28 aprill 2022

Väiklane kodanik ja raamatud

Unenäod - pilk sinna reaalsusse, mis on kõhu ja pealae vahel, mis annab tunda ja mõjub mõnikord, kui jahmatav äratuskell, piinates minu maailma kõikehaaravust. Või noh labasemalt väljendudes annab mõista, et olen suht sitt inimene olnud ja elanud sisuliselt mugavas surnutele mõeldud magamistoas. Mitte elusatele, mitte elule, mis on muutuses. Ja selle koha pealt peaks ikka natuke mõtlema, et mis edasi või kuidas. Lugesin Tõnis Vilu Loomingu Raamatukogu luulekogu. Tõesti keeleliselt väga täpisteaduslik - huvitav on ka see, et ära hakkab kaduma see mingi sotsiaalne rõhutuse tunne, asemele tuleb kerge melanhoolia, mis võib meid kõiki iseloomustada ja sealt, just nimelt sellelt pinnalt võib minna juba mõnda teise ruumi, minna teiste inimeste ruumi, tekib mingi üldistusvõime, mille sisse laguneda. Ehk natuke võib mul piinlikki olla, et olen teda väiklaselt mitte just ägedaks luuletajaks tembeldanud. 

Ahjaa. Seoses sellega, et kuulan mikroökonoomika loenguid courseras (kogemata suutsin isegi maksta selle eest!), tuletas see mulle kirjandusasja meelde. Kirjutamine on selline üldine tegevus, mida kõik me armastame teha. Miskipärast. Kõik me on muide tavaliselt ka lugejad, ka mõtlejad, ka mina. Kirjutamine on igati tore harjumus, millele kinnitada teisi harjumusi külge. Samas, kui kirjutavad nii paljud inimesed, ja kirjutamine on n-ö paljude jaoks teema, siis tekib ikkagi küsimus, et kas pole tegu üle pakkumisega? Kirjutama peab muidugi ja peab palju, et saaks hästi kirjutatud teksti kätte, aga enamasti ei pea ju kõike avaldama. Või peab? Olen ise aru saanud, et mõned tekstid ja tekstiloojad on minu jaoks natukeseks ajaks ammendunud. Nad on nagu moest väljas. 

Jürgen Rooste kirjeldas siin mingipäev, kui valus oli lugeda Leo Luksi arvamust tema luulest eelmise luuleaasta valguses. Rooste on tubli! Minu jaoks ta on inimesena üks inspireerivamaid ja julgemaid tegelasi, keda tean ja ma ei oska kedagi teist tema asemel ette kujutada. Ta on nagu vanem vend kõikidele noortele luuletajatele (olles sealjuures ise luuletaja ja eeskuju)! Ta on kogu oma ekspressiivsuses tohutult jõuline ja tohutult haavatav korraga. Teda tuleb armastada ja karta korraga, mingit keskmist teed ei ole. 

Aga jah, kaldusin kõrvale teemast, raamatuid tuleb välja anda, aga ennast välja andes tuleb pidevalt tsenseerida. Ses mõttes - nagu kõikide kunstidega on - kui ei pea, ära jumala eest tee. Kui ei pea luuletama, ära jumala eest luuleta, kui ei pea kirjutama, ära jumala eest kirjuta (või kirjuta kaubanduslikke tekste, kasuta oma joie de vivre, et vahendada suurepärast eesti kirjandust või hääd tantsu või kasvõi kirjelda absurdse ja kauni põhjalikkusega köögimööblit, et sellel oleks ostjaid), kui ei pea, ära tee muusikat, kui ei pea, ära laula, kui ei pea, ära tantsi. Tee kõike seda endale, sest mida rohkem sa oma tekste ja asju jagad, seda rohkem seda on, ja seda vähem tähtsaks ja vajalikuks inimesed sinu tekste ja muusikat jne jne peavad. Sa muutud igavaks, see on seotud alati inimeseks olemisega. Tujud ja tunded, nagu üks laul ütleb. Tegelikult mood. Midagi on mingi hetk moes ja siis läheb see moest välja. Kuigi näiteks Hasso Krull tundub mulle klassika. Või Stephen King või Umberto Eco või Jaan Kaplinski või Tõnu Õnnepalu (ehkki tema raamatuid müüakse ka odavamalt viimasel ajal). 

See ilge jama paberi osas, mis iseloomustab uute raamatute hindasid, võib olla justnimelt tsensuur, mis aitab meil vähendada raamatute füüsilist hulka. Ja ehk see annab täiesti uue võimaluse meil teha raamatuid. Ehk saame me nendega ka täiesti uuel moel kontakti, ehk pole neid enam vaja müüa igast nänni kõrval või restorani sees, vaid nad muutuvad taas olulisteks ja seetõttu millekski enamaks, kui nad on. 

24 aprill 2022

Oblomovist õpetajakutseni ja tagasi...

 Lõpuks jõudsin Ivan Gontšarovi "Oblomovi" läbi. Ja eks see oli omaette lugu, kui see Mihhalkovi film. Väga kihvt oli hoolimata mingist kolmest-neljast kuust, mis mul sellele kõige läbitöötamiseks läks, lõpetada 414 leheküljelise raamatu lugemise. Hingasin sisse ja välja ja tundsin ennast inimesena. Nii inimesena, kui saab end tunda tegelane, kes ärkab koos titega täiesti normaalselt üles kell viis hommikul või eile kell kolm hommikul - ja kõik on vaikne ja rahulik. Mõtlen nendele väikeste laste emadele ja imikute emadele, kes ei saa liikuda välja keldritest ega ka muudest kohtadest. Mõtlen sellele palju ja valusalt. Aga ega mõtlemine aita. Aitab tegutsemine ja toetamine ja üldse. 

Mõnes mõttes käitume Henrykuga nagu kaks Oblomovit, teisalt jällegi mitte. Tahaks kogu aeg enda asjast eemale ja kaugemale minna, kuhu eemale ja kaugemale? Lisaks "Jah! Õpetajaks!" programmile lisasin oma õppeplaanidesse "Work in Tech"-i. Keeruline? Jap! Tegelikult on imelik, kuidas IT-ga kokku olen puutunud. Või noh, omast arust olen selles jube algaja, aga tuleb välja, et mingi vähemalt 6 aastat arvuti taga istumist õpetab arvutiasjandust küll. Ehkki suurem osa ajast olen nagu mõni segadusse aetud lambuke, keda mingi koeranähvits juhtima peab. Nii ta on. Igatahes. 

Eile ja üleeile käisin siis viimasel kohtumisel õpetajaks unistajatega. Tundub, et olin oma rühmas üks nooremaid ja kõik olid naised. Kas ma tegelikult tahan õpetajaks? Eriti selliste viiendike õpetajaks? Või gümnasistide karjatajaks? Noh... Jah! Või noh... Ei! Selles mõttes - see paganama õppimise õpetamine on jube keeruline protsess. Kuidas õpetada viiendikule, et mitte ainult eesti keelt, vaid ka üleüldiselt töötamisse suhtumist? Et ta naudiks õppimise protsessi? Isegi seda, kui ta midagi ei oska, isegi seda naudiks ta? Kuidas? Nii palju küsimusi tekib ja nii ebamugav on! Igatahes - istusin seal nende daamide seas, kes kõik kas on oma lastega juba vähemalt lasteaeda jõudnud. Ja tundsin korraga, et väga imelik värk. Kas mul jätkuks kannatust aastakümneid lastele selgeks teha, et pole hullu, said täna kolme, aga miks sa täna kolme said, analüüsime. Ära ole õnnetu! Proovime veel kord, küsi sõbra käest abi ja küsi minu käest abi ja... Elu, eks ole! Elu!

Igatahes! Kolmapäeval käisin üle pika aja koolis ja kohtusin vastavate isenditega, nagu seda on lapsed ja ehmatasin ära. Päriselt. Aga kui muud üle ei jää, siis lähengi kooli ja toimetan seal, nii palju nagu jaksan. Tööd tuleb teha ja töö tuleb ära teha, ka see töö, mille lõpptulemus on hunnik rahvast, kes keelduvad uskumast arstiteadusse. 


01 aprill 2022

Ei miskit pole juhtunud, ainult üks suur sõda

 Näed. Saigi märts läbi, ilma et ühtegi tähelepanekut oleks tahtnud teha igast asjade kohta. Ja sõda muudkui käib. Ja poiss muudkui kasvab. Ja Henryk on närviline. Ja mina loen Igor Taro arvamisi koos Teet Kalmuse arvamistega sõjast ja mitte lihtsalt arvamisi, mõnikord ka infot, mis on vürtsitatud teatud julgustuse ja optimismiga. Igor räägiks nagu mõnele vanale kamraadile, et vat, kuidas tiblasid täristatakse. Ja täristatakse. Teet Kalmus seevastu püüab näidata, kuidas tiblad on rahahädas ja rublal pole väärtust ega asja. Mina mõtlen, et ohjumalkuiõudne on tööle tagasi minna. Kas keegi üldse tahab mind? Poiss on lihtsalt nii supernunnu, et see on ko-hu-tav ja va-lus! Allpool Noblessneri ArtCafe väljapanek.