehitusega, kui tädi Nadja. 



Igatahes need rütmid olid erinevad rütmid, maale ja linnale omased erihäälsed olukorrad, mis pidid Katjale justkui andma võimaluse olla mitme rütmiga eriilmeline tegelane korraga. Nagu oleks ta olekski sündinud väiksele maaribale Venemaa ja Eesti vahele, et ta oleks korraga temperamentne ja rahulik korraga. Pendeldaks Katrina ja Jekateriina vahel - oleks see ja teine. Mõnikord ta küsis endalt, et kes ta siis on. Aga ta teadis seda juba päris alguses, et kord peab olema selline, nagu vanaemale vaja, siis selline nagu tädile vaja, siis jällegi nagu onule ehk siis isale vaja. See polnud isegi maskide kasutamise värk, see oli kontekst, mis muutus ja ajas segadusse, see oli teistmoodi käitumine, mis erinevates kontekstides ajas hulluks ja endast välja. Sellest kõigest aga tuli ühel hetkel üle olla. See kõik pidigi paralleelselt olema tema. 

Aastaid hiljem, kui vanaema oli surnud, isa oli avameelselt Katja või siis olgem ausad eestipäraselt Kati isa, tundis ta ennast rohkem eestlasena, eesti filoloogina, kirjandusteadlasena, raamatupoemüüjana, kelle vene keel oli hämmastavalt aktsendivaba, aga grammatiliselt ebakorrektne ja lausa naljakas. Niimoodi olid nad vanaemaga suureks kasvanud koos. Kord Gatšina rajoonis kohtus Katja toreda vene üliõpilasega, kellega koos otsiti soomeugri päritolu kohanimesid taga ja too ütles talle, et Katja on naljakas, et Katja räägib nagu talunaine, vanemat tundmatumat vene keelt, ja segab sellesse vene aktsendiga eesti keelt, et see on imelik viis, kuidas ta seda teeb. Et Katja ongi imelik, ta on võõras, ta ei ole venelane, aga kas ta nüüd eestlanegi on, see oli ka küsimuse all. 

Katjale tuli meelde, kuidas nad vanaemaga lasteaiast koju tulid, kahekesti, või esimesest klassist. Tulid mööda laia heinamaad, millele nüüd oli ehitatud hiigel K-Rauta, ja mis enne seda oli täis ehitatud pisikesi majakesi, kus elasid erinevad inimesed, ka üks vanaema sõbranna. Majad võeti maha, inimesed küüditati paneelikatesse viissada meetrit eemal ja heinamaa lõi haljendama ja heinamaale tuli jõlkuma üks lehm. Katja ja vanaema tulid kahekesti koolist või lasteaiast ja korjasid kaseriisikaid, mis kodus pannile visati ja millest sai kõige paremat kastet. Vanaema ei käinud poes kunagi rohkem kui kord nädalas. Polnud vaja minna, kõik kasvas tema ümber, kanad, taimed. No kui palju nad ikka seda paganama tatart või riisi sinna juurde süüa oleks mallanud. Ta lähenes ümbrusele alati väikse kaasas kantava noaga ja teadis, et raha tuleb hoida, niisamamoodi, kui Katjatki. Raha eest oli ta valmis oma lapselapsele ostma erinevaid kleidikesi, mis olid nii ilusad ja uhked, et kui Katja kaksteist aastat hiljem oma lasteaiakaaslasega kokku juhtus, siis tuletati talle meelde, et ta oli metsik kleitide kandja. Ta ei olnud. Kõik kleidid ilma taskuteta ja iluasjad ajasid Katjakese lihtsalt hulluks. Aga kontekst. Pidi. 

Ida-Euroopa maffia erinevates sarjades

Alates jaanuarikuust oleme Henrykuga sukeldunud HBO erikultuurilisse maailma. Esiteks jäi meile silma horvaatia seriaal "Edu", mille sisuliin hakkas lahti kerima Porto Franco skandaaliga ja jõudis tipuni endiselt väga olulise teema - naistevastase vägivallaga. Vaatasime seda ja mõtlesime, et issand, kui Tallinna moodi võib üks Zagreb välja näha, kui klanitud ja euroopalik, aga selle kõige juures ka ikkagi üsna postsovietlik. Ühel ilusal, või tohib selle kohta öelda hirmsal, õhtul kohtuvad viis inimest ühel tänaval, üks neist sureb. Vaataja ei tunne surijale kaasa, hoopistükkis neljale ellujäänule tunneb ta kaasa. Edukas ja armastatud arhitekt Haris, kes soovib ennast kõrvale nihverdada viimasest projektist, kus maffiaboss kogu hinge ja raha ja missealsalata hunniku korruptsiooniraha matnud on, sest arvutused on talle selgeks teinud, et ehitatavad majad kukuvad varsti Sava jõkke ja elanikud nendega koos. Vinka - pangatöötaja, kelle poole peaks pöörduma pereisa Kiki, et saada laenu enda kodule, kus elavad tugeva allergiaga poeg ja tema naine, kes ei saa poja allergia pärast normaalsel töökohal käia. Sõjakas üksikisa kasvatada jäänud Blanka, keda parasjagu peksab ülbe ja jõhker narkodiileri poeg Viktor. Mitmete keerdkäikude kaudu saavad neist, kes ellu jäävad, võitluskaaslased, armastajad, sõbrad. Igatahes on kaunis vaadata, kuidas võetakse lahti erinevaid inimsaatusi mõrva taustal ja sealt ilmuvad nähtavale uued mõrvad, uued olukorrad jne, jne, jne. See oli nii kihvt sari, et panime oma vanad ka vaatama. Henryku isa torises, mis jaksas, et ohkuipalju koledat ropendamist ja vägivalda ja üldse. Henryku ema oli meeldivalt üllatatud, et näe ei peagi kõike inglise keeles vaatama-kuulama, võib mõnikord ka teistes keeltes, mis natuke lähemal meie kultuuriruumile ja mõtteilmale, asju vaadata. Eks ta armasta ka igasugu hulle asju mõelda enda ümbruse kohta ja eks tal ole ka natuke sellist kriminaalset fantaasiat. Aga lugu meeldis, kontekst meeldis ja lõppkokkuvõttes tegi asi oma töö ära. Soovitame. 

Mina muidugi jumaldan seda, et horvaatia keel on slaavi keelena küllaltki vene keele kõlaline, ja ma kui venekeelne sünnilt, sain aga lauseid järgi veerida ja mõtiskleda teemal ohkuipõnev keel! Näiteks poola keelest lootsime sama saada, aga see kõlab nagu me kokkuvõttes aru saime saksapäraselt. 

Loomulikult pärast sellist närve närivat seriaali, kus elasime kaasa neljale sisuliselt mõrvarile, tekkis tahtmine kohe mõni postsots maa veel ette võtta ja selle seriaaliellu süüvida. Meid viidi kaasa pooleldi muusikalise ülimalt hurmava ja endasse haarava narkodiiler Kuba looga. Kuba on äärmiselt professionaalne, täpne, nõudlik, läbinägelik, võiks isegi öelda, et võimas noor mees, kellele peale vaadates ei oskaks arvata, mida ta teeb igapäevaselt enda elatamiseks. Tema rahulikkus mõjub mõnikord lausa hüperrealistlikuna, see seob Kuba järgmise sarja peategelase Reluga, kes on samasugune töömesilane. Aga Kuba elu läheb järgmise seitsme päeva jooksul katki ja sassi. Midagi selles viisis, kuidas Kuba on üles võetud näebki välja pisut hallutsiogeenselt. See viis, kuidas kaamera tema kuklasse ronib ja jälgib iga liigutust mõjub lausa sissekiskuvalt. Elame kaasa, läheme kaasa, ühel hetkel ei ole ta meie jaoks isegi enam meeldiv, ta on vastik ja ometi, läheneme talle mingist täiesti teistsugusest perspektiivist. Igatahes üks toredamaid leide Ida-Euroopa sarjadest, natuke isegi võib öelda, et kohati nagu "Enter the Void". Järjekordselt soovitan. Ainus, mis vastandub Horvaatia sarjale on see, et tegu on äärmiselt vägivaldse ja väga ühte maailma ehk Poola maffiamaailma tutvustava seriaaliga. Varssavi tundub isegi ilus selle kõige taustal. Igatahes põnev!



Viimased paar kuud on meid mõtlema pannud Relu saatus Bukarestis. Võiks isegi öelda, et tegu on ühe meeldivaima vaikse tööka mehega, keda oleme kohanud maffiasarjades. Kokkuvõte tema elust on kuidagi labaselt lihtne, ta on pereisa, kes on oma naisega koos olnud tõenäoliselt kakskümmend-kakskümmend viis aastat, alates vanusest 15 ja ta toimetab taksojuhina, kes tegelikult käib maffiabossi laenatud raha välja peksmas õnnetute riigiametnike ja muude tegelaste käest. Ta on suutnud oma lisategevust kenasti naise ja laste eest varjata, aga ühel hetkel tiritakse ta kenasti maffiabossi kampa, tolle poja kaudu ja nii ei jää Relul muud, kui tõmmata oma afääridesse ka tütar ja naine. Kihvt on jälgida, kuidas vaikne mees läheb kui lilleke lahti kohustusi juurde saades, tema vägevus tuleb läbi kolme hooaja nähtavale, natuke meenutab ta oma käitumiselt töökust ja tublidust ja inimlikku häädust, mida ei ole alati võimalik kohata ka inimeste seas, kes peavad end seaduskuulekaiks ja häädeks. Suhtlemisoskamatus, mis on omane ka tavalistele töönarkomaanidele on ka siin täiesti olemas. Räägitakse kui vaiksetest põhjamaa meestest, tuleb välja, et ega need asjalikud rumeenia mehed selles osas kehvemad ole. Ja ega nende naised kah just hiilga suhtlemistaibukuse või üleüldise taibukusega, aga ikka on need kõige tähtsamad naised nende elus. 
Ühesõnaga soovitan jällegi. 





19 aprill 2021

Ahsee Mari Klein ja tema seks...

Ei teagi. Mul isa ka viimased aastad räägib, kuidas kõik ei saa olla lust ja lillepidu. No ausalt! Tema saab selliseid asju öelda. Hullumaja! Kogu elu kas tööd teinud 12-18 tundi järjest või lihtsalt armunud olnud ja õnnelik kah kohe sinna sisse ja vahele. Isegi mõne abieluvälise lapse saanud. Selle kõige kestel. Üldiselt rabajatel, ka töörabajatel juhtub. Ta nüüd toetab kogu hingest EKREt, sest... Jah... ja nüüd seletab sedasama, et kogu elu ei saa olla ainult naudingud. Mida kuradit? Mis ainult naudingud? Ma mõistan, et kristlaste jaoks võrdub seks sisuliselt ikkagi patuga, loe palun Eeva ja Aadama lugu. Mina kasvasin selle teadmisega nii umbes kogu lapsepõlve üles, vanaema kasvatas. Aga just see pooleldi perversene suhtumine seksi võibki inimese ühel hetkel panna teist inimest ahistama. Mu ateistist kommunistlikus riigis täiskasvanuikka jõudnud papa mõtleb vist ka, et seks on vajalik ainult laste saamiseks, unustades selle mitmepalgelisuse. Muide see intiimsuse aparaat hoiab inimesi koos. Aastakümneid. Nii kui leiad inimese, kellega julged olla ka seksikas, seksinälgas, nii lahendad kohe mitu muret korraga. Aga jah... Kõigile meeldib see Aadama Eeva jutt, ka neile, kes tegelikult ei ole sellega otseselt kokku puutunud. Nõukaaegne seksuaalkasvatus oli täpselt samasugune, seks olgu ainult laste saamiseks, muuks pole see mõeldud. Nagu me teame, siis ikka on küll. Miskipärast tuleb mulle meelde Marie Under ja tema Paaž Artur Adson, kes paaniliselt "parandasid" Marie seksikaid luuletusi, nii kui vanadusnõtrus kohale jõudis ja sukkade pärast, mis lõppeda ei taha, piinlik hakkas. Nojah. Eks seks tekitagi piinlikkust, sest see on ikkagi midagi nii intiimset ja lähedast, et annab olla. Samas see on olnud. Selle vastu ei saa vaielda. Keegi ei või öelda, et inimesed, kas seksigu või seksigu ainult teatud eesmärkidel või ärgu seksigu. Kõige esiteks peaks selle ikkagi ära otsustama inimene, kes seda teeb või tegemata jätab. Oma tegude eest tuleb vastutada. Lapsi saada võib, aga ei pea. Hästi kasvatatud inimesed teavad, kuidas see kõik käib, neile ei pea midagi selgeks tegema. Selleks muide ongi seksuaalkasvatus. Mina pole kunagi tundnud ega teadnud enne Henrykut, et nüüd, see inimene, see aeg, see koht, et võiks. Ma olen sellest rääkinud, et nüüd võiks, et nüüd saaks, et äkki, see oli pidev kassitamine, ses tähenduses, et kas see inimene on mu peika? Kas me saame lapse? Kas ta kolib minu juurde elama? Kas me saame koos õnnelikuks? Selliseid küsimusi oli mul miljon enne Henrykut, temaga ei olnud see kassitamine teema, temaga oli küsimus, et millal me kokku kolime, millal me lapse saame, no õnnelikud olime juba ammu enne seda kui ma jõudsin küsida, et kas... Ja jah, õnnelik olemine koosneb väga paljudest erinevatest komponentidest. Intiimsuse jagamine on üks võimsamaid õnnelikuks olemise komponentidest. See paneb särama, see seob, see kinnistab, see tekitab kodususe ja õndsuse, mille kallal tööd teha ja millesse jääda. Mõnikord tahaks minna ajas tagasi ja öelda aitäh nii oma emale, isale kui ka vanaemale, sest tänu neile ma tean seda võrratut õndsust, mida jagada. Nemad on mulle osaliselt õpetanud lähedust hindama ja kasvatama. Iga lähedusega tuleb aga edasi minna ja igas läheduses tuleb minna täpsemaks ja tähelepanelikumaks ja mis seal salata diskreetsemaks. Sealt tulebki see vägi - see, et me ei tee haiget nendele inimestele, kes meie läheduses on. Ja samal ajal saame nendega koos olles aina teadlikumaks sellest, mis meid õnnelikumaks teeb. Ja jah, partnerite puhul tähendab intiimsus ja lähedus ka seksi. See on erinev ja mitmetahuline võimalus/võimalikkus, millega toimetada, aga alati on tegu läbirääkimisoskustega ja igasugu erinevate variantidega. Armastus, selline kõikehaarav ja igale poole ulatuv, annab meile võimaluse saada paremateks inimesteks. 

12 aprill 2021

Kuklas kummitav mõte


Ausalt öeldes on see vastik. See pidev hirm, et midagi juhtub, ja see, et ma olen süüdi, see tunne, mis ei lakka minu kuklasse õhkamast, et ma ei ole piisavalt hea, et ma ei tee piisavalt palju, et kõik asjad on halvasti. Muidugi ei saa ma sellest üle ja ei ole kunagi saanud. Sellest tundest, et minu tegemistest ja tööst pole kunagi piisavalt, ma pole piisavalt hea, piisavalt kiire, piisavalt tubli. See trummeldab ikka veel minu sees. Kiiresti ja suuresti endalegi ootamatult olen ma olnud viimased aastad selles faasis, võib-olla juba tollest hetkest peale, kus ma esimest korda Tallinna ülikoolis ebaõnnestusin. 

Ebaõnnestumistega nagu te teate on nii, et kui need juhtuvad, tuleb endalt küsida, miks. Ja kui teil on hea ja hoolitsev papa või mamma, siis ta küsib, et mis sa valesti tegid, mitte, et teised on süüdi. Minu isa ja tädi Nadja põhiline erinevus ongi/oligi selles, et tädi Nadja teatas kõikide asjade peale, et keegi on minu peale kade, aga isa küsib alati, et mis sa ise tegid, mis läks sinu tegevuses valesti, järgmine kord niimoodi teha ei tohi. 

Esineda olen tegelikult kogu elu armastanud. Vahel on see olnud tüütu, igav, sest seda on olnud liiga palju teha ja tegelikult mul pole olnud piisavalt endast anda, sisu on vähem, kui esinemiseks tarvis. Selle peale tuleb  mulle meelde Lennart Peebu teatristuudio, kus hakkasin sügavamalt mõtlema sellele, et mis mind paelub esinemises. Ja isa on mulle öelnud, et mulle meeldib meeldida. Kellele see ei meeldiks? Ja suuri sõnu annab teha igal meeldidavajajal. See on lihtne, aga sisukaid sõnu, nii kirjutada, kui mõelda, kui teha on ikka raskem. Ja fakt on see, et igakord ei tulegi välja, igakord ei ole nii nagu oled unistanud, et oleks. Vähemalt minul on niimoodi, ma ei tea, kuidas teistel on. Lihtsalt sellest tuleb üle olla, et tule välja. Ei tulnud too Suliko Liivi korraldatud esinemine ja asi ka välja 2005. Oli piinlik. Võib-olla on siiamaani piinlik, et ma ei ole osanud väljaspool oma tungivalt lehvivaid lootusi olla kõige ilusam, kõige targem, kõige nähtavam. No ei osanud. Sisu peab olema - enne kui kuhugi jaurama joosta. Seda õpetas mulle ka kuus aastat humanitaariat. Siiani on meeles need viimased kuud, kui pidi magistritööga ühele poole saama. Olema endast tublim, ma ei olnud. Vähemasti mul ei olnud seda tunnet, et oleksin endast tublim. Ehkki ma võisin paista endast tublimana. Sain isegi väga hea, nagu mu magistritöö juhendaja selle kohta ütles, kui ma mõni aasta tagasi põdesin, et mis kirjandusteadust ma siin teind olen. Järjepidevalt muidugi pole teinud, nagu ma pole ka järjepidevalt kirjutanud.

Raamatute müümine on mind muidugi õpetanud pidevalt nägema oma piiratust. See kollanoka värk muide ongi entusiasm ja vaimustus ja arvamine, et oled geenius, aga tegelikult oled suvaline natuke andekam suhtlev tegelane, aga selleks, et seda asja hästi teha, pead tundma inimeste loomust, minema sisse inimeste igasugustesse isikuomadustesse ja puutuma kokku erinevate klientidega ja olukordadega. Raamatute kirjutamisest või esinemisest pole ma kunagi mõelnud nii vigadepõhiselt mõelnud, ja iga kord, kui midagi on ebaõnnestunud kas kirjutades või esinedes olen tagasi põrganud ja kartnud uuesti proovida. See muide eristabki mind kirjanikust ja esinejast, kes teavad detailselt, mis parim justnimelt selles loomisrohkes olemises. Muidugi see vigadepõhisus ajab hulluks, see ei lase öösiti magada, see tekitab paanikahoogusid, midagi selles meenutab mulle magistritöö tegemist. Ma ei ole olnud kunagi elus nii paanikas ja vastu seina surutud, nagu 2009. aasta kevadel, täpselt selline tunne oli, et ma lähen lolliks, et ma ei oska olla normaalne ja korralik, et ma vean kõiki, jaa, ka oma tookordset üht kahest lemmikõppejõust Toomas Liivi alt, ka oma magistritööjuhendajat alt. 

Mõnikord on mul logistik-arvestajana töötades sama tunne, täpselt samasugune endapiitsutamine käib, täpselt samasugune paanika ja hirm, et äkki ma ei oska, äkki ma ei ole piisavalt hea, et äkki on mingid asjad valesti kuskil, et äkki... Ja asjad on muide alati valesti, isegi siis, kui arvad, et nad kõik õigesti või hästi. Ja seda ei tasu südamesse võtta, asjadega tuleb tegelda, ei tohi paanikasse sattuda, et tohi mõelda, et äkki mina ei oskagi, oskad ikka. Saad hakkama. Oled sellest jamast üle. Nagu ikka. Meile ei anta kanda mitte ühtegi risti rohkem, kui me jaksame kanda. Huvitav on ka see, et kui seda hirmutunnet ei ole ja hakkamasaamist sealjuures, siis me ei tahagi oma tööd teha. Me tahame ära minna asjadest ja inimestest, sest ei ole huvitav, või vähemalt piisavalt stimuleeriv. Kui aga ei näe oma tegevuse tulemust kohe, mis muide iseloomustab nii teadust kui ka kirjutamist, siis on raske seda teha edasi niisama entusiastlikult kui raamatute müüki. 

22 märts 2021

Mõtteid eelmisest elust tänapäevaseni välja

 Või et sajanditagune daam mõtiskles teemal peenis ja naisekeha? Ma ise mõtisklen selle üle. Tuksun ja mõtisklen. Vaatan Kanuti gildi maratoni ja tuksun või siis luksun - kehalisuse ebamääraseks muutumine. Miskipärast on inimese ajus sordiini all kehalisuse aim. Sealjuures on ettekujutus alati magusam, kui see päris olukord, päris võimalikkus. Nagu suudlus oli/on alati just selles alguspooles - teismelisena palju huvitavam, kui see pärissuudlus. Möhhh tuleb mulle meelde see esimene suudlus Pärnu mnt 59 ühika koridoris tolle poisiga, kes justkui oleks pidanud mu poiss olema, aga ei olnud ta midagi, juba järgmisel aastal oli tal tema päristüdruk ja mina olin vist õnnetu. Kas olin? Ma siis muidugi ei saanud aru, et suudlus oli reetnud, et me ei jää kokku, et tema on kuskil tema päristüdruk. Imelik mõelda lausa, kui palju keha meile ütleb meie jaoks õigete inimeste kohta. Süljenäärmed näiteks. 


21 märts 2021

Jumalate võitlused

Kirik oli tähtis, üks tähtsamaid kohti linnas. Nastja kulutas raha kanadele ja kirikule - nii neli korda kuus kirikus ja kord kvartalis kanadele. Kommid ja šoks tuli muidugimõista poodi jätta, kui nad kahekesti Katjaga sinna sattusid. Nastjale tuli meelde, kuidas nad Karlaga erinevates kirikutes käisid. Üldiselt oli see kõik nii nii vana asi. Ta üritas meelde tuletada, miks ta oli otsustanud valida kõikide meeste seast just selle ilusa, ujeda, temast kuusteist aastat vanema eestlase. Jah, kui nad Aleksandriga kokku kolisid, siis oli see hirmus, üks hirmsamaid asju tema elus. Aleksander oli Nastja-vanune, küla kõige nägusam noor mees, keda ihaldasid nad kõik, aga tema sörkis sabas Nastjal. Ja siis ta abielluski selle mehega - abiellus kohe ja pettus kohe. Keegi ei saanud täpselt aru, miks nad lahku hakkasid elama. Igal juhul ühel päeval kolis Nastja tagasi oma vanemate juurde. Ema üritas ikka tüdrukule selgeks teha, et mismõttes, nii hea partii. 

Nastja oleks otsekui külma dušiga pihta saanud, kui nad esimest korda ühte heita püüdsid, talle meenusid need rahutud nõudlikud käed, see suur kõvastanud jube peenis, mis tegi haiget, niimoodi haiget, et ta oleks võtnud kätte ja... Miks talle keegi sellest ei rääkinud? Mis asi see oli? Milleks see vajalik oli? Aleksander oli ilus, aga tundetu, mühaklik, nagu mõni hull hobune. Nastja tundis end vägistatuna, nii nagu oleks keegi talle sisse lükanud noa. Ja talle oli räägitud põhjalikult, et tegu on patuga, millest me kõik sünnime. See oligi julm ja inetu - ta oli ju kõigest kaheksateistaastane ja ta pidi seksima, ta pidi endalegi tundmatu keha kellelegi usaldama, kes ei osanud hoolida temast veel vähem tema õrnast naisekehast. Aasta oli 1937. Ta elas väikeses külas, ta oli küllaltki tuttav piibliga, kus küll räägiti mõnes kohas naise kikkis rindadest, kui kaunitest õuntest, aga see oli ka kõik.

Ja ta nägi oma ema Jevdokiiat metsikult armununa võõrasisasse Pavlisse kogu oma lapsepõlve. Midagi seal oli - kirglik täieõiguslik endale nõutamine, millest ei sündinud mitte ühtegi last. Pavel hakkas silma tegema temale, Nastjale, niipea, kui tollel kasvasid rinnad ja tema taevassinised silmad muutusid hiigelsuurteks ja nii kauniteks, et süda lõi kiiremini, mitte ainult Pavlikul. Pavlik jõi - ta oli abiellunud Jevdokiiaga pärast seda, kui Nastja isa Jefim oli põllul kopsupõletikku surnud. Oli abiellunud endast viis aastat vanema rikka lesega, sest nii sai ta endale suure talu ja loomi ja mida kõike veel. Oli abiellunud, sest nii sai ta kindlustatud. Ja oh see hull Jevdokiia oli tema suurde punasesse habemesse ja juuksepahvakasse veelgi süvenenumalt armunud. Ta ei näinudki muud. Jevdokiial oli kolm last, kes olid kõik tema abielust setu mehe Jefimiga. Setud. Oh need setud. Mõneski mõttes hoopis teistsugused kui venelased.

Igal juhul pärast üsna jubedaid kogemusi Aleksandriga, otsustas Nastja, et ta lõpetab selle jama ära. Et ta ei taha enam kellelegi mehele minna. Aitab. Ta läheb hoopis tööle ja uurib maailma, ta sõitis nii Narva kui ka Riiga erinevatesse vabrikutesse tööle, et lihtsalt sellest sõgedast ja tema jaoks ebamugavast tundest lahti saada. Et natuke elada linnanaistega, kes ehk teadsid seda vanainimestevärki kuidagi teisiti, kui seda piiblis kirjeldatakse, just nendes karmides peatükkides. Kes ei pidanud seda millekski jõledaks ega kohutavaks. Itsitavad plikad erinevates ühikatubades koondusid tema ümber ja rääkisid erinevates keeltes kõigest, ka töölisliikumistest ja tantsuõhtutest ja natuke meestest ka. Nastjal oli piinlik, et ta oli abiellu heitnud niisama, ilma igasuguse eelneva läbi mõtlemiseta, tuisanud Aleksandri manu ja unustanud, et see kõik, mis teistele tundub uhke ja kena, et selle kõige taga on veel mingisuguseid asju, millest tal tegelikult oli aimu, kui ta vaatas itsitavaid külatüdrukuid, kes tulid kirikust koju punaste laikudega kaelal. Aga see kõik oli temale võõras, ta ei saanud sellega liiga pikalt tegelda, oli palju põnevamaid asju, kui see kehaline, piibelgi oli põnevam, kui see veri, mis tuiskas noorte meeste ja tüdrukute soontes ringi. Nastja jaoks oli see võõras, õudne, imelik. 

Alles kümmekond aastat hiljem hakkas ta sellest verest aru saama. Alles siis hakkas ta seda mõtestatult kasutama. Ja jah, see juhtus Karlaga, juhtus nii imelikult ja ootamatult, et ta ei saanud enam arugi, et kuidas see kõik üldse oli võimalik. Karl kohtus temaga täiesti juhuslikult turupäeval Obinitsas, kohtus 1951. aastal. Karli juuksed hakkasid aeglaselt hõrenema, aga pilk oli läbitungivalt kurb. Midagi sellist polnud Nastja kunagi oma elu jooksul kohanud. Ja see metsik rahu, ajal, mil kõik kartsid midagi, nii eestlased, venelased kui ka setud. Kõik olid mures. Ajal, mil paljud ähvardasid isegi teda, Nastjat Siberiga, sest ta oli sakslastega läbi käinud, et päästa külasid. Nastja seisis kanamunadega turul ja ootas, et keegi ostaks, mitte midagi erilist. Ta tuligi ostma, hästi säilinud vanem mees, kelle silmades oli midagi muud kui nendes vene meeste silmades, kes olid harjunud jooma ja peksma. Pavlik ei peksnud, aga ohkuidasta jõi! Aleksandrit ei saanud Nastja niimoodi tundma õppida. Aga nii palju, kui ta mäletas, siis nad kõik käitusid nõnda. Jõid! Ja üldse mitte vähe, vaid päris palju. Karla ei joonud. Ehkki oli põhjust, nad olid oma talust redutama aetud, ta otsis oma kohta koos vana viiuldava isa, Andrusega. Ja ta ikka veel ei joonud, kandis valget särki ja maapõhjani ulatuvat rahu. Kui nad teineteisega põhjalikumalt tutvuma hakkasid, siis mõistis Nastja, et rahu oli seotud luteriusuga, nii nagu Nastja rahu oli seotud õigeusuga. Nad mõlemad rahustasid end maha kirikus. Ükskõik, mis kole aeg neid ka ei ümbritsenud, nemad olid sellest üle tänu Jumalale. Olgu see siis luterlik või õigeusklik. 

Jumal muutis nad ka teineteise suhtes kannatlikuks. Nastja ei oodanud suuri imesid nende nende abielust ja ometi see ime sündis Jelena näol. 1950ndate algus oli kõige ilusam aeg Nastja elus. Nii abiellumine kui ka laps panid ta õitsema, nii nagu mitte ükski teine asi enne polnud teda õitsema pannud. Ta mõistis, et see tuli mehe rahust ja tema rahust. Ja ehkki need rahud asusid erinevates kirikutes, olid need loonud nendele ruumi, milles ringi liikuda koos, nii et keegi ei oleks neile haiget teha saanud. Jama oli muidugi siis kui Jelenat või siis ladinapäraselt Helenat pidi ristima. Nad läksid  tülli. Kummagi Jumal tundus neile kõikvõimsana. Nastjale tundus tema jumal nii kõikvõimas, et neli nädalat pärast sünnitust haaras ta oma imikust tütre sülle ja läks kahe-kolme kilomeetri kaugusele õigeusklikkusse kirikusse, et Helena seal ära ristida. Karl oli just-just oma autojuhi ametis teise külasse sõitnud, ta ei pannud isegi tähele, kuidas see kõik tema naisel nii kiiresti juhtuda sai. Ühel hetkel küsisid külamehed, et mis ta äsja sünnitanud naine seal tolmusel teel titt tissi otsas teeb. Karla teadis väga hästi, mis ta tegi, ja oli ehmunud. Ta teadis, et oli võtnud endale kange naise, aga sellise, kes tegelikult oleks pidanud kodus olema ja ennast koos titega hoidma, a selmet jalutas oma sünnitusest haige kehaga lihtsalt edasi-tagasi viis-kuus kilomeetrit oma pühakotta, sellist, ta poleks osanud oodata. Tema uhke Nastja, kes ei lubanud mitte kellelgi ega millelgi endale pähe istuda. Karl sõitis neile kahele kiiresti järele. Tema silmaterad. Tema kullakesed. Tema Nastja. Ja see tobe õigeusklik Jumal. 

Karl muidugi teadis abielludes, et nende peres on suurim otsustaja Nastja, alati. Nastja teadis, et mis seal ikka. Rahulikud on nad koos vaid oma Jumalat uskudes. Ja tegelikult teadis ta seda nüüd ka, pärast Jelena surma, ta teadis, et kui miski teda maha rahustab, siis on see Jumal. Seepärast pidi ta oma väikse lapselapse samuti Jumalasse uskuma panema. 


08 märts 2021

Kus paganas see võõrasema oli...

Midagi Nastja sees tihenes. Midagi muutus klombiks. Nad ütlesid küll, et lõikavad selle temast terariistadega välja ja tema rippuvad kunagi last toitnud rinnad said kriipsudeks kehal. Nii nagu Leenal. Algul oli hirmus. Isegi saunas käia oli hirmus. Piinlik oli ka. Hea, et need mehed lõpuks teda ignoreerisid. Ta oli sama ergas ja rõõmus, sest oli põhjust, tal oli laps - päriselt temast sõltuv imeline väike olend, kes tundis ennast hästi. Tal oli tütretütar. Tal polnud õigust olla nõrk, katki, kurb. Neil kellelgi polnud selleks mingit õigust. Isegi mitte sellel mehel, kes oli tema tütrest teinud ema. 

Aga tihenemine ja surematud halvaloomulised rakud kasvasid ta sees hoolimata Nastja elurõõmust. Ainus, millesse ta uskus, oli jumal. Kuigi, mis Jumal see oli, kes ta tütre viis. Milles lõppkokkuvõttes oli tema laps süüdi? 

Ja milles tema oli süüdi? 

Muld lõhnas hästi ja maasikad ja kanasitt sobitus ka sellesse idülli, kus kord nartsissid, tulbid, siis jällegi võõrasemad, astrad, hiigelgladioolid, mõned võhumõõgad, jasmiinid oma lõhnaga maailma lõid. Nastja käed põimisid ruumi pidevalt lisategevusi, millega neid kahte toita, millega ümbrust ilusamaks teha. Seda kõike oli ta maal ka teinud. Linnas oli kõik, kuidagi teistmoodi, aga samas üdini samamoodi. Ta ei saanud aru Nadjast, kes elas Lasnamäe paneelikas ja maksis üüratuid summasid keskkütte eest ja ei saanud kasvatada ühtki toitu ise ega lille. Pidi aga sööma seda, mis neile anti, mitte seda, mis oleks hea olnud. 

Katja otsustas oma sünnipäeval ette lugeda, õigemini tõlkida Tuhkatriinut ja seal nad siis olid kahekesti valge laudlina ääres, detsembris, väljas oli külm, lumine, võib isegi öelda, et natuke päiksepaisteliselt külmilus, aga sees oli soe pliita ja kõik need pärastsünnipäevased tunded, et saigi tehtud, imeline söömaaeg ja õnnelik laps, kes tundis, et ta on tähtis. Mõnus oli. Laps oli avastanud raamatud. Kuidagi kiiresti ja jahmatavalt - miskipärast olid need märksa olulisemad mõnikord, kui vanaema või kartulimardikad või umbrohu kitkumine või kanade karjatamine. Laps hakkas muutuma kellekski teiseks, kui oli Leena ja kui on Nastja. See oli hirmuäratav ja ilus korraga. Ja Tuhkatriinu lugu ajas nad mõlemad miskipärast nutma, kuigi, kus pagan see kuri võõrasema oli? Memm kehitas õlgu. Tema ei teadnud. 

Katja kasvas suureks ja korraga endalegi ehmatuseks avastas, et seda tal polegi enam kuskilt võtta vanaema, kes oli õnnelik, sest ta sai oma lapselapse õnnelikuks teha. Vanaema, kes teadis, missugune oli Katja olnud enne seda hetke, kus ta lugema õppis. Vanaema, kes oli ühtaegu rõõmus ja hirmunud, kui tema lapselaps uusi ja tema jaoks võrratult uueilmelisi asju juurde õppis, koolis, kuhu temal polnud viimased 65 aastat endal õppimiseks asja. Katja mäletas toda imelikku hetke, kus vanaema oma ühe ja neljandiku kopsuga haiglavoodis lebades teatas talle, et laps ainult õppigu, õppigu, õppigu, kui see võimalus on talle antud, tuleb seda võimalust ka kasutada. Mis lapsed? Lapsi saab ka hiljem. Mis mees? Mees võib tulla ka hiljem. Olgu lihtsalt see teadmine, et sa oled õppinud. Ja olgu õppimine, olgu või eluaeg. 


06 märts 2021

Uni läheb ära, kohe

Kell polnud palju, magada oli jäänud veel mõni tund, aga Leena ei suutnud enam magada. Mõtted lendasid ta peast sisse ja välja, nagu mõned linnud, kes toitsid oma pisikesi poegi, tema sees oli ka nii hirm, kui ka lootus, mõlemaid tuli mõtetega toita, et ellu jääda. See kõik oli toimunud liiga kiiresti. Ta oli kohanud inimest, kellega oli hea. Ta polnud enne teda mitte kedagi sellist kohanud ja ilmselt enam pole aega ka kedagi sellist kohata. Nad lubasid talle veel paar kuud. Need olid kohutavad kuud. Ta lebas lootustega haiglas, lebas teadmisega, et ehk annab veel midagi päästa. 

Ta naeris ja püüdis teisi naerma ajada, aga ta ei olnud näinud oma last mõnikord kaks-kolm nädalat. Too kasvas nagu pisike kiirekasvuline taim. Ema ikka ütles, et Jelena on kõige tähtsam, et pisike tüdruk taltub ja küünitab tema poole, kui Jelena kohale jõuab. No, nad kasvavad ju nii kiiresti, neil pole aega küünitada kellegi ega millegi poole, nad on ju lapsed, väiksed, kiired, nad ei saa paigal seista oma arengus, oodata, et millal ema saab vaatama tulla nende esimesi kahel jalal seismisi, sõnu, ronimisi mööda vanu palkpõrandaid. Isa oli öelnud enne surma, et ta ei tea, kust see laps tuli, see laps on hull laps, et Jelena polnud nii väiksena nii energiline ja jultunud kunagi olnud, aga see laps, see hull-hull laps ronis igalt poolt välja ja igale poole ja ta ei olnud veel kaheaastanegi. 

"No kust sa sellise said," küsis vanaisa Karl oma tütrelt. No kust ta sai, mõtles Jelena. Need tema vanemad, nad mõlemad, olid nii stoiliselt rahulikud ja mõistlikud inimesed, et lausa imelik oli, et ta oli leidnud endale poolkogemata mehe, kes oli võimeline tema pärast öid üleval olema, kes oli täis energiat, millega kokku puutudes läks Jelena lihtsalt põlema. Ja laps oli täpselt samasugust tuld täis, mida ei olnud võimalik vaos hoida, seda pidi lihtsalt panema õigesse kohta põlema, siis see soojendas kõiki, ka tema õnnetut vana isa Karli. 

"Tead, ta isa on täpselt samasuguse iseloomuga," kostis Jelena korraga. '

"Nurjatu mees on, nurjatu..." kordas vanaisa Karl. 

"Aga ei ole, eks ta oli õnnetu ja eks mina ka ja... Aga ta on teistmoodi, ta pole nagu Jura või Borja või Anton või... Mitte ükski nendest, ta on hoopis teistmoodi, ta on täis sellist indu ja jõudu, mis ei lase tal paigal olla. Nii kui ta liiga pikalt ühe koha peal on, siis hakkab tal halb. Eks Katja on ka selline. Pole midagi teha, isa." 

"Jah, see paganama suguvõsa ongi neil selliseid täis. Juba sinu vanaisa, minu isa rääkis, et tasa ja targu, tasa ja targu, aga näe, siin sa mul oled, igati korralik tasa ja targu tütar, aga leiad endale sellise hullu mehe. Pealegi naistemehe."

"Isa, ära nüüd niimoodi." 

"No, mis ma siin teistmoodi. Sa ikka tead, kuidas ema sul siin nuttis, kui Katja sündis. Ja siis veel see haigus... Ju see kõik tuleb sinule, sest sa ei ole olnud hea inimene. Sa oled mu tütar, aga sa ei oska mõelda mõnikord üldse nii nagu korralikud Helsteinid, metsa poole oled. Anna andeks, et ma niimoodi, aga see laps on ka parajalt metsa poole. Ei püsi ta purgikski paigal, ei hakka ilmselt kunagi püsima, sõgedaks läheb."

"No, ma ei tea, ta on minu oma, minu pisike, minu kõige kallim, temas on kõik see, mis ma ise tahtnuks olla. Natuke rohkemgi. Ja tead küll, talle on lubatud suuri tegusid teha." 

"Millest sa seda järeldad? Sellest mustlasnaise jutust? Et nüüd peab see paika? Et sinu haigus, sinu rinnavähk peab paika ja korraga peab paika ka see, et su tütar teeb suuri tegusid? Et temast saab hea inimene. Kallis laps, temast võib saada ükskõik, mis inimene, aga sina võiksid ju elama jääda? Ellu jääda?" isa võttis tütrel käest kinni, nii nagu siis kui Jelena veel päris väike oli, nii kolmkümmend aastat tagasi, kui ta ise veel oli viiekümnendates, noor mees. Ta oleks endast kõik andnud, et tütrele veel elujõudu anda. Mis kasu sellest väiksest plikast oli, kui tema tütrekeselt võeti elujõud ära, kui tema tütreke sai vähi. 

"Sa ju tead seda, et ma tahakski, et nii peakski. Ja loodame, et nii saabki, et mulle on antud. Aga ma jäin ju pika peale, ma oleks pidanud selle kohe ära lõikama. Aga kas sa tead, mis tunne on mõelda oma rindade lõikumisest kolmekümne ühe aastase naisena?" 

Vana mees seisis natuke veel oma kepi najal ja vaatas oma last, vaatas ähmaste haigete silmadega, ta teadis, et temalegi pole rohkem antud, et see võib jääda tema viimaseks aastaks. Ta teadis, et tema tütar peab selle kõigega üksi toime tulema, nagu paljude asjadega enne ja pärast tema surma. Tema tütar pidi leidma endale Võrus töö, tema tütar pidi kolima sellesse pisikesse majja tollel raudteega paralleelsel tänaval, tema pisike armas tütar pidi leidma endale mehe, aga isegi kolmekümneselt oli see liigraske ülesanne, tema tütar, tema pisike armas väike tütar. Karlal endal oli see võtnud aega pool sajandit, et lõpuks Nastja leida, aga tema oligi aeglasem, kui see setu-vene päritolu Nastja ja ega toogi kiire polnud leidma endale pärast Teist ilmasõda meest. Hea et nad leidsid teineteist.

"Ei laps, ei tea... Ei saakski teada."  



19 veebruar 2021

Loomikud ja inimesed nendega, need audiovisuaalikud, kes pole tegelikult hoolikud

Tuba oli täis asju, nagu minagi, nagu me kõik. Totakaid ja vähemtotakaid asju, mille tähtsusest said arud alles siis, kui toda asja taga igatsema kippusid. Eelmisel nädalavahetusel käisime Kiek in De Kökis linnaloomi vaatamas. Meelde tuli miskipärast Võru linn ja selle linnaks kujunemise lugu, kus kõik linna ehitatud majad ja nonde abihooned olid otsekui pisikesed talud. Eks toda saa näha ju hra Kreutzwaldi muuseumit kaedes, et mismoodi linnaelanik, eriti rikas, elada võis. Hunniku abihoonetega ja peamajaga, ega see väga palju Mõniste talumuuseumist ei erinegi. Tallinn on loomulikult palju pikema ajalooga. Inimesed on siin kambakesti ikka tõenäoliselt tuhatkond aastat elanud. Reval või Ree faal. Ehk kaljust alla langenud imekaunis ja uhke metskits, keda oma loomaaeda tahtis võtta taani prints või oli see keegi teine auväärne aadlik. Igal juhul jah, hästi kihvti ja põhjaliku tasuta giidi otsa sattusime kogemata sõbrapäeval. Viie euri eest oli kuidagi hästi tore ja armas ringi konnata maailmades, mis tegelikult pole üldse kadunud. Inimesele ikka meeldib loom, praegu on loom küllaltki dekoratiivses seisus, teda tuleb vaadata. Vanasti teda söödi, sest noh, ütleme otse välja, kõige lihtsam põhjas rauda saada on lihast. Ja muid vitamiine ka, sest on lihtsalt. Palju sa ikka neid mustsõstraid moosistad või juurikaid keldrites hoiad. Fakt on see muidugi, et osa Eesti elanikest tulid juurikate keldrites hoidmisega paremini toime kui teised, sest õigeusus on teadagi pikem paastuaeg kui luteri usus ja natuke teistsugused inimesed ka, seetõttu. Igal juhul vanasti osati loomast, keda on hoitud, kasitud, armastatud jne jne, palju rohkem võtta, kui tänapäeval. Miskipärast tuleb silme ette Marina Abroamovitš, kes Veneetsia biennaalil lehmakonte pesi. Nüüd juba 23-aastatagune üritus, mis kuidagi kangastub mu silme ette, kui kõige ehedam meeldetuletus sellest, kuidas me ei oska ega suuda enam kõike kasutada loomast-loomadest, et meie audiovisuaalne esteetikavajadus tapab täielikult meie mingis tähenduses üliolulise võime võtta asju praktiliselt, maapealselt. 

Me sõltume asjadest, mis on suured, süsteemsed ja hoolimatud, vastavalt sellisele sõltuvusele käitume ka enda ümber olevate olenditega, inimestega sarnaselt, sama jõhkralt kui feisbukk või mõni suurorganisatsioon, mis tüdib kiiresti ja tahab uuemat ja paremat, nagu me isegi, nagu aeg, mis surub meid pidevalt uutesse oludesse tänu meie enda lõputule vajadusele uute asjade ja uute elamuste järele. Me ei oska tegelikult oma tarbimises lõpuni minna. See nunnu kass, keda oleme eluaeg nunnutanud, paksu kere ja suurte haledate silmadega sööks meid ära, kui me ära sureksime ja keegi meie keha enne tema nälgajäämist ei leiaks. Sheldon Cooper (see mu lemmikmees ühest seriaalist) ütleks selle kohta, et aga nii ongi õige. Ja just seda võib kohata Kiek in de Köki näitusel edasi tagasi ringi tuigerdades, kus arheoloogid ja ajaloolased on näidanud loomaluudest tehtud esemeid, loomanahkadest tehtud imeilusaid tapeete, natuke hirmus ikka, et keegi surnud tegelane laiakslitsutuna kellegi rikka inimese kodus seinakaunistusena ripub. Ja kusjuures, kuidagi armsam tundub see mulle siiski sellest, et loomast ei kasutata kõike ära, et miski temast visatakse lihtsalt minema, sest see on nagu tehtud-kasutatud juba. Inimlikul tasandil ei tahaks olla see narts, ei tahaks, et keegi teinegi oleks see narts. 

Ma natuke kardan, et ei oska alati piisavalt palju seda, mida oskas mu vanaema, tõenäoliselt teadis ka mu ema, teha. Samuti võin ilmestada oma juttu isa abikaasast, kes teeb mu 74aastasele (varsti, eksole) isale parajaks tolle äia pükse, see on siis kindlasti pool sajandit või 40 aastat vanu pükse. Midagi selles tegevuses endas on piinlikult armsat ja ilusat. Ja nad ei tee seda sellepärast, et nad oleks mingid erilised rohelised ja mõtleksid iga päev sellele, kuidas hoolitseda Maa heaolu eest. Ei! Nad on sellised inimesed olnud kogu elu. Võib-olla sellepärast, et nad juhuslikult sündisid mõned aastad pärast sõda ja kõike ei olnudki, võib-olla sellepärast, et nad hoiavad raha kokku ja mingis mõttes ka aega, aga nad tekitavad minus tohutut respekti. See ei muide üldse mitte halb traditsioonilisus. See on täitsa korralik ja hea traditsioonilisus, mida võiks rohkem tagasi igatseda kui neid teisi asju. Aga jah, kuidas anda elu asjadele, mis jäävad alles loomadest, inimestest, kõigest meie ümber, kuidas need teha vajalikuks? Ega Henryku ema on ju põhimõtteliselt samas olukorras. Allpool siis ilusad portreepildikesed loomaluudest. Imetlegem. Loogem. Lootkem, et oskame sellest plastikuajastust lõpuks maiselt ja praktiliselt välja tulla.